Vau, millised andiliku elegantsi, milliste väärikate mõõdetud sammudega astub too politseinik vihmasajus ise pealaest jalatallani kuni tagantpoolt põlvini kinni nööbitud, vabasteni disainitud ja tiptop astub ehmunud naisterahva poole, kes istub ehmunud tillukeses autos. Need värvikalt, edevad itaalia mehed võiksid pisut oma edevust ka siia põhja poole laenata kuid naise tõstavad nad pjedestaalile. Kui Roberto regiooni laulu uskuda. Vihmane Rooma jaanuaris on hämaravõitu ja hall, kuid soe kitsastel ajaloolistel tänavatel Palazzo täht kirikute ja väljakute vahel lõigub tuhandeid vihmavarje. Rääkimata tuhandetest väikest sorti autodest jama ratastest, mis iga nurga tagant tapva hooga välja kihutavad, kuid ometi vajalikul hetkel pidama saavad. Vihma sajab Veneetsia väljaku rohelisele muruplatsile, mis on talvel täis Bigannide värvilisi mustreid iidsele foorumile Kepresside ning peeniate vahel. Hispaania väljaku trepid on märjad ja astmetele ühistu ühtki inimest ning Nava uneväljaku purskkaevud ja uhke fantaanaditreeri kohisevad vihmaga võidu. Elegantsed kaupluste aknad saavad üksteisega võidu. Vihmane päev Roomas jaanuaris. Õnneks oli selliseid päevi vaid üks. Ville pargiese jaoks kingiti meile päikesepäev moonadomeenika, siis ilusat pühapäeva jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios all. Jaanuaripäike Roomas on soe nagu aprillikuus Eestimaal. Sa kõnnid üles mööda Hispaania väljaku treppe, ühele neist küngastest, millele Rooma kunagi rajati pintsia künkale heidet triinitaademonti kiriku ees, pilgu alla silmadega piirini, laiuva linnatornidele ja koplitele ning sisened villaborgeese hiigelparki. Keegi, kellel selleks jõudu on, võiks ju nüüd meile siia mõneks tunniks südasuve saata. Et see tohutu 80000 ruutmeetrine park kogu oma aus ja õiteilus avaneks. Aga Rooma jaanuaris on tal teistsugune võlu, vaikne rauge ja pastell rahulik, lõputuna tunduv igihaljas loodus, muru ja rohelised puud, raagus puud siiski ka. Need jäävad sinu jaoks salapäraselt, nimetataks välja arvatud uhked Itaalia männid, piiniad, mille pikad tihedad tumerohelised okkad varjulisi katuseid moodustavad. Selles pargis kulgevad risti-rästi pikad siltidega varustatud teed veaaled, mis viivad maaliliste tiikide, väikeste sammas paviljonide ning villade juurde mööda muru, väljakutest, madalatest purskkaevudest ja monumentidest. Kaardi järgi viib veale papatsi, otseb Orgeese muuseumi väravasse ja nii ongi. Mürgiste vana aadlisuguvõsa on pärit seeennast ning sai tuntuks juba 13. sajandil. Kui sellest perekonnast kohtunik, kes saadikuid ja muid kõrgeid paavstile lähedasi ametimehi võrsama hakkas. 16. sajandil koolis kogu see pere Rooma ning aastal 1605 valiti Camilla Borgeede paavstiks. Temast sai Paulus viies. Camilla õde. Ortensia oli abiellunud frantšesca afarelliga, kelle äriasjad kuigi hästi ei läinud. Niisiis asus tulevane paavst oma õepoja Shipeone eest hoolitsema. Pärast paavstiks saamist tegi ka Millošepi hoonest otsemaid kardinali ning andis talle õiguse Burgeese nimele jagapile. Kardina Schibjoone purgi, sest sai kiiresti üpris rikas ning mõjukas isik Roomas ja Vatikanis. Vaimulikust tegevusest laekunud sissetulekute ja maksude näol kogustab paavstile tohutu varanduse ning ega ta ennastki ei unustanud. Kuid kardinašipeone kirg oli kunst. Ning lõviosa oma varandusest annetas ta Rooma kirik palede restaureerimiseks ja uute kirikute ehitamiseks. Ta tajus kui andekas noor skulptor ja arhitekt Lorenzo Bernini ning aitustel edasi jõuda. Berliinis teatavasti saigi itaalia barokijuhtkuju. Kütšibjoone Burgeese pidas oma tähtsaimaks ülesandeks villaborgeese galerii rajamist. Pintsio künka hiigelparg. Oma märkimisväärse maalide ja skulptuuride kogu jaoks. Villaburgeeseks kutsutakse siiani kogu hiiglaslikku aedade ja parkide kompleksi. Prints jõgenkal maal milleshibjoone purgi ise endale ostis ning mis tema ajal Rooma linnast väljaspool seisis. Ta laskis siia viinamarjavälju rajada ning mitmeid paleesid ja paviljone ehitada, kuid erilisel kohal seisis selle kunstiarmastajast kardinali jaoks uhke kunstigalerii. Villaburgeese printsiana. Seal ka siis seisabki pisut kõrgemal lagedal künkal, muruplatside vahelt viib lai tee otse kahele poole avanevate sümmeetriliste treppideni. Valkja fassaadi kaks esile ulatuvat tugevat tiiba mõjuvad lihtsate ja kuidagi tänapäevast, täna vaid kaks kõrget korrust ja vahekorrus kummalgi tiival kaks akent palgaks üleval ning ülemiste akende kohal ümarates kaunistatud nišides rinnakujud. Fassaadi laiem keskosa on sellest uhkelt kujudega kaunistatud. Neli neist seisab palustraadil, mis ääristab tagasi tõmbunud ülemise korruse rõdukujud seisavad akende vahelistes nišides ning akende kohal ümarnishides. Kokku on neid fassaadil oma paarkümmend ja kõik nad kopeerivad antiikse veidraid kujusid. Galerii ka kasiino Porchese nagu hoonet kutsutakse. Plaanid tegi kunagi hollandlane Janwansanten Itaalias tuntud kui Giovanni Vasantsia Ena õieti lõpetas flamiinia pontsi alustatute. Ja kui võrrelda ühte 1748. aasta krabüüri praeguse kasiino Burgeesega siseerinevused on päris suured. 18. sajandi krabüüril oleks nagu sama hoone, aga ei ole ka viis tohutut ka arus trepi kohal kõrgete sammaste vahel on samad. Aknad on ka nagu enam-vähem samad, kuid 18. sajandil oli kogu kasiino fassaad rikkalikult skulptuuride reljeefidening ornamentidega ehitud. Seda kaunistas kaks madalat sümmeetrilist. Torni. Galerii ehitamist alustati 1616. Aeg on siin siis mõndagi muutnud ja see pole teab mis uudis. Kuid Burgeese perekonna vapisümbolid, avatud tiibade ja tohutu nokaga kotkas ning päris hirmuäratav tiibadega lohe on alles nii valge galerii fassaadil kui ümbritsevates aedades seisvate paviljonide katustel väravapostidel ning lihtsalt pastamentidel. Nad on oma maailma säilitanud. Villaburgeesi galeriisse ei pääses mööda paraadtreppi ja läbi kunagise peaukse suurte sammaste vahel hoopis trepialusest väikesest uksest lähedase sisse. Siin on avarad heledad, tänapäevased ruumid suur raamatu- ja suveniirilett, kohvik, piletikassa ja veel üks leib üle, mille peatse ära andma oma keskmise suurusega õlakoti. Mis nad siis mõtlevad, et sa pistad sinna mõne Verniini elusuuruses skulptuuri või Karabahhia maali? Solvuda ei ole muidugi mõtet. Siin on selline kord. Sa taipad, miks, kui tänapäeva tavalisus lõpeb ning imeline minevik algab. Kontrast on isegi liiga suur. Äkki leiad sa end salongist, kus pole enam ühtki lihtsatega tavalist eset. Su jalge all on uhke värviline marmorseinte sisse ehitatud nišides 16. sajandi püstid. Värvilisest marmorist laes on värvilised freeskod, kuid salongi suurim väärtus on seinte ääres põrandas siin nööridega eraldatud, et sa sellele peale ei astuks. Ehtsat kolmandast sajandist pärit mosaiigid. Väga peened ja väga kaunid mosaiigid. Stseenid gladiaator ratturite võitlustest. Meeste näod on maskide taga, kuid nende nimed on iga figuuri juures kirjas. Küllap on see ainus koht, kus võib teada saada kunagi Colosseumi või Circus Maximus areenil surma läinud gladiaatorite nimesid. Ave tseesar, imperaator. Skaaladel laba liina taliini saal. Siin ta siis on. Antonio Cannova kuulus marmorskulptuur Napoleoni kauneimaks tõest. Kanova astus pärast teatraalset barokiajastut sammukese klassikasse tagasi. Ta uuris vana kunsti ning tegi ka ise mitmeid klassikalisi skulptuure, monumente, müste kaasaegsete kujusid, nende seas. Seal oli Napoleon Ninka viimase armsaimade poliin. Kanovoboliin külitab kõrgendatud peatsiga diivanil, ta jätab parema käega pead, juuksed kaunis antiikse soengus. Vasakõunahoidev käsi lebab rahulikult, vasakul küljel tema puusi ning jalgu, kuni põlvedeni kata, pandi kvaltides kangas ja muud katet tal ei olegi kallis käevõru välja arvatud. Muidugi on ta vapustavalt kaunis kogu oma pehmelt vormitud sensuaalsuses. Kudelt olevat küsitud, et kuidas ikkagi tema tuntud aadlidaam kanovale niimoodi poseeris. Olevat öelnud, et kannu vahkujutus teda Veenusena ja truum oli üpris soe. Ja see on täpselt, oli niimoodi, kui teda pisutki tunda. Ungari. 1780. aastal sündinud pooleenbuna, et oli juba enne 16 aastaseks saamist tuntud kaunitar, kellel oli kümnete kaupa imetlejaid. Ühest sellisest imetlejast kolonel Victor Emmanuel kla järgist sai 1797. aastal poli nii esimene abikaasa. Seda nõudis vend Napoleon, kes paari Milano mon Vello palees üpris intiimses olukorras leidnud. Noorele kaunitarile abielu suurt ei lugenud. Tema armukeste rida üha pikenes. Allikas, millest ma seda praegu kõike loen, ütleb sõna-sõnalt. Paljusid naisi läbi, loon nende vaenlased niimoodi kutsunud, kuid Palin bana part oli üks väheseid, kelle nümfomaan reputatsioon oli tõepoolest ära teenitud. Tsitaadi lõpp. Armeekomandör Leclerc hukkus Haiti saarel ja kaheksa kuud hiljem abiellus poliin uuesti Camilla Orgeesega, kes oli üks rikkamaid mehi Itaalias. Daam jätkas oma harjunud eluviisi ning tekitas Itaalia aadli hulgas tõelise skandaali poseerides kujurganovale sama kui alasti. See oli vaid üks pikas skandaalide reas, mis polümborgeesed saatsid, kuid oma vennale Napoleon vana pardile jäid alati ustavaks. Ka kõige raskematel aegadel, kui keiser oli löödult Elba saarel sõitis poliin talle sinna järele teinud enne rahaks kõik oma ehted. Pärast kuulsat sadat päeva saabus volini Itaaliasse ning kavatses oma mehe perekonna lossi Burgeese paleesse elama asuda. Kuid Camille Burgee seal lõpetas. Selle abielu poliini ei rooma, kuid oli siis juba tõsiselt haige. Armukesi ning pidusid kuni lõpuni. 1825. Ainult 44 aastasena suri ta vähki rõivastunud enne oma parimasse kleiti. Deskinke kõigile suureb Orgeese perekonnaliikmetele. Enne siit ilmast lahkumist õnnestus poliinil oma mehega millaborgeesega ära leppida ja nii maeti taburgeese perekonna kabelisse. Paavstide ja kirikumeeste seltsi. Kanova kaunis skulptuur on sajanditeks seda vastuolulist naist meenutama jäänud villaburgeese galeriis Roomas. Selle galerii looja kaardinašibjoone Burgeese oli poleeni siit ilmast lahkumise ajaks paar aastasada perekonna kabelis lamanud. Kuid Schibjooneburgeese büst seisab samuti siinsamas galeriis mitte kuigi kaugel, Paulini kujutavast skulptuurist ja Reese püstian loonud Jan Lorenz sõber niini. Kui keegi peaks mäletama, siis toosama Berniinides rooma uhked purskkaevud kavandas ning hulga marmorkujusid ja vägeva pronks baldahhinyson Petrusse Vatikanis. Voldemar Vaga, Tark Üldine kunstiajalugu peab nüüd taas kord appi tulema. Verniini on kunstnik, kes maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisi skulptuuris esimesena järjekindlalt teostab ja sellega stiili loobumis ligi poolteise sajandi jooksul peaaegu tervet Euroopat valitseb. Ta hülgab täiesti klassikalise skulptuuri range ülesehituse maalilise üldmulje kasuks milles domineerivad valguse ja varjumõjud. Tema skulptuurid on täis elu ja dramaatilisust, neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas. Nii kirjutab Voldemar Vaga, jõuab otsekui tellimise peale kahest skulptuurigrupini, mis villaburgeesegaleriisale ehivad. Ei jäägi muud üle, kui edasi lugeda. Merniini sai kuulsaks aastal 1619 kardinal Schibjoone Burgeese ülesandel loodud Polonitjade ahnet kujutava grupiga villaborgeeses Roomas. Apollon on järele jõudnud tema eest põgenev vale nümfile tahvlile ning on valmis teda haarama. Tahvli palve peale muudab Zeus nümfi loorberipuuks, et teda apolloni käest päästa. Tahni juustest kasvavad oksad ja lehed. Keha hakkab koorega kattuma. Suurepäraselt mõjub kontrast naise pehme õrna keha ja kareda puukoore vahel. Veel teise analoogilise grupileyberniinishipioneb Orgeese ülesandel aastal 1622 Pluuto röövimas prosperinat. Barokkajastul olid sellised röövimise grupid väga armastatud. Neis sai esile tõsta dramaatilisust liikumist ja hoogu. Tsitaadi lõpp. Valgest marmorist prospereina oma embusse vangistanud valgest marmorist Pluuto seisab marmorist alusel purgi Esegaleri imperaatori saalis aukohal. Nendest langevas valgusvihus. Saal on tõeliselt uhke seinte kaunistatud nishi dessanti kujud, muinaseposte stseenid reljeefidel, marmorsambad ning piklikud lillornamendid. Tiibadega lõvisid kujutavatel jalgadel läikiv marmorist lamp lauaplaat, millel salapärane süsimust ohtrate kaunistustega laegas. Seinte ääres tumedat püstid, laagi üleni freskosid täis, põrandaks värvilisest marmorist mosaiik. Imperaatori saal. Iga Berniini võrratu skulptuuri jaoks on villaburgeesega galeriis olemas eraldi ruum. Need ruumid pole kuigi suured ning teensonikega muid antiiksed kujusid ja pilte seintel. Kuid ruumi keskel püüab pilke ikka vaid üksainus marmorkuju või grupp. Siin on ka Berliini dünaamiline, julge Taavet linguheitja poosis. Eks jalge ees ja keha paremale küljele painutatud hoopis erinev selle kuju kõrval päris rahulikuna tunduvast Michelangelo taaretest. Bernini skulptuurid paigutas villaburgeese galeriisse skulptori patroon kardinal Shep jooneb Orgeese ise. Ja tänaseni on nad seisnud täpselt seal, kuhu nad algselt mõeldud olidki. Teine kunstnik, kelle töid kardinal innukalt kogus, oli maalija-Karabahhia. Beethoven. Erakordselt andekas, põnev ja paeluv, kohati isegi hädaohtlikuna mõjuv Michelangelo reisida. Karabahhia ilmus Rooma kunstimaailma aastal 1600. Ta oli tunnustatud ja edukas alati jätkustel soosijaid kuid näib, et ta ei osanud oma eduga suurt midagi peale hakata. Üpris ammusest ajast. Aastast 1604 on säilinud tema eluviisi kirjeldus kuidas ta pärast kahenädalast töö tegemist ärpleb umbes kuu või üks niisama ringi mõõkküljel kõlkumas ning teener pidevalt kannul ühelt peolt teisele alati valmis vaidlema ja kaklema. Niimoodi ta siis tappiski vihahoos ühe nooruki ning pidi Roomast kaduma. On teada, et Maltal oli ta 1608. aastal taas ühte suurde mürglisse segatud ning Napolis oli järgmisel aastal ta enese elu ohus. Aastal 1610 meediski kära välja omamaise lõpu ainult 39 aastasena. Luuniga kaasa. Keteevoperaabrio ärritab suhu Edabaveeredivi. Karavan oli kunstnik ja kunstnikud elavadki oma elu sageli teisiti kui tavalised igavad surelikud. Looja hinges põleb tuli, mis talle iial rahu ei anna. Nii arvatakse. Maalikunstnik-Karabahhia ei valmistanud oma paljudele patroonidele, kelle sekka kuulus kardinal bioone Borgeese iial pettumust. Ta jõudis kümnekonna aastaga uskumatult palju luua. 16. sajandi lõpul ja 17 10. alguses ehitati Roomasse hulk uusi suuri kirikuid ning paleesid ja nende kaunistamiseks oli vaja maale kare, palju suutis neid pakkuda ja need olid päris erilised. Maalid muutsid oma naturalismis ning valguse ja varju dramaatilises isegi teater reaalses käsitlusviisis, kirjutab asjatundja. Vaatame, mida kirjutab teine asjatundja Voldemar Vaga. Itaalia barokina uralistliku koolkonnani rajajaks on Karabahhia. Ta oli lihtrahvalaps ja tegutses noorpõlves müürsepana ta varasemat tööd natüürmorti lilledega. Elusuurused, pillimängijad oma kuldtooniga annavad tunnistust Veneetsia meistrite mõjust. Pikkamööda kujundas ta välja iseseisva maneeri. Nüüd tekivad tema suured poolfiguuridega žanri pildid, milles ta ülima tõe truudusega kujutab lihtrahvatüüp valemängijaid, sõdureid, mustlasi, joodikuid, uudne ja huvitav, neis on hele tumedakäsitlusfiguurid on tumedal toonil. Neile langeb ere järsk valgus, mis tuleb ülalt niinimetatud keldriluugi valgus. Neis töödes on midagi vägivald ja sünget. Voldemar Vaga Üldine kunstiajalugu. Eluajal nii kuulus karavan unustati tegelikult pärast siit ilmast lahkumist lausa aastasadadeks ning avastati uuesti alles 20. sajandil ja siis, nagu on öelnud kunsti asjatundja anrönberane Šafroy. Selgus, et Karabahhi sõjaga algas tänapäeva kunst. Asjatundjad tunnevad asja, mille võõrkeelse galeriis on mitmeid Schibjooneburgeese Soosiku Karabahhia maale. Nende seast tõstetakse sageli esile tema noorukit puuviljakorviga. Ja seda pilti on ka väga põhjalikult analüüsitud. Puuviljakorvi sisu olevat eraldi uurinud ka keegi põllumajandusteadlane, mis on juba tõepoolest naljakas. Mis pildil olevasse noorukisse puutub, siis tema kohta loen ma järgmist. Poiss on pisut väsinud, raske korviga poseerimisest, kuid samas ka meelitatud ning järeleandlik. Tema paljast õlga on maalitud sellise füüsilise igatsusega. Et on päris selge, missugused olid kunstniku tunded oma modelli vastu, kuigi poisi säiline mingeid märke selliste tunne mõlemapoolsusest. Tsitaadi lõpp. Tänapäevast tulnud mitte just asjatundlik vaatleja leiab nüüd tollest käravalise pildist hoopis enamat kui kõik talle puust ja punasena selgeks räägitud. Pilt on väga värviline, realistlik ja maine võrreldes motitšellimadonnade võiveraneeze, püha Johannes ega ka need pildid ripuvad villaburgeese galerii seintel. Erafel ja Tiitsen ja Rubens. Need on tuntumad nimed kümnete teiste hulgas. Nad toovad sinu juurde oma kaugetesse aegadesse jäänud maailma. Tänu neile võid sa seda tundma aitäh ja mõista püüda. Eks ole, see imetlusväärne. Ei jää midagi üle minevikust tuleb taas tänasesse päeva astuda. Villaburgeese park naudib jaanuaris päeva pärastlõunapäikest. Õrnal pastell taustal eralduvad madalad tugevad palmid, tumedat saledat, kõrget Kepressid ja ereroheliste okastega katusetaolised uhket piiniad. Plastikvõrkudesse mähitud põõsad on täis kollaseid tsitrusvilju ei saa aruannet, sidrunid või apelsinid, kuigi tegelikult viimased kasvavad siinsamas puude otsas. Villaborgeese salajased aiad kõlab ju salapäraselt. Salaaed on siin mitu, need on müüride vahele peitunud ja jaanuar pole nende jaoks ilmselt parim aeg. Suur pargeese park olevat, et õieti rajatud enamasti inglise stiilis, 19. sajandil. Veel mõned aastad tagasi laiunud peaaegu galerii ees väljakul parkimisplats. Kuid viimase restaureerimise ajal, mil galerii hoone oma valge värvi sai, karjusid ka parkimisplats. Vaikuse rahu sobivad siia. Seda valvavad Borgeese perekonna sümbolid, kivist kotkad ja lohed. Sa kõnnid läbi pastell see pargi tagasi mööda väikestest uus, klassikalistest sammastega, paviljonidest, rohelistest muru, väljakutest ja vaikselt vulisevatest purskkaevudest. See on pikk jalutuskäik, sest ülla Orgeese park tõesti suur aga kaunis jalutuskäik. Ja siis oled sa terrassil, kust viib käänuline tee alla peatsadel Poopala väljakule. Siit on jälle päris pikk maa mööda hämardova Rooma tänavaid ühele kodusemale väljakule, mille nimi on peatsa Novone. Kui keegi peaks mäletama. Siin seisavad seal Norentzaberniini uhked purskkaevud millest ühel ajal ja tundidest juba juttu on olnud. Väljaku ääres varikatuste all on tänavarestoranid avatud otsekui suvel. Laudadel põlevad küünlad ning inimesed istuvad jäinetavad jaanuarikuus. Saladus on kõrgetes laternakujulistes gaasiahjudes. Need kiirgavad nii vägevalt soojust, et laua taga istujad võtavad mantlit seljast. Sellised ahjud seisavad kõikjal Roomas, kus on tänavakohvikuid ja restorane ning inimesed naudivad viibimist selles linnas. Imetlevad sadu kirikuid, väljakuid, mälestusmärke ja ajaloolisi ehitisi. Ja unustavad, et ümberringi on südatalv. Õhtul kõnnid mööda tiiberi kallast sinna, kus paistab Vatikani Püha Peetri kiriku valgustatud kuppel üle inglite silla, Shanud Angelo kindluse tohutu rad tondi juurde, mille tipus sirutab tiibu üle igavese linna päevavalguses tume, nüüd heledaks valgustatud hiigelingel rooma kohal mälestusmärkide ja monumentide tippudes on nii palju ingleid, et õied ei tuleks seda paika inglite linnaks kutsuda. Loodetavasti on igav vene linn siis hästi kaitstud. Peabki olema, kui siin asub paavstiriik, Vatikan oma imelise Püha Peetruse kirikuga ja sa oled otsustanud vaatama minna, kuidas ime hilisõhtusel tunnil välja näeb. Leiad aga hoopis midagi, mida sa leida ei oodanud. Leiad, et jaanuari keskel seisab San Pietro väljakul kiriku ees ikka veel see tohutu jõulukuusk. Mida sa aastate jõululaupäeval südaöömissa ajal televiisoris imetlenud oled. Ja kuuse kõrval on ikka veel alles too igavene pühast seen laudast ja Jeesuslapsest sõimes ning kolmest hommikuma kuningast, kes teda tervitama tulid. Too lavapilt on üllatavalt suur, kompaktne ning detailides pane ja kuusk. Kuusk on kõrge, võimas ja sädelev. Hiigelkirik ise on just parasjagu valgustatud, mitte ülevoolavalt. Kuid näha on värviline marmorsammaste vahel. Skulptuurid, Kopli hiilgus ja kuld. Laberniini mitmekordne sammaskäik, mida kroonivad sajad marmorkujud, on valgustatud vaid seestpoolt. Väljakule on üksikuid inimesi, kõik on väga rahulik ja vaikne. Samas käigu taga paremal pool, kui sa näoga kiriku poole seisad. Kõrges hoones, kus öeldakse olevat paavsti eluruumid on näha kaks valgustatud akent. Jaanuari öö Vatikanis. Vihma hakkab tibutama. Seda lubati homseks igavesse linna.