Kuum õhtupoolik Londonis Lester Iidsete puude all näis neile andide poegadele sobivat. Nad saabusid kohale, sättisid valmis oma pillid ja asusid mängima. Neil olid kõrged põsesarnad, pikad läikivad, mustad juuksed, kuumad pilgud ja kirevad narmastega poniad. Pan flöödid, kitarrid, trummid ja mingid võluvad minu heaks nimetud puhkpillid. Nad ütlesid end tulevat Peruust teiselt poolt maakera Lõuna-Ameerika lääne, õieti loodeosas pikaks veninud rannikuriigist Tšiilist põhja pool. Vaikse ookeaniga lastel leidub see mägine riik, kuhu jätkub nii kordiliere kui ande. Peruu idapoolne naaber. Üks neist on hiiglaslik Brasiilia kogu oma tohutu Amazonase basseiniga. Kuid jõgesid jätkub ka Peruusse. Üks neist on maaliline, urub hamba, mis laskub alla kõrgete andide lumistel tippudelt ning on uuristanud mägede vahele sügava oru. Siin on mahe, soe, niiske subtroopika, tõelised vihmametsad, kus võib novembrikuust märtsini tugevasti sadama. Siis aga ilmub päike liiga kuum suvi selles kohati lausa metsikus paradiisis. Seina õitseva 100 orhideeliigi imetlemiseks oleks ehk isegi neeru-Wulf oma tugitoolist loobunud. Aga võib olla ka mitte. Igatahes säärasesse paika rohkem kui 2000 meetri kõrgusele mägede vahele ehitasid kunagi 14. sajandi lõpul Peruu põlisrahvas incad salapära linna, millele selle 20. sajandi algupoole lavastanud ajaloolane haaram Bingham pani nimeks matšubitsu. Ketša keeles peaks see tähendama vana tippu. Astmetena mööda mäekülgi tõusva iidse linna minevik on kaetud müstilise looriga, mis on sama tihe kui varemete kohal kerkiv varahommikune udu. Ning tundub, et kohe ilmub templi uksele kuldses rüüs ja sulgedega peaehtes. Kah sõjamees. Ilusat pühapäeva jälle kord, eks näe, kuidas õnnestub rännak matšubiitšusse. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas Aja jälg kivis. Matši bridži, see oli templite, paleede ja observatooriumisse kompleks, inkade valitseva kihi elupaik. Siin tegid kõrgemad vaimulikud oma vaatlusi, arvestusi, mis aitasid neil taevakaarte koostada. Nad suutsid seda, mistõttu neid austada. Kuigi sellel rahval polnud oma kirja ning oma leiutistest polnud nad veel rattani jõudnud. Mis inimesed need siis olid, kes suutsid Peruu kõrgmägedesse peita sellise kivi sümfoonia tohutu hästi ja läbimõeldult loodud ehitusteks kompleksi, mis pidas viis sajandit vastu armutult peale tungimas vihmametsade džunglis? Inkad indiaani keeles isandad olid ketša keelkonda kuuluvat keelt kõnelnud indiaanihõim. Enne eurooplaste saabumist Lõuna-Ameerika mandrile olid inkad viimane ning kõige tuntuma arenenud ja edumeelne andide rahvas. Nad olid loonud impeeriumi, mis haaras endale osa tänapäeva Ecuadori Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentiina ning Kolumbia aladest. See impeerium püsis koos tänu loodusvarade targale kasutamisele arukale põllumajandusele ning niisutussüsteemi oskuslikule väljaehitamisele. Kõva käega juhid olid muidugi ka olulised. Inkade ainujumal oli päike, dünastia legendaarne rajaja oli päikese poeg Manco kappak. Päikese. Huaco ning nende järglased olid saadetud Maale inimesi aitama. Inkad elasid Peruu aladel juba 11.-st sajandist peale. 15. sajandil lõid nad oma riigi inkade riigi doteeritav ajalugu. Algas patsiakutek jupan kui ronimisega aastal 1438 päikesejumala ülempreester, villa kummu, võlur või nõid, kes räägib, oli veresuguluses valitseva Inkaga ning peaaegu sama tähtis. Temale allusid kõik preestrid, pühamad ja templid. Inkad tähistasid iga aasta kõige lühemat päeva südatalvepäeva inti raini pidustustega. Tseremoonia algas sellega, et valitseja kanti kuldses toolis päikesetempli kuldsesse ruumi, mis oli täis kuldsete laamade skulptuure ja maisivarsi. Valged laamad ohverdati päikesele. Preestrid saatsid suudlusi päikese poole, see oli nende jumal ning püüdsid teda kinni hoida oma pühas kivis. Intifatanas. Inimesed kaugetes mägedes ei mõistnud aastaaegade vaheldustega seda päevad kord lühenevad ning siis jälle pikenevad viimast ning päikesetagasitulekut igal aastal võtsid nad kui imet. Hiiumaal oli vastanud nende palvetele. Inkade ennustajad aga teadsid täpselt, millal päike taas kõrgemalt hakkab käima. Päikese tsüklitega olid seotud ka mitmed religioossed tseremooniad ja matšubitsu elanikele olemas juba kalender, mis jagas aasta 365-ks päevaks 52-ks nädalaks 12-ks kuuks ja kuud omakorda päevadeks igas päevas. Narvas oli 24 tundi ja tunnis 60 minutit. Päristotarist. Inkade elu oli loodusega tihedalt põimunud, nad uskusid ennustusi, unenägusid ja nägemusi hispaanlaste sissetungi viimastel päevadel oli viimasel suurel hind igal Huainaga pakil mitmeid nägemusi. Ta nägi oma jalgadest leeke tõusvat ja see ennustas halba. Peruu rahvapärimustes tähendasid madu ja leegid haigusi ning allakäiku. Peagi saabus teade pealinnas, kuskohas on puhkenud muhkkatk, mis kiiresti levis. Oli teisigi halba ennustavaid nägemusi, kus kohas nägid inimesed õhus liuglevad kotkast, keda ründas väiksemate lindude parvkotkas, saanud nendega võidelda ning kukkus lõpuks päikesetempliesisele väljakule. Toimus maavärinaid, rannik oli täistulvavett, taevasse ilmus komeete ning ümber kuu oli kolm suurt ringi, üks oli veripunane. Teisel värv muutus lainetena rohelisest mustaks. Kolmas oli tuhakarva. Vana inkade raakele, ennustas, et tulevad kummalised inimesed, keda varem nähtud ei ole. Kes röövivad inkadelt, nende impeeriumi, hävitavad nende riigi ja usu kor küll ennustus täitus. Matšibitsu linn ehitati kõrgele Andidesse pealinnast, kuskohast sajakonna kilomeetri kaugusele loodesse 1460.-te ja 70.-te aastate vahel valitseja Patšakuti ja juba on, kui ajal seda mäeseljakul seisvat asundust ei olnud Alt rabahambajõe orust näha. Ta jäi mägismaa ning massiivse Faieneb piiksu vahele ning ümbritsev ala oli tihedate põõsastega kaetud. See on erakordselt kaunis paik keset troopilist metsa ning hingematvalt massiivseid ähvardavaid mägesid paigas, kus ühel asundusel saanud olla administratiivset sõjalist või kaubanduslikku tähtsust. Niisiis oli ta vägagi tõenäoliselt mõeldud kõrki elukohaks ning usukeskuseks. Siin oli umbkaudu 200 ehitust, paleesid templeid ning abiehitisi. Elanikke arvatakse olnud siin umbes 1002 nii linnas kui selle ümbruses ja need olid peamiselt naised, lapsed ja preestrid. Kõik siin näib olevat ehitatud ja planeeritud inka parimate arhitektide juhtimisel. Enamus hooneid on pronksist või kivist valmistatud tööriistadega lõigatud graniitplokkidest mis on liivaga siledaks hõõrutud. Need plokid on üksteisega ilma sideaineta täpselt kokku sobitatud, kuigi nad on erineva suuruse ning kujuga. Mõned isegi kolmekümnenurksed. Liitekohad on nii tihedalt koos, et isegi kõige õhem ja tera ei mahuks nende vahele. Ja teine täiesti erandlik asi, ma ütlesin puhul on see, kuidas too arhitektuuriime ümbritsevasse maastikku sobiv. Hoonete ehitamisel on ära kasutatud looduslikke kivi moodustusi, skulptuurid on raiutud kaljuseintesse, vesi voolab looduslikes kivikanalites ning templid otsekui ripuksid järsakutel kuristiku kohal. Hoonetel olid õlgkatused ja trapetsikujulised, uksed, aknaid ehitati üpris harva. Oli ka kahekordseid maju teisele korrusele ilmselt köisredelit pidi ronida, sest matšubitsu kõrgusel mägedes kasvas vähe puid. Kümmekond maja seisis ühise siseõue ümber või peas kitsal terrassil. Keskel oli suur ja avatud väljakuid karja Tarandike ning terrassid, kus kasvatati maisi, ulatusid linna äärteni välja. Inkad, niisiis kasvatasid maitsva pitsa aladel kartuleid ja maisi. Nende kõrgmägede põldude jaoks olid nad välja mõelnud targa terrasside ning niisutussüsteemi maitsubitsi oli saladusliku inka rahva kõige paremini varjatud saladus. Selle kohta pole leitud mingeid märkmeid ka Hispaania kroonikates. Arvata, et üpris vähe oli ka väljaspool matšubitsutelanud inkade seas neid, kes säärase paiga olemasolust üldsegi teadsid. Nii kõrgele mägedesse juhtis ka väga vähe teed ning need, mis viisid pealinna Cuscosse või uru Bamba jõe pühasse orgu nagu igatseda kutsusid, kulgesid ikka matsu just mööda. Seda peidetud ja pühapaika külastasid muidugi alati inkade valitsejad ka viimane suur juht, Huaina kappak ning igaüks neist laskis sinna ka omaenesepalee ehitada. Mis tähendab, et Maitšubiidsus käis pidev ehitustöö. Siin pidi elama hulk inimesi, kes seda ning ka teisi vajalikke argitöid tegid. Kuidas see kõik korraldatud oli? Enkade ühiskond oli hästi paika pandud ja korrapärane töölised, kes ühes kohas tööd olid leidnud, jäidki sinna paigale. Püramiidikujuline hierarhia saatis vajalikud teadaanded ja käsud 10 järelevaataja kaudu edasi saata heale inimesele. Need teatasid omakorda 1000-le ja nii see läks. On teada, et inkadel kirja kui sellist olnud. Küll pidid nad kasutama sümboleid ja diagramme ning arvepidamiseks kasutati Kuiput. Värviliste paelte ja sõlmede kogumiku. Oli muidugi tarvis inimesi, kes sellist paelte ja sõlmede keelt ka lugeda oskasid kuid on teada, et vaenlased ei suutnud leida ühtki sellist inimest. Ja muidugi jutustasid inimesed ammustest juhtumistest ning iidsetest tavadest järgmistele põlvedele. Kuid see suuline traditsioon tõus inkade riigi kokkuvarisemise ka pärast hispaanlaste saabumist. Arvatakse, et maitse pitsi oli tühjenenud ja mahajäetud juba enne, kui Hispaania konkistatoorid 1500 kolmekümnendatel aastatel pisaroja kahte all makrojuhtimisel inkade riigi purustasid. Igatahes matusse imelinn pikkadeks sajanditeks hoogsalt pealekasvava džungli alla. Järgnes 400 aastat vaikust vaid lindude ja üksikud ka loomade hääled. Kuni 24. juulini 1911. Juulikuu 24. päeval 1911 jõudis kohale jäili Ülikooli Peruu ekspeditsioon, mida juhtis ajaloolane Haram. Vingem kolmas, kohalikuks giidiks sai talupoeg Melchior arte, aga, ja kus ka ametnikud olid teadlastele ka kaitsjaga kaasa andnud, see oli seersant karrasco Hairem pinge, meil oli kindel eesmärk. Ta tahtis leida inkade kadunud linna veel kabambat. 16. sajandi hispaania kroonikatest oli ta lugenud, et just sellesse linna oligi Haanja vallutajate eest põgenenud viimane inkade valitseja Manco inka. Bingham leidiski taimekihtidena, et iidsed välismüürid, mis piirasid tohutuid terrasse sisemüüri, mis oli linna ümbritsenud ja värava, mis kunagi oli olnud raske ristlukuga, suletav oks kogu linna alla. Mäeseljandik oli targalt ära kasutatud ja selgelt oli näha kaks erinevat asunduse osa. Linn ja põllumaa. Neid ühendasid alleed kõrvaltänavad ja enam kui 100 kaljuseintesse raiutud trepi. Kitsas kanal juhtis mägistest allikatest välja voolavat vett läbi kogu linna. Põllud tõusid astmeliste terrassidena mäe külge mööda kõrgusse. Neid terrasse piirasid madalat kividest laotud müürid. Kivitrepid viisid koridorid Ena üles. Kõik see sobisida reaalselt ümbritsevate mägedega, jättes mulje, et loodus ise Linn oli asunduse põllumaast suure müüriga eraldatud sinna viis kaunis katusega ning topeltustega trepp. Siin lõppes pealinnast, kus kastunud tee linnas eraldada 172 erineva kuju ja suurusega osa mida ühendas 109 trepi. Kõigil neil erinevatel osadel oli oma kindel otstarve. Näiteks olid sinilaod, kuhu koguti trassidel kasvanud ja küpsenud mais uhmurit, kus valmistati Chiczat maisiõlut, mida andide rahvas tänapäeval taevani suurte pidustuste ajal joob. Siin on elumajade inimeste jaoks, kes põldudel töötasid, käsitööd tegid või usulisi riitusi korraldasid. Kaljudesse tabatud Nissid täitsid ilmselt vanglate rolli. Need on vaevalt inimese kõrgused ja varustatud kivirõngastega. Vangide käte aheldamiseks on niinimetatud intellektuaal mahlased kvartalid. Punakatest kividest laotud kõrgete seinte mugavate nurgakest ei akendega. Siin võisid kunagi elada targad õpetajad, Ama autad. Maitse suurim linna osa paikneb kogu kompleksi loodepiirkonnas. Selleni viib 67 trepiastet keskväljak asjaliku linna sele religioossest osast ning väljaku keskel seisab suur kalju. Religioosse piirkonna tähtsaim ja kõige mõistetuslikum paik on intihvatana pühama. See on inkade püha kivi, millesse preestrid talve saabudes päikest püüdsid talletada. Samasuguseid kivirahne kasutati ka päikese kellana. Inti juhatajana lähedal on suur kesktempel kolmekordse müüriga kaunilt ehitatud. Selle kõrval kolme aknatempel millegiga seinas on trapetsikujulised avaused. Kohe selle vastas seisavad valitseja hooned ning religioosse piirkonna tähtsaim ehitis on ilmselt päikesetempel ise Su ümartorn, millega matšubitsioloojad ilmselt kõige enam vaeva näinud. Maitsepüsivus on palju templeid, mis on pühendatud appusele mägedele, mis seda maagilist paika ümbritsevad. Patsia mamma tempel on osaliselt mäe külje sisse ehitatud ja selle tagant algab tee kõrge Huana pitsu tipp puu, kust on näha kogu ümbritsev mäeahelik Niko kummadžubitsu. Selle asunduse kuju meenutavat inkade püha lindu, imeilusat väikest kooliblite. Ameeriklasest ajaloolane Haram, Bingham, kes koos oma abilistega ja sellise imelise paiga džunglist avastas et mõned osad tuli lausa matšeedeedega puhtaks raiuda. Niisiis haaran Bingham arvas, et ta on leidnud selle, mida ta otsima läks. Nimelt vilka, pampa ja Tampudokooko incad esimese ja viimase pealinna tauskusitsioon Paikus hoiti alal Peruu tsivilisatsiooni välja arendanud iidsed rahvad tarkust, oskusi ja traditsioone. Keegi ei tea õieti, kuidas selline suur tänapäeval kaheksandaks maailmaimeks kutsutud püha rajatud on. Kuid seal mägedes ta seisab. Matšibitsu mäenõlvade veerde all ning vihma eest kaitstud koobastes avastati hulka kaudu peaaegu kõik sellelt kummaliselt kalmistult leitud surnukehad kuulusid naistele. Airam Bingham arvas, et maitsvat vitsu oli püha linn ja päikeseneitsid. Valitud naised olid selle paiga peamised elanikud. Maitsva vitsu saladusi uurinud arheoloog Marino Orlandos. Matzeeto töötas selles piirkonnas ligi 20 aastat ning järeldas samuti, et matšubis oli tõepoolest pühamu. Tema leitud tõendid näitavad, et siin elanud preestritarid teadsid mõndagi maandada taevasaladustest. Andide rahvad arvasid, et emake maa on elus. Tal on üleval loomulikud võimed ja pühamuid, kus neid võimeid alal hoitakse, kutsusid Andide rahvad pakadeks. Matšibitsu arvati olevat üks selline Huaka pühaks peetud ja austatud paik, kust kunagi elu alanud oli. Inkad nimelt uskusid, et päitžakamak looja voolis inimese savist asetas tema kujud maas rahvustesse ning sundis nad välja ilmuma koobastest allikatest järvedest üle kogu maa. On arvatud, et matsu piitsus korraldasid incad riitust tseremooniaid, millest säärane loomise müüd, taastati maitsubitsu uuestisünniks. Ropaks kutsutud paigas on mitmeid ruume. Altar, mida hoidi ohvrid loomiseks kasutada ning selle äärtesse on uuristatud vaod. Jääb mulje, et neid mööda pidi ohvrite veri ära voolama, et maa sügavustesse imbuda. Legendide regi toodi siin ohvreid allilma vaimudele. Koopapinnale on uuristatud puuma Gondori jama kujutised. Inkade ühiskonnas hinnati abielu ning kõrgklassi hulgas oli polügaamiale lausa iseenesest mõistetav asi. Kuid vaid nende jaoks, kes valitseja juures heas kirjas olid. Konkubiine anti meestele tasuks vapruse eest. Esimene naine, kellega mees abiellunud oli, jäigi tema esinaiseks kuni surmani. Tema oli ainus, kes abielutseremoonia läbi tegi. Mees ei tohtinud teda iial hüljata ning kõik teised naised pidid temale alluma. Kui esinaine suri, võis mees tema asemele uue võtta. Kuid tehke oma teiste naiste hulgast. Teised naised olid tehtigi kõrgestisündinud poegade lapsehoidjad, kes olid oma hoolealuste juurde jäänud ning õpetasid neid poja vanemate nõusolekul elust rõõmu tundma. Ka sõjas lüüa saanud vaenlaste naistest võisid inka meeste teised naised saada ja poeg võis oma surnud isa või vennanaise pärida. Lapsepõlv oli Peruu inkade ühiskonnas üpris raske aeg. Naised tõid lapsed ilmale üksi teistest eemal, ilma igasuguse abita. Vastsündinu mässiti tihedalt kangasse ja pandi hälli ema või istuda vaid harva võtta. Arvati, et see paneb lapse liiga palju nutma. Lapse käed olid riietesse mässitud tervelt kolm kuud isegi kauem. Arvati, et vabalt liikudes muutuvad käed nõrgaks. Incad õppisid loodusest, nad nägid, kuidas loomad oma poegi kolm korda päevas toidavad ja tegid ka oma lastega samamoodi. Ja lapsed jäeti teinekord terveks päevaks oma pead. Näipsised Peruu inkade riigis lapsepõlv üle elada oli peaaegu kangelastega. Umbes kaheksa aastaste tütarlaste hulgast valiti tulevased välja valitud naised. Nad eraldati teistest lastest ning pandi õppima erikonventi päikesetempli juures ning kõik need pidid olema kõrgemast soost. Nende eest hoolitses hulk teenijatüdrukuid. Jah, kolme aasta tagant valis valitseja, nende seas neli või viis piigat, kellest said siis päikese mõrsjad. Nemad ei pääsenud iial oma neitsipõlvest, veetsid aega ketramise ja kangakudumisega. Aeg-ajalt ohverdati mõni neist usupühade ajal päikesele. Need naised väljavalitute seast, kes päikese mõrseteks ei saanud, olid õnnelikumad. Võib-olla nad anti kõrgelt sündinud meestele ja uued noored tüdrukud asendasid näitkonvendis. Selline tore saatus ootas siis kõrgemast soost heide Peruu inkade riigis. Ja kui veel Peruu inkade riigi naiste saatusest rääkida, siis laialt levinud oli komme panna surnud meestele hauda kaasa nende kõige armsamad esemed ning kõige kaunimad ja armastatumaid naised. Peruu inkad uskusid hinge surematuse ning on leitud kauneid hauakambreid, kuhu surnud mees oli maetud koos paljude eluks vajalike asjade, naiste ja teenijatega. Lisaks hulganisti toitu ja veinirelvi ja ehteasju. Andides oli kombeks oma surnuid istuvas asendis mata matsu pitsus seisab suur nikerdatud kivi millele asetati lahkunuid teda enne matmist leinata. Kui valitseja siit ilmast lahkus, maeti ta koos suure varandusega ning temaga läksid kaasa elavad naised, noored poisid ja head sõbrad. Kõik nad uskusid, et elus pärast surma on nad taas õnnelikud ning söövad ja joovad üheskoos. Preestrid veensid ohverdad vaid, et viimased asuvad teenima jumalat, keda nad armastavad neile joodeti ohtrasti Chicat kuldsetest lõikatest ning preestrid kiitsid lauludes nende neid seelikust ja pühendumust jumalale. Misjärel preestrid Nad kädistasid, asetasid nende kätesse kannutäie kulda ning matsid nad pühamu lähedale. Inimesi, kes end valitseja surma puhul ohverdasid, austati sügavalt. Inkad tõstsid lausa pühakuteseisusse. Kentucky Ülikooli teadlane Tom Dylan Hey on kirjutanud inimohvrid kuulusid inkade valitsejat ellu, aastaaegade vahetumisse, vilja kasvamise ja valmimise juurde ning sündide ja surmade juurde. Noorte tütarlaste ohverdamine pidi aga lepitama mäe jumalad. Et oma viha vulkaani pursetena rahva peale ei saadaks. Mis õieti juhtus inkade tsivilisatsiooniga? Tundub, et see otsekui haihtus nelja sajandi eest õhku. Harjan Bingham oli veendunud, et tsivilisatsioon andides ka vana jääd maitsvat suitsu oli kunagi olnud iidse inkade-eelse riigi pealinn. Sealt leitud kummalise kujuga värvilised kivid võisid vingemale arvates ajaarvestusega seotud olla ning pärit tunduvalt varasemast ajast veel enne seda, kui inkad oma Kuipa kasutusele olid võtnud. Kuipa need olid siis värvilised rid, milles olid sõlmed seotud ning mida inkad arvepidamiseks kasutasid. Maitse peksu oli ainus koht Peruus, kust just mainitud kummalise kujuga värvilisi kive leitud oli mistõttu selle paiga avastanud ajaloo professor Haram Bingham oskus. Siin oli esimeste ja viimaste inkade kodu ja võib-olla isegi andide tsivilisatsiooni häll. Seistes nees ähvardavates hääletutes mägedes terrassidena mäekülgi mööda tõusvate astmete vahel kummalises iidses kivilinnas ümbritsevat Maieszteetliku loodust imetledes võid kujutleda konvendi noori ronkmustade, pikkade juustega valitud naisi ja preestreid läbi viimase rituaal leiad tseremooniaid päikesejumala kuu teenuse ja plejaadi säux. Usk ja hingedemaailm olid inkade elus lõpmata olulised. Sellest räägivad templid ja kultusväljakud. Need inimesed elasid kooskõlas loodusega kõrgel keset kaljusid ja rohelust ja sa mõistad, miks Hispaania vallutajad iial macho pitsat ei avastanud. Teaduslik vaatenurka väidab, et tegelikult oli matsu mahajäetud isegi unustatud, enne kui hispaanlased tulidki. Rõugete epideemia olevat sealsetele elanikele saatuslikuks saanud. Nende maailm oli kinnine ja eraldatud ning nakkus levis ilmselt kiiresti. Arvatakse, et Huanaga back ligi 50 protsenti Maidžibitsu rahvast suri epideemiasse umbkaudu aastal 1527. Ja veel inkade hõimudega, seal oli väga sageli sõdu, need olid julmad ning verised. Tihti tapsid võitjad kõik võidetud. Võib-olla tabas matšubitsu elanikke selline saatus. Ja veel hispaanlase ning inka printsessi poeg kaardil aasade veega on kirjutanud päris kohutavaid kommentaare incad tavadest. Kui näiteks juhtus, et keegi noor ja rumal preester lubas endale vabadusi valitud naiste hulka kuuluva pühitsetud Neitsi suhtes. Kas see mees oma elu ning ka tema teenrid, sugulased, naabrid teinekord kogu tema kodulinnarahvas isegi paik, kust ta pärit olid tema tasa ning pandi kohutava needuse alla. Nii et inkade riigis Peruus oli õige mitmeid võimalusi maa pealt lihtsalt kaduda. Kuidas kadus maa pealt matsu piiksu, kas selle elanikud heitsid üksteise järel hinge või jätsid nad oma pühamu lihtsalt maha? Võib-olla ei saa me seda iial teada? Ta on, et me ei saagi iial teada, mis õieti juhtus Peruu inkade püha linnamaid Subidžuga aga selle paiga varemeid ja kaunist karmi maastikku vaadates võiks ju kujutleda, kuidas nende ammu elanud inimeste armastatud päikesejumal ühel ilusal hetkel kõik endaga kaasa viis tasudes niimoodi nende pühendumuse eest ning jättis nende kunagi õitsva linna varemed tulevastele põlvedele avastamiseks, uurimiseks, mõistatamiseks ja fantaseerimiseks. Romiina poolele. Tega. Geno temblokoidenditan, jomine mureneb.