Rongisõit on odavam kui bussisõit, pensionäridele tullakse mõne marsruudi puhul veel eriliselt vastu ja olen kuulnud ka kiidusõnu. Aga raudtee või. Oma teenuseid propageeridega rööpapaarist kaugemale ja Kaljo Rebas mäletab, millised olid sõiduplaanid vanast. Mul on meeles 1936. aastal välja antud Sõiduk ja see ei olnud mitte üksi Eesti raudteede, vaid see k tutvustas liiklust mitte üksi raudteed ka väljaspool riigipiire, aga ka teiste transpordivahenditega Eestimaal oli küllaltki huvitavalt üles ehitatud. Tema algas hoopis ja need raudteest hakkas küll peale, aga mitte raudteesõiduplaanide hakanud peale vaid Eesti raudtee liinide ümbruse tutvustamisega, noh see oli umbes sellisel põhimõttel, et et hakkame Tallinnast pihta, hakkas Tallinnas Tallinna linna, tutvustas lühidalt, mõnel leheküljel väga lühidalt polnudki. Ja siis läks edasi, nii et ülemistel Pakub seal oli siis ka nende kohtade kirjeldus. Võtame näiteks Võrumaal Haanja kõrgustiku, oli seal tähtsamad kõrgemad punktid ja, ja mida sa võid oodata ja milliste transpordiga edasi saab sinna Võru Jaama kirjelduse juures või võtame seal siis Piusa jaama juures olid seal selle Piusa jõe oru ja paljandite kirjeldused juba olema. Minu meelest seal see osa oli üle 108 30-l lehekülje ja siis alles järgmises raudteesõiduplaan eesti omad. Siis järgnes tähtsamate rahvusvaheliste ühenduste sõiduplaanid Eestist kuni üle Euroopa romani välja. Siis järgnesid laevaliinide sõiduplaanid, mis Eestist lähtuvad, siis järgnesid lennuliinide sõiduplaanid. Siis järgnesid bussiliine, südamaid, kõikide bussiliinide sõiduplaanid, mis üle üle Eesti. Nii et küllaltki kopsakas teos oli aga ta formaat. Ta oli selline kreisiväljaanne siiski, et või isegi kui vajadus oli põgu taskusse isegi pista. Nii et võis Tallinnast suure seljakotiga alustada kuskil peatuses maha pinna. Suunised olid olemas, siis ööbida, seljakott läks juba kergemaks toidu vähenemise tõttu. Siis kui jalad väsisid, võis vaadata, kust see buss läheb või mismoodi edasi saab või tagasi. Tundub küll. Looduseradade ja matkateede tutvustamiseks ning sealse elu vilkamaks muutmiseks on võimalusi mitmel rindel. Meil on. Meie Eestimaakohtade ja vaatamisväärsuste kohta küllaltki head teavet on mitmesuguste brošüürid ja bukettide ja ka väljaannete näol selle kohta meil tõesti ei saa nuriseda ka selle asja teine poolse tutvustamise operatiivsus, see nagu on alles lapsekingades, ma kujutaks ette, et kui selliseid väljaandeid teha operatiivselt, siis peaks olema ka mingi juhi suures, kuidas sinna kõige lihtsam sõita saab, mis, milliseid vahendeid kasutades kust minna, kuhu kohta, mis aja need võiksid minna. Ma kujutan ette, et ennem turismihoo aega võiks olla selliste kohtade tutvustamine, isegi seda, kuidas seal võiks ennast ülal pidada ka selle kohta võiks mingit teavet olla ja see kahepoolne selline mäng, see juba kindlustaks ka nende kohtade, nii-öelda majandusliku ja turismi kui ka vaatamisväärsuste arengu.