Pluusitab Aleksei Rockega rock n rolli seletamise olnud poleks seda, mis on, ega seda, mis tuleb. See teadmine pole küll mingi uudis, ainult et ei püsi just alati meeles. Kuigi kunagi vanaks maailmaks kutsutud Euroopas on seda raske unustada, sest pika ajalugu on söönber kivis Jamarmaris. Teispool ookeani, kuhu eurooplased uue maailma rajasid, on pisut keerulisem. Uue maailma ajalugu on seal lihtsalt lühem. Meenutusi on vähem, kuid inimeste jaoks on need ikka olulised jaamad. Seetõttu täidavad riigi tähtsaimat linna mälestusmärgid. See riik on üks maailma vägevamaid Ameerika ühendriigid. See linn on Washington Liisi. Ilusat pühapäeva taas kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Linnas on südaööpäevade kaupa sadanud. Vihm katab oma sädeleva nahaga tänavad. Toidupoe punakas valguses ostab õhtukleidis naine piima, kollane takso peadufooridaga mööda jookseb kaks musta kaabuga meest. Lori Anderson, Washingtoni tänavad, pildid ja hetked praegusest ajast. Aga seletamise olnud poleks seda, mis on. Muidugi elasid ka siin praeguse meeri Rolandi ja Ženja soistel rannikualadel Ameerika põlisrahvaste indiaanlaste hõimud. Kuni jõudsid kohale külalised merede tagant. Üle ookeani Ameerikat otsima saabusid mäletatavasti kõigepealt Uudishimulikud maadeavastajad, hispaanlased. Esimese eurooplasena olevat mööda laia Pottomake jõge üles sõitnud Hispaania admiral Pedro Memendes Anno Domini 1571 ning jõudnud vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele praeguse Washingtoni asupaigast. Esimene voltimori lorad George Kälvert. Andunud katoliiklane oli saanud kuningas Charles esimesel loa rajada Pottomaki jõest põhja ja ida poole koloonia kodumaal taga kiusatud katoliiklaste jaoks. Suurbritannias teatavasti valitses tollal protestantlik anglikaani kirik koloonia nimeks Ameerika mandri idarannikul Saipnerilenud. Kaugelt mere tagant kohale purjetanud džentelmenid rajasid Pottomaki kallastele oma istandusi. Need levisid üha kaugemale sisemaale ja Ameerika põlisrahvas indiaani hõimud olid sunnitud selle progressi teelt taganema. Ammustest aegadest jutustab praegu elav ajalugu umbes kolme tunni tee kaugusel Washingtonist on Tšetšeenias niisiis mälestusmärgid algavad. Siin on Johnston esimene uude maailma ehitatud inglise küla. Tõeline vabaõhumuuseum, kus seitsmeteistkümnenda sajandi alguse rõivastes inimesed elavad seitsmeteistkümnenda sajandi alguse elu. Linnakese uhkus on elusuuruses koopia laevast, siusan konstant, mis oli lipulaev 1606. aastal saabunud kolmest inglise laevast koosnevas rühmas. If klaver on muidugi legendaarse laeva nimi, kuid Mei Flower olevat alles 1620. aastal kohale jõudnud. Siinsamas lähedal seisab umbes pooleteise kilomeetri pikkune ja kilomeetri laiune Williams pöörg, briti valitsuse aegne versioon ja pealinn. Kõik on nagu 18. sajandil kohtumaja, poed, elumajad, ta Vernib hobused ja tõllad sabakuubedes härrasmehed ning Krina liinidese kübaratest daamid. Aafrikast toodi kohale hordide viisi tumedanahalisi orjatööle aristokraatlik surmaomanike tubakaistandustes nimerile andiski pütšinjas. Härrasrahvas veetis oma päevi jahti pidades ratsutades. Naaberistandus võis olla lausa kümnete kilomeetrite kaugusel. Ja ega siin polnudki midagi muud teha, kui üksteisele külla sõita ja päevade kaupa pidutseda. Külalised olid alati teretulnud ja ajaviidet leidus. Ratsavõistlused, jahid, tantsuõhtud jõepeod ja aiapeod. Veetlev laisk elu suure rikka maapinnal, mille juurde käisid kangelaslik kombekus ja range rõivaetikett. Ilmselt oli see kõik liiga hea, et kestma jääda. Idülli purunesid, rasked ajad, algasid Iseseisvussõda ning Ameerika suur kodusõda põhja ja lõunaosariikide vahel. Sujuv sõit on, oli veel siin ja jõuka maadliku vanem poeg. Pärast isa surma 1743 läks 11 aastane George elama oma poolvenna Lorenzi suurde istandusse Pottomake jõe ääres. Kui Lorenz kümmekond aastat hiljem tuberkuloosi suri, päris seos tema mõisa Mont. Kui prantslased osariike ründasid, sattus 22 aastane George esmakordselt oma elus lahingusse. Ja vaid ühe aastaga sai temast asjalik, täiskasvanult tunnustatud sõjamees ja väejuhtmedaliga. Ja sest suur iseseisvussõda briti vägede vastu oli alanud ja ajaloost on teada, kuidas see lõppes. Neljandal juulil 1776 nutis teine kontinentaalkongress vastu Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni. 1783 tunnistas Pariisi rahuleping Ameerika endiste briti kolooniate iseseisvust. 1787 juhtis George Washington konstitutsiooni läbirääkimisi Philadelphias ja pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist. 1789 valiti Washington üksmeelselt Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. See oli tema töö. Järgmised kaheksa aastat. 1790 kirjutas president alla kongressi aktile, milles oli öeldud, et föderaalvalitsuse residentsipaigaks saab piirkond fotomaki jõe ääres mille suurus ei tohi olla rohkem kui 10 ruut. Nii seni oli kontinent kongress oma istungeid rändrahva kombel erinevates paikades pidanud maalsemoris, Philadelphias, Manchesteris, Princetonis, kord siin, kord seal. Ja oli ju selge, et riigi seadusandlikult kool peab olema kindel koht, kus ta oma tööd teha saaks. Niisiis tuli asuda pealinna ehitama. President Washington tegi oma otsuse 1791. aasta jaanuaris ehitada riigi pealinna Recziini osariiki väikesest Aleksandria linnast põhja poole. Kolmest liikmest koosnev valitsuskomisjon palkas tööle prantsuse päritolu arhitekti Bear Charles alanfanti ümberkaudseid maju. Omanikud tegid suured silmad, kui Lanfant oma plaanidega lagedale tuli. Tänavat 30 kuni 40 meetrit laiad nüüd rohkem kui 50 meetrit laiad, üks suur avenüül, aga ligi 140 meetrit lai ja ligi kaks kilomeetrit pikk. Prantslaslikud lai joon küll, aga kui palju see hull prantslane õieti kallist maad kulutada mõtleb? Sest maal on ju ometi hind. Siinne rahvas polnud suursugust Euroopa residentsi teha kasvõi näiteks versai mõõtmetega harjunud kuigi maast Ameerikas tõepoolest puudust ei tuntud. Mis tohutu ehitusplatsi alla jäi, lubati aja jooksul maaomanikele välja maksta. Lambil olidki sellise suursuguse linna plaani loomise ajal ilmselt versai avarad pargid ning suurejoonelised laiad teed meeles. Linna tänavate ja menüüde avarate võrk. Elustasid baroksed, diagonaalid. Valitsushooned olid kavandatud muruplatside aedade, puiesteede ja jalgteede vahele. Tsiteerides arhitekti. Siin oli pjedestaal, mis ootas monumenti. Pjedestaal see oli küngas linna idaosas Jenkins Hill. Siia planeeris Memphant Ameerika Ühendriikide tähtsaima hoone kongressihoone, kus pidid töötama senat ja esindajatekoda kongressi ning presidendi elu- ja töökohta. Valget maja pidi ühendama enam kui 50 meetri laiune tänav hilisem Pennsylvania avenüü. Sest nad kaks olid iseenesest mõista tähtsaimad paigad Ameerika Ühendriikide pealinnas, mis sai oma nime riigi esimese presidendi George Washingtoni järgi. Kuid Lonfanti suurejooneline linna plaan äratas sõõr vaidlusi ja suurt pahameelt oma valdustest 10 küünega kinni hoidvate suruma omanike seas. Üks neist, föderaalpiirkonna jõukaim mees, noored Harrington oli just hakanud endale uut mõisahoonet ehitama. Anfanti plaanidele jäise jalgu ja arhitekt käskis omanikul ehituse maha lõhkuda. Et viimane sellest keeldus, laskis lamphant ise poolelioleva mõisahoone maatasa teha. Sellest tõusis ilmatu tüli. President Washington oli seni kaebustest hoolimata arhitektil edasi lasknud tegutseda. Kuid nüüd sai mõõt täis. Olen fantoli noorele riigile muljetavaldavalt suursuguse pealinna kavandanud linnaplaanil troonis uhke kapitoolium. Järgnesid tähekujulised avenüüd, mis kandsid Ameerika Ühendriikide osariikide nimesid. Avenüül ristusid põhja-lõuna ning ida-läänesuunaliste tänavatega. Ristumiskohad moodustasid suuri ning mis olid mõeldud mälestusmärkideks, austust väärivatele kodanikele. Kahju küll, kõike seda lõpetada man fant ei saanud. Uhke prantslane, nagu ta oli, polevat oma senise töö eest isegi tasu võtnud, kuigi talle seda pakuti. Lanhans suri 1825 vaesuses ja murtud mehena. 84 aastat hiljem maeti tema põrm austusavalduste saatel. Väikeselt meelelendi surm. Mina ei olnud ümber kuulsusrikkale Arlingtoni kalmistule. Kapitooliumi plaani ei olnud Lanfante esitanudki, teatades, et see on olemas, tema peas. Aga sellest ei piisanud. Juulis 1793 kinnitati ametlikult Šotimaal arstiks õppinud doktor William saanuttoni projekt mis kujutas enesest kolmest osast koosnevat hiigelhoonet madalakupliga kroonitud keskuse ning kaks ristküliku kujulist tiiba. Üks senati esindajatekoja jaoks. Kuid Ühendriikide Kapitooliumi, kui valgem. Minul kunagi juba räägitud. Riigi esimene president George Washington ei jõudnud kumbagi hoone valmimist ära oodata. Vihmased päevad vihmased ööd veeaur tõuseb ja katab linna vana ajalehetükid liuglema tänavatel voolavas vees nagu paberist mängu paadid. Vihm voolab kaunitelt küngastel talla ja katab tänavad oma sädeleva nahaga. Norrie Anderson Washingtoni tänavad. 1812 tegid britid veel kord katse sõnakuulmatu end iseseisvaks kuulutanud kauge koloonia tagasi oma võimu alla saada. Kaks aastat kestnud sõja jooksul see ei õnnestunud. Augustis 1814 said britid siiski hakkama äkilise ning hävitava sissetungiga Washingtoni. Linna tähtsaimad hooned, presidendi maja, Kapitooliumi relvaladu, sadam, sõjastaap, kõik süüdati põlema nagu ka sild üle Pottomakjoe. Sõja lõpul Kapitooliumi ehitamist jätkati nii et 1859.-ks aastaks olid nii senat kui esindajatekoda oma uutesse ruumidesse kolinud ka presidendi pseudorenessanss-stiilis lossi sarnane sammastega maja sai üha enam riigi elu peakorteriks. Kuid Washington ise oli ikka vaid väike mõne 1000 elanikuga linn. Kuni 1861. aastal riigis kodusõda puhkes. Kapitalistlikud põhjaosariigid ja orjanduslikud lõunaosariigid. Jänkide föderaalarmee ja konföderatsiooni armee sõda kestis neli aastat ja lõppes, nagu teada, põhjaosariikide võidu ning neegrite orjuse kaotamisega. President ei, Abraham Lincoln moodustas eriväeosad Washingtoni kaitsmiseks Riibüastus tuhandeid sõdureid kuid põhjaosariikide jaoks sõja võiduka lõpuni juhtinud Lincoln ei saanud ise kätte võidetud rahupõlve nautida. 14. aprillil 1860 õis. Mõni päev pärast sõja lõppu tulistas Jon Vox puus teda teatriloosis ning president suri järgmisel hommikul. Esimene mõrvatud Ameerika president oli alanud ajalugu, millest jutustavad Washingtoni mälestusmärgid. Chain Streetil väntad nad jälle filmi. Tundub, et nad ei saa sellega kuidagi hakkama. Tagapoolpõlenud majas magab mees pappkastis soolahunnikul. Vihmased päevad. Vihmased ööd. Vihm voolab alla ja kadakakui linnamees istub pargipingil paduvihma all. Laurie Anderson, Washingtoni tänavad, pildid ja hetked. See linn mõnikord nii vihmane Washington kasvas suureks ja kauniks Euroopa stiilis linnaks, kus on palju avarust ja parke ning ei ole pilvelõhkujaid. Ameerikas ei öelda pealinna kohta ainult Washington vaid tavaliselt ikka Washington. Tissi tähendab seda, et linn moodustab botamagi jõe ääres asuva Columbia föderaalringkonna District. Kalambia. Tissi mõte oli selles, et pealinn ei kuuluks mingisse kindlasse osariiki kuid linn on kasvanud, nii et selle eeslinnad asuvad ikkagi nii määrilendi kui Keenia osariigis. Aga see on juba uuem Washington, vanad issi on täis mälestusi. Taevasse kui tohutult kõrge lumivalge habelisk mälestusmärk Ühendriikide esimesele presidendile iseseisvuse kätte võitjale George Washingtonile. Marmorist graniidist ja liivakivist mälestusmärk kujundas väga tuntud Ameerika arhitekt Robert Meos. Nurgakivi pandi 1848 suvel momente avatigi alles 1888. aasta sügisel. Sõda muutis kõiki tähtpäevi ja plaane. Aga kui Washingtoni mälestusmärk valmis sai, oli see oma 169 meetriga maailma kõrgeim ehitis. Küll üpris lühikest aega, sest Eiffeli torn Pariisis lõpetati 1889. Arhitekt Robert meeleolus oli algselt planeerinud kõrge nelinurkse ülalt kitsenebabeliski mille tipuks oli madalpüramiid. Seda ümbritses esialgsel plaanil madal ümmargune lahtine sammastik. Sellel seisis George Washington sõjavankril ning sammastiku siis olid planeeritud 30 Ameerika sõjakangelase kujud. Kogu konstruktsioon oleks erakordselt kalliks läinud. Niisiis otsustati Hobeliskist alustada ja hiljem vaadata, mis sammastikust saab. Sämmastikust ei saanud midagi ja küllap see ongi hea sest tohutu valge obelisk, mis kõrgub linna kohal, mõjub erakordselt Downi ning suursugusena ja on kindlasti väärt riigi esimese presidendi mälestust alles hoidma. Pealinna Washingtoni kõrgustesse ei pürgi. Pilvelõhkujad ei takista vaadet, mis mälestussambale igast küljest avaneb ja see paistab hästi ka maantee Nonii, kus puhkab George Washingtoni põrm. Ameeriklased hoiavad oma tõeliselt suuri presidente, au sees. Kodusõja võitja, orjuse lõpetaja ja riigi päästja Abraham Lincolni memoriaali nurgakivi pandi paika Lincolni sünniaastapäeval 12. veebruaril 1914. Mälestussamba projekti looja, arhitekt Henry päikon sai selle töö eest Ameerika Arhitektide Instituudi kõrgeima autasu. Kuldmedali memoriaalil on lihtsa nelinurkse kreeka teooria templikuju. Aga muidugi on ta tohutult suur, seda ümbritseb 36 massiivset sammast. Need on 10 meetri kõrgused ja nii jämedad, et samba ümbert kinnivõtmiseks on vaja vähemalt viit inimest. Lahtiste sammastega ümbritsetud siseruumikeskuses on minkonnise aus, eib, nagu teda kutsuti. Kõrgel suures toolis istub hiiglaslik valge marmorkuju. Selle looja, skulptor teenijal Chester Friends uuris Abraham Lincolnist tehtud fotosid ning maale ja püüdis presidenti kujutada nii elutruult kui suutis, paigutades ta istuma näoga pealinna kõrgeima mälestusmärgi Washingtoni monumendi poole. Üks Lincolni käsi tugitooli käetoel on rusikas teise sõrmed avatud. Sellega on seotud lugu referentsi kuulmispuudega tütrest ning sellest, et Lincolni käte asendid tähendavad Ameerikas kasutatavas viipekeeles tähti A ja L Abraham Lincoln. Lincolni kuju kohale. Kõrgele seinale on raiutud tekst. Selles templis, nagu kõigi inimeste südames on igaveseks talletatud mälestus Abraham Lincolnist, kes päästis meie jaoks selle suure riigi. Lincolni memoriaali ees hiigelsuurel avaral väljakul seisis 28. augustil 1963 umbes 250000 inimest. See oli mustanahaliste ameeriklaste marss Washingtoni töö vabaduse ja inimõiguste eest. Kõik nad seisid siin ja kuulasid Martin Luther kingikõnet, mis algas sõnadega yhe riim. Mul on unistus. Roosevelt, et ka Ameerika ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson oleks mälestusmärgi vääriline. Jefferson oli õppinud õigusteadust, matemaatikat, loodusteadust, arheoloogiat ja muusikat. Ta oli kirjanik ja rääkis kuut keelt. Kõrgeim intelligentsi tase ja mitmekülgne haridus ei tule presidendiametis iseenesest mõista hoopiski kahjuks. Jeffersoni memoriaali kujundas arhitekt Jan ras põuk ning tema kujunduses peegeldused Jeffersoni enese huvi ja armastus rooma arhitektuuri vastu, mida jagaska põub. Ja meenutab Toomas Jeffersoni mälestusmärk Washington is siis päris tublisti panteoni Roomas. Jeffersoni memoriaali sissekäik sarnaneb klassikalise temp jamaga. Uhke sammastik, milleni viivad trepiastmed, selle taga kõrgub aga ümar, kõrge kupliga ning sammastega ümbritsetud rattunud. Marmorist memoriaal avati 13. aprillil 1943 Thomas Jeffersoni 200. sünniaastapäeval. Selle siseruum on ligi kuus meetrit kõrge ja siin seisab skulptor Rudolf iibüansse loodud tume viie tonnine Jeffersoni pronkskuju. Seentele on graveeritud katkeid Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist ning Jeffersoni kirjadest ja tema sõnad. Olen jumala altaril vandunud, et võitlen igavesti inimvaimu igasuguse türa niseerimise vastu. Ka Franklin Roosevelt sai Washingtonis oma mälestusmärgi mees, kes juhtis riigi läbi suure depressiooni aegade ja teise maailmasõja kaunis pargis. Istuta marmoralusel oma ratastoolis. Saladus, mille varjamisega tema valitsemise ajal väga hästi hakkama saadi. Suures pargis hõlmab laia maa-ala Korea sõjamemoriaal. See on lahinguväli, kus seisatanud 19 elusuurust kiivrite relvadega kivist sõdurit igaüks eripoosis ning erisuuna saata vana nad ei tea, mis neid ootab ja keri Fridan eelnenud friivabaduse eest tulema. Sa kõnnid mõned minutid ja su ees on Vietnami memoriaali tohutu tumedalt läikiv kivisein, mis on täis imesid ja nimesid, nimesid nii lihtne, nii liigutav, naeratav ja nii vapustav. 58191 nime. Kõik, kes Vietnamis langesid, mille eest nemad oma eluga maksma pidid. Ja lõpuks Arlingtoni kalmistu, teisel pool botamagi jõge, tohutu maa-ala täispikki, ühesuguste valgete hauakivide ridu. Rohkem kui 250000 hauda. Siin on pidulik ja kaunis ja ängistav ja tunne, nagu oleksid sõlmi sattunud. Kui näed kalmistu teel möödumas Kuut musta ratsenikuga hobust, kes veavad Suurtüki alust, millel on jälle üks USA lipuga kaetud kirst. Aga need ei ole filmimatused. Arlingtoni maetud Ameerika sõdureid juba vabadussõjast peale. See on lihtne ja pidulik, tundmatute sõdurite haud. Avar trepp, president John Fitzgerald Kennedy, tema naise kliin Kennedy on Assise jah, nende kahe noorelt surnud lapse haudade juurde. Maapinnal on lihtsad plaadid nimedega ja igavene tuli. Alunktoni maetud Challengeri kosmoselaeva hukkunud meeskond. Poksija nisul Jewish ja helilooja Glenn Miller. See siin on rahvuslik pühamu. Teinekord väga vihmane Washington mälestusmärke täis, sest selleta, mis on olnud, poleks seda, mis on, ega seda, mis tuleb kaid. Washington on ka elu täis mitte ainult seetõttu, et siit juhitakse üht hiigelsuurt ja vägevat riiki ka seetõttu ja just seetõttu, et siin elavad oma elu 600000 inimest ja laseb päevast päeva ringi tuhandeid turiste. Õhtuti suundub rahvas Adams Morgani linnaossa. Siin käib elu. Kogu maailm on koos restoranid Aafrikast, Indiast, Vietnamist, Taist, Mehhikost, isegi Etioopiast. Eriti nädalalõppudel, tungleb rahvas baarides, klubides ja restoranides. Tänavad on inimesi täis. Kauplustest võid leida kõike, mida hing igatseb. Ja kui hästi läheb, võid sattuda klubisse, mille nimi on mandamis organ. Äädems Morganud, kus iga päev esineva džässi ja bluusmuusikat. Salome Nirows nii palju teid on ka Washingtonis ei oleks põnev teada, kuhu need kõikjal viivad, aga seekord lõpeb tee meie jaoks juustriipil. Sein on, nagu öeldakse, must Washington. Just siit on pärit hulk nimekaid musti bluus ja džässmuusikuid. 1920 mõningatel ja kolmekümnendatel aastatel kutsuti seda tänavat mustaks proodvaiks. Ja siin on lenkond Heather Lincolni teater, kus on esinenud maailma kuulsaimad pluusi ja džässimehed. Siis veel üks mälestusmärk Washington Lissis.