Agu Sihvka annab aru Sõprusliit tari vere kooli seitsmes klass peab nüüd kauged kirjavahetust. Mõni nädal vahest oli koolis käidud, kui vanempioneerijuht Silvi tuli klassi ja maalist tahvlile. Udmurdi ANSV kolpa koovara joon. Kaheksaklassiline kool. See on nüüd meie sõpruskool, ütles vanempioneerijuht. Viies klass kirjutab viiendale, kuues kuuendale. Ma loodan, et te ei taha neist maha jääda. Pingiridade vahel kõndides jagas vanempioneerijuht kaugelt tulnud kirju vasemale ja paremale, kes soovis, võis mitu kirja võtta. Mis me neile kirjutamegi siis keegi, kuid Silvi läks juba lennates, küll me edaspidi arutame, ütles ta ukselt. Esimese kirja oskate ise ka kokku seada. Nüüd on nädal möödas ja esimesed kirjad kokku seatud, muidu oleks ehk veel venitatud, aga vene keele õpetaja on haigeks jäänud sõpruskirjadega sobiv vanempioneerijuhil, kes vene keele õpetajat asendab hästi tundi täita. Tuleb ju neid kirju vene keeles kirjutada. Kes tahab esimesena kaugelt saadud kirja ning oma vastuse ette lugeda, küsib vanempioneerijuht. Aknaalusest reast kargab kohe väike ümmarguse näoga poiss püsti. Poissi kutsutakse herneks, kuid see ei ole tema õige nimi. Õige nimi on Harry viker Harri y iga tuletab ta igal võimalusel meelde. Harry Y-iga on alati koledas hinnete valus. Nüüd arvab, et äkki pannakse lugemise eest hinne. Tervist. Kauge sõber, hõiskab hernes ning toob siis kuuldavale abitu mõmina. Edasi on kirjas rida punkte, poiss ei tea, mis nendega peale hakata. Ühisel jõul jõutakse asjas selgusele. Punktide asemel tuleb lugeda selle nimi, kelle kätte läkitus sattunud. Tervist kauge sõber Harri alustab targemaks saanud Harri uuesti. Sulle kirjutab tundmatu sõber udmurdi ANSV-st kolpakovo rajoonist kolpa koolist. Meie klassis on 31 õpilast. Meie klassijuhataja on Viktor Ivanovitš Sonkin. Meie direktor on Vassili Vassiljevitsh, ta Võõdov. Ma väga soovin, et sa saadaksid mulle vastuse õitse, kui meie kohal kuldsed sõnad, rahu ja sõprussinu sõber Vassili Dionkin. Kas rohkem ei ole? Küsib vanempioneerijuht. Rohkem ei ole. Loe siis seda, mis sa oma sõbralevassilile vastu kirjutad. Tervist, kauge sõber Vassili Dionkin, Load, hernes, Sulle kirjutab tundmatu sõber Harry vikertari verre kaheksa klassilisest koolist. Meie klassis on 16 õpilast. Meie klassijuhataja on õpetaja Peeter Metsasoo. Meie direktor on seltsimees Linda, rästas ma soovin ka, et sa saadaksid mulle vastuse õitsengu meie kohal. Kuldsed sõnad, rahu ja sõprussinu sõber. Veidi aega püsib hernes paigal vaadates ootavalt vanempioneerijuhile. Siis taipab pettunult, et hinnet ei ole laata. Kuhu vanempioneerijuht selle hinde paneb, tal ei ole päevikutki kaasas. Rahulolematuse vari on ka Silvi näol. Klass mõistab midagi, hernekirjatöös ei meeldi vanempioneerijuhile. Mis on, saab kohe selgeks. Kas teised ka niimodi lõpetasid, küsib vanempioneerijuht. Kas teised lõpetasid ka sellesama sooviga, mis on kaugete sõprade kirjas? Kõigil on niimoodi lõpetatud. Ei, ei, nii ei lähe. Noomib vanempioneerijuht Silvi. Nii jääb mulje, et me nagu papagoid teistele järele kordame. Mõelge kohe kirjadele, uued lõpud. Natuke aega on seitsmendas klassis vaikus. Kõik mõtlevad. Siis ajab hernes käe püsti. Kas võib kirjutada, olgu jääv meile päike, võib, noogutab vanempioneerijuht. Kas võib kirjutada, hoidkem kõrgel, sõpruslippu, miks mitte, nõustub vanempioneerijuht. See on ilusti öeldud, aga noored lähedalt kaugelt andkem üksteisel käed. Samuti sobib, noogutab vanempioneerijuht. Nüüd on juba tervel klassil selge, kust sääraseid ilusaid ütlemisi leida. Laulikul lehed krõbisevad, ninad vastu, paberid kirjutatakse kaugetele sõpradele, uued kirjad. Ainult pikkade patsidega vaike järveots istub tegevuseta ja vahib aknast välja. Muidugi äratab tegevuseta istuja tähelepanu. Vanempioneerijuht jääb vaike kõrvale seisma. Miks Vaike kirjuta, tahab ta teada. Ma ei võtnud kirja, ütleb Vaike. Mul on juba kirjasõber. No, imestab Silvi. Ma ei ole küll märganud, et kooliposti hulgas oleks sulle kirju olnud. Aga vaikekirjad ei tulegi kooli. Minu kirjasõber kirjutab mulle koju, seletab Vaike. Me saime suvel Pärnus tuttavaks. Nad olid kogu perega Siberis Tinna suvitama sõitnud, neil kodus koera, mina leidsin üles koerast, meie kirjavahetus hakkaski? Nojaa, ütleb Silvi ka. Nii võib kirjavahetuse alguse saada. Ehkki see ei ole tüüpiline. Kas tead, sa võta endale meie sõpruskoolist veel üks kirjasõber? Ma mõtlen, tõeline kirjasõber, kas tahad? Ei, ütleb Vaike ja vaatab jälle aknast välja. Pioneerijuht tunneb, kuidas tal põsed soojaks lähevad. Ta mõtleb, kas ei peaks põikpäist tüdrukut veidi noomima. Kuid siis kostab õige, kas ühendagu meid, pioneerisaluut võib kirjutada, võib, ütleb vanempioneerijuht. Aga edasi, teaduse tippude poole võib võib ja vanempioneerijuht jätab vaike sinnapaika. Samal päeval saadetakse kirjad ära. Tarivere pioneeridele on see esimene kord organiseeritult kirjasõprust pidada, nad ei tea, mis edasi saab. Mis me neile siis kirjutame, kui neilt järgmised kirjad tulevad, siis on isegi lihtsam, lohutab Silvi. Siis olete juba tuttavad ja kirjutate neile näiteks oma kodukolhoosist. See aeg tuleb paari nädala pärast seda kord puudub bioloogiaõpetaja. Jälle on vanempioneerijuhi käsutuses 45 koolitunni minutit ja vanempioneerijuht ütleb. Räägime nüüd sellest, mis sõbrad vastu kirjadele vastasid. Kolpakovo lapsed oleksid justkui kuulnud Tarivere vanempioneerijuhi soovitust. Minu kauge Kirjasõber Vassili kirjutab, et nende kolhoosi võidutee kolmandas brigaadis saadi hektarilt 20 tsentnerit. Otra upitas hernes käe püsti. Vaata kui tore, ütleb vanempioneerijuht. Minu kirjasõber teatas, et heinatöö on neil täitsa lõpetatud, kuulutab hernepinginaaber Leo ja saab samuti kiita, justkui oleks tema teene, et kauges kolpakovos karjasööt varutud. Niisamuti tutvustage teie neile oma kodukandi saavutusi, soovitab Silvi. Et bioloogia tundi lõpuni ära kasutada, hakatakse sealsamas arutama, kui suured on kodukandi saavutused. 70 protsenti künni plaanist teatab agar hernes. 105 protsenti sügiskülviplaanist kuulutab ta hetk hiljem ning teenib veel kord tunnustava pea noogutuse. 204 tsentnerit kartulit igalt hektarilt pasundab pinginaaber ja lisab võidukalt. See on 112,5 protsenti möödunud aasta saagist. Midagi ei jää siin maailmas saladuseks. Varsti on lähemal istujatel välja nuhitud, kust pinginaabrite teadmiste rikkus y iga Harryl on värske rajooni ajaleht põlvedel. Nagu paar nädalat varem, nii märkab sildiga nüüd alles tunni lõpul, et üks õpilane ei võta ühisest üritusest osa. Vaike järveots närib patsi otsa ning kripeldab kuivatuspaberile. Nukkusid hääletult, teeb Silvi pinkide vahel ringi ja peatub just nagu kogemata vaike selja taga. Kas Vaike on oma Siberi sõbratarilt vahepealkirja saanud, tahab Silvi teada. Päike on vahepeal tõesti kirja saanud, ta on ka vastu kirjutanud. Nadja oli talle kirjutanud, kuidas ta ise kleiti õmbles. Riide ostis marjakorjamisega teenitud raha eest. Ise võttis moelehest lõike ainult käiste otsa panekul olla ema aidanud. Vaatamata sosinal aetud jutule, hakkavad ümberringi pead kerkima. Nadja, kes oskab ise kleiti õmmelda, paistab Tarivere tüdrukuid kõvasti huvitavat. Aga kuidas Nadia ema tööülesandeid täidab? Uuriv vanempioneerijuht? Ei tea, tunnistab vaike. Aga kus ja kellena, Nadia isa töötab? Ka, seda ei ole siberi sõbratar kirjutanud. Mis neil seal on, kaevandus või mõni tehas, uurib Silvi. Vaike ei tea. Nad on jõudnud alles kolm, neli kirja vahetada. Ja sina uurib vanempioneerijuht edasi. Kas sina oled oma kodukandi elu tutvustanud? Vaike vaikida. Ta ei saa aru, mida vanempioneerijuht mõtleb. Kas oled näiteks kirjutanud, missugune piimakari meie kolhoosil on? Ei raputab Vaike pead. Mitu kombainid ja traktorid? Ei, ütleb Vaike jälle. Aga su ema, kui rajooni parim lüps ja autahvlil on? Ei, sosistab vaike ning läheb millegipärast näost punaseks. Vanempioneerijuht leiab, et tema ei tohi nüüd enam sosistada. Vaike Vaike, vangutab Silvi pead. Kas sa siis aru ei saa? Tenaadiaga teete ju niiviisi oma maailma ise vaeseks ning väikeseks teistest Tarivere seitsmenda klassi õpilastest ei ole seda õnneks karta. Nende maailm ulatub üle ookeanide. Õpetaja viibutab herne sees pingist kätt. Mina panen oma kirja lõpu, tõstkem häält rassilise diskrimineerimise vastu. Mina kirjutan, kuulutab hernepinginaaber. Häbi mustadele kolonelidele. Elagu Mikis deodorakis. Vanempioneerijuht jõuab vaevu kõigile pead noogutada. Tal ei ole seitsmenda klassi aktiivsele tänapäeva tunnetamisele midagi ette heita. Kui kirjade pakk udmurdi ANSV poole teele läheb, on seal solidaarsuse, tõotasid kogu maailma rõhututele. Paari nädala pärast loeme siis üheskoos jälle vastuseid, ütleb vanempioneerijuht tundi lõpetades. On juba märtsikuu, kui vanempioneerijuht leiab jälle aega vennasvabariigi lastega sõlmitud sõprussidemetele mõelda. Jälle on vene keele õpetaja haigeks jäänud vanempioneerijuht, Silvi tuleb teda asendama. Seekord on Silvil ka päevik kaenla all. Vaba vestlus, märgib Silvi sinna tunni teema ning teatab siis klassile, millest vestlema hakatakse. Kirjasõprus, ütleb vanempioneerijuht ja kirjutab niiga tahvlile. Kes soovib esimesena rääkida. Imelikul kombel ei kerki ühtegi kätt koguni vikersee igreki. Ka Harry istub vagusi ja keerutab sõrmi. Paraku see teda ei päästa. Silvil on poisi varasem aktiivsus hästi meeles. Liker sihib Silvi oma pliiatsi esimesse pinki. Jutusta, mis sinu sõber viimases kirjas kirjutas. Sedakorda kerkib Harry y iga päris pikkamööda. Mumiseb ta midagi eriliste kirjutanud õnnitles oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul. See ei olnudki kiri, see oli postkaart. Aga sina usutleb vanempioneerijuht edasi. Mina õnnitlesime teda konstitutsioonipäeva puhul vastu. Postkaardi vahetajatelt ei ole muidugi tõsist kirjasõprust loota. Vanempioneerijuht on Harris pettunud. Virtuste, sina, leo, pöördub vanempioneerijuht järgmiseks igreki Harry pinginaabri poole, kuid sellel ei ole kah midagi rääkida. Pole enam ammu kirja saanud, tunnistab Leo puhtsüdamlikult. Kes siis teist sõbrale vastamata jättis, puurib vanempioneerijuht, kas sina, tema koputab Leo, ikka vist mina ning ütleb siis jälle puhtsüdamlikult? Ei mäleta. Nüüd tuleb Silvi lausa ohkama, ei ole kerge vanempioneerijuhi amet, kes oleks võinud niisugust olukorda oodata. Kas siis tõesti tervel klassil on kirjavahetus katkenud? Küsib vanempioneerijuht. Kas siis tõesti keegi pole enam saanud kauget kirja? Pink pingihaaval rändab vanempioneerijuhi pilk tahapoole, kuni kohtub äkki rõõmust särava silmapaariga. Mina eile sain, hüppab pikkade patsidega vaike järveots püsti ja siis ei suuda muidu vaikne ja tagasihoidlik tüdruk end enam pidada. Kas teate, Nadja koeral sündisid kutsikad ja kõige suurema neist kingita mulle. Jaan Rannapi kooli jutte Agu Sihvka annab aru, loeb Tiit Sukk. Kohtumiseni nädala pärast.