Saabki õõtsa aina laulab, et kogu maailma aeg on tema päralik. Aega võiks naerma ajada, kuid temal pole sellest sooja ega külma. Ajal pole lõppu ega algust, ta muudkui voolab. Ja see, et mingid tähtsusetud olendid kusagil väikeselt taevakehal teda omaenese elu viivu korrastamiseks Berdada püüavad sekundid, aastad, sajandit see ei loe kõik viimse aja jaoks kohe mitte midagi. Käputäis naid olendeid koguneb ühe aastaks kutsutud aja lahtri lõppedes ühe maailmalinnaks kutsutud paiga väljakule kukutav valguskeraga kõrgelt alla ja juubeldab. Nii võiks aeg mõelda, kui ta mõtleks. Meiesugused aja jaoks tähtsusetud olendid tajume asju jälle omamoodi. Püüame meile kingitud tibatillukest viivu lõputust ajast nii hästi kasutada kui vähegi võimalik. Püüame endast jälgijat, et ajalugu ja traditsioone luua. Tähistame kõike, mis meie jaoks tähtis, sealjuures saadame ära aastaid ja võtame vastu uusi. Kümneid tuhandeid inimesi koguneb tõepoolest igal vana-aasta õhtul maailma linna New Yorgi väljakule mille nimi on Times kuvar ajaväljak. Et juubeldades uut aastat vastu võtta ja mitte ainult see ei tee Times Square kuulsaks. Ilusat pühapäeva, siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Aja jälg kivis. Mis tulema peab, see tuleb ja nii see on. Alati on olnud naeru ja nuttu ja võitlust ja surma. Alati on kõik juba olnud nii lauludes kui päriselt. 1626 purjetasid hollandi asunikud üle suure vee ning võtsid Ameerika põlisrahval Tirokeesidelt Manhattani saare. Sellest sai Madalmaade põhja Ameerika koloonia keskus Uus-Amsterdam. 1664 vallutasid piirkonna inglased. Uus Amsterdamist sai New York inglise kuninga venna jooki hertsog jaoks. 1784 säin New York sama nime kandva osariigi pealinnaks ning kasvas Ameerika Ühendriikide suurimaks linnaks Manhattani saarel kaugele Hatsoni jõe ning ookeani lahtede randadele. Kuid linnasüda jäika Manhattanile ning proolway ja Seitsmenda avenüü ristumiskohta peeti Manhattanil eriti ohtlikuks paigaks. Kõik liigub siin ajaloos, midagi ei jää samaks. New Yorgi ajaloos on liikumine tähendanud rikkamate linlaste aeglast tõusmist mööda Manhattani ülespoole ning paikadest, mis neist maha jäid kujunesid kiiresti uued sõnumid. Väljakule, mille nimi oli 19. sajandi teisel poolel. Longei kõrs määr, ehitati esmalt mõned pruunid kivihooned, et võtta vastu uusi elanikke, kes asuksid kaugemale nihkunud kõrgemat keskklassi teenindama. Koos uute elanikega tuli aga ka kõik see, mille eest nad põgeneda püüdsid. Mordellid, taskuvargad ning vaid mõned majade blokid, lõuna pool elutsenud tänava rahvas. Aeglaselt pööras piirkond välja oma pahupoole ning muutus punaste laternate alaks, kus seisis tosinate kaupa bordell. Kui üks suleti, avasid kolm neli järgmist uksed. Politsei ja linnaametnikud ei üritanudki varsti enam midagi ette võtta. Ja sageli võis juhtuda, et need, kes sellise olukorra pärast kõige rohkem lärmi lõid, ootasid rõõmude majade treppidel õhtuti oma lemmikdaame. Bordellide omanikud maksid politseile ja linnaametnikud jäid ümbruskonna elanikke kaebetele kurdiks. Midagi muutus aastal 1895 longei küsku äärile kolis nimelt uus üürnik auahnete unistustega vanast maailmast üle ookeani. Kohale purjetas Ooperi Impressaario Oscar Hammerstein. Tema ostis Broadway idaküljel mitu krunti ning pani püsti diaatri, mis kandis pretensioonikas nime. Olümpiasee oli tõeline mammutehitis lausa ajaviitekeskus, milles asusid lüüriline teater, Music hool, kontserdisaal, bassein, puhkeruumid, türgi saun ja katuseaed. Newsi koolis esitati vodevill ja see tähendas kõike. See tähendas lauljaid, koomikuid, muusikuid, tantsijaid, dresseeritud loomi, akrobaat, Maage hüpnotiseerijaid, žonglöörija mõtete lugejaid ning lisaks tohut laias skaalas esinejaid, keda polnud võimalik ühtegi kategooriasse liigitada või kui, siis peast põrunud. Mudeli kunstnike etniline mitmekesisus moodustas erinevate rahvaste ja rasside sulatusahju-ks kutsutud Ameerika teatrivariandi. Siin leidus musti valgeid juute, mitte et mehi, naisi ja lapsi, iirlasi, itaallasi, rootslasi, hiinlasi ja jaapanlasi, õlg õla ning jalg jala kõrval rõivastus ruumide kübara varnades rippus torukübaraid, õlgkübaraid kaabusid turba, neid Sambreerosid bar ette ja passide sõjamütse. Kõik olid võrdselt tähtsad. Hannes teenid isa Oskar ning pojad Willi, Asher ja Harri näitasid olümpiateatris üles erilist ja ootamatut leidlikkust. Näiteks võitsid nad kaova Cherry õekeste numbri, mida teatrimaailmas veel siiani kõigist vodevill numbritest kõige hullemaks peetakse. See hirmuäratav kvintett laulis kõrvu kriipiv Alt valesti. Väikeste nalju oli piinlik kuulata ja tantsides tallasid nad kohmakalt üksteise varvastel. Publik aga ei pidanud paljuks piletiraha maksta, et nalja saada ning väikesi aedviljadega loopida. Muidugi ja Music oli kõik, numbrid oleksid sellised olnud, oleks Hammerstein ruttu linnast välja löödud. Kuid ooperi Impressariana teadis ta hästi, kuidas pakkuda maitsetud ning koomilist esitustega vaheldumisi. See oli ju lõbus ja hoogne vodevill, siin pidi kõik olema. Jah, oligi. Tolle aja jaoks lausa hiiglaslik meelelahutuskeskus olümpiaasutus ilmselt tõepoolest liiga suureks ettevõtmiseks ja läks mõne aasta pärast pankrotti. Hammerstein aga ei vandunud nii lihtsalt alla, ta alustas tühjalt kohalt taas uuesti hankes ahah, et ehitada ikka samasse langeid väljakule teisele poole proodvaid uus teater, Victoria nimi, mis pidi tähistama Hammerstein tuhk kõigi takistustel. Fakt, et juhuslikult kuulusse nimi 18. sajandi kuulsaima isikule siin maa peal Briti kuningannale Victoriale polnud üldsegi paha. Esimesel kolmel hooajal mängiti Victoria teatris peaasjalikult näidendeid ja muusikat. Kuid alates aastast 1902 juhtis teatrit Oskari poeg Willie ning mängukavva murdus sisse vodevill. Võlli polnud ooperimees, nagu oli olnud tema isa. Tema oli läbi ja lõhki sõumees kelle filosoofia olnud üpris lihtne. Parimad kohad teatris on produtsendi jaoks need, millede peal istutakse. Mode villis alustanud pastel kiiton on nimetanud Victoriat kõigi aegade parimaks teatriks. Victoria ajastu Broadway ääres longeidri väljakul vältas aastast 1902 kuni aastani 1915 kuid õige varsti sai nimest long eetriväljak tagasipöördumatu ajalugu. Ühel ilusal päeval kutsuti seda väljakut niimoodi viimast korda, sest keegi hall, ta oli lavale astunud. Kaheksateistkümnendal septembril 1851 ilmus ajalehe New York Times esimene number üks lehe asutajatest Henri Isarvis. Raimond on läinud Ühendriikide ajakirjanduse ajalukku kui Hässušeedid pressija agentuuri asutaja. 1896. aastal sai ajalehe omanikuks Edalf oks ja tema juhtimisel sai leht juba rahvusvaheliselt tuntuks. Tema pani paika ajalehe juhtlause ohveni. Uus oled sõitu point. Kõik uudised, mida sobib trükkida või mis on trükkimist väärt. Muidugi nähti selles juhtlauses otsesemalt torget võistlevate New York City lehtede suunas New York World ja New York. American nimelt oskasid juba siis üpris kollased väljaanded olla New York Times pretendeeris aga otsemaid tõsisele ajakirjandusele. Seedest Pihlilt pisut konservatiivseks jäi, on ehk toonutele hellitusnimega häiri hall daam. Aga seda lehte peetakse ka Ühendriikide ajakirjanduse tippväljaandeks ning selles töötavad ajakirjanikud on aegade jooksul ridamisi Pulitzeri preemiaid saanud. Aga rohkem kui lehedemokraatliku partei poolde kalduv sisu huvitab meid täna, kus lehte tehakse. New York Times pilding. See on 16 korruseline büroomaja paigas, mida kutsuti New Sparrow ajalehtede tee. Siin oli New Yorgi ajalehti tehtud juba 1830.-st aastast. Peale Timesi hoonet asuti siia ehitama 1888 ning 1903. aastal vajasse juba ümberehitamist. Eelmine maja oli lihtsalt liiga väikeseks jäänud. Ameerika esimeste pilvelõhkujate loojate hulka kuulunud arhitekti ja inseneri George posti New York Timesi hoonet hakati romaani stiili meistriteoseks kutsuma hallil graniitalusel seisva tahumatutest Indiana paeplokkidest. Hoone fassaadidel on erineva kõrgusega ümarkaarakende read, mis rõhutavad ehituse vertikaalsust karniisi taga omakorda horisontaal sust. Siin on ka sambaid, rullkarniisi, väikesi valus, traadi reljeef, isegi grotesksed elukatena kujutatud vihma, vee torude nokkasid. Neli kõrgeimat korrust lisati 1904. aastal arhitekt Roberts meinike kavandite järgi. Sellest hoonest sai ajaleht New York Timesi kodu ja 1904.-st aastast sai väljakust, millel see hoone asus New York klaste jaoks. Times Square ajaväljak. Ja oli rääk, taimeaeg, edge, Stoctorov raamat, rääktuaaemm kirjeldab seda üpris piltlikult. Peedi Roosevelt oli president, patriotism oli sajandi hakatusel tunne, millele võis loota. Rahvast jätkus tunglema igale avalikule üritusele. Rongide Aurikud ja trammid vedasid inimesi ühest kohast teise. See oli selle aja mood selle ja inimeste elamisviis. Naised olid täidlasemad. Sadamas käidi laevu mõtlemas valgete päevavarjudega. Kõik kandsid suvel valget ja oli hämmastav, mida kõike laeva trummidest maha lossiti seal sadamas. Seal oli terveid Firenze palee, fassaade ning Ateena aatriumi. Iga viimane kui kivi nummerdatud maale, skulptuure, kobe Lääne suurtes latt kastides nikerdatud ning maalitud lagesid marmorpurskkaevusid, marmortrepiastmeid, marmor, valustraade siidiga kaetud seinapaneele, suurde, kelle lahingulippe raudrüüsid ja muid vanaaegseid sõjariistu. Seal oli tünnidesse pakitud, lauanõusid hõbedast, kullast portselanist ja klaasist kastid täis kirikust, ornament, haruldasi raamatuid ja nuusktubakatoose tükkideks lammutatud Euroopa laastatud vana maailm. Tsitaadi lõpp. Niimoodi jõudis Euroopa vana kultuur uude maailma koos eurooplastega kesid õnne, lootsin leida. Küllap oli neid, kes leidsidki ja neid, kes seda reisi elu lõpuni kahetsesid. Kuid kahtlemata leidsid tulijad Sid uue elutempo, pilvelõhkujad ning hulga lõbustusasutusi. Kas ka meeletud vodevill show'd võlli Hammerstein Victoria teatris, nüüd siis juba Times Square? Või lihamest aine oli omal ajal ilmselt päris tähelepanu väärne mees. Tema reklaamis oma vodevill, etendusi ja staare juba ajalehtedes külmite soliidses New York Times'is vaid sensatsiooni lehtedes nagu hoolitseda New York World Harsti Morning Journal võlli leiutus, huviäratavaid tõmbenumbreid, madu, naine raadiokoni aelandilt ja tulistavad tähed eetel Konrad ja Lilian vähem, kes tõepoolest olevat kellelegi Uueps tõuksi maha lasknud. See lugu oli üks neist, millele toetus hilisema üpris tuntud muusikali. Chicago sündmustik. Veli Hammerstein võttis oma teatrisse ka kuulsaks kaunitari Everlemmespiti ja ei suutnud end ilmselt selle teo eest küllaltki sest evelin tähendas sensatsiooni. Tema armukade mees, ilmatu rikas Harrifo laskis maha oma naise, endise armukese, arhitekt Sten Fodwaiti. Nägu kirjutab doktorov oma Räkk taimis. Püstol paukus 26. tänaval Madison Square Gardeni katus aias vaid ise oli selle Impasansse kollastest tellistest Dakota hoone Sevillas stiilis projekteerinud. Parajasti toimus seal šampani nimelise revüü esietendus ja kui koor laulis ning tantsis, rabas soode suguvõsa ekstsentriline Võsu, kes oli tollel suveõhtul õlgkaabu ning ronkmusta kuuega taskust püstoli ning tulistas kuulsale arhitektile kolm korda pähe. Inimesed karjatasid, evelin minestas. Tsitaadi lõpp. Edasi läks kõik väga Ameerika moodi, ajakirjanikud jooksid Evellennesbiti kannul piirasid vanglat, kus ta oma meest külastamas käis ning kohtumaja, kus kõmuline protsess toimus. Ameerika esimene seksijumalanna oli sündinud ja seda umbes 100 aastat tagasi. See oli vesi või lihammersteni ja tema vodevill teatriveskile. Tema juba teadis, kuidas äri ajada. Aastal 1908 leidis ta Philadelphias niinimetatud kivinäoga naise, keda kutsuti sõber Joe kaines ning pakkus kena rahasumma koomikule, kes ju naerma suudab ajada. Aastatega Ma ei tulnud ühelgi hommikul sellest midagi välja. Kui ka kõik teised ümberringi naerust kõveras olid jäi su nägu ikka liikumatuks. Lõpuks tuli välja, et naise näolihased olid halvatud ning ta poleks ka parima tahtmise juures naerda. Selliseid tempe viskas siis võlli Hammerstein oma vodevill Teatris Victoria eelmise sajandi alguses Times Square'il New Yorgis. Tema varietee show'd peeti parimaks kogu linnas, seal said vaatajad oma raha eest kõike, mida nad oodata oskasid ja enamgi veel. Üks etendus kestis tavaliselt kauem kui neli tundi ning kaugeltki kõik ei suutnud nii kaua vastu pidada. Victoria teatris oli ka katusaed, nii et etendusi sai anda läbi pikka kuuma suve. Siis kui õhukonditsioneer veel leiutama. Stahli Hammerstein muudkui kutsus rahvast kohale, teatades, et katuseaias on mitu kraadi jahedam kui tänaval. Tegelikult oli seal mitu kraadi kuumem. Kaval võlli Aga ketis mingil salapärasel moel tulikuumaks lifti, mis rahvast üles tõi ja niimoodi tundus katuse kohe hea ja jahedapaigana hammerstajani rõõmsad. Vembud Times Square'il lõppesid 1914. Siis tuli vile jaoks aeg siit ilmast lahkuda. Victoria teater pidas ilma temata elasta vastu, seejärel muutus kinoks, mille nimi oli realto. Ajad muutuvad, kõik muutub. Ajad muutuvad, mitte midagi pole parata ja midagi pole enam nii nagu varem. Esimese maailmasõja ajaks oli Times koer muutunud Ameerika teatrielu keskuseks. 1914. 15. aasta hooajal toodi siinses kolme avenüü piirkonnas 42. teatris lavale tervelt 13 etendust. Varasemal ajal nii harv nähtus. Film oli tulnud selleks, et jääda valitseda, mis tähendas, et Times Square'i ümbrusse ilmus üha uusi kinosid. Ka suure majanduskriisi ajal jätkasid teatrid ning restoranid Times Square'il tegutsemist, otsekui läheksid murelikud ajad sellest paigast lihtsalt mööda. Inimesed tulid siia pageda kas või mõneks tunniks uuest karmist reaalsusest. Kuigi ka siin sulgesid tol mõnedki teatrimajad oma uksed ja teised olid sunnitud teatrietenduste asemel Hallevoodist pärid hõbedase ekraani fantaasia saavutusi näitama. Või odavaid muusikale, millest võis jääda mulje, et igaüks, kellel on suur unistus, võib kõvasti tööd tehes teatrimaagiast läbi ilmunud Times Square'i kandis Broadway staariks saada. Tegelikult oli kõik hoopis teisiti, inimesi oli vaja kohale meelitada ja siis ikka võiks rohkem inimesi kohale meelitada, kui pahed. Kõlvatuse käe voorused tõukavad eemale, aga ometi tõmbavad juurde ning enamasti on tõmbejõud tugevam. 1900 kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel õõdusid Times Square'i piirkonna üle striptiisibaarid erootiliste raamatute poed ning seksfilmide kinod. 1975.-ks aastaks olid asjad nii kaugele, et mitmed ajalehed kutsusid Times Square'i solgitoruks. Uus puhang tõi teadagi kaasa nii palju kuritegevust et see piirkond kuulus linna kõige ohtlikumat paikade kuhu turistid iial oma jalga ei julgenud tõsta. Kaheksakümnendatel aastatel sai siinsetele ärimeestel ja ametnikel küllalt ning nad otsustasid üheskoos midagi ette võtta. Uute seaduste ning räämas ehitiste elamiskõlbmatuks tunnistamisega asuti Times Square'i allakäiku pidurdama ja aastal 1993 võisid piirkonna puhastamise eest võitlejad uhkusega nentida, et siin on alles vaid 36 täiskasvanutele mõeldud asutust nagu neid paiku viisakas kõnepruugis kutsuti. Kui 70.-te aastate lõpul oli neid 140 90.-te lõpuks oli Times kui äris saanud Manhattani tuikava elujõu sümbol. See on nimelt ainus piirkond kesklinnas, kus elanikud saavad ise üles seada suuri liikuvaid, säravaid neoonsilte ka tervitusi ja sünnipäeva õnnitlusi. Oma teatrite, kinode, restoranide ja baaridega on see valgusest sädelev ja inimestest tulvil elurõõmus paik, kus õitsevad nii äri- kui meelelahutus. Suur unelmate linn New York, kus on kõike liiga palju ja kus kõik pole hoopiski nii, nagu esmapilgul paistab eriti Times Square'il hiigelväljakul, kus võib juhtuda ootamatuid ja imelikke asju. Seisab näiteks otse väljaku keskel liiklussaarel veel keskpäev, umbkaudu 50 heledates rõivastes inimest ja nende keskel mees lumivalges ülikonnas ja preestrikaelusega. Lisaks blondid lokid ja hiigelsuur mega phony toru, milles seda kõva häälega hüüab. Täna on hea päev mitte midagi osta. See on kõrgeauline vaimulik, reverend elli ning tema sõnumit kordavad ustavad lambukeseta ümber, plaksutavad käsi ning hüüavad. Aamen ja halleluuja. On tänupüha-järgne päev. Times, naeran Manhattani ostupaikadesse suunduvat rahvast täis ja siis tuleb auväärne Billy, kes pole teadagi mõni tavaline vaimulik mõnest tavalisest kirikust. Tema kirik on tšev, stop shopping, ostmise lõpetamise kirik mille üleskutse pole suunatud niivõrd inimeste ostuvajaduste kui suurte korporatsioonide hingetu ülemvõimu vastu ja nii on reverend, millest, kes päriselus on Vilde ja lõng saanud korporatsioonidele kuuluvate kaupluste juhtide jaoks tõeline õudusunenägu muidugi peab pilli võitlus tuuleveskitega, kuid ta on leidnud selle võitluse jaoks parima võimaliku paiga virtuaalseks Tõun Hentsiks kutsutud Times Square. Sest lisaks kõigele muule on siia kolinud ka rahvusvaheliste suur kor, paratsioonide kontorid. Äri- ja massimeelelahutus on ju läbi aegade siinses piirkonnas käsikäes käinud ning mis saab veel ameerikalikku olla, kui vöölisin Megasturie, McDonaldsi hiigelsildid siin ringi saaliva rahvamassi kohale. Iga aasta ühel päeval õieti veel õhtul tõuseb Times Square nagu Ameerikas tavaks öelda maailma tähelepanu keskpunkti. Kas just kogu maailma, siit vaadates võiks ehk New Yorgi ka piirduda? See on jälle üks traditsioon pärit ikka eelmise sajandi algusest. Oli 1907, kui vana-aasta õhtul Times Square'i kohal kõrguvast lipuvardast langetati esimest korda alla niinimetatud vana-aasta õhtupall või kera või kuul. Tol ajal oli see rauast ja puust tehtud ning 100 elektripirniga ehitud kera, mille diameeter oli umbes poolteist meetrit. Sellest peale on iga aasta New Yorgist Times Square'il lõppenud sellise särava kera langetamisega välja arvatud aastad 1940 243, kui oli sõda ning New York City elas samuti pimeduse varjus nagu Euroopa linnad. Kuigi ka siis kogunesid inimesed Times kvaarile ning tervitasid uue aasta tulekut vaikusehetkega. Või pall on aegade jooksul teadagi muutunud. Raudpalli asemel läks 1955.-le aastal käiku alumiiniumist hiigelkera. Kaheksakümnendatel asendati tavalised elektripirnid, millega kera kaetud oli punaste ning rohelistega. Need värvid pidid tähendama suurt õuna, sest käis parasjagu ka paania. Ma armastan New Yorki. Viimast korda langetati alumiiniumist hiigelpall aastal 1988. Aastatuhande vahetus võeti juubeldaval Times Square'il vastu juba kristallpalli langetamisega. Palli langetamise komme kui selline märgiks aja möödumisest on pärit hoopis varasemast ajast. Esimene niinimetatud ajapall paigutati 1833. aastal kuningliku observatooriumi kohale Inglismaal nurin võitšis. See väljaandes olla iga päev täpselt kell üks ning selle põhjal said läheduses liikuvatele laevade kaptenid oma kronomeetrite näidud õigeks seada. Ja käsikriin või siis nii hästi toimis olevat kogu maailmas veel oma 150 aiapalli üles seatud ning mõned neist siiamaani näiteks Washingtonis Ameerika Ühendriikide mereobservatooriumis langevad igal keskpäeval ajapall lipuvardast alla. Ja muidugi juhtub see siis igal aastal vana aasta viimasel õhtul ka New Yorgis Times Square'il, kuid see särav pall ei tähenda süda saabumist mitte mõnedele laevakaptenite, vaid rohkem kui miljardile inimesele, kes seda terves maailmas televiisorite taga jälgivad. Vähemasti nii arvavad ameeriklased. Times Square'il igal aastavahetusel kõrgelt olla langev, sädelev hiigelkera on praegu kujundatud 504-st kristallkolmnurgast ning selle läbimõõt on ligi kaks meetrit. Seda valgustab väljaspoolt 168 säravat pirni. Seespool on neid 432, nende seas punaseid, siniseid, rohelisi ja kollaseid palle. Pinnale on veel 90 pöörlevat püramiid peeglit enne langemist. Täpselt südaööl seisab see sädelev ime kõrgel Times Square'i kohal. Kui huh rahvas hakkab kogunema juba kella viie paiku pärastlõunal. Tunni pärast suletakse liikluseks ümberkaudsed tänavad, veel tunni pärast hakkavad tööle hiiglaslikud videoekraanid. Väljak täitub helidest ning iga järgneva tunni lõppu märgib kolmekümnesekundiline video. Poole 10 paiku jõuavad kohale särav punastes vormides Times Square'i korrapidajad ning jaotavad rahvale siniseid ja punaseid õhupalle, konflettide pakke ja muud kraami. Raami, et oleks rõõmsam pidutseda. Kella 10 ajal hakkavad telekaamerad näitama otsepilti Times koerilt. Pidevalt kõlab muusika, rahvas laulab, kaasa, tantsib jah, ootab. Üks minut enne südaööd enne uue aasta saabumist vajutab keegi nupule ning sädeleb vana aasta ball hakkab kõrgusest allapoole laskuma. Rahvas loeb sekundeid kaasa ning südaöö ja uue aasta saabumise hetkeks on valguspall alla langenud. Ja kustub vana aasta viimasel sekundil kõrgel Times Square'i kohal paga särama. Uus aastanumber taeva täidab pikaks ajaks värviline ilutulestik. Times Square pidutseb, kuidas jaksab katustelt langevate värviliste konfettide pideva saju all. Nii jõuab uus aasta ajaväljakule Times koerile ajajäljele New Yorgi südames. Uute lootuste, muutuste, proovilepanekute ja unistuste aasta.