Veerev Teama hõõguv pilk, kähe hääl, juuksed, mida meil siin härrasmehed ei harrasta siis pikemat sorti lokid, mis meheliku mehe väljanägemise vastupandamatult romantiliseks teevad. Üks ehtne itaalia Seniaar on väärt, et teda vaadata ja kuulata. Veera Teama, kas ma ikka armastan sind vemis totokotunja aastasse 2004. Selle aasta kevad oli Aadria merepoolses Itaalias jahedavõitu eriti hommikud. Ühel sellisel hommikul istudes väikeses rohelises Ritsioone linnas bussi. Terve tee Riminisse umbkaudu kümmekond kilomeetrit on kahelt poolt palistatud Bellide, restoranide, baaride ja kauplustega. Hotellid on kui nukumajad armsalt väikesed ja särav, heledad basseinide, välikohvikute, varjuliste, puude ja lilledega. Kõik turistide ning puhkajate jaoks jalgteed mereni rannal on rõivastus, kabiinid luselt lamamistoolide jaoks, ülisirgetes ridades ja nummerdatud. Igal hotellil omad koht päikese all tuleb siin endale osta. Aga see veel puuduks päev rannas ära raisata. See on ameti Itaalia ja siinsamas keset Itaaliat, mõnikümmend kilomeetrit sisemaa poole seisab pisike põnev riik, San Marino Vannadomeenika, ilusat pühapäeva, taas kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Liberta vabadus see sõna seisab San Marino vapil ja lipul pealinna tähtsaimal väljakul, valitsushoone ees seisab aga valge vabaduse kuju naine sõjarüüs kiivriningodaga. Vabadust on siin üpris tihti kaitsta tulnud, mistõttu San Marino ongi maailma kõige vanem ja väiksem vabariik. Vatikan ja Monaco Euroopas on väiksemad, kuid Vatikani paavstiriik ja Monaco vürstiriik. Riminist San Marinos on 22 kilomeetrit laia maanteed enam-vähem madal väikeste küngaste kama, kuni tita Yana mägi. Paistma hakkab selle edelaküljel laiuki vabariigi pealinn San Marino ning ligi 61 ruutkilomeetri suurusesse riiki mahub veel kaheksa väikest maalilist maakonda. Itaalia keel, tüüpilised itaalia punaste kivikatustega külad, viinamarjaistandused, siis hakkad postitaana mäkke ronima ja kõik see jääb üha madalamale ja silmapiir muutub üha avad paremaks ja vaatadani haavapustavamad. Kaugele on näha Aadria mere sinav triip ja teisel pool orgudesse varjanud tillukeste külade, põldude ning viinamarjaväljade taga tõusevad päris ähvardavad happenniinid. Titaano mägi on oma 750 meetrit kõrge ja vaata kaugusse panevad hinge kinni. Seejärel märkad end seisvat ühe sakilise müüriserval all on põhjatu sügavik. Su taga kõrgub järgmine müüria. Siinsamas lähedal tundub seisvat toosama San Marino fotodelt tuttav sakiline Torn otsekui pääsupesa tipul. Vägev väravakaar, kitsad kivised, tänavad, oomil lini avastusretk. Sind ootab. Legend kristlasest kiviraidur Marina olevat neljandal sajandil dalmaatsia Striminisse sadama ehitusele tööle tulnud. Kuid saator diaglete Jaanuse seadused ei andnud kristlastele asu ning Marino varia senditaanomäel. Peagi järgnes talle teisi kristlasi. Rimini piiskop kaudentsia nimetas Marina diakoniks. Ristiusk astunud oma Patreidsiterdonna, olid sissima, kinkis titaanamäe marinale ning hääle asus elama kristlik kogukond. Selle juht Marino kuulutati pärast siit ilmast lahkumist pühakuks ja tema viimased sõnad oma rahval olevat olnud. Jätan teid vabaks kõikidest valitsejatest. Esimene kirjalik tõend kristliku kogukonna olemasolust titaan on mäel on pärit viienda ja kuuenda sajandivahetusest. See on lugu kohalikust mungast silitsiast. Praegu on San Marino riigiarhiivis niinimetatud Feretraano leping aastast 885. Selle kohaselt elas siin uhke ja organiseeritud kogukond ning mitte kellelgi kirik kaasa arvatud, polnud õigustit Lasnamäe elanikke üle valitseda. Tuhandeid oli siinse rahva juhtmõtteks. Me tunneme ennast ja teised meid ei tunne. Kuid 10. sajandil pidid San Marino elanikud ometi oma vabadust, kindluse, tornide ja müüridega kaitsma hakkama. Ning juba 1371. aastal kardinal Angliku kirjutanud, et linn seisab väga kõrgel L ning selle kohal kõrgub kolm massiivset kindlust. Kindluste ümber ehitati tugevad kaitsemüürid, esimesse nööri, esimese kindlused onni lähedusse paigutati suuri veetsistern, kuhu koguti vihmavett. Et linnarahval vee tagavara olemas oleks. 11. sajandil oli San Marino veel linnriik oma seaduste ja konsolitega kuid elanikke sai üha rohkem ja riigi pindala laienes pikapeale ka titaana mäge ümbritsevatele aladele. Maid ei vallutatud, need ustete Itaalia käest kombel San Marino laiuvate Itaaliat valitsesid julmade türannidel võimukad, perekonnad, kuid San Marino rahvas elas täielikus vabaduses. Vabaduse kaitsmiseks oli siin välja õpetatud suurepärane sõjavägi, mida juhtis kapten regent. Võiksime ehk öelda riigihoidja. Kuid tilluke San Marino ei jäänud suure Itaalia sõdadest ja sisetülidest mõjutamata. Itaalias võitlesid vahel Guelphiaagi Berliini suguvõsad, viimane osutus tugevamaks ning San Marino elanikud toetasid enamuses kibel liinisid. Nii sõlmis San Marino 13. sajandil Kival liinidega liidu ja ühiselt võideldi Guelfide linnriigi riimini vastu, kus valitses türandlik malatesta. Perekond. 1291 leidis aset esimene katse San Marino riik paavstile allutada ning sundida selle elanikega paavstile makse maksma. Sellest aust. San Marino. Rahvas keeldus oma sajanditepikkusele, vabadusele ja sõltumatuse-le viidates õiglase meele poolest tuntud Rimine. Kohtunik. Pala meede tegi otsuse San Marino kasuks. Otsus aitas San Marino vabariigil veel mitmel korral oma iseseisvust alles hoida. Kuid näiteks aastal 1320 pidi San Marino tubli sõjavägi juba tegutsema hakkama. Eriti agaralt tahtis San Marinos oma võimu alla saada riimini kurikuulus malatesta perekond. Oli ju aeg, mil Itaalia linnad pidevalt omavahel ülemvõimu ning rikkuste pärast sõdisid. Ning ju siis ei võinud malatestad teps mitte näha, kuidas otse nendega kõrval elab ja õitseb üks tilluke vabariik, kus nii palju võtta oleks. Ninad siis ründasid ikka ja jälle San Marinos, kuni nende jultumus nende endi vastu tõusis. Nimelt petsid nad Napoli kuninga Alfonso käest suure rahasumma välja. Mõtlesin niimoodi, nii Alfonso kui viimase liitlase paavst pius teise toetuse. Seda ära kasutades sõlmisid San Marino elanikud 1461. aastal kirikuga liidu ja sõdamalatestadega lõppes 1463, kui San Marino vägede kätte langes kolm alatestodele kuulunud maakonda. Neljas Ta maakond sai vabatahtlikult San Marino vabariigi osaks. See oli ka viimane kord, kui San Marino suurt sõda pidas. Pika ajaloo jooksul on vapral San Marino vabariigil muidugi veel palju kordi oma vabadust kaitsta tulnud. 1500 Rõõm tungi Surbiina hertsog Valentina oma vägedega San Marinos. Õnneks hakkas hertsogkonna rahvas paari kuu pärast mässama ja temaga ühines ka San Marino rahvas. Valentina pidi taganema. Tihe udu aitas San Marino 40 aastat hiljem, kui Favianada Montes Davina oma väega Waba riiki vallutada proovis. 1631 suri viimane valitseja vaenulikus turbana hertsog kannast ning San Marino ja kiriku vahel alla kirjutatud kaitseleping jõustus box täielikult. San Marino oleks võinud nüüd rahus areneda ja õitseda, kuid ometi läks kõik vastupidi. Vabariigi majandus kiratses ning kultuuritase vajus üha madalamale. Vabadusvõitlus ütlusest osa võtnud patriitside perekondi ning õpetatud mehi lahkus hulganisti San Marinos. Siin polnud neil suurt midagi peale hakata. Selline õnnetu paigalseis kestis kuni aastani 1739. Selle aasta oktoobris tungis kardinal Alberoonis paavsti esindaja romaan maakonnas oma vägedega San Marinos. Toodetud ettekäändeks sai kahe San Marino niinimetatud salakuulaja arreteerimine, mis leidis aset kirikus. Wabariigi tähtsaimate isikute majad rüüstati, rööviti paljaks. Valitsus saadeti laiali, kuid San Marino elanikud ei kavatsenudki millegi sellisega leppida. Nad saatsid Playa sõnumi paavstile ning nõudsid kaitse lepingu täitmist. Roomast saadeti kardinal Enrico Henrik titaanmäele uurima, mis seal siis jälle lahti on, misjärel paavst andis kardinal all perroonile käsu San Marinos lahkuda. Veebruarist 1740 oli vabariik taas vaba. Väljaloori. Abiga teela koigile pihla pihlakolli, Lapina pihla, väljake keeda õunaks. Ja lillappima piina. Kalale ta Alpip voodri puhulgi. San Marino elanikud olid oma õppetunni saanud. Uus vabadust tõstis rahva seas lausa enneolematu uhkuse ja patriotismilainet. Apaatia oli kadunud tilluke riik, elase arenes. Selle riigi tähetund saabus siis, kui Napoleon vana part Itaaliasse jõudis ning San marinust lähedalt möödus. Sealse rahva uhkus ja vabadusearmastus vaimustas suurt väejuhti niivõrd, et ta teatas. Me peame hoidma San Marinos kui vabaduse kantsi. Ta lähetas Raadiku titaanamäele sõprust ja tunnustust avaldama. See oli suurim au ja tähelepanu, mis seni väikesele San Marino-le osaks oli saanud. Pärast Napoleoni surma tunnustati ja kinnitati San Marino sõltumatust Viini kongressil 1815 ning riigi nimi leidis oma koha Euroopa riikide nimistus. San Marino on alati ka Itaalia ühtsuse ja vabaduse eest võitlejatele varjupaiku ning kaitset pakkunud. Eriti uhke on väike riik selle üle, et võis vastu võtta kuulsat Giuseppe Garibaldi. Itaalia rahvuskangelane kindral Garibaldi püüdis Itaaliat ühendada Austria Itaalia sõjas juhtis ta punasärklasteks kutsutud Itaalia vabatahtlikke ning tema ettepanekul kuulutati veebruarist 1849 välja Rooma vabariik. Kui prantsuse tuli ülekaalukate vägede vastu, Garibaldi ei saanud ja pärast Rooma vabariigi langemist jõudis kindral oma ellu jäänud 2000 sõjamehega San Marino piiri lähedale. Ta palus oma meestele ja endale peavarju, seda ta Kassai. Tema sõduritele anti süüa ning nende haavad seoti kinni. Vastutasuks palus San Marino valitsus, et sõda seda väikest vabariik ei puudutaks. Kindral Calgary Paide oli nõus kaputsiinide kloostri kiriku trepilt pöördustama leegioni poole ning saatis selle laiali. See juhtus 31. juulil 1849. Samal õhtul asus Austria paavsti sõjavägi San Marino vabariiki piirama, et kindralit tabada. 15 minutit enne piiramisrõnga sulgumist lahkustise Seppe Garibaldi. 250 Talle ustavaks jäänud sõjamehega san marinust. Paavsti valitsus süüdistas marinud Garibaldi abistamises ja tahtis kättemaksuks Wabariigi vallutada. Kuid Prantsusmaa asus San Marino Poolale ning pakkus väikesele riigile kaitset. Oht oli taaskord määras. San Marino. Vabatahtlikud võitlesid Itaalia vabadussõdades ka esimeses maailmasõjas, kui rindel tegutses San Marino välihaigla. Teise maailmasõja ajal säilitas Waba riik oma neutraliteedi ning avas lahkelt uksed itaallastele, kes peavarju ja kaitset otsisid. Ega ei pea ilmtingimata tundma San Marino värvikat ajalugu selleks, et siinseid võrratuid paiku ja vaateid nautida. Aga halba sega-ide vallutajate saamatus on täiesti mõistetav. Titaan on mäe üks külg langeb peaaegu püstloodis metsase kaljuseinale alla. Teisele poole laskub Astangutena linn. Mäge kaitsevad tugevad sakilised ja kõrged kivimüürid, üksikute kaar väravate ja tornidega tornidega just nimelt, sest fotod ja post kaardid võivad San Marino linnast ka väära ettekujutuse anda. Võib jääda mulje, et mäe tipus seisab üksainus uhke punase katusega Tooran sakiliste kindluse müüride vahel. Torni on tegelikult kolm, kolm kindluse torni sest titaanimäel on õieti ka kolm esile ulatuvat tipa. Kaim torani. Aita jesta jah, Montale. Täpselt ei olegi teada, millal San Marino elanikud oma esimest mäe tippu kindlust ehitama hakkasid kuid arvatakse, et kui aita torni asuti rajama 10. sajandil. Ta on nelinurkne heledatest kividest Lagatusega umbes keskosas ümbritseb teda sakiline rõdu otsekui öö ja sellest kasvab välja siis pisut kitsam torniosa. Väikesed aknad jäävad otse katuse alla. Torni jätkab tugev sakiline kindlusemüür ja torni ümber. Pisut madalamal kõrgub veel teine sakiline tugevate tornidega kaitsevall. Kõrged kivised, trepid, tillukesed laskeavad nööridest. On teada, et kui aita peavärav seisis kunagi mitme meetri kõrgusel ning siseneda saivaid alla lastava silla kaudu. See oli siis, kui San Marino alalõpmata vallutama kipoti. Nüüd võitsin rahus ringi jalutada. Kaeta tornist viibida, kivine trepp, otsekui sild teise torni Chesta juurde. Käänuline trepp, sügaviku kohal, kohati madalad kivised, piirded alguses mäest alla, siis jälle üles, nõidade teeks kutsutud. Sestap wifratadoran kujutab enesest siis teist San Marino kindlustust ehitatud 13. sajandi algupoolel seisab ta õieti rannamäe kõrgeimal ja kõige väljaulatuva mal tipul. Teine torn tundub esimesest Vaitast isegi vägevam olevat sest selle müürist kasvab välja Velgaks võimsat Chestast siiski madalamat nööri torni jäikanud toredad sakid, müürid ja tornid nii stiilseks teevad, kuid milledel, teadagi oma kindel otstarve oli nagu kogu Kinglusel kaitsta San Marino vabariigi vaba rahvast. Selleks ehitati titaan kolmandale tipule ka kolmas kindluse torn Montaale, millele ehitati, seda pole isegi oletama hakatud. Aga seal ta kõrgub keset rohelust, nelinurkne ülaosas taas sakiline kaitsevee. Teada on, et Montale restaureeriti 1743 ja ilmselt oli tegemist vaatetorniga, millest sai jälgida vaenulikum alatesta, perekonna, lossi, Tiinas ning San Marino hoiatada, kui sealtkandist ähvardavat liikumist paistma hakkas. Tõenäoliselt mõtles San Marino rahvas kogu oma pealinna titaanomäel vägevate müüride ja tornidega kindlustada kuid ajad muutusid ja selleks polnud enam vajadust. Ja nii võid tänapäeval vaid kujutleda, kuidas kõik siin kunagi oli. Vaadeldes neid vägevaid, kõrgeid kindlused, torne ja kohati juba kolmekordseid tugevaid kivinüüre, mille kaitse all salapärane San Marino tänaseni oma elu elab. Reede. San Marino, vabariigi pealinn San Marino ronib oma käänuliste tänavatega astmetena mööda mäekülge üles. Kõige põnevam osa linnast ongi seal kõrgel, iidsete tornide ja müüride keskel. Nii armsalt miniatuurne ja väärikas, imekitsad kivised, tänavad, kaar saavad paksudes müürides, mis võivad avaneda tillukesele terrassile siia väikese varjuda. Võib-olla on nende väike kohvik mahutanud otse müüri äärde, vaatega, mille avarus sul jälle hinge kinni paneb. Mäe, kellegi langeb järsult alla, kauguses tõusevad künkad, orgudes nukukülad, peotäis punaseid katuseid. Pisut udune silmapiir lõpmata kaugel. Kõrge helede San Marino valitsuse hoone lameda katuse sakilise ääre kohale tõuseb nelinurkne samade tuttavate sakkidega kellatorn fassaadil sammaste vahel, kolm vägevat Kaarust ning kolm kõrget kaaraken. Keskmise ees pitsiline rõdu San Marino lipuga. Ülemine pool lipustan valge, alumine, särav, sinine ning keskel San Marino vab kolmel rohelisel künkal kolm hõbedast torni. Loorberioks ja tammeoks. Neid ühendab valge lint, millel sõna libertas vabadus. Valitsuse hoone on ehitatud ühe kaitsemüüri nurga tornina 19. sajandi lõpul ja sobib stiilselt linna kindluse tornidega. Selle ees kõrgub väljakul valge vabaduse kuju. Ja sa võid kujutleda, kuidas siin San Marino vabariigi jaoks pidulikel päevadel sõjaväeorkester marsse mängib. Näiteks septembrikuu kolmandal päeval, sest kolmandal septembril aastal 301 moodustati San Marino vabariik. Ma ei eksi, kõigi andmete põhjal toimus just aastal 301. Ja sa võid kujutleda, kuidas sõjaväeorkester siis läbi nende kitsaste käänuliste tänavate marsib ikka mäest alla ja jälle üles. Orkestrimehed on mustades vormides kaunistused lipuvärvides valge ja sinine, kuldset tärnid ja pagunid ning sinivalged suletutid, mütsi ehtimas. Võib-olla tehakse väikesel Garibaldi väljakul peatus. Siin kõrgub Giuseppe Garibaldi monument ümara lillepeenra kohal, mille ümbert tänaventaas allapoole kerib madalad kivimajad, trepid, rõdud, kaarjad, sammaskäigud, tillukesed muruplatsid ja lilled igal pool, kus vähegi ruumi leidub. Aga San Marino vest ruumipuuduse üle ei kurdagi. Ta ei kasva kõrgusse nagu toretsev ja ülirikas. Monaco. Monaco on hoopis väiksem, saab kasvada taevasse või merre. Ja on tõepoolest üks särav tilluke riik. Temal on oma võlu San Marino looma. Ainus põhjus neid võrrelda võikski olla see, et nad mõlemad on sellised vaprad tillukesed riigid. Mõni paik San Marinos meenutab siiski Lõuna-Prantsusmaa imelist Kunstilinnakest sämpolde avanssi. Ikka need imekitsad kivised tänavad mäest alla ja üles ning maalilised kunstipoed, mida San Marinos küll tunduvalt vähem leida. Aku. Sööb koos, sest. See fossi. See on Vasco järjekordne kuum käredahäälne täht praegusesse Itaalia rokkmuusikat. San Marino räägib itaalia keelt ja seisab keset Itaaliat, kuid ta on ometi omaette riik. San Marino. Sa avastad siin tornikese pühakujudega ja pühakute monumente. Väikese San Francisco kirikusammaste ning roos aknaga iidse portaali kirikus on vana kunstigalerii Viieteistkümnendal sajandil maalitud jumala emad, pühakud ja mungad. Köisraev puutejaama seina. Urmas kaitseb linna Püha Marin ainese kuju. Su teele jääb uhkeid ballazzosid. Valloni palees on riigiraamatut, kogu hindamatut, 16. sajandi köidetega. Kõik elav mälestusmärke meile, kes on sajandite jooksul vabaduse eest võideldes ohvriks toonud. Mothlica Velzanto pühaku basiilika. Uus klassikaline sammastega fassaad seisab samal kohal, kus kunagi iidne kristliku kogukonnakirik oli seisnud. Selle viiendast sajandist pärit kiriku mahalõhkumine, mis oli üldse üks esimesi kristlikke mälestusmärke, polnud kuigi tark tegu. Seda tunnistavad San Marino, lased nüüd isegi kuid liiga hilja. Aga praeguses pühaku kirikus on hoiul pühaku enese San Marino reliikvia peal. Ta oli parempoolses osas seisab 1602. aastal kullast ja hõbedast valmistatud püha laegas kus olevat hoiul pühaku pealuualtaril troonib Püha Marina marmorkuju rännak mööda San Marino linnan, avastusretk ja sa võid avastada ka midagi, mida sa ehk nii väga ei oleks tahtnudki avastada. Miks see on väikeses rahulikus läbi kogu oma aja Pallo vabadust ihanud San Marinos piinariistade muuseum sellele ei oska vist San Marino lased isegi vastata, aga siin ta on. Ja sa võid ringi vaadata ning mõtiskleda, kui palju on siin maa peal mõttejõudu, fantaasiat ja varandust kulutatud selleks, et välja mõelda ja valmis teha hulk üpris jubedaid esemeid omasuguste piinamiseks ja teise ilma saatmiseks. Ainulaadne väljapanek, teist säärast maailmas ei ole. Verd tarretama panev ekskursioon on asjade sekka, millest sa midagi teada ei tahaks. Pean tunnistama, sellesse muuseumi ma ei astunud ja mu ees on üksnes fotod sealsetest eksponaatidest, mis näivad piisavalt hõikad. Tekst ütleb, et siin on väljas üle 100 originaal eseme, mille otstarve on tekitada valu ja piina. Ja tapa. 16.-st sajandist kahekümnendaini ulatub see teravmeelne kollektsioon kruvide klambrite kettidega. Piinaristad pälvarbadest, puurid, piinamistoolid, giljotiin kaasa ja elektritool tundub kõige selle kõrval üpris süütu asjandusena. Aga aitab sellest. San Marinos on olemas veel teinegi päris erakordne muuseum, kummaliste asjade muuseum. Siin on siis väljas kõiksugu kummalisi asju. 80 sentimeetri pikkune eelajalooline muna. Inglase Wilfried haadi vahakuju eriline selle poolest, et too inglane, see on 96 protsenti oma kehast tätoveeringutega katnud. Nii palju, kui näha on, õitseb tema peal kõigis värvitoonides eksootilisi lilli ning lendleb lohesid. Omaenesenahk katab vaid nägu, kuid selle eest olevat ka tema keel, igemed ja põskede siseküljed tätoveeringuid täis. Siis on siin veel rohkem kui kolme meetri pikkune krabi maailma kõige laiem krinoliin, kummalised asjad kummaliste asjade muuseumis keset valgusmängu jah, peegleid. Õieti põleks San Marino vabariigil mingit vajadust kõiksugu kurioossete muuseumide järele. Paik ise on piisavalt fantastiline, siin maa ja taeva vahel titaan oma hääl. Realis lahke paik. Päike paistab ja bussid turistidest külalistega muudkui ronivad üles mööda looklevaid tänavaid, mäeküljel. San Marinos elab rohkem kui 28000 inimest, igal aastal aga käib siin üle miljoni turisti. San Marino lastel on neile pakkuda omatehtud juustu ja veini. Lisaks kõigele muule. Ja sa istud taas ühel kiviterrassil väikeses kohvikus marjuliste puude all, mille nime sa ei tea. Ühel pool tuttav sakiline kivimüür ning järsk põhjatusse langev kaljusein ja võrratu avarus kauguses. Teisel pool väike trepp, kitsas alla käenduv tänav, madal müüritorn, paari-kolmekorruselised, lihtsad heledad kivimajad, nende esimestel korrustel tillukesed suveniiripoed, tubakapoed, kus müüakse ajalehti, postkaarte ja marke. Kunstipoed. Tuul on jahe, siin kõrgel päike, kuumvärvid, heledad. San Marino maailma kõige vanem ja väiksem Waba riik. Uhke ja saladuslik. Hosbee soolased soolamen, tööla põdenud, stan. Ecuaasisembreedeeöödrola kul Riina Soone.