Täna peaksin päris kindlasti kõnelema Europarlamendi valimistest, siis millal siis veel, kui mitte kaks päeva enne valimisi? Olen püüdnud üksjagu kuulata-vaadata-lugeda, mida sellest loost arvatakse? Masendus tuleb üldiselt peale, kui jälgid neid materjale. Võib-olla on mulle ette juhtunud just kesised lood? Võib-olla kuskil mujal on ilmavalgust näinud midagi kopsakamat? Ei tea. Aga see, mida olen kohanud, on tekitanud taolise tunde, et ega ei tahakski enam midagi uut neist Europarlamendi valimistest Eestis lugeda, kuulata, vaadata, miks. Kerge on öelda, et lugu kehv, mõttekam oleks saada vastus. Analüüsinud oma vaatevinklist olukorda, jääb mulle mulje, et tegu on pealispinnalisusega. Praktiliselt mitte ühegi teemaga ei minda, süvitsi. Käib mingite väga üldiste stampfraaside väljaütlemine, kusjuures sealt edasi ei tule enam mitte midagi. Praktiliselt olematu analüüs. Väitlejad ei taha isegi ära kasutada neile antud ruumi ja aega, et üles näidata oma asjatundlikkust, oma programmilisust, oma vaadata avarust ning ka probleemide mõistmist. Vaatasin, kuulasin ja lugesin ning mulle näis, et täpselt samamoodi võib kõnelda ät põlluserval istudes või maapoe ees õlut juues. Neil tekstidel puudu praktiliselt erinevus. Ajakirjanduses ja poliitikas ringlevad teatud tekstid, mis toituvad iseendast. Keegi on näiteks ajakirjandusse toonud euronormide näitena nõuded banaanide kohta. Selle ümber käib kõva lukku löömine. Kõik muudkui räägivad ja räägivad ning kõigil on lõbus ning kõik lubavad sellega võidelda. Ajakirjandus toodab ise jutuaineid, ajakirjanduses räägitu muutub kõnelusteaineks. Tegelikkus ise aga kaob, kaob meie endi elu elulised probleemid. Ühed ja samad näited ja probleemid jooksevad ühest arutelust teise ning sumbuvad, kuniks keegi jälle sama küsimuse üles tõstab. Tuleb välja, et meie ümber on meeletu kogus sõnadeks muutunud müra kuid puudub sõnum. Miks kõneldakse banaaniga võõrusest? Miks euronormide rikkumise näitena tuuakse viimastel aegadel Kreeka juhtumid. Aga sellepärast, et keegi on selle näite kord välja öelnud ja see paistis tore olema. Nüüd kasutavad kõik väitlejad seda näidet. Kõik kasutavad kellelegi kunagi välja öeldud mõtteid ja näiteid ning pikapeale enam keegi ei pruugi mäletada. Miks too näide toodi. Meedias, esinejad loovad mingi tegelikkusega, mitte kokkupuutuva maailma. Tekib võõrandunud maailma, kuulad seda ja ei saa aru, miks peaks küll minul sellega pistmist olema. Käid aga maal ringi ning kuulad sealgi neidsamu näiteid, millega argielus pole mitte midagi peale hakata. Aga kui arutletud pikemalt, siis saad teada, kuidas sigalapidaja ehitus surud ümber mingite normide pärast ja kulutas selleks pöörast raha. Hiljem selgus, et ümberehitusteks puudus igasugune vajadus. Kes vastutab selle eest? Miks seda tüüpi küsimusi püstitata? Mulle näib, et selle taga on soovimatus süveneda. Süvenemine ei ole moes, pealispinnalisus lihtsalt kergelt arvamuse väljaütlemine moes. Ning selle juurte veel ajutiga totaalne rumalus. Mida te arvate ühe persooni kaks päeva tagasi välja öeldud sõnumi kohta. Et Carmen kassi reiting on madal sellepärast et ta on veel vähe reklaami teinud. Ta peaks seda tõhustama. Rabav rumalus. Aga see müüb ja väga hästi müüb. Sellega seoses paneb mind imestama ka soovimatus tekitada usaldusväärsust. Inimese tema mõtete tegude usaldusväärsus ei ole kaug. See müüb väga vähe ehk peaaegu üldse mitte sama eetikaga. Küllap seetõttu üks kandidaatidest ütles, et tema läheb Euroopa Liidust eetikat importima. Mõelgem pisut, mida see väljend tähendab eetika importima Eestisse. Kui jällegi soomlaste järjekindlat tegevust alkoholipoliitikas oma riigi huvide kaitsmisel siis paneb see imestama, imetlema, millise järjekindlusega seda tehakse. Minnakse välja nõudega Euroopa liidus kehtestada ühtne alkoholimaks. On olemas konkreetsed plaanid ja eesmärgid, mida püütakse realiseerida igasuguste võtetega. Alustades kas või sellest, et avaldatakse Eesti valitsusele survet ja nii edasi ja nii edasi. Mina ei ole sellistest Eesti huvide projektidest veel kuulnud. Eestis valitakse oma esindajad nüüd europarlamenti. Küllap oluline samm. Kuid mulle tundub, et peaksime palju rohkem tähelepanu pöörama Nendele kümnetele ja kümnetele Eestimaa ametnikele kes siirduvad tööle Brüsselisse. Nemad võivad suuta tihtipeale märksa rohkem teha Eesti jaoks kui poliitilised otsustajad. Nad liiguvad ringi seal, kus ringleb reaalne raha.