Agu Sihvka annab aru Kuidas ma sain rühma päevikusse kiituse? Agu Sihvka, Kirill Kirjasõber, Kaarlile. Tervist. Kirjasõber Karli nagu kalender näitab, on nüüd jälle minu kord kogemusi vahetada ja kirjutada sulle, kuidas elame ning mis uudist. Ja ma alustan kohe sellest, kui minu ja mu pinginaabri juurde tuli rühma nõukogu esimees Silvi Kullerkupp ja ütles, et sihvka ja Kiilikke kõigil on pioneeriülesanded, aga teil ei ole. Ja et nüüd hakkate käima kaks korda nädalas lasteraamatukogu kollektiivi abistamas. Pioneer räägib tõtt ikka ja alati. Ning ma tunnistan, et me ei olnud üldse vaimustatud, nagu olema peab. Mina ütlesin, igas ajalehes kästakse pioneeritöösse romantikat tuua, kuid mis romantikat on raamatukogus, seal on ainult raamatud. Minu sõber Kiilikke ütles, see on ebaõiglane. Mille all ta mõtles, et teistele anti paremad pioneeriülesanded. Sest viis poissi käivad igal nädalal Abiks pagaritööstuses neli tuletõrjedepoos ja on saanud juba pirukaid kiida ning vett pritsida, milleks raamatukogus iialgi võimalust ei ole. Silvi Kullerkupp kirtsutas meie protesti peale nina ja ütles. Pioneeriülesanne ei pea olema lõbuasi. Leppisime olukorraga ja läksime raamatukogusse, et kõigil meie rühma Pioneeridel oleksid sidemed, kollektiivide ka raamatukogu töökollektiiv võttis meid rõõmsalt vastu ja käskis ennast kutsuda tädi Liidjaks. Ja näitas oma majapidamist, kus olid nagu arvata võis, ainult raamatud. Pärast seda ta küsis, mis on meie töös kõige raskem. Mina ütlesin, et tolmu pühkimine ja Kiilik ütles, et vajaliku raamaturiiulitelt ülesleidmine. Aga meil kummalgi ei olnud õigus, sest tolmu vastu oli tolmuimeja ja raamatute kaotsimineku vastu kartoteek. Pärast seda läks minul Kiilikese meel palju kergemaks, sest nüüd võis arvata, et tolmu pühkima ja raamatuid laduma meid ei panda. Ja meist tärkas uudishimu. Mis siis on kõige raskem, küsisime korraga. Kohusetundeta lugejate käest raamatute kättesaamine, ütles tädi Liidia. Ja näitas meile paksu pakki kaarte, kus iga kaart tähendas üht niisugust lugejat. Pool tundi hiljem kõndisime juba mööda alevit, sest pioneeri karda töödega raskeid ülesandeid. Nagu Kiilikega tädi Liidjale ütles. Ja kella viieks oli meil paberist terve pakk raamatuid ning me oleksime võinud täie õigusega tagasi pöörata. Aga Kiilikke soovis veel läbi minna ühest rinnaku tänava majast, sest temal tuli äkki isu teist korda lugeda kevade raamatut, mis räägib Tootsist ja samuti kiirest, kellel kadusid saapanööbid. Rinnaku tänaval on uued individuaalmajad. Kui me jõudsime suure raudvärava number üheksa taha, kus pidi elama raamatu kevade laenutaja, seitsmenda B-klassi poiss puhvel ütles Kiilikke. Teeme nüüd luuret ja küsis, kuidas saab kõige paremini teada, kas majas on koera või ei ole. Et mina ei teadnud, vastas Kiilikke, ise tuleb aia ääres haukuda. Siis aukus Kiility neli ja mina kolm korda. Kuid mingit vastuhaukumist ei olnud kuulda. Küll aga tehti maja aken lahti ja üks hääl hüüdis polla põlle palja tuksi tuksi tuksi. Ja mitu leivakontsu lendas vihinal üle aia. See oli Kiilikesele väga solvav, sest meie tulema asja pärast aga pillutakse leiva kontsudega. Samuti panid pahaks, et kõik läksid tema pihta, aga mind ei tabanud ükski ja ta hüppas väravast sisse. Nagu nüüd nägime, rinnutas seitsmenda B-klassi õpilane puhvel maja otsa aknal ja itsitas suure mõnuga. See tegi Kiilikese veel vihasemaks ja ta põrutas, mis pildumine? Son endal raamatukogu raamat mitu kuud tagasi viimata. Aga puhvel ainult naeris selle peale ja küsis, et mis see Kiilikese asi on. Ja kui Kiilikke ütles, et tema on raamatukoguvolinik, lubas puhvel niisuguste volinik kude peale vilistada, mida ta ka tegi kahe sõrme kaasabil. Nüüd läheb mul kops üle maksa, ütles Kiilikke. Aga mina olin tasakaalukam ja sosistasin nagu Karlsson katuselt. Rahu, rahu, ainult rahu. Ja tuletasin Kiilikesele meelde, et oleme seal ametiisikutena. Selle peale võttis Kiilikend kokku, küsides, nagu ametiisik. Kas siin on rinnaku tänav kaheksa? Oletame, et on, irvitas seitsmenda B-klassi poiss. Kas sina oled Vello puhvel? Oletame, et olen, itsitas Vello puhvel ning tehes näo, nagu ta meid ei tunnekski, küsis. Mis teil asja oli? Rahu, rahu, ainult rahu, ütlesin Kiilikesele jälle. Aga sellest ei olnud enam abi. Sest Kiilikesel oli juba kops üle maksa ja ta kärgatas ilma igasuguse ametlikkuseta. Raamat siia otsekohe. Palju kisa, vähe. Villu ütleb vanasõna. Mida sa kirjasõber Karli kindlasti tead. Ning nii oli see ka seekord. Raamatutoomise asemel sülitas Seitsmenda b klassi õpilane Kiilikese saapale tõmmates selle järel akna kinni. Ja kui me ähvardasime, et kaebame ta isale või emale. Naer, seitsmenda B-klassi õpilane puhvel. Ning ütles, et tema vanemad on mõlemad linavabrikus õhtuses vahetuses. Rinnaku tänavalt ära minnes olime väga vihased ja kiiligi ütles, et tema seda asja nii ei jäta. Ja seekord oli tal ka tõsi taga mis lähtus sellest, et ta kadus tükiks ajaks internaadist ära. Aga kui tagasi tuli, kutsus mind kõrvale ning tõmbas põuest kahe rauaga püstoli, mida ma olin varem näinud Kiilikese tädimehe klaaskapis. Sure koer, ütles Kiilite. Ja pani ette minna tagasi rinnaku tänavale relvastatud kujul, et niimoodi tuua ära raamatmise kätte saamata. Tõe pinnale jäädes pean ma ütlema, et olin esialgu selle plaani vastu. Mõtlesin, see ei ole üldse teada, kas püstoli ähvardusel raamatu kätte saab. Aga Kiilikke ütles, saab küll. Ega puhveli, poiss ju tea, et rauad laadimata. Mina ütlesin. Tema vanemad võivad koju tulla, aga Kiilikke niipea ei tule, kuulsid, jõuetu õhtuses vahetuses. Veel ütlesin ma, et poiss võib pärast hirmus toimumist teatada miilitsasse ja organiseerida meie jälitamist kuid kiiligi ütles, et selle vastu on abinõu ja pani ette kasutada valeriideid. Siis ma võtsingi Kiilikese pealekäimisel klassivend Viktor Kauri pruuni kuue kaenlasse ja tema võttis voodinaaber Peeter topi oma, mis sündis ilma luba küsimata, sest mõlemad olid treeningul. Ja Kiilikke ütles, et sellest pole midagi, et kauri kuuba mulle põlvini ja tasku juurest lõhki rebitud. Ja veel kahe korra krae ning kortsunud revääridega. Et valeriided peavadki niisugused olema. Rinnaku tänava juures pugesime suurde ilu põõsasse mille nime ma ei tea ümber riietuma. Ja minul oli õnne ja ma leidsin tühja pudeli, mis maksab 12 kopikat ning sai kohe kaasa võetud, sest parem varblane peos kui vares katusel. Aga Kiilikke ajas endal ja minul juuksed sassi ja muutis söetüki abil näojooni. Kui ettevalmistused olid tehtud, jooksime üle tee maja number kaheksa aeda, aga edasi kohe eeskotta, kus Kiilikke võttis välja püstoli ning koputas päraga toa uksele. Ta tuleb, sosistas Kiilikke. Ja nii see ka oli, sest kui kostsid lähenevad sammud ja uks lahti tõmmati, seisis seal just see, keda vaja ja hakkas kohe taganema, aga Kiilikke sihtis püstoliga, kõndis talle järele ning ütles muudkui. Sure koer ja käskis lagedale tuua raamatukogu raamatu kevade. Niimoodi nad kõndisid peaaegu üle toa. Siis poiss komistas ja vaatas kõrvale ja hakkas itsitama. Ja muidugi vaatasin ka mina sinna, kuhu tema oli vaadanud. Ning mul läksid jalad nõrgaks. Sest selle ukse kõrval, kust me olime sisse tulnud, seisis pikk mees, kes oli meie kooli direktor. Kauge kirjasõber, Carli. Ma olen kindel, et sul on elus tulnud ette hirmsaid silmapilke, kus veri tarretub soontes ja mõte käsib olla või mitte olla. Tuleta neist meelde kõige kohutavam. Ja sa mõistad, mida meie tundsime. Kiilikese hambad tegid plaginat nagu koolik ksülofon. Ja kuigi ta katsus kaheraudset kõigest väest tasku toppida, ei läinud see korda kätevärina tõttu. Ainuke, kes rõõmustas, oli seitsmenda B-klassi õpilane puhvel näidates seda välja kõrvuni tõmmatud suuga ja vastu põlvi tagumisega. Nagu sa arvata võid. Hoidsime Kiilikesega pilgu põrandal. Ja muidugi ootasime, mis direktor ütleb. Aga meie imestuseks ei öelnud ta meile midagi, vaid ainult seitsmenda, b klassi õpilasele puhvelile ja nimelt järgmist. Seda poleks ma oma õepojast küll oodanud. Niisuguse jutu peale tõstsime meie muidugi silmad, mis võimaldas kindlaks teha, et puhvelil naerutuju palju vähemaks jäänud. Ja kui siis direktor põrutased raamatuid oskad laenata, aga tagasi viia ei oska oli puhveli naerutuju täielikult kadunud. Elu on täis ootamatusi, ütleb vanarahva tarkus. Ja tõesti tõsi, sest nüüd astus direktor meie juurde ja küsis. Nii et teie olete siis raamatukogu kullerid mille peale meie noogutasime. Ja nüüd on teie pioneeriülesanne laisku laenutajaid külastada, mille peale meie jälle noogutasime. Aga kes sellele mõttele tulijat ilmute kohale. Nii ja ta osutas Kiilikese kahe raudsele ja meie valeriietusele. Siinkohal sain ma aru, et tõe huvides tuleb mul sõna võtta ning ma ütlesin, tema tuli ja lükkasin Kiilikest ettepoole. Aga Kiilikke ütles. Plaani pidasime ikka kahekesi ja tiris mind kaasa. Niini patsutas direktor Kiilikesele õlale. Sinu tundsin kohe ära. Kivi Rinta, Punta Enta, sina oled siis Toots. Sel hetkel kukkus minu seljas oleva kauri kuue katkisest taskust põrandale pudel sildiga Viru valge, mille ma olin põõsast leidnud. Ja direktor ütles, aga sina lible ja ta hakkas naerma, millega meie igaks juhuks ühinesime, ehkki ei saanud midagi aru. Sina, kauge kirjasõber Karli, kes neid ridu rahus ja vaikuses loed, taipad muidugi otsemaid, mida meie direktor mõtles. Aga meil võttis see aega. Ja alles siis, kui direktor küsis, nii et kui mõni poiss on jätnud Tom Sawyeri seiklused kauaks enda kätte, siis ilmuvad talle ühel päeval külla Tom ja hakk Finn. Tekkis meis väike mõistmine. Sellega siis, kallis kirjasõber, Carli olen ma, nagu me kokku leppisime sulle ära jutustanud, möödunud kuu kõige põnevama juhtumuse. Leidlikkus pioneeriülesannete täitmisel on suur asi, ütles meie seltsimees direktor ja ulatas meile oma käega selle kevade, mille ta õepoeg puhvel pidi igasuguse vastu rääkimiseta tagatoast ära tooma. Vahetame kogemusi, leppisime kokku kirjasõprust alustades. Ja nüüd sa siis tead, mille eest rühma nõukogu mulle ja Kiilikesele päevikusse kiituse kirjutas. Sellega ustav kirjasõber, Karli, ma seekord lõpetan sinu vastu kirja ootama jäädes sinu Agu sihvka. Jaan Rannapi kooli jutte Agu Sihvka annab aru, loeb Tiit Sukk. Kohtumiseni nädala pärast.