Uus aasta õnnitlusi olete kindlasti juba väga palju vastu võtnud. Olgu neile lisaks ka minu parimad soovid kõigile, kes on vaevunud meie saadet kuulama või selles kaasa tegema. Loodan edaspidigi heatahtlikku suhtumist ning kaasabi huvitavate inimeste leidmisel seletamaks meenutusi sündmustest, mis jäävad järjest kaugemale selja taha ja mille tunnistajaid jääb ikka vähemaks. Ja täna võib veel kõike head algavaks aastaks soovida, sest on ju alles kolmekuningapäev. Pärast seda aga siis pidavat soovijale tulema lisakohustusi. Olgu, eetrisse läheb meie 135. saade ja alanud on saatesarja elus seitsmes kalendriaasta. Pisut muusikat ja asume lubatud teema juurde. Täna on meenutamas mehed, kes pool sajandit tagasi olid koolipoisid. Selle teema vastu olen ammugi huvi tundnud, sest pole just palju seda, mida on kirjutatud koolinoorte elust ja suhtumistest pärast 1940. aasta suve erutavaid sündmusi. Tänu peamiselt kirjanik Villem Krossile on üht-teist raamatu lehekülgedele saanud. Praegu aga võime öelda, et siiski võrdlemisi ühekülgselt. Ühekülgsust oli samuti saksa okupatsiooni ajal ajalehes Eesti sõna avaldatud ja koolipoiste hulgas populaarsuse võitnud Richard tiheri järjejutus. 12 kellalööki. Nagu kogu Eesti ühiskonnas oli elu ka kooliseinte vahel hoopiski keerulisem ja vastuolulisem, kui seda senini kirjapandust välja loeb. Istusid ju siis koolipingis noored, kes olid sündinud, kasvanud ja õppinud iseseisvas Eesti vabariigis ja kellele see vabariik oli loomulik, seaduspärane ja ka ainuvõimalik. Muutunud oludes ja kooliellu tunginud võõrasse vaimusse suhtuti kas vaenulikult või vähemalt väga ettevaatlikult. Mul on laual kiri mehed, kes 1940. aastal õppis Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis. Ta kirjutas, kuidas kõiki vapustas, kui sügisel õppeaasta alguses jagati klassis laiali ankeetlehed, milles nõuti andmeid vanemate kohta. Tal on meeles, et sealt küsiti, millega vanemad tegelesid enne 1900 neljakümnendat aastat ja millega praegu tegelevad missugustes organisatsioonides olid kaastegevad Isamaaliit, kaitseliit või vabadussõjalaste liit kas lihtliikmena või juhtiva tegelasena kas vanematel oli kinnisvara või tööstusettevõtte ja kui oli, kui palju töölisi ja teenistujaid seal töötas ja nõnda edasi võib arvata, kellele ja milleks neid andmeid vaja oli. See on üks näide sellest, mis oli ootamatu ja võõras. Kooli ja klassikollektiivides tekkisid uued suhted. Muutus ka vahekord õpetaja, õpilane, eriti selle tõttu, et pedagoogid pidid nüüd eitama seda, mida nad alles eelmisel õppeaastal oli teatanud. Missuguseid mõtteid see kõik noores arenevas inimeses äratas, peaks selge olema. Nüüd aga kaks meest, kes sel keerulisel ajal olid klassivennad Tartus Treffneri gümnaasiumis Isistrechtneristid Gunnar Pedraudse tuntud helilooja ja Ivo Helvik, tema klassikaaslane. Nagu ikka, on meenutamisega niimoodi, et paratamatult kanduvad mõtted ka varasemasse või hilisemasse aega. Aga sellest pole hõlpu, see tuleb isegi asjale kasuks, alustab Gunnar Pedraudse. Progümnaasiumis lõpetasin neli klassi. Tähendab, see oli kaheksa, ei lõpetanud ja siis tehti nii, et Brow gümnaasiumi kaotati ära niuke nimetus. Ja tehti sellises keskkooli kolmas siis tähendab, kui algkool oleks kuus, on keskkool kolm, üheksas üheksas klass tegelikult sisel aga uus õppeaasta. See on selle algusest mehedes ivo hälvik. Esimesel kooli. Päeval punased lipud olid saalis. Tavaliselt oli meil sinimustvalged lipud. Presidendi pilt oli. Nüüd oli Lenin, Stalin, Marx ja Engels neljakesi reas. Avakõne pidas senine kooli direktor Konstantin Treffner. Ta pidas väga ilusa kõne, kutsus meid üles rahule ja distsipliinile, ütles umbes samuti, nagu ütles president Konstantin Päts oma viimases kõnes raadio kaudu Eesti rahvale, et meil on rasked ajad. Aga me suudame säilitada oma rahvuslikke huve, rikkuse ja oma olemasolu. Kui me oleme kained ja oleme rahulikud ja ei tee midagi niisugust, mis võiks meie rahvast ohustada. Treffneri kooli oli üldse Eesti meil kasvatatud ja meil oli seal palju. Vot mina isiklikult küll ei olnud, aga noh, enamik oli seal peaaegu. Ja siis ainuke oli meil üks, tähendab kes läks pioneeriks klassist. Aga muidu oli esialgu võib-olla see meelsus ainult liiga julge ja siis meil oli hea klassijuhataja oli Vello Zimmere. See oli füüsika, keemia ja loodusteaduste õpetaja. Tema mõrvati Tartu vanglas juulist 1941. Tema oli väga hea pedagoog ja tema üldse nüüd botaanika õpikut olid välja antud ja ja siis viimane aasta oli meie klassijuhataja ja seega manitses meie poisse teate praegu niisugune värk, et suurimaks liiga palju poetada, et sellega võib väga suuri pahandusi tulla. Tema üldse väga vastutulelik, kui ta teadis, mina jäin nagu viga, ilma elatuseta Isalveti hävi ära töölt vallandati, sest ta pakkus Mulled, maaliksin seal neid keemiatabeleid, näitlikke õppevahendeid, kool saab natuke maksta. Ma käisin tema pool veel siis, kui ma ei eksi, üht maikuus 1941 ta elas seal tammelinnas. Sellist meest oli tõesti kahju, kui ma kuulsin, taastatav mõrvatud oli, kui ma tagasi tulin, 48. sõeltimule klass tšehhiga endiseks, nagu ta oli, aga sinna uut kedagi palju ei tulnud ja samas vaimus asi käis edasi, aga muidugi suu lõki hakati rohkem kinni pidama ja tuli õppida. Nii. Need ained, mis tulid, seal see konstitutsioon ja kõik vahetanud olid. Oja oli veel misse konstitutsiooniõpetaja. Kas tal endal see asi meeldis ja kahjuks õpetajad pidid õpetama, mis kästi, õpilased õppida tahtsid leidvat konstitutsioon ja konstitutsioonitund, seal oli küllalt palju seda elevust, väikestusi, naeru või niisugust värki ega selle tunni vastu kellelegi midagi olnud, seal seid nagu nalja. Aga siis vene keel. Meil tuli meile ja see vene keelte hakati õpetama päris nagu aabitsa järgi esimese klassi õpiku järgi. Mul sealt veel meeles üks niuked u vaat nui assi, äikif poogreebee põlimuishi, müüsi, Jeeli Sallo, Hašeikav, postiilafoga ökosku akoskast jala issand. No umbes niukses tasemed. Ja nüüd, kui me sattusime sinna Siberisse, siis umbes sellel tasemel meil vene keel. Ema olid saaregu koolis õppinud, ema oskas ikka vene keelt enam-vähem. Nii et meie sellega jänni jäänud, väga ise tuli hakata siis päris ahneid küllalt umbkeelsena Siberis elama. Aga umbes aasta pärast saime juba hakkama. Ilma ema tõlkimisega üldained muidugi, need jäid samaks nagu need füüsikad, loodusteadused ja matemaatikas. Aga siis jah, mis põhiliselt muutus, see oli noh, vene keel, konstitutsioon, need kaks ainet, ajalugu muidugi muutus ja, ja geograafia siis tuli muidugi Nõukogude Liidu geograafia seal pidi teadma, mis seal, kus passis tehakse, mis seal Donbassis ja mis tähendab seal siis toksib uus ärevust ja noh, Nõukogude liit võttis ta nii oblastite Kaupovi rajoonide kaupa läbi, tähendab ajal kui ka muidugi siis hakati, sest Venemaa ajaloost peale tähendab, sest juurikuste. Ja muidugi Nõukogude aastateni välja õieti palju just seda jah, agiteeriti küll, et on vaja astuda pioneeriks seda, aga meil see kuigi palju selle ühe aastaga seal ei läinud komsomoli agiteeriti, vot meie klass oli sellel alli 16 aastased, enamjagu juba selline sinnapoole agitatsioon käis, aga siiski Vilantsilanduvad pioneer oli komsomoli, meie klassis ei olnud kedagi. Koolipeal oli üldse väga väikese organisatsioon, oli seal kuidagi seal seitse-kaheksa, poissi ühtanud, täpselt ei mõjuta, numbrid. Kaunis vähe oli küll. Noh, meil oli jah, selles mõttes, et seal oli ikka enne õppemaks oli. Et seal oli ka väga kehvikute lapsi, palju ei olnud, olid mõned need sõitajad kooli poolt, isegi toetuste võeti õppemaks, mille meie klassijuhatajaks oli ühe vahemaimu tõltseb, see oli ajaloo õpetaja. Temaga tuli Treffneri kooli, oli veel noor ja ta oli niisugune kena välimusega kena näolapiga ja, või väga poiste lemmik ja siis tema hüüdnimeks saigi tema enda eesnimi, vaimude ma isegi seda ei tahtnud. Nii kustutatakse, aga, aga ega ta eriti pahane ka selle peale ei saanud olla kui oma nimega kunsti. Sest teistele õpetajatele anti luulevaid Nivest. Seal leitakse õpetaja nooruse, kutsusid sisenev Johannes Silvet. Et aga tema kogelis vahel ja sellest hakati seal nõgaks kutsuma. Ja praegu mõtlen isegi seisu, ülekohus hea õpetaja oli, aga, aga no oli see nimi talle, kutsuge ikka möga. Brežnevit kutsuti kostaks Konstantin Aid eesnimi. Siis oli meil seal veel Richard Lehis ja teda kutsuti riskiv Asher vaid ka imestasin, kust see nimi talle suur päev, mis seal muud andmed. Ja siis käis meil veel õpetajatest Saluma, sel usuõpetuse õpetaja, tema oli poiste hulgas väga populaarne, tema lubas oma tunnis kõike teha, kelle olime kodutööd tegemata, ütles, tehke vihkama asju, mis teil vaja, ütles, et usk on ju niisugune vabatahtlik asi, et kes tahab, see usub, egas ei sunni, keegi ütles, et ärge väga lärmakalt võib-olla keegi siiski tahab mind kuulata ja, ja poisid kutsusid teda oma kokkutulekutele, siis ta rääkis enda elust. Tema oli isegi nõukogude aegu sant, usuteaduse doktorikraadi kuskil Saksamaaülikooli ära kaitsta. Tõi Gunnar Pedraudse on mälu järgi kirja panna oma kunagise klassi poiste nimekiri. See on üsna pikk ja eks nende hulgas oli nagu igas klassis igasuguseid mehi. Kahtlemata oli seal ka vaimsete huvidega poisse, kes hoolitsesid õhkkonna eest klassis. Meil oli poisse väga erinevaid, seal oli juba teatud kavaleerinud, kes geist tantsupidudele tüdruk tütarlastega kurammeerimas aga vaimsuse poolest muidugi kahtlemata vikaalid ja tema pinginaabervallas. Nemad olid juba algkoolipäevil väga huvitatud ajaloost tundsid kõik Kreeka mütoloogiat igasuguseid neid ajalooisikuid lugesid neid romaane. Ilmselt JK-le jäidki selle oma selle niukse humanitaar kindlakse. Ja temaga oli siis täitsa nii huvitav vestelda, tema oli üks parimaid õpilasi ka, ta oli muide kõige noorem meie klassist, mina ins, järgmine. Kaalep tuli kuueaastaselt esimesse klassi määramisel seitsme aastaselt teise, kuna lugemine, rehkendamine oli selgelt öeldud, mis asi on esimeses ikka. Oli veel või Kristjan Rosenberg oli väga niuke arenenud poiss ja selge vääga hästi inglise keelt saksa keelt oskas. Tema läks küll ära Snafaaterlandi, kui see Hitler kutsus ta isa oligi sakslane. Priimusitavalist eriti sallitud klassis, aga Rosenberg siiski populaarne, ta oli seal kah nii noorkotkaste sele, rühmabelikke. Siska, Albert oli meil ka selles mõttes. Tema isal oli kolm Mae, isa töötas notarina ja poisil oli kahe hea niuke kodune õhkkond ja tema mängis hästi klaverit ka. Ainult tema jäi siis tähendab vist juba paar aastat varem haiguse tõttu jäi maha. Nii et sellel viimasel aastal ta meie klassis enam ei olnud. Tema kohta ma olen kuulnud, et ta kunagi Ameerika Hääle sõidele nimetanud teda kuskil seal pidi elama inimeste käest küsinud, kes on sealt tulnud Ameerikast nüüd. Kas keegi tunneb, aga kahjuks ei ole kellelegi jälile Shankistav teaks, kus ta Need poiss oli veel Arvo EstBan, see oli ka vist, kui ma ei eksi, läks Saksamaale kah. Opmann oli Leonhard tema õppimises eriti edukas, ei olnud aga Tartu linna tuntud malemängija ja võttis alati igast võistlustest osa. Meie klassist, kes on veel tuntud tegelasteks saanud, Villem Ahas, tema. Kui ma ei eksi midagi, kas ehituse alal või müügiinseneriks õppiv Robert kaljuse õppis veterinaar, yks siis Kalju Kruus, see, kui ma ei eksi, vist nõu, sovhoosi direktor. Ta lõpetas ka kõrgema kooli. Sis Renee Loskitzeri, EPA õppejõud füüsika alal. Georg Philips õppis arstiks, paar aastat tagasi suri, nüüd. Siis ma olen kohanud veel rontic, kui ma ei eksi, ta vist eesnimi oli Sulev, aga ma ei ole päris kindel. Tema õppis inseneriks, oli kuskil siin saue või Saku sovhoosis inseneriks. No kas siis ka kooli katsujaid, kontrollijaid käis palju, mäletate, tüteriti klassis keegi palju käinud, seda ei mäleta. Aga siis noh, ilmselt seda kooli sokutati kõvast sel aastal oli üldse imelik, siis meil võetide direktor kõigepealt kohe maha Konstantin Treffner. Tema oli ju väga nii, lugupeetud mees ja suur haridustegelane ja tema tähendab seda staaži üldse ei arvestatud, südameis ta vabariigi päevil töötas ja tal tuli vist 75. eluaastani töötada, pension välja saada. Maks külastasin teda viimastel aastatel, kui ta veel siin elas. Ta elas seal. Ja siis palju õpetajaid vahetati ka välja Tartu koolide vahel. Veed olid küll juba tuntud pedagoogid, aga enne kuskil mujal koolis töötanud ja siis neil tuli hakata seal mulgi ümber kohanema, nad ei tundnud kedagi nimepidi. Neid sai siis seal võiks ju siiski alt vedada vale nime. Näiteks Meil oli enne inglise keele õpetaja oli suurepärane Hannes Silvet semiidi Oxfordi ülikooli üles pärast aga siis saksa keele õpetajat, näiteks sellel oli meil Cyber, Mallory, Elizabeth sell, kes nüüd mingi kuhugi mujale koolias, toodisel tasemele vitriinis Perling oli, see oli enne tütarlaste gümnaasiumis seal Viljandi tänavalaas toodite lõhnemisse. Ja üldse niisugune õpetajate vahetus oli näiteks meile direktoriks toodi Valgma gümnaasiumist. Ilmselt see siht oli see, et kollektiivi oleks nihuke ühtlane ühes ühemeelsusega. Sest kuigi sõin usaldamatuse õhkkond ja seda püüti saavutada, ilmselt rääkistasin, et tuli uus direktor. Koolis oli see muidugi suursündmus, mis tähelepanu äratas ja ma arvan, et seda eriti just uues olukorras Ma mäletan seda, et ta tuli klassi esimesel või teisel koolipäeval, kui ta ametisse astus ja ülistas muidugi nõukogude võimu taevani ja siis panin tasku ja kõlistas taskus ütles, et öelge, mis mul siin on. Muidugi keegi midagi ei osanud öelda, peaksid need võtmed. Et kui ma vanasti tahtsin inimesena tunda, siis ma helistasin neid võtmeid taskus, et inimesed arvaksid, et mul on raha taskus, et ainult see oli inimene, kel rahatarkus, et nüüd ma enam seda tegema ei peanuia, umbes selles, selles laadis ta siis esines. Meenutamist jätkavad kunagised Treffneri ristid Gunnar Pedraudse ja Ivo Helvik. Kooliaasta, see läks meil nagu normaalselt läbi nohhanis, väike niuke Tõnissoni kahetse, õppemaks kaotati ära siis nagu meie ement ilma sissetulekuta, siis oli isegi nagu tõepoolest kergendus. Aga pärast siis oli mul küll hea võimaluste, sain selle tari mänguga hakata raha teenima. Ema läks vussis, tähendab naistekliinikusse ö põetajaks. Temasel teenis natuke, aga Myasele klaverimänguga teenisin päris kenakesti. Viiese klassi punt sai vist märtsikuus punaarmee majja orkestrit ja seal kolm korda tantsuõhtud maksti 25 rubla õhtuvalt igale ühele. See tol ajal hea palk, ta oli ilmselt Venemaa tariifide järgi, aga Meil oli suhkur tookord 42 kopikat kilo. Koogid maksid seitse kopikat ja limonaad 25 rubla õhtu pealt. Las ilusti ära. Aga noh, see lõppes selle tühistamisega, mida tähendab see kena elu. Aga muidu oli veel see, et enamikul nendest majaomanikud, kelle majad ära võeti, pandi siis tavaliselt kuhugi kaks perekonda kokku, kuhugi agulis elama. Aga meie olime natuke kavalamad. Meil oli neljatoaline korter, kolm tuba andsime välja, kaks olid seal, medõed olid veehaiglast ja üks tuba miilitsamehel. Ja tänu sellele meile sinna kedagi juurde jäi meil üks tuva kätte, elasime oma toas edasi oma endises korteris ühes toas, kitsassoni neljakesi natuke, aga aga noh, üldiselt ikka noh, oli poleemikat oma aeti, et need kuurid ja kus me ikka enne elasime. No see oli niisugune värk, et see maja põles maha 41. aasta juulis, kui ma ei eksi, mees endisest teadlasel Siberis, miljoni 42. aastal kellelegi rahva hääl saadeti sugulaste poolt, kes olid evakueeritud. Ja seal oli pilt, tähendab sellest rajoonist Tiigi tänava ja selle endile kindral põdrapalsamiks. Ja sealt oli siis näha kohe, et seal paljalt korstnat pühkides püstist nägime, maja ei ole enam, tähendab kolm nädalat pärast küüditamist, seda maja ei olda, Nõukogude aastal pidime täisverelist elu hakkama elama, nagu kõik see rahvastki meil. Et kõik miitingut ja koosolekud ja loosungid ja kõik ilmunatsioonide klassidelt nõuti kaelt klassi, seinaleht peab olema. No seda seinalehtede kollektiivselt seal kokku siis punnisime. See tehti muidugi nii nagu ajalehest need artiklid ja siis midagi pidism, kuhu kohaliku tee teema peal olema, õppeedukusest ja maha jäisel laita ja niuksed lööke. Aga noh, mis poliitikasse puutub, ega seal oma päästi tohtinud olla, see pidi, see on nii nagu ajalehes oli. Nii tulism käsitsi ümber kirjutada, lihtsalt oligi kõik, kuulsin teilt, teil ilmus siis ka oma klassid, mingi ajaleht, ajakiri, see oli ilmselt vist Kaalepi initsiatiiv. Tema oli veel sihuke hea karikaturist ja niukene vaimukas tegelane. Pärast saigi temast luuletaja, kirjanik, aga tema ühe ajakirja keel ja kirjandus. Keegi küsis temalt, kuidas tema kirjanduslik tegevus algas demodesse algas sellega, et klassis hakkas välja andma laualehte, ta ei olnud veel seinaleht otsides paberileht, kus igaüks kirjutas sarnast. Ja selle nimeks, ta mõtles välja puu, puu, puu, mis tähendus lühendatult punane pursui pudelis. Seal ta mõtles, tähendab, ainsat pioneeri, Lamdvat saab tariif maamõõtja poeg ja neil oli oma maja, kõike kavatses saada kirikuõpetajaks, aga taastakas Eriks hoopis. Ja salvestasid Kaalep mõttes talle selle nime välja ja see sai selle lõua lehede nimetuseks. Ja nüüd leht siis neid käis siis tähendab ringi lihtsalt mööda klass pea kui kabe. Õhul pole mitte iga päeva kuidagi. Küllalt tihti ilmus sellest üks 100 numbrit aga ta lihtsalt nalja lehtiga, üks igast sel karikatuure joonistas. Kirjutati seal niukseid totraid, loosungite elamus, sangavlik, Hiina nooruse, muide see loosung tol ajal lehtedes ilmus, siis tähendab see oli päris tõsine loost võetud, aga naersime selle üle, et elamus oli kiimane noor. Aga seal midagi niisugust tõsist, et seal nüüd oleks olnud, ei tea, mis seal üleskutseid seda poliitilist ei olnud. Eks ta niuke saamine oli, aga ega midagi tõsist ei olnud seal, mingi organisatsiooni oleks taga või igaüks kirjutaski heaks, arvas aga mingi organisatsioon, telliga tekkis seal koolis. Meil tekkis koolis siis niisugune põrandaalune organisatsioon, alguses oli meid neli-viis tükki, aga hiljemgi organisatsioon kasvas päris suureks, seal olid no ütleme, osalesid aktiivselt niisugused poisid nagu Ain Kaalep, mina siis Heldur mitt. Jaan Ratnik oli minu tädipoeg, Heldur Sepp oli ja noh, õige mitmed teised siis hiljem tuntud pianist Eugen Kelder ja hakkasime välja andma põrandaalust niisugust ajalehti, selle nimeks sai sinine kolmnurk hiljem me võtsime tervele grupile hiilguse nimel, sinine kolmnurk paljunduseks oli siis meil. Praegusel ajal seda enam ei tunta. Shapiro kraaži oli veel niisugune roll kuhu peale kirjutati spetsiaalse tindiga tekst ja siis Lassis tekst siis rulli alt läbi, paber pandi peale, siis tekst käekirjal jäi siis ühesõnaga paberile. Selle ma sain veel õpetaja Harri Haameri käest ja muidugi ma ei öelnud talle, milleks mul seda vaja oli, ma ütlesin, et lihtsalt, et et me anname oma almanahhi koolis välja ja on vaja paljundada ja hiljem, kui ma talle selle tagasi viisin, ma unustasin selle teksti maha kustutamata. Ja ükskord ma kohtasin teda saksa okupatsiooniaeg, siis ta ütles, et poiss Alex, mind võinud NKVD-sse saata, et sa jätsid teksti maha kustutamata. Et kui see oleks leitud, mis siis oleks juhtunud? No ja siis me andsime seda ajalehte välja, seal muidugi kirjutasime nii kui poisikesed, mis me eriti nüüd kirjutada oskasime seal, aga ikkagi kutsusime ikka eesti rahvast üles võitlusele ja vastupanule ja nõnda edasi. Muidugi praegu tundub see naiivsena, eks ole, aga tol ajal me noored poisid ei osanud midagi rohkemat teha. Siis tekkis selline situatsioon, et no me tahtsime tegudega midagi näidata, et me ikka olemas oleme, aga see oli 14. nooril. Tähendab, kui oli Tartu vabastamise aastapäev, tähendab vabadus, pal. Kuperjanov vabastas Tartu 14. jaanuaril ja me tahtsime sel päeval siis me linna pimedaks lasteaia tahtsime siis igale poole massiliselt üles kleepida loosungeid. Ja see oli nagu meie grupi nüüd põhiülesanne. Vot mina olin seal tollel aastal hästi ettevaatlik, kuna main noh, nihukese pahade hulgas, kelle natsionaliseeritud isal kauplus ja noh, ja ega ma seal eriti seal julgelt sellega tegutseda ei julgenud hakata. Ta oli küll üks kunagi niisugune idee, ma ei tea, kes selle välja mõtles. Poisilt lülitame selle Ulila Tartu elektriliini välja, viskame selle liini peal üks ja meie raudtraatkett selle kantslindiume, Togotze liin tuli sisse, tähendab selt näitus aia tagant, vihal võtsin lihtsalt omal algatusel, lähen vaatama seda liini ja vaatasin, et see liin on küllalt. Aga kellele need traadid, et ega sinna ei jõuagi hõisata mingisugust ketid, few, ostvahendid, redelid on räägitud, ega seda nalja ikka läbi idee. Ja siis ma nägin ära, et see on tühi mõte, niuke. Aga ega ma sellest kellelegi justkui ma ei eksi, rääkinudki, sest ega mina suud palju ei poetanud. See positsioon oli endale väga ebakindlust. Meie taolsiliseksime perekondi arreteeriti juba siis ja siis ma pidin väga ettevaatlik seal koolis olema. Aga ma olen muide koolis heas kirjas Mosel joonistasin loosungeid ja tegin suure Punase tähe, seal elektripirnikestega tunnist kutsuti väljad teatit. Elektrimehaanik olin ja püüdsin seal kodus seal teha igasuguseid masinaid. Mul väike röntgeniseade oli isegi Marss valgustaksin Lepiseliga taskuid. Kuna mind tunti kui elektrikuid ja füüsikud senti mulle niuksed elektri ilmulatsioonid teha koolis direktor tuli härra Valgmavi seltsimees, tulla kutsuti muidugi. Pedraudse, tulge välja natuke, et meil on siin midagi siin teha. Decoveerida, meie, mina olin seal heas kirja segad kuuls midagi pahaks ei pandud. Ja kui seal ka mingi organisatsiooni poistel oli, mina sellest eriti osa ei võtnud, aga see klass oli meil üksmeel vahelisele ühe tähendab erandi Akassetestiga päästaltsaksega sõnastust kaebathan pärast ei olnud. Et tema vaevalt et tema mingi koputajaks olnud, aga noh, ta lihtsalt niisugune info enne seda kuidagi. Algkoolist ülikoolist ta kaebas seal teiste palju õpetajale, sest poisid hakkasid nöökima jänese tihti juheldatultuupiga natuke. Teie elus ju, Helvik tähendas see ettevõtmine, millest siin juttu oli. Linna pimendamine suurt muutust. Me vahetasime tunni aeg, mina ja üks teine poiss vahetasime sellesisulise kirja, ega mina viskasin noolega selle kirjasele poisile. Aga meil oli konstitutsiooniõpetaja, parajasti oli konstitutsioonitund, Molda nimi oli oyama, teist nime ei mäleta. Nägi seda noot, läks selle poisi juure, võttis selle kirja ära, seal kirjas niisugune tekst, et sul neil õnnestub linn pimedaks teha. Siis saame kokku raekoja taga Ülikooli tänaval, seal oli üks raamatukauplusele raamatukaupluse ees. Tema viis selle kirja direktori kätte. Muidugi küsis. Kes kirjutas, ta nägi, et fenool lendas, aga ta ei näinud, kusse, nool lendas. Kes kirjutas? Keegi ei tea, kes kirjutas, see, kes selle noole sai, muidugi teadis, ütles, et tema ei tea, kes kirjutas. Kutsuti, direktori oli välja ükshaaval terve Glasgi, kes kirjutas, keegi ei kirjutanud. Noolasti meid tundi tagasi. Kiri jäi direktori kätte, meil oli joonistusõpetajaks kunstnik Ahas Eduard taas. See oli muide ka Tartu ringkonnakohtus käekirja ekspert. Me tund oli joonistustund ja see aas tuleb klassi väga tõsise näoga, ütleb, et praegu olin ma direktori kabinetis. Juhtus niisugune intsident. Mulle anti kindlakstegemiseks üks käekiri ja teie klassivihikut ja ma tegin selle isiku käekirja kindlaks, et nime ma ei nimeta. Aga mina arvan, et kui see õpilane, kes selle kirja kirjutas, on praegu siin klassis siis ta tõuseb püsti, palub ennast välja ja enam kooli tagasi ei tule. See oli küllalt selgelt öeldud. Mina tõusin püsti, ütlesin õpetaja, palun välja. Tants, jah, palun minge väljaga, ärge kaua olge liiga ruttu tagasi. Hakkasime mööda koridori minema, direktor ja inspektor tähendab, noh, praeguse mõiste järgi õppealajuhataja tulid mulle vastu veel üks naine, keda ma ennem ei olnud näinud. Tule minu kabinetti, kuhu sa lähed, viisid mind sinna kabinetti, tuli välja, et see naine oli Tartu koolide inspektor, Juhani Johani embkumb lakkusid siis pinnima mind. Miks ma ikka niux kirja kirjutasin ja mis ma teha kavatsen ja kõik nende edasi, kes on osalised ja kõik nõnda edasi. Mina ütlesin, kavatsesime lihtsalt koolis natuke nalja teha. Asi oli selles, et kohe peale seda, kui see uus nõukogudeõpe algas loodi meie kooli juure seitsmeklassiline mittetäielik keskkool, muidu ei, algkool kuueklassiline, seitsmeklassiline mittetäielik keskkool ja need käisid õhtupoole peale meie tund. Ja ma hakkasin nisukest juttugi arutama, et me tahtsime nendele mittetäieliku keskkooli õpilastele natuke nalja teha, et noh, et linna asemel. Me mõtlesime koolimajad, tahtsime koolimas korgid välja neelata ja siis tahtsime neile natuke nalja teha, pimedast tüdrukud käisid seal võimlema võimlema ja et me tahtsime siis natuke nalja saada. Ja ma jäin selle jutu juurde. Mind viidi isegi haridusosakonda. Ja seal see Juhani pinnis mind edasi. Mina jäin ikka oma juurde kindlaks. Siis ta ähvardas mind viia finally majas. Mina rääkisin ikka kogu aeg üht ja sedasama, Keitš nõlvu, ütlesin, mul ei ole mitte midagi muud teile rääkida. Aga kodu oli mul kaks nabani. Need olid prantsuse päritoluga effennagaanid või belgia päritoluga, õigemini. Ja padruneid. Ja samal ajal kui ma ühesõnaga läksin välja. Ilmselt poisid klassi ukse vahelt piilusid, nägid, et ma ei saanud mitte ära minna, vaid mind viidi direktori kabinetti. Üks mu sõpradest, kes kuulus, kas sinna gruppi Heldur mitt. Lahkus koolist läks kiiresti minu juurde koju, teadis, kus need asjad on ja võttis, koristasid need asjad sealt ära. Hiljem oli mul kodus läbiotsimine ja muidugi ei leitud mitte midagi, sest et Shapiro graaf oli mul ära peidetud hoopis teise majja ja relvad olid ka läinud ja nii ilmselt see mind siiski päästis, sest kui oleks midagi leitud, ilmselt ma oleks siis hallis majas ka olnud. Nõialasti mind siis kooli tagasi hoiatati muidugi jaa. Aga üks nädal aega läks, nii et igatahes jaanuar ei olnud veel lõppenud, kui direktor Valma kutsus mind lennujule, ütles, et et kasulikum on, kui ma koolist ära lähen, sest varem või hiljem muidugi ma lõpetan seal hallis majas ja selle peale ma siis lahkusin koolist. Läksin ühesõnaga Tallinnasse tööle, aga ennem seda minuga lõi kontakti üks soliidne mees kes esindas mingisugust poliitilist grupeeringut, nagu ta ütles ja, ja nimetas selle grupeeringu nime. See olevat olnud siis Eesti päästekomitee, aga see vist ilmselt kuulub juba teise teema juurde. Sel karmil ajal polnud sugugi erakordne see kui klassivennad kohtusid sootuks teistest tingimustes. Kui seniajani olid kohtunud, nad pidid ühist saatust jagama jõuame selleni, kui oleme ära kuulanud Gunnar Pedraudse meenutuse sellest, kuidas tema perekond ööl vastu neljateistkümnendat juunit 1941 kodunt ära viidi ja küüditatavate rongi sattus. Ma õhta hilja, tulin kilusuhtluse 13. juuni õhtu ja olin natuke aiasselistusine. Sel ajal juba siis midagi eriti ette teada. Mõned räägivad, et olid juba saba haisu ninna saanud, et olite autosid näinud ja vaguneid, aga meie küll ei teadnud, seal kool oli just ära lõppenud. Ja olid need suvitamise plaanid, aga see aasta ei olnud väga selge, kuidas see välja kukub, kuna mina olin seal nüüd punaarmee majas, kolm kord nädalas käisin mängimas. Seda kohta ma ei tahtnud kaotada. No see oli väga soodne, see andis meile nii sissetuleku, see perekond elas ja saiustasi koolis edasi käia, kuna mängud olid õhtul ja ei olnud ju mingi, laskus kolm-neli tundi mängida tantsu Lugust, tulin õhtu hilja kuskilt ja veel umbes kell 12 olin veel väljas aias tunds, sõitsin magama, isa magasid. Vend oli siis sel ajal restoranis õitsev, tema teenis ka lähe kella ühe paiku, umbes kloppimine, esialgu mõtlesin, et ei tea, kas nüüd vennal vuti jäi koju sisse. Tegime ukse lahti, seal olid suured püssimehed ukse taga, neli-viis meest oli kohe komando. Üks oli siis tähendab pealik sülge, viisakas mees tema siis tutvustas, et tema NKVD töötaja siis oli veel üks miilitsa uurimisoli list lihtmiilitsamees. Üks vene soldat oli niuksed punase sinise mütsiga Emmgaageebee NKVD, mis ta siis oli? Ja siis oli kaks inimest, üks oli ilmselt komnoor ja üks oli siis ilmselt näha parteile neid ju mobiliseeriti, siis andis teada, et neid ju kutsuti nagu mingi koosolekule, aga ära enam ei lastud õhtul sest nende kaudu öösse välja levinud teade, see pidi väga salastatud. Siis räägiti meile head, nõukogude valitsus on otsustanud teie perekonna välja saata Eesti NSV-st. Aga siis küsisime, kuhu ja seda nemad ei teadnud ka. Ja siis pakiku meieni palju asju kokku, kui veni käe otsas saame kanda, olin seal käsk nagu läbi otsida ka ja seal noh, midagi nagu formaalsetel tehti ka Egana tiritsiali tuhninud vil. Nad vaatasid niuke rahulik perekond, et sealt ei ole midagi eriti otsida. Ühes toas kõik koos kah vennale saadeti siis järgi sinna, see noormees käis siis selle, kus seetõttu kino Ateena limiidid, saluut oli vahepeal soliste Volga või mis sellest olen, oli tema tuli siis ka koju. Esialgu nagu kiirustati tegelikult nii väga see kiirustamine seal kaks tundi vist peaaegu seal kohutasime nagu kokku sõime, seal siis tehti veel nagu asjad kirjutati üles, aga kui need asjad olid juba enne üles kirjutatud, kuna isadest nõuti 30000 krooni tulumaksu, ei tulumaksu, mis tal oli juba makstud. Teist korda nõuti veel ja siis tuli see kohtu täitu ja kirjutas mööbli ülesse. Ühes toas, mis mööbel oli meil, kui olime siis asjad kokku saanud, need inimesed isegi seal natuke nagu soovitasid, võtke soovi asju kahika igaks juhuks. Ja ütlesin, et võtke pildid Kahal albumit kaasamis põlvkonnasteni, ütlesite rahani põlvkond, võtke kaasa, meil vist juhtus enne palgapäeva raha ei lähe. Oli üks, 70 80 rubla. Meie naabrid seal nikkus dist nagu läbiotsimisel Manukaks. Need laenasid sealsel kokku saime igaühe peale 50, umbes 200 rubla perekonna peale hispontivaid autov Pääle. Suur auto oli, kui ma ei eksi, vist Peetsi firma auto oli kunagi Gustav Page'i firma Tartusse suur autonski. Ja viidi siis tõttu kaubaja. Seal seisis niisugune suur ešelon. Enamjagu istudes Nad Eesti kaubavagunid seitsmeteistkümnenda tonnise, ta kolis kaheksateistkümnetonnist veel ka, kuigi palju suuremad ei olnud natukene, võib-olla olid seal siis niuksed ohvitserid, nende suurte komandörid puna-siniste mütsidega siis need julgeolekumehed, mis nad olid, need siis seal kamandasid, keda kuhugi vagunisse isa muidugi eraldati perekonnast, nagu see küüditamise puhul tavaks oli, perekonna peab ju arreteeriti. Meie olime siis, tähendab pakkinud niimoodi, et lihtsalt selle teadmisega, et kõik lähevad koos hakkasime seletamas ise, aga me peaks siis pakid panema nüüd isa asjad temale saavad ja ja jälle, mis muud muud asjad, mida temal vaja ei lähe, saaks meil ei, sellest ei ole midagi pärast FB kontole, et niikuinii eraldamine on ainult selleks, et naistel oleks seal sisse hõlpsam seal noh, vagunisse luma, WC tehtud, selleni järge, kuuma invaks lahti riietuda ja nii uskusime kassa jutud, küll ma siis pärast saame kokku, et hea küll, ema siiski niipalju tark, et pani toitu isale sinna toitu ikka läheb talle eraldi vaja. Pärast tuli välja, et isa oli siis Petseri jaamas olid need vagunid ära eraldatud, neid oli viidud guugist Aropilski kloostrisse, säält siis tähendab, kui sõda pääle tuli, siis viidi Põhja-Uuralis. Olid nad siis põhja uue laagris, stuupino laagripunktis? Ma sain päästis kahe inimese kokku, kes tema kolm seal üks oli kaupmees tallu siduri palastaselt perekonna juurde Siberisse ja teine mees elab praegu, kus on Elmar redel, tähendab politseiametnik Tartust. Ta mäletas minu isaga täpsetest surmakuupäeva ei teadnud stega. Seal suvine massiliselt, seal oli iga päev kolm neli veel surnud ja neid oli seal maetud, nii et keegi ei mäletanud, kui palju. Ühel päeval, kui palju te ise, mis haigus kellelegi oli, enamikul oli olnud seal kõhutõbi, kopsupõletik oli ka olnud. Mina sain selle prokuratuuri kaudu teate. Lisa kopsupõletik, kond sinna vagunisse, kui me tulime, oli enne ainult üks noormees Harri läte. Ja esialgu siis tähendab, olime siis seal mina ja vend, tema pandi eraldi naistevagunisse ja Harryllete vagun oli poolpime, siis oli kell oli siis midagi nii pool neli, veerand neli, hämar valgus oli veel. Ja siis silmad hakkasid seletama, vaatasin kaks trellidega võix tapmata. Tähendab raudluuk oli avatada trellide löödud, sinna raudlatid, lapikud seal kaunis vähe, valgust tuli sisse müheks, koppisin üles akna Allast saidi kohta, loba vendav jalus, riiuli peal lepterisse, teise akna juures. Ja üks pool tundi, siis hakkasime lättega rääkima, tema rääkis, kuidas neid oli seal kinni võetud. Me rääkisime guašveid, siis tehti uks lahti ja tulime oma klassivend Aleksander Goldberg sisse. 100-ks kutsuti temani, kaupmehe poeg Merka rääkis kah niisama, umbes nagu kõiki neid sinna ka niisama öösia. Pange asjad kokku ja nüüd see enam-vähem see taktika oli ühtemoodi, see, kuidas neid võeti, teeb. Ja pärast hakkas tulema järjest ikka tihedamini. Vennale tuli iga klassivend, sellist koitsilla. Neid oli kolm venda, Koit, Kalevi olev Nende isa Peeter Silla oli see mees, kes oli esimesena tormanud sisse Tartu krediitkassa keldrisse. 14. jaanuaril 1919 Kuperjanovi partisanid tulid Tartusse ja parajasti kõvad rakeisse, suur oli seal krediitkassa keldris päid maha raiutud, seal jäigalt koledaid asju tehtud nagu hästi. Ja tema oligi see mees, kes oli sinna sisse tormanud ja selle asjale lõpu teinud. Ma selle eestisse perekond viidi välja, kuna tema ei olnud mingi kapitalist ega mingisugune poliitik. Aga küllap tuli sellest, et tema sissetaevasse tähendab, katkestas ära selle veesauna. Niisugused olid siis meenutused koolinoorte elust pool sajandit tagasi. Kuigi kaks, sest on kaks meest, esindavad nad siiski vaid ühte osa tolleaegsest noorsoost. Pealegi on tegu ühe kooli ja ühe klassiga, kus valitses tugev rahvuslik meelsus. Entoliga arukalt noori, kes sinisilmselt kõige nõukoguliku ka kaasa läksid ja kelle katsumuste aeg ei tulnud sugugi kerge. Tahaksin nendelegi ühes saates sõna anda, et saaksid selgeks motiivid, mis toona noori tegutsema panid. Nõukogude korra poolt või vastu. Ja edasi. Eelmises saates lubasin vastata 14. detsembril esitatud küsimustele. Vahepeal oli võimalik mitme küsijaga telefoni teel ühendust saada ja asjad selgeks rääkida. Paarist telefonikõnes aga tähendas küsimus tervet teemat, mis väärib erikäsitlust. Seda ma edaspidi teelgi. Ja lõpuks aga mõned otsimissoovid kuulajate kirjadest, kes teab. Aleksander Ilmar Saadvee sündinud 1900 töötas Tallinna majaomanike pangas. Arreteeriti aprillis 1941. On kuuldusi, et teda nähtud aprillist 1943 Kiirovi vanglas midagi muud tema kohta teada ei ole. Valterla Jaan sündinud 1915 töötas Tallinna sõjakoolis, arreteeriti juuni alguses 1941 Tallinnas, saadeti vangina Kirovi oblastisse. Arvatavasti suri aprillis 1942 Solicamski ümbruse vangilaagris. Täpsemad andmed puuduvad. Hannes Key sündinud 1909 arreteeriti novembris 1944 Otepääl. On kuuldusi, et ta oli 1946. aastani Ta märtsis viibinud Novgorodi oblastis. Mis temast edasi sai, ei teata. Kordan otsitavate nimed. Aleksander, Ilmar Saadvee, Valter, Jaan ja Johannes gei. Kui keegi teab midagi nende meeste saatusest, kirjutage meile taas kuulmiseni.