Tere päevast, vikerraadiokuulajatele uus nädal on alanud. Oluline kogu Eesti rahva jaoks, mis päädib euroreferendumiga pühapäeval, 14. septembril ja meie siin vikerraadio stuudios. Jätkame euroga teemadel. Ehkki koosseis on teile juba tuttav eelmisest raadio hooajast. Kolm daami poliitikas täna küll kahe kolmandiku osas esindatuna. Tere päevast, Marju Lauristin. Tere päevast ja mul on rõõm öelda, et mina praktiliselt poliitikas enam ei ole nagu viskame aimun. Oleme jõudnud loomulik olukorda, kus asju kommenteerivat stuudiost, inimesed mitte ainult siis, kui nad on poliitikud. Ja Maimu Berg Tere väga kena niisuguseid asju kuulda ja vabalt hingata võib rind. Ja kolmas, tõsi, kriitiline osaline Signe Kivi paraku viibib teisel pool ookeani Mehhikos Cancunis, kus toimub parlamentidevahelise liidu. Koosolek ja tema, kui meie IBU grupijuht on seal meie delegatsiooni vaatamas, praegu on seal ka nii varajane kellaaeg, et me ei saanud teda kahjuks telefoniliini otsa võtta. No millest me räägime siis täna me räägime siis täna eesti kultuuri keele kõige laiemas mõttes säilimisest kui arengust pärast seda, kui Eesti liitub Euroopa Liiduga, juhul kui ta Liidub, kui liitub, kui meie valijad sellise otsuse pühapäeval langetavad. Taolise otsuse tõsidusele viitab omal süngel kombel ka tänases SL õhtulehes avaldatud lugu meie kirjanikust Rudolf Rimmelist kes lahkus elust ja jättis maha kirja, millest võib välja lugeda hoiakut ost Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kuidas teie kultuuri inimestena tundub kas Euroopa Liit kujutab endast teistele mingit ohtu? Aga kõigepealt ma tahaks öelda, et tõepoolest Rudolf Rimmel lahkumine ja nüüd amaatilisel viisil ka Euroopa Liiduga selle sidumine on muidugi väga traagiline. No ka maimu tundsime Rimmerit seal vanast noorusaegadest on alati, oli alati väga emotsionaalne, on ülimalt emotsionaalne, aga ülimalt äärmuslik, võib-olla oma suhtumistes ühiskonda võib-olla ka ta oli üks neid viimaseid Mikeaanlasi ka veel siis tänases Eestis, kes nagu ei olnud jõudnud päris vist noh, nii-öelda niisugusse nagu tasakaal, valu ja arusaamises, mis on Eestis juhtunud. Kirjas öeldakse, et Eesti rahvas kaotas 92. 91. aastal enesesäilitusvõime ja enesesäilitamisvaistu, noh siis see tegelikult näitab niuksed traagilist lõhet selle vahel, mis on toimunud viimase aja jooksul Eestis ja selliste inimeste nagu kari on, meil oli nagu nihukese reagi keerimise vahel ja kindlasti on toimunud mõndagi, mis on olnud raske ja dramaatiline, aga, aga sellest ei saaks minu meelest noh, teha mingeid niisuguseid otseselt poliitilisi nüüd. Järeldusi seepärast, et ühe inimese otsus ühe inimese surma väga sügavalt isiklik, see on väga keeruline sõnaga traagiline sõnum meile, inimene maailmale jätab sellel hetkel oma sõnum. Me oleme võimalus seda sõnumit ümber öelda või, või täiendada või parandada, kui ta on lahkunud, aga need, kes elavad edasi, need paratamatult peavad nägema kõikide sõnumite ja kõikide tegude tagajärgi ja ise ka neid ümber mõtestama, nii et ma arvan, et et tõepoolest, see on traagiline ja ilmselt traagiline tunnetus, võib-olla paljudel inimestel enne seda sammudest tõesti toimub üks väga otsustav hetk. Ja, ja ma usun, et see traagiline tunnetus või selle niisugune noh, teatud aimus, teatud hirm on nii ei kui erapoolel, sest ma usun, et väga paljudel nendel, kes on väga selgelt ära näinud, et ilma Euroopa liiduta Eesti tulevik ei ole kindel välispoliitiliselt ega majanduslikult võib olla sama traagiline tunnetus, näiteks kui juhtub, ei. Et noh, kõik on läbi ja mille nimel on elatud ja pingutatud viimased 15 aastat. Ma arvan, et üldse sellises olukorras vist oleks meil kõigil õige natukene maha võtta sellist emotsionaalsust, ka neid hirme kõiki, nii tähtsad otsused tegelikult ei tehta. Ma arvan mõistlikult niisuguste väga suurte emotsioon konide pinnalt, vaid pigem ikkagi siin oleks õigem mõelda üsna üsna kainelt, ei ole ühtegi asja, mis on lõpuni must ja lõpuni valge, ei ole ühtegi asja, mis toob õnne paradiisi maa peale, nagu ka ei ole ühtegi sammu, mis toob vältimatult kaasa ainult negatiivsed taga. No mulle tundub, et selles euroväitluses ongi väga palju mindud just emotsioonide pinnale ja see ei ole hea, et, et seesama, et muidugi me ei tee ju rahvusliku enesetapu, kui ütleme, suurema osa rahva mingisugused soovid ei täitu, aga isegi peaaegu ka seda on ajaloos ette tulnud. Et, et niisugune emotsionaalsus on ju väga kaunistab inimest ja eriti loomingulist inimest ja minul päästrimeli puhul tema emotsionaalsus, tema nagu loomingus oli ju väga positiivne moment. Aga emotsionaalsus väga tõsiselt otsuste langetamisel ei ole alati asjale kasuks. Ikkagi meil on praegu olnud aega küllalt läbi mõelda ja kui, kui kasvõi lugeda neid poolt ja vastuarvamusi, siis läbimõeldust analüüsi leiab sealt vähe emotsionaalsust leiab sealt paraku liigagi palju see, kuidas üks või teine pool lihtsalt teise peale peaagu karjub, loll ja, ja sa ei tea midagi, sa ei saa aru ja, ja hirmutab vastastikku 11. Seal on väga nukker ja minu meelest see, mis juhtus Rimmeliga, on omamoodi nagu näide sellest, milleni niisugune väga teravdatud emotsionaalsus teinekord. Tõepoolest, ma arvan, et siin selle konkreetse tragöödia taustu vaatamata, teades küll inimest ja ka mitte võib-olla viimasel ajal ei peaks üldse võtma endale sellist julgust nagu siin ka tegelikult teinud nii üheselt siduda neid asju sellepärast et elu ja surma on väga keerulised ja ma ei arva, et siin oleks meil õigust hakata noh, nii otseselt nii üheselt nii lihtsalt nendesse siduma. Aga mis puudutab emotsionaalsus ja siis teiselt poolt muidugi minu meelest on ajakirjanduses praegu väitlus jõudnud siiski niisugusest puht emotsionaalsest, et ühele natuke teisele, aga kah emotsionaalsele son väärtuste pinnale või siis teistpidi on ikkagi õige sellepärast et on sama halb, kui me kogu aeg arutame ainult nii-öelda suhkru hinnatasemel, seda on ka öeldud. Pigem ikkagi teeme praegu otseseid, mis on nii pikkadeks aastateks ette, et kõiki detaile me ei suuda noh, nii-öelda nii kaalutletud nii-öelda ära arvutada, aga me peame just kaalutlema neid põhiargument kaalutlema seda väärtust, mida me võidame selle väärtuse vastu, mida me tõesti kardame. Olgem nüüd selles mõttes ausad, et väga suur hulk inimesi, eelkõige toredaid, lihtsaid tööinimesi, kardab millegipärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Mis te arvate kultuuri aspektist vaadatuna, kus hirm rohkem lähtub, kas sellest minevikust, kus me olime 12 aastat tagasi nõukogude perioodist ja nõukogude liidust või on see hirm rahvuse tunnuste kadumise kohta sugenenud pigem viimastel aastatel meie kultuuri Ameerikaniseerumisega ja üleilmastumisele? Ma ütleksin niimoodi, et seda hirmu olen ma ka ise tundnud, eriti siis, kui need esimesed mõtted Euroopa ühinemisest üldse õhus olid. Et me oleme ju alles iseseisvaks saanud, kas tõesti, me peame jälle kuhugi ühinema, kas me peame tõesti hakkama otsustama emale seda hirmu väljendanud ka üheksakümnendad alguses? Kirjanikuna üleüldse, ma olen kogu meie iseseisvusaja jooksul saanud väga palju kirjanikuna esineda Euroopas rääkida Eestist ja kuulata ka arvamusi Eesti kohta ja nii edasi ja seda paar korda väljendanud ja minu kolleegid on öelnud mulle, et teil ei ole aega, et teid ei oodata, tormab teist üle Te, peate ruttu ja kiiresti otsustama, kuhu te tahate kuuluda, kes te tahate olla, et see, see on väga kena ja iseseisvus on väga tore ja ja te ju ei kaota seda. Aga niisuguste noh, lihtsalt kõige lihtsamalt emotsioonide peale kahjuks ei saa seda tulevikku rajada, te peate mõtlema ja analüüsima ja oma kuulumise üle nagu järele mõtlema, kuhu minek on, mida, oot, oot, oodatakse, mida tahetakse. Missugune riik on Euroopas üksi, missugune kuulub kuhugi, kas see on vajalik, kas ei ole vajalik kõik niisugused asjad läbi mõelda, et ärge arvake, teraga jääta? No siin on veel niisugune asi tegelikult hirm on ju alati seotud sellega, kui on ees midagi, mis on tundmatu. Ma mõtlesin, et on aeg, sõitis Tartust Tallinna poole ka selle hirmu peale. Näiteks me oleme kõik menetluslaps kardab, kui ta viiakse vette, räägib, naasevad siis vanem ütleb, et noh, seal ei ole ju midagi põhjum, õpime kõikjal sedasama ujuma õppimise, hirm, selle tundmatu keskkonna hirm. See on seaduse täiesti paanikani viia. Mul on tunne, et üks osa sellest hirmust on just seesama üldinimlik hirm selle ees, et me satume mingisuguse tundmatusse uude olukorda ja ma ei tea, kas me tuleme sellega toime. Noh, me oleme kuidagi nagu kuulnud, lugenud, et noh, see on nagu midagi niisugust, väga erilist nagu ülemat. Me peame nagu vastama võõras. Tegelikult ma arvan, et siin on vahelduseks võtta, et midagi võõrast siin ei ole. Ühelt poolt me oleme kogu selle aja nüüd viimased 10 aastat Eesti seaduste muutmisel üldse kõikides sammudes järginud ju neidsamu reegleid, mis meie naabermaad, eks ole, vaatame kuidasmoodi, meil praegu ettevõtluses majandus, samad inimesed, kes töötavad, eks ole, rootsi, soome omanikud turud, mis on keerivalt kõik juba Euroopa liidus, kõik needsamad kaupade kvaliteedinõuded, need on omaks võetud, mitte sellepärast, et on Euroopa Liit ja mingi piir, vaid sellepärast, et ilma selleta lihtsalt see majandus ei ei funktsioneeri. Ja selle tõttu meil ju nii väga suur muutus ees üldse, tähendab see on minu meelest rahaga väga suureks aetud, nagu me peaks nagu mingisuguse suure lõhe hüppama tegelikult me juttu mitte kuskile. Meil on väga palju juba kõik need sammud tehtud sisuliselt see muutus nagu ainult kinnistaks tõesti, võib-olla selle sümboolselt ja vot see on see küsimus, ta kinnistab selle, kuhu hulka me kuulume. Tõesti, need muutused, mis me teinud oleme, et me tahame minna, eks ole, nii-öelda lääne suunas. Meil ei ole mitte nii-öelda olupoliitilised, vaid et need väljendavad, meie niisugust sisimas tunned. Mis puutub keelde ja kultuuri, siis jällegi hirmu puhul on alati hea, kui oleks hea eeskuju, eks ole, noh, lapsel vanem vend, eks vanemad ja nii edasi ja siin mina küll olen ikka mitu korda seda rõhutanud, ütles täna ka välja kõige lähem ja kõige nähtavam eeskuju meil on soomlased. Mul on need, kes on meile heitnud ette seda, eks ole, et siis kui oli tõesti vaja iseseisvust kaitsta, eestlaste kaitsnud soomlased kaitsesid ja miks me siis mõtleme, et soomlased nüüd eks ole, kui nemad astus Euroopa Liitu, loobusid oma sellest Iseseisvus tahtest ja püüdest, et soomlased müüsid midagi ära. Me näeme, et soomlased tegelikult saavutasid vastupidi väga kiire edumaa saavutasid näiteks põhja omade hulgas täiesti selgelt tugeva positsiooni, kui see oli neil enne tänu Euroopa liidule. Nad tegelikult kasutasid maksimaalselt selle ära ja selle tõttu noh, mulle tundub mõnikord, et Meil on nagu, nagu levimas või kuidagi kasutatakse ära isegi alateadlikult mingit niisugust hirmu, et Me oleme kehvemad, et noh, äkki me ei tule toime, eks ole, soomlased küll, aga meie oleme ikka kehvemad, minu meelest ei ole. Teised väljaspoolt ju lausa julgustavad meid. Tarja Halonen, kes ütles, et teie saate seal kindlasti väga hästi hakkama. Aga ma arvan, et need hirmud ei ole ka natukese räägib meie siis see on üks asi, aga igaühel on veel endal oma hirm või oma suhtumine, mis minust saab. Me ei saa nõuda, et kõik inimesed mõtleksid, mis meist või mis Eestist saab, nad mõtlevad, aga eeskätt mõtlen, mis minust saab, pensionär, mõtleb Amis, minust seal saab. Mul ei ole jäänud kaua elada, kas ma pean need viimased aastad jälle mingisuguse üleminekuga jälle mingisuguses tundmatus vees läbi eksisteerima, mis saab minust ja kuhu mina jõuan ja ja kirjanik mõtleb, kui palju mina saan, eks ole, sellest, mida see Euroopa liit mulle kaasa toob, mida ta mult ära võtab. Igaühel on omad omad hirmud ja omad suhtumised ju ka veel. Muidugi, ja see on õige ja need kaks asja on paraku kahvaga kohakuti ja nende vahel tuleb kah nagu otsustada. Seal on sellepärast, et on ühelt poolt selge, et me otsustame, mitte ainult enda jaoks niisukesed otsese tehta ju kolme, viie aasta peale, nüüd tehakse põlvkondade peale ette. Tähendab, ma ei saa mõelda ainult minust, me mõtleme ka meie lastest lastelastest. Kõigepealt muidugi on need omad hirmud ja siin ma tahaksin tähest jällegi selgesti viidata sellele, mida minu meelest ei ole siiski liiga palju veel ikkagi rõhutatud, et on valdkondi, kus Euroopa Liit ei sekku, kus väga palju sõltub siiski ainult sõltub, mis selle maa oma poliitikud teevad. Ja üks nendest asjadest muidu on pensionist räägime pensionide suurusest, pensionimehhanismist igas Euroopa maa. EbaEuroopa liidumaal on omad pensioniseadused. Seal on ainult üks niisugune tõesti oluline muutus on see, et hakatakse staaži arvestama erinevates, nendes Euroopa Liidu riikides töötatud aastatest ühtse staažina ja see läheb arvesse oma pensionile. Aga mis puutub pensioni suurust pensioni arvestamise Anismi, siis siin Euroopa liit ei sekku, mis ta aga tõepoolest on nii-öelda valmis tegema ilmselt nii-öelda seda ma teatud ka survet ja näitama eeskuju kuidasmoodi siiski lahendada paremini sotsiaalprobleeme ka neid samu teenuseid pensionäridele. Mis puutub pensioni suurusesse, siis see sõltub täiesti oma maa maksustamissüsteemist ja pensionikindlust. No ma ei usu, et see praegu eriti lohutav on pensionäridele, sellepärast et loodeti just, et Euroopa Liit sekkub ja mingisugust suuremat toetust sedakaudu tuleb, sellepärast et need, need pensionid ju Eesti vabariigis eriti suured ei ole ja samal ajal samas on hirm, et Euroopa Liit toob teatud elukalliduse. Siin on üks niisugune näide, muide tänases lehes, kui te panite tähele, on toodud nüüd nende praeguste ministrite noh, nagu need lubadused järgmiseks aastaks ja ma sealt tabasin, ära suru huvi ka selle, et sotsiaalminister ühe punktina ütleb, et Eestis pension, ta jälgib, peab olema 40 protsenti lihttöölise palgast, muide, see on Euroopa sotsiaalharta nõue, mida seni ei ole sellist töölisi juurde just, aga selleks just, aga eesti lihttöölise palk saab tõusta kiiremini ainult Euroopa liidus. Kui me Euroopa liidust välja, siis lihttöölise palk ei tõuse nii kiiresti. Nii et siin on just nimelt palga kaudu see pensioni suurenemine. Seda kohe alguses, et olen Euroopa Liidu pooldajad, läksin siiski, et ka hinnad tõusevad Euroopa liidus kiiremini ja ütlen seda sellepärast, et inimene vaidleb koheselt selle seisukoha pealt vastu. Jaa, ma tean, ma käisin pensionäridega kohtumas muide, minema nädalal Tartus Tähtvere vanurite keskuses ja seal mõtlesin põhjalikumalt need hinnad ja asjad ette ja vaatasime näiteks erinevate tarbekaupade hindu, mis on meil, mis on Berliinis, mis on Helsingis? Berliinis on mitmedki hinnad madalamad ja tõepoolest on niiviisi, et kui meie ütleme palkade erisus võrreldes Euroopa maadega on kuskil neli-viis korda mõnes valdkonnas kuus, seitse mõnes kaks-kolm, siis hindade erisus ei ole üle paari korra, isegi mõnes on juba täiesti meie taseme, mis tähendab seda, et ikkagi me peame nägema, et Euroopas näiteks ühe mingisuguse, noh, ma ei tea, saiapätsi või, või suhkrukilo, hind suhtena palka on palju väiksem kui meil, tähendab see hinnatase tõuseb suhteliselt vähem, sest laed on lähedal. Euroopa lagi on meil väga lähedal hindades, aga palkades on meil euroopa lagi veel. Väga kaugel, aga mõnedes hindades me oleme selle lae juba kasutanud. No just nimelt selle ja sealt pole kuskile nõustanud. Lubasime rääkida kultuurist, aga ikkagi läheb jutt sotsiaalkindlustusele ja majandusele, see on ka selge ja ka kuulajad on tegelikult täna küsinud, põhiliselt majanduse kohta vastab, et see kultuuri ja keele säilimine on rohkem niisugune foon. Sellepärast tuntakse muret või see võetakse siis appi, kui muud argumendid enam ei piisa. Aga ma tahtsin enne, kui Marju ütleb, öelda seda, et tegelikult mina, keskealisi inimesena saan väga hästi aru, kust sõrm tuleb. Sellepärast et ka meie haridus on kaotanud väärtuse, eks ju. Kõik need ütleme ettekujutuse kultuurist, mille meie saime koolis, aga ülikoolis on ikkagi väga suurel määral muutunud. Klassika kui selline on ju taandunud. Tal ei ole enam seda väärtust, sellest tuleneb minu meelest suurel määral eestlase hirm, et ta ei saa nagu enam õigesti aru, mis on hea, mis on halb. Ja mis on vale. Ma arvan, et see on just nimelt meie, kohaliku noh, niisuguse noh, võiks öelda, väärarengu tulemus olles Euroopaga seotud, see on ikka meie oma tõusiklus ja, ja meie oma niisugune noh inimesele selge püüame siis teha. Sellepärast et kui me vaatame näiteks kas või Euroopa kultuuritraditsiooni, siis seal on see ajaloo mälu ikka niivõrdkeskne ja sellist nii-öelda vana asja äraviskamise kultuuris, seal on ikka puhas nii-öelda halvas mõttes Ameerika kultuur kui ka Ameerikas on ka palju erinevat Euroopa hoiab vanu asju, ta hoiab vanu keeli, ta hoiab väikesi erinevusi ja mis puutub keeltesse, siis teatavasti see on ikkagi üks Euroopa Liidu põhimõtted, kõikide liikmesriikide keeled on seal ka Euroopa Liidu ametlikud keeled, kogu tõlkimise probleemistik, oskussõnade loomine ja kõik niisugune, kus meil praegu on nii et tuleb palju keele ilusaid ja igast võõrsõnu tuleb ju täiesti toorel kujul sisse Euroopa liidus tõlkimise kultuur tegelikult sunnib meili peale oma keelt arendama. Ma arvan, et see on väga oluline moment. Tegelikult ju kultuuripärandi säilitamine on üldse selles meie liitumislepingus üks kõige konkreetsemaid alasid skulptuuri vallas, kokku lepitakse autorikaitse ja naudingu visuaalküsimustega kõrvuti ja audiovisuaal küsimused taas omakorda on ka seotud euroopaliku kultuuripärandi säilitamisega Ameerikaliseerumise tõrjumis. See on nii keeruline, et siin meil oleks vajagi väga-väga tõhusat abi Euroopa liidus, sest audiovisuaalsete ja kõikide nende asjade jälgimine, et see, see on täiesti probleem, et meil on praegu see väga keeruline teha. Ja siin oli seal üks jah, väga õige praegu märkus seesama, et meil on väga paljud asjad väga keerulised, millega me mitte Euroopa Liidu pärast, vaid just nimelt selle tänapäeva tehnoloogia ja tänapäeva kogu maailma arengurest kokkupuutumine, kus teave endale ikkagi puudub. Nii et noh, Euroopa liidu suhtes on ka veel üks niisugune pluss, neil tuleb sealt selles mõttes nagu noh, nii-öelda tasuta oskusteavet, kätte õppimist võimalused on suured, mitte ainult noortele, vaid üldse igal erialal ja tõepoolest, me saame nagu rutem järele ei ole nii abitus olukorras, oma teadmiste puudumise tõttu, et ma arvan, et see on väga oluline moment Aga siiski, ka nii mõnedki eesti kultuuritegelased on olnud üsna skeptilised seoses ühinemisega Mait Raun, vist siis Martin Ehala kirjutas küllaltki dramaatilise artikli sele korgangu Edela-Eestisse tuleb kohe teine riigikeel. See artikkel oli suisa vale, tähendab selle kohta, kui vastasime keeletaset ka mina, kes ma olen Euroopa nõukogus olnud selles komisjonis, mis tegeleb vähemusrahvustele, mitte keelekonventsiooni, vähemusrahvuste konventsiooni järelevalvega või ka selgesti, ütlevad keeleteadlased õigesti, vastasid Martin Ehala kaks asja segamini Euroopa nõukogu, mis seal Euroopa Liidu ja selle Euroopa Liidu üldse üheks ajas segamini nii-öelda kohustuslikud direktiivid ja vabatahtliku ühinemise konventsiooniga keelte konventsiooni suruta kellelegi peale. Vastus mina näen, et see oli selge, selge juht, hirmude õhutamine minu meelest, mis ongi praegu tähtis, et me ei läheks nagu selliste hirmude õhutamist, aga kaasa seepärast, et tõesti hirmul on suured silmad. Aga räägime nüüd mitte hirmude õhutamisest, aga räägime nüüd sellest propagandast, mis meid on üle ujutanud. No kuidas te suhtute näiteks üleskutsesse, palju seksikaid, mesi? Naljaga väga palju, väga palju on üsna maitsetud nalja minu meelest kogu selle asjaga seotud, see üks on. No minul hakkas niuke väike kõhe tunne, et äkki mõni mõtleb, et ma sellepärast naeratan poolt. Ei kaid mehesi oi ei seal ega seal naljaga, ma ei tea, ma olen natukene hämmastunud sellest kuidasmoodi tõepoolest praegu vaadates sedasama kas või noh, ütleme samu teleklippe ja nii edasi. Noh väga paljud asjad on niisugused noh, võiks öelda tsunfti naljad ja ma usun, et inimestele väljaspoolt. Et aga väga kitsas piiris, sest et kui me vaatame nüüd näiteks mina vaatasin need esimest korda, kui ma olin veel maal, eks ole, seal Valga, Valga ja Võrumaa piiri peal, eks ole, kuplite vahel, senat on siit küll nii kohatud ja stockis Teksindada ühel tublil Haanjamaa põllumehel näiteks seesama klipp sellest Frenškissistes prantslase suudlemist Naabritele ka mingeid, see tähendab ikkagi seda, et, et meil, see noh, nii-öelda väga Tallinna keskne, Tallinna selga veel teatud noh, väga kitsa, niisuguse noh, tsunftikeskne arusaamine sellest, kuidas Eestis inimesed mõtlevad ja ja nii edasi, see, see on väga kurvastav, aga see ei ole tulnud Euroopa liidus, on jällekordselt meie oma. Tähendab, siin ongi see, et Euroopa Liit avardab meie üldist horisonti, me käime rohkem läbi tarkade esimestega, mujal sellesamas puljongis. Ma tahan lihtsalt mõnikord ka jääb sellest puudu järgselt õhust puudu sellest ruumist, kus saaks nagu arutada asju ilma mingi niisuguse koha peal seal õlg on nii väike ja mõtlen Selle ringi siseselt, aga no võtame näiteks ühe kuulaja küsimuse, härra Saaremaalt arvab, et eestlus kaob, kui me läheme Euroopa Liitu, noored lähevad välismaale õppima ega tule enam Eestisse tagasi, rahvas kaob. Meie vandusime oma vanemaid, kes lasid punaarmee üle piiri, nüüd hakkavad meie lapsed neid vanduma, astusime Euroopa Liitu, kui tõsine on nüüd see kartus, et noh, ütleme, et toimub mingi assimilatsioon, osa? Paremaid eestlasi lahkub ja asemele tuleb mujalt puht uurimistulemuste järgi. Kõigepealt see niisugune väljarändamise soov ei ole mitte niivõrd isegi Eesti noorte seas kui sa on vene noorte seas Eestis. Ja just vene noorte selle aja seas, kes on kõige paremini keeled ära õppinud nii eesti keele kui inglise keele ja, ja kellel on tegelikult ees Euroopas juba väga paljudes riikides niisugused vene kogukonnad. Ja see on tegelikult Eestis ka küllalt dramaatiline, sellepärast et kui me vaatame oma sedasama tööturgu ja, ja noorte järelkasvu, siis see on väga tõsine küsimus. Nüüd, kui me vaatame kahte võimalust, astume Euroopa liitu, ei astu Euroopa liitu siis mina olen küll, kuna mina suhtlen tudengitega noortega iga päev täiesti kindlalt veendunud, kui me oleme Euroopa liidus, siis noored kasutavad maksimaalselt õppimisvõimalusi välismaal, aga nad tulevad koju tagasi, sest nad teavad, et nad kodus asi areneb ja nad leiavad siin endale kah rakenduse, mis vastab nende sellele haridusele. Kui me jääme välja, siis nad hakkavad iga hinna eest otsima võimalusi minna välja välja jäädagi, sest et neil ei ole siis seda perspektiivi. Jah, ja üheks suureks ahvatluseks saab sel juhul muidugi Ameerika ja see on juba nii-nii palju kauge, et sinna ilmselt siis ka enamasti jäädakse Euroopast tullakse tagasi, Euroopas õpitakse ja tullakse Eestisse ja tõesti nagu sa ütled, et kui me oleme kõik Euroopa liidus, siis Eesti areng ei erine ju suuresti sellest arengust, mida nendes maades on, kus need noored õpivad, et ikkagi nad tulevad koju, kui läheme väljapoole, kui minnakse juba väga kaugele õppima. Kui kodus ootab mingisugune ebamäärasus. No milleks siia tulla? Ja siiski arvata, et liitumine mingil määral põlvkondadevahelist vastu Me ei saa panna põlvkonda noori mitteesitamine. Tähendab, me ei saa panna noori siia istuma ühelgi juhul siis, kui me liitume siis, kui me ei liitu, see on loomulik, et praeguse aja noored nad saavad õppida, nad lähevad õppima välismaale mis tingimused on tunduvalt kergemad siis, kui nad on Euroopa Liidu maa liikmed, eks ole, ja, ja kõik, need on odavamad. Aga, ja me peame arvestama, et alati jääb mingi osa. Alati tuleb mingi osa tagasi, aga ma arvan, et see osa, mis tuleb tagasi Euroopa liitu kuuluvasse Eestisse, on kindlasti suurem kui see, mis tuleb, tuleks tagasi, kui üldse riikimise kuulaja. Seal on veel üks minu meelest hea moment, et kui me näeme, et noored on nii-öelda vabalt liikumas ja saavad tõesti üsna lihtsasti õppida mitte ainult ülikoolis, vaid ka täitsa noh, ametid, õppida mujal see sunnib ikkagi ka kohalikke tööandjaid pingutama, et see kohalik töövõimalus töökeskkond vastaks siis nüüd nendele nende välismaale haritud noorte ootustele ja soovidele. Ja siis tekib nihuke väga positiivne ring, et ühelt poolt tööandjad püüavad leida niisugust tööd, eks ole, mis need noored tagasi toob. Ja, ja teiselt poolt need noored põhjustavad igasugused tehnika arengu-ütleme, kui nad tulevad oma ideedega, nad tahavad neid just nimelt siin teostada. Ja ma arvan, et seda nad tahavad, sest see on ikkagi suhteliselt veel tühi põld, mis siin ootab. Et Eesti on äärmiselt huvitav maa ju väga paljudele puht välismaalastele, nad on seda tunnistanud, siin on kõik alles ees, siin on kõik nii noor, siin on kõik nii värske. Ma küll ei näe niisugust suurt muret, et Eesti noored Eestist lahkuks. Suurem mure on, et neid noori on üldse pähe. Tänases Eesti Päevalehes Ivi Masso kirjutab ju sellest, et võib loota, et Euroopa liidus ka meie tööandjad hakkavad muutma oma hoiakut madalate palkade ja ütleme maksusoodustust. Selles suhtes ei ole enam eelis, no vot siin ongi niisugune asi selleks, et seda kõike muuta, tõesti, meie muutuksime euroopolikuks tõesti kõrge palgaga kalli töömaaks tähendab seda, et me peame kõrgtehnoloogiliseks maaks muutuma ja kaasneb teatav hindade, see on teatav, aga sellega kaasneb ka suur palkade tõus, jaga suur pensionide tõus, aga selleks on vaja kõvasti tööd teha ja selleks on vaja ka muide, neid samu standardeid täita. Sellepärast et. Ma arvan, et muide üks osa sellest nii-öelda hirmust, mis on, kui siin räägiti, et on isiklikud hirmud, siis ma kardan, et paraku on inimesi, kes tõesti tunnevad seda, et Euroopa liidus noh, väga paljud asjad, kus veel sai lobedalt seaduse piiril ja ja nii ja naa, eks ole. Need muutuvad raskemaks, aga oskas ka, näiteks inglise keele oskus on muide meil suhteliselt hea, parandas need Prantsusmaaga. Puudutas momenti seaduskuulekuse momenti, mis on minu meelest on ka sellest kirjutanud üks motiiv võib-olla alateadlik, võib-olla inimene sõnastage endale seda, aga just see, et teen umbes mis tahan, et aga sealt tulevad keegid, sealt tulevad käsud, sealt tulevad seadused, sealt tuleb kontroll. Tule tegelikult seal. Ta tuleb meil siit endast niikuinii, aga, aga just see seaduskuulekuse tegelikult ju väga. No me, meil on seda ikka napilt, seda napib meil praegu ja, ja minu meelest on viimane aeg, et, et see, see asi paraneks papi pärandist lahti saama. Aga see selge on see, et kui me räägime, et Eesti on ikka veel niisugune nõnda, sest sovjetliku, sest nagu tulnud ja kas ta on vabanenud pole vabanenud siis ma arvan, et siin jah, niisugune seadustest, möödahiilimise ja niisuguse jah, vingerdamine vingerdamise ja, ja niukse niukene, hämarate asjadega seos, aga see, see, see on tõepoolest veel säilinud, seda muidugi soodustab ka seesama ütleme, Venemaaga toimub niisugune, mitte väga, veel korrastatud, kõik seesama äri suhtlema ja ma arvan, et just Euroopa liit siin paneb asjale tõesti selged piirid ja sellega suurendab meie elukvaliteet. See suurendab tõepoolest ka inimeste sissetulekud, aga jätab teatud inimeste jaoks siiski teatud võimalused nii-öelda ära, inimesed saavad ennast sellega harjutama. Vot see on tõsine väljakutse, aga ma arvan, et see on kõikidele kasuks. Tähendab, minu meelest korralikkus on üldiselt asi, mis on kõikidele lõpp kokku. Ja aga ma ka ei eita, et teatud Rehepapplust võib ka Euroopa liitu kaasa võtta, aga me mõtle, praegusel ajal. No me oleme käinud Vahemere maades, teame küll, et kas No see on muidugi ka päriselt seadustest kõrvalehiilimist, aga, aga see Rehepapp on ju muidu ka üks leidlik mees, eks ole, ja seda seda leidlikkust, seda niisugust Vana-Euroopa paksu nahka torkida. Rehepappi naabris. Ja sina muidugi kummalisi asju, sellepärast et me oleme ühelt poolt jah, niuksed meie ütleme Eestis ütleme nii, on väga palju niisugust veel üks sama nihverdamist ja nii edasi, aga samas Eesti ametnikud on ju selle poolest samad lasud kuulsaks, et nemad kipuvad täitma mõningaid nõudeid isegi siis, kui nõude kliendid pole, vaid nad nõuded mõeldakse välja ja tehakse noh, nii-öelda üle see niuke ülipüüdlikkus minu meelest võib-olla nagu ma jällegi laiemalt suhtleme, näeme ka rohkem, kuidas teistes maades nendesamade Euroopa täitmine reaalselt on, kust need piirid on, kus see mõistlikkus on siis see saab ka inimestele selgeks, et paljud asjad on ikkagi siin meie oma kohapeal sündinud, et niisugused. Ka vene ajal kuulsused seal see rahvas, kes täidab vene totrus saksa täpsusega, aga, aga tegelikult on ju nii, et kui, kui minna ükskõik millisesse Euroopa pealinna natukene seal ringi käia ja kuskile turule sattuda, müüakse seal omatehtud juustu, pruulitud veini või õlut, eks ole, omaküpsetatud leiba mitte mingit probleemi sellest ei tehta, et ega me läheme praegu ühte äärmusse, aga mingil hetkel see stabiliseerub ja me läheme täpselt, mis on meile mis on meie oma, mis, mis, mis meid nagu või meie juures nagu teistelegi huvi pakub ja miks, mida mitte seda säilitada, ma arvan, et seda ei keela meiegi. Seepeale selle ma arvangi, et linn on ikka väga palju lihtsalt selle hirmuga seotud niuksed mütoloogiat tõesti tunnetad nüüd järsku kõik muutub, ei muutu, loomulik elujalgu. Läheb loomulikul viisil edasi ja nagu sa näed, noh, loksub paika, leiab oma selle suhte nüüd selles uues laiemas keskkonnas tuleb juurde palju uusi võimalusi juurde juurde ka uusi reegleid. Alguses ütlesid, et me oleme juba oma seadusandluses liikunud, me oleme enam-vähem kohale, eks ole, et tegelikult selles mõttes midagi. Ja olgem ausad, ega siis Rehepapp ei olnud sugugi mitte läbinisti negatiivne kujud ajutisse vanapaganast. Vanapaganast. Nüüd jutt härra Tallinnast küsib, kui Eesti astub Euroopa liitu ja tulevikus liitub ka Venemaa, siis kaob meie vahelt riigipiir, kord valguvad Baltimaadesse tööle elama ning vallutavad meid nad ilma lahinguta. Miks me sinna Euroopa liitu astume, kui meid niisugune tulevik ootab? Järjekordne? No mina, mina olen sellele palju mõelnud, minult on palju küsitud maal inimesed mõelnud, eks ole, ja see on tõesti üks kõneaine, mis on üsna levinud. Ja esiteks noh mina julgen küll väita, et Venemaa ei astu ühtegi liitu, kus tema esimest viiulit ei mängi. Ei astu, ei astu tema brüsseli siitpoolt juhitud liitu, ei hakka tema nii-öelda saksa ja prantsuse poolt kui seatud liidus olema, vaid tema tahab ikka oma liitu ja oma liitu taastada ükskõik millisel kujul ja siis tõesti noh, see ja siis Euroopa Liit mingites suhetes Teebot, Euroopa maad, Euroopa Liit, mis seal majandusliit, mis vaevab vaevalt praegu seedib ära, Poola ei seedi iial ära. Nemad puhtmajanduslikud, see on täiesti välistatud, tähendab see, et Venemaa ja Ameerika Euroopa Liidu kõikide maade vahel noh, suhted muutuvad. Noh, see on kõikidele kasuks. Aga et Venemaa ostuks Euroopa liitu, no ma julgen tõesti praegu noh, lausa lausa 100 protsenti kindel olla, et seda ei. Ma arvan sedasama ja ma arvan, et, et on loomulik, et Venemaaga peab ka Euroopa Liit hästi läbi saada, see oleks ju täiesti absurdne, kui ta seda ei teeks, aga seda ei saa näha niimoodi, et Venemaa võetakse Euroopa liitu või et Venemaa sinna ise ka nii väga kangesti tahakski. Ja, ja tõepoolest arbilki ütles ju, et ta ei näe ka lähemas vaadeldavas tulevikus ega isegi ka kaugemas niisugust võimalust, küll, aga noh, näiteks vihjas ta Ukrainale kui võimalikule Euroopa Liidu tulevikus Euroopa Liitu kuuluvale maale. Mis piiridesse puutub, siis? Ma ma arvan, et kui meist saab Euroopa Liidu idapiir siis see piir on ju tunduvalt veel kindlam, kuidas siiani meil on olnud. Me valvame seda kõige olulisemat ühte olulisemat piiri lõikumis, Euroopa liidul on ja me ei saa seda teha niisama, ükskõik kuidas see seda selle koha pealt on ja Euroopa liit Ka maailmas, aga kas me muutume selles mõttes mentaalselt, et me peame hakkama poliitilise korrektsuse nimel venelaste suhtes suud pidama? Siin üks kuulaja küsib, kas Euroopa liitu saades säilib meil ka mingi õigus nõuda kommunistlike kuritegude eest kahju hüvitama. Ununevad mina oleks küll kohe korrektne selles mõttes, et kommunismi kuriteod ja venelased ei ole sugugi üks ja sama on väga palju venelasi, kes on samade kuritegevust kannatanud, tähendab ja mis oli. Ja samuti on siin väga erinevad, eks ole, need raskused, mis on siin olnud kaasas, mis puutub sellesse, kas me tohime nõuda midagi, mingit õigust kindlasti tohime ja Euroopa Liit minu meelest ei pane ühelegi maale siin mitte mingisuguseid piire, see ei ole Euroopa liidu kui liidu küsimus. Aga ma ütleksin veel seda, sest üks asi, mida ma küll ei laiendaks, kommunistid ära, aga ma ütleksin, et meil on ikkagi väga vähe tolerantsi Eestis üldse ja eestlasele pole sallivus eriti omanejaga, viimased uurimused on seda jälle väga teravalt näidanud. Aga me ei saa praeguses maailmas eksisteerida selliste sallimatutena ja kõige võõra vastu tõrjuvatena. Maailm lihtsalt tungib meile peale ükskõik mispidi ja, ja minu meelest see sallivus, mida ikkagi Euroopa Liidu liikmesmaades võib kohata see on ikkagi ka meil vajalik, see varem või hiljem, me peame muutuma sallima. Euroopa Liidu liikmesmaades on ka erinev, meie oleme rohkem harjunud põhjamaadega, kus tõesti sallivus on suur, aga vaatad kas või viimastelt saksa itaalia konflikti ka üksteisele lausa parlamendisaalis. Nii et noh, selles mõttes, ega see Euroopa liit ei ole mingisugune tütarlastepanija. Tore, et niisugused asjad toimuvad. Ja ka arvestades ikkagi, et me oleme Euroopa Liidus, me võib-olla enam väga avameelsed ei saa olla Venemaa suhtes, me peame ikka korrigeerima oma suhtumist Euroopa Liidu üldise välispoliitilise joonega. Aga me peame seda tegema veel rohkem, kui me oleme üksinda ja kui me oleme üksinda väljas Euroopa Liidust siis noh, ma kardan, et seesama Finlandi seerimine muutub Estoniseerimiseks väga ruttu, sest meil ei ole siis mitte kuskilt Läänerahad, eks ole, esid hakkavad kokku kuivama, need investeeringud, mis tulid siia lootus, et Eesti on Euroopa Liidu liige, eks ole, hakkavad tagasi valguma, majandus peab käigus olema, siis hakkavad meie ärimehed vaatama Venemaa poole väga ja väga ja see tuleb meie oma sisene ärimeeste surve, mis tekitab seda, mitte mingisugune Euroopa liit, nii et siin on asjad hoopis teistpidi. Ja, ja mis tekitab seda palju rängemalt ja, ja samal ajal ka, kui Soometumisega võrrelda, siis nii hästi meil kindlasti ei lähe, sest niisuguseid lihapotte nagu tuli nõukogude liidus Soome poole kindlasti Venemaalt meie poole ei tule kunagi. Üks hirm on kahtlemata veel see, et välismaalastest noh, antud juhul siis Euroopa Liidu liikmesriikide inimestest saavad meil nüüd uuesti Härrad. Näiteks küsimus proua Lauristini Tallinnast. Naiskuulaja küsib, mis saab maa müügist välismaalastele proua mustamäelt, kas siis, kui Eesti astus Euroopa liitu, käivitub uuesti omandireform Nende jaoks, kes seni pole jõudnud vanavanemate maid ja metsi tagasi taotleda. Mõeldakse baltisakslasi igatahes ei ole, võib-olla need, kes omandireform uuesti ei käivitu, see on täitsa selge sellega, nagu need tähtajad, kõik on möödas. Mis on möödas, mis puutub nüüd sellesse maade ja metsade müüki, sellest oli eile õhtul, kui keegi juhtus vaatavast televisioonis seda, et mis vaatab nüüd tagasi läbirääkimistele, oli väga selgest jutt tegelikult Euroopa liit, et noh, nii-öelda pakub praegu meil üleminekut perioodi ilmselt tõepoolest Eesti magasin maha väga olulise hetke, kus ta oleks pidanud rohkem valvama ja seadustama sedasama maade ja, ja kogu seda nii-öelda kinnisvara müügiküsimusi. See, et eurooplased ise pakub ülemineku aeg on tõepoolest noh, väga oluline. Et midagi, midagi hullemat kui eestlased ise endale suudad välja mõelda, ma kardan ka, et ei juhtu sellest, kui me vaatame seda, mismoodi on tekkinud meile mereranda needsamad ehitused, eks ole, ja kes on ikka müünud neid Maidega, neid oli ju riik või noh, need on armsad eestlased. Ja, ja kes on ikkagi ostnud läbi võib-olla armsa eestlase, ei olegi nii armasse ostja, kes, kes selle lõpuks endale on saanud, et tänase poolt just seda tahangi öelda. Aga üks küsimus, Manivald Müüripeal Pärnumaalt küsib ta Marju Lauristini käest. Kui palju igal aastal väliskapital teenib meie tööinimese ja tarbija arvel kasumit. Ta ise arvab, et meilt viiakse igal aastal rohkem raha välja, kui sealt tagasi hakkame saama ja kas see nüüd siis Euroopa liitu minekuga kuidagi muutunud? Ei, ma kirjuta, veetakse ära müüri peal. Ja, ja ma arvan, et siin tõesti Euroopa Liit võib-olla pigem kontrollib karmimalt kõike seda offshore ja niisuguseid asju, kuidas kapital, mett niiviisi välja voolab, et ta, et ta meile tagasi, et on ikka läbi nende kanalite, mida mitte ainult väliskapital, meie omakapital kasutab seda väga-väga osavasti. Nii et ma arvan, et siin on tegelikult hoopis hoopis tõhusam järelevalve. Nii et selliseid hirmusid ei ole nüüd, et me uuesti nagu kunagi keskajal sattusime läänest tuleva invasiooni mõjul lihtsalt lihttöö tegijaid tavalisteks orjadeks. Ja nüüd peame need lassid, olene meie EKG pole nagu sellist lahend, kui me mõtleme ka selle peale, et isaseid ei tulda tagasi Euroopa jõudnud ikkagi arengus, noh muidugi mitte ainult Euroopa, vaid Ameerika, võtame siis kogu see lääne, seal seal ka meist nende 50 aasta, kus meie olime raudse eesriide taga ikka kõvasti vette ja see on ikka hoopis teistsugune maailm. Minu meelest siin üks põhiprobleem ongi see, et me sellesama nii-öelda uue avatud maailmaga kohanemisel nii-öelda kultuuriliselt, et tuleksime toime ja siin üks väga oluline retsept on enesekindlus, eneseusk tähendab, kõik need, niisugused küsimused näitavad eestlaste enese kindlasti eneseusku. On palju siis koda kellegi vastu, eks ole, noh, mõisa õues, eks ole, ja nii edasi. Kui tahab iseendaga toime saama sellises avatud ruumis, siis ta kipub minema ebakindlaks. Ma arvan, et praegu mina kutsuks küll kõiki eestlasi, kes lähevad 14 10. hääletama, mõtlema sellele, et neid aitab ka edaspidi see, kui me iseendasse usume. Kõige rohkem. Jah, seda enesekindlust, maga, kutsuksin turgutama just selle kultuuriga, millest me täna eriti pole saanud rääkida sellega, kuidas Eesti kultuur heaga praegune kultuur on ikkagi väga tugevalt juba Euroopas läbi löönud, et meil ei ole selles mõttes küll vaja hirmu tunda, et, et ta oleks kuidagi kehvem või kui siin tehnoloogia puhul on jah, et me teame võtma eeskujusid ja saama kuskilt midagi ja teavet, janu, haud ja mida iganes, aga kultuuri puhul pole seda vaja. Me oleme juba täiesti Euroopa tasemel, mõnes mõttes parematki. No ma ei hakka siin jälle nimetama kõiki neid heliloojaid, kes meil on Euroopale ette näidata, Eestist ära läinud. Loaga paljud kajanud, paljud ka ei olnud, mõned lausa Hiiumaal loovad heli. Et õigekeeles ma tahaksin ühe küsimusena. Ma ütleksin siia vahele, et, et on täiesti ükskõik, kus niisugune loominguline inimene füüsiliselt viibib. Ta jääb igal juhul eesti kirjanikuks, kui ta kirjutab eesti keeles. Ja, ja isegi kui ta ei kirjuta eesti keeles, kui tema teema on eesti, võtame minema. Kuld enam ei peata prantsuse kirjanikuks kunagi. Ja täpselt samuti heliloojad, see pole kultuuri puhul üldse nihkunud. Ma tahaksin ühe küsimuse ümber pöörata natuke naispensionär Tallinnast juba pensionäride olukorrast rääkisime, ta ütleb, et põllumehed hakkavad saama suuri toetusi. Agaa töötajatel alanevad, maksvad, aga pensionär ei saa midagi ja kuidas pensionäride riik Euroopa liidus, aga ma tahtsin öelda selle maimu jutu peale, tegelikult lisaks põllumeestel hakkab ka kultuur saama. Küllalt kultuur hakkab kindlasti ja peale selle kõik need rahvad, kultuuriprogrammide teadusprogrammid, tegelikult on ikka ka meie ainus lootus, kui me vaatame teadusarengute seda viletsust, mis teaduses Eestis on, sest Eesti riik annab teadvusele mitmeid kordi vähem raha, kui on Euroopa keskmine, siis on siin ikkagi meieni tõsine väljapääs. Mis puutub pensionäri ja tema küsimust, siis ma tahaks öelda ühte sellist asja, inimese, ka pensionäri elujärg ei sõltu mitte ainult sellest, palju ta raha saab, aga sellest, mis ta teenusena saab, mis ta selle rahaga saab teha ja Euroopas üldiselt on kombeks hoopis rohkem teenuseid vanadele inimestele ka tasuta teenuseid, ka neid, mida riik või siis kohalikud omavalitsus kinni maksab ja ma arvan, et just see, see, see teenuste pool ja see soodustuste puhul On see Euroopa niisugusest noh, ka kultuuris väga oluline osa, mida meie ei ole järginud, me oleme ikka täie rauaga püüdnud kõikidest nii-öelda raha sisse kasseerida, jättes need bussipiletid kõrvale, aga muid asju teatri ja muuseumipiletitest, eks ole, kuni noh, igasuguste muude asjadeni siin tervise ja muude teenust Tegelikult see on siiski suurel määral ju põlvkondade probleem. Kui me räägime pensionäridest, ootame tänaseid pensionäre, ma arvan, et need, kes 10 või 20 aasta pärast lähevad pensionile, need saavad muidugi nautida märksa paremaid tingimusi ja nemad võib-olla tõesti puhkavad seal Haanjas nina kindlasti mitte. Suusakuulsus meile demonstreerib iga päev televiisorist. Selles mõttes võib-olla siin on huvitav, et seesama kampaania ütleme, pensionikindlustuseks ja, ja Euroopa liitu astumiseks on sattunud kuidagi teineteisega sisuliste vastuollu et nagu vastandame taas tänaseid pensionäre tulevastele pensionäridele. Et, et siin on nagu mõtlemise mõtlemiseks. Aga ma tahaksin veel rääkida ühest asjast. Ma ütleksin siiski sulle veel enne vahele ka tänasele pensionärile Eesti kui ühines Euroopa sotsiaalhartaga, tegelikult ei ratifitseerinud tookord surve all seda punkti, mis ütles, et vanale inimesele tuleb kindlustada väärikas elustandard. Euroopas on see reegel ja kui me astume, sest nad on ikka selle punktiga ratifitseerima, selle peale mõtlen küll meie valitsuse ja aga. Sa lihtsalt seda tuleks parandada ja selle nimel tuleks töötada, teisalt nagu me näeme, meie sotsiaalminister on kõige populaarsem minister Res Publica ministritest. Järelikult on tal päris hästi ennast õigel teel hästi ennast maksma pannud. Aga ühest asjast tahaks lõpuks rääkida, mida toob kaasa meie ühinemine euroga liiduga Meie nii-öelda ettekujutusele perest meie ettekujutusele, ütleme, soorollidest ettekujutusele sellest, millised on sugudevahelised, suhted, võrdõiguslikkus ja nii edasi. Ma siin on kaks eri asja, mis puutub perest, siis Euroopa nii kirju kultuuride lapitekk, et kui sa võtad ühelt poolt Itaalia, Hispaania ühelt poolt võtad, eks ole, noh, Soome, eks ole, ja kolmandalt poolt Saksa peremudelid on, on väga mitmekesised ja ma arvan, et ta selles mõttes ristipere areneb ikka nii, nagu ta eesti pere areneb. Mis puutub soorollidesse, siis siin tõepoolest, Euroopas üldiselt ka meilt oodatakse seda, et me paneme rohkem rõhku sellele, et naistel oleks võimalusi enam. Ja naiste hääl avalikkuses kõlaks rohkem ja ma arvan, et see on väga soodne. Jah, ja ma arvan, et ta siiski praegu piisavalt kõvasti kõla ja, ja ikka jään selle juurde, et Eesti on väga tugevasti patriarhaalne riik ja Põhjamaade poolt vaadatuna lausa naeruväärselt patriarhaalne, nii et. Ilmselt ikka peame selle võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtma. No ma arvan Kas sina oled meie võtsid eesti mehi. No Eesti mehed on üldse väga allahinnatud, sellepärast et seksikamat tuuakse Euroopasse sisse. Et noh, seda me veel vaatame, kes singi toovad muidugi ka daamil nad sisse ma ei pea, see on muidugi ka võib-olla poliitiline valik, Res Publica peaks rahul olema, seal peaks neid seksikaid mehi lademetes. Et noh, nüüd läks natukene nalja poolele, kuid kui me nüüd ikkagi tõmbaksime kokku selle tänase teema, millest me lubasime rääkida Mida teie siis nüüd auväärset autoriteetset, lugupeetud inimesed? Arvate, mida peaks ütlema eestlasele etta langetatakse õige valik. No mina ei tea, mina vaatan asja natuke, võib-olla nihukese lapselikult. On olemas niisugune multifilm Tom ja Jerry, lapsed väga armastuse ühenduseks, kas aja piirt taga ees kiiremini häda käes, siis ta ikka läheb seinas mulgu, kuhu lipsata, kus tal hindele jättes kõik muud asjad kõrvale. Minu jaoks on see täpselt niisugune asi. Eesti on üks pisikene hiir nii-öelda suur suures maailmas ja tal peab olema võimalus sellesse kaitsvasse mulku lipsata selle seina taha, sellepärast et mis see maailm veel toob, ma ei tea. Ja meil on vaja sellist kindlust, me üksi selle maailma vastu ei saa. Mina võrdleksin seda asja niimoodi, et ka võib-olla natuke lapselikult, aga siiski et kui Eesti, ütleme, on üks viiulmis mängiv Noviiule, ei ole vist hea võrdlus, praegusel ajal aga ütleme, üks klarnet, mis mängib oma viisi ja kuskil kõrval mängib mingi lõõtspill oma joru ja teiselt poolt kannel tõmbab midagi ja nii edasi, et et siis sünnib kakofoonia, kui ülejäänud seltskond mängib meelsasti ja meeldivalt koos, igaüks siiski oma pilja oma oskuse järgi, aga orkestris, aga meie jääme ikka seda oma oma lõõtsa tõmbama omamoodi. Siis on ikkagi meil eeskätt kõige halvem ja meie oleme need, kes äratavad mitte positiivsed, vaid negatiivset tähelepanu. Mis on siis meil selle vastu, teades oma pilli juurde ja seda vallates virtuoos olles? Me kenasti ühise ilusa orkestri kokku moodustame, et ma, ma loodan, et selle peale võiks mõelda. Ja kes veel kahtleb, siis noh, mina soovitaks nädala on veel aega ja kui pange rahad kokku käidava ühelt poolt Soomes ja teiselt poolt käid ära Pihkva oblastis. Võrdlus on väga selge, ma arvan. Kuhu poole peaks suuna võtma, see on noh, niisugune erinevus, mis tasuks meelde tuletamist, me oleme ära unustanud tegelikkust ja natuke oleme ära unustanud, kus kuu, mis teeme, oleme läbi käinud 15 aasta jooksul, mis suunas me oleme läinud ja kuhu me oleme? Aga aga ühtepidi on see hea ka, et me oleme selle unustanud, et me nii-öelda võime praegu pirtsuta taga natukene. Minu meelest oleks see äärmiselt masendav, kui Eestist tuleks 100 protsenti sõda. Euroopa Liit. See ei ole võimalik, seda muidugi mitte seda. Kadelt ennustusi küsima, las sellega tegelevad teised igal juhul ma loodan, et meie kuulajad kellest väga suur hulk naisi ja kindlasti ka pühapäeval noh, miks mitte juba täna oma hääleandvatest inimestest on tavaliselt Eestis vist enamikul naisvalimistel. Ma loodan, et nad kuulavad ja panevad kõrva taha, mis siin öeldi, aga me ei hakka ette ütlema kellelegi valikut, nagu me oleme korduvalt rõhutanud, nagu meie president ja teisedki rõhutanud, et iga valik, mis tehakse, on õige valik selles mõttes, et iga valik, kui ta tehakse ausalt, on õige valik. Ka see, mis ei ole võib-olla enamuse valik, igaühel peab olema demokraatlikus ühiskonnas õigus oma valiku. Rahul ütleb ka, et omad vitsad peksavad. Seda kindlasti igal juhul. Ma tänan Marju Lauristini, Maimu Bergi, tervitame siit. Signe Kivi seal kusagil Cancunis Eesti vabariigi huve kaitsmas. Ja soovime siis kõigile, et andke oma hääl õige valiku poolt, aga vikerraadiosaated jätkuvad ja reedel on meil siis niisugune tõsine micro foorum pooldajate ja vastaste vahel. Aga meie loodetavasti kolme daamiga kohtume jälle Kuu aja pärast kuulmiseni kuulmiseni. Raadioteater esitab mängijana on lihtne laborant, kelle tööks leida tõhusamaid pesuvahendeid. Ootamatult selgub, et ta on leiutanud lahuse, mille pahatahtlikul kasutamisel oleksid globaalsed tagajärjed millega tegu, kuulete nädala järjejutust Evensho põnevusloos männissoni lahus. Tõnu Oja loeb seda argipäeviti pärast kella 11. neid uudiseid, järjejutt kordub õhtul algusega kell 22 30. Kell sai kolm, eetris on Eesti raadio uudistesaare toimetaja Mall Mälberg. Riigikogu saalis Toompeal algas riigikogu.