Eile õhtul, eks. Aga rahvas proovis mind kallis doktor muuhulgas ka. Seega ometi laseb pea nüüd. Vähe on inimesi, kelle nimi on raiutud laulu ja püsib seal veel aastaid, seega peab ta tegija olema. Tere tulemast saatesse psühholoog, õpetaja ja koolitaja Tõnu Ots. Tere. No see laul on väga kuulus legendaarne Eestis, mis teile sellel lauluga seostub? Noh, piinlikkustunne natukene, sest et ega ma Püüan vältida igasugust edvistamist ja igasugused Edistamis ilmingud on mulle vastumeelsed. Et ma püüdsin teda kuue kuulata kui laulu kellestki teisest. Teid mäletatakse ja teatakse doktor noormanni, aga tuleb välja, et tol ajal, kui te alustasite sellena, siis inimesed teie isikut ei teadnud. Ja see oligi eesmärk. See oligi eesmärk, jah, sest, et noh, psühholoogile on alati see häda, et et ta, et alati võidaks küsida, ava sina ise ja ja mida sa ise arvad, ja siis jälgitakse tähele, panin sinu enda käitumist ja see võimaldas jääda nagu distantseerid oma isiksus problemaatikast ja, ja selle esimene 10 aastat oli ikka väga väheseid inimesi, kes, kes teadis seostada seda minu nimega. No see, et teie nimi ju laulu sai, see näitas, et huvi ja vajadus sellise teenuse järele oli, siis on loomulikult ka jätkuvalt olemas, jagate suhte ja seksuaalnõuga praegu loomulikult kaasaegses vormis internetiportaalis, aga kuidas on siis noorte probleemid mured ajas muutunud? Te olete seda tööd aastaid teinud? Tähendab kõigepealt oli see, et tookord oli küllaltki küllaltki uudne see sümmeetud sotsioloogias provokatsiooni meetod, et provotseerisin inimesi kirjutama oma muredest, sest et ega meile rõõmukirju ei tule siiamaani. Ikka mure pärast kirjutatakse ja tookord oli kuidagi poliitiliselt provotseerida rahvalt kirjutama või noort rahvast kirjutama oma muredest. Nii et sellepärast tuli ta uus nähtus ja peale selle, et et sellega koos legaliseeris kuidagi ka ka intiimsuhete ja seksitemaatika siis seda heaks tooniks ei nagu ei peetud. Nii et tookord võeti seda tunduvalt noh, võib-olla mingi uuendusliku, rohkem uuendusliku muna vastu kui praegu. Aga praegu on, kirjade arv on loomulikult praegu suurem kui tookord, sest et kui, kui ma kunagi pidin, pidin lugema noh, kuskil kokku 10000 kirja, mis tuli siis praegu on, tuleb mul lugeda päevas ikka üle 10 10 pöördumise. Ja probleemid muidugi on muutunud, ma ei tea, mis tasandil peaks nüüd rääkima ka väga, väga mingit sotsioloogiliselt tasandil või, või sisu tasandil. Aga kõigepealt, mis mind ennast on üllatanud, on on see, et, et probleemid, millega kunagi milles, kuna kirjutati vanuses 12 kuni 14 vabandust 14 kuni 16 on nüüd jõudnud vanusesse 12 kuni 14 ja võib-olla veelgi varasemasse ikka. See tähendab, et et täisiga üllatab meie noori oma probleemidega üha nooremalt. Ja noh, sellega on ilmselt üldse meie demograafiline situatsioon seotud, et me räägime kui rõõmustavat asja, et me vananeme kogu aeg elame kaua, aga kahjuks need aastad, mis rohkem elame, need pannakse juurde meie vanadusele. Ja praegu noh, perekonnanõuandlas vastu võttes ma näen, et vanainimeste probleemi, kes ei oska selle kingitusena, et elab kaua midagi peale hakata. Ta elab kaua ja ta ei oska seda. Samal ajal noorus, meil kogu aeg lüheneb. Kui ikkagi tüdrukud räägivad oma esimesest seksuaalvahekorrast juba vanuses 12 kuni 14 siis hakata nüüd noh, mul ei jää üle muud kui kinnitada, et ma olen ikkagi vananenud realist. Ja siis ma ütlen, et midagi on valesti, kui, kui sisuliselt alustatud väga paljud tüdrukud oma seksuaalelu ikkagi, et noh, liiga vara või võiks öelda isegi, et see on noh, võib-olla ärakasutamine või pedofiilia, sest et tema partner peab olema seal ju tingimata vanem. Aga miks see, miks see niimoodi on läinud, on teil mingeid mõtteid teoorinud selles osas? Tähendab kunagi oli võib-olla doktor Noormann, kes oma nagu ühepoolse moraalitseva hoiakuga hoidis midagi tasakaalus. Ja praegu ma olen püüan nimme hoida tasakaalustada teistpoolt just veidi püsivamat ja moraliseeriv omatia ja konservatiivsemat poolt, sest kõrval kes minu arvamustega konkureerivad on, on filmid. Arvuti, kus on pornoleheküljed kõigile kättesaadavad, kus ei ole mingeid vanusepiirangutega tsensuuri samuti tänav. Reklaam propageerib seksikus, kui, kui mingit Glamuuri all ja juba noored kasutavad seal sõnu, millest ma midagi aru ei saa, mida tähendab, kui noor ütleb, et mu peika väga seksikas auto ma vaatan autode kahtlase pilguga, et missugune detailsus seksikust paistab, et ta peab autot ju seksikaks ja ja see on niisugune nagu märksõna, et peab olema midagi, midagi seksikat. Ja nüüd üks, üks tähelepanek. Samal ajal jälle poiste infantiilsus nagu venib. Küllap on füsioloogiline alus ka, et, et tüdrukute puht füsioloogiline naiselikkus jõuab varem kätte kui, kui varem. Endise aegadel ja, ja poiste niukene mehelik endokrinoloogia käivitub hiljem tekib väga suur distants ja see teeb kasvatuse väga raskeks. Kunagi, kui me rääkisime sellest vanusevahest kui viienda klassi probleemist viiendas klassis käisid meil oma füsioloogilise käitumise poolest noored naised noh kõige noorema täiskasvanud naised ikkagi viiendas klassis ja, ja poisid olid parajad titad. Siis nüüd veel tunnistama juba seda varsti juba kolmanda klassi sündroomiks, et kolmanda klassi tüdrukud on oma füsioloogilise käitumiselt noored daamid ja kõrval on niisugune tita kari, kes, kes kukuilast klassiõhtul mõelda. Tüdrukud võivad mingi disko püsti panna, poisid jooksevad kempsu peitu. Tähendab, et nad ei niuke distants ainult süveneb, mida meie haridussüsteem kahjuks ei arvestanud. Te püüate siis nüüd aidata kasvatada ja ütlete ka ise nagu moraali lugeda, aga kuivõrd siis noored väärikas eas inimest üldse kuulavad ja arvestavad? Noh, eks see ole nende asi nüüd see sõltub ka, kuidas seda esitada ja ja kuidas ennast argumenteerida ikkagi olemuselt nad võtavad igasugused õpetust vastu ja olulisem ongi see, et milline õpetus neile veenvam ka see, mis tänavalt ja sealt pornolehekülgedelt või see, mis tuleb, tuleb ikkagi. Enam-vähem teaduspõhise. Seletuse või või või üldiselt üldtunnustatud kõlblusõpetuse kaudu. Kui te ütlete, et noored ikkagi jätkuvalt kirjutavad teile paljusil tulebki lauset 10 kirja päevas, näiteks. Ja teinekord rohkem kord vähem, jah, niiet. Aga kuidas, kui te ütlete siin, et ei osatagi ennast väljendada või kasutatakse mingeid sõnu, mida nagu antud kontekstis ei sobi, et kas see väljendamise oskus nii füüsiliselt kui ka kui ka kirjalikult, et ka selles osas on kuidagi tagasi lamama Jah, no see pole nüüd minu asi kritiseerida, aga, aga mulle tundub küll, et, et kõigepealt kirjaoskus on küll nadi, sest kunagi, kui kirjalikult tuli kirjutada, siis oli, sai käekirjast aru, üks asi, teine asi, et olite, mõtted olid selgemad, nüüd pidi ikkagi ei ole hooliv praegu nad tippivad sõnad üksteise otsa ilma kirjavahemärkideta. Algul mind isegi üllatas, see tulid, tulid igavene pikk kiri, mitte ühtegi kirjavahemärki. Ja lõpus oli kaks-kolm rida mingeid veidraid kirjavahemärke. Ma mõtlesin, et ta suhtleb umbes nii, et et pane ise need kirjavahemärgid õigesse kohta. Pärast ma sain teada, et sinna sellesse kirjavahemärkides oli ära peidetud sõnum. Et ma pean sellest väga lugu ja armastan sind. Kõik need niimoodi kanepisse taha oli pandud Rimi kuulnud ja kooloyle, mis kõik tähendab, et sealtkaudu jääb mulje, et arvuti oma niukseid tehnilise vahendina on välistanud neil arvutikirjades emotsionaalsuse. Et ei ole sellist ilusat ütlemist ja ilusaid komplimente ja ta on väga ratsionaalne. Ja emotsionaalsust on seal seal ikkagi väga vähe. Kuigi kuigi noored omavahel ka suhtlevad nii nemad mõistavad neid tähemärke ja teistsuguseid märke või, või on see siiski ka pealiskaudne? Jah, see on muidugi, kui noh, ikkagi välja käigu seina peal on, on kolmnurga ühtepidi kolmteistpidi, siis me saame aru, mida see tähendab. Aga kui on seal mingi dieet? Kirjavahemärk seal koolonitega siis on ta ju ei pruugi aru saada, et ma sind väga armastan, pealsed lugu või või imestan või mis nad kõik ütlevad. Nii et see on. Aga noh, see on jälle minu, minu see on aeg, teeb oma töö ja minu raskestimõistetavus on selles, et nagu emotsioonid on kadunud. Kunagi ma lugesin kirju, kus olid pisaratest laiali läinud kirjaread aga praegu on rohkem niisugust ratsionaalset Tigetsemist ja ja kurjust ja ainult sõna oli, et, et ma olen väga kurb, aga aga ta nüüd kirjeldused puuduvad. Aga see teile kirjutatakse, järelikult tähendab, et see asi läheb, need vastused lähevad korda ja soovitakse abi saada. Jah, ega ma ei ole nüüd küsinud, kui aga ta vahepeal oli kõige loetum rubriik seal. Aga perekonnaõpetuse õpetajad teevad sealt väljatrükke ja kasutavad seal oma õppeprogrammide kaasajastamiseks neid küsimusi-vastuseid, et küllap ta kellelegi läheb ikka peale. Just need koolides on ju ka olemas perekonna õpetused, inimese õpetused, info võimaluse saamisi on tänapäeval väga palju, aga teinekord noored pöörduvad teie poole täiesti ootamatute küsimustega. Üllatavate küsimustega. Jah, aga. Nüüd perekonnaõpetust otse ei ole, on inimeseõpetuse ja seal sees on ka perekonnaõpetus ja nüüd ongi probleem selles, millest ma alustasin, et et ta meile tunnitu diferentseeritud tüdrukutele ja poistele see, mida oleks vaja tüdrukutele rääkida selles eas, kui ta, kuidas, kui neid tabab see naiselikkus nagu, nagu hoog pähe ei olnud, täna olen küps naine ja siis ühel ajal see oleks talle vaja teistsugust infot, kui meie programmid praegu võimaldavad ja koos ei sa neid üldse rääkida. Kui poisid kuulevad noh, kasvõi seal tüdrukute menstruatsiooniprobleemidest või rasestumise vältimisest, siis poisid itsitavad, nemad ei ole selleni küpsenud, juba kasvanud ja, ja nii-öelda paljud õpetajad selle õigel ajal lõpetamata ja teadmised on ka, me räägime noh, üllatab mind näiteks see, et, et kogu aeg vaatamata sellele, et on igalt poolt infot saada, on ikka küsimused rasestumise profülaktikas, mida tüdrukud küsivad kuni selleni välja, et et miks meie ei võiks kasutada SOS, Pille ja, ja rasestumisvastaseid tablette ja, ja miks te nõuate kondoomi, kui võiks, võiks seda kõik tablettidega kõrvaldada ja Need sellist puht niisugune tehnilisi küsimusi on üllatavalt palju, ma arvan, et igalt poolt võib vastuse saada nendele küsimustele, aga aga noh, võib-olla arvatakse, et et ei viitsi ise siis internetis surfata ja et ta siis doktor vastab. Aga päris julgete küsimustega teinekord pöördutakse? Jah, selline avameelsus, kas ka üllatab, kas omal ajal ka seda oli? No omal ajal oli, oli meil tagasi saatja aadress oli posti aadres, nüüd meil on meiliaadress, mõned on, aga need on üldiselt ausad aadressid, sest et paljudele tuleb vastata ka otse meili teel mis ei ole küll meie mitte reegel ja kuulajatel ei tasu seda nüüd võtta, nii et et peabki vastama, viib see töökoormus hoopis suureks. Aga meili aadres ei taha, on elast kergem peita kui, kui postiaadressi taha. Nii et nad on ikkagi päris konkreetsed inimesed. Kui me oleme teinekord kontrollinud, kui väga kahtlane kiri seal, noh kui on tegemist pedofiili, aga või, või väärkäitumine, siis me saadame vastuse, ei olnud kontrolliks, kas inimene on olemas. Ta on neid kirju ka, mille peale käivitub politsei uuringud. Aga et nad on küllaltki ausad ja avameelsed, nii et ei ole ju, ega rumalus ei ole ju häbiasi, nii et sellest on nad küll aru saanud. Ja küsivad Kui te ütlete, et noored, eriti naised saavad aina varem täiskasvanumaks, siis jaa, vanemas eas on on ka tegelikult nagu probleeme kuidas selle vaba ajaga ja endaga toime tulla, noh seal on ka erinevad probleemid, miks, miks on niimoodi läinud, aga kuidas on üldse selline eri põlvkondade suhe omavahel, kuivõrd austatakse, mõistetakse teineteist? On keeruline vastata sest et see on olemas selline õpetus nagu keragoogika pedagoogika lõppedes, kuidas lapsest saab täiskasvanu andragoogika täiskasvanuõppe ja nüüd on? No Põhjamaades maad. Haaramas seal valdkondi arvamus keragoogika ehk siis vananemise õpetusest vananeda ka ei oska, me ei ole ju. Me õpetame noortele, kuidas elada täiskasvanuna, aga jubeda ei noortel ega täiskasvanu teile, kuidas elada oma ela elu vanana. Ja praegune see kolmas põlvkond, ehk siis vanaisad-vanaemade põlvkond, keda saab lugeda kolmandast põlvkonnast. Nende elu on ju sundinud neid muutma oma tõekspidamisi, mis kogu aeg midagi lagastanud. Noh, me oleme läbi elanud laulva revolutsiooni. Ta oli revolutsioon, kus me olime kõik ühiselt, võitlesime oma vabaduse eest, siis tuli riiklik iseseisvus, mis juba tekitas lõhe, meie omad, siis tuli, tulid igasuguste erastamisärastamised, siis tuli oma raha, mis täitis meid uhkusega. Natukese aja pärast me loobusime, selles jälle sai keegi vastu pükse. Siis me astusime mingitesse kampadesse seal NATO ja Euroimisele paljude kolmanda põlvkonna inimestele, Nende tõekspidamisi, rikud nüüd, Me oleme kahtleme, paljud kolmanda põlve inimesed kahtlevad nii euros kui euroliidus. Nii et, et kolmas põlvkond on kõigi nende revolutsioonide kaudu kõvasti muserdatud. Ja see raskendab suhtlemist selle põlvkonnaga, kes sündis kuskil 80.-te 80 90.-te vahel, need on need praegu elujõuline noor põlvkond, kes neist asjadest aru ei saanud. No seda ikka väidetakse, et noored ja vanad teineteist ei mõista, ei saa aru, kas, kas teile tundub, et praegu on see kuidagi? Praegu ta on sellepärast, et, et just need need kaks asja nagu poliitilised, millega millesse meritsi sekkuda ei tahaks. Aga koos sellega tekkinud eetilised arusaamad, sest et räägime eetikakriisist ja ja kas oma eetikakoodeksid aga on kaks eetilist tasandit, millega puutume kokku ka siis, kui me pole üldse eetikaga vetikat õppinudki ja, ja moraalist rääkinud, see on aususe ja valetamise tasakaal, mida praegu märkame nüüd viimaste skandaalidega. Seal tavalist inimest ei huvitanud üldse see raha asi, kas antirahu ei antud, vaid nende jaoks, tähendas seda, et kas valetab või ei valeta, tähendab, see oli see, mis, mis ajab nagu harja püsti, et et issand jumal, missugune inimene valetab. Ja teine on, on kõlblus tasakaalu osana see, et, et väärikus ja labasus. Et meie väärikuse piir, aga hämarduma ma ei kujuta ette, kust lõppeb minu väärikus ja kust algab käitumise mõte, mõtlemisviisi suhtlemise labasus, mida ma endale luban. Nii et midagi väärikas inimendale ei luba ütleme joodikul rääkida, et, et kas sa lubad endal agnooli või luba. Väärikas joodik ütleb, kõigi una magnoolia maju, nii on, on inimestel täpselt samuti. Et väärikas inimene Pälvib usaldust ja kui ta lubab endale mingi labasuse seal noppis, millega praegu me ju räägime, et pildistanud ajakirja esikaanel kas või paljalt, aga peaasi, et sa seal oled olemas, siis saaled, olete olemas, muidu sind ei ole. Aga äkki need normid, piirid, mis on hea vale, õige vale. Võib-olla need on iga inimese puhul erinevad, tunnetada. Aga nii nagu on olemas meil eilegi käitumise sünergia, nii on ka meil ühiskonna kõlbeline sünergia olemas, kus me, kus me nagu kriitiline mass kallutab meid kõiki ühele poole mõtlema ja ja seondliku demagoogiline seletas, et me, et igalühel maa noh, tüüpiline see protsent, mida ju inimestele kogu aeg räägitakse, et teie palk suureneb neli protsenti. Mis see tähendab seal ütleme, miinimumpalgaga haiglaõde ja tema neli protsenti tähendab, et ta saab 50 senti päevas palgalisa, siis võib kulutada parlamendi saadikul. On see päeva lisa viis eurot, tähendab see protsent on täiesti demagoogiline ja kõlab küll, eks ole, ta on niisugune nagu võrdsus, protsent, võrdsus, aga tegelikult on see igalühel erinev, nii et meil on. Muidugi me näeme neid asju erinevalt, aga, aga me ei tohi seda protsentuaalselt suhtumist. Igas viijad protsent on võrdne, aga sisu on erinev. Kasvõi on kuskil haridussüsteemis mingid puudujäägid, et neid ei õpetata head, halba, õiget valet, neid norme. Norra normide õpetamine on võib-olla üks asi, aga, aga see meie koolitussüsteem on. Eks ta on jälle minu eriarvamusi ja ma olen seda kuskil salanud, aga ma olen. Minu arvates on, on kõik see, mida me nimetame kasvatuseks, ehk inimese saatmine tema arenguteel on üksikult üldisele. Lapse algus on ema kõhus ja suhtleb seal kaudu siis ta sündides suhtleb emaga siis isaga, siis perekonnaga, perekond on ka juba laiali mõiste vanemad, õed ja, ja vanemad vennad ja sugulased ja ja, ja see on nüüd see osa, kus inimesele jõuab see arusaam elust. Need suhted on minuga on head ja halvad, tähendab seal see headuse ja kurjusetasand seda reguleerib meil ajus siis meie kõige ürgsemas kukla aju, mis ei ole muutunud. Ja ürgajast peale see krokodilli Aivo, mina alles. Ja kui me jõuame ühiskonda, siis saab meie käitumise aluseks hoopis teine skaala, see on õige ja vale käitumine ja see on hoopis midagi muud. Sealt tuleneb see JOKK juriidiliselt õige. Ja kui me nüüd jätame kasvatuses selle personifitseeritud kasvatuse aja kõrvale, ei õpeta lapsele headust tema enda arengu kaudu teise inimsuhete kaudu. Siis, kui me saavutame selle, et me noorus on varasotsialiseerunud, et varakult lahendab asja ainult õigel ja valel tasandil, mitte hea ja, ja halva tasandil. Kas te ütlete, et inimene satub liiga varakult ühiskonda, ütleme siis lihtsustatult. Lapsed lähevad liiga vara lasteaeda. Vaat lasteaiad on minu jaoks küsimärk praegu ja praegu ma eksperimenteerinud praeguni seal mitmes lasteaia sellega, et kas meil õnnestub lasteaias õpetada seda, mida peaks õpetama kodu. Kõik need headuse mõisteid, seda võib-olla pealt, nagu praegu nüüd kiiresti intervjuu raames öelda ei saagi aru headuse kasvatusega aga näiteks diretamine on headus teisele käti, vaata talle silma. Siis sa ütled talle, et sina oled olemas, mitte astun ukse sisse, röövatan tšau. Näe vaata mind. Palumine, tänamine on, on ju tegelikult teise inimesega suhtlemise tasand, palun tee minu heaks midagi seal sõnast palve tuletatud ja Me peame alanduma teiselt palu midagi. Täna ma täpselt samuti tänatakse ainult heateooriast, mitte viisakus. Viisakus on seesama sotsiaalse maailmaõpetus oleteistega, viisakas. Aga täna On tähendab ikka seda, sa tegid mulle head. Täna on viisakas aitäh, see oli, viskad nagu jootraha seal, aitäh. No mis sa pead tulema kodust või, või, või ikkagi haridusse. Kodunt, ja nüüd me proovimegi, kas lasteaias õnnestub seda lasteni lasteni viia, et ta sellest lasteaiad on, on ka need rühmad on suured ja ta on samuti juba juba sotsiaalne keskkond, ta ei ole hoomatav. Noh, väikeste gruppide teooria ütleb, et hoomata seltskond on, on 12 inimest, siis me suudame Kadismi liikmelise suhtlemiskollektiivid, me suudame oma personaalse identiteedi säilitada ja kui meid on juba üle 24, siis me oleme igal juhul juba lahustunud. Ja lasteaed on niisugune koht, kus, mille üle võib vaielda. Ja no ma olen jõudnud praegu esialgu järeldused, lasteaia õnnestub ikkagi kompenseerida neid puudusi, mis mis on nendel peres puudu jäänud. Aga kahjuks peab lasteaia otsa seal juba kõik need pedagoogilised institutsioonid mis ainult lapsi röövivad perest, nagu nagu pikapäeva rühm lapsel istub, läheb, jõuab koju koos isegi hiljem, kui nende emmed-issid, tema paneb magama, süüa hommikul jälle kooli. Siis on, on minu jaoks veider asutus, mis asi, asi on üldse õpilaskodu. Kas ta on kodu, kus õpetatakse, või kool, kus magatakse, tähendab, me tahame hoopiski perekonnafunktsiooni endale ja nii oleme, oleme saavutanud selle, et lapsed noh, niisugust vara spetsialiseerunud neil siin niisugune headuse tasand jääb ja puudu. Ja seda on väga raske muidugi muuta ja seal ka minu eriarvamus. Et see on niukene häda meie koolitussüsteemis, et, et meie jana perekonnale aega oma lastega tegeleda. Ratsionaalsus majanduslik efektiivsus saab nagu võitu meile ning praegu käsil koolivõrgu uuendamine, mis sisuliselt tähendab siis kokkutõmbamist koolide vähendamist see küll esialgu puudutab keskkoolinoori, kes peavad minema kodust kaugemale õppima ja just sealsamas õpilaskodudes elama. Jah, see on, minu jaoks on see problemaatiline, mina ise, kui ma püüan igas halvas asjas ka midagi head näha, mina nägin, et kui õpilaste arv jääb väiksemaks, siis tähendab, et see suhtluskeskkond muutub inimlikumaks, klassid jäävad siis väiksemaks, jumal tänatud, kaob ära see igavene trügimine, kaklemine, õelutsemine, koolivägivald. Kuna väikeses seltskonnas on võimalik see kontrolli all hoida ja samuti kohaga. Et koolid jäävad väiksemaks, jääb see lärm väiksemaks ja, ja see turumentaliteet ja turumiljöö kaob ära. Aga võta näpust, nüüd majanduslikud lüüakse ikkagi juba väiksed koolid kokku ja väiksed klassid kokku ja see kunagine piiriks arvatud väikeste gruppide teooria järgi 24 on see suhtlemisgrupi viimane piir, seda ignoreeritakse juba lasteaiaski, kus on, kus lapsel on eriti oluline. Ta suudab kõigi oma kaaslastega suhelda ja ta ei suhtle mitte kui kollektiivi liige, vaid kui, kui, kui sõbralik inimene teistega oma isikliku sõbraga. Aga keskkooliastmes, siis te arvate, et võiksid väiksemad klassid olla, sest praegu ju see reform üritabki gümnaasiume tõsta nagu eraldi väiksematest ja samas siis peaks valikuvõimalused ja üldse parem haridus tulema. Nendest suurest gümnaasiumidest. Käib tegelikult juba täiskasvanud inimene, nii et selles mõttes ma ei näe nüüd ohtu, et nüüd keskkool, inimene läheb vanemate kontrolli alt välja, sest ta on. Eluaeg oleme selles eas ikka suutnud juba iseseisvalt oma tarkusega toime tulla ja polegi eriti pädistunud. Aga just sellega, et, et meie eluiga pikeneb, minu uskumine, et on, on, on selles, et peaksime pikendama noorust ja, ja see on jälle minu. Teised ei pruugi nõustuda, aga mina teeksin põhikool üldse 10 aastaseks praegu. Me kärbib õppekavasid, sest kõik, mis sinna tahab, tikkuda, ei mahu ära. Ja sealt ma olen paljusi välja visanud, et mahuks ära. Aga kui põhikuuleks 10 10 10 aastane, kõigepealt pikeneks sellega kohustuslik noorus, sa oled 10 aastat ehk seitsme vähemalt 17 aastat vana. Oled sa õpilane ja, ja polegi, tekkisid olukorda, kus see 16 aastaselt, kuid edasi õppima elale tänaval tööle ei võeta ja ulgudki ringi õpib töötuks olema ja, ja nii ta ongi. Ja teine asi, et, et siis on ka see noh, nii-öelda kuul, kui, kui inetu sõna säilitamiskohta on igal juhul olemas, kus ma kus ta on kooli nelja seina vahel ja kontrolli all. Ja samal ajal ta mehistub. Me tuleme samad poisid, kes on nagu kaua niukesed, infantiivsemad, need need mehistuksid, selle seitsmeteistaastane poiss on juba juba ikkagi päris meistunud ja kui ta läheb gümnaasiumi, siis pole see mingi probleem, et ta peab, peab iseendaga ise toime tulema. Ja selles ma suurt ohtu ei näe, aga kui murde-eas jääb ikkagi personaalne kontrollnimetusena kasvatati kontrollitavaid, hoitakse kontrolli all ja, ja kui, kui selline kodune pilk oma arenevale noorele inimesele puudu jääb, siis on kuri karjas. Mul on kasutada magistrandi uurimus, kus ta tõestas ära, et et 85 protsenti kurjategijatest, kes on sattunud siis kuritegelikult teele täiskasvanu tegi oma esimese seatembu, tookord nimetati seda mitte pahateo või kuripahateoks. Ta tegi selle murdeealisena. Tähendab, et ta oli parajasti kellelegi kontrolli alt väljas ja kui me selles eas, kus me oleme ise arvame, et oleme mehed seda aega seksiolooge nimeta pseudomeelikus ajaks. Ja kui, kui ma arvan, et me oleme mehelikult sellise rabeda käitumisega nagu suitsetamine, alkohol, pahed oma raha, oma aeg ja püüame otsustada seda oma nägemuse järgi siis me võime eksida, kas me tahame või ei taha. Ja, ja sealt saab see enamus meie kuritegelikku käitumist alguse juba meie meie andeksandmisest endale murdjas. Teisipäevases vabariigi kodanikes arutleti ka üldse laiemalt meie kaasmaalaste sellise morni oleku või ka ebaviisakuse õeluse üle ja seda siis küll peamiselt veebis anonüümselt esinedes, nii nagu kaasajal on mõnusalt võimalik teha professor Airi Värnik leidis, sa oled metslane on meis kõigis olemas, aga ühiskondade ülesanne peab olema see, kuidas kurjust inimestes vaos hoida. Milline teie nägemus? Samasugune ainult, et see inimkond peab sekkuma tunduvalt varem. Vigade parandamine on tunduvalt raskem kui vigade vältimine. Ja see on jälle selle koduse kasvatuse osa. Meil on, paljud asjad on meile nii hea, kui halb on õpitud. Aga kõik toetub ikkagi meie kõigepealt instinktidele kaheksa instinkti, millega me sünnime, need vajavad koolitamist ja noh, meil on näiteks agressiivsus või on enesekaitse instinkt, kui seda ei ole koolitatud vaos hoidma, siis me iga solvumise peale kohe vihastame ja, ja noh, või siis. Emainstinkt iha instinkt tähendab taastootmise instinkt. See võib käivituda nii seksuaalse jälbimisena. Lihtsalt olen torman seksuaalvahekorda seikleja võõrastes voodites või enda moraaliga taltsutada tähendab kõik asjad õpitav. Peale selle on meie. Geneetiliselt on võimalus realiseerida ennast väga erinevalt. Ja tihtipeale need on, on teineteist välistavad võimalused. Näiteks Adismi geen, millele ka professor Airi Värnik viitas, see on meis kõigis peidus. Aga mitte igasühes ei käivitu. Näiteks Mowgli lastest on teada, et on need lapsedki ilma vanemliku hooletu hooleta jäänud. Need on. Ja kui inimese elu esimene kogemus puutub raskeid olukord kätes, adistliku reaktsiooniga, siis ta käivitab sama asjaga iga kord, kui tal on halb olla. Tähendab, sadism on, on epigeneetiline käivitatav geen ja seda me peame juba mitte hiljem parandama hakkama, kuid on käivitunud siis sellega ma ei tule toime ka kasvatusnõuandlas. Kui ikkagi laps oma loomult on sadist, siis ma tõstan käed üles, sest et ta ta iga Ebameeldiva sõna peale vihastuda isegi pakutele vale värvitassist mahla juua, siis virutasin tassiga siia, pole minu tass. Tähendab, et neid parandada on raske, aga me peame suutma seda vältida. Selleks on palju võtteid, seda ei saa intervjuu käigus rääkida. Aga see vanemlik hoolitsus, tähelepanu, toetus lapsele. Seda ju takistab see tänapäeval, et vanematel pole aega, peavad tööl käima stressi on palju endagagi. Jah, tähendab, ega me ei oska. Me praegu räägime. Et meil ühiskonnas on lapsi vähe, aga vanemad tunnevad oma võimetust lapsi kasvatada. Nüüd kasvatus, nõuandlas tulevad paljud vanemad, kes väidavad, et ühe lapsemale muretsevad, jumala eest ma teist küll ei muretse, ma ei teadnud, et see on järsku nii raske. Kui uurimisraske on siis raske on see, et minu enda võimetus, jõuetus või oskamatus sel lapsega toime tulla on kuidagi piiratud seoses sellega, et ma käin tööl. Praegu fetišeerime naist, kes on, on selline emantsipeerunud naine. Kunagi nõukogude ajal räägiti seal ideaalne naine, niisugune nahkjopes ja revolver käes ja pläru suur niukene, Urazamoivad, aku, niukene, naiskomissari tüüp. Praegu me oleme loonud samasuguse naise ideaalkuvandi, kes suudab meest igal pool asendada. Ta on ratsionaalne. Ta ta juhib, ta on, on glamuurne. Ja kui me üks asi, mida mina otsin, on puudun, emalikus ei räägi. Me räägime, et naine peab olema nagu mees noaga, aga naine peab olema nagu ema eelkõige, see ei tähenda seda, et me Mul on vastu vaielnud, kas sa tahad suruda naise jälle jälle tagasi sinna pliidi taha, mitte pliidi taha. Pliited haaval polegi enam mikrolaine, aga tahad uuesti teda, teda me lapse mähkmete suruda, neid pesema? See on keegi perse tegema. Meie mehed ei saa seda teha, meie meie ei nõua endale, kui me asutage, mindi meeste ühingu, et nüüd hakkame, hakkame nõudma endale naiste õigused hakkab nimetama või meil midagi seal ta sünnitama. Kuskil Me peame kritiseerima uuesti naist kui ema. Ja, ja kui su muialdamis tagasi andma sõda, pole mõtet meil fetišeerida, et nüüd lai suhte. Kuna mehed on nanni punnistunud Aga see laste kasvatamine, õpetamine, oskamatus selles osas või, või mitteteadmine, see tuleb siis eelkõige nagu ajapuudusest. Ajapuudus, aga oskamatusest seal on, on neid, kes niukene skaala on selline, on. Aga kuidas siis ei osata, tänapäeval ju õpid mitmeid aastaid, käid koolides, oled haritud inimene saad emaks aina hilisemas eas. Jah, ja nüüd, no üks on see hetk, et minu eneseteostus on nüüd, kus ma tahan teostada sotsiaalselt võidan, teostuda ennast, emana on ühitatud neid ühitada vaid omadusi palju ja, ja ma ei taha süüdistada, et kõik naised on sellised, aga üha rohkem ma kogen just noorte inimeste suhtumine seda, et muretsen lapse võimalikult hilja. Et on, ma saan ennast teostada ja et aitab ühest lapsest küll temale aitab tema emainstinkt on sellega nagu rahuldatud. Ta mõtleb ka seda, et ta on siis targem last just õpetama kasvatama. Vot kahjuks ei ole, sest et, et siis on, on, tuleb kasvatuse ratsionaalsus juurde, aga kasvatuse emotsionaalsus selleks ajaks on ta on ta kuidagi noh, kalgistunud ta, räägib Ele, mis on õige ja vale. Aga ta, ta ei suuda kasvatada seda, mis on õige, on hea ja halb. Ja need mõned lapsevanemad, kellega, kes on saanud lapsed üle kolmekümnesena veel alla 40, mis on meil see ka kasvarutseja sünnitajatest, kes on see 30 neljapäeval sünnitama hakanud. Nende nende kasvatuses on jumala õige kõik ratsionaalne aga nii nagu elu on muutunud ratsionaalsemaks, nii on ka kasvatus on muutunud selle võrra ratsionaalsemaks olnud tal olnud tähtsam juba kaslased. Viimane tähtaeg piima joodab lapsele, viskab selle päev hiljem prügikasti ja see on tema kasvatuse, tahtsid jälgida ratsionaalseid reegleid, aga olla temaga koos, olla temaga osata mängida. Ja Me ja nii on ka isa roll meil tegelikult ma ei taha nüüd ainult naisi hukka mõista, aga isa roll on samuti meil. Meil teisenenud. Isa peaks olema koduse arengujuht. Ema peaks olema kodune, hoolitsejad on kõik, see garanteerib talle talle lapseks söödetud-joodetud tallad, riided seljas olema. Aga isa peaks juhtima lapse arengut, annab talle esimese tööriista kätte, mida ema ei tee. Minu arusaamise järgi. Emalt lastid jalgade sõitu üldse selgeks ei õpeta, sest see oli ohtlik. Isa paneb lapse jalgrattasadulasse, lükkab teise mäest alla ja ema jookseb kõrval ja kiljub, issand jumal, tapad lapse ära. Isa lubab endale riskida arengu nimel, viib lapse ühiskonda. Ja, aga ega meil, et tegelikult isade roll natukene kasvab, me oleme, märkan praegu rõõmuga, kui palju on meil tekkinud isasid tänavalgis, jalutavad lastega, käivad seal või jõusaalis ja bowlingut mängimas, koos lastega. Näeb, isa roll on nagu, nagu nagu kasvanud. Aga, aga üha enam tuleb neid. No aga te leiate, et teatud ülesanded, teatud roll on ikka emal ja teatud ülesanded isaks. Ja vanaemal emotsionaalseid regulaatori roll on vanaemal vanem vend kui kaitsja, ka temal seal roll tähendab kaks, et oleks kedagi kaitsta, kes kaitseb vanem õde, see on küll halb. Lapsed saavad aru, et vanem õde on ema variroll, kes hakkab endale lubab endale väikse väikest venda karistada, nurka panna ja õiendada kalal ja aga need kõik on need suhted, mis määravadki head ja halvad suhted. Nii, aga läheme ka veel siis ütleme kuldsesse elu ikka, sest meil oli siin äsja ka väärika vananemise aasta ja ma otsisin välja, te rääkisite ka sügisel septembris televisioonis ETV-s, et väärikalt vananemist tuleb tegelikult õppida. Korrake jääbki seda mõttekäiku ellu. No see on seesama keragoogika, et see ei, ei arvestab inimese vanust mitte elatud aastate järgi vaid põlvkondadesse kuulumise järgi. Esimene põlvkond on see, kui inimesed lapsi veel pole, sest et siis on tema psüühika on egoistlik, nagu me kõik oleme, oleme, olime noored ja lapsi polnud, siis me vandusime enda ainult enda eestlased, ära sina õienda ise suitsetate minu tervis ise joon minu tervise, tüüpiline seletus, kohe. Me lubasime endale seiklemist ja mõtlematut käitumist, niipea kui sündisid lapsed, ostsime teise põlvkonda ja see madis meile vastutuse. Kui ma jälgin psühholoogina, kuidas käituvad samad inimesed nüüd juba lapsevanema, siis ta vastutab, ma ei saa peole tulema, laps kodus, lapsed, sest ma ei saa teist teha ühiskond juhivatega, teise põlvkonna inimesed, sest nendel on on tekkinud vastutustunne oma lapse kauduga ühiskonna juhtimisel. Aga kui me astume tühima, astume või tõugatakse kolmandasse põlve, kus meil on ka lapselapsed, siis tekib meile Endale seletatav, aga teistele mõistetamatu õigus vaadata üle õla tagasi ja öelda, et nii on kogu aeg olnud, tähendab mõtlemise võime, mida me nimetame elutarkuseks elutarkusega saab nimetada ainult see inimene, kes on läbi kolme põlvkonna elanud lasteta vana vanaks saanud inimene ei ole elutarktaoliselt kaua elanud. Ja ma ütlen, et see kolmanda põlvkonna tarkus on suuresti see, et kuidas seletada selle veidi võib-olla konstantse või, või konservatiivse tarkusega seda pealetungivat noh, niisugust nooruslikku uljust või torma, mis me ühiskond praegu tormab meeletu kiirusega, ma ei tea, ise kuu, et kuskil Maran vanem põlvkond pidurdab, et ta peab natukene hoogu maha, ootame tagalat, järelime, tagala on ju väga nõrk. Ei ole lapsi ja tervised vilets ja kõik on see, mida, mida varem vanemad inimesed räägivad. Sellele tuginebki arusaam keragoogikast, sest et üle viiekümneaastaseid inimesi on meil juba üle poole. Me olemegi juba see põlvkond, kus me peaksime seda Iru tarkust kuulda võtma ja, ja seda rohkem arvestama. Ja see tähendab ka ka seda, et meil peaks olema. Ma räägin nüüd meie, kuna ma ise kuulun ka sinna õigus kaasa rääkida, enamuses maailma parlamentides on olemas ka oma seeniorkogud, mis koosnevadki siis kolmanda põlvkonna inimestest. Meil ei, meil on Paul-Eerik Rummo on kõige vanem liige Parlamendis tema roll on ainult avada kõige vanema saadikuna, avab siis istungijärgu või istungisessioonid. Aga tegelikult ega see kolmanda põlvkonna hääl eriti kuskil ei kaja. Ja ma ei taha öelda, et nad endale hakkavad õigusi mõistma, vaid nemad paljude elunähtusi, nemad tunduvalt rahulikumana ja ja võib-olla ka aitavad natukene. Noh, võib-olla pingeid vähendada põlvkondade vahel, mitte neid juurde luua, sest leplik põlvkond, nad on niipalju kui pidanud leppima. Aga noored ei lepi paljude asjadega, ei, ei, ei vähese palgaga ega, ega noh, ma ei tea, kõikide hädadega. Aga kolmas põlvkond suudaks neid lepitada. Aga kas saab kolmas põlvkond on siis praegu liiga vaikne või ei võeta neid kuulda ja liiga vaiksed? Eks ta mõlemat pidi, sest et jälle see kriitiline mass kuskil ületab sellega, et kõik vaikselt rääkijad kogu moodustavad valju hääle, siis on ta juba kuuldavõetav. Ega meil pole eriti erilise nihukese institutsioone, ka meil on öelnud, et vanainimeste klubid, kes arvatakse, käivad koosnevad heegeldamas ja ja mälestusi heietama, aga aga sellist sotsiaalset mõju omavat häält neil ei ole. Puuetega inimestel on nüüd juba palju tugevam hääl tänu Tiina Kangro tohutule tööle nende eest võideldes, aga, aga nüüd, kui võrrelda, et kui kass on, on samasugune väljaanne või samasugused eest võitlejad. Pensionäride parteidki on meil kogu aeg olnud. On olnud aga ära ära lagunenud või kuskile ära tõmmatud, ära imetud teise seltskonda. Et ühiskonna sidusus, lõimumine, see on praegu puudulik. See on puudulik ja häda ongi selles, et, et noorematel on raske ennast siduda vanematega. Et nad no nad ütlevad, et tenor talgitsete ja ja ma tean, et see noordid praeguni ütleb nostalgitses ise täpselt samuti 50 aasta pärast, nii et seal ei ole. Nad lihtsalt ei kujuta ette, et ta ise kunagi muutub samasuguseks kui mina, esimene põlvkond unistab. Mina unistasin ka noorena, milles kõik ma joonistanud. Praegu ma elan oma noorpõlve unistuste olevikus. See, milles muisonüüdlemine, olevik, kas ta vastab sellele, millest unistasid. Jätame kõik selle elukorralduse kõrvale, aga suhete salgud? Küll ma mõtlesin, et issand, kui mul, kui ma ikka olen vana ja lugupeetud küll mul on siis neid tüdrukuid palju. Talongi, aga tüdrukud on minuvanused, eks ole, nendega pole midagi peale. Nii ta on, jah, aga lõpetuseks Tõnu Ots, mis te ennast praegu veel aktiivsena hoiab? Te sõidate, käite mööda Eestit ringi ka välismaal, esinejate, õpetajate koolitate veel aktiivselt. Noh, ma tean, samatki ragoogi, kas see on seal on väga palju saladusi, kuidas ennast noorena hoida Nora, tunda? Meie elu koosneb kolmest tegevuste reast, mis on meile kohustuslikud. Esimene on esitentsialistlikud tegevused, et hoida ennast elus söömine, alltöö tegemine, palga teenimine, kõik teine on korrastamine. Nii maailma korrastame, enda ümbruse korrastamine, parandamine, remontimine, sõna otseses mõttes remontimine ja kolmas on looming, teha midagi sellist, mida varem pole, pole olnud. Kui me hakkame vananema, siis endale märkamatult. Me hakkame loobuma sealt tagant otsast. Me loobume loomingust, me ei tee midagi sellist, mida pole olemas olnud. See märk juba sellest, et me tahame ise loobuda vananemisest. Kui me loobume parandamisest, et mida enam maailma parandada ei mõtle maailma paranduslike mõtteid, aga me ei taha parandada ka logisevad ukselinki või, või aknaraami. See näitab, et meil ellusuhtumine, ah minu oja peab veel vastu, kannatame ära. Ja kolmas see tahab, et vanadus on käes juba. Ja kolmas kui ma enam ei, ei kata endale lauda, vaid vaid söö külmkapi ääres seal vorsti jupp ühes käes ja teises käes, siis, siis ma juba siis on asi köga, siis ma olen noh, praktiliselt ootan surma juba. Ja nüüd on nii, et tuleb vaadata, et see elu koosneks kõigepealt loomingustel ja mida midagi teha iga päev. Noh, minu elu mediteerimine õhtuti seisnebki selles ma mõtlen mida ma täna tegin, sellist, mida varem ei ole olnud, noh minu jaoks on võib-olla mingi hea mõte, mida ma olen kuskil kirjutanud või mingi artikli jupikene või no täitsa puht niisuguse nagu nad meile tuttavad ka kuulevad, teavad, mul on suur koeraaed ehitatud mitu aastat ehitasin. Ja õhtul, kui ma ei leidnud mitte midagi ühtegi õigustust oma olemasolule tänama, midagi loonud, siis ma läksin ja lõin pidžaama väel ühe lati sellesse aeda juurde ja olin endaga rahul. Ahaa, ma ei ole veel vana. Ma seda latti siin aias enne mind ei olnud, tähendab, et kui ma suudan niimoodi mõelda, siis ma hoian ennast ennast. Mitte noorena, ma, ma ei häbenenud nooremana. Ma hoian ennast väärika vanana ja mõtlemises kinni. Ja niipea, kui me hakkame, ah, mis nüüd mina ja, ja siis siis me jäämegi vanaks. Oli väga huvitav, väga põnev. Ma soovin teile seda indu ja seda huvi ja siis maailma ja inimeste tundmise juures, mis, mis ei lõpe ju kunagi ja väga huvitavad lähenemised ja mõtted elule ja inimeste käigule. Meil oli stuudios külas Tõnu Ots. Suur aitäh stuudiosse tulemast ja küsis. Lauri Varik. Tänan teid ka. Tegija.