Tere hingedepäeva hommikust. Täna sobib meenutada, et kõik, millel on algus, sellele on ka lõpp. Loodu on loomult piirata ja põgus. Inimene, kes adub oma ajutisust, tunneb Karl Ristikivi kombel. Vaata, meri on nagu peegel, seal peegeldub taevas. Aga ometi ainult peegeldus. Ja rand on ainult sadam. Ühe tee lõpp, aga teise algus. Keegi ei mäleta homset päeva enne kui ülehomme. Ja siis on juba hilja. Kaduva elupõhisuses on viimane sõna jäetud inimesele et saaksime tunnistada oma süüd või kahetsed eksimusi. Et võiksime palvetada enda ja teiste eest. Anuda halastust või armuviimane sõna on enese vabastamine kohustuste ringist. Tagasipöördumine ainsusse. Hüvastijätt onuga. Näitlejad astuvad pärast etendust lavale ja tänavad publikut. Kirjanik lisab loole järelsõna. Hukatavale antakse tapalaval õigus viimaseks pöördumiseks. Riigijuhid kõnetavad oma rahvast aasta viimastel minutitel. Viimane sõna on inimeste pärisosa, üksnes inimesed tajuvad katkestust piiri üleminekut ühest seisundist teise. Viimane kuulub ajalikkuse juurde. Seega tähendab, et viimane, võib-olla ka viimne. Mis üle jääb, on vaikus. Ta restis saelans. Muidugi mõtleme tavaliselt sellele ikka loodame vargsi, et viimati öeldule võib veel midagi järgneda. Et kord lausutud annab parandada või ümber sõnastada. Meid ümbritsevas lakkamatus kõnevoos unustame või ei jõua sõnu enne sõnastamist kaaluda. Ja ütleme siis vabandavalt, et meil mõisteti valesti. Viimset sõna ei saa valesti mõista, sest kedagi pole enam seda tagasi võtmas. Aga mida öelda lahkumiseks oma elupäevade kokkuvõtteks? Nii et see kõlbaks olema viimane ja viimne? Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur et ükski sõna aine väär et öelda kui elada üksainus kord, on võimalus nii suur, et tardud. Ning ta tummalt lased mööda. Dumaltardamis asemel võib jõuda ka täis pole sõnu. Isegi kui kõigile võimalikele küsimustele on vastatud pole meie elu probleeme veel isegi mitte riivatud. Muidugi ei ole siis ka ühtki küsimust järelejäänud. Just see ongi vastus. Elu probleemi lahendust märgatakse selle probleemi kadumises. Kas pole see põhjuseks, miks inimesed kellele pärast pikki kahtlusi elu tähendus selgeks sai ei saa öeldud, milles tähendus seisneb? Palvetagem. Issand, heida armu ja võtame lahkunud vastu. Võtta kord meidki vastu teispoole vaikust.