Lõpuks ta siis ka tuli see pikali, mille pärast ma õieti valisin just selle laulu tänast ajatundi avama praeguse aja Londoni elurütmi pärast ka seegi on seal olemas. London, siis taaskordse, lugematute aja jälgede linn tuleb välja Sandžeimsi piirkond, millesse mahub kavast stendikeskus Pekkadesse kass ehk pikali. Lõng sai Londoni seltsielu keskuseks juba Henry kaheksanda valitsemisajal 1500 kolmekümnendatel aastatel. Henry kaheksas nimelt laskis sellesse ajaloolisse Londoni piirkonda ehitada vägevat Uudori stiilis Sanšiimsi palee milles sai kuninga pea peamine residents. Mitte küll kauaks, eeskätt üksnes kuninganna Elizabeth esimese valitsemisajal. Viimane oli teatavasti Henry kaheksandat ja tema teise abikaasa ämbarleini tütar. Anvar lein lõpetas tapalaval, sest ei suutnud kinkida valitsejale poega. Ning teatavasti jäi kõigi Henry kaheksanda kuue naise õnn oma kõikvõimsa abikaasa kõrval Inglismaa troonil istuda üpris üürikeseks. Kuid Elizabeth esimesest sai ometi inglise kuninganna ja kuna aeg on just see, mis meid täna huvitab ning pisut teistsugune piirkond Londonist, kui on seda kuninglike residentide uhkete kirikute lossidega Sandžees üle jõe, nimelt Sauswokis Timesi kaldal harrastati keelatud lõbusid oli kõrts kõrtsis kinni, siin leidus piisavalt lahke naisterahvaid ja siin olid juba Elizabeth, esimesena ajastul ka teatrid. Williams ekspiri trupp mängis, teatris lõub. Ja nii lõpeb sissejuhatus ilusat pühapäeva. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on jälle kord alanud. Aja jälg kivis. Šeik Spir tõepoolest kaugele Ando pardnud jäänud või kas ongi ikka, küsib keegi eneselt kusagil, kas olla või mitte olla, ja inimeste kenad omadused pole Sekspiri aegadest kuigivõrd muutunud. Ahnus, kahjurõõm, väiklus, rumalus, kättemaksuhimu kõik on kindlalt alles. Nagu ütleb söör, tõbi, 12. sees. Mine kirjutad alla sõjaka Käega, täida keri vannetega ja teie lühidalt. Pole tähtis, et see oleks teravmeelne, kui on kõneosav ja täis leidlikkust. Deeda maha, nagu sulg lubab, paneb perele nii palju valesid, kui poognane mahub. Olgu sutt endile küllalt sapi, ehk see küll kirjutad hanesulega, mis sellest asu tööle, kõlab tuttavalt. Ajad muutuvad kiiremini ja põhjalikumalt kui inimesed tundub küll nii, ega siis ainult meie Loevad omadused Shakespeare aegadest siiani elanud pole midagi head, Need on ikka ka kogu keeruline inimloomus, mida suur aeg iseenesest mõista omal kombel lihvinud on. Rääkimata sellest, et sõnaseadmise üllas kunstis aegade jooksul mõndagi muutunud on. Salaania ütleb nii, et see kaupmehes tahaksin, et vader, kuulujutt oleks, valelik on kui ükski neist keele peksjaist, kes iganes ingverit mälunud või naabreid uskuma pannud, et oma kolmanda abikaasa surma taga nutavad. Kuid on tõsi, ilma ülearuse sõnu tegemata jutulõnga läbi lõikamata, et väärt Antonia aus Antonia ohkumale leeduks tiitel, mis oleks küllalt hea eta nimele seltsiks olla. Sellist tänapäeval ehk pidulikule tundavatekst räägiti siis Londoni teatrilavalt käik alguses kuninganna Elizabeth esimese valitsuse ajal, mis kujunes ootamatult pikaks enne teda valitsenud Henry kaheksanda järglaste Edward, kuuenda ja Mary esimese ajaga võrreldes. Elizabeth esimene tuli Inglismaa troonile 1558 ning jäi sinna 45-ks aastaks. Monarhia oli 16. sajandil tugevam kui kunagi varem. Todorite ajal valitses riigis rahu ja see aitas elu edasi viia. Ja kuninganna Elizabeth esimese ajal elu läkski suurte sammudega edasi. Inglismaa laevad seilasid maailma meredel. Kaubandus õitses. Söör Raili saatis koloniste Ameerika mandrile. Söör Francis Räikk tegi esimese reisi Lääne-Indiasse ealistes aastal 1588 Hispaania võitmatu armaada. Selle suure võidu puhul laskis Elizabeth esimene endast portree maalida millel võib imetleda lugematul hulgal kalliskive. Pekipärlite ridu, krookeid, linte, hiigelvarrukaid ja Krinaliini ning kogu seda kohmakad rõivaste kuhja kroonib ümarpitsiline kraak kaelus, mis jätab mulje, nii et vaene daam õieti hingatagi ei saa seal kusagil rõivaste Kohilas. Nõuseline oli tol ajal mood härrasmeeste puhul muide ülimalt veider. Aga sellest edaspidi. Niisiis Elizabeth esimese ajal õitsesid Inglismaal nii kaubandus kui kunst. Ja kõige keskus oli London. London oli Inglismaa süda ühel pool Timesi vooge kõrgust nii vägev müüride ja tornidega Tauar. Siin olid kirikud ja kloostrid, aadlike losside, rikaste kaupmeeste majad, üle Timesi riis 1209. aastal ehitatud Londoni kivisild, millel oli 19 erineva laiusega kaart nende alt siis sõitsid läbilaevad ja paadid. Majad ja kauplused ulatusid mõlemalt kalda poolelt ka sillale. Need olid külgepidi koos seisvad kahe- ja kolmekorruselised kitsad puumajad, allpool Wood üleval poepidaja eluruumid. Üle Timesi käis ka vilgas paadiliiklus ja teisel pool jõge lõunakaldal oli siis sousfaak, mis enesest mõnegi väärika Londoni kodaniku jaoks ilmselt tõelist patupesa. Kas siin kees tõeline rahvalik elu, kitsad käänulised, tänavad korrad tolmused, kord porised puumajad, kõrtsid ja võõrastemajad, hämaras kangialused, kõiksugu töökojad ja töömehed, tänavakaubitsejad, kes kõva häälega head ja paremat pakkusid ning teadagi näitlejad, sest Londoni linnateatritasusid samuti siin keelatud lõbude paigas. Kõigi kuninganna Elizabeth esimene iseendale aeg-ajalt seda keelatud lõbu lubas, ei tulnud ta reeglina ametis. Okei, teatrisse, see oli lihtsama rahva jaoks. Näitlejad läksid kuninganna juurde ja on näiteks teada, et Shakespeare'i Kaheteistkümnenda tööd vaatas valitsejana, millal tempolhooli vägeva gooti talalaega saalis. Autor oli kindlasti ka kohal. Niisiis Williams piiril vedas. Ta sündis siia ilma Elizabethi ajastul aastal 1564, kui kuningannat Elizabeth, esimene juba kuus aastat Inglismaa troonil oli olnud Shakespeare elase kirjutanud samas olematuid teoseid siis, kui näitekirjanikud ja poeedid Londonis iseenesestmõistetavalt hinnatud olid. Kui linn üha kasvas ja majandusele õitses. Nii lihtrahvas kui tõusev ja rikastav keskklass nõudsid teatrit ning klass pidi selle lõbustusi oma meelelahutuste kavasse võtma, sest kuninganna ise tundis teatri vastu huvi. Nagu öeldud, kui see huvi ärkas, läksid näitlejad tavaliselt kuninganna juurde kuid rahva jaoks oli teatrit vaja. Veel 16. sajandi alguses sõitsid mööda maad ringi rännanud näitlejad esinesid kõrtsides ise õuedel, mis olid tavaliselt müüridega ümbritsetud. Lava ehitati otse müüri äärde ja rahvas, kes tuli etendust vaatama, seisis õuel, on ees. Needaga, kes kõrtsis sees olid, said seda oma kindlasti jälgida otse Küloosist. Siis võib-olla tüdinesin näitlejad mööda maad ringi rändamisest ja leidsid, et võiks ometi olla üks paik, kus nad pidevalt esineda saaksid. Londonisse hakkas tekkima teatreid, mis ehitati tolle sama siseõue printsiibi järgi. Neidki oli olemas niinimetatud õu kõige odavamad kohad otse lavale on ees, kus rahvas püsti seisis ja olid olemas lahtised galeriide ehituse siseseintel. Kolm sellist ülestiku, kus publikistuda sai kõige kallimad kohad, olid kõige kõrgemal. Jäi veel veits oli 16. sajandi lõpupoole Londonis tuntud näitleja. Rikkaks polnud see amet teda teinud, kuid tal jätkus raha, et lasta mungaklooster teatriks ümber ehitada ja temale kui teatriomanikule kuulus teatud osaga iga etendus edulust. See oli siis black fajari teater, musta mungateater, onu teatriomaniku rolli kuigi kaua nautida. 1597. aastal ta suri teaterjaidi poegadele Richardile jakaeksperdile. Kuid mees, kelle maa peal teater asus, leidis, et kui teatri omanik siit ilmast lahkunud on, siis on lõppenud ka rendilepingud tähtaeg. Poegadega tal ju mingit lepingut sõlmitud ei olnud. Reisijad ja Katzbert võtsid siis kätte ja ostsid Sausfuakis uue maatüki. Lammutasin black Frajali teatri, mis ju tõepoolest isa pärandusena neile kuulus. Võtsid kõik puuosad, rästikud, toeta alad, kõik, mis vähegi võimalik ning vajalik ja ehitasid ostetud maatükil õue. Teatri. See oligi lõug, mis sai valmis 1599 üks neljast tolle piirkonna suurest teatrist. Teised kandsid nimesid. Rõõmus roos, Suvon loik, jahub lootus, ilusad nimed. Aastal 1596 juhtus nii, et üks Hollandist tulnud tudeng, keegi Johannest võit läks ühel õhtul Londonisse teatrisse etendust vaatama ja tegi sellega määratu teene teatriajaloo uurijatele ja nende tulevastele põlvedele. Ta nimelt joonistas üles kogu teatri sisemuse lava ja rõdud ja põranda. Eks Johannese sõpru ühtegi sellest joonistusest koopia ning see on imekombel kombel säilinud. Ainus asi, mis annab ettekujutuse 16. sajandi teatrihoonest Inglismaal. Arvatakse, et noil kaugetel aegadel olid kõik teatrid enam-vähem ühesugused. Nii et tänu sellele väikesele joonistusele on olnud võimalik restaureerida ka Shakespeare kaheksa klõbi teatri sisemus. Milline ta siis oli? Kõigepealt see hoone pidi päris suur olema, sest sinna mahtus kaks kuni 3000 inimest ehitatud puust ja ikas ise õue põhimatel, sest saledatele sammastele toetuv katus kattis Vaidla. Lava. Lava oli põrandast kõrgemaks ehitatud, põrandalt jälgis etendust värvikas lihtrahvast publik, teenijad õpipoisid kõik Need, kes ei suutnud sissepääsu eest rohkem maksta, kui häbenny. Seinad ümbritsesid ehitust kaheksanurkselt, sellest ehk siis ka teatri nimi, lõug, keravai gloobus, tore, kaheksanurkne kera, seentele toetus, kolm Turust rõdusid publiku jaoks. Need olid kenasti katusega kaetud ja sinna olid ehitatud lihtsad tõusvad astmed, kus rahvas istuda sai. Omakseid kohad juba kaks penni. Otse lava kõrval olid ülestiku rikastele aednikele mõeldud kallimad istekohad mida tänapäeva lehkloosideks võiks kutsuda. Eraldi maksu eest võis seal ka padja istumise alla saada. Nelinurkne lava oli siis ühes seinas ees laval ja avatud. Sellele toetus neli sammast, mis katust üleval hoidsid ja eeslava põrandas, oli väike luuk kõiksugutrikkide korraldamiseks. Eesriie varjas vaid lava tagumist poolt. Selle kohal oli rõdu, samuti osa lavakujundusest. Näiteks Shakespeare'i Romeo ja Julia etendusel. Muutusse Juulia rõduks, mille all roomia oma suurt armastust ootas. Kuid noort armunute perekonnad olid teadagi igaveses vihavaenus ja kaunist armastusloost kasvas välja nukker kurbmäng. Kuulsa klassiku William Shakespeare elusündmused seal aegade hämaruses on mitmeski mõttes saladuseks jäänud. Nende kohta on olemas vaid kaks otsest allikat, tema tööd ning Elizabeth esimese ajast säilinud dokumendid, mis mardi eluloo üpris auklikuks jätavad. Niisiis seik Spirsündist, transfer, saabun Liibanonis aprillis 1564. Kirikukirjades on märge, mille kohaselt ta ristiti 26. aprillil. Ta oli kaheksalapselise pere kolmas järeltulija. Tema isa oli edukas kindaja nahakaupmees. See, et poeet nii ladina kui klassikalist kreeka keelt tundis, näidab, et ta sai korraliku hariduse kuid on teada, et ülikoolis ta ei käinud. On säilinud dokument, mis kinnitab, et 28. novembril 1582 abiellus William Shakespeare Änhe Saueiga. Hiljem oli siis 18 N, 26. Ja järgmise aasta mais sündis Taarja esimene tütar Susanna. Aastast 1585 on säilinud tunnistus Sekspiri perre sündinud kaksikute ristimise kohta. Seejärel ka William Shakespeari imidokumentidest seitsmeks aastaks ja ilmub taas välja Londonis umbes 1592. Kirjanik Robert Greeni arvustuses, mis seitsmeni näitlejavõimeid kuigi heas valguses ei näita. Võib-olla oli härra Green lihtsalt sest Shakespeari kirjanduslik talent ja näitlejavõimed näisid üha silmapaistvamad, eks muutuvad. 1500. 94. aastal mängis ta Londoni kuulsaimas teatritrupis Lord Chamberlain, Smen ning kirjutas sellele trupile näidendeid. Truppi kuulusid tollal veel tuntud koomik, võlgempe ja meile juba tuttav pöörbaš kuulus traagiliste rollide esitaja. Merlini mehi soosis ka kuninganna ise ja nende etendustel oli teater alati viimse kohani rahvast täis. 1590.-te aastate keskel laastas Londonit katk. Teater, kus loonud Chamberlain, mehed oma etendusi andsid, suleti ja sellest, kuidas sündis uus latern. Lõug on täna siin juba kõneldud. Väga paljude William Shakespeare'i näidendid toodi lauale just klõbis. Temast sai selles teatris edendavate näidendite põhiline looja. Ta ise kuulus Trio omanike hulka ja mängis näidendites ka. Nii et muidugi oligi, lõub Shakespeari teater. Trupp Chamberlain Smen võttis hiljem 1603. sel aastal, kui Elizabeth esimese asemel esimene troonile tõusis, endale uue nime kingis men. Kuninga mehed ikka mehed. Ikka mehed, sest olid ajad, mil ükski kaunis neidis ega küpsemas eas naisterahvas teatrilavale tõusta ei tohtinud. Ka Juliat näiteks kehastas mõni heledama häälega poisiohtu neiu kostüümis nooruk ja amme, mõni vanem härrasmees, heina suurune seelik seljas. Naised teatrilaval, mitte mingil juhul. See oli seadusega keelatud. Vaevalt küll, et mehed neis kitsaks nööritud pihikutes ja Krinaliinides end hästi tundsid, aga mis neil üle jäi. Ja tegelikult oli selle ajastu meeste maad veel eriti kummaline. Meil oli suuri sulega kübaraid ja kraakaeluseid pitskraesid ja kaunilt tikitud kehasse töödeldud jakke. Ja siis tulid naeruväärsed pisikesed puhvpüksid teinekord lõhikute ja voltidega ning kõige ehtsamad sukkpüksid katmas mehelikke jalgu. Kogu nende ilus aus puhvpüksid võisid teinekord ka põlvini ulatuda. Aga šeik spirise ei jäta neile viitamata oma 12 kümnendas öös, kus narr ütleb. Kuid olen kindel kahes punktis. Ja talle vastab Maria, et kui üksots rebenebki, peab teine ometi vastu. Kui jaga, rebenevad mõlemad kukuvad su puhvpüksid alla. Võiks proovida kujutleda, kuidas vardama näidendeid kirjutas kõik need keerukad süžeed Hispaanias, Itaalias, Taanimaal või troojas juhtunud lood vaimukad kataloogid, intriigid ja värsside imeline keel. Komöödiates kasutab šeik Spy värsside vahel ka proosateksti mida asjatundjad ilmselt sama vaimustavaks peavad kui värsse. Tänapäeval oleks ometi kummaline, kui keegi tullakse kõneleks nagu Tersitestroiluses ja Kressiides. Ta kõnnib edasi-tagasi, ajades end tähtsaks nagu paabulind enne samm, siis peatus. Ta pomiseb nagu kõrtsi perenaine, kel pole arve tegemiseks muud arvelauda kui oma ajud. Ta närib oma huult targa riigimehe pilguga aga kas seda öelda, selles peas juba taibust puudub? Kui seda ainult jõuaks välja kraamida. Ja eks tal seda olegi, kuid see puhkab temas külmalt nagu tulekivis, mis ennast ei näita ilma raiumata ajaks tahaksin, et sinu vaimu veevärk saaks jälle selgeks, et saaksin selles eeslit joota. Ja publik sai jälle suutäie naerda. Tõenäoliselt toimusid ka klõbis nagu teistest dollaja teatrites etendused päevasel ajal päikesepaistel rahvast tuli kohale rahvas suure lärmiga lahtisele õuele peenem publik rõdudele aadlikud oma loosidesse kaubitsejad käisid ringi, pähkleid, õunu ja muid maiustusi pakkudes. Kõik ootasid kannatamatult vaatemängu algust. Kuni puhuti pasunat ja etenduse algaski. Igavlen. Publik oli halastamatu, eriti Altpõrandalt kostsid kahe kõvad kommentaarid. Seda ka siis, kui mõne näitleja mänguga rahul ei oldud. Kui aga näidend meeldis, polnud rahvas iial kiiduavaldustega kitsi. Teatri rõõmuglõbis jätkus niimoodi, kuni aastani 1613. Siis ühel päeval läks teater põlema. Parasjagu etendati näidendit Henry kaheksas, milles muuhulgas ka kahurist tulistada tuli. Ja seetõttu süttis galerii õlgkatus. Hoone põles peaaegu maani maha, kuid vanale vundamendile ehitati kiiresti uus. Vaat nii et veel enne William Shakespeare. Ma olin, lõug taas püsti. Arvatavasti lahkus siit ilmast oma sünnipäeval, 23. aprillil 1616 52 aastasena. On neid, kes arvavad, et samasugust loojat ei ole ega tule enam läänemaises tsivilisatsioonis. Tuleviku kohta ei või iial teada, kuid neli sajandit on temal Toming võidukalt vastu pidanud midagi, lõug teatri kohta kahjuks öelda ei saa. Ajalugu astus järgmise sammu. Õnnelikud ajad klõbis kestsid kuni 1642. aastani, mil Inglismaal kodusõda puhkes. Kaupmeeskond nimelt nõudis, et monarh loovutaks osa oma võimust parlamendile. Vastuseis rajalistide ja parlamenti pooldavate vabariiklaste vahel kasvas kiiresti sõjaks. Oliver Krumm. Puritaan oli selles etenduses peaosas. Tema juhtimisel puhastati vaenlastest. Parlament hukati 1649. aastal. Kuningas Charles esimene ja kuulutati välja vabariik. Puritanid keelasid ära kõige lihtsamad meelelahutused, nende seas tantsu ja teatrilõvimajja, ehitati eluruumid. Üks etapp oli lõppenud. 1660. aastal kuningavõim küll, taastatakse Charles, teine tuleb troonile, kuid näib, et õnn on Inglismaa maha jätnud. 1664. aastal alanud katku sureb Londonis 100000 inimest ja nagu sellest veel vähe oleks, möllab 1666. aastal linnas hiigeltulekahju, mis hävitab suure osa Londonist. Muidugi ehitatakse linn pärast suurtest õnnetustest toimumist ta süles kuid lõppteatri uus elu ei alga niipea. Kolm ja poolsada aastat hiljem 1993 asuti tuntud briti teatritegelasest Sämmuana Mäekkeri eestvõttel uut lõppteatritest panema. Mitte küll täpselt sellesse paika, kus vana glov seisnud oli, aga üpris lähedale mõnesaja meetri kaugusele. Kuninganna Elizabeth, teine avas õue klõbi mais 1997. Esimene etendus uues teatris oli Shakespeare'i Henry viies. Nii seest kui väljastpoolt püüti Uusklõb ehitada täpselt samasugusena, nagu ta Elizabeth esimese ajal siin seisnud oli. Toll tundub hoone küll päriselt ümmargusena, kuid laavasambad kolm ülestiku asetsevat rõdu. Nendele viivad trepid ilma istmeteta, põrand lava ees seondutav Shakespeari Club. Etendusi siin muidugi ainult suvel anda, sest traditsiooniliselt on teater avatud nii vihmadele kui päikesele. Kaetud on vaid lava ja rõdud. Ja ka tänapäevaseid seisukohtadega külastajaid, kes etendust otse lava eest lahti vaevalt vaatavad, õhutatakse laval toimuvat kõva häälega kiitma või läitma. Aega ei saa tagasi pöörata, kuid vaid meeles hoida asju, mis meeleshoidmist väärt on. Vana pard Williamson Xperia, tema krõhutajater seda ometi on. Muide, omaga lõub, on 1900 kuuekümnendatel ehitatud ka näiteks teispool ookeani Texasesse Odessa nime kandvasse linna kolledži maa-alale. S8 nurguses ehituses on üle 400 istekohaga ning iseenesest mõista mängitakse ja William Shakespeare'i näidendeid. Projekti eestvedajaks oli kohalik Shakespeari uurija Mäelscheri Morris, kes leidis, et võiks ometi olla üks pisut erilisem paik, kus vaardi näidendeid mängida. Niisiis seisabki seal Lääne-Texases neid oma lõugu ehitatud taas kord nii originaalilähedaselt kui suudetud jaosatud pisut briti hõngu sinnagi. Ongi tunnike taas enam-vähem läinud meister Shakespeare'i komöödias, nagu teile meeldib, ütleb narr. Kell on 10, siit näeme, kuidas liigub see maailm. Kui tunni eest veel oli üheksa, siis tunni aja pärast on 11. Nii lihtne see ongi, isand aeg on võitja ja valitseja jätab unustusse, mis tunnustust väärt ja hoiab alles selle, mis hoidmist väärt. Aja jälg kivis.