Hea koorirahvas ja kõik need kes siia on tulnud lõpetama üht ma ütleks, et meie jaoks tähtsat ja toredat ettevõtmist, see on koorijuhi kolmapäevas. Nii oleme me juba neli aastanumbrit käinud selles saalis siis kui on paras aeg ja kui on olnud kolmapäev, sest mäletate, see ei ole mitte mugav sõna vigur koorijuhi ja kolmapäev. See kolmapäev on tähistanud seda, et põhiliselt jaguneb koorielu, nii et nädala, esimesel ja teisel poolel peetakse kooriproove ja kolmapäev on see tihti ainus hinge tõmbamise või järelemõtlemise päev. Ja seoses sellega saigi ühitatud kolmapäev koorijuhiga ja siin talveaias. Ja ikka selle mõttega, et vast korra saaks paluda koorijuhti olla näotsi oma kuulaja poole, rääkida endast, oma perest, sellest, mis talle on tähtis. Kuidas ta läks muusikateele ja koorilaulu. Ja andke mulle andeks natuke pikaleveninud sissejuhatus, aga ma hea meelega. Loeksin üles need kallid koorijuhi nimed, kes meil selle nelja hooaja jooksul on siin saalis olnud. Ma alustaks täpselt selles järjekorras, nagu nad olid. Ja olgu siin algatuseks öeldud kohe, et Eesti naislaulu selts oli see, kes selle mõtte üles keris ja ka korralduslikku tuge kogu aeg andis. Ja siin need nimed on, Kuno areng, Ene Üleoja, Venno Laul, Lembit Verlin, Artur Vahter, Silvia Mellik, Vaike Uibopuu, Valli Ilvik, Ants Sööt, Olev Oja, Heino Pehk, Uno Uiga, Aksel Pajupuu, Laine Karindi. Nüüd juba toonela teedil, Kuuno tarima Alo Ritsing, Ants Üleoja haaralt Peeter siiak, Tiia-Ester Loitme, Viktoria Jagomägi, Linda Gardna, Anne Dorbek, Lydia Rahula, Jüri Rent ja neid siis täna õhtul, Ants Soots. Koorijuhid olid meil mitte ainult Tallinnast, vaid Tartust ja Võrust. Ja soovitusi, keda me järjekordselt siin kutsuksime, meie, et esinema saime me nii meestelauluseltsilt kui segakooride liidult. Ja olgu täna öeldud ikkagi tänusõnad, lisaks naislaulu seltsile ka eesti meestelaulu seltsile ja Eesti raadiole siis nii klassikaraadio kui ka vikerraadio näol ja meie tublile videooperaatorile Uuno Dormetile, sest lisaks raadio fonoteegile ja neid on fondivõtted, on jäädvustatud kõik need õhtud ka videole. Ja aitäh Kultuurkapitalile kes on meid truu sõber olnud ja mõistnud meie Meie jaoks selle ürituse tähtsust ja toetanud selle läbiviimist, et ka rahvusooperil on see võimalikuks saanud. Tihtilugu on meie õhtud olnud seotud juubelit, ega seetõttu ei ole mitte need toimunud tähtsuse järjekorras, vaid natuke sobitatud, kui koorijuhil on lähenemas juubel. Ja olgu siis öeldud ka, et täna juhtub olema niisugune asi, et täpselt kuu aega tagasi Anssotsil oli sünnipäev, see on juhus. Nii nagu on juhus ka see, et täna on 25. kord, kui me kuulame üht koorijuhti, see on juhus, aga näete, kui ilus juhus Aitäh Ants Soots, et sa andsid nõusoleku kaunistama meie tähtsat ja seda kord viimastele sarja üritust ja aitäh Age raa. Kes seal nii palju kordi oled välja valitud selle õhtujuhiks. Ja soovin teile head ja rõõmsameelset õhtu jätku ja palju edu, aitäh. Tere õhtust ja ei ole sugugi mitte juhuslik, et tänast õhtut alustasime muusikaga ja selleks oli siis Veljo Tormise rahvaluuletekstidele kirjutatud dokumentaalkantaat häälet Tammsaare karjapõlvest milles fonogrammilt kuulsime Marta Hanseni häält. Lehmakelli helistas Irja Annus, Kuljuseid Tõnno Piigli Kelly, Margus Vaht, solist oli Taavi Teder ja ettekandjaks Eesti rahvusmeeskoor ning dirigendiks Ants Soots. See heliülesvõte on tehtud möödunud aastal laserplaadi Vision of Estonia Eesti visioonid teise plaadi tarvis ja see on sedavõrd uus, et meie käsutuses ei ole praegu isegi veel mittekaubanduslikku CDd vaid te kuulsite seda nii-öelda stuudio variandilt Tseederoomilt. Ja on hea meel, et siin meie keskel on ka helilooja ise. Härra Veljo Tormis. Niisiis, nagu Viktoria Jagomägi ütles, on viimane kohtumisõhtu sarjast koorijuhi kolmapäev. Ja loodetavasti on seesama huvitav või ehk huvitavam Ki kui kõik senised. Ja nii kummaline, kui see ka pole, peame täna tõdema, et 25-st külalisest koorijuhist on tänane külaline Ants Soots. Ainukene professionaalse koori dirigent, kes siin on esinenud. Paradoksaalne on see minu jaoks sellepärast et me räägime Eestist kui koorilaulumaast ja ühtäkki oleme sunnitud leppima faktiga, et sellel paljukiidetud ligi pooleteise sajandilise pikkusega laulupeotraditsiooniga riigil on, kui me arvame välja rahvus, PRIA Vanemuise ooperikoorid, vaid kaks professionaalset koori. Rahvusmeeskoor, kelle peadirigent on meie tänaõhtune külaline ja filharmoonia kammerkoor, kelle peadirigent pole paraku praegu veel võimeline meie riigi keeles rääkima meiega. On see nüüd kurb tõsiasi või? Kas sellistel faktidel üldse mingit tähtsust on? Kes seda oskab öelda, kes võtaks saalomoni rolli enda kanda. Aga ma luban ja me oleme Antsotsiga kokku leppinud, et me täna riiki kukutama ei hakka. Kultuuripoliitikat sirgemaks ega kõveramaks väänama kah ei hakka. Küll aga räägime me põgusalt sellest, mis meie koorimuusikas Antsotsi hinge hinge kriibib ja meeli ärevil hoiab. Ja nagu ikka, ilmestab siis tänast õhtut koorimuusika ja sedapsi Kuu helikandjate vahendusel. Me oleme kaansotsiga omavahel niimoodi kokku leppinud, et tema räägib täna, mina esitan küsimusi. Meie kõrval siin laua taga istub Ants Rootsi perekond abikaasa Ene Soots ja pojad Andres ja Indrek. Antsotsi tahtel nemad täna sõna ei saa, aga ei ole ostetud, et kui soovite sõna sekka öelda, siis palun mulle kord Docol võle akvaatso. Ants, sa oled väga põhjalik inimene, terve tänase õhtu muusika ja ka see järjestus on kõik sinuga kui pandud, sest sellist tähtsat tööd ei saa kellelegi teisele usaldada. Samas oled sa sedavõrd tagasihoidlik, et üritasin leida raamatukogust kõikvõimalikke ajaleheartikleid ja väljavõtteid sinu kohta, mida ei ole, seda ei ole, ainukene muusikaleht. Ei ole maga näinud sind ühegi tabloidväljaande esikaanel. Ometi oled sa ju meie koorijuhtidest vaatajat tähtsamatest tähtsaim ikkagi meie rahvusmeeskoori peadirigent. Ja oled sa teinud ka niivõrd suuri ja põhjalikke tegusid, et sellist täis kirjutatud kavalehte, nagu on täna siin meie ees sirvida pole siiamaani veel olnudki. Kui me seda kava sinuga kokku panime, siis sa ütlesid, et õhtu peab algama Tormise häältega Tammsaare karjapõlvest. Aga sa ei põhjendanud, miks. Tere õhtust. Esiteks on see Veljo tormisel tehtud suurepärane kompositsioon. Teiseks, et siin on omamoodi teine plaan, et. Me alustame oma juurtest ja nagu seal kulminatsioonis oli kuulda, püüdis kõik, mis segadusi, mis probleeme missuguseid seisundeid meil ei oleks ja see kõik laheneb siis, kui me oma juurte juurde tagasi läheme. Ma näen sellest nagu sellist teist plaaniga. Veljo Tormis võib sellega mitte nõus olla, aga interpreedi? No ma võin ka seda nii tõlgendada. Vähegi me lähemegi siis sinu juurte juurde tagasi, need ulatuvad sügavasse Valgamaa Aakre kanti. Ma ei tea, kas põlismetsade vahele suurte põldude või laante vahele. Aga Aakrest oled sa pärit. Ja see on tüüpiline Lõuna-Eesti kohta ei suuri laani ega suuri järvi. Asub seal Tallinnast 220 kilomeetrit eemal Tartu-Valga vahel ehk kus Emajõgi suubub Võrtsjärve, sealt kaheksa kilomeetrit. Kuulavad orienteeruks, kus umbes asub. Nagu te võite näha minu vanemate sünniaastast ja päritolu Ma natuke võib-olla selle üle mõtisleksin kuivõrd ma olen sellele palju mõelnud ja seda paljunäinud võib-olla ka sellepärast, et vahel kohtab selliseid väga mustvalget pilti. Mis oli kolhoosiaeg, mis oli maaelu, mis on linnaelu, mis on tänapäev. Et see ei ole päris nii mustvalge. Ma julgen väita, et minu isa ja ema generatsioon oli palju eetilisem moraalsem talupoeglikust suure tarkusega võib olla tunduvalt rohkem, kui me seda praegu kohtame. See põlvkond sai väga palju kannatada ju küll sõja ja riigikordade muutudes võib olla jäi neil selle tõttu palju elus saamata, aga kandsid ühte igiväärtust, et eestlane ei jäta kunagi mitte midagi tegemata. Ma arvan, et see on ka põhjus, näiteks miks noh, mina seal näinud ei ole, aga ütleme 50-lt aastatel, kui need kolhoosid vaakusid ja maaelu vaakus hinge, siis eestlane tuli sellest puhtalt välja ja ma arvan, et see ongi see lause, et eestlane, kilu ta küll Aga see liikumapanev jõud, et ta jätab tegemata võtab heinakõrre üles, võtab tera üles. Et nagu sellest taustast nagu natuke peatuksin ja mida põlvkond edasi, seda vaat minu arust, nagu sellega kaasnevad need Nõukogude mõjud. Ma ei tee saladust, et ma pean silmas ka siin komsomoli, ma pean silmas ka üliõpilasmalevat. Millesse millegi generatsioonidest mina kuulun ja mako Ta on, olen kohanud seal sellist hoopis teist vaimsust hoopis teist maailmavaadet ja teisi tegusid ja teisi huvisid, õieti, nende puudumist. Ei olnud alati mõistatuseks, kuidas võib tundide viisi mängida tikumängu või täringumängu, selleks peab ikka väga sügav fantaasia olema, aega enda jaoks köitvaks teha. Samas on need inimesed palju õppinud ja nad võivad palju saavutada, aga. Mul jääb nendega, mingisugune läheb sellest võib-olla see pikem peatus ja ka muusikavalik. Aga mida sina oma lapsepõlvest oma ellu kaasa oled võtnud, mis on aidanud sinul püsida sellel rajal, mille sa oled lõpuks valinud? Jah, võib-olla see on? Kindlasti ongi nii individuaalne siin ma nagu enam ei tahaks üldistada, nii nagu juba Lennaga. Et võib-olla see kohusetunne ja muretsemine. Ma pean hakkama saama, ma ei saa seda tegemata jätta, ma ei saa seda alt vedada. Aga kuna niivõrd palju on jäänud tegemata alt veetud, siis paneb muretsema. Ja nii see on läinud. Aga. Ja võib-olla ka mis, et mis ma olen kaasa toonud, on see, et. Kuivõrd ma olen elu jooksul nagu kahe poolusega kokku puutunud? Maaelu linnaelu nüüd 25 aastat Tallinnas. Et võib-olla ma mõistan erinevaid inimesi rohkem kui mõni teine, sest et ma olen puutunud võib-olla rohkem kokku. Ja ilmselt on ka väga palju inimesi, keda ma ei mõista, kuna ma ei ole nendega kokkupuud. Või ma ei tunne neid. Isegi kui tahaks. See on sul veel kõik ees ja sul on võimalik neid aastusi veel iseenda jaoks teha. Aga kuivõrd palju seal gregandis muusikaga tegeleti, kuidas need muusikaalged sinuni jõudsid? Jah, päris alguse lugu ehk ei tea, ei mäleta. Ma tean küll seda, et noh, kuna oli kõikvõimalikke kas sünnipäevi või pidusid või ikka mängiti pilli ja ma tean küll seda, et noh, pilli kodus ei olnud. Et ma teise tema vastu huvi tundsin ja teda akordion tema vastu huvi tundsin ja proovisin seal midagi üles leida, see vajadus ja tahe mul oli Juumaga leidis, et sa midagi üles, et isa ema ostsid mulle 17 rubla 50 kopikat maksva kaheksa passiga kordoni mille võimalused olid muidugi tunduvalt vaesemad kui see, mis ma kuskil pulmapeol sai mängida. Kust selline huvi asja vastu, seda sa ei pea. Ei, ma ei suuda seda jahitaastada enam, panid umbes, on olnud. Aga kaua see akordion sul siis käest võtta oli, niisuguseks truuks sõbraks jäi? Noh, nüüd on, iga aastaga jääb ja võib-olla juba aastaid jääb vahele, et ei võta teda kätte. Aga. Tegelikult ma olin küla pillimees. Noh, isegi mõnes mõttes mida aeg edasi, seda aga isegi kutseline, sest mind kutsuti mängima. Seda on väga hea ja kasulik teada, mine tea, millal jälle vaja läheb. Aga siis läks jah, natuke üles soojendama lugusid, sest et mitte ega lood on ju samad. Ainult et mängida ei oskanud. Aga see akordion 17 50, see on sul ikkagi alles. Ei ole. Need on uus ja parem. Selle ma andsin vennale. Sellepärast peab olema, sellepärast siis ka ise võimalikult vähe ja harva sattunud. Pille juurde jah, ei puutu vist elu nii palju muutunud ei puutu sellise keskkonnaga kokku. Ja. Ega ei ole ka võib-olla sellist kihkuda järele. Aga kuidas siis juhtus niimoodi, et selle küla pillimehe staatusest tahtsid sa lahti saada ja sammud hoopis ülikooli poole seadsid? Või, või võtsid tagataskusse selle küla pillimehe võimaluse ka ikka kaasa? Nojah, nii nagu noorel inimesel ikka on oma perioodid, mis on halvemad ja paremad ja kõik ei lähe sirgjooneliselt, tagab seda, oleks vale väita. Murde-eas ma jätsin pooleli laste muusikakooli, ma ei lõpetanud akordioni eriala. Sellepärast et. Minu jaoks tekkis konflikt nagu selles, et, et ma panen mängima Riho Pätsi poistelaulu ja siis on väga palju nurinat, et miks ma neljanda näpuga ei mängi, seda. Palju parema meelega ma mängisin kodus ise Brahmsi Ungari tantsunumber, viis, mis raadiost kuulnud ja peale lindistatud seal ei küsinud keegi, mis näpuga mängib. Ma sain noh, ennast väljendada. Ma ei ole eriti kunagi kordaja kantseltamist armastanud ja noh, eks ma ka selle pealt olen pidanud lõivu maksma. Agate jah, akordioni pooleli. Elva keskkool. See on ka siiski selline periood, et ei saa rääkida mingist küpsusest, ei, sest kutseteadlikkusest. Kui päras või päris selline pragmaatiline moment välja jätta, meeleldi oleksin õppinud eesti keelt ja ajakirjandust. Noh, õnneks see nii ei läinud, sest et noh, tänapäeval nii harvaesinevat ajalehti lihtsalt ei olegi, kus ma suudaksin midagi avaldada. Aga kui ma keskkoolis ei õppinud väga hästi ja see eesti keele ja ajakirjandus oli nii meeletu konkurss, siis ma sinna ei ole julgenud minna. Maal kasvanud inimesena ja traktoriauto ja muu rauakola harrastajana oleks tulnud kõne alla ka põllumajanduse mehhaniseerimine tolleaegses Eesti põllumajanduse akadeemias. Aga oh häda, seal kukkusin matemaatika kirjaliku eksamiga läbi, seal lohutati, et ei ole hullu. Minge Tartu Ülikooli, kuna matemaatikute järele on väga suur lubja, seal tehakse jälle konkurss. Ma näen oma kunagisi kursusekaaslase siin ja enne sinna, ma sain sisse. Ja siis üliõpilasena ma hakkasin laulma Tartu akadeemilises meeskooris kui õpilane. Ja selle aasta jooksul oli selge, et noh, ma olen oma elus jõudnud nagu mingisuguse ummikusse, et siin ei ole ka lahendus selles, kui ma lähen sinna põllumajanduse mehhaniseerimise, on võimalik üle minna või midagi muud, et ma peaks nagu käituma praegu südame sunnil. Mis ma üldse tegema hakkan? Jaa otsin julguse kokku ja läksin Alo Ritsingu poole ja arutasime, et mis minusugune üldse, mis ma võiksin teha? Mis ma oskan, noh, akordionid oskan natuke mängida. Ja meeskooris olen laulnud ja see Tartu akadeemiline meeskoor tegelikult mind väga köitis. Et see oli üks liikumapanev jõud noh, kus ma nagu põhimõttelise otsuse. Et kõik muud alad Ei ei proovi ja katseta, vaid muusikakooli muusikakooli ja ja ma ei ütleks ka päris niimoodi, et nad koorijuhtimine oli nagu kõige kättesaadavam selle pooliku hariduse pealt, vaid Tartu akadeemilises meeskooris laulmine. See tegi ka selle perspektiivi nagu köiklaks. Aga mida sinu ema isa sinu valikute kohta ka ütlesid. Niisiis, kui sa läksid Tartusse mõttega minna kooli kui ka siis, kui sa EPAsse läksid ja kui ka siis kui sa muusikamuusikutee valisid. Eks talt? Neil oleks olnud kindlasti selline kindlam ja rahulikum tunne, kui ma tõesti oleks EPAsse saanud ja seda õppinud, sest see oli neile lähedane oleks läinud, või nojah, selleks andnud meile sellise kindlustunde, et poeg tegeleb asjaga mida nad ise valdavad ja heaks ja õigeks peavad. Ja ma ei teagi saladust, et noh, kuna neid äpardusi oli mitmesuguseid olnud, et ega see väga Sist kindlalt tunded tekitanud Et kas kuidas ma sellega hakkama saan ja missugune perspektiiv on? Mina sisendasin kõigile, kui ma Tartu muusikakoolis käisin ja peaaegu kuni viimse hetkeni mõtlesin, et ma tahan Šveits õpetajaks saada ja osta mootorrolleri endale. Kaks unistus oli, sest et kõigist nendest praktikad, sest mind köitis kõige rohkem solfedžotund. Minul peaks minu õpilasandres Lembale olema. Palsam kõrvadele kuulda. Ja kultuuriloo huvides olgu öeldud, et mina olen õpetanud praktikandi naasolveetsevad khati turile. Nii et ja seda viljal te kõik näete. Nii et sa olid noores põlves poisikesepõlves küllaltki isepäine, tegid just seda, mis sa ise tahtsid ja nagu ütlesin, kantseldada ennast ei lasknud. Aga kuivõrd kindlakäeline oled sa olnud oma poegadel elukutse valiku suunamisel või oled lasknud ka nendel ise valida? Ma arvan, et see on ka ise kujunenud täiesti mõjutamata, sest seda väga palju küsitud, et kus ka sinu poiss tegeleb ka muusikaga, laulab kuskil ja vanem poeg Andres laulis poistekooris ja ta sai hakkama, ta sai igavest valitud koosseisudega välismaa konkursi telekaasa, aga oh häda, siis oli mingisugune suvine laager. Ja siis ta võttis julguse kokku ja deklareeris kodus, et tema, nüüd tuleb poistekoorist ära, kuna maal hakkab heinategu peale. Ise kindlalt kujunenud valik ilmad meie jaoks mõjutanud ja ma ei pea õigeks võib-olla teatud heasse vajalikes riskantne lahed vägisi mitte vägisi, vaid. Kui inimene ise vajadust ei tunne selle muusika ja oma käega või häälega seda muusikat katsuda siis minu arust on väga ohtlik seda kõrval suunata, isegi kui sellel võib olla, oldaks tänulik, aga ma näen ühte selgelt indikaatorit, et selles, et kui inimene ise ei puuduta ise ei tee, siis parem kui kõrvalt ei, ei sunni. Ja noorem poeg. Teha siin peaks vist proua Silvarent rääkima tema muusikaõpetaja. Kuristiku gümnaasiumis. Kuivõrd meie eluviis on väga maaeluga seotud, minu vanemad elavad maal ja ene vanemad elavad maal ja me käime seal palju oleme seal siis eluviis on väga seotud ja sellest ka Indreku tegevused tema meisterdamis huvi mõne varasen Andresest erinev. Tema on rohkem maa, mehelikum. Aga noorem poeg, tema tahab nagu tulemust saada. Vanemale pojale meeldib protsess. Ja selle üle mul on hea meel, et Indrek tegeleb käsipalliga. Tõmbame nüüd selle lapsepõlve jutuotsa kokku ja lõpetame selle teema Konstantin Türnpu lauluga Meil aiaäärne tänavas mis on kirjutatud Lydia Koidula sõnadele ja seda laulab Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor ning selle on lingi ning koor linti laulnud 1990. aastal Antsotsi juhatusel. Koorijuhina on sul Ants elus ikkagi väga hästi vedanud, sellepärast et sa oled saanud dirigeerida kõiki meie omaaegseid ja praegusi tippkoore sinu nii-öelda käeprooviks, esimeseks kooriks oli metsameestekoor forest Stahli ja mida sa siis 15 aastat dirigeerisid koos Aloritsinguga, kes sind selle koorijuhi tee peale siis tõukas, nagu ma aru sain. Aga kuidas sa sattusid Teaduste Akadeemia meeskoor ja hiljem ka naiskoori juurde, olid ju need ikkagi Arvo Ratassepa koorid, nii-öelda temanimelised ja tema pärusmaa. Minu sattumine Teaduste Akadeemia meeskoori juurde satub aega kus Arvo Ratassepp oma tervise tõttu hakkas järk-järgult eemale jääma. Ja tolleaegne dirigent Peeter Perens. Tal oli ka raske sellist kooli vedada. Ja mingil põhjusel siis langes valik minule, kuigi ma olin tol ajal tolleaegse TPI akadeemilise mees, koori dirigent. Nad palusid, et ma tuleks nende kooli tegema. See oli siis 1986 ja 86. aasta lõpus alla rattasse Blackuski meie hulgast. Et see on see põhjus, miks sinna kooriute talvisele Kuivõrd kerge või kuivõrd raske on ühele dirigendile võtta üle nii elujõulised ja nii aktiivset kontserti, elu elavad koorid, nagu seda tol hetkel Teaduste Akadeemia mees ja naiskorallid? Nad olid ikkagi ju meie sümfoonilise suurvormide põhikandjad kuuri osas. Ja loomulikult. See raske ülesanne. Ja mingil määral ma suutsin endale seda riski ja probleemiga teadvustada, kuigi tegelikult paljudest asjadest saab praegu olla sadam tähendab, mõndasid otsuseid on lihtsam langetada kui vähem, tead või oskab vähem karta. Ja võib-olla võib-olla mõnes asjas on see kasuks. Loomulikult. See oli niivõrd ühe isiksusekeskne koor, heas mõttes isiksusekeskne, tema nägu eluaeg tema vaimsuse järgi kujundatud kujunenud. Jaa. Kõige targem, mis sai, oli teha, et mitte proovid proovida kohe teisel proovil seda koori hakata reformima, ümber kujundama, kõigepealt seda tundma õppida, proovida seda, neid mõista, seda kooli, Nende laulmist, nende tegevust. Sellega kohanduda ja siis hakata järgmisi samme edasi astuma. Kaua see sul aega võttis, sa ise ütled, et sa oled väga aeglane mõtleja, sa pead väga põhjalikult kõiki asju juurdlema, ise endale selgeks tegema. Kaua võttis sul aega see, et nii-öelda sina peale saada Teaduste Akadeemia meeskoor ka endale koori tuum selgeks teha. Ma arvan, et paar aastat 88 ja selle perioodi kulminatsioon vast omamoodi oli 89. aastal. See oli juba see periood, kus hakkas nii-öelda kujunema rahva sees arvamine, et aitab meile sellest kõigest jamast ja meil on vaja oma vabariiki, hakkas juba nii-öelda laulva revolutsiooni eellainetus pihta. Ja selles mõttes oli see õnnelik aeg, et. Tänu sellisele üldisele õhustikule tuli siiski küllalt palju noori mehi laulma. 87, kaheksa, üheksa. Ja eks seal oli probleem muidugi, kuivõrd tali nagu ühe Vainkonna koor. Nad olid küllalt üks ja sama generatsioon. Ja tegelikult nagu oldi küllalt lähedale lähedal sellele lahendusele, kus mitu erinevat generatsiooni hakko. Tegelikult oldi seal väga lähedal, aga. Uued muutused 91 ja kaks ikkagi lagundas selle ära. Ma loodan, et selleks lagundajaks ei olnud sina vait. Üldine elu ma mõtlengi just jah. Üldine olukorra muutumine ühiskonnas seda mõtet. Sa olid viis aastat Teaduste Akadeemia meeskoori dirigent ja viimasel aastal võtsid siis saad ka veel naiskoori endale juhatada. Kas selle viie aastaga said sa selle koori ise endale niivõrd omaseks, et sa võisid juba öelda, kui sa selle kooridirigeerimise lõpetasid, et vaat see on? Minu koor ja. Ma pean seda Teaduste Akadeemia meeskooriperioodi oma elus ja erialases tegevus väga oluliseks väga mitmes mõttes. Esiteks. Ma puutusin kokku sellise vaimsuse ja sellise Akadeemilisusega, mida ma mingil määral ütlesin juba Tartu akadeemilise meeskooriaedadest. Ma ei olnud seda kohanud. Ja ise kas praegugi? See on üks teine, et. Korjust kasvab pikkamööda. Üks asi on istuda autos, juhi kõrval ja vallata juhtimisvõtteid suurepäraselt. Rääkimata veel sellest, kuidas tegelikult võiks juhtida. Hoopis teine on ise sinna rooli taha istuda. Ta sattus selles mõttes nagu õnnelikku aega erialalise kogemusena, vähemalt mulle mingi miinimum oli olemas, et ma tean, et erialased sal hakkama. Teiseks oli see väga suur väljakutse, et kui palju eelneva eluga võrreldes See tööd ei mured, aga ka siiski loom loovust, loovuse vajadust juurde tõi. Aga pean tunnistama, näiteks. Sel ajal õppisin telefoniga helistama. Sest ma olin nii läbi mulle telefoniga helistamine ülimalt vastumeelne tegevus. Aga nüüd ma olin olukorras, kus ma pidin helistama, sest keegi teine ei helistanud, sest ma olin elanud siiamaani niimoodi, et keegi teine kuskil kõik tegid. Sa ütlesid, et sa igatsesid seda akadeemilist vaimsust. Ometigi tulid sa ju Teaduste Akadeemia meeskoori, et tollasel tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori juurest. Kas sealne seda vaimsust tol ajal siis ei olnud? See on ju ometigi ükskord väga korporatiivne üksus meil olnud siiamaani. Loomulikult on ainult, et vaadake, igal inimesel on oma veregrupp ja igal inimesel on oma isiklik konstitutsioon. Seda ei tule mõista niimoodi, et on üks on hea ja teine on halb. Mõlemad on väga head. Ja jumal tänatud, et see on, see kannab meie ühiskonna sellist vaimsust ja kõik edasi. Aga iga asja jaoks peab olema oma klapp. Kas sa ka oled mõelnud tagasi ja kahetsenud seda, et sa loobusid meie koorielu kahest küllaltki tugevast ja võib öelda ka tippharrastuskoorist, tipi meeskoorist ja Teaduste Akadeemia meeskoorist naiskoori ees olid ainult ühe aasta. Jah, laskuri juurde paluti mind ka, kuna noh, selline analoogiline olukord Tarmo Ratasseppa polnud. Ja oli olnud mitu dirigenti ja nähti ka nagu, kuivõrd nad naiskoor ja meesko siiamaani nad on. Väga homogeenselt terviklikult, seal Ratasepp aedadest ei jäänud ja see on väga hea, et see nii on. Et tihtipeale selliseid asju arutati koos ja nähti nagu ühte lahendust, et miks ma ei võiks ka nii olla, kuna ma olin 90. aastal raadiokoolist ära tulnud Suure vaimustuse ja õhinaga seda vastu ei võtnud, aga kuna mulle seda sisendati ja mu eluviis ka tol ajal võimaldas siis ma proovisin ära. See on väga huvitav kogemus. Alles kevadel ma harjusin sellega ära, et siin ongi naishääled, et siia tulegi teisi hääli juurde, sest ma kogu aeg ootasin mullas ja veel midagi lisandub. Ja, ja selle aasta lõpuks ma õppisin seda naiskoori kui sest koori liiki täiesti tundma ja, ja selles oma võlu Aga mitte nii suureks tagasi katseksid mõne naiskoori juurde minna. Ja see on hea küsimus, läheme edasi. Tegelikult oli nende kooride äraütlemise põhjus, et 91. aastal kutsus Ants Ülo jaamin trammi. Nii nagu Alo Ritsing on mind väga palju lisaks lihtsalt dirigeerimise koolitükkidele suunanud, niisamuti professor Ants Üleoja. On mind utsitanud ja tema kutsuski mind rammi juurde. Kipimees korjev resolitega, kaasand seljale. Jah, mingi aeg kolime. 81 kuni 86 Antsla minu teada oli 83. aastani mingi riivamised müüa. Selles mõttes on, oled sa olnud väga õnnelikus situatsioonis, et sul on kogu aeg olnud mõni professor kõrval nii-öelda, kelle pealt kontrollida ja, ja ka siis, kui me kindlustunnet pakkuv persoon Kindlasti ja ma olen selle eest väga tänulik. Aga samas peab jätkuma enda nii palju tarkust, et kui nüüd kargud korra alt ära võetakse, et ise täie oskad. Aga mul on niisugune tunne, et see sul vist neid kark ei ole kunagi abiks olnudki, vaja, et sa oled alati olnud kahe jalaga kindlalt maa peal. Oma sellise sügavuti juurdle, vaistuga oled sa endale ennem asjad selgeks teinud, enne kui sa pea ees vastu müüri oled jooksnud? See minu õnneks ja õnnetuseks, et ma ei saa elus teha asju, millest ma ei saa aru. Ma teen ainult asju, millest ma saan aru ja sellepärast ma teengi nii vähe. Näiteks. Ma ei ole elus kunagi maha kirjutanud. Sest et ma ei saa teha kirjutada asja, millest ma aru ei saa. Sellest ei saa teised jälle aru. Omamoodi legend meie koorimuusika maastikul ongi ju seesama tipi, meeskoor ütleb põgusalt paari sõnaga, kas nad olid ka siis niisama vallatud, nagu nad on ikka kogu aeg olnud viimase 10 kahega. 10 aasta jooksul ma arvan küll. Üliõpilaskoorid, kus vahetamine on paratamatult natuke, on generatsioonid muidugi mitte neil 20 aastaste, vaid mingisugused sellised nihked on ikka mingisugune üks kogum on instituut, teine kogum aga üliõpilaskoolides, kus see vahetumine on hästi loomulik enamasti on loomulik ja väga järjepidev. Siis on ka väga palju järjepidevat selle koori olemuses. Me saame kuulata kohe, kuidas 1982. aastal kõlas tehnikaülikooli siis tollase Polütehnilise Instituudi akadeemiline meeskoor ja vaatame, kas siis nende Se tuumakuse vallakus kostub välja ka Anti Marguste tsüklist homo stuudioosus, mille osad on viivat Kreskad floorat, Perasperaad, Astra ja sic. Transit, glooria mondi. Ükskõik missuguse koorijuhiks aga ei räägi, me ei saa ei üle ega ümber sellest faktist, et kõik nad on seotud pedagoogilise tööga. Dotsent Ants Soots töötab ka praegu Eesti muusikaakadeemias, aga sinu pedagoogi karjäär algas hoopiski otsa nimelises muusikakoolis. Vahepeal olid sa siis Tallinna pedagoogika Ülikoolis tollases pedagoogilises instituudis. Ja kuigi sa oled ise öelnud, et sa ei taha olla koolikoorielu funktsionäär ega mingi korraldaja, oled sa ometigi pidanud ka kateedri juhataja ametit pidama. Kuidas sa oma õpilastega ka hakkama saab? Kuivõrd rangekäeline õpetaja sa oled, kuivõrd käskiv sa oled? Või arvestatakse ka seal seda nii-öelda isiku vaba valikut? Jah nii nagu mulle ei meeldi, kui minuga katsetatakse, mul on ka vastu, mine teisi kantseldada. Näiteks mõni meedik käsutada. Ja mina ei tea, kas pole range, ilmselt mitte. Ei ole, ma arvan, nii. Ma olen püüdnud selle poole, et ilma suurte reeglite ja reglementi deta ja jututa püüda tekitada selline loov ja normaalne õhkkond, mille ümber ei pea rääkima nii palju. Ma tean, et mõned õpilased on isegi kurtnud seda, et noh, suhteliselt vähe, räägime muudest asjadest ja me ei aruta Aga ma olen isegi teinud teadlikult, et teravdada tähelepanu muusikale mitte selle muusika ümber toimuvale, lootuses, et see liikumapanev jõud on muusika selle õpilase jaoks. See on teadlik valik, kuigi ma saan aru, et pedagoog võib-olla peaks olema mitmekülgsem suhtlemises õpilastega suhtumises õpilasse. Aga ma olen pidanud seda tähtsaks tähtsaks ja ma arvan, et mõnedel juhtudel on see hea küljekannud. Kas sa sellepärast, et sa ei taha rääkida palju, vaid tahad, et muusika räägiks iseenda eest, loobusid omal ajal ka kooriühingu esimehe ametikohast. No tegelikult Vastavalt selle ühingu põhikirjale saab olla õnneks kaks tähtaega, see on kaks pluss kaks aastat ja see saime. Ja ja. Ega ma ei kibele jah, sellise. Tekib natuke tõrge, selle lõpmatu asjaajamise. Ma ei taha lõpmatuseni asju ajada. Sa tahad terrigeerida nagu professor Peep Lassmann ütles, et ma ei taha seda rongi vastu minna. Ma tahan klaverit mängida. Ja noh Hiljuti tegevjuht Karl August Hermanni kava ja siis tema loos tuleb välja, et see lõpmatu laiali pillatus, nagu tema kohta öeldi. Et mõnda asja ma kahetsen, et liialt palju olen. Jätnud ütlemata ei, ütleme niimoodi. Peaks ütlema ei ja mitte ennast püüdma killustama, kuigi ma proovin seda 20 aastat õppust võtta. Ei õnnestu. Kui sulle pakutakse praegu võimalust näiteks uuesti asutada Eesti raadio juurde segakoor mis sa siis teeksid, ütleksid ei või jaa. Koorijuhi seisukohalt ma ütleksin loomulikult ja nüüd iseasi minu isiku suhtes, kes ma töötan praegu Eesti rahvusmeeskooriga, sellise asi. Aga kui selle ala inimene ütlema loomulikult? Jaa. Jaa. Ma ei tea, äkki ma olen naiivne, aga ma ei usu, et see on nii ülesaamatu nagu räägitakse. Me räägime, et meil pole laulja potentsiaali, loomulikult ei ole kusagil korraga lihtsalt vaba 60 sobilikku inimest loomulikult ei ole. Või et korraga on, kui palju miljoneid tarvis. Kui neid katseid kõik tahavad saada nagu valmisprodukti, kas ei või jah, kohe tuleb raha, kohe saame 60 lauljat, head lauljad, kohe päeva teada on et see oleks selline ettevõtmine, kus, mis sunniks väga pikkamisi suurt kannatlikkust, vaja kannatlikkust kõiges. On ta siis organisatoorne või kunstiline pool. See, et meil puudub segakoor, just nimelt segakoor minu arust meie koorikultuuris ja muusikas siiski. Küllalt punaseid signaale. Terve põlvkond ei puutu kokku elava segakoorimuusikaga või vähemalt väga suur osa repertuaarist on kontsert elus maas, nii nagu koori kontsert üldse muusikaelust on äärmiselt tagasihoidlikul kohal. Kui üliõpilastele kavu siis selgub, et elavat Mart Saart või kreeki. Ja veel paljusid teisi ei olegi kusagilt kuulata. Me ei saa arendada spetsialisti, kui ta ei kuule eeskujuliku elavat eeskuju. Vot see on jälle, räägime Mart Saarest. Räägime, analüüseerime, mis me analiseerima teha on vaja, inimene peab kuulma tegema. Kaua sa tegid seda elavat muusikat Eesti raadio kooris olid ju seal ka laulja, eks ole? Ma olingi raadio koorilaulja tänu Ants Ülejärjekordsele utsitamisele. Ma tegin siiski ka koormeistritööd, isegi millest ma olen väga tänulik ja mis on väga palju andnud, et ka isegi vokaalsümfoonilisi teoseid. Koormeister valmistas ette, see oli hea poolt. Ja. Eesti Raadio segakoor oli omal ajal täiesti märkimisväärne nähtus nii Eesti raadio elus kui ka meie koorimuusikaelus, minul on näiteks jäänud meelde esimene kui puude või kus sa oled mulle silma jäänud, ongi just Eesti raadio segakoor, sest kui uuest raadiomajast tulime läbi galerii vanasse raadiomajja minna kohtama, kus see siis alati võtsid kaks naervat nagu sind ukse peal seal galerii lõpus, et oli Ants Soots ja Jüri Rent, kes pidevalt suitsetasid. See selleks, aga kui vaadata seda tohutut muusikat, mida omal ajal Eesti raadio segakoor Eesti raadiofondi on lindistanud ja salvestanud siis see on aukartust äratav töö, kuigi nuriseti, et see koorey ei tee midagi ja jäta, ei esineja ja, ja et ta ei, ei lindista ja ma ei pea midagi, kõike veel. Aga päris nii see vist ei olnud, töö oli ikkagi küllaltki tihe. Jah, loomulikult kuigi aja distants on ka minu jaoks natuke suured praegu rammi tehes oleks just hea, kui suudaks nagu. Tabada või võrrelda seda pilti eraldi veel seal ikkagi noh, 80 20 90 väga palju aega tagasi. Arvestades selle koori ja laulja potentsiaali reaalset suutlikkust. Siis tehti tegelikult väga palju ja ikkagi see, et juba roman materjali aedadest ja sealt edasi Jüri variste, Ants Üleoja ja Neeme Järvi, Eri Klas ja sealt EDIT Praktiliselt kõik vokaalsümfoonilised ettekanded, ka vaimulik muusikamaailma klassika. Ikkagi ainukesed ettekanded tol ajal siis, et. Minu aegadel mäletan vähemalt lindistati ümber, kuna tehnilised olid teised vanad peaaegu vist kogu Mart Saare looming või vähemalt väga suur osa. Kreek mulle meenub. Tormist oli palju ka mägi, ka Evald Aav on meeles Miina Härma ja kapid Artur Kapp. Nii et. Aga nüüd on see omakorda aegunud juba puhttehniliselt on aegunud arvestades, mis. Aga kuulame siiski seda omaaegset Eesti raadio, segakoori ja Ants Soots valis raadio fonoteegist välja Märt Ratassepa laulu merega 1985.-st aastast Raimond lätte laulu ärge jätke, mis on lindistatud aasta hiljem, 1986 Cyrillus Kreegi Taaveti laulu number 84 90.-st aastast ja Urmas Sisaski laulud tuisk, mis on linti lauldud 1988. aastal ja kõiki neid laule on siis juhatanud Ants Soots. Ants, sa oled rahvusmeeskoori dirigent, enam teil ei ole staatust. Peadirigent. See sõltub paberitest, on nii ja teisiti, aga ma arvan, et sellest ei muutu midagi. Kellena sa iseennast tunned seal koori ees dirigendina või peadirigendina? Mina, kellega vahel? Mina tunnen ennast sellise väikse kolhoosi esimehena seal. Suurepärane, ma mäletan. Seda aega. KUI maestro Gustav Ernesaks ei jätnud ühelgi võimalusel rõhutamata, et tramm on riik riigis ükskõik mis elukutse esindajad, siin on vaiade, kõik leiate meie koorist, nüüd tuleb välja, et seal on hoopiski kolhoos. Nali naljaks, ütle mulle, palun. Muidugi on igavesti uhke eputada, mõtle, meil on rahvusmeeskoor, see on professionaalne koor ja me oleme ikka koorilaulumaa ja, ja meil on laulupeod ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kas see ka kõik Euroopa liidus välja paistab, seda näitab aeg. Aga ütle mulle, palun, missugusena näiteks praegu näed trammi kohta meie tänapäeva eesti koorimuusika maastikul. Kas ta paistab välja? Selle üle peaksid otsustama teised kui palju ta välja paistab, ja selle eks et paista, mis me ise peame selle jaoks tegema ja kui hästi või halvasti me mõistame, kuidas selles ühiskonnast ennast välja paistma panna. Mina isiklikult ei ole selle jaoks kuigi palju teinud. Vältimaks jälle, et ma tegelen muuga, ma ei taha tegeleda muuga muude asjadega. Aga kui näiteks ühel päeval tuleb jälle kuskilt polku kõrgelt käsk, et ramm tuleb lihtsalt minema pühkida, meil ei ole vaja seda koori. Kas me jääme millestki ilma? Selline oletus ei kõla mulle väga ehmata avaldate. Seda ma olen kuulnud 93.-st aastast saadik. Ma julgen väita, et tegelikult jääme ilma ja väga paljust. Ramm oma nüüd, pea 60 aastaga on julge näitajad on arendanud välja ikkagi meeskoori kui kooriliigil sellise muusikažanrid, kui palju loomingut, kui palju see on arenenud? Missuguseid fantastilisi väärtusi on meeskooriliteratuuris olemas. Ja. Ma arvan, et rammi panus meeskoori kui koori liiki ja nähtusse on väga suur, sest maailmas on veel võib-olla mõned Sellised koolid, kes just selle alaga on tegelenud. Kui palju on meil väärtuslikku eesti literatuuri? Ja kui palju on meil sellist koorimuusikat, mida heliloojad on spetsiaalselt ainult rammile kirjutanud? Tormis Mägi, Lepik ka Eduard Tubin ka Kuldar Sink. Siis, kui palju suheldes siin kirjastustega ja püüdes kurssi viia, mis meeskooriloomingut ja mis meeskoor olemas? Siiski ka väljaspool on fantastilist loomingut, aga mis seisab, sest pole ettekandjat. Et Me võime mid suurinlikult ju kõige maastik ümber kujundada ja veenda, mis kõik jälle kasulik oleks. Teistpidi aga. Olnud 12 aastat selle koori juures ja võib-olla meeskonna juures üldse pea 30 aastat, siis mul oleks äärmiselt kahju, et see vaev, mis on aastakümnetega tehtud seal on oht hääbuda. Mina raske taastada, mille selliseid märke. Me näeme analoogiast, kus Raadio segakoori Nüüd siis kaheksa aastat pole ja juba tekib tagasilöök. Selle jutu jätkuks kuuleksime helilindi vahendusel Ester Mägi Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud laulu kogell. Kelladel mängib Margus Vaht, solist on Aivar Kaldre ja see on lindistatud aasta tagasi Estonia kontserdisaalis Ester Mägi juubelikontserdil dirigeerib Ants Soots. On hea meel, et ka helilooja Ester Mägi on ise meie hulgas välk. Andres, kas sa oskad mulle öelda, mida peaks tegema, et koorimuusikaajakirjanduses jälle uudiskünnise ületaks. Et ma saaksin lehest lugeda, mida teeb ramm, ma surfasin eile õhtul internetis, otsisin, rammis tuhkama, sealt nii väga midagi leidsin. Aeg-ajalt Vello Mäeots räägib jah, Vikerraadiost Vello Miku saates. Aga see on ka kõik. Kui minna praegu Eesti raadio raamatukokku ja küsida sealt ajaleheartiklitest väljalõikeid rammi kohta siis kuni kusagil 90. aastani me leiame niisuguse paksu kausta sealt edasi pole sinna suurt midagi panna. Jah, eks vist üldse kultuuri ja muusikainimestel on olnud küllalt raske kohaneda uute oludega, uute väärtushinnangutega, uute tavadega uute võtetega. Võib-olla oskamatusest ja võib-olla ka kartuses minna vastuollu oma põhimõtetega, võib-olla ma siiski olen seda kontservad tiivsed laadi, et. Kui jutt oli sellest, et kuidas koorimuusika kõlapind oleks suurem ajakirjanduse viisoris raadios oleksin konservatiivne ja oleksin ettevaatlik. Selle atraktiivseks ja meelepäraseks muutmisega. Ma ei ole ka nüüd nii konservatiivne, et ma täiesti seda eitaksin. Tähendab, miks dinosaurused surid välja, dinosaurused sooja selle pärast väljata ei kohanenud. Noh, see on väga õpetlik veel meile ka praegu, et kui me kohale sureme, välja nüüd teisipidi ka selle kohanemisega mõtet on. Et me oleme nii ära kohanenud, valdame kõiki reegleid. Noh, see on jälle see reegel, et hundid söönud, lambad terved, karjusest on kahju. Et kust läheb see piir, kust me nagu oma asjale ja selle omale jäme ise endiks. Ja. Kust tuleb leida nii palju tarkust, et võib-olla sellisesse vastu võtlikumasse vormi siis viia oma tegevus? Liikunud küllalt palju Eesti peal küll laulupeoproovidega ja muudel põhjustel. Ma märkan ka seda, kus minnakse, ilmselge, et seda kommetstliku teed, ühesõnaga koor hakkab käituma täpselt nii, nagu see antud olustik seda ootab. Mille peale ma ütlesingi, et karjusest on kahju, kõik on väga tore, ainult see koorimuusika ise on jäänud tahaplaanile, kõik muu on tähtsamaks saanud. Ma ei tea. Ta vajab asjatundjaid, professionaale. Mul on tunne, et heast tahtest ei piisa. Kuigi Kasem vajalik esmane eeldused üldse liiguks. Aga neid asjatundjaid professionaale, neid Eesti muusikaakadeemias ikka õpetatakse ja jätkub praegu koorimuusikakateedris neid, keda õpetada ja kes tahavad saada professionaalseteks koorimuusikuteks. Jah, ma mõtlesin praegu niinimetatud. R poolt ja mälexpendi pool seda. Aga ega seda ka ei saa ju teha matemaatikut, see peab olema ka ikkagi professionaalne. Matemaatikuna. Jah. Ma tean, et siin talveajasse iga korjuse kohtades käib see teema läbi, et kuidas 10 aastaga on olud muutunud ja koorimuusika ja koorid on jäänud kehvemaks vanemaks ja noh, on jah, ja tegelikult tekib siiski uusi koore juurde häid koore tekib juurde. Noh, nagu Ennori jutud, et kas iga selline uus hea nähtus leiab kohe kõlapinda ja me teame ja see teadvustatakse ja see on võib-olla tõesti probleem. Aga minu arust jutt koorimuusika surmast on mõnevõrra liialdatud. Jaa. Ma ei hakka takerduma praegu siia, et kuidas seda koorijuhtimist peaks õpetama ja õppima. Ükskõik kuidas teda ei tehtaks, missuguses vormis, missuguses? Õppeasutuses missugusel kujul aga koorijuhtimise kui spetsialiteediga õpetamine ei tohi kannatada. Ma arvan, et Soome ja Saksamaa ja mitmete riikide, iseäranis Prantsusmaa eeskuju, võiks meile olla õpetlik. Kus koorimuusika? Tihtipeale professionaalsest muusikaringlust on küllaltki lahutatud, me oleme olnud õnnelikus olukorras, kus meil on tugev kontsertkooride liikumine läbi aastakümneid. Ja ma loodan ja on ka märke sellest, et küll väga visalt aga tekib niinimetatud semi professionaalsed koorid. Et meil ei ole see piir niimoodi, et on ühe sümfooniaorkestri juures olev koor sisenemiseks meeletult tühi auk ja siis on veel kirikukoorid ja õlle ja veinikoorid. Et me ei laseks seda käest ära ja see ei lähe. Kõikide muude põhjuste kõrval ei lähe see käest ära siis, kui meil on tahtjaid, oskajaid inimesi. Sinu tänast juttu kokku võttes julgema siiski järeldada, et selliseid inimesi on ja nii nagu sa alguses ütlesid, et eestlane on sedasorti rahvas, et ta juba midagi tegemata ei jäta. Ega ta jäta siis ka seda koorimuusikat laokile. Kuulame veel kord Eesti rahvusmeeskoori ja sedapuhku Veljo Tormise pixel Itaaliat, et selle On Veljo Tormis omal ajal pühendanud rammi dirigendile Kuuno arengule. Nüüd kuuleme seda laulu siis antsud juhatusel, solistid on Urmas Põldma, Mareks lobe ja suurel trummil Margus Vaht ja lindistatud on see 2000. aastal laserplaadi Višnu Estonia esimese plaadi jaoks. Ants Soots on valinud veel ühe laulu rahvusmeeskoori esituses Veljo Tormise loomingust ja selleks on kalevipoja tekstidele kirjutatud jäta päike paistma ja see on lindistatud eelmisel aastal laserplaadi Vision of Estonia teise plaadi jaoks. Milline siis oli see järjekorras 25 viies ja viimane koorijuhi? Kolmapäev aitäh Antsotsile. Aitäh teile kõikidele, kes te siia tulite ja soovin teile ilusaid hetki, ilusaid kontserte meie koorimuusikaga, aitäh veel kord. Ja nüüd ma palun siia Antsotsi õpilase, Estonia seltsi, segakoori dirigendi Heli Jürgensoni. Tere õhtust. Mina olen olnud ja olen Antsotsi õpilane. Alguses poolteist aastat Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja hiljem viis aastat Tallinna konservatooriumis. Ja ma tahan ütelda, et Ants Soots ei ole range õpetaja aga ta on vaieldamatu autoriteet. Kusjuures temaga sai arutada väga vabalt igasuguseid maailma asju. Ja temaga sai rääkida Mart Saarest ja analüüsida Mart Saare koorilaule. Ants Soots on minu õpetaja. Selle sõna suure algustähega ka tänases päevas tänases ajas. Ja ma tahan ütelda, et kui vahel mõni minu kolleeg või tuttav küsib, et kelle õpilane sa oled siis kui hea ja uhke tunne on ütelda, et minu õpetaja on Ants Soots. Minu käes on siin üks paberileht ja kirjatükk, nagu sina ise selle kohta ütleksid. Ja siin on mõned mõtted, Kaie Tanneri, et Eesti kooriühingu tegevsekretärilt, kes on olnud kants, soodsi õpilane. Ja kuna ta ise täna töökohustuste tõttu viibib Soomes, siis ta palus, et Ma selle ette loeksin. Võttes endale õiguse, jättes välja siit mõned väga Kaialikud repliigid. Ma siiski leian, et Need mõtted annavad väga hea pildi Anssotsist. Ta on täna rääkinud väga palju ise. Ja meil kõigil on kindlasti üks pilk, millisena meie teda teame ja näeme. Ja ma olen lubanud Kaiale, et ma loen siit midagi. Kaie Tanneri ülestähendused pühendad soodsule koosolekute vahe lugemisena. Rõhutan raudselt omaette nähtus. Eesti muusikaloos. Teeb palju, räägib vähe. Kui keegi teda kiidab, läheb tavaliselt minema. Pärast on see Talvaja üritus eriti tänuväärne Sootsu nimeline, järelikult ei saada siit jalga lasta ja peab ära kuulama kõik, mis öeldakse. Kui soods istus kultuurkapitalis, oli ta projektikirjutamise absoluutne autoriteet kõigi muusikute jaoks. Kui Soots istub mõnes žüriis, ei vaidlusta tema arvamust keegi. Kui Soots võtab koosolekul sõna, saab asi sellega tavaliselt ühele poole ka. Kui ei saa, vaid muutub liigutamiseks läheb Soots jälle minema. Et sa ise ütleb, et ta on aeglase mõtlemisega, aga mõtleb ta alati ja põhjalikult. Kui ta mingit asja välja ei mõtle, siis ta sel teemal sõna ei võta ja ürituses ei osale. Soodsa nimetatud Eesti kõige objektiivsemaks inimeseks ja vähemalt koorivaldkonnas vastab see tõele. Ka. Kommentaarid Tuljaku võistulaulmisel on kuulsad ja ka täiesti erilised, sest suudavad olla ühtaegu huvitavad ning mitte kedagi solvavad. Neist on sündinud hulgaliselt praeguseks vanasõnaks muutunud keelekonstruktsioone stiilis. Segakoor pistis rinda, Bachiga võitis Bach või vaimustus, ületas tulemuse. Või materjal avaldas ilmset vastupanu. Keeleuuenduste alal teeb Soots mõnegi koha pealt ära. Nii Aavikule kui Ariste. Õpilased teavad, et ega ta eriti ei kiida, paremal juhul esineb avaldusega stiilis. Mul on kahtlus, et te olete selle looga ise kõvasti tööd teinud. Kui väga hästi on, siis ehk ütleb, et tubli. Paremat hinnet oma õpilasele ei kauple kuhugi ettepoole, Jupita soodustusi ei tee. Vastikult Auson alati igas asjas. Soodse ei salli koosolekuid, blufimist, ebaõiglust võtab alati sõna, kui kellelegi ebaõiglaselt liiga tehakse. Kui tema enda kallale tullakse, on enamasti vait. Tänu ei oota, tunnustust ei küsi. Ometi moodustab tema tee, rammis kooriühingus Eesti muusikaakadeemias kultuurkapitalis terves reas riides, komisjonides, nõukogudes, tuimkondades vähemalt Mount Everesti suuruse hunniku võrreldes keskmise inimese tegemistes kokku tassitud munamäega. Ja me keegi ei kujuta ette, kuidas ilma suitsuta saaks. Ants Soots käändes sutsu on meie hellitusnimi tegelikult. Täna, siin on koos väga palju sinu kolleege ja mul on soodne võimalus kõigi sinu praeguste ja endiste õpilaste nimel. 10 aasta taguse tudengi fraktsiooni Noonius nimel. Ja mitmete siin viibivate sinu heade tuttavate ja kolleegide nimel ütelda sulle. Suur aitäh selle eest, et sa olemas oled ja et sa oled selline nagu sa oled. Head kolleegid, sõbrad, head tuttavad ja üldsuse esindajad. Suur tänu teile, et valisite endale sellise õhtu veetmise vormi. Mul on küll ebamugav tunne, et üks isik tükib kahe tunniga teiste ellu peale, aga ausõna, mina ei ole seda korraldanud. Ikla see algaa selles üritas, kasutegur, ma umbes tean. Meie on minu 75. sünnipäev, hea ettevalmistusega, aitäh teile ja kohtumiseni RAMi kontserdil.