Tere kuulama kultuurikaja, kus täna räägime teonüüsija festivalist Tartus ja eesti kunstnike ekspositsioonist, mis teel Veneetsia biennaali poole. Räägime identiteedist ja mõtlemisest ja saate kommentaar on kirjanik Toomas rauda mingit toimetaja. Töö teeb maris Johannes. Geonüüsija festival Tartu kultuurikevade või ehk juba suve kuulutajana on tänaseks juba kaks päeva loonud ja lehvitanud eksootilisi tantsutrupp alles oodati Tartusse, kui neljapäeval kiirkäigul Janüüsiat vaatasin. Mind huvitas ennekõike konverents, kus kõik sõnavõtjad lähtusid märksõnast. Identiteet. Aili Aarelaid oma ettekandes tõi välja kolm mentaalsust, mis kujundavad täna Eesti ühiskonna identiteeti. Esiteks eestlastest lähtuv, teiseks kohalikest muulastest alguse saab. Ja kolmandaks multikulturaalne identiteet nii-öelda brüsseli teljel. Siin Põhja-Eestis elades on kõige problemaatilisem just, et kõik see, mis seotud kohalike venelaste mentaliteediga nendega, kes siia sisse rännates laulsid ikka, et mu aadress, Tomni uulitsa moi aadress, Sovetski sajus just neist inimestest ja nende identiteedi muutumisest, kõneles konverentsil Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna doktorant Triin Vihalemm. Praegused uuringud näitavad seda, et tõesti protsessid on liikumas sinna sinna suunas, et keel hakkab üha rohkem, hakkan venekeelse elanikkonna jaoks tähendama sellist gruppi kuuluvuse sümbolit, millel ei ole siis üksnes see tähendus, et mis keeles ma kellelegiga suhtlen, vaid ta näitab ka konkreetselt inimese kuuluvust teatud gruppi ja sinna ilmselt hakkavad lisanduma ka varsti teised sellised olulised sümbolid. Ja neid kõiki võiks siis ühendada tõesti see, et venekeelne elanikkond hakkab tunnetama seda, et nad kuidagi kultuuriliselt erilised, et nad ei ole lihtsalt inimesed, kes on sattunud ajalookeerises siiamaale ja peavad ennast kuidagi suhtest oma nii-öelda teiste, aga vaid, et nad on ise kuidagi erilised ja noh, kuhu oli see protsess välja viib seda üsna raske öelda, see sõltub paljudest teguritest. Aga see erineb tunduvalt sellest, mis oli nii-öelda see nõukogude aegne vene elanikkond ja tema mentaliteet. Ja ma üldiselt uurijad on, on üsna üksmeelsed selles suhtes, et tõesti varasem nii-öelda nõukogude aegne identiteet on eelkõige ikkagi selline riigi identiteet. Ma olen Nõukogude Liidu kodanik ja seda ka praegu venekeelsed inimesed siin ise möönavad, et see varem oli niisama üksmeelselt nad möönavad seda, et on riik läinud ja ei ole ka identiteedil sellisel kujul enam mingit alust on natuke spekule häiritud selle üle, et kas nii-öelda nõukogude liidu mantlipärija Venemaa võiks selle rolli üle võtta, aga see noh, nii-öelda õnnestunud ei ole või õigemini on osaliselt ütleme selle vene kodakondsuse ja lähivälismaa kampaania kaudu, aga võiks öelda, et enamikule see ikkagi vastuvõetav ole ja Venemaa ise tähendab juba hoopis teist sellist poliitilist reaalsust, tal ei ole enam seda sümbolist jõudu. Ja nüüd ongi siis küsimus tõesti selles, et kui need inimesed juba siin on ja neid nii-öelda ka eestlaste poolt poole pealt suhteliselt selgelt siiski paika pannakse just selles mõttes, et keel on eestlaste jaoks olnud ikkagi oma sellise rühmakuuluvuse väga oluline sümbol ja kogu meie käitumisse on see juba nii-öelda keelelise käitumise natuke sisse kodeeritud siis on üsna ja noh, niisugune loogiline arvata, et ilmselt see hakkab ka mõjutama siis tõesti venekeelsete inimeste suhtlusstrateegiaid igapäevaselt ja nad hakkavad tõesti läbi sellise Igapäevase olemise kogemuse kaudu teadvustama hoopis uues rollis seda keelt, mida nad varem lihtsalt kasutasid sellise mugava suhtlusvahendina, mis oli iseenesestmõistetav olnud, sellist oma ekssümbolist tähendust. Kõik rääkisid seda üle suurema. Aga kuivõrd nüüd eestlane ise on valmis selleks, et see venelase identiteet nagu on muutumas siin peame silmas just neid kohalikke, meie koduvenelasi see on iseenesest selline väga põnev küsimus, mida ma arvan, et eestlased ei ole tegelikult endale esitanud, eestlased on maadelnud ja noh, nii-öelda iseenest see määratlusega ja omaenese identiteeti tega ja tegelikult see ajalugu on olnud nagu või nii-öelda see ajakulg on olnud üsna tormiline eestlaste jaoks ja no selles mõttes on see nii nagu täna ka üks ettekandja Aili karilaid ütles, tõesti suur ajalooline eksperiment, et nii-öelda väli reglement näeks ette nii-öelda, see on juba nii-öelda tõestust leidnud, et on mingisugused ühise elamise-olemise viisid, noh, kasvõi selline mitmekultuurilisuse printsiip, aga fakt on see, et ajaloolane oma kulgemise aeg ja eestlased on eelkõige sellesama nii-öelda ma ütleks praegu eestlastel on ikkagi see kohanemise protsess saada sellisest etnilisest grupist, sellisest võitlevast grupist, kellele ma iseennast tõestada, kes kasutab seda oma kultuurilist erisust, mille kõige olulisem komponent on keel ikkagi neil kulub selleks noh, nii-öelda harjumiseks aega nüüd kõvasti, et neil on jälle oma riik, et nad ei pea nii-öelda võitlema ennast mobiliseerima, et on tegelikult nüüd ametlik riigikeel tegelikult ka ütleme selline eesti eesti keeles seadustik ja kuhu selline nii-öelda seaduslik baas on tegelenud siiamaani ikkagi põhiliselt noh, niisuguse kehtestamisega eelkõige eesti keele kehtestamisega, et tegelikult sellist nii-öelda eesti keele marketingipoliitikat Pole eriti aetud ju jaa, ja noh, seda niisuguse ütleme siis Eesti kodakondsuse turuks väärtuse kiire langus on seda ka üsna ilmekalt näidanud, tegelikult et nii-öelda kodakondsus nüüd võimaliku sellise motiivina näiteks keele õppimiseks, aga inimesed ei ole valmis seda hinda nagu maksma nii-öelda, tal väärtus võib olla kõrge, aga ma väärtusta seda niivõrd kõrgelt, et ma nii-öelda hakkan oma oma energiat või, või ka raha nii-öelda sellesse, neid noh, ühesõnaga ta ei ole stiimul, küll võib-olla näiteks stiimuliks töökoht ja mingisuguseid mitmesuguseid selliseid majanduslikud hüved, aga nagu näha on, et tegelikult need protsessid kulgevad eri suundades. Ma võin küll tunnustada eesti keele sellist olulisust sellisel instrumentaalse tasandil, ta aitab mul saavutada seda, teist ja kolmandat, mida ma ihaldan samal ajal. Sellega võib kaasneda üks teine protsess, et ma tõesti seda oma keelt nii-öelda hakkan hoopistükkis selliselt sümboliselt väärtustama, sellele tekib hoopistükis teine alltekst ei ole lihtsalt vahend millegi saavutamiseks, kasvõi sellise suhtlemise kontakti saavutamiseks vaid nii-öelda selles keeles kõnelemine on ka sümbol, et ma kuulun inimeste rühma, kellega mul on teatud määral mingi ühine Tartus või ühised sellised jooned. Ja siin tundub, et seesama ühine Vene keel on sellise, mõnes mõttes ka ühise saatuse märki. Ja inimesed hakkavad seda nii-öelda teadvustama, kes teadlikult, kes alateadlikult. Et siin need eeldused selles mõttes ühiskonnas on olemas ja just tegelikult võiks öelda paljuski tänu tänu nii-öelda eestlaste sellisele identiteedi sellisele. Ma arvan, et ta on tõesti väga tugevalt üle noh, nii-öelda keele ümber konstrueerunud, nii et see kindlasti soodustab seda protsessi kõik juurde, muidugi kogu see seadustik ja nii edasi, mis on tegelikult väga tugevalt ikkagi eksklusiivne selle keeletunnuse baasil, mitte niivõrd päritolu ega mingite muude selliste tunnuste baasil, et seal nagu loonud suhteliselt soodsa keskkonna selle, niisuguse, võib-olla uue kultuurilise etnokultuurilise identiteedi tekiks vana riigi riigi identiteedi baasil. Oli õpetlik kuulata teisigi identiteetide konverentsi ettekandeid, eriti neid, mida pidasid noored uue põlvkonna teadurid Tartu ülikoolist Berk Vaher, Meelis Leesik, Anti Randver ja teised. Kui oled lugenud lehest jutu humanitaarteaduste kriisist ülikoolis siis vastukaaluks on päris mõnus kuulda noori mõtlejaid, kes ülikoolitiival teadust tahavad teha. Ja nagu oli näha neljapäeval keemiamaja ringauditooriumis ka kuulajatest ei olnud puudust. Jääme ikka dialüüsiradadele akadeemilise auditu tooriumi identiteediotsingud jäid üsna kaugeks noor kunstnikele kõikvõimalikele karvastele ja sulelistele kes neljapäevasel päeval ühe näituse avamiselt teisele kulgesid. Eks iga mees pea ise oma identiteediga, kelle poole saama. Meie saate järgmine intervjuu on aga Tartu Kunstnike Majas noore galeristi Mariann Raisma, aga ise ta ei tihka ennast. Veldi on öös ja kunstiprogrammi saatoriks nimetada, pigem siis organisaatoriks. Ma usun, et sellise festivali puhul ei ole primaarne teha mingeid rangeid ettekirjutusi, kuna tegemist on siiski üsna sellise laiaulatusliku programmiga tennise hõlmabki peaaegu kõiki Tartu galeriisid, mis praegu töötavad, algas kunstiprogramm siis sellise vahva projektiga nagu Emajõe kursseerividenüüsja laev nimega lennuk mis sõidab siis iga päev kolm sellist ringi mööda Emajõge ja laev on siis dekoreeritud. Ja nagu ma mainisin, me nimi on siis lennuk ja ta kujutab siis selliste identiteedikriis ühel laeval identiteedikriis või laev tahab olla keegi teine ja selle laeva kujundasid ande Tombak, avamised toimusid ka siis Tartu kunstimajas, Hobugaleriis, Illegaardi galeriis, sebra-galeriis ja lastekunstikooli galeriis, peaaegu kõik on siis noorema generatsiooni kunstnikud ja ütleme, võib tuua välja siis kolm suuremat grupeeringud nagu Tartu Ülikooli maaliosakond, kes tegi täna sellise vahva Fuomansi või etenduse andis vanas kogu hoones, kus oli aasast humala kõrts. Nendes varemetes Veneetsia Tartus ja nende varemete ümber on siis ka praegu nende näitus. Tartu kunstimajas avati täna näitus tehi saidid, mis analüüsib siis selliseid kaasaegseid tehisidentity teete ja selle näituse kuraatoriks noor kunstiteadlane Anders Härm ning seal esinevad siis peamiselt noored kunstnikud, kes õpivad või on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia Tallinnas ja peamiselt on seal näha siis videoinstallatsioone ja fotot fotokunsti, samuti SÕNA galeriis avati Ene-Liis Semperi ja Kiwa videoinstallatsioonid uued kolmas selline noortegrupp, lisaks siis Tartu maaliosakonnale ja ja Eesti kunstiakadeemiale on siis akadeemiana trump, kes põhiliselt on spetsialiseerunud Sis perfomance ite tegemisele, kelle perfomance oli ka täna seal kunstilaeval. Lennuk ja Celetafoomelsid tulevad öise ööl, kastionüüsijal on praegu juba oma identiteet, tal on kindlasti kujunenud välja oma imidž ja inimesed, kes tulevad ja ühisele, nad nagu ootavad või eeldavad midagi sellist kindlat. Ma loodan, et, et iga aasta tühise nägu on siiski muutunud, kuna see temaatika on alati erinev ja ideaalis võiks, võiks muidugi olla, üritas, mis hõlmaks kogu linn, kas ta oleks selline meinstriim, oleks ta midagi alternatiivset, mida ta peaks pakkuma veel, see kõik, mida te küsisite, praegu lähtub ikkagi sellest kuraatorist või see kes paneb paika selle temaatika, kui see kuraatori kunstiline juht lähtub, ütleme praegu sellistest triendikatest või aktuaalsetest teemadest. Loomulikult ta püüab nagu suhestada selle sellega kaasaegse maailmaga või selle kultuuriga ja siis siis ta oleks nagu rohkem selline mainstream. Aga kui see kuraator soovib just leida midagi uut alternatiivsed, siis ta pakuks just vastukaaluks midagi, midagi sellist, värsket või põnevad. Aga ma kujutan ette, et ja nii siia iseenesest peaks olema selline üritus, kus oleks ühendatud nii alternatiivse pool. Selline filosoofia praktilisem pool, nagu ka näitas seda see tänane konverents kui ka selline lõbus. Niisama mõnus olemise, sihuke meeleolu. Geonüüsija tegeleb identiteetide ka veel täna ja hommegi. Programmis on üritusi seinast seina eksootilisest, tantsust, jalutuskäiguni Raadi surnuaial, loodetavasti ohverda mõni liig joovastunud festivali kunde hauakivi otsa. Omal moel tegeleb identiteetide ega ka kirjanik Toomas raudam, kes räägib mõtlemisest kui harrastusest. Kui seda raudame juttu teist korda üle kuulasin, siis avastasin, et oh sa jutt, et see võib sobida isegi Tartud ja on öösia festivali juhtkirjaks. Sõnum on muidugi rafineeritum ja öösel oli kõik kuidagi Protaalsem. Kui ma olin veel väike poist, tulin ma järeldusele, et mõtlemisi on kolme sorti. Hiljem aga sai mõtlemisest harrastus ning järeldus, mille ma siis tegin, on veelgi veidram. Ja nimelt. Ma ise polnud tol ajal mõtlemiseks üldse võimeline. Need pole minu sõnad. Nii algab pihta üks William kuuldingi jutt, mis kannab pealkirja mõtlemine kui harrastus. Kuna aga kõik see, millest ta seal räägib, on tuttav mullegi, siis otsustasin, et räägin sellest loost nagu kuuluks mulle ning piirdun ainult paari vahemärkusega. Täiskasvanute jaoks olin ma väänik, kellega on raske suhelda. Mäletan, kui arusaamatut on, mulle olid. Sellele, kuidas mina Neile välja paistan, ma ei mõelnud. Esimene inimene, kes mõtlemise kui omaette teema minuni tõi oli minu koolijuhataja. Kuigi ta ei teinud seda nii kuidas vaja ega saanud ka soovitud resultaati. Tema kabinetis olid mõned kujud. Need seisid tema kirjutuslaua taga kõrge kummut kapiserval. Üks oli naine, kel polnud küll midagi muud peale vannilina. Näis, nagu oleks ta tarbinud igaveses hirmus räti alla langemise ees ning kuivõrd tal polnud käsi, siis ei saanud ta ka lina uuesti üles tõmmata. Tema kõrval hiilis leopard iga hetk hüppevalmis. Nende taga istus üleni alasti musklis mees pilk alla suunatud, lõug peopessa pistetud, küünarnukk vastu põlve. Tundus, et ta on väga õnnetu. Holding ütleb, et nende kujudega tähendus selgus talle hiljem. Siis sai ta teada need kättetu naine on Milo Veenus kuid ta ei karda mitte vannilina alla langemist vaid tal on tegu sellega, et olla ilus. Ta tähendas armastust. Leopard tähendas loodust, ta oli looduslik, Alasti musklis mees, aga ei olnud õnnetu Taali, hoopis Rodeni mõtleja, puhta mõtlemise võrdkuju. Õpetaja paigutas need kujud kapile, et õpilased mõistaksid elu põhiväärtusi. Mida need kujud sümboliseerisid. Räägin oma õpetajatest sellepärast nii pikalt, et tänu neile sain ma tuttavaks sellega, mida tähendab see, mida tavatsetakse kutsuda mõtlemiseks. Härrahotonil oli kalduvus pidada kõrge lennulisi monolooge hüvede rikkast elust kus puudus seks, kuid mis oli tulvil kohustusi. Ometi juhtus mõnikord nii, et kui monolooge Läks aknalt kingade klõpsudes mööda mõni tütarlaps, jättis ta oma jutu katki. Tema kael pöördus justkui temast sõltumatu ning ta jälgis tüdrukut. Kuni see silmist kadus tundus teda juhi mitte mõte, vaid nähtamatu kuid vastupandamatu vedru kaela sees. Härra footon mõtles oma kaelaga. Neiu paassons armastas rääkida heategevusest. Kuid oma lapseliku selgelt nägelikkusega teadsin ma juba siis, et see, mille järel ta tegelikult puudust tunneb, on mees, keda tal kunagi ei saa olema. Kolmest mõtlemisliigist illustreerivad näited kolmandat. Seda kõige alamat. Igaüks, kes räägib üht, aga teeb või siis teeks teist, kuulub siia alla. Seda liiki mõtlejaid on alati palju ning nad on üksteisega alati solidaarsed. Inimene on kord juba seltsi ihkav loom, talle meeldib üksmeel nagu mäenõlval söövale. Lehmakarjale meeldib ühtmoodi ja ühes suunas liikuda. Teist liiki mõtlemine on vastuolud, otsimine kolmandat liiki mõtlemises. Mulle pakkus suurt naudingut rünnata usklikku prouat, kes vihkas sakslasi, kuigi ta pühakirja järgi pidanuks armastama kõiki inimesi. Teist liiki mõtlemisest sai mu harrastus, mis tõi endaga rahuldust, kuid ka üksindust, sest see mõtlemine armastad hävitada, kuid ei oska luua. Seega võib ka teist liiki mõtlemine olla ohtlik. Teist liiki mõtlemise kõrgustest sooritasin ma ükskord hukkamõistva kommentaari kolmanda liigi mõtlemise tühisustele. Ühel õhtul koolipeoks ettevalmistusi tehes avastasin, et kui juhataja kabineti ukse lahti Läksin kabineti juhatajal polnud enam kombeks õpilasi enda juurde kutsuda. Võimalik, et tal polnud ka enam sobivaid kandidaate, kuid kujud seisid ikka kummut. Kapi serval särasid ja kogusid tolmu. Ronisin toolile ja paigutasin nad ümber. Panin vannilinaga Veenuse seisma, otse mõtlejat, mitte nii et nüüd oli tema see, kes tahes-tahtmata vannilina langemist pidi ootama. Kuid kes olid siis esimest liiki mõtlejad ja kuidas nad välja nägid kõhul ning ütleb, et tema koolis selliseid ei leidunud. Neid võis leida ainult raamatutest ja seal küsisid nad tõe järele ning sooritasid selle leidmise nimel kangelastegusid. Kuid ühel korral õnnestus Gold lingil näha ka esimese sordi mõtlejat. See juhtus siis, kui cool thing õppis Oxfordis. Seisin väikesel sillal pargis, kui minu kõrval peatus üks Olüheldast kasvu mustade vuntside ja kaabuga mees. Ta oli sakslane, kes oli põgenenud Saksamaalt natside eest ning leidnud ajutise varjupaigapõgenikuna Oxfordis. Tema nimi oli ainstail, kuid professor Einstein ei osanud sel ajal sõnagi inglise keelt ja mina teadsin ainult kaht saksakeelset sõna. Viis minutit seisime sillal. Ilmselge esimese klassimõtleja ja tema hingetu õpilane. Tõeliselt suure inimese suurusega, taipas Einstein, et minuga kontakti võtta on parem, kui seda mitte teha. Ta suunas oma sõrmejõe sujuvalt forellil ja ütles siis. Selle ainsa sõnaga muutis ta mu hetkega teise klassi mõtlejast haletsusväärseks kolmandaks. Meeleheitlikult püüdsin leida midagi, millega märku anda, et minagi austan puhast mõtlemist, puhast mõtet, noogutasin raevukalt ning kasutasin momendiga ära poole oma saksa keele sõnavarast. Fish jajaa. Seisime nii tervelt viis minutit üksteise kõrval, siis kadus professor Einstein minu kõrvalt. Kuid tema heatahtlikkus ja sõbralikus kestsid edasi. Ka minust pidin saama esimese klassi mõtleja selline, kelle jaoks poliitilised süsteemid, kombed ja traditsioonid on nagu puu otsast alla kukkuvad mäda õunad. Ning kes saab läbi ilma selliste tühiasjadeta nagu riik ja valitsusarmee ja abielu. Inimesed ainult arvavad, et nad mõtlevad, tegelikult juhib nende tegevust, tunne. Mõtted on kirjutatud, tunded, tugevad tunded võivad olla luuletused, aga võivad olla ka sõjad. See on see, mida mina oma kõõl tindilooga öelda tahan. Kuulding ise ütleb nii. Kui ma peaksin juhataja kabinetti tagasi minema ning leiaksin sealt teest need tolmunud kujud siis paigutaksin nad veel kord ringi. Veenuse, pühiksin tolmust puhtaks ja asetasin ta teistest eraldi, sest olen õppinud teda armastama ja arvan, et tean, kes ta selline on. Aga oma mõtetesse uppunud mõtleja paneksin sinna, kus olid varjud, tema selja taha aga pingul lihastaga leopardi iga hetk hüppeks valmis. Ja nüüd jälle vaimuilmalt asjalike inimeste sekka. Martin Wiiralt jääb rääkima. Eile siis reede õhtupoolikul toimus Soome suursaatkonnas väike pidulik tseremoonia. Seal anti kätte järjekordne Western parim press, krabi tunnustusauhind. Ja mul on hea meel tervitada siin stuudios Imbi Paju, sina oled selle aastapreemia laureaat, mis sa arvad, miks niisugune rahvusvaheline pressiklubi, mis tegutseb Soomes, miks nad just sinu välja valisid mis sinu tegevuses äratab nende jaoks tähendab? Ma olen niisugune kahe maa vahel kõiku ja Eesti ja Soome vahel ja ja Soomes ma kirjutan Eesti asjadest ja, ja teen ka Soome TV-neljas, teen Eesti uudiseid ja, ja Eestis meele teen Soomes. Et, et see kahe maa vahel kõikumine on tegelikult ka inspiratsioon ja teistpidi on see ka võib-olla asju erinevate nurkade all, kuna ma ei ole kusagil päriselt paigal. Kui sinu tegevusest nüüd konkreetsemalt rääkida, inimesed mäletavad sinu artikleid meie päevalehtedes, nad kuulevad sind aeg-ajalt raadios. Need on siis nagu, ütleme siis eestipoolsed asjad Soome poolt konkreetsemalt, mis. Võib-olla üks kord kuus või kaks korda kuus kirjutan rootsikeelses Houses plaadetis, mis seal Soome suurim rootsikeelne leht ja siis ma teen ka ammu lehes, et mul on juhtkiri all üks selline koht, kuhu saane üsna tihti kirjutada ja põhiliselt on Eesti teemad ja, ja näiteks. Vähemuse teevad, sest, sest ma tunnen väga hästi eesti vähemuskultuure, mis on olnud enne sõda näiteks juudi kultuuri, rootslaste kultuuri, venelaste, vene, vanausuliste kultuuri, nii et, et ma olen püüdnud nagu kaasa rääkida ja näidata, kui rikas tegelikult Eestimaa on. Mis tuleb meelde, kus sa oled tundnud, et nüüd on vaja sekkuda soomes nähakse asja liiga ühekülgselt. No viimane kord oli see, kui hirmu ilmus Rootsi eestlase Peeter Puidel raamat Saamuel Braschinski kadunud viha ja ta ilmus siis soomekeelsena ja seda reklaamiti välja tähendab IKEA reklaamis välja kui dokumentaalromaani, kus paljastatakse eestlaste kuriteod juutide suhtes. Kui ma sain selle raamatu, siis mina ei saanud teda võtta dokumentaalromaanina vaidlema vaid minu meelest oli see romaan, millega taheti saada tähelepanu, sest nagu ma ütlesin, läänes on konkurents tugev, et, et kui tähelepanu saada, pannakse teinekord kõik mängu ja ma tunnen juudi kultuuri niivõrd hästi Eestis. Ja, ja näiteks, kui ma olin enne seda lugenud just Jevgenia kuuril lovi raamatu holokaustist ja siis ma nägin seal see raamat, mis võib-olla võib põhinebki dokumentidele, aga mitte Peeter Puide raamat ja, ja kuna ma olen püüdnud ka juudi kultuuri tutvustada Soomes väga palju, nii et, et siis mina tundsin nagu, et, et see ei ole õiglane süüdistada eesti rahvast juutide tapmises, ma arvan nii, et meie rahva hulgas on olnud alatuid inimesi ja, ja, ja iga rahva hulgas on. Aga ma arvan niimoodi, et, et see on küll väga ränk süüdistus ja siis ma pidin sekkuma, sest vene propaganda on teinud oma töö, ta mängib kogu aeg, juudi teema on ka, millega koer mängitakse ja, ja hakata vastu rääkima, see nõuab julgust. Aga lõpuks oli niimoodi, et ma jäin isegi natukene haigeks sellest sellepärast, et et siis keegi kirjutas ka vastu ja ütles, et mingi sinimustvalge ja, ja Imbi Paju ja nii edasi, aga siis hakkas tulema häid, väga head tagasisidet, nii et et ülikooli professor helistas, kes ise uurib juudi kultuur ja, ja ja noh, sest ega see minu kirjutised ei olnud juutide vastu, ainult püüdsid lihtsalt selgitada eesti ajal. Lisaks artiklitele lehtedes oled sa teinud ka televisioonis, mis on niisugused suuremad teadur. No minu jaoks on nüüd ma olen olnud üle aasta, teeb ühes ja, ja Eesti teeb ühes ja ma olen saanud päris palju võimalusi, sest eelmisel suvel oli üks väga põnev oli, ma tegin Sangaste lossist ja krahv Bergist. Ja see oli niisugune huvitav kaevata esile eesti rahva niisugune vana põllumajanduslikke ajalugu, sest krahv Berg oli igal juhul meie põllumajanduseks aluseid, aluse panijaid. Ja siis muidugi, kuna ma olen ise pärit Peipsi äärest või Peipsi lähedalt, siis meil on neid vanausulised Vene vanausulised ja, ja nüüd jõulud, eks valmis, siis film, raja külarahvas ja seda nüüd vist kaks või kolm korda näidatud lihavõtete ajal ka. Ja see on, see on nagu niisugune kultuuriantropoloogiline ääretult põnev ja niivõrd rikas kultuur, et ma olen vahel mõelnud ja tegelikult nüüd ongi nii, et et olen Soomest ühe Vene toimetaja kaasa meelitanud, et ta näeks seda vana vene kultuuri, millest tasuks kõigil eeskuju võtta. Sinu tegevuse üks tahk on ka see, et elustada sinu koduküla Vetik, vere küla Jõgevamaal. Ja sest see on noh, kuna ma olen tegelikult Helsingi ülikoolis õppinud riigiteadust ja nüüd ma olen otsapidi seotud opakad MI Vasa osakonnaga, kus tegeletakse kohaliku ühiskonnaga, väljaarendamisega või selliste piltidega, seal kuulub sotsiaalpoliitika teaduskonna alla, kuna nüüd on niivõrd suured muutused ühiskonnas ja ma tunnen ikka, et, et ja ümberringi on kui praegu Euroopas käib sõda ja ma näen, kui ma olen see välisministeeriumi pressikeskuses Helsingis ja näen, kuidas siis Slavia ajakirjanikud ja siis võib-olla ameeriklased, kuidas on tekkinud mingi väike vastasseis, pinge, aga kõik on mees, ajakirjanikud, siis mul on nagu võib-olla noh, meedia naised mõtlevad natuke teistmoodi ja see on hea teistmoodi. Ja siis mul on tarve nagu, nagu midagi ehitada ja oma kodukülas ma olen saanud, noh, ma olen õieti sellele külaseltsile aluse pannud ja, ja koordineerimistööd teinud ja psühholoogilist tööd ja neil on üks väga tore niisugune üheksa kuu jooksul tekkinud väga tore niisugune väikene seltskond, sest meid on ainult 129 inimest külas. Jah, jaa, viiendal juulil üks suur ettevõtmine, see on kolme maakonna maapäev ja see on meie vetikakülaseltsi algatatud ja see, see on näide kodanikualgatusest ja rohujuure tasandil kasvavatest ideedest. 1,4 miljonit on Eesti ekspositsiooni eelarve Veneetsia biennaalil üle poole sellest rahast kulub esindusliku koereini palee üüriks just seal, Markuse väljaku lähistel näitavad oma kunsti Ando Keskküla, Peeter pere ja Jüri Oja. Veera. Veneetsia biennaali näol on tegemist kunstimaailma ühe tähtsündmusega ja Eesti osaleb seal teist korda. Kunstiprojekti kuraator. Ehk võiks teda nimetada ka ideoloogiks, on kunstiteadlane Johannes Saar. Täiesti otseselt arvestasime selle ekspositsioonipinnaga, mis meie käsutuses ja meie käsutuses oli ka täiesti piisav fotomaterjal nendest ruumidest, kuhu Eesti ekspositsioon pidi tulema kõik projekti, mis üldse esitati lisaks siis minu projektile arvestasid neid võimalusi. Nii et tegemist on teatud mõttes kohaspetsiifilise ekspositsiooniga. Aga kui seesama Palazzo oleks olnud mõnes teises linnas ja, ja kui ta oleks olnud mõnel teisel maal, kas siis oleks ta täpselt samamoodi välja näinud, kuivõrd see on seotud selle Veneetsia vaimuga? Natukene tegelikult sellepärast, et meil on ikkagi niimoodi ka ajada nii-öelda Eesti asi ja ja siis kõigele lisaks olid veel mul endal mõned mõtted ja kõik see kokku on üks suur kompromiss võimaluste ja tahtmiste vahel sinimängu mängida rahvus niivõrd rolli, kuivõrd Veneetsia biennaali traditsioon, et ma olen nagu paaril mina olin juba varem käinud ja mul on sellest kontekstist mõnesugune ettekujutus olemas ja mõnes mõttes on tegemist nagu kaine arvestusega et lihtsalt valime sellised võimalused, millega rohkem silma paista. Mis on see asi, mida sa seal Veneetsia biennaalil ajad oma projekti? Suure ootamatusena minu kolleegidele tõstsime kilbile sellise tegelase nagu keskealine abielumees mis teadupärast juba ammu aega ei ole olnud niisuguseks väga populaarseks kunstniku tüübiks. Ja arendasin siit seda mõtet edasi, et kuidas võiks selline kunstnikutüüp tunda ennast tänapäevases vähemustele orienteeritud kunstikultuuris. Ja paistab, et ta tunneb ennast väga hästi, aga see kontekst, milles ta elab, tunneb ennast märksa halvemini ja reageeris väga närviliselt. Keskealise abi. Ilmumisele keskmine abielumees kunstnikuna on täna siin pressikonverentsil esindatud, aga kuivõrd nüüd selle keskelis ja abielu mehe kunst on selle kõigega seotud. Jah, loomulikult, ega siis kontekst, mis seda ümbritseb, see on ikkagi ainult üks asi, teine asi on tõepoolest kunst ise mis sinna konteksti peaks sobituma. Mind köitis see moment, et meil oli modernistlik kunsti on modernistlik kultuur ja modernistlik mütoloogia ja viimased 20 aastat on see pälvinud ainult kriidiga. Modernismi kriitika on olnud üldse kunstimõtte lähtepunkt. Viimased 25 aastat ütleme niimoodi. Ja minu arvates muutub rutiinseks. Ratas tuleks nagu tagantjärele üritada nagu modernismiga kaasa mõelda ja arutada seda, et kuidas modernism üldse on nii kaugele jõudnud, nagu ta on jõudnud tänasel päeval. Et üritada mitte kritiseerida, vaid kaasa mõelda, et see on see suur erinevus, minu arvates? Kas need kolm kunstnikku, kes seal projektis esinevad, siis mingil määral nagu pakuvad seda kunsti, mida me võime praegu nimetada modernistlikuks? Ta on siiski selline kunst, mis tagantjärele üritab modernismi mõtestada. Ja minu arvates nad võiksid olla sellised tüüpilised näited, kuidas elab kaasaegses kunsti kunstikultuuris nii-öelda mehelik mõtlemine. Täiesti normaalne, olen heteroseksuaalne mõtlemine milliseid kujundeid ta kasutab, milline on tema psühholoogia ja kuhu ta sellise mõtteskeemiga välja jõuab. See on lihtsalt see huvi, mis mul praegu. Ma ei usu, et see on hetkel väga aktuaalne seal. Ma loodan, et see on pigem eriline. Õigemini selle peale ma just väga loodan, et see võiks olla mingisuguse diskussiooni tekkimine, see eelduseks. Et selles mõttes on selline probleemipüstitus ka kindlasti provokatiivne ja päris kindlasti ta ei ole poliitiliselt korrektne. Nii et eeldatavasti mingi jama sellest tekkinud. Vestluses Johannes Saarega ilmnes, et Veneetsia kui linna müüd teda, kui kurat, saatorid hetkel ei huvita, pigem siis juba biennaali jõujooned. Aimu sellest, mida Eesti ekspositsioon endast kujutab, on raske saada ehk ainult analoogiate põhjal, mida need tunnustatud Eesti kunstnikud Kesküla, tere ja Ojaveer on enne teinud ja seda enam on huvitav oodata vastukaja juba Veneetsiast. Aga kuna tegu on kolme suveräänse kunstnikuga, siis kas võib rääkida hetkel eesti ekspositsioonist kui tervikust? Johannes Saar. See on puhtalt kujunduse ülesanne ja ma pean siin ütlema suured tänusõnad meie kujundajale, kes on töötanud nagu tõeline ülemkelner, kes on hoolitsenud selle eest, et kõik konserveeritud korrektselt ja kompaktsem ja terviklikum menüü. Ja see terviku loomine on tõepoolest puhtalt tehniline küsimus ja mõned meie kujuneda on sellega hakkama saanud, kes kujundanud Andres Tali? Ja Veneetsia biennaal algab. Sa biennaal algab minu mäletamist mööda 13. juunil ja lõpeb neljandal novembril. Kas seal on ka mingi esitluspäev või päev, noh, kui on rohkem tähelepanu just sellele Eesti majale Ja 10. juuni kell neli pärastlõunal, kõik on kutsutud Polatsaku erinis. Ja nüüd sõnumeid Hiiumaalt, vahendab Toomas Jüriaado. Hiiumaa muuseumi Kärdla näitusemajas või selles majas, mida Kärdlas tuntakse pika vaja nime all on nüüd vaadata muuseumi peavarahoidja Helgi balla sõnutsi ajutine püsiekspositsioon. Ma saan sellest terminist aru, nii et ideesid on esialgu märksa rohkem, kui on õnnestunud need hetkeks ellu viia. Ja noh, idee sünd oli hoopis teistlaadne ja siin on mitmed sellised majandusolud ka oma piiranguid teinud, nii et meie kujutluses ekspositsioon peaks mõne aja pärast või, või aja pärast muutuma võib-olla teostuselt kaunimaks, aga põhiideed ja kavad on ikka needsamad tutvustada vabrikuaegset Kärdlat. Nii nagu siin näituse avamisel öeldi, kui vabrikut poleks olnud, poleks ka Kärdla olnud. Kas asi on tõesti nii hull? Kärdla oleks olnud Kärdla, oli ju selline väike rootslaste küla, aga Kärdlat tänases mõttes ja võib-olla Kärdad, kui Hiiumaa pealinna ei oleks kujunenud tõesti ilma selle kalevivabrikut. Mis siis selles ekspositsioonis praegu näha saab? No eks meil ole siin teatud selline vastandamine selleks põhiideeks. Me püüame näidata Kärdla töölise Kärdla tavalise inimese elamist ja selle muutumist vabriku arenguga koos ja, ja teises ruumis siis Kärdla sakste elamist ehk siis rikkamat poolt Kärdlast, kuna vabrik tõi kaasa omad meistrit Euroopast. Võib-olla selliseid uusi moejooni, mis ei oleks muidu siia pisikesse maa kohta ehk jõudnudki nii siia lisaks muidugi sellest samast Kärdla kultuurielust Kärdla elamu ehitamisest, mis on väga tähelepanu väärne fakt vabrikuga seoses, aga ka töötajat, palgaraamatuid, mida suhteliselt vähe, küll vabrikust alles on jäänud pärast põlemist, aga mida me tasapisi saame elanikelt juurde? Kui selle ekspositsiooni juurde astuda, siis kõigepealt köidab pilku üks suur uhke pilt. Ja see on suur pilt, kahe meetri pikkune pilt kangal kalevivabrikust ja, ja see oli meil selline idee, et alguses tahtsime teha hästi suurt fotot, kuna see oli justkui sümbol pool või taust kogu Kärdla arengu ja elu jaoks nendel aegadel aga siis meil selle ilusa tapeediga kaetud ruumi puhul tekkis mulje mustvalge foto teeb jälle kuidagi nii süngeks, seal olemuse ja, ja idee tekkis, vaadates meie kunstniku Paul kammi, pliiatsijoonistust, ilusat värvipliiatsijoonistust, kalevivabrikust, me otsustasime selle kanda kangale ja siis tänapäeva tehnilisi võimalusi kasutades sai suur kangapilt, mis on omast kohast kui sümbol sellest kangavabrikust, mida enam ei ole. Mis siis need võiksid olla need esimesed täiendused sellele ajutisele püsinäitusele või ajutisele püsiekspositsioonile. No esemete osas juba täna me saime pakkumisi, et siin on mõned pisikesed tööriistad keset ühel ja teisel inimesel veel teada ja siis tutvustame seda Kärdla inimese elamist, kuidas Kalev oma pisikeste tükikeste ja tootmisjäätmetega tungis igapäevaellu madratsikottidesse ja käsitöösse ja kuidas tehti igasuguseid erinevaid vaipu, nii me saime nüüd ka kokku. Ühe Kalevist liniku osas, kus on siis tikitud mustrid peale ja selliseid läbirääkimisi me järjest peame. Meie oleme sellised natuke rahutumad inimesed ja me, kui saame midagi huvitavat asjaga seonduvat, siis ikka tahame seda ka eksponeerida. Kui võimalus on, nii et me jätame sellise liikumisvõimalused, ei oleks mingil juhul ka Kärdla inimesel ebahuvitav teist korda tulla ja ta võiks alati midagi uut veel leida juba sellest samast nähtut ekspositsioonist. Ja nüüd kontserti jutud ja Ivalo Randalu hoo. Kontsert Mahleri teise sümfoonia ka on selja taga üht-teist veel peale selle. Ning algamas on eesti kontserdisuvemuusika. See ei kujune põrmugi kõhnemaks kui talvine hooaeg, kui mullune suvemuusika kolmapäeval räägiti selleks pressikonverentsil. Tõsisem meedia tõi, toob põhise kindlasti teie, et huvilistele plaani pidamiseks olulisem on aga äsja ilmutatud koondkava raamatuke, kus kõik sees, mis juunis, juulis ja augustis üle Eestimaa tehakse kohad, kust selle raamatu endale tasuta muretseda saate on kindla peale Estonia ja Vanemuise kontserdimajad. Ja kultuurikaja jääb niigi vanaviisi nädalast nädalasse toimuvat vahtile kima. Eks alustamegi siis. Esmaspäeval kolivad RAMi mehed nädalaks nagu mullugi sui rongi peale mida veab nende vanaraudhobu Kaspar. Seekord lähevad laulumeestega kaasa ka Eesti politseiorkester Kaido kodume ning pilli ja lauluviisiklust fest. Alari tamme juhatusel tuleb eks rahvalik etendustele praeguskoori dirigeerib Ants Soots, etendust tervikuna aga muhe Alarid Tamm. Mängujaama ülemakson onkel Mikalai, kes lõpetuseks paneb rahva igal pool jaamaülema jänkat kargama. Muidugi võetakse kaasaga eramiib puhvet, kuhu tahetakse välja panna kõiksugu kraami. Ja ärgu tulgu keegi ütlema, et niisugune tingeltangel pole vahvaks vahelduseks ka muidu tõsistele inimestele. Sestap Me kohe ka ajakavajaamadesse kutsutakse järgmiselt. Esmaspäeval kella 12-ks balti jaama ja kella 19-ks Paldiskisse teisipäeval kella 12. Keilasse ja 19-ks Haapsallu kesknädalal 12-ks Kehra ja 19-ks Aegviitu neljapäev 12-ks tapale ja 19-ks rakesse reedel 12-ks kiisale ja 19-ks Raplasse ning tule vabal laupäeval kella 14-ks Tüürile. Alles seejärel osutavad puruväsinud mehed küll koju, aga mitte veel puhkusele. Nüüd Akadeemilisemat, kolmandad avab oma suvemuusika Niguliste igal kolmapäeval läbi juuni ja juuli kuni Tallinna 13. orelifestivalini välja. Esimesena mängib selleski organistid tänavune EMA lõpetaja Andres Uibo diplomant. Pille metson mängib Bachi veermi. Artur kapja, Puuste Huudelt kõik need kolmapäevased kontserdid algavad kell 20. Olgu autorite nimed, tuttava omad või võõrad, hobused on valitud ikka populaarsemad omas vallas. Enne kolmapäeva, teisipäeval ja jälle algusega kell kaheksa õhtul, nagu suvel õhtuti, nüüd reeglina mängib Estoniast noor klaveri tuua Kai Ratassepp, Mati, Mika Lai. Esimene on Lilian Semperi õpilasi praegu magistri pess professor Peep Lassmanni juures. Kail on tugev konkursside karastus ning rida diplomeid ja preemiaid alates 1990.-st aastast. Ja sealjuures Belgradis, Vilniuses, mitmel puhul Tallinnast ja esinenud on ta Soomes ja Rootsis. Matil on ainuüksi maas olnud rida eripalgelisi õpetajaid, kõigepealt Bruno lukk, seejärel Ivo Sillamaa, Lauri Väima ja Peep Lassmann. Lisaks kolm meistriklassi raja taga ei ole temagi konkurssidest pääsenud, sealjuures 1994 saavutas ta mäletatavasti vabariiklikul esikoha. Esinenud Soomes, Rootsis, Venemaal ja Prantsusmaal. Ratasepp Nikolai nimetavad oma kava valgetel ja mustadel. Võimalik, et sa tähendab rohkemat kui ainult klahvistiku. Noja püssil on just niisugune tsükkelgi, mida nad mängivad. Lisaks sensansi variatsioonid peetuudi teemale, Raveli valss ja nii-öelda raskemas pooles internetti sonaatialistid transkriptsioon Mozarti Don Giovanni teemadele. Järgmisel laupäeval teeme välja noppeid Vabaduse väljakul toimuvatest vanalinna päevade muusik, üritustest. Selline sai tänane kultuurikaja, mille valmistasid ette Külli tüni ja maris Johannes. Ilusat laupäeva jätku teile siit stuudiost ja kuulmiseni.