Endast saame ikka kõige parema ja täpsema hinnangu ennast teisega. Võrreldes Euroopa Liidu riikides korraldatakse väga palju uuringuid, mille eesmärgiks on selgitada, milline on seis mitmesugustes küsimustes ning millises suunas asjad lähevad. Uuringute temaatika on väga lai ning arvan, et sealt on meie endi jaoks väga palju ammutada. Päevapoliitiliste aspektide kõrval pühendaksin aeg-ajalt tähelepanu just nendele pikamaaajalise materjal prognoosidele. Me peame end hakkama harjutama sellega, et mõtleme ja võrdlema end eelkõige nüüd Euroopaga. See on uus mõtlemine ja võrdlemise joon. Paljud teemad on mullaga lähedased, sest olen ise nendega tegelenud kas pikemat või lühemat aega. Üks väga olulistest teemadest on elukvaliteet. On ju teada, et Euroopa liidus pühendatakse sellele probleemide puntra le rohkesti tähelepanu, vahendeid ning aega. Leidub kriitikuid, kes leiavad, et tänu nii-öelda sotsiaalsele mõõtmele Euroopa liidus lähevad asjad majanduses halvasti ning konkureerimis võime Ameerika Ühendriikidega seetõttu langeb. Sotsiaalne mõõde tegelikult tähendabki ju inimeste heaolu, kuid mitte ainult kitsas rahalises tähenduses, vaid laiemalt. See tähendab inimeste kindlustunnet mitte ainult teatud gruppide jaoks, vaid kõigi jaoks. Loomulikult läheb selline lähenemine väga palju maksma ja üsna loomulik, et seetõttu vähenevad investeeringud tootmisse. Valikute tegemine on keerukas. Kahte suunda, majandust ning sotsiaalset kaitstust üheaegselt hästi arendada, kindlustada on üliraske. Turumajanduse liberaalne pool on põhirõhu pannud majanduse arendamisele ning valdavalt üksikisikule pandud pea kogu vastutus tema toimetuleku eest talle endale. Ta mõtlemisviisi esindab tuntud loosung. Me ei anna inimesele mitte kala, vaid õnge, et inimene saaks kala püüda. Teine äärmus paneb põhirõhu kalade jagamisele, kusjuures lähtutakse sotsiaalse võrdsuse põhimõttest. Eestis on põhirõhk pandud esimesele suunale. Kui ma ütlen, et on pandud, siis see tegelikult tähendab, suur osa meist on selle suuna heaks kiitnud mitmesugustel valimistel. Seda muidugi formaalses mõttes, sest tegelikult vormistatakse riigikogus igasuguseid liite, mille kogu toetusest reeglina jutt dubki ei saa olla. Kui ma räägin liberaalsest turumajanduslikust mõtlemisviisist, mida Eestis esindab ainsa erakonnana Reformierakond siis meie probleemiks on pikka aega olnud mitte niivõrd see asjaolu, et inimesed pole rahul kala püüdmiseks antud õngega vaid sellega, et kõnelemise uus on unustatud ka sageli õnganda. Seega pole, millega kala püüda. Olen nii mõnigi kord mõelnud sellele, et poliitikud võiksid end asetada järgmise inimese kohale. Kirjeldaksin seda inimest. Tegu on üksiku 55 aastase mehega, kes elab maal külas, kust lähima elamuni on neli kilomeetrit. Valla keskus asub seitsme kilomeetri kaugusel. Sellel mehel on keskharidus, mingit eriharidust tal ei ole. Tal on möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel ehitatud maja. Autot tal ei ole. Põldu on tal seitse hektarit. Päranduseks saadud põllundusega ta varem tegelenud ei ole. Mida ta oskab teha, millised on võimalused tema jaoks, mis võiks talle õngaks olla. Peab olema väga-väga tugev isiksus, et ennast pidevalt iga päev sundide sundida otse muut. Töökohti antud külast pole. Kunagi oli läheduses lausa oma väiketööstus, kus said tööd paarkümmend inimest. Nüüd tööd ei ole ja sellelgi mehel puudub see. Paistab, et ainus võimalus olukorda lahendada on tal minna Tallinnasse tööle kaks tundi, sõita ühes suunas kaks tundi tagasi. Saadud teenistus kuluks praktiliselt transpordile. See on olukord, millesse on küllalt paljud inimesed Eestis asetatud ja seda ilma õngeta. Inimesed elavad, saavad hakkama, kuid mis elu seal? Just taoliste näidete rohkus annab Euroopa liidul võimaluse teha järgmised järeldused. Euroopa Liidu uutes liikmesriikides on elatustase tunduvalt madalam kui vanades riikides. Vahe on kuskil keskmiselt kolm korda. Euroopa Liidu uutes liikmesriikides rohkem kui iga viies leibkond väidab, et neil on toimetulemisega raskusi. Euroopa Liidu vanades riikides on seevastu selle probleemiga kokku puutuma vaid iga 10. perekond. Eestis väidab toimetuleku raskusi olevat, et iga kolmas leibkond suurim puudus on vanimas elanikkonna rühmas. Noorte seas on puudus üldiselt kõige väiksem. See vahe on väga suur. Talgutega hoogtööga seda vahet ei vähenda. Küll aga kas või teatud kergenduse toob see, kui vaesusesse surutud inimesed tunneksid tompe poolt hoolivust, mitte kõrkust.