Kui 320 meetri kõrgune Eiffeli torn oma tuhandeid lampe süüdates end pidurüüsse sätib näeb välja kui maailma suurim jõulukuusk, mis seisab neljal hiigel kalal ja sirutub saledalt üles taevasse ning mille tipus asuv väge prožektor Pariisi kohal. Kiireid ja rõõmsaid ringe hakkab tegema. Ja see on üks ütlemata kaunis pidulikuma Ta mänge. Pariis on üldse pidulik linn, nii tundub võõrsilt tulnud nautlejale. Aga ma suursuguses südames on ta kohati täiuslikult diaklassikaliselt ära ei viitsi. Seda kõige rohkem paigas, mille nimest äsja mainitud omadussõna pärit on. Pariis, hotell Fritz. Ilusat pühapäeva mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Ritsi eestikeelne vaste võiks olla luksuslikult elegantne, täiuslikult peen ja maru kallis. Õnnest Hemingway, kelle tormilised nooruse ajad Pariisi armetute segaduse kambritesse ning odavatesse kohvikutesse maha olid jäänud. Ma ise endale hiljem rahulikult Ritz hotelli lubada ning selle asutuse paaridesse jäi temast määratu hulk anekdoote koos mõningate kokteiliretseptidega ja tsitaadiga, mis kõlanud umbes nii. Kui ma unistan elust pärast surma seal teisel pool, siis toimub tegevus alati Pariisi Ritz hotellis. Sa seisad Pariisi ooperimaja, Tamur sammaste ning kuldkaunistustega fassaadi ees. Ooperiväljakult hargneb tähe kujuliselt viis laia tänavat. Kaart ütleb, et sa pead valima tänava, mille nimi on rüüdele abee Rahu tänav. See peab viima sinu kodusele revoli tänavale. Aga teel tuleb Katus tehasest, Ella väljak üks Pariisi tuntumaid teiste tuntud ja kuulsate väljakute hulgas wandoomi väljak. Ja nüüd astub lavale Loui Neljateistkümnenda kuninglik arhitekt, kes oma marmor püstil isegi üpris kuninglik välja näeb. Selle tohutu Lockilise paruka ning pits šabooga puhas barokk. Sel Hardõen 1646 kuni 1708 tema looming, see oli prantsuse barokk, arhitektuuri tippmilles avaldus, kogu päikesekuninga hiilgus ja vaimsus. Ta õppis oma vanaonu François man tsaari juures keda loetakse prantsuse arhitektuuri klassikaliste traditsioonide loojaks päris man tsaariplaanid, joonised ning võttis endale ka tema Bristuntud nime. Arhitekt Shell hääldujan, Mansour niisiis paljude kuninglike balleede versai kuulsa peegli galerii Pariisi Bon Royali kuningliku silla, mis Lowry juures sääni ületab ning mitmete kaunite väljakute looja, nende hulgas on ka andaami väljak Ardoanmanssari kohati klassikaliste detailidega kargemaks muudetud prantsuse hilisbarokk on kõvasti oma ajastu arhitektuuri majutanud lausa Sankt Peterburist Konstantinoopoli nii välja. Ta jõudis palju, aga tal olnud ka üpris suur hulk abilisi ja õpilasi. Arvatakse, et mitte kogu temale omistatud arhitektuuriline looming ei ole tema loodud. Igatahes loetakse Harden massaari Euroopa seitsmeteistkümnenda sajandi tähtsaimate arhitektide hulka ja mis puudutab tema vananusse, siis leiates Justu härra katusekorruse, millele andis oma nime mansardkorrus Tohutut vändame, väljakut ümbritsevad kahelt poolt nurgeliste tiibadena ühesugused kõrged majade plokid, kaks väga kõrget korrust, kolmas juba madalam ja neljas ongi too armas romantiliste kaarjategadus akendega mansardkorrus. Mandaami hertsog olevat kunagi ühes neist majadest elanud, sellest siis nimi. Kaheksanurkne, täiuslik ja rangelt lihtne väljak, mida ümbritsevate majade blokkide esimesed korrused moodustavad otsast otsani pika hiigelkaarestiku. Täiesti lageda kivisillutisega väljaku keskel seisab Rooma Tre Jaanuse sambast inspireeritud kuulus sammas, mis püstitati Napoleon esimese võitude jaoks. On päris uskumatu, et selline suur ning avar välja Kloodi 1687 kuni 1720 andan manssaar, seda siis ilmselt ei lõpetanud. Uskumatu, seepärast Parun Hausmannil polnud sellel väljakul ilmselt enam suurt midagi teha. Mis asju siis üks saksa soost kell on 19. sajandi Pariisis, õieti ajas. Charles Shen Hoffmann oli tõepoolest saksa soost pärit, kuid sündinud Pariisis õppinud õigusteadust ja muusikat ning tõusnud kiiresti sääni departemangu prefektiks. Küllap oli ta lisaks kõigele ka andekas linnaplaneerija, miks muidu tegi Napoleon kolmas talle ülesandeks Pariis ümber ehitada. Miks ümber ehitada? Ajaloolane Shelli rais on kirjutanud ja neid pimedaid, kitsaid ja niiskeid käike oleme me harjunud Pariisi tänavateks kutsuma. See on otsekui maa-alune linn, nii raske on siin õhk ja nii põhjatavam pimedus. 19. sajandi algupoolel pidas enamus Pariislasema linna tänavaid äärmiselt räpaseks ja seda nad ka olid. Jalad vajusid mutta ning jäi mulje, et majad nende tänavate ääres on vaid ajutiselt püsti pandud osmikud. Siin valitses vaesuse hõng, sellele lisasid oma panuse prügi ja kõnts, mida linna puudulik kanalisatsioon vastu ei suutnud võtta. Inimestele, kes sellises Pariisis elasite kehausman, tohutu teene Nende jaoks lõi Houswan uue Pariisi. Need, kes lossides klaaside tõlgadega sõitsid, leidsid, et Housson hävitas linna ajaloolised juured. Mida ta siis õieti tegi? 1853. aastal käskis Napoleon kolmas šennouschmannil Pariisi linn kaasaegseks muuta, et tänavad oleksid ohutumad, hooned tugevamad ja et linn oleks puhtam ja turvalisem. Ja vaat see on tähtis, et tänavad oleksid varrikaadide ehitamiseks liiga laiad, jääd sõdurid saaksid hõlpsasti igale poole ligi. Pariislastele oli barrikaadid ehitamine ju sama hästi kui traditsioon. Sedalaadi võrdlemisi üldsõnaliste ülesannete täitmiseks võitis Parun Hausmann ette rea väga konkreetseid tegusid. Hoffmann laskis kvartalite kaupa vanu kitsaid käänulisi tänavaid ning viletsaid üürimaju maha lõhkuda. Asemele tekkisid laiad puudega palistatud bulvarid. Mille poolest Pariis ka praegu veel kuulus, on Pariisi Põlvarid kraanbulva, nende seas ka oma looja järgi nime saanud Hausmanni Põlvar. Vabanedes triumfikaarest hargnevad tähe 12 pikka uhket avenüü kiirt hargnes siit igas suunas laiali. Nende seas kuulus šašeli v. Ta laiendas avardas Pariisi kuulsaid parke ning tänu temale laiub linna serval nüüd kaunis Moloni emets. Niisis hävites Auksmann suure osa keskaegsest Pariisist ja lõi uue Pariisi 19. sajandi Pariisi. Operatsioon, mis Pariisi linnale üle 500 miljoni frangi maksma läks. Tol ajal oli see päris kohane, tähendab summa. Aga see on ameti Pariis, suured bulvarid, triumfikaar ja luksemburgi aiad. Nagu öeldud, fantoomi väljakul polnud Hausmannil ilmselt suurt midagi teha. Selle paiga eest oli shell Harden manssaar paarsada aastat varem hoolt kandma. Kui sa seisad fantoomi väljakul ega tea, et just kusagil siin peab kuulus hotell Ritz olema siis võib juhtuda, ei saagi seda teada. Hardo Hansar kavandas kahele poole, seda hiigelväljakut juht, täpselt ühesugused majade plokid, mis kaitsvate tiibadena kaheksanurkset väljakut ümbritsevad. Kokku ehitatud hoonete alumise korruse moodustavad sammastega eraldatud kaared. Kaarte all on nii uksi kui aknaid. Viimaste kohal on tavaliselt valget päikesevarjud ja tuttavate laugejate päikesekatete kõrval tõmbavad su tähelepanu kolm poolkerakujulist mille alumisel äärel üksainus maagiline sõna Ritz Fritz hea filmide sepilt. Seal olid sa neid valgeid ümaraid päikese varjanud näinud ja seda pikka maja. Aga ikkagi osanud kujutleda, et maailma kuulsaim elegantsi bell on tegelikult vaid osa ühest majade plokist tohutu väljaku ääres. Tegelikult küll päris vägev osa ja näeb päris suursugune välja, sest Rütsi elegants on rikkuse ajastust pärit. Seega ajatu. Tseesar rets sündis 1850 Šveitsis ühes mägikülas järeltulijatega õnnistatud talupoja peres, kus oli enne juba 12 last. Päritolu põhjal poleks küll keegi eeldanud, et temast saab mees, kes arusaamisele luksusest täiesti erilise mõtte suudab anda. Kes teab, kuidas kõik täpselt juhtus kuid see seal Ritz alustas tööd üpris noorelt kusagil väikeses söögikohas kelneri abilisena. Kahekümneaastasena olid tal selja taga mänedžeri kohad juba õige mitmes Euroopa restoranis kuid ka siis ei osanud keegi veel arvata, et see väike lambakarjus nagu Ritz iseennast kutsuda tavatsenud hakkab Euroopa kõrgseltskonna elu juhtima, nagu oleks ta manid kuningas või imperaator. 19. sajandi lõpul oli moodsa Euroopa kõrgklass oma ammustest aegadest pärit vana ainulaadsust kaotamas uusrikkad olid kohal ning paljud neist leidsid, et kuninganna Victoria ajast arust ning keiser Franz Joseph igav ja puine. Euroopa vajas uusi sensatsiooni ning lõbustusi, mis tähendas, et seeservitzi otsus Pariisis 1898. aastal Ritz-hotell avada oli suured päraselt ajastatud. Tseesar rets oli igas mõttes perfektsionist. Ta sisustas oma hotelli uskumatult luksuslikult ja kaunilt. Mõningaid külalisi lausa ehmatas koguse luksus lõi 14 10. jalu ei, 15 kümnendas stiilis magamistoad, limoris valmistatud kroonlühtrid ja marmorist vannitoad. Prits oli esimene hotell maailmas, kus iga numbritoa juurde kuulus eraldi vannituba ja üks väheseid hotelle, kus uksehoidjal oli olemas spetsiaalne kell, millega kõigile hotellitöötaja petele kuninglikest külalistest teada anti. Kui see kell helises pestist tseesar rets valge nelgi oma värskelt pressitud pintsaku nööpauku ning ruttas fuajeesse külalistele vastu. Protokoll, etikett, äärmine luksustäiuslikus, diskreetsus, need olid tema reeglid. Nende täitmist kuni viimase detailini nõudis ta kogu hotelli personalile ja iseendalt. Eelkõige kui suurvürst Sergei eelistas vaid üht kindlat rooga, siis pidi ta selle saama. Kui Loonboolsimor soovis kõrget erikujulist joogiklaasi, siis selle ta ka sai. Kui läidiga Allail tahtis, et teda teenindaks üks kindel kelner siis saadeti just see leidi lauda diskreetsus, luksustäiuslikus, aristokraat, vaatlik, raugus, naudingud. Ainult Ritz hotellis. Maailma parimad road kindlasti erilisi restoranis. Et see nii oleks, selleks palkas see saritsama hotelli köögi eest vastutama oma meisterkoka, aga just eszkaaeffee, kuid reitz mõistis suurepäraselt ette oma restorani maailma kuulsaks muutmiseks. Ainult väga headest roogadest ei piisa, ta kulutas terveid varandusi söögisaalide sisustamisele kalt ning ajatu elegantsi ka nii, et nende sära külastajad juba sisseastumisel täiesti tummaks lõi. Ja kui siis veel suurepärased road lauale kanti, polnud imestusel jäimetlusel piire. Pritsise juhatas söögisaalis kogu kelnerit veerijate ning lauakoristajate armeed kuid viimase sõna järgi sisustatud köögis valitses meisterkokk esscofie. Ja ükski kokk polevat iial gastronoomia kunsti tõsisemalt võtnud kui tema. Tema sõnade järgi on gastronoomia osa inimlikkuse mõistest. See näitab, et inimene kuulub kõrgeimasse liiki. Ta on ainus elusolend, kes oma toitu keedab või küpsetab ning võib süüa ka siis, kui ta näljane ei ole. Gastronoomia ja kunstolidescofeeee meelest täiesti võrreldavad asjad. Heliredeli ja TPS-i prelüüdi vahel on sama suur kuristik kui muna ja suflee vahel. SKP-ga oli lugu samamoodi Kuitsee Sarri tsiga. Ta oli sündinud väikeses külas Vahemere alpides ja kes oleks siis võinud arvata, et tema hakkab kunagi otsustama selle üle. Reserveeritakse Euroopa tähtsaimate isikute söögilaudades. Isa soovis, et ta Köstist saaks pääse, oli perekonna traditsioon. Ema halastas ning aitas 13 aastase poisi ühele teisele tööle Nissi lähedal asuvasse Hogisti onule kuuluvasse restorani nõude pesijaks. 19 aastasena jõudis nooruk Pariisi ja temast sai kiiresti restorani lifti Mullen kuulsate kastmete valmistaja. 20 viieselt oli ta juba peakokk ning välja töötanud omaenese toitumisfilosoofia. Iga söögi Ararat tuli koostada kontrassetest osadest otsekui sümfoonia ja kõiki sümfooniaosi pidi siduma üks teema. Supid pidid enesest otsekui kerge sisulise ooperi avamängu kujutama, mis tegid teatavaks läbiva meloodia kõige põhilisema fraasi. Seda pidid kõik sööja teistmoodi tajuma, nagu kuulajad teatris saalis. SKP oli esimene peakokk, kes võttis tõsiselt põhimõtet, et roogade järjestus lõuna rajal peab algama toitvamatest ning liikuma kergemateni. 1880.-teks aastateks oli SKP kõige tuntum kokk Euroopas. TEMA toitu ütlesid nautima nii siniverelised kui miljonärid. Koos tseesar Reitsiga moodustasid nad ideaalse paari luksushotelli. Suurepärane mänedžer Ritz täitis oma rahakate klientide tujusid ning Eskofjer nende kõhtusid, kus mujal kui maailma uhkeim hotellis Ritz Pariisis wandomi väljakule. Ritso teleaadresson, vandaami väljak 15 hotelli moodustavad kaks suurt maja väljaku ääres parempoolses hoonete plokis, kui ooperipoolt tulla, sa tuled ja vaatad ja näed vaid fassaadi, teadmata, et kusagil selle taga on hulk siseõuesid kauneid aedu. Meeles kogemus nišist või Nizzast kasiino kõrvalseisvast uhkest hotelli baarist. Ei hakka sa mitte proovima Cyrizzi uksest sisse astuda, hot öelda, Karii polnud hoopiski nii uhke ja kuulus kui rets kuid sinna ei lubatud neid, kellel sinna asja ei olnud. Ja karitsi uksel seisab kahtlustava näoga hallis Librees mehi, kes aeg-ajalt oma Te juttu puhuvad, endal juhtmed kõrvus tolknemas. Seepärast piirdugem eemalt vaatamise ning nende meenutustega, kes saanud endale pritsis elamist lubada. Niisiis, sõnulseletamatult uhke fuajee trapeeringut, lillebuketid sambad, paremal pool, diskreetne trepp, vasakul, Hemingway lemmik paik, väike, intiimne hämaria, diskreetne paar. Kõik on ülimalt diskreetne, luksusest rääkimata. Kõrgema korruse koridoris ruttavad sust mööda toatüdruk, kuid hotelliteenijad, imepehme, paks sinine vaip summutab kõik sammud. Seinu katavad kaunid kabe läänid. Surma tahan möllumusse. Pritsi 175 numbrituba, säravat prantsuse maalosside stiilis. Siin on rokokood ja helis klassitsistliku vampiiri luksusmugavusväärtuslikud, antiikesemed, lambid, kroonlühtrid, vaasid peeglid, kõrged aknad ja pehmed tugitoolid. Värvid hele ja sügavsinine. Kahvatukollane ja kuldkaunis roos, punane põrandatel kallid vaibad, seintel. Maalid. Jah, kabelenid. Ruumid on suured, elegantsed, rajatud oma luid aegse mööbliga. Antiiksed, lauad ja kapikesed pronksvannitoas kreemikas marmor. Ainus ese, mis stiiliga kokku ei lähe, on muidugi televiisor. Aga selleta ju tänapäeva inimene hakkama. Isa. Ritsi fassaadipoolsete numbritubade aknad avanevad wandoomi väljakule, teise poole omad aga hotelliaedadesse aedade poolses hotelli osas on viis korrust, väljaku poolses neli pritsis on veel üks eriline paik pikk koridor, mida siin kiusatuste või ahvatluste halliks kutsutakse. Kahel pool klaaside taga nähtavale asetatud hulk moekas luksuskaupu ja kunstiesemeid. Kõige kuulsamad ja prestiižikas firmad Pariisist ja mujalt. See siin on küll maailma kõige luksuslikum ja kallim ostutänav. Pressis ei ole küll raske varandus tuulde lennutada. Ja üpris palju rahvast on aegade jooksul seda ka teinud. Ratsiaalidel, vanderpiltidel, Huldidel, jäestoritel pole sellega mingeid probleeme olnud. Inglise kuningale Edward seitsmendale ilmselt samuti mitte. Aegade filmistaarid said endale iga, kel retsi lubada. Charlie Chaplin, märipik Ford, Rudolf Valentiina ja Kreeta karbon näiteks nagu ka püstirikas, aga kaan nagu Kareus käänedy jah, mitte just Live mälestusena, ka Hermann Göring, maailma rikkamad inimesed, kelle nimed ka mitmetele Reitsi hotellis viitidele külge on jäänud. Õnnest Hemingway nimega annatu, intiimne retsi paar siis muidugi Scott Fitzgerald ja marssal praost. Kõik nad on mingile rajal Rootsis elanud. Marshall prosti tegelaskuju Odet jutustab sooni armastuses, missugused on kõige Žigimat kohad päris ontlik käia päeva hommikul polaania metsas, keisrinna puiesteel, kell viis pärastlõunati järve promenaad minaadil neljapäeval iideni teatris, reedel hipodroomil pallidel. Niimoodi elas siis Nobel Pariis, 19. sajandi lõpul, aga mitte kõige nooblim. Kõige nooblimasse šikimad ja rikkamad näitasid ennast ja vaatasid teisi Ikarritsi restoranides ja tantsusaalides. Pidudel ja vallidel ja uusaasta vastuvõttudel. See oli muide Hollywoodi staar, Klaceebulise oli 1929, kui õrn pöörlin selle laulu kirjutas. Bot angarits, muidugi on see slängiväljend Ritsodelliga seotud vähendades elegantsust, rikkust, ekstravagantsust täitsa inglise keelde ka uue sõna andnud Ritsi tähenduses üliluksuslikult elegantne, viimase peal. Oxfordi inglise sõnaraamatu järgi on see sõna just see seal retsi hotelli nimest tulnud ning esmakordselt olevat seda kasutatud Ritz hotellis Servjueeritava võrratu menüü kohta. Bankett rütmilikus hiilguses näiteks. 1911. aastal leidis Chicago Chevy on siit juba ka verbilauses. Nad sõitsid välismaal äritsima siis ülirikaste elu elama. 1922 Scott Fisher rajal kirjutas novelliretsi suurune teemant. Niisiis ilmus tseesar Reitsi nimi ajalehtedesse, ajakirjadesse, raamatutesse kui muusikasse. Aga reid siseei saanud selle eest mitte pennigi. Kui me kõneleme maailma kallima hotelli kõige kallimatest eluruumidest siis üks maailma tuntumaid moeloojaid kogushanel elas Šveitsis tervelt 37 aastat. Tal oli kolmetoaline number vaatega, vandame väljakule, kuhu avanes rõdu. Tema elutoast ja tema vannitoa akendest võis imetleda Ritz hotelli Tatuid aedu. Eelpool nimetatud kuulsate kirjanike eluruumid Rootsis olid hoopis odavamad kui kakošanelliama. Kui Saksa väed teise maailmasõja ajal Pariisi vallutasid, elasid Rootsis tollased valitsuse liikmed. Ernest Hemingway kohta on öeldud. Tema oli üks neid, kes Risi vabastas Ameerika vägedega 1944. aastal Pariisi saabudes. 1966 lavastas režissöör William vaeler Pariisis filmi, kuidas varastada miljonit. Ori Hetoni. Tuuli kõrval hiilgas selles filmis ka Ritz bell. Nagu ka Billy Wilderi filmis armastus pärastlõunal mis valmis üheksa aastat varem ning selleski mängis Hepburn koos käriku pärija, kahe kõlava Morris Shawaljeega. 1979. aastal müüs Rütsi perekonda oma uhke hotelli Egiptuse ärimehele Mohamed Alfuajeedile. Mohammed Abdel Moneyn fuajeed oli pärit oleksandriast, tema isa, vaene algkooli õpetaja ning poiss, alustas Aleksandria tänavatel kokakoolat müües. Aga ta oskas õigesti abielluda rahvusvaheliselt tuntud rikka relvakaupmehe tütrega ning lendas edasi üpris kõrgelt, kuni temast kõige uskumatul kombel sai tollal maailma rikkaima mehe, Brunei sultani finantsnõunik. 1974. aastal Suurbritanniasse jõudes oli ta oma nimele lisanud araabia maailmas austust vääriva eesliite all teenides sellega ära hellitusnime valevaara. Inglismaal oli ah ja osaliselt ka tõestatud, et päris mitmed Alfuajeedi tehingud seisavad aususe piiril ja mitmed vampiirist ülegi astunud. Tema suurtest hea tegevatest annetustest hoolimata ei antud Alfuajeedile briti kodakondsust. Seda enam, et võltstehingute najal ostis ta 1985. aastal ära Londoni maailmakuulsa Harrotsi kaubamaja. Alfuajeedi elu on saatnud skandaalid ja kohtuprotsessid kuid raha ju vastu ja siin ilmas ju vist mitte keegi. Nii et nii härrad, Londonis, kõrvitsatel Pariisis, Annika Alfuajeedi omad. Kumbki luksuslik asutus pole tema omandina küll midagi oma tasemest võtanud, pigem vastupidi, pritsis, peatuvad ja elavad ikka selle maailma rikkad ja vägevad ning kahjuks sattus sellesse keerisesse õnnetu Walesi printsess Diana, kes koos Alfuajeedi poja toodiga ühel 1997. aasta hilissuveööl pritsi tagauksel autosse istus, millega nad mõlemad Alma sillaäärsesse lühikesse tunnelisse oma hukule vastu sõitsid. Mohammed jõed on sellest peale väitnud, et tegemist ei olnudki õnnetuse, vaid suure salajase vandenõuga, milles osalesid briti luure ja isegi kuningakoda. Kuid otseselt pole ta suutnud midagi tõestada. Karits vaikib. Fritz 1998. aastal maailma parimaks tunnistatud hotell. 1999. sajandi parimaks tunnistatud hotell. Ja niimoodi sa siis seisad seal wandoni väljakul, ümberringi kihab Pariis tänapäevane Pariis, kus uutes linnaosades näiteks ülimoodsas päikesesse laevas lade frentsis. Alguses seisab hiigelsuur nelinurkne paar, on hulk pilvelõhkuja hotell kindlasti moe viimase sõna järgi sisustatud. Seisad ja mõtled, et see pole sinu jaoks. Et sa eelistaksid iga kelm mõnd vanamoodsat hotelli pritsi näiteks nagu see oleks sinu jaoks küll. Viinamarjad on hapud ja reitz liialt haritsi, aga ta on uhke ja salapärane ja suutnud alles hoida kõik selle, mis ta salapäraseks teeb. Kell heliseb ja tseesar reitz, rutta fuajeesse, käigu peal valget nelki oma just pressitud pintsaku nööpauku torgates. Köögis toriseb ja teeb oma imetegusid peakokk kusteskafie õõnest Hemingway istub baaris, jutustab oma lugusid daam, kes ütles. Sa ei saa iial olla liialt rikas ja liialt kõhn. Prantslasega košanell laskub oma muinasjutulist eluruumidest rahva sekka. Maad ja kõik teised kuulsused elavad siin edasi sest siin on Hemingway unistus taevast. Ritz Pariisis.