Ta kõndis üle tänava Kapitooliumi ümbritsevale murule ja istus puu alla. Ühel pool oli ülemkohtu hoone, teisel pool kapitaalium. Ta mõtles seadustele ja seaduste tegijatele. Sinivalge turismibuss sõitis mööda ja varjas vaate purskkaevudel ülemkohtu ees. Turistid jäid Washingtoni marmorvalget hiilgust imetlema. Kõlas giidi hääl ja teist paremal pool leedid ja džentelmenid, seisab Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi originaalhoone nurgakivi pandi 1793. aastal. Kapitooliumi Washingtonis Rooma oli muidugi suur eeskuju rooma hiigelimpeerium, mis laius Euroopas ning Põhja-Aafrikas. Selle võimsa riigi elu ja poliitikat juhiti Kapitooliumi künkalt, kuhu kunagi ehitatud jupid Merile pühendatud tempel Washingtoni Kapitooliumi loojaid on innustanud antiikmaailma ehituskunst sellele hoonele tähenduse, andjaid aga kunagise Rooma impeeriumi vägevust mis sai oma jõu Rooma Kapitooliumi lp erinevatest otsustest, seadustest. Territoorium Roomas oli sümbol, millele toetus Kapitooliumi Washingtonis. Ilusat pühapäeva jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Üle ookeani Ameerikat otsima saabusid mäletatavasti kõigepealt, et uudishimulikud maadeavastajad, hispaanlased. Esimese eurooplasena olevat mööda laiali temake jõge üles sõitnud Hispaania admiral Pedro Memendes Anno Domini 1571 ning jõudnud vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele praeguse Washingtoni asupaigast. Esimene pool Chimorjelor George Kalvert andunud katoliiklane oli saanud kuningas Charles esimeselt la luua Potto Mac'i jõest põhja poole ja ida poole koloonia kodumaalt kiusatud katoliiklaste jaoks Suurbritanniast. Nähtavasti domineeris tol ajal protestantlik anglikaani kirik. Koloonia nimeks Ameerika idarannikul sai merele anud. Kaugelt mere tagant tulnud džentelmenid rajasid botamagi kallastele oma istandusi. Need levisid üha kaugemale sisemaale ja Ameerika põlisrahvad indiaani hõimud olid sunnitud selle progressi teelt taganema. Seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul üha levivad tubakaistandused ning hordide viisi Aafrikast pärit tumedanahalisi orie. See oli aristokraat, vaatlike suur maaomanike edu pant. Nime Viljandis kuivershnjas. Kõrgseltskond veetis oma päevi jahti pidades ratsutades. Naaberistandus võis olla kümnete kilomeetrite kaugusel, aga ega härrasrahval polnudki midagi muud teha, kui üksteisele külla sõita ja päevade kaupa Bach pidutseda. Külalised olid alati teretulnud ning härrasmehelik ajaviidet leidus igasugust ratsavõistlused, jahid, tantsuõhtud jõepeod ja aiapeod. Veetlev laisk elu suure rikkama pinnal, mida täiendas hiiglaslik kombekus ja range rõivaetikett. Paar sajandit hiljem oli kohalik maaelu enam-vähem samasugune rõivamood, vahest välja arvatud. Nad jõudsid üles künkale ja taamal seisiski valge maja oma täiuslikus sümmeetrias kõrgete sammaste, avarate rõdude ja lameda katusega lai kaarjas. Sissesõidutee oli täis ratsahobuseid, jaga lesse sadulast ja sõiduriistadest Mahastuvaid külalisi. Värskel rohelisel murul jooksis karjakaupa musti ja valgeid lapsi. Suur läbi maja ulatuv hall kubises inimestest. Ja kui haaradegales ees trepi juures nägi Scarlett Krinaliin kleitides tüdrukuid kirjud kui liblikad trepist üles teisele korrusele minemas. Ja seal ta olla tulemas. Lahtiste klaasuste vahelt, silmasta vanemaid naisi tumedates siidkleitides soliidselt elutoas istumas lehvikutega lehvitama samas ning vestlemas hõbekandik, kääsuta soojalgside ülemteener Tom läbi halli, pakkudes kummarduse saatel kõrgeid klaase kollakas pruunides või hallides pükstes ja peentest rüüsidega särkides noormeestele. Päikesepaisteline ees rõdu oli külalisi paksult täis. Margaret Mitchelli tuulest viidud. Raamatus kirjeldatud idüll purunes peagi, kui Ameerikas algas suur kodusõda põhja ja lõunaosariikide vahel. Seadused ja käsud olid siis juba aastakümneid Washingtonist olnud. George Washington oli jõuka maadliku vanim poeg. Tema poolvennal Lorenz oli botamaki ääres suur istandus ning pärast isa surma 1743 läks 11 aastane George oma venna juurde elama. Kivilo oranž, kümmekond aastat hiljem tuberkuloosi suri päris George, tema mõisamaa Värnaunis. 22 aastasena sattus ta esmakordselt lahingutesse, kui prantslased Ženja osariiki ründasid ning elu karmide õppetundide abil saanud läbematust ja ninakas noorohvitserist. Vaid aastaga. Täiskasvanud asjalik ning tunnustatud sõjamees ja väejuht. Seda oli ka vaja, sest suur iseseisvussõda briti vägede vastu oli alanud. Ajaloost on teada, kuidas see lõppes. Neljandal juulil 1776 võttis teine kontinentaalkongress vastu Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni. 1783 tunnustas Pariisi rahuleping Ameerikas asuvate endiste briti kolooniate iseseisvust. 1787 juhtis George Washington konstitutsiooni läbirääkimisi Philadelphias ja pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist. 1789 valiti Washingtoni üksmeelselt Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. Sellele ametipostile jäi ta järgmiseks kaheksaks. Aastaks. 1790 kirjutas president alla kongressi aktile, milles oli öeldud, et föderaalvalitsuse residentsipaigaks saab piirkond odramägijõe ääres, mille suurus ei tohi olla rohkem kui 10 ruutmiili. Sest seni oli kontinentaalkongress oma istungeid rändrahva kombel erinevad paikades pidanud voolsi Morris Philadelphias, langesteris, Princetonis, New Yorgis, kord siin, kord seal ja oli selge, et riigi seadusandlikul kogul peab olema üks kindel koht, kus ta oma tööd teha saaks. President Washington käis ja vaatas Ülle Potto make erinevaid piirkondi ning tegi oma otsuse 1791. aasta jaanuaris ehitada riigi pealinn Ženja osariiki väikesest Aleksandria linnast põhja poole. Pealinnaplaanide koostamiseks pandi ametisse kolmest liikmest koosnev valitsuskomisjon, kes palkas tööle prantsuse arhitekti Pierce ALS Lanfandy. Ümberkaudsed maaomanikud tegi suured silmad, kui Lanfant oma plaanidega lagedale tuli. Tänavad 30 kuni 40 meetrit laiad Ave nüüd rohkem kui 50 meetrit laiad üks suur avenüü, aga ligi 140 meetrit lai ning peaaegu kaks kilomeetrit pikk. Kui palju see hull prantslane õieti kallist maad kulutada mõtleb? Siinne seltskond polnud suursugust Euroopa residentsi ehk kasvõi näiteks versai mõõtmetega harjunud. Kuigi maastamisega kas tõepoolest puudu ei olnud ja sema, mis tohutu ehitus platsi alla jäi, maksti aja jooksul maaomanikele välja. Täär, Charles lan found teil olid selle suurejoonelise linna plaani loomise ajal ilmselt tõepoolest versai avarad pargid ja aiad meeles. Linnatänavate avenüü võrgustikku elustasid baroksed, diagonaalid. Valitsushooned olid kavandatud muruplatside aedade puiesteede jalgteede vahele. Tsiteerides Lanhandi. Siin oli pjedestaal, mis ootas monumenti. Pjedestaal oli küngas linna idaosas. Jenkins. Siia planeeris lan fanto Ameerika Ühendriikide tähtsaima hoone kongressihoone, kus pidid oma tööd tegema nii senat kui esindajatekoda kongressi ning presidendi asukohta, noh, valget maja pidi ühendama enam kui 50 meetri laiune tänav hilisem Pennsylvania avenüü. Sest nood kaks olid iseenesest mõista. Kõige tähtsamad ehitused Ameerika Ühendriikide pealinnas, mis sai oma nime esimese presidendi George Washingtoni järgi. Sõnanesid Elmar Sheimsi omadega. Olen üks murelik mees, sest tema suurejooneline linna plaan äratas suuri vaidlusi ja suurt pahameelt oma valdustest 10 küünega kinni hoidvate suur maaomanike seas. Üks neist, föderaalpiirkonna jõukaim mees, lord Clinton oli hakanud endale uut mõisahoonet ehitama. Kahjuks jäi see Lonfanti plaanidele jalgu. Arhitekt käskis maaomanikul ehitus maha lõhkuda. Viimane ei teinud seda mitte. Niisiis laskis Lanhanud stardi poolelioleva hoone maatasa teha. President Washington oli seni kaebustest hoolimata arhitektil edasi lasknud tegutseda kuid nüüd oli mõõt täis. Uhke prantslane, kes oli noorele riigile uhke linna planeerinud ei võtnud oma töö eest isegi tasu, kuigi seda talle pakuti. Lanhans suri 1825 vaesuses ja murtud mehena. 84 aastat hiljem maeti tema põrm austusavalduste saatel atel väikeselt Merlendi surnuaialt ümber Arlingtoni kalmistule. Lanhant oli niisiis planeerinud Ameerika Ühendriikide jaoks muljetavaldavalt suursuguse pealinna kuid Kapitooliumi plaani täi esitanudki, teatades, et see on olemas tema peas. Komisjonile sellest ei piisanud. Ja 1792. aastal kuulutati välja hoone projektide konkurss. Ükski laekunud seitsmeteistkümnest projektist ei pannud komisjoni liikmeid vaimustusest hõiskama ja sama aasta oktoobris jõudis hilinemisega kohale veel üks projekt. Kelleltki doktor William fantonilt, kes oli Šotimaal arstiks õppinud, elas nüüd Briti Lääne-India saarestikus paigas, mille nimi oli tortola tontoni. Plaan kujutas enesest kolmest osast koosnevat hiigelhoonet keskuse, mida kroonis madal kuppel ning kaks ristküliku kujulist tiiba. Üks senati, teine esindajatekoja jaoks komisjon rahule. President Washington ütles, et plaan on suurejooneline, lihtne ja otstarbekas. Ning juulis 1793 kinnitati ametlikult fantoni laudad. Kapitooliumi projekt. Kui Michelangelo 1496. aastal esmakordselt Rooma jõudis, leidis ta, et ristiusu ema linn on tohutu varemeteväli ja prügihunnik. Mööda Kapitooliumi küngast, kus alates kuuendast sajandist enne Kristust oli seisnud Jupiteri tempel, hulkusid kitsed ja sead. Dianeelsus Alik karnassasest oli kirjeldanud Jupiteri templi katuse paksult kullatud pronksplaate fassaadi kolm sammaste rivi ning templis seisnud Joona Jupiteri jääminerv altareid. Michelangelo oli Rooma ning paavstide jaoks imelisi marmorkujusid, raiunud ta Li Sixtuse kabeli lae seninägematute freskodega katnud ning otsaseina viimase kohtupäeva maalinud. Ta oli juba üle 70, kui sai ülesande jätkata Püha Peetri kiriku paigalda ammu vaid ehitustöid. Ja siis paluti tal pääseda Kapitooliumi küngas, Rooma keisririigi usu ja valitsemise keskus. Campidoolio taastamisel muutis Michelangelo Rooma-aegse iidse soolamaksukontori kuninglikuks paleeks kus maalilised trepid tõusid mõlemalt poolt keskse sissepääsuni väljaku kahele poole, kus sajandeid euroga oli seisnud planeeristega kaks ühesugust paleed. Tasandas peatsa, sillutas selle mustrilist kiviplaatidega ning asetas väljaku keskele keiser Marcus Aurelius pronksist ratsakuju. Tundus, et Marcus Aurelius oli just senatihoone trepist alla tulnud ja hobuse selga istunud, et läbi rooma ratsutada. Peatsa kiviplaatide muster. Ellipsikujuline hele plaat, mille keskel seisab Marcus Aurelius ratsakuivalus. Plaadilt hargnevad tähe kiired, kummalisi püramiide moodustava ornament ellips tähtpüramiid, vabamüürlaste sümbolid või lihtsalt juhus. Botamagi jõe lähedal seisvaid Jenkinsi Genka ja seda ümbritsevate alade omanik oli aastast 1663 keegi Francis põuk. Tema pani künkale nimeks Rooma ja kutsus kõige lähemat jõeharu tiiberiks. On väidetud, et Washingtoni uue Rooma planeerisid ning ehitasid suures osas vabamüürlaste salaühingu liikmed. George Washington ise kuulus vabamüürlaste ühingusse juba 1752.-st aastast ja oli Aleksandria loosis jõudnud kõrgeima positsiooni looži meistriks. Septembris 1793 toimus Washingtonis Kapitooliumi nurgakivi kui tseremoonia ja president vabamüürlane George Washington öisele tseremooniale Läbi vennaskonna traditsioonide kohaselt. Tal oli ees vabamüürlaste sümbolitega ehitud lambanahkne põll, mille oli talle kinkinud prantsuse kindral Lafayette. Kapitooliumi nurgakivi oli niisiis pandud, töö võis alata. Arhitektidega oli probleeme. Esimene, kes midagi ka tehtud sai, oli valgem ajaloo Jemms hubane. Ehitustöö oli ju väga suur ja keeruline. Vajalik liivakivi tuli mööda jõge pargastel kivimurrust kohale tuua. Töömehed pidid oma kodudest lahkuma ja Kapitooliumi künka lähedal ajutise elupaiga saama ning raha oli vähe, nagu ikka ja alati on George Washington ei jõudnud ära oodata ei valge maja ega Kapitooliumi valmimist. Juba president Thomas Jeffersoni ajal 1804 kutsuti ehitustöid juhtima Benjamin Henry latroob esimene professionaalne arhitekt ja insener, kes Ameerikas tööle asus. Ta muutis pisut Fountoni lõunatiivaplaane, et ruumid saaksid suuremateks jahurikamateks. Lõunatiib sai valmis 1811, kuid selleks ajaks vajas põhjatiib juba parandamist. Lad rõõb, otsustas parandamise käigus ka üht-teist muuta. Ta ehitades muuhulgas eraldi ruumid ülemkohtu jaoks, kuid see oli keeruline, sest ehituse rahastamist vähendati tollal kõvasti, sest tulemas oli teine sõda Suurbritanniaga. 1812. aastal alanud sõda. Ta jättis kapitooriumist järele latroobi tsiteerides kõige suursugusemad varemed. 1814. aastal panid britid Lähed ehituse põlema ja üksnes äkiline äikesetorm päästis hoone täielikust hävingust. Lad rõõm tuli Washingtoni tagasi. 1815 jätkas tööd Kapitooliumi künkal. Nagu tal kombeks, tegi ta paranduste käigus ikaga mõningaid uuendusi ja võttis tarvitusele ka uusi materjale nagu botamagi ülemjooksu lavastatud marmor. Kuid ehitustööd venisid ja see polnud tema süü, sest raha oli ikka vähe. Ja ju siis sai arhitektil lõpuks sellest kõigest isu täis ning ta lõpetas oma tegevuse Kapitooliumi künkal. Ehitusega oli ikka veel pooleli. Tulijaks sai 1818. aastal Charles prints tuntud arhitekti bostonist. Ta jätkas tööd Kapitooliumi põhja ja lõunatiibadest ning aasta pärast võisid ülemkohtus senati ja esindajatekoja liikmed oma uude majja sisse kolida. Siis võttis maohoone keskosa, et millel troonivad Traskatega puukuplit. Tublisti tõsteti oma viimased tööaastad. Kapitooliumi künkal veetis mow ins hiigelhoonet kaunistades ja ümbritsevat maastikku kujundades. 1829 oli tema töö siin tehtud. Kapitooliumi hoone nägi juba üpris suurejooneline välja, kõik parandusi tuli ikka tehasest, aeg läks ju edasi. Veevärk gaasivalgus ja 1850.-ks aastaks oli nii kaugele jõutud, et senaatorid ja rahvaesindajad, keda uutest osariikidest üha juurde tuli, ei tahtnud hoonesse enam hästi ära mahtuda. Jälle kuulutati konkurss välja parimale plaanile. Kapitooliumi suurendamiseks. Loobunud projektide seast valis tollane president Müllarfilmoor välja Philadelphia arhitekti toomas Walther jaama. Järgnevad 14 aastat juhtis Walther hoone laiendamist. Et liivakivi, mida varem ehitamisel kasutatud oli, polnud enam kaugeltki heas seisus, otsustas Volter hoone välisseinad marmoriga katta. Töö edenes esindajatekoda kolisema uutesse ruumidesse 1857. aasta lõpul. Senati jaanuaris 1859, aga 1861 pandi ehitustööd jälle seisma, sest oli puhkenud kodusõda ja Kapitooliumi muutus ajutiselt sõjaväelaagriks, haiglaks ja pagaritöökojaks. Kui see raske aeg mööda sai, võis uuesti riigi tähtsaima hoone peale mõelda. Et uued tiivad Kapitooliumi hoone ligi kaks korda pikemaks muutsid, oli selge, et praegune kuppel oli sellise hoone jaoks juba madal ja mannetu. Volter tsiteeris uue tulekindla malmkupli kupli ümarat alust. Hiigelrotundi suurendati ja tugevdati raske malmkonstruktsiooni all kokku ei vajuks. 1859. aastal jõudis kohale kupli tippu mõeldud vabaduse kuju kipsmudel milles skulptor Roomas Oxford oma Roomas asuvas ateljees valmis oli teinud. Kuju oli rohkem kui kuus meetrit pikk, pikem kui oodata. Ja Volther pidi vastavalt sellele ka maguplit ümber tegema. Kuju tõsteti hiigelkupli tippu 1863 ja kui ta oma kohale oli jõudnud, kõlasid aupaugud. 1868.-ks aastaks oli Kapitooliumi ehitamine väljaspoolt lõpetatud. Mitte see tohutu hoone valmis oleks olnud. Ja asjad siin elus muutusid pidevalt. 1874 paigaldati Kapitooliumi esimene lihttuhat, 880 hakkas elektrivalgus gaasivalgust asendama. Seejärel ehitati hoone põhja, lääne ja lõunakülgedele marmorterrassid. See oli osa maastikuarhitekti Frederick Law olemusteedi projektist. Need terrassid lisasid Kapitooliumi hoonele sadakond uut ruumi ning muutsid ta väliselt veelgi suurejoonelisemaks. Palju ümberehitusi ja rekonstrueerimistöid on tehtud 20. sajandil ning küllap jätkub see kõikaga 21., sest aeg läheb edasi ja toob muutusi kaasa. Milline ta siis on üks suurte Ameerika Ühendriikide tähtsamaid hooneid monument kümnetele arhitektidele ja tõenäoliselt kümnetele tuhandetele ehitajatele Kapitooliumi Washingtonis, siis kus juba ligi kaks sajandit võtanud Ühendriikide kongress oma senati ja esindajatekojaga. Milline ta on, nagu ikka, jään kirjeldamisega hätta. Tohutu helehoone seisab künkal kogu Kapitooliumi kompleksi keskel. Kompleksi moodustavad kuus kongressi administratiivhoonet ja kolm kongressi raamatukogu hoonet. Kapitooliumi marmorpalee ise. Kõige tähtsam kujutab enesest 19. sajandi uusklassikalise arhitektuuri kaunist näidet. Mida see tähendab. Pikki ridu heledaid antiik-seid, sambaid, reljeefiga kaunistatud friise nagu kreeka templitel madalaid kolmnurkseid skulptuuriga kaunistatud ehisviile sissekäikude kohal. Hoone keskusest kerkib taeva poole ümarsammaskäiguga ümbritsetud rattunud sammaste taga rida kõrgeid ümara kaarealisi aknaid. Rotundi teine korrus on kitsam, aknaid raamivad poolsambad. Sellest tõuseb juba kaunis helekuppel, mis lõpeb ümara sammastega ümbritsetud torniga ja selle otsas seisab vabaduse kuju. Kõrge trepp viib Kapitooliumi peasissekäigu juurde mis asub täpselt kupli keskosas 16 kõrge samba taga paiknevas seinas. Täpselt sammaste kohal troonivad kolmnurkse ehisviilu keskel Ameerika Ühendriikide lipu all. Seda siis peahoonest. Sellest mõlemal pool laiuvad hiigelpikad, identsed tiibhooned, kolm kõrget korrust ning tiibade otstes taas sammastega fassaadid ja ehisviilud otsekui tslandiktemplil. Ja sisse käikudeni viivad laiad kõrged trepid. Kogu hoone on ligi 275 meetrit pikk. Kõige laiem osa on umbes 117 meetrit ning maapinnast vabaduse kujundit on 96 meetrit. Kapitooliumi hoones on 540 ruumi. Aknaid on 658, nendest 108, Kopli osas ja oksi 850. Arvud ütlevad ikka üht-teist. Kogu Kapitooliumi hoone on viieks korruseks jaotatud. Esimesel põhikorrusel on komiteede ruumid ning kongressis töötavate ametnike ruumid. Teisel korrusel lõunatiivas on esindajat, koja ruumid ja põhjatiivas senati ruumid. Siin on ka kongressi juhtkonna liikmete kabinetid. Keskel otse hiigelkupli all on 55 meetri kõrgune rattunud Kapitooliumi sümboolne süda. Tohutu suur ümarruum, kuhu on paigutatud hulka Ameerika ajalooga seotud maale ja skulptuure. Suur nii kupli kogu hoone kaunistamisega tegeles itaalia kunstnik Konstantin on püramiidi üle 25 aasta. Tema loodud on rotundi kaunis friis ja suur ümar fresko kupli siseküljel Washingtoni Apoteoos. Kolmandal korrusel on galeriid, millelt Kapitooliumi külastajad saavad kongressi töö ajal nii esindajat Regoya kui senati istungeid jälgida. Siin on ka ametiruume komiteede ruume ja pressigaleriisid. Nii neljandal kui keldrikorrusel paikneb kõik, mida ühel hiigelhoonel elamiseks vaja on. Masinaruumidest igasuguste töö tubadeni. Ameerika Ühendriikide kongressis on 100 senaatorit ja 435 esindajatekoja liiget. Neil kõigil on vaja abilisi ja nõuandjaid, nii et tõenäoliselt käib Kapitooliumi. Kas elu ja pidulike marmorsammaste vahel lõigub hulk rahvast sisse ja välja. Ja veel kusagil selles hiigelhoones on tähelepanu vääriv trepp. Maapinnalt võib üles kopli tippu 365 trepiastet üks aasta iga päeva jaoks. Igale ka kõige pimedamal ööle järgneb üks kord hommik ja ühel hommikul olid Jeffrey Archeri romaani. Kas räägime presidendile, peategelasel, FBI agendil, maak, ändrjorsil asja Ameerika Ühendriikide kongressi raamatukogusse? Nii saame siis meiegi teada, milline näeb välja üks ruumidest seal uhkel Kapitooliumi künkal või vähemasti nägi aastal 1977, kui see raamat ilmus. Mark avas ukse, millel oli kiri ainult lugejatele ning astus pea lugemissaali mis oli hiigelsuur argune kupliga kaetud ruum mahedades kulla, veesi, roostepunase ja pronksitoonides. Kagu tohutu põrand oli täis tumedaid kaariaid puulaudu, mis moodustasid kontsentrilised ringe saali keskel seisva raamatukoguhoidjate poodiumi ümber. Läbi kaunite kraatseliste kaart. Mõte oli näha tuhandeid köiteid hiigelruumi teisel korrusel. Tänase lõokese algul istus toosama eest jahimees Kapitooliumi ümbritseval murul puu all. Kogu Kapitooliumi piirkond võtab enda alla ju hiigelmaa-ala, kus on lisaks hoonetele hulk muruväljakuid, kõnniteid, tänavaid, ette sõiduteid ja kauneid parke. Kõik selle kujundas meile juba tuttav maastikuarhitekt Frederick olemust, et 19. sajandi lõpuaastatel varem oli juttu tema loodud marmor terrassidest, mis ehitati Kapitooliumi hoone põhja-lääne- ja lõunakülgedel. Olmste projekteeris Kapitooliumi põhjapoolega toreda avatud tellistest suvemaja. Kolm suurt kaart avanevat kuus nurksesse ehitisse, milles on purskkaev, jagaks tellis pinki. Neljandas seinas on väike aken, millest avaneb vaade kunstlikku kurat. Maja sai valmis 1879 ja seda viimistleti veel 1881. aastani. Ja see oli ehitatud kindla otstarbega, sest Kapitooliumi külastajatel pannud kohta, kus kuumal päeval istuda, vett juua ja oma hobuseid joota. Uuemad joogikraanid asendasid hiljem Holmseszteedi pursk kaevu. Kuid Kapitooliumi ratsapolitseinike hobused joovad siiani vanast kivi basseinist peaaegu sama vanast kui Kapitooliumi ise, mis seisab oma künkal. Tohutu suur hele, klassikaliste sammaste ja hiigel kupliga hoone milles Ühendriikide kõrgeim seadusandlik kogu rahva valitud kongress seda hiigelriiki juhtinud on läbi heade ja halbade aegade.