Tere, head kuulajad, tänane saatekülaline on mees, kes leiab, et ettevõtlus on eluvorm ja feeling ja kes riski ei võta, see šampust ei joo. Tere tulemast tegija saates tehnoloogiaettevõtja ja investor Allan Martinson. Tõelist. No te olete kõigepealt üks 99-st inimesest, kes tänavu presidendilt tunnustuse pälvis, valgetähe neljanda klassi teenetemärk määrati ettevõtluse arendamise eest. Kuidas te ise suhtute sellesse? Noh, see on ainult positiivne üllatus ja natukene selles mõttes ettevaatlikuks tegev üllatused ei oodanud ja võib-olla iseendast ei ole nii kalger arvamusel olnud, et esimene mõte, mis tuli veel see, et pagan küll, et noh, nüüd ta nagu rohkem tööd tegema hakkama, et seda krediiti Raigustele. Aga kuidas te ise tunnete, kas Eesti riik on teile rohkem andnud või te olete rohkem sellelt riigilt saanud? No ma nüüd ei usu, et enamik inimesi, sealhulgas ka mina tegelikult sellist rehnuti nagu peab, et palju ma andsin palju. Ma võtsin, et kõik me oleme riigi kodanikud, täidame oma riigi kohustanud. Aga noh, kui ma tagasi mõtlen, samal ajal aja lasin üle 20 aasta tagasi, kui Eesti riik nagu sündimus oli, et. Ma ei olnud siis ei elanud Eestis, ma õppisin väljapoole Eestit, et aga elasin Eesti eestile kaadri, aitasin teda sealt Moskvast nii palju kui sain läbi rahvarinde ja kõige ja BNS-i ja kõige muu. Ja lihtsalt seesama öö, kui, kui võeti vastu ka Eesti tasemel see otsus, et tegelikult noh, loomulikult oli see emotsionaalses mõttes aga uhke tunne. Aga siis sel hetkel ma miskipärast mõtlesin, et minu elu on saanud hoopis teise pöörde, et see maailm, kuhu mõnusate kujutlesin veel viis aastat enne seda, et noh, nagu nõukogude liit ja võib-olla saab minust matemaatik või küberneetik kuskil Instituudis see järsku sai hoopis teise pöörde ja noh, see on ka üks osutunud, nii et ma olen Eesti riigile väga tänulik, et olemas on ja ta on minu elu teinud. Te liigute lendatega praegu maailmas väga palju ringi, muide ka tänase aja kokkuleppimine oli päris keeruline, sest te ju käite Eestist päris tihti välja. Mis teid aga Eestis ikkagi püsivalt kinni hoiab? Ma arvan, et te võiksite ju püsivalt ka kuskil mujal elada, töötada. Noh, kindlasti võib ja paljud eestlased seda teevadki. Ja ei ole ka minu enda jaoks kaalunud seda ja ma olen ka üsna palju aega veetmas kuni kuni isegi 30 40 protsenti vahel ka 50 protsenti oma oma päevadest väljapoole Eestit, aga noh, see on võib-olla minu jaoks hästi õnnelik lugu, et ma olen suutnud oma elu niimoodi üles ehitada, et ma saan olla nii Eestis kui Eestis väljaspool. Ma arvan, olles täiesti väljapool või täiesti ainult Eestis, ei oleks mul hea olla. Et ma arvan, selline kombinatsioon on minu jaoks vähemalt väga-väga hea, kas ta kõikide inimeste jaoks õnnestub, see on teine asi. Ja missugune Eesti riigi juures meeldib? Noh, eriti siis, kui väljapoolt seda vaadata seestpoolt tihtipeale inimesed kipuvad nagu tigedaks minema. On tema tegelikult vaimsus heas mõttes, et siin asjad juhtuvad kiiresti ja need tõesti juhtuvad. Ta on sellised ariselt mõistlik riik, ta on väike, kompaktne riik on tegelikult puhas ja ilus riik. Siin on tõesti 10 kilomeetri raadiuses on Tallinna vanalinn ja täiesti maailmaklassi kultuurielu ja sõidad natuke omad välja, on sul selline loodus, mida kuskil mujal maailmas niimoodi ei saa näha, et sa oled täiesti üksi kuskil mereranna peal näiteks. Nii et noh, neid pluss on siin niivõrd palju, et isegi kui ma vaataks Eestile peale nagu inimesena, kes ei ela, kes ei ole eestlane, noh, minu jaoks peamine põhjus mühinal. Olen eestlane on minu kodumaa, aga kui ma ei oleks eestlane ei oleks, meil on kodumaast on väga lahe riik elamiseks, välja arvatud üksikud väiksed nüansid, on nimelt see, et kaugel kõikidest sellistest suurematest noh, ütleme arenduskeskustesse, kultuuri või maailmalinnadest sõideta mõnel määral ebamugavaks, aga kui see nagu toimiks nagu Kopli tramm, hüppad peale Londonisse mõne hetke pärast, siis oleks kindlasti Eesti väga lahe koht ka elamiseks inimestele, kes eales. Aga see arvamus, see tunne, et Eesti on hea paik elamiseks ja töötamiseks, kas tekibki rohkem nagu välismaal olles, et kui siin kohapeal jälgid sündmusi, ajakirjandust, siis tekib endal ka tusatunne. Minu arvates on eestlasi kahte sorti ja üks neid võib olla väga selgesti. Kahte lehte loeb, kriteerium on see, et kas nad on elanud Eestist noh, ütleme üle aasta eemal või mitte ja seal on nagu huvitav, et need inimesed, kes nagu on Eestist saanud ära väga pikka aega veel aasta, siis vähemalt siis Lukas siis reisides või töötades kuskil või õpingutel neil nagu seda virinat ei ole nii palju, et praktiliselt ma ei teagi ühtegi, enamik minu tutvusringkonnast on sellised inimesed ja ma ei tea, et neist keegi pilluk selliseid topiseid Delfi kommentaare nagu, nagu seal delfis teinekord lugeda on. Et ilmselt sul tekib arusaamine tõesti sellest, mis on hea ja mis ei ole hea, et siit seestpoolt vaadates väga paljud inimesed kipuvad tõesti oma elu nägema suurel ma arvan, et virisemises, kuidas kõik on halvasti ja on valitsus ja poliitika ja rahakotid ja kõik. Et noh, tegelikult on see võrreldes muu maailmaga sugugi mitte halb. Ma arvan, me elame maailmas parimas riigis ja minge vaadake, järgijad, tulge tagasi ja räägime siis Delfi seinal edasi. Just, aga paljud ju praegusel ajal tahavad välismaale ära minna ja mõtlevad, et võib-olla isegi püsivalt, et kuskil mujal on ikkagi parem ja helgem? No las nad käivad, et ses mõttes. Iga inimene, kes on ka välismaal olnud, päris pikka aega, saab ka seal aru, et noh, seal kindlasti on paremad, noh võib-olla on tõesti lihtsam suuremat raha teenida, aga vaadake, mis kulubaas on, eks ole, palju asjad maksavad. Vaadake, mis tunne on, kui sa oled eemal kõikidest oma senistest sõpradest ja oma vanematest, vanavanematest harjumuspärasest keelekeskkonnast ja kõigest muust, et selles mõttes kasvõi mustast leivast, eks ole. Et selles mõttes ega seal ei ole ka pidu ja pillerkaar, et noh, on ka kindlasti inimesi, kes on väga kosmopoliitsed, kelle jaoks seenjuur või noh, mingid nüansid ei ole tähtsad. Aga ma arvan, et enamik inimesi, kes väljapoole Eestit, jäävad nad tegelikult ei ole päris õnnelikud, et nad peavad midagi endast siiski maha salgama. Põhjus, miks ma teid ikkagi täna siia saatesse kutsusin, on, et te olete ettevõtja ja rääkida sellest ettevõtluskultuurist ja ka tehnoloogiaettevõtlusest, et millega Eesti ikkagi vist maailmas ju silma paistab. Kuidas teile see ettevõtluskultuur siis just võrreldes teiste maadega tundub kustega käite? Siin on üks huvitav parudavat artiklid, mis ma just lugesin siin viimasel ajal, et et me võib-olla natuke olid ka kogu Euroopa ettevõtjate kohta, aga ma arvan, et Eesti kohta on see eriti, et esiteks üks huvitav oli siuke mälestuste artikkel Skype'i kunagisest juhist ühest juhtidest, kes oli inglane, vist kui mu mälu ei peta ja kes pidi tegemist tegema selle Eesti arendustiimiga Skype'i tegelikult kokku kirjutas. Ja noh, kui ta temale omasest kultuurist siis noh, kasvõi hommikul Skype'i teel, siis kirjutas inimestele hulgast pikalt kaugelt pihta, no tere, kuidas nädalavahetus läks ja noh, kuidas sul üldse läheb, kas tuju on hea stiilis seisis tuli ainult väga lihtne vastus, et mis sul tarvis on. Et ta ütles, et esialgu oli täiesti šokeeriv, aga hiljem said aru, et see ongi sihuke ülim asjalikkuse lühidus ja tulemusele orienteeritus. Ja ma arvan, noh, mingis mõttes ta natuke ka võtab kogu selle Eesti ettevõtluskultuuri kokku, et tegelikult siin ollakse üsna konkreetsed ja noh, üsna nii-öelda kindlad oma lubaduste täitmisel ja asjad toimivad. Me saame kiiremini otsuseid vastu võtta, meie ettevõtted on väiksemad. Me oleme harjunud üsna kiiresti ümber hindama oma asju. Et ei ole kinni mingites vanades harjumustes ja selles mõttes Eesti on üks huvitavamaid kasvulavasid ja ühte üks on kõheda päikestamatest, siin ei ole nagu mingisuguste viisi ka võimalust kasvada suureks ja saada rikkaks ainult Eesti turul, noh, mis võib-olla ei ole niimoodi Poolas või Saksamaal või Venemaal. Et mis tingib selle, et enamik ettevõtjaid Peavad olema rahvusvahelised, nad peavad oskama keeli, nad peavad hakkama saama väljapoole Eestit, peavad suutma sena müüa seal partnereid, omada. Ja selline avatus, mis on teiste paratamatu, sest teistmoodi ei saa koos sellise konkreetse kiirusega teedeegolt Eestist üsna huvitava lava igasugustele uutele ettevõtmistele. See on siis ka põhjus, miks just see tehnoloogia IT-sektor on meil vähemalt meie ühiskonda majandust arvestades päris suureks kasvanud. Jah, ma arvan, et tegelikult ta võiks muidugi olla veel kaks-kolm korda suurem ja mitmed heita ettevõtjad ja ka IT-ettevõtjate liidud ja riskikapitaliliidud ja nii edasi, noh praegu vaatavad Tulevikku nagu diviisi 10 aastat ja eesmärk on, et see valdkond, kus lisaväärtus on kõrgem, palgad, on kõrgemad, töö on huvitavam, võiks tegelikult Eesti majandust moodustada kaks-kolm korda suurema osa aga meil huvitavaid arenguid täiesti sündimas vaadata kas või uute ettevõtete sünnikiirust ja tõesti huvitavat etenduseni kiirus siis noh, ma ise olen siin väikses statistikaid teinud. Et ühe elaniku kohta me oleme kuskil top kolmest praegu Ameerika Ühendriikide Iisraelidega Iisraeliga koos kui me räägime tehnoloogia startup ettevõtetest, nii et Eesti kindlasti paistab silma, tahan selgelt Euroopa mastaabis on ta väga-väga tugev tegija, et kui siin rääkida Ameerika ingel investoritega, siis mõned neist on öelnud, et Euroopast tulevad uued projektid peamiselt kahes kohas Londoni, Eesti ja natuke Berliiniga juurde. Nii siin käisid juba läbi huvitavad sõnad, mõisted ingelinvestor ja startup nendest natukene hiljem ja võib-olla ka siis nendest huvitavatest ideedest, millest võivad äkki ma tea, uued Skype'id või Facebookid sündida, aga, aga mis hetkel siis seda pidurdab? Paljuräägitud võõrtööjõureegleid, kas leiate ka, et, et võiks selles osas midagi muuta, lihtsustada võõrtööjõu tulekut ja see aitaks kaasa selle sektori arengule? Mina vaatan asja natukene võib-olla teise vinkli alt, et kui noh, lihtsas keeles küsida, kas ma pooldan eesti avamist rohkem võõrtöölist, noh ma pean lihtsalt keeles vastu, ma tea, aga natukene seletan, mida ma silmas pean. Et keskmise Eesti ettekujutuse jaoks võõrtööjõu sissetoomine tähendab, et noh, tänavad on täis türklasi ja muidu teist värvi inimesi muudavad meie kultuuri tugevalt ja noh, olemegi varsti seal kohas, kus saksa mingeid linnatangus, türklasi on rohkem kui sakslasi. Või Prantsusmaal, et ma ei pea silmas ja ma arvan, et ega need türklased väiksest linnast väga ei kipugi meile siia. Eesti on kõige väiksema põgenike arvuga riiki või Euroopa liidus üldse. Et pigem pean silmas seda, et Eesti peaks täiesti aktiivselt mõtlema sellele, et kuidas ta noh, nii riigi kui rahvuse kui ettevõtluskeskkonnana, kuhu ta tahab edasi minna ja kas me tahame kuidagiviisi vastu astuda sellele paratamatu protsessile, kus meid jääb aina vähemaks. Või me tahame sellega midagi ette võtta, pigem tahame kasvada suuremaks, nii et väga paljud riigid, noh, ma toon näiteks Kanada või Austraalia on ja nii edasi, meil on aktiivsed immigratsioonipoliitikat, kus nad aktiivselt otsivad inimesi, kes väljapoolt sobivad nende kultuuri ja kõige muuga ja kellena, kas oskusi või teadmist, et see seda riiki edasi aidata. Ja ma arvan, et Eestil peaks olema selles mõttes täiesti aktiivne poliitika, et ja noh, vaatama peaks mitte nagu türklasi, kes võib-olla tänavat puhastavat või või keevitajaid, vaid et vaatama peaks ka noh, minu pärast kas või soomlasi, eks ole, kõige lihtsam riik, kust üldse nagu immigrante saadan üle lahe, eks ole. Et väga paljudel neist võib-olla seal põnevam elada ja majanduses nukkes mõttes huvitavam. Nokia tõmbab koomale, tõmbab koomale, eks ole, võivad olla noh, muude euroopa rahvusel ja nii edasi võivad olla ka tegelikult Aasiast, eks. Noh, vaadates Ameerika läänerannikulinnu, kus on palju asiaate, mõtlen, et teeninduskultuur tänu sellele on seal oluliselt kõrgem, sellepärast nad lihtsalt oskavad ja tahavad ja jooksevad nagu oravad rattas. Ja noh, võib-olla üks peamine asi, millest mina Eestis tunnen puudust, on selline heas mõttes rahvusvaheline konkurents. Nii ettevõtluse mõttes või noh, oleks ettevõtlikke inimesi, kes tahaksid siia ettevõtteid luua ja kui ka professionaalide mõttes et kahe sõnaga veel seletan, mida see tähendab, et kui sul on oletame vaja mingi väga kindla, väga kitsaspetsalaspetsialisti neis programmeerijad, kes oskab mingeid väga-väga kitsas. Niisiis Eesti tingimustes sa otsid, võib-olla leiad ühe inimese, võivad need kaks, kolm, mis on tööga täiesti mattunud ja kaheks aastaks ennast kinni kinni juba ära planeerinud. Samal ajal, kui sul väheke suurem linn või piirkond, siis seal neid inimesi võib-olla kümmekond ja tekib selline loomulik liikumine, mõni neist on vaba ja mõni neist ei saa võib-olla nii hästi tööd ja keegi on parem, keegi on halvem ja sellega tekib konkurents, mis paratamatult neid inimesi nagu tagant tõukab. Et kui noh, ma ei tea, võib-olla lihtsalt, kui sul on linnas üks vietnami restoran, siis see tunnevad suhteliselt kindlat, ausan linnas on juba kolm tükki neid, siis nad peavad hakkama vaatama, et kes paremat etnomy toituda ja tänu sellele tõuseb üldine tase. Nii et ma arvan, et neil oleks vaja nagunii professionaalide kui ettevõtjate mõttes värsket verd natuke rohkem ja siis läks neil rohkem käima. Aga kas sa värske veri, teised rahvused rassid, kas nad tahavad ikkagi siia keskkonda tulla, kui me vaatame praegu aknast välja, selline lörtsine külm ilm kuskilt soojast kliimast võib-olla ikkagi London, Silicon Valley tunduvad nendele ahvatleva mõõdik või ka igale poole ei saa, eks ole? Noh, ega Ameerika näiteks isegi Ameerika ise on väga mures selle pärast vähemalt suur osa Ameerikast, et Ameerikas on tegelikult raske saada. Aga väga palju riike maailmas, kelle kliima ei ole sugugi mitte parem, toome sama, näiteks Kanada näiteks kuhu inimesed tulevad hea meelega. Ma annan, inimesed tulevad eelkõige mitte kliimat vaatama, tulevad ikka otsima elukeskkonda, kus on võimalus areneda. Ja noh, minu jaoks ongi kõige tähtsam, kui ma nüüd seal ümber formuleerida, mida ma tahaks. Ma tahaksin, et Eestis oleks nii eestlastel võimalik areneda kui ka siia tulnud inimestel võimalik areneda. Mis oleks peamine põhjus? Siia tulevad areng, mis tähendab, et neil on elu. Huvitav, et neil on võimalik olla samas ruumis teiste huvitavate inimestega meil on võimalik teenida rohkem. Ja nende elukvaliteet tõuseb. Ei ole esimene IT-ettevõtja, kes seda juttu räägib, aga asjad ei liigu siiski väga. Mis te arvate? Jah, tõesti? Ma ei ole nüüd nii aktiivne poliitika, tegele tegijad öelda, et mis koridorinurga taha seal täpselt kinni on jäänud? Ma arvan, et noh, kõige peamine põhimõte on, kas selle otsuse peavad tegema poliitikud, poliitikud teatavasti noh, nende nagu mõõdik on hääled. See on selgelt selline asi, kus vajadust tunnetavad teravamalt inimesed, kes on vähemuses. Keskmine inimene võib-olla ei tunneta seda, oli teravaltteni vajalikult ja noh, võib-olla siis mattub sinna poliitikute kartuse alla, et kui ma nüüd midagi siin teen, siis teine vastas oponent kasutab selle ära ja ütelda, näed, sina siin tahad neile tuua karvaseid ja sulelisi Eesti. Et eks ta siuke hirm on, aga noh, ma arvan, et Eesti riik ei saa areneda, kui meie võtta mingeid riske, võtta mingeid samme, kui me ei vaata asju mitte selle mätta otsast, et me oleme tagasi vaatavad ja konservatiivsed. Ja pigem laseme nii-öelda käed roolist lahti ja vaatame, kui auto ise vurab, eks ole. Vaid me vaatame koos autoga sõita, tahame, mille nimi on Eesti riik, et kas me keerame siia tänavale või teisele tänavale. Aga kas praegu ei piisa, et neid välismaalasi on ka praegu siia ettevõtetesse tulnud? Tehnoloogiasektor on päris heal tasemel. Iga. See on üritanud siiski tehnoloogiaettevõtet teha varem või hiljem põrkub selleni, et siin ei ole neid inimesi, kellega sa ehitad ettevõtete ja noh, tänasel hetkel Eestis ei ole mitte mingisugust võimalust ehitada valmis ühtegi tehnoloogiaettevõtet, mille inimeste hulk on üle paarisaja, näiteks, sest noh, need kuskil võib-olla ühe saab, aga no mitte rohkem. Aga ettevõte muutub ettevõtteks siiski siis, kui ta on, ütleme sadades inimestes ja paratamatult põrkuma sinnani, et me ei saa siia ehitada korralikke ettevõtteid, kui meil ei ole inimesi. Räägime teie enda ettevõttetest, kui teie nimi Google'isse lüüa, siis sealt tuleb esimesena vastu teie äri 10 käsku ajakirjas Director kirjutatuna. Muuhulgas ütlete seal, et firma kestmajäämiseks on vaja esiteks tugevat sisemist Tartus koodeksit ja tiimi, kes hoiab kokku ja ei lööga näru sel ajal põnnama ning väga tähtis on üksteise toetamine. Jaga avameelsus kuni selleni välja, et see on karistatav, kui sa, et midagi on ettevõttes valesti, aga ei ütle. Rääkige natuke mõtte lahti, kust leida niisuguseid avatuid ja demokraatlikke ettevõtteid? Noh, neid ettevõtteid on päris palju, et ma nüüd võib-olla telefoniraamatu lahti lüüa, hakata ette lugema, aga see vist ei ole saate eesmärk tänasel hetkel tööbörsil mängida siin. Et mida ma võib-olla tähtsaksin pean, on see, et hästi tihti vaadatakse ettevõtte nii-öelda definitsioonina seda, et noh, et kes teeb seal kingi, kes teeb põrandad, parketi ja kolmandat asja ja kas on suur või väike ja nii edasi, et tegelikult, et minu arvates see ettevõte nagu selline sisemine alustala ja see, mis teeb ühest ettevõttest ühe helisest teise on üldjuhul kinni mingites kultuurilistes asjades selles, mis laadi inimesed, mis laadi asja seal ajama, mis, mismoodi nad seda teevad, et on võib-olla selline kirjutamata põhiseadus, see ei ole firma põhikiri, see on pigem selline firma nägu, et need ühed inimesed võtavad tööle samasuguseid inimesi, kes nende juurde hästi passivad. Kala teadlik lähenemine. Ja tegelikult noh, ma koguma 23 aastane ettevõtluskarjääri jooksul on aru saanud, et noh, kas see ongi nagu kõige tähtsam. Et kõige tähtsam on alguses panna kokku punt inimesi, kes mõtlevad ühteviisi, kes peavad õigesse omaseid väärtusi, kes näiteks tahavad, et teha tööd hästi palju näiteks või kes on nõus palju ringi liikuma või kes on nõus võtma mingeid riske, et noh, võib-olla ka inimesi, kes võtavad vastupidiseid asju, aga näiteks kui sa võtad sellised inimesed ühte punti ja siis võid sa punt nagu läbi aja teha erinevaid asju. Et tegelikult see on täiesti loomulik, et samad pundid inimesi nagu läbi aja noh, alustavad ühest asjast võib-olla leiavad, et see ei ole kõige parem, nad liiguvad järgmisse asja ja nii edasi, et seal on see, mis neid inimesi seob, palju tugevam kui see, mida nad teevad. Et ma olen näinud väga palju tiime, kes on tõesti teinud nüüd 20 aasta jooksul üheskoos täiesti seinast seina erinevaid ärisid ja olnud koos eelkõige tänu sellele nad teavad, et see teine inimene jagab nendega sama väärtuskoodeksit ja ta saab usaldada seda teiste inimeste Aga kas teatud hierarhia ja käsuliinid peavad ikkagi olema? Ja jäi, et noh, selles mõttes, mis on käsuliini üles Anne on saavutada ühelt poolt, et ettevõttes info liiguks ja teiselt poolt asjad saaksid tehtud, et asetatakse koordineeritud. Et on ka juhtimisteooriaid, neid edukaid ettevõtteid, kes teevad asju täiesti nii-öelda, mitte konventsionaalselt viisil noh, täiesti nii-öelda delegeerides kogu otsustusvõime kuhugi päris olla inimesteni noh, Leisse inimestele öeldakse, et tule tööle, millal tahad näiteks ja noh, ettevõtte näited andmis rukalt töötavad päris palju, aga see ei olegi nagu peamine, sa võid olla ka väga diktaatorliku, väga hierarhiline ja ülevalt alla selline püramiid ja olla väga edukas, et peamine on see, et selle ettevõttega tegeldaks, et seal oleks nagu selge energia inertne ja teha tahtmine sees mitte niivõrd kas on struktureeritud ühte või teist või kolmandat pidi. Et seal nagu teisene, kas seal on käsuliin või mitte, et noh, mingi käsuliin on igal juhul, aga kas ta on varjatud või otsene ja nii edasi, see on juba ette võtta ja kultuuri küsimus natuke. Nii, aga see üksmeel, koostöö, kuidas siis leida sellised inimesed, selline punt, nagu te ütlete, kokku panna, siis oleksid kompetentsed, töökad, ustavad teotahtelised ja samas ka sellised rõõmsameelsed. Kui vaadata Edukate ettevõtete ajalugu, sest siis üldjuhul need tiimid, pundid nii-öelda on alati kokku saanud kuskil nooruspõlves, et tavaliselt siis kas ülikooli ajal või sõjaväes või noh, mingis sellistes kohtades, kus sa veedad piisavalt palju aega inimestega koos. Ja noh, neid on palju, näiteks ülikoolis ka võib-olla selle sadu inimesi kursusel, kuidagiviisi seal mingit inimesed jäävad kokku ja nad on 11 näinud, nad on välja filtreeritud ja sadades inimesed, need on minu inimesed jäävadki koos töötama. Et on näiteks oma Skybiin pundi, eks ole, kus neljast kolm olid klassivennad, eks ole, Gustav Adolfi gümnaasiumis omale ja võid tuua suvalisi muid neid. Google, eks ole, kaks asutajat mõlemad, Stanfordi ülikooli doktorandid. Et see alguses nagu tunnetad ära nagu noor põlev sõpruse kaudu, et jah, need inimesed on need, kellega ma oskan, tahan koos olla. Ja edaspidi need inimesed omakorda nagu lumepallina hakkavad ligi tõmbama samasugused inimesed, see on selline tavaline ettevõtte kasvumudel, et samasugune tõmbab sarnast enda poole. Et noh, ma toon võib olla siukese natukene naljaka näite, aga siin mõni päev tagasi ühes oma firmades valisime ühte võtmetöötajad tööle ja oli mitu kandidaati, kes professionaalses mõttes oskuste mõttes olid kõik suhteliselt võrdsed. Võimalik, et see, kes valiti, kahjuks ei osutunud, olidki professionaalses mõttes parem. Ja valimise peamiseks kriteeriumiks laua taga oli rohkem kui üks, üks valija oli pigem see, kuidas inimene inimesena tundus. Et mitte sellest, kuidas ta nüüd täpselt oskas seal oma asja teha, mida talt oodati, sest me usume, et see, mida sa, sinu oskused on, õpitavad, aga see, mis on sinu nagu hinge su sinu iseloomus ja see ei ole õpitav sisse kodeeritud ja seal on praktiliselt võimatu pärast muuta. Nii et peamiseks kriteeriumiks näiteks tolles valikuprotsessis saigi eelkõige inimese inimlikud omadused. Kas see äratundmine, selle õige inimese leidmine, kas aja jooksul tulnud ka oskustele paranenud? Ma loodan, et ta on paranenud, kuigi noh, ma ei kujuta ühtegi mõõdikut ette, kuidas täpselt mõõta saaksin, olete ikka aja jooksul eksinud ka inimeste ikka muidugi jaa. Ma ei arva, et ma tänasel hetkel paremini inimesi ära tunnen, et tegelikult, et ma pigem võib-olla lihtsalt oma elu jooksul kokku puutunud piisavalt paljude inimestega, kelle kohta ma juba tean, et kellega ma kokku sobin. Ja kuna mu elu on mitukümmend aastat juba ettevõtluses olnud, siis selle aja jooksul on välja filtreerida terve hulk inimesi, kellega ma ikka juhtum koos mingeid uusi asju tegema. Ja selles mõttes ma olen otsinud vähem, et võib-olla sellepärast ongi nagu nüüd tabavusprotsent nagu parem, aga aga uute inimeste koha pealt ma ei tea, kas ma oskan nüüd paremini ära tunda? Kui inimene on andekas, jagab asja, on ka sellist ettevõtlikkust, tahtmist võib-olla mingi hetk ta tunneb ja tahab hoopis sellest ettevõttest lahkuda, luua oma firma, saab hoopis konkurendiks teile. IT-sektoris on vist päris mitu näidet sellest. Ja kui inimene läheb ära? Firmast mis on ta üles kasvatanud ja kus seal temaga sõbrad, eks ole, ja läheb ja loob täiesti konkureeriva ettevõtte siis on kindlasti halb toon, et selle maailmas juhtub. Noh, seda ei saa päris pahaks panna, kui tõesti see firma, kus ta ära läks, noh, olin mingil põhjusel oma arengus kinni või noh, inimene püüdis, aga noh, ei võetud kuulda ja noh, tal ei jäänud muud üle kui ennast realiseerida kuskil mujal. Aga siiski noh, selline päris minna oma endise firmaga konkureerima. Noh, minu arvates ei ole head hoonet. Kui sa lähed, kasutad seda, mida sa oled õppinud ja teeb midagi uut, mis on natuke teistsugune või teises piirkonnas siis on Müllatuses päris lahe, et tegelikult ei ole midagi paremat, kui see, sinu firma nii-öelda vilistlaskond on üles ehitanud korraliku hulga ettevõtteid, et minu enda kunagist firmast Microlingist kus mille ajalugu oli ka ikkagi aastakümneid, eks ole, sealt tuli väga, väga palju ettevõtteid välja, need inimesed läksid, tegite uusi uusi asju noh, sama on ju Skype i nii-öelda vilistlaskonnaga, eks ole, ja nii edasi. Et see on ainult üks suur plussmärk, kui ettevõte suudab seemendada veel uusi uusi üritusi kuskil. Üks mikrolink omal ajal välja, suri. Ta ei surnud välja, ta müüdi maha. Nendesse. Maha müüsite siis sellepärast, et. Noh, miks miks ka mitte siin niimoodi, et et tegelikult väga paljud IT-firmad puhul või üldse kiirelt kasvavate firmade puhul on see trajektoor selline, sa alustad ehitate ülesandeid ühel hetkel maha, et see on täiesti normaalne, sellega saavad aktsionärid raha teenida, asutajad eriti raha teenida? Noh, see on täiesti normaalne, isegi minu arvates domineeriv selline ettevõte elutsükkel vähemalt selles maailmas. Nii et noh, ma nagu ei näe midagi halba, et alternatiiviks oleks, on Tehitada selline impeerium, mis ilmselt oleks kuskil oma kasus kinni jäänud. Ja noh, võib-olla oleks keegi siiamaani seda juhtinud seal olles siin Eesti IT-teenuste turul. Aga noh, see on väljakutse, pigem eelistan seda, et firma sai müüdud. Paljud inimesed läksid edasi teistesse firmadesse, asutasid uusi ettevõtteid. Et seesama nagu DNA nagu läks, pigem paljunes uutes ettevõtetes, kui et oleks ainult kiratsema kuskil ühele väiksele turule. Kas tänasel päeval oleks mikrolink arvutitootjana olnud võimeline turul püsima? Kindlasti mitte, see valdkond oli juba selge hästi-hästi ammu, et et see valdkond on massitootmise ja väga väikeste marginaalide valdkond. Mikronit tuli sealt ka ise üsna kiiresti välja, et micro ning enne kui ta maha müüdi, ta ei tegelenud Remorrutroopsiga ammu, see oli juba mõnes mendile maha müüdud. Ja ta oli ikka kiita teenuste ettevõte, kes teenindas suuri korporatiivkliente, eks ole. Kelle omanduses on Baltikumi suurim portaal, Delfi, et see tegevusvaldkond muutus, oli ikkagi väga-väga radikaalne. Nii meil on saada umbes poole peal, teeme vahepeal ühe muusikalise pausi, ma palusin teil välja valida kaks pala. Esimesena kuulame vanameister trankisinatrat, miks tema. Ta on kuidagi lahe, et ütleme, tal on uskumatult palju häid lugusid nii emotsioonide mõttes kui ka sõnumite mõttes, et antud konkreetne palasin kaminutesse oma peal kirjelt sobib sinna, nii et laseme käia. Jätkame saadet, meil on täna tegija saates külaliseks ettevõtja Allan Martinson, mina olen Lauri Varik. Räägime ettevõtlikkuse suurendamisest, teada on, et Eesti rahvas, Eesti inimesed selles osas väga aktiivsed ei ole, toon kas või enda näiteks, ma olen olnud kogu tööl oldud ajatüübid ja loodetavasti tubli töötaja ja ma olen põhimõtteliselt ka rahul. Miks ma peaksin ühel hetkel äkki tundma, et ma peaksin ettevõtlusega alustama? Ega ei peagi, et et kui inimene on mingi asjaga rahul ja ta tõesti meeldib see jumala pärast, tuleb seda edasi teha. Et miks ma arvan ikkagi 99 protsenti, miks inimesed lähevad ettevõtluses on nad ei ole millegagi rahul ja noh, võib-olla rahul oma varandusliku seisuga või nad tahavad rohkem vabadust või mida iganes. Aga üldjuhul kõige parem ettevõte on see, kui sa ei ole rahul mingi asjaga, mida maailmas tehakse mingit viisi, sa arvad, et sa oskad teha paremini? Oskab teha, paremat sai, oskad teha parema telekommunikatsiooniprogrammi, oskad teha parema raadiojaama kui see, kus sa parajasti töötad või mida sa kuuled või söödaksele. Ja kui sul on tõesti ka hea idee, eks ole, kuidas parem võiks olla. Et see nagu annabki sinu ettevõtlikku selle näo, et iga uus ettevõte, noh, selline ma kasutan sõna startup, et mulle see eestikeelne idufirma mingil põhjusel ei meeldi. Aga ta algab taas sellest, et sul on mingi hüpotees, et tõesti hüpotees, kuidas asi võiks olla parem. Ja jällegi, just eile lugesin jube head artiklit ühest sellisest maailma number üks startup kurult stiiblankilt, kus ta ütles, et see, mida sa ütled, et mida ma tegema hakkan, see ei ole mitte midagi muud kui sinu arvamust, mida sa esitad piisavalt kirega. Et see on ainult arvamus, on tihtipeale isegi mitte arvamus on sinu hallutsinatsioon, et sa arvad, et noh, need asjad võiksid niimodi paremini olla. Ja mis siis edasi tuleb, on see, et sa pead minema särand ära kontrollima, et sa pead hakkama seal ehitama praktilist, mingit viisi seda kontrollida. Noh, nii-öelda väljamõeldis, et okei, et mul on selline tunne, et asi nüüd võiks olla selline mõtlen omakeskis, et kuidas ma nüüd teen seda ja teist ja kolmandat ja siis niimoodi panen äriplaani ja matan veel arendan ja ehitan ja ja siis on ta, et nüüd ma siin olenema tootega, eks ole. Et seda varsti ei tööta. Et see on pigem ikkagi on niimoodi, et sa peaksid minema uksest välja samal hetkel, kui see mõte tuli ja rääkima inimestega, kes võiksid olla sinu tulevased kliendid või partnerid ja nendega diskussioonis testima oma hüpoteesi. Ja noh, ütleme see on selline natukene teistsugune tegevus kui see, kui sa igapäevasest nii-öelda palgatööst saab teha, sellepärast et mis on, see peamine erinevus on see, et sa ei tea, mis saab ja selle asja nimi on risk ja teadmatus ja see ei ole iga inimese jaoks hirm ebaõnnestumise ees. Jah, võib ka nii öelda, et ega ei maksa arvata, et ettevõtjad ei tunne hirmu ebaõnnestumise ees, et nende jaoks on küsimus, on selles hirmus mida nad kuidagi peavad siis maandama või kuidagi hakkama saama. Kui sa langevarju hüppad, siis ma arvan, iga langevarjur tunneb ka ikka natuke hirmu. Aga sa oled õppinud hakkama saama sellega. Ja ma arvan, et ettevõtlus ei ole iga inimese jaoks, et noh, üldjuhul maailmas noh, võib-olla viis või 10 protsenti inimesi otsustab luua oma ettevõtte. Et jumal tänatud, et see nii on, muidu kõik oleks ettevõtjale, keegi ei teeks tööd, eks ole, et et nii päris ei saa, et kogu maailm on täis ühe inimese ettevõtte ehitis ja, ja ei ole nagu sellised ettevõtted, kus oleks noh, 10 või 1000 või 10000 töötajat. Et ka palgalisi töötajaid on vaja ja tublisid ja on teistmoodi motiveeritud inimesi. Kuidas tulla toime ebaõnnestumisega, kui sul ettevõte on läinud halvasti, sul jäävad ka võlad kaela. No ei pruugi jääda, et noh Ma nüüd ei oska küll öelda, et väga üheski oma ettevõtmises otseselt nagu võlg kaela oleks jäänud. Et pigem on see, et ma olen juba lugenud iseenda ees, et ma olen kulutanud mitmesse oma ebaõnnestunud ettevõtmist mitu aastat töötades ilma palgata veeru, makstes teiste inimeste peale. Ja siis avastanud, et sa ei vedanud välja, et mingil põhjusel jäi asi pooleli. Et seal nagu võlg iseenda ees võib-olla oma perekonna ees, eks ole, aga noh Ma arvan, et nüüdsel ajal just aina vähemaks jääb selle taha, et sa teed mingit ettevõtmist, niiet sa võtad kohutavalt palju raha alguses kuskilt kas laenuks või investoritelt viisakad, aga ehitama ja siis avastad, et sa tegid, ei ole üldse vajalik kuidagi valesti. Et tegelikult raha hulk, mida on vaja ettevõtte alustamiseks, on viimase 10 aasta jooksul oluliselt alla läinud tänu sellele, et hästi palju asju on seal võimalik tegelikult Ta nii-öelda töö käigus teistelt firmadelt sisse osta ja sa võid testida oma ideid, palju varasemas staadiumis ütleme läbikukkumise hind on viimase 10 aasta jooksul, ma arvan, kukkunud 23 korda vähemalt vähemalt, kui me räägime sellest nii-öelda minu tegevusvaldkonnast. Mul ei olegi töövõtjana, tundub, et nagu ei leia seda ideed, et kõik on juba olemas, kõik juba toimib kuskil kuskil ja, ja ma ei tunne, et ma ei leia, nagu seda oma nišši. Noh, sinu probleem öelda, aga, aga ma arvan, et see on jumala vale mõttesse. Elegar rääkis oma kogemusest, et ideede kohta üldse on üsna odav asi, et esiteks, ideid on palju. Noh, ma kasutan isegi veel väga palju räige maid sõnu, et siin üks Ameerika suhteliselt ropsu ingelinvestor ja ettevõtluse arendaja täiendav Fleur on öelnud, et ideed on sitt, vabandage väljendust, sellepärast et neid lihtsalt on niivõrd palju ja küsimusele ideede välja mõtlemises vaid nende ärategemises, et see on 10 100000 korda raskem. Aga iga kord, kui ma noh, muidugi avan, kas veel mingit, et tehnoloogiaajakirjad või blogid või käin mõnel üritusel või käin kasvõi mingitel startup'ide esitlustel või mingil Ameerikas? Tehnoloogiakonverentsil ja niimoodi ma ikkagi tulen täiesti jahmunult tagasi, kui palju on uusi ja täiesti vapustavalt kihvte ideid ja ma arvan, et neid aina rohkem tuleb juurde, et ma ei ole nagu näinud selle asja aeglustumist, mina arvan enamik kihvt ideid on veel välja mõtlemata ära tegemata. Et kui mõelda sellele ajale, mis oli umbes 10 aastat tagasi, kui palju huvitavaid ideid, siis ring liikus ringi. Et ma arvan, see on kolossaalselt palju suuremaks läinud. Ameerikas pidi üldse olema see hirm läbikukkumise ees väiksem või seda võetakse nagu kogemusena. Kui nutmine ei, ka ei pruugi ennast. Ja seal on selline sama tsiteerides teist korda juba saate jooksul stiiblanki samast artiklist, et Ameerikas on üks sõna, mida kasutatakse läbikukkunud ettevõtja jaoks, see on kogenud ettevõtja ja samaviisi, ma võin mõelda, et kui laps kapp kõndima ja kukub sealjuures kolm korda istuli või pikali, eks ole. Et noh, need on küll jamada läbi kukkunud kõndija, et täitsa noh, võimatu, et lapsega kunagi kõndima ei tohigi kõndile jumala pärast, eks ole või et ma ütlen talle, et väga tubli tõuseb püsti, proovi uuesti, eks. Et seal ju nii, kuidas last kõndima õpetama, mis on nagu ettevõtluses teistmoodi, et kui sa ei ole sealjuures pahatahtlik. Ja noh, sõnade mõttes ei taha nagu paljaks röövida oma laenuandjaid või investoreid vaid teavitab neist neid nagu riskidest, mis seal olla võib. Ja seda võetakse ka normaalselt, siis on täiesti normaalne, et sa teed läbi mingisuguse tee, mille jooksul sa õpid. Ükski töö ei ole ju selline, et ma asun asja kallale ja nüüd kohe tuleb välja. Et noh, täiesti normaalne lasta inimestel õppida lasta muidugi sealjuures tuleb minimiseerida seda raha nad ära põletavad selle asja käigus. Aga see on normaalne, et mingi raha põleb selle asja käigus ära, et pigem las ta põleb alguses natuke ära ja lõpuks võtame olukorra, kus kus seesama inimene võib-olla saab oluliselt vingem asjaga valmis, kui, et ei luba tal üldse midagi teha. Nii et teie soovitus on, et alguses mitte väga suurelt riskida mitte väga palju raha mängu panna. Jah, kindlasti ja ka noh Ütleme, risk peab olema kaalutletud ja tänasel hetkel on võimalik riski võtta väga vähe, aga riski tuleb võtta. Riski võtmata on täiesti võimatu midagi ära õppida. Te mainisite siin mitu korda ingelinvestorid mis ärimees. No see on üks terminitest, mida kasutatakse siin on tegemist eraisikust investoriga investeerib väga varajases staadiumis ettevõttesse, et noh, maailma mastaabis tähendab see Noh, ütleme suurusjärku seal võib-olla mõne 10-st 1000-st eurost kuni mõni 100000 euroni harva mõne miljoni euroni, et tavalised inimesed, kes on juba rikkaks saanud mingil viisil või keskrikkaks kes ei riski, noh, ütleme kogu oma rahaga, vaid noh, eraldavad sellest mingi osa sellisteks investeeringuteks ja kes on mingis valdkonnas eksperdid ja mingis valdkonnas meil on väga armastavad, tahavad kaasa aidata uutele ettevõtmistele. Neist inimestest on üldjuhul väga palju ka kasu, kui need õieti valida nima sidemetega kogemuse mõttes, nii et tavaliselt ma näen ka raha vaid panevad kõla alla tihtipeale. Ja noh, see ongi selline, ütleme, esimene või teine investeerimisfaas, et või kus ettevõtte raha tõstavad kõige esimene seda nimetatakse FX, eks Friends Coulson tamili ehk siis sõbrad lollide perekond, kes siis nagu annavad selle päris esimese raha ütleme seal mõnikümmend või mõni 1000 eurot, millega saab siis midagi ära teha. Siis tuleb see ingelinvestorite faase pärast seda tulevad siis juba riskikapitalistid peale. No räägime teie näitest, kuhu te olete viimasel ajal julgenud investeerida, milles te näete perspektiivi? No just siin enne saadet ütlesin sulle, et tänasel hetkel ei pianost aktiivseks investoriks sest noh, aktiivne investor tegeleb sellega pideva protsessiga, et ta kogu aeg vaatab uusi firmasid läbi ja tal on mingi oma hulk firmasid, kuhu ta aasta jooksul neiks tahab raha panna, et mul sellist kriteeriumit ei ole. Ma tänasel hetkel olen üsna hõivatud asjadega, mida ma juba olen alustanud või kus ma juba olen otsapidi sees. Ja noh, ütleme siin viimaste aastate jooksul on, ütleme, kaks või kolm ettevõtet lisandunud mõned neist on edukamad ja mõned vähem. Et noh, Eesti tingimustes firma, mis noh, on paljudele Eesti inimestele tuttav, on Cherry. Ehk siis alustanuteritest nõud päevade iilide firmast ja nüüd kasvanud Baltikumi suurimaks e-kommertsi firmaks. Kindlasti väga, väga kiire kasvuga ja kõige kiirema kasvuga internetifirma üldse meie piirkonnas. Samal ajal on siin alustanud ka on väga selliste sügavate tehnoloogiliste asjadega, mis on paraku hoopis pikema vinnaga ja noh, mis ei ole nii kergesti seletatavad lihtsale kuulajale, eks ole, et. No räägime näiteks Cherry näitest iseenesest ju ei tundugi väga originaalne idee või väga lihtne ja loogiline mõtlemine, et pakkuda inimestele päeval midagi väga, väga soodsalt ja siis meelitada inimesi juurde ja, ja niimoodi kasvada ja muutuda edukamaks, neid nii-öelda teisi firmasid on hiljem veel väga väga palju juurde lisandunud. Cherie järel. Ma ütlesin, et pigem on seejärel ära kadunud, et noh, tõesti oli hetk, kus neid tuli kaks aastat tagasi kolmandat tagasi, kus neid tuli kümnete viisi ja ülaBaltikum oli meil konkurente kuskil 60 70 ringis. Aga miks, miks see Cherry ost õnnestus, et see idee tol hetkel nii hästi käima läks? Ma arvan, et see on väga selgelt esiteks jah, täiesti algne idee oli selgelt kopeeritud Ameerika firmas grupp on ja noh, lihtsalt sai siin kohapeal ära tehtud nüüd nüüdseks on ta sealt juba edasi arenenud kõvasti, aga tegemist oli lihtsalt väga hea tiimiga, kes suutis asju ära teha inglise keeles Kyushu, ehk siis seal oli koos tehakse need inimesed ühtede väärtustega, nagu alguses rääkisime, aga oli koos ka väga heade oskustega oskuste kamal Eesti paigas, et oli nii programmeerijad kui turundajad, kui inimesed oskavad raha juurde tõmmata ja oskasid eraettevõtteid ja neid ära osta, eks ole. Nii et tänu sellele Ta saigi sellise suuruse nagu ta andmed ligi 30 miljonit eurot eelmine aasta, et see on nagu päris kopsaka firma juba. Ja samal ajal ega ta ei ole ka niimoodi lihtne, et noh, tegemist on ikkagi suht keeruka ülesandega alates logistikast, mida korralikult paika või suurte andmemahtude analüüsist, eks ole, et noh, meil on ju väga-väga palju andmeid oma kasutajate nende ostude kohta, et noh, et aru saada, mida keegi tahab üldse ja mida üldse tasub pakkuda, mida mitte pakkuda. Et olen isegi seni istunud pikki õhtuid Exceli faili ees, kus on näiteks 150000 rida ja 1000 veergu, eks ole, ja üritanud sealsest leida mingisuguseid korrelatsioone. Kuidas näiteks kasvatada müüki kahekordseks ning järgmisel aastal, eks ole. Nii et see on ikkagi paras raske ettevõtmine, et majandusele midagi lihtsat. Kas Cherry oli startup ette võtta ja kindlasti ka startup on siis kuidas seda lühidalt lihtsalt iseloomustada ettevõtmine, kuhu koonduvad alguses väga riskialtid inimesed. Noh, startup tema klassikalises klassikalises ametlikus definitsioonist, mis muutub, mis alles muutus klassikaks nende mõni aasta tagasi on see, et tegemist on ettevõttega. Ta ei ole ettevõtte alustamise startup, ei ole ette võtta, start, upis saab ettevõte, kui ta õnnestub, aga ta ei ole alguses ettevõtte startup on ajutine organisatsioon, mis on kokku tulnud selleks, et testida mingit hüpoteesi. Ehk siis teisisõnu kellelegi mõtte taha siin sellel turul võiks olla selline toode või teenus ja zero seal veel ei ole või on ta noh, mingist nigelas vormis siis hakatakse otsast tegema, et kontrollida, kas hüpotees peab, et kui ta peab, et kui inimesed hakkavad selle ostma tarvitama, siis sellisel juhul ta muutub ettevõte, kas tal tekib struktuur ja käive ja rutiin ja bürokraatia ja kõik see, mis on tarvis. Startup alguses tegeleb ainult sellega, et testida, kas asi on õige või mitte. Et Jeldurleid, enamik start-upe hukkub Cocuplari. Et see on täiesti normaalne, selles mõttes ongi ta nagu uuringuorganisatsioon mingis mõttes noh, nii nagu teadlane võtab mingi hüpoteesi mingiks teooriaks ja noh, üle pooltel juhtudel see ei pruugi õige olla, on startup mingi hüpoteesi kontrollimiseks mõeldud ajutine grupp. Te olete ise ka öelnud, et ettevõtlusharidus tuleb nende loomise juures kahjuks. Noh, võib-olla haridus, asfalt, tulekahjuks aga hariduse vale kasutamine, et kogu see klassikaline ettevõtlusharidus, mida õpetatakse, ka nende embi jäi. Aga mina näiteks on suunatud riskide maandamisele, riskide hajutamisele kõigele muule. Et noh, seal on sellised mõisted nagu äriplaan näiteks ja rahavoogude juhtimisel ja kõik muud. Samal ajal kui startupi tegemisel äriplaanist mingit tolku. Et see ongi nii naljakas tihtipeale ka, et kui tulevad kokku ka Eesti ingelinvestorid näiteks otsustavad kuhugi investeerida, teadmata ütleme, selle nii-öelda startupi manageerimiseks teadvust, eks ole, sest nad küsivad, milline äriplaan tulevad kolm kuud hiljem kokku ja vaatavad, et ahaa, te teete hoopis mingit muud asja, et see äriplaan on täiesti aknast välja visatud. Et kuidas nii saab, et noh, kui sellest aru saada ei ole saadud, siis sellisel juhul võib-olla nagu suur probleem, et noh, ma ei tea, võib-olla toon natuke kummalise näitajaga oletama, et Me sinuga otsustama minna džunglisse ekspeditsioonile täiesti läbiuurimata ala Aafrikas. Ja meie esialgne plaan on see, et me ehitame sinna mingisuguse vaatluskeskuse, ehitame maja ja siis vaatame linde seal ja teatame siis kord kuus, kuidas mitu lindu mööda lendas ja rõngastame neid jätame, tegeleme mingi sellise asjaga. Ja siis me läheme džunglisse, tuleb välja, et seal on noh, mingid et metsloomad ja krokodill daamid ära süüa ja mingit vastikut kalad on mees, kes meid tahavad süüa mingit moskiitod ja haigused ja kõik muud. Ja me tegeleme sellega võitlusega ja me üldse ei saa seda maja ehitanud, nagu alguses tahtsime, et me peame hoopis elama puu otsas meemide rõngas, tal hindavaid loena kalu. Noh, avastame hoopis midagi muud ja siis noh, Meie esialgsed ülemused küsivad, et aga miks te linde rõngastajat, miks te üldse puu otsas elate, mitte ei ole ehitanud vaieldav maja siis katsun neile seletada, et see olustik, kuhu sa sattusid, oli hoopis teine, et sa pilk kiiresti adapteeruma. Et sama on ka startup iga, et sa lähed ja tegelikult mingisse džunglisse, kus sa ei tea, mis loomad seal täpselt elavadki. Tahab ära süüa, või kes üldse sinu käest tahab midagi vastu võtta ja sa pead Adoteeruma hästi kiiresti ja sellel juhul esialgne äriplaan sul taskus olla vähemalt hästi kiiresti valmis seal välja viskama, tegema midagi hoopis muud. Aga sul on mingi hetk vaja ju ka ikkagi seda algkapitali või sa pead sellele ütleme, kapitaliandjale ju midagi selgitama ja põhjendama. Noi jah. Et esiteks muidugi nagu ma ütlesin, startup'i tegemine on muutunud 10 korda odavamaks, et tänasel hetkel ma näen ikkagi väga palju täiesti toimivaid tooteid, et ja teenuseid, mis on tehtud nullkuluga ja noh, nädalavahetuse jooksul ja nii edasi, mis on esimene juba selline hüpoteesi tõestamise katse ilmaasjata meil ei ole Eestis selline asi nagu Garage48 näiteks kus 48 tunniga liidrid tulevad kokku ja mõtlevad idee välja ja üritavad sellega ära teha 48 tunniga ja tihtipeale tuleb täiesti toimiv toode sealt välja. Mõni näide, äkki oi, neid on palju, et siin mitmed neist on juba edasi läinud, eks ole, noh siin toon näite noh, Läti, Leedu, Eesti ühisprojekte, mis seal garaažina kartulinimega kompaniisid, eks ole, mis tegi sotsiaalmeedias reklaamikampaaniate manageerimiseks sellise tarkvara näiteks noh, on mobiiliaplikatsioon sealt tehtud, mis sa siiamaani täiesti töötavad ja nii edasi ja nii edasi, et et noh, heas korras 40 800-le Eesti leiutised, sellised nii-öelda häkaton, nagu neid nimetatakse, neid peaks selle maailma pärast iga päev kuskil. Aga tänasel hetkel on võimalik täiesti korraliku ette võtta, ilma et sa tegelikult üldse raha kulutaks. Et sa saad ikka väga, väga palju asju ilma rahata või siis noh, baastasemel ilma rahata tarvitusele võtta ja ainuke asi, mida kulutama peadena komando aeg jaoskonda Aeg on läinud väga riik, kiirelt me peame hakkame kokku võtma. Allan Martinson, kas siis tehnoloogia ja IT-sektor siin on neid arenguvõimalusi, uusi ideid, neid on veel lõputul hulgal. Absoluutselt ainult avage interneti ja natuke laske fantaasial lennata. Ja kui midagi jääb puudu, kes mind aitaks? Kuhu võiks pöörduda? Ma arvan, et noh, eelkõigepealt sa ise ennast aitama, aga kõige parem on pöörduda kohtadesse, kus on samasuguseid inimesi tavaliselt Ortraks investori poole, mis ei ole kõige õigem, et tegelikult see ei ole see, mida sa vajad. Seal on eelkõige vaja rääkida inimestega, kes võivad saada sinu teenuselt olevast kliendiks või samasuguste inimestega, kes otsivad veel midagi, sest neil on hästi palju sulle midagi õpetada. Soovin teile jõudu, jaksu ja kordaminekuid ja väga huvitav oli teiega kohtuda, kuulda sellist väga entusiastliku ettevõtlikku juttu. Meie saadet jääb lõpetama veel üks teie valitud soovi laul, tutvustame teda ka, see on fresley kroon. See on üks väga vahva Lõuna-Aafrika bänd, kes omal ajal võitis garantevi Aafrika parima bändi. Auhinnalist on käinud vist minutile kaks korda ka Eestis kui ta kunagi ka Eestisse peaks tulema ning kindlasti kuulama. Mustad valged sega läbi, laulavad imehea häälega laulja laulavad väga optimistlikku muusikat. Suur aitäh. Meil oli külas Allan Martinson, küsis Lauri Varik.