Eesti ühiskonnaelus laiemat kandepinda omavad konfliktteemad, oluliste valuvaldkondade probleem, käsitlused ning uuriv ajakirjandus vikerraadios esmaspäevases argipäeva stuudios on taas Jaana Padrik. Ja täna jätkub eelmise esmaspäeva saates alustatud teemakäsitlus kuum konflikt, seis eesti muinsuskaitses konflikt siis linna ja riigi tasandi vahel, mis serveerub eelkõige just Tallinnas. Tallinna linna, muinsuskaitseameti ja riigi muinsuskaitseameti vastuolu on kuumenenud sedavõrd leppimatuksed, ammugi enam ei suudetud paraku istuda ühise laua taha ning muinsuskaitselisi funktsioone ja organisatsioonilisi küsimusi omavahel paika panna. Linnarahvas ja laiem avalikkus näeb ja tõdeb vaid riigi ja linna ameti totaalset vastasseisu ja vastastikuseid süüdistusi, et kes küll on eksinud ja seadusi rikkunud kooskõlastuste andmisel projekteerimisehitusahelas või kuma ameti, muinsuskaitseline ilmavaade ja arusaam siis on vildak. Kuid linna avalikkusel maksumaksjal, kes ju ametnike ülal peab ning kellel on õigus soovida, et ametnike süsteem toimiks ja kohustused oleksid täidetud. Seal maksumaksjal on õigus teada ja selgust saada, kelle töö on tegemata, et konflikt seis kestab ja ei leia lahendust. Mida küll loodab kultuuriministeerium, lastes oma haldusalas piinlikult süveneda konflikti isiksuste võimu ja raha ümber või on olukorra lahendamise kohustus siiski nüüd eelkõige linna tasandil linna muinsuskaitseametis, linnavalitsuses ja linnavolikogus kriitiline ja ammugi ülipiinlikuks muutunud konfliktolukord muinsuskaitses nõuab avalikku selgust? Jah, kiiret lahendamist. Kui ajakirjanik hakkab meie ametniku keskses riigi ehituses jälgi ajama ametite ja ametnike konflikt seisude tagamaades ja taustades liiati veel nii tundlikus sensitiivses, rahvuskultuurile olulises ja mitmetahulisus valdkonnas, nagu seda on muinsuskaitse siis koguneb ajakirjanikulintidele muutult materjali ja spetsialistide eriarvamusi konkreetsete situatsioonide ja ehitusobjektide ümber. Üks kirkam ja teravam oma vastuoludes kui teine. Sestap kaalusin kaua, millist materjali liini pidi siis õigupoolest tänast saadet üles ehitada, seda on ju ahvatlus hakata tooma näiteid konkreetseid ehitusobjekte pidi, mida linnas ohtrasti. Sappoosneni passaaskus linna muinsuskaitseamet süüdistab riigi muinsuskaitseametit, et viimane on lasknud vanalinna kaitsetsooni seadusevastase jah, sobimatu modernismi ise ja kus riigi muinsuskaitseamet omakorda käibe vastu, et linn ise on ju andnud ehitusloa ja vaidlused selle objekti ümber ei lõpe veel niipea. Või tõepoolest kas või tühipaljas müügiputkade rida musumäe all kus algul on nii linna kui riigi muinsuskaitseametit pidanud pakutud lahendust sobimatuks, kuid siis on just riigi muinsuskaitseamet teinud siin järeleandmised. Nii võiks objektide kaupa esitada kirkaid. Konfliktseise vaidlused on uue Ühispanga 20 kuuekorruselise hoone jätkamise ümber Viru ja Olümpiakolmnurka või Viru väljaku planeerimise ja Vabaduse väljaku jalakäijate tunneli piirkonnas või keskkonnaministeeriumihoone juurde ümber. Vastasseis laias laastus võttes ikka tüüpiline linna muinsuskaitseamet süüdistab riigi muinsuskaitseametit, kelle käes on kogu võim ja kooskõlastusõigus muinsuskaitses lubamatutes, kooskõlastuste, siia ehitajaga, muinsuskaitseliselt lubamatute kompromisside tegemises. Riigiamet omakorda ründab linna ametit. Et linnaamet ei olegi tahtnud võtta endale vajalikke kontrolli ja kooskõlastuskohustusi. Et linnaamet ei tea, mis linnas toimub ja riigiametnikud peavad tegema linna muinsuskaitseametis. Sestap saatemahtu kaaludes jätan järgmisteks kordadeks ja tagataskusse intrigeerivad konflikt seisud konkreetsete objektide ümber, millest igaüks vääriks omaette saadet. Ja tänase saate sihiks on tuua avalikkuse ette eelkõige just nimelt resoluutselt välja öeldud seisukohad ametite vahelisest funktsioonide jaotusest, et tõugata konflikt seisu patiseisust ometi kord lahenduste poole. Eelmises saates läinud esmaspäeval joonistus välja, kuidas näeb konflikti kujunemist Tallinna muinsuskaitseamet, muinsuskaitseameti juhataja Rasmus Kangropool. Sai pikemalt sõna oma vaatenurga esitamiseks ja teisalt siin kõrval riigi muinsuskaitseameti peadirektori Jaan Tamme nägemus samuti konflikti kujunemise teed, kuid hoopis teisiti, tuna tänases saates laiendame neid seisukohti selles teemas pädevate spetsialistide kaudu. Arsi Kook on eraaktsiaseltsi Restor direktor ja Eesti restauraatori nõukogu esimees. Renoveerimistööde töövõtjana ja kümneid aastaid muinsuskaitse ja restaureerimisega tegelenuna esindab Arsi Kook järgmist aru saama. Tuleb suhelda kunstiajaloolaste ka teadlastega, kunstiinimestega, arhitekti arhitektidega, uurijatega ja nii edasi. Andis ringkondades on nüüd küll kahjuks jah, viimasel kahel-kolmel aastal tekkinud selline pidev rahulolematus, kuna nõukogude aja siis ütleme, lõppfaasis oli siiski loodud Eestis küllaltki tähelepanu väärne muinsuskaitsesüsteem, mis võimendus veel nõukogude aja lõpus muinsuskaitse seltsi loomisega. Ja see süsteem tõsi kuid siis uuesti uute kõigi võimalike võimustruktuuride loomise moodustamisega organiseeriti ümber ka muinsuskaitseamet, tehti uus muinsuskaitseseadus. Kahjuks nüüd tundub, et sellest ajast peale nagu ei ole see asi päris vedama saanud ja on jäänud nagu õhku rippuma niisugune konfliktne situatsioon ja praeguses situatsioonis võib öelda, et see, see pilt on nagu küllaltki kehva, et et need ringkonnad, kes iga päev seda tööd peavad tegema, projekteerima, uurima, restaureerima ei ole ka ise aru saanud, kuidas siis täielikult ametite töö, kuidas ametite funktsioonide jagamine toimub. Vabariikliku muinsuskaitseameti, Tallinna linna muinsuskaitseamet Te ütlete ametnikukesksus, no antud juhul me peame siis ütlema, et riigikesksus riigiametniku just selles mõttes, et riigi tasandi kesksus praegu Tallinna linna muinsuskaitseametil võiks olla tunduvalt enam funktsioone. Kui me nüüd vaatame seda muinsuskaitseseadust ja siis vabariikliku muinsuskaitseameti nagu põhikirja ja nende põhieesmärke, siis, siis me peame täna nentima, et meil on nagu selline tsentraliseeritud ja otsustamisõigus viidud nagu alt ülesse. Ja Tallinna linn, mis nüüd muud moodustab muidugi Eesti Vabariigist nii olulise osa on jäänud siin sellisest otsustusvõimalusest ilma. Ja minu suhteliselt pika praktika jooksul on õnnestunud siis töötada sellisel ajal, kui Tallinna linn ise asju sai otsustada, sageli ka muidugi kooskõlastas neid juba riikliku endise vabariikliku, siis muinsuskaitseametiga ja teatud olukordades sai eriti keerulistes küsimustes otsuseid vastu võtta näiteks ainult valitsus. Ja sellisel juhul noh, võiks tuua niisuguse näite vana seaduse järgi isegi hoone lammutamine vanalinnas sedapidi kinnitama nii kõrgel, et, et see läbist tõesti Nimitu sõela. Et noh, otsus pidi olema, siis ütleme nii õige kui võimalik, sellevest erinevad komisjonid said kogu aeg hinnanguid anda. Aga teatud küsimused, mis on lihtsad, igapäevased jooksvad, need ikkagi peaks lahendama koha peal. Praegu ei ole linnal ka seda võimalust. Praegu meile tundub küll, et linnal seda võimalust ei ole ja isegi meilonis selliseid vihjeid isegi kujunenud, et kuna ka Tallinna linnal on olemas omad pikaajalise spetsialistid ja autoriteetsed inimesed, et kui mõni arhitekt nendega konsulteerinud teatud punktis pärast minna seda projekti, siis kaitsma vabariikliku ametisse, siis vaadatakse isegi väga viltu, et Acestyle nii ütles, et aku seal siis on isegi nagu negatiivne, nii et et see näitab ka niisugust asja, et ilmselt kaks ametit ei selts omavahel läbi, selle asemel, et püüda ühise eesmärgi nimel koostada, teha aga nii seda muidugi ei saa, et nüüd üks väike kindral ainult noh, püüab kõike käskida, see tekitab nonsense'i ja võib-olla siin ma ei tea, milles need põhjused päriselt olla. Tahtsingi küsida põhjuste järele, kuidas te arvate, millest see on tekkinud seened linna ja riigitasandite, antud juhul Tallinna ja riigi. Missugune vägikaikavedu on see isiksuste küsimus, on see võimuküsimus, on see äkki rahade küsimus kui mõelda, et suur osa objekte on Tallinnas? Teie küsimus oli nagu vist pool vastust isegi vahes selles mõttes, et tundub, et ühtepidi siis on ka rahade küsimus ja meie ettevõtte ja Eesti restauraatori ettevõtted on mitu korda pöördunud ministri poole isegi ja et saade näiteks vastust, kuidas toimuvad restaureerimisrahadele, mida eraldatakse riikliku muinsuskaitseamet näpunäidete või suunamiste järgi võistukonkursid. Ja selle kohta on olemas ju seadused ja kõik nii edasi. Kahjuks ei ole saadud vastust, kahjuks ei ole kusagil ajakirjanduses neid nimekirju, kuna millele toimub mingi konkurss, missugused summad siin on ette nähtud. Riigieelarvest me Loemete eraldati mitukümmend miljonit ja see tekitab väga imelikke küsimusi, kui vahel ajakirjanduses võetakse mõnesaja 1000 rublase asja pärast, siis siin eraldatakse kümneid miljoneid, kuid ei tea näiteks mina linnakodanikuna, kuhu, mida sellest tehakse ja kuidas saaks seal ka töövõtjana osaleda ja see on väga häiriv muidugi, kui me tahame rääkida demokraatiast ja niisugusest teadsust, võrdsetest võimalustest kasvu osaleda töö saamisel. Ja jääb vägisi mulje, et rahad mida riigi muinsuskaitseamet tööde tegemiseks saab, neid no vähemasti võimalus, et eraldatakse oma suve. Kui see nii ei oleks, miks siis seda karta ja miks seda mitte näiteks kirjutada lehes paneme kõik selle aasta objektid kirja palju raha eraldatud, millised võimalused, miks siis seda nagu salaja teha ja see on minule noh, kui ettevõtte juhile tähendab täiesti arusaamatu asi ja kahjuks ei ole saanud sellele ka vastust ja ja kui korra isegi pöörduti nende teravate probleemidega ministri poole, kes võib-olla väga lugupeetud kodanik ja kõik nii edasi, siis üha üllatanud oli see, kui vastus tuli sama ameti poolt koostatuna, eks ole, need olid niisugused head nõukogude ja ja parteipoliitika ajad meelde, tähendab need nagu kuidagi selline side oleks väga, väga säilinud. Härra Allikule saadetud pretensioonid said vastatud Jaan Tamme enda allkirjastatuna. Jah, põhi põhimõtteliselt sellise skeemiga nagu kusjuures näitab seda, et et ilmselt ei ole siis tajutud noh, nagu päris seda probleemi teravust või et see pigem sellesse nagu süveneda või, või kutsuda ka kasvõi kokku vastaja mingisugune väike nõupidamine ja neid küsimusi nagu lahatud saada saada ühise asja ühiste, mida kõik siis ajavad eesmärkide nimel nagu paremaid lahendusi, vaid pigem seda boikoteeritakse. Kuidagi jääbki kuidagi mulje, et kui ameti juhataja minister on heades suhetes, noh, võib-olla see niipea pidi olema, võib-olla ongi ette nähtud, et ma ei oska siin nagu öelda, aga aga natukene tendentslik see asi tundub olevat. Nõnda siis teravad süüdistused riigi muinsuskaitseameti aadressil lõhutud on varem hästi toiminud muinsuskaitsesüsteem. Muinsuskaitseseadusest tulenevalt on linna muinsuskaitseamet vajalikest funktsioonidest ilma jäetud ja kahe ametisuhted on jõudnud lapsikuks punnseisuni. Riigi muinsuskaitseamet ei täida oma funktsioone muinsuskaitsestrateegia ja laiemalt vajaliku muinsuskaitsepropaganda väljaarendamisel ja valusa teema tahu väljatoomine Arci koogipoolt. Miks renoveerimisele tulevate objektide nimekiri ei ole olnud piisavalt avalik ning konkureerimise võimalust andev? Kuid ma ei saa jätta siinkohal kuidagi märkimata, et paraku on selles teemas nii, et ükski seisukoht ei ole päris objektiivne. Igal seisukohal on taga oma positsioon ja sellel positsioonil omakorda põhjused. Aktsiaselts Restori ja Arci koogi seisukohtade üheks mõjuriks võib-olla kestev kohtuvaidlus riigi muinsuskaitseametiga Lai tänav 29 restauraatorite hoone ümber, mille on hõivanud eraaktsiaselts restor ja seda siis ka välja rentinud ning mida riik nüüd kohtu kaudu kätte nõuab. Riigi muinsuskaitseametis on eelmise aasta suvel käinud ka riigikontroll ja riigikontrolli aktist jookseb ühe teemana läbi ka Arci koogi välja toodud objektidele võistupakkumise problemaatika. Kuidas hindab riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm riigikontrolli järeldusi? Mida võiks nagu nimetada ette heidetena? Selge on see, et ministeerium oli uus ja mõningad asjad olid ministeeriumiga kooskõlastamata son, artiklite jaotus ja, ja mingite komandeeringu summade ülekulu, aga mitte eelarve lõhki aetud, kõik oli, kui oli, siis mängitud ainult seal eelarve ulatuses ühteteist ümber. Ja palgafond ei olnud absoluutselt ülekulud. Aga üks asi, mis nüüd haakus selle selle riigikontrolli tulekuga ja mida ka riigikontrollil Need kontrolörid meiega ütlesid ja ka siis, kui nad sisse tulid, tähendab, helistati riigikontrollist, härra kõrge, helistas meile ja ütles, et kus on inspireeritud ja selle, selle riigikontrolli külaskäigu taga on ehitusettevõtjate liit pöördus kaks aastat tagasi ka ka ministri poole. Ministri eesistumisel toimus üks arutelu ja selle, nende tähendab ehitusettevõtjate liidu idee oli see, et riigieelarve, see osa tuleks anda, jagada ehitusettevõtjate liidule, tähendab, ühesõnaga eraettevõtjate assotsiatsiooni-le, mis on absoluutselt riigieelarve puhul välistatud, et nemad on küllalt pädevad ja teavad, kuna me sellele ei allunud, siis hakkas see, et järgmine nüanss, et ei korraldata võistupakkumisi võistupakkumisel on riigihangete seadusega väga täpselt reglementeeritud ja meil oli 906. aastal 113 objekti töös üle terve Eestimaa ja sellest sinna kaanoni alla, kus me oleks pidanud korraldada, korraldama võistupakkumise, mahtus. Üheksa, nii et see võistupakkumiste küsimus oli ka üks, mida riigikontroll Ja tähendab ei, ei, ta ei eitanud temaid, ta märkis seda, et, et võiks või siis peaks riigihangete ametiga. Teine võimalus on see, et riigihangete ametit tuleb informeerida sellel aastal. Meil jätkub analoogne situatsioon. Sellel aastal me siiski informeerime kõikidest niukestest asjadest riigihangete ametit, et oleks asi korrektne. Sedagi siis taustast, missugust mängu omakorda on ka ettevõtjad korraldanud riigi muinsuskaitseameti ümber. Jaan Tamm kirjeldas ja kinnitas vikerraadiole pikemalt, et võistupakkumised korraldatakse või kui objekt antakse renoveerimisele otsustuse korras, siis on see ka eeskirjade kohane. Kuidas hindab kultuuriminister Jaak Allik pretensioone raha suunamist ümber ja restaureerimisfirmade võimalikke pretensioone riigi muinsuskaitseameti aadressil Jaak Allik. Testirestauraator restaureerimisfirmasid on üpris palju. See on spetsiifiline tegevus, iga firma ei suuda gigamaja restaureerida, ta vajab spetsiaalset litsentsi, teadmisi, kogemusi. Loomulikult maakonnad tahaksid, et ja kohalikud omavalitsused tööd oleks kohalikel meestel. Kust läheb sitsee piire, et on mingisugune, noh ma ei tahaks öelda korruptsioon või huvikesksus, et lepingud tulevad Tallinna firmadele, kus võiks olla kohalik mehed ise ära teeksid, seda iseseisvalt seisan raske otsustada, see on teine baaskonfliktideks. Meenutan Restori peadirektori Arci koogi üht viidet, nemad töövõtjatena isegi ei tea. Ühesõnaga viide sellele, et see ei ole Pisad, avalik ei ole piisavalt konkursi korras. Nad ei tea, missugused objektid on tulemas restaureerimisele, millele nad võiksid saada võimalus töövõtjana osaleda ei ole. Konkurss. Taolisi kaebusi on tulnud siia ikka niimoodi, noh mitte pidevalt, aga aeg-ajalt. Ja Need vastused ja selgitused, mida on muinsuskaitseameti juhtkond andnud, on vähemalt minu mõistusele loonud täiesti loogilised seaduspärasused. Ma ei ole seal näinud teda ka äsja kontrollis riigikontroll just lõppenud aastal. Ja kuna see on niivõrd nagu need on mõrda sensitiivne ala. Et kui oleks midagi eriti korruptiivset, eriti skandaalset, üldse korruptiivsetele skandaalset, siis oleks ammu puhkenud ikka juba niimoodi kohtulik ja suur avalik skandaal. Üks osapooli muinsuskaitsekonfliktis on ka Tallinna linnaplaneerimise amet, kes Jaan Tamme sõnutsi osavalt manipuleerib linna muinsuskaitseametiga ja surub läbi oma funktsioone linnaarendust ja uusehitusi. Kuid linnaplaneerimise ameti juhataja Hain Karu esindas oma selgitustest seda seisukohta, et riik on soovinud linnafunktsioonid endale haarata. Hain Karu. Praegusel hetkel Tallinna osas on riigi muinsuskaitseamet kuidagi kas Jon nüüd Nende oma tahtmine või on see sattunud, et neil on nii palju funktsioone Tallinna osas peale pandud kuid praegu jääb mulje, et riigi muinsuskaitseamet tahab tegeleda Tallinna linnas nagu Tallinna linna muinsuskaitseameti asemel ja võtta kõik nagu need funktsioonid enda kätte ja siin võin tuua näiteid, kus juba praktiliselt vanalinnas ühe uksevahed ta minema. Nüüd on vanalinna ühes mingis konkreetses majas ühe ukse vahetamine teise uksega või või veel ekstreemsem näide mõnede uste või akende käepidemed või jumal teab mis asjad veel, et nagu nende juba küsimustega tegeleb ka riigi muinsuskaitseamet. Mina vaatan küll seda, et peaks olema riigi, muinsuskaitseameti ja Tallinna muinsuskaitseameti vahel sõlmitud leping, milles üks pool delegeerida teatud õigused maha endalt ja delegeerimine Tallinna linna muinsuskaitseametile ja ise olles riiklik amet, peaks rohkem pühendama tähelepanu seaduste paketti väljatöötamisele, teatud eritingimuste, paljude paljude muude väljatöötamisele, mis ei ole vajalik ainult Tallinnale vaid oleks vajalikud kogu Eesti linnadele, kus on tegemist muinsuskaitselise probleemidega. Ja teine pool peaks olema siis riigi muinsuskaitseametil järelvalve nende kohalike organite üle, et tõesti nende töös, kui esineb vigu, saaks juhtida õigele tähelepanu või siis teatud aegade jooksul toimub lihtsalt selline kontroll, kus võib-olla ei tuvastata midagi. Öeldakse, et kõik läheb väga hästi. Aga see, et me täna peame esitama tõesti täitsa tühiseid projekte, kooskõlastada riigi muinsuskaitseametile, see on ainuke riiklikul tasandil amet, kellega me praegu sellised peame tegema. Samas ei varjagi Hain Karu, et tema juhitud linnaplaneerimise amet lähtub prioriteedina ikkagi ehitaja ja investori huvidest. On kahtlemata veel eriti tänapäeval surve linnaehituse ja linnaplaneerimise peal, just nimelt uuest maailmast, see tähendab, milles lise elamus on vaba maailm. Ja vabas maailmas on äri ja raha, mis paneb ju nii-öelda rattad käima, annab meile tööd ja annab kõike, mida me ju tahame, sest vastasel juhul, kui ei ole ka seda ärimehi, kes aitavad midagi uut üles ehitada, siis ei ole meil ka töökohti ja kui ei ole töökohti, siis saab igaüks aru, kuhu see lõpuks välja viib. Viibki meid tänavale, kuritegevusele ja ei tea, kuhu. Tähendab selge on see, et linn areneb ainult siis, kui linna tuleb sisse raha, see peaks olema ka paljudele täiesti selge. Vastasel juhul, kui raha ja investoreid ei tule ja meie oma inimesed on näha, on praegusel hetkel ikkagi väga vaesed, ka meie enda investoreid on vähe, kes võivad lüüa rusikaga rinnale öelda, et me teeme selle või teise või kolmanda asja ära. Siis ma ütlen, et linna prioriteetidest ka üks on see, et linna areng peab edasi minema. Teine on kahtlemata prioriteet, et linna arenguga koos peavad tekkima linnale täiendavad töökohad. Töökohtadega koos tekivad palgad, palkadest tekib tulumaks, tulumaksust täitub tänasel hetkel Tallinna linna eelarvest 90 protsenti. Kui neid investoreid ei tuleks Tallinnasse sisse ja mitte midagi ei tekiks, siis ma küsiks, kus tekivad üldse need rahad, millega me hakkame hoidma vanalinna ja millega me hakkame kogu seda vanalinna kaitseks vajalikke kulutusi ja kõike kõike tegema? Tõin selle Hain Karu linna arendusliku mõtteviisi utreeritult välja nimme selleks et kõrvutada erinevaid arusaamu linnaarenduses ja anda võimalust mõista, miks pealetungiva säri ja ehitusmaailmas peaks muinsuskaitse eriti tugev olema. Üks näide linnaplaneerimise ameti ja muinsuskaitsjate praegustest erimeelsustest linnavolikogus on juba läbi käinud Ühispanga ja EKE Merko 26 korruselise büroohoone planeering Tartu maanteele. Muinsuskaitse peaks aga linna sobivaks 10 12 korruselist kõrgust ja see ei ole muinsuskaitse seisukohalt mitte korruste ja ehituse, kuivõrd just linnaarendusmentaliteedi ja kultuuri küsimus. Tegu on Jaan Tamme sõnutsi ohtliku pretsedendiga, kus me ei suuda enam pidurdada man hätanliku kõrghoonestuse tungi Tallinna miljöösse ja Hain Karu mõtteviisi kõrvale. Teine mõtteviis linnaarendusest restauraator, Arsi Kook Tallinna nüüd kooskõlastuste kõigi nende lubade pealt, kui nagu on võetud need need õigused noh, siis ei kaasne kohustusi, need pead alati koos käima. Siis ongi nagu kurb seda kõrvalt vaadata ja tänu sellisele konfliktsusele, mis siis õhus on, ongi tekkinud rida probleeme, ütleme siin kiires vanalinna arengus praegu, kusjuures siia tuleb palju rahalisi ressursse, siin tehakse palju töid ja need ametit peaks olema vastupidi väga aktiivsed ja väga suunavas funktsioonis kogu aeg. Kuna aga niisugune nüüd ütleme, on siis bürokraadi käes, selles suhtes suur võim, ta ei olegi nagu huvitatud küsimuse lahendamist, pigem kes eitab, keelab, kritiseerib ise, siis on selline kiire arenguga majanduse arenguga selline oht, et kannatab hoopis vanalinn, eks ole. Saabuv prevaleerima see märksõna, mida mina nimetaksin investori prioriteediks, mis kohati võimalik, et tuleb läbi linnaplaneerimise amet, tee läbi Hain Karu selles mõttes, et ta on ka ise tõdenud ja tunnistanud, et investor on ukse taga ja tal on miljoni back laual. Ta tahab objekti ja kui ei ole muinsuskaitseametite tugevat tõhusat toimet, siis nagu te nimetate kiires arengus ei suudeta vastu seista ja õigeid õigeid prioriteete järgida. Jah, kahtlemata, ja siis tekivadki sellised vead, mida hiljem on peaaegu võimatu, ütleme, peaaegu võimatu parandada. Taastada, sest, sest see, mis on nüüd vana, ütleme, et Tallinna linnas on siin kahe-kolme-neljasaja aasta vanuseid detaile. Seda nagu uuesti teha ei saa, tähendab, kui me niimoodi mõtleme, siis see näitab meie mõttevõime väga madalat taset. Tähendab, maksab siiski seesama originaalsus, mitte originaal talijärgi tehtud uuesti vana uks, eks ole, ja vaat, siin on see oluline vahet. Arusaam nagu üldiselt praegu paljudel tegijatel puudub ja paljudel isegi projekteerijatel, kes võib-olla väga andekad, aga nad ei ole nagu puutunud selle keskkonnaga nii väga palju kokku, kuhu nad noh, nüüd on tulnud projekteerima ja, ja kui me need nagu suudaksime seada omal prioriteetideks ja nii, et need tegijad inimesed saavad ka aru, et see väike poeg omanikes täna restaureerib kuskil esimesel korrusel poeruumi peab aru saama, et need alalaed ongi seal väärtuslik, kui tal ei ole täna aega ja raha näiteks neid korda teha, et restaureerimine, kallis nüüd tekib kahtepidi moment, tal hirm, järsku tuleb, muinsuskaitse keelab üldse remondi ära, varem lööks talad ruttu maha, peidaks ära, viskaks minema ja äriseks homme lahti teha. Aga kui mõelda edasijäänu tänu nende tema vahvatele kaladel võib-olla kunagi viie aasta pärast sinna poodi just kõik kliendid tulevadki, vaat siis me nagu saame aru hoopis teistpidi nendest asjadest. Aga Tallinn täna omanis üldises mõttemallis ei ole sinnamaani jõudnud veel ja sageli need investoritki, nad ei ole kindlasti mitte mõistuselt rumalad inimesed, kuid pigem nagu tunnetamata selliseid, neid vaja väärtusi, mis siis siin on, nad tahavad kiireid lahendusi, on nõus minema, nahk kiiremat teed, siiski teenida, eks ole. Ja, ja selline, niisugune kiire areng nagu praegu Eestis toimub, seda aktiivsem peaks olema kogu muinsuskaitsesüsteem, nii linna tasemel kui siis ka vabariiklikul tasemel. Milline peaks siis ikkagi olema funktsioonide jaotus linna ja riigi tasandi vahel? Kunstiajaloolane linnavolikogu ja Kesklinna halduskogu, kultuuri ja kinnisvarakomisjoni liige Jüri Kuuskemaa. Väidetavasti meie ehitame üles demokraatliku Eesti riiki kus kõige algsel peab olema isiku ja omavalitsus. Algatus, eks ole, iga linn peab ise enda eest seisma ja iseenda eest vastutama. Mis puutub muinsuskaitsesse ja uusehitiste projekteerimise, siis sellega peaksid tegelema linna oma organid ja juhul, kui tekib tüliküsimusi, et näiteks keegi ehitusloa taotleja ei ole rahul sellega, et olles midagi linnaameti poolt ära keelata ja ta otsi Barbiitrit, vot siis peaks olema riigi muinsuskaitseamet nagu kõrgem kohtunik, kes kutsub kokku muinsuskaitseekspertide nõukogu, aga mitte ainult oma paar ametit. Ja vaat see ekspertide nõukogu, mis koosneb soliidsetest, eriteadlastest ja asjaeriala inimestest, see langetab siis otsese, mis on tõesti pädev ja see komisjon on mõjutamatu Jera ostmata. Ja samal ajal oleks nagu loogiline oodata, et kui alumine alamastme ütleksime linna, mingisugune ametkond on tolerantsem või laseb ennast kergemini mõjutada, sest ta on ju linna alluvuses, eks ole. Ja teised linnavalitsuse osad juba nii-öelda noh, võivad kuidagi mõjutada muinsuskaitsjaid, et seda, et nad linna omad, et nad on kuidagi leebuvad, siis kus leebuda ei tohiks ja lähevad kompromissile siis minu meelest riigi muinsuskaitseamet peaks olema rangem ja keelama seda põhimõtteliselt, mida ütleme, linnad või oma kohalikud omavalitsused tikuvad liigsest kergemeelsusest või pehmusest lubama, aga praegu on olukord ju vastupidi, sest et see, kui linna muinsuskaitseamet ei taha sellist suurt lasnamäelast passaaži Aia tänavale, siis riigi muinsuskaitseamet lubab riigi muinsuskaitseamet inimestel nii ülekoormatud, et nad ei jõua asjadesse, lihtsalt süveneb, tähendab et see, nad muutuvad paratamatult lihtsalt pealiskaudseks. Ja mõnikord võib-olla mõned riigi muinsuskaitseameti töötajad. On ka kompromissialtimad nendele teadaolevatel põhjustel ma ei oska seda kommenteerida. Kui härra Jaan Tamm väidab, et süsteem on olemas ja süsteem toimib antud juhul ta jättasid oponent. Vaadake, käige mööda Tallinna tänavaid ja te näete, mitmel tänaval on tohutu suured metallkonteinereid, millega veetakse pidevalt minema vanu palke, tala, lagedega palke, keldrites ja mujalt välja lõhutud kompressoritega välja lõhutud paekivi ja lähevad prügimäele, selle materjal läheb prügimäele. Kas see on loomulik, kas see näitab, et süsteem toimib ja vaadake neid vahetatavaid aknaid ja muud sellesarnast ja vaadake veel kord sedasamust suurt kaubamaja, Lasnamäe rikku, Kaubamaja, Viru tänava, Vana-Viru ja Aia tänavanurgal ja küsige endalt, kas süsteem toimib. Kas muinsuskaitse on efektiivne? Ei. Tallinna linnavolikogu kultuurikomisjoni esinaine Ivi Eenmaa peab äärmiselt vajalikuks see küsimus kiiresti viia linnavolikogu ette ja eriti kurioosne on need linna muinsuskaitseametil, ei ole isegi mitte oma renoveerimise eelarvet. Ivi Eenmaa. See olukord, mis Tallinna linnas on väljakujunenud ja Eestis tervikuna seondatud, niisiis Tallinna muinsuskaitseameti ja riigi muinsuskaitseametiga seenid, normaalne küll ei ole. Ma isiklikult ei pea ka õigeks seda, kui riik, see tähendab vabariigi valitsus eraldab ütleme 40 miljonit aastas muinsuskaitse lee riigi muinsuskaitseametile renoveerimistööde või restaureerimistööd tegemiseks. Et see kõik läheb absoluutselt Tallinnast välja. Sest ometi, kui me võtame kõik objektid kokku Eesti vabariigis, et see on 100 protsenti, siis paraku on Tallinnas umbes 80 85 protsenti kogu Eesti muinsuskaitseobjektidest. 15 protsenti on siis väljaspool Tallinnat, kui 85 protsenti objektidest asub Tallinnas ja siia ei tule riigi poolt kopikatki raha ja linna muinsuskaitseamet eksisteerib ainult ametnike näol, kel tegelikult nagu on kohustused, aga õigused mitte mingisuguseid, siis noh, see ei ole normaalne. Nii et see küsimus tuleb igal juhul. Meil komisjonis tuleb arutelu ja siis me tahame selle küsimuse volikogu ette suunata. Ja nii Ivi Eenmaa kui ka Arsi Kook vaatavad nõudlikult Kultuuriministeeriumi poole. Arsi Kook. Kahju, et ka riik ei ole omalt poolt ega ministeerium suutnud midagi teha, et pean lihtsalt kritiseerima selles mõttes, et kui sul on teatud ministeeriumi haldusalas, siis ettevõtjana, linnakodanikule mulle mõjub see väga negatiivselt selleni ministeeriumi suhtumine, kusjuures me oleme väga suured maksumaksjad riigile. Me maksame kümneid miljoneid riigile makse ja kui minister ja ministeerium käitub selliselt, siis noh, kogu lugupidamist selle asja vastu. Siiski meil on väga negatiivne mulje. Eesti muinsuskaitseseaduse kriitikat esindas eelmise esmaspäeva saates Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Rasmus Kangropool. Seadus on riigi muinsuskaitseametikeskne, koondades sinna kogu võimutäiuse. Ja see seadus ei toimi praktikas väga mitmepunkti tõttu ning seadus vääriks muutma, mis ilmneb, et sellele lähenemisele on toetada Ta jäid kunstiajaloolane ja pikaaegne muinsuskaitsespetsialisti Jüri Kuuskemaa. Et selles osas on minul tõsised pretensioonid mitte väga ammu vastu võetud Eesti muinsuskaitseseadusele kus sõna- keelatud peaaegu ei esine. Seal on üldiselt niisugune sõnastus valdav, et ajalooliste ehitiste lammutus kasutamine on lubatud ainult erandkorras riigi muinsuskaitseameti eriloal ja see tähendab seda sisuliselt, et riigi muinsuskaitseamet võib kõiki muinsuskaitseseadusi rikkuda, olla nende rikkumisel algatajaks ja see on muinsuskaitseametil endale minu meelest väga ohtlik niisugune sõnastus. Kujutagem ette, et kui sõnastuses on öeldud, et on keelatud lammutada kaitse all olevaid või kaitsetsoonis olevaid ehitisi siis kui keegi tuleb minu juurde ka suuremana pakiga näiteks siis ma võin sellele, kui sellele tulijale öelda näete, kui meie teiega ei taha nüüd kinni minna, siis siin on seadus, mis ütleb, et see on keelatud. Ma ei või seda mingil juhul teile lubada. Muidugi kui osa tulijaid ei ole rahapakiga, lihtsalt kenad inimesed, arhitektid, linnaplaneerijad ja ärimehed, et mul oleks võimalus saada Ameerikast 15 miljonit USA dollarit siia suure päralise Ärikeskuse rajamiseks, kas tõesti tahate sellisel linnale kasulikku vajalikku ide põhja ajada? Ei luba mul ehitada näiteks kolme korrust kõrgemat peale või miks te ei taha mulle lubada ehitada ühte korralikku tornmaja, mis, mis kontsentreerib ajupotentsiaali, mis on vahva ja mis näitab, et Tallinn läheb ikkagi kaasarenguga kaasa ja vaadake, sellise mõjutamisega niisukese vaimse survega on võimalik see riigi muinsuskaitseameti töötaja nii-öelda pehmeks rääkida kui vaimselt, lihtsalt nagu ütleksime robustselt vaimselt ära vägistada ja ta kirjutab alla mõnikord sellele, millega ta Hikse ise hingeliselt võib-olla nõus ei ole ja seega sead riigi muinsuskaitseamet ennast ise löögi alla ja nii et muinsuskaitse seaduste täitmine sõltub siis ütleksime ametnikest. Ma olen selles täiesti veendunud, et muinsuskaitseseadusesätet tuleb muuta jäigemaks ja samas vastavalt sellele tuleb ümber teha ja ka Tallinna vanalinna kaitsetsooni põhimäärus. Ja tuleb kehtestada konkreetsed sanktsioonid, nende määr vastutuse jaotumise pärast. Nii et need ametnikud, kes annavad lubasid, mida, mis kahjustavad vanalinna, kas võetakse vastutusele või kaotavad oma koha ja sama peab toimima siis ka ehituse tellija, arhitekti, ehitaja suhtes, sest me näeme näiteks väiksemates detailides, kuidas pidevalt rikutakse ja lõhutakse näiteks vana Tallinna iseloomulikke aknaid. On kombeks veel Nõukogude, sest et me sülitame vanalemide, ehitame uut tuleviku linna ja lõhume välja näiteks vanad aknad, aks sepistatud akna nurgikutega ja profileeritud vahepostidega ja teeme asemele näiteks niisugused nagu McDonald, sil üleval, seal olid aknad, mille restaureerimist nõudis Tallinna muinsuskaitseamet kuid need väitsid, et talveaega ei saa sellega jamada. Nad panid metallraamis ühe klaasi, millele panid välja peale plastliistuga kleepides imiteerides kuueruudulise muljet. Ja samuti on seal kuldkotka kõrval näiteks vaksali tänavas, kus oli varem lasketiir tekkinud üks poekene, mille, millel on kasutatud koguni plast plastmassist paekiviimitatsiooni Te kujutage ette, milline on jõutud ja keegi ei ole neid trahvinud. Kuid riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm on sügavalt nördinud, et muinsuskaitseseaduse suunas tehakse paikapidamatud kriitikat. Eriti soovib Jaan Tamm ümber lükata Rasmus Kangropooli seda eelmises saates esitatud väidete vahel et linna muinsuskaitseametit ei olegi lastud seaduse ettevalmistamise juurde. Jaan Tamm tõi raadio toimetusse dokumentide paki kinnituseks selle kohta et peale seda, kui õiguskantsler nõudis 95. aasta suvel, et muinsuskaitseseadus ja vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus tuleb viia kooskõlla. Peale seda on Nende seaduste määruste muutmisel täiendamisel osalenud linna muinsuskaitseameti esindajad ja Rasmus Kangro-Pool isiklikult ning kõik seisukohad on koostatud ühises töörühmas ühiselt. Jaan Tamm leiab, et muinsuskaitseseaduse muutmisega praegust olukorda ei paranda. Kus siis on lahendid? Jaan Tamme hinnangul Mistelegeeriksid kohustused ka Tallinna muinsuskaitseametile. Muinsuskaitseseadusega olukorda parandada ei saa, sest muinsuskaitseseaduses me võime üksnes kõike seda arutas, kas tööri, millised parandused teha. Kui need analoogsed parandused ei haaku kohaliku omavalitsusega, põhiseadusega või teiste õigusaktidega, mis sätestavad kohaliku omavalitsuse õigusi ja kohustusi, siis vastavalt põhiseadusest ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei saa panna kohalikule omavalitsusele selliseid kohustusi, mis ei ole seadusega kooskõlas. Järelikult ongi kaks teed, kaugem töö on see, et viia sisse ülikiirelt ikkagi parandused kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse aga mida on väga raske sisse viia, sellepärast et praegu täna seda konflikti analüüsides me oleme Tallinna mätta otsas. Eestis on 255 kohalikku omavalitsust ja ma olen 100 protsenti veendunud, et vähemalt 200 on sellise paranduse vastu, sest seadus ei anna mitte ainult õigusi, vaid paneb ka kohustused ja elama. Omavalitsus ei ole kohustusteks üldse võim kohustusteks valmis, tähendab nende eelarved ei võimalda seda nende inimkapatšidzee kapatsiteet kõik muu ja tekitada uusi nii-öelda bürokraatia juurde praegu kellelegi huvides ei ole, arvestades seda veel, mis nüüd Riigikogus ja valitsuse tasandil praegu toimumas on. Ma kardan, et see kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadus muinsuskaitsele soodsamas suunas on, on natukene ebalevalt, oleme ja keeruline, aga selleks tuleb proovida ja kultuuriministeerium oma sellesse nii-öelda programmilised ettepanekus, mille ta esitas peaministrile töö korraldamiseks selles valdkonnas üldse kultuurivaldkonnas, on sisse kirjutanud sellise lõigu. Kultuuriministeerium esitab parandusettepanekud kohaliku omavalitsuse korralduse seadmise muutmiseks ja pluss terve rea maksuseaduste muutmiseks, mis tagavad mälestiste omanikele ja haldajatele ka mingisugused võimalused saada soodustusi see, mis on absoluutselt praegu puudu. Nii et kultuuriministeerium sellega tegeleb, kuna see võib võtta väga pikka aega. Tegelikult tegelikult on olemas nüüd niimoodi, et on olemas Tallinna linna põhimääruses on vastav paragrahv, mis räägib, see on üks võimalus, tähendab, nüüd ei saa ka keegi Tallinna linna poolt öelda, et ei, teate, meie põhimäärus ei näe, ei näe seda, et see on üks moment. Teine on see tegelikult kõigi ehituse ja planeerimise ja muinsuskaitse on üks neid valdkondi, mis allub sellele võrdlemisi laialt. Seda reguleerib ju tegelikult ehitus-planeerimis- ja ehitusseadus ja Tallinna linnas ajutine ajutine ehitusmäärus, kus on olemas selge menetlemise kord, kuidas ühte või teist asja tuleb ajada ja need konfliktid on põhjustatud ikkagi sellest korra selle korrarikkumisest või selle korra suvalisest tõlgendamisest. Kõik projekteerimisload, ehitusload väljastab Tallinna linnaplaneerimise amet ja isegi kui riigi muinsuskaitseamet on mõne asjaga kellegi arvates liialt liberaalselt nõus siis linnaplaneerimise amet ei pea sellega nõustuma. Samas härra Kangropool on korduvalt seda öelnud ka volikogu kultuurikomisjonilt, ega temalt ei ole ka keegi neid õigusi ära võtnud. Nüüd on, ma kujutan ette, et ülikiirelt on võimalik niimoodi, et planeerimisamet, ükstaskõik, millist muinsuskaitselist või ka mitte muinsuskaitselist dokumenti tekitades, mis puudutab projekte või ka projektide kooskõlastamise juures lisab sinna kooskõlastust, ei kooskõlastata instantside ritta jälle linna muinsuskaitsjana, mitte nii nagu aastakümneid oli ja oli ka tegelikult 95. aasta maikuuni. See ei ole meie poolt ära võetud selle võtmed ära. Linnaplaneerimise amet. Niisiis näeb riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm ikkagi kiireid lahendusvariante ja kiirete olukorra lahendamise kohustust just linna tasandil. Ja muide, muinsuskaitseseadus näebki ette, et riigiamet võib kohustusi kohalikule omavalitsusele delegeerida riigiamet D ja linnavolikogu vahelise lepinguga. Seda lepingut on linnale pakutud 95.-st aastast peale, seni on see jäänud toppama linnavalitsuse sahtlis. Vitesse. Kultuuriminister Jaak Allikule tundub linna enda venitamine ja vastuseis muinsuskaitsekohustuste võtmisele rohkem kui kummaline. Jaak Allik. Mul oli hiljuti ka niuke lühike mõttevahetuse, härra Lepikson, ega, ja me leppisime kokku, et me kohtume sel teemal. Meie pilgu läbi on asi ikka lausa kummaline. 1995. aasta juunis esitasime me Tallinna linnavolikogule härra Kaaristule linna peale härra tammele lepingu projekti see, et lepingu kantakse üle terve hulk riigi muinsuskaitseameti funktsioone kohalikule omavalitsusorganile. See on sätestatud seadus ja seda tuleb ühe lepinguga volikogu ja muinsuskaitseameti vahel. Loomulikult absoluutne enamik kohalikke omavalitsusorganid ei saa võtta endale mingeid funktsioon, on, meil pole ühtegi spetsialisti, kes sellega võiks tegeleda, nad ei tahagi seda. Tallinnas on loodud Tallinna muinsuskaitseamet, kus meie andmetel töötab 15,5 inimest. Samal ajal muinsuskaitse amet, riiklik 95. aastal kooskõlastas 520 Tallinna projekti 96. aastal 490 töine projekt. Absoluutne enamik neid projekte oleks võimalik kooskõlastada Tallinna ameti tasemel, kui oleks leping sõlmitud. See leping läks ja uppus. Vastust me ei saanud, oli ka minu kabinetis nõupidamine, kus olid Tallinna juhid ja ma nüüd püüdsin neid jälgi ajada, miks siis Tallinna amet ei ole neid funktsioone võtnud? No ma ei tea, kindlasti on vastus subjektiivne, mis ma olen saanud, aga noh, tegelikult ei taha, ei taheta töökoormust, et tahetakse niisama jurada. Võib-olla ma kindlasti teen liiga, aga mul on siiski arusaamatu, kui Tallinna muinsuskaitseamet 15 inimest reaalselt töötada tahaks, siis oleks ju nende huvileping ära teha oma linnapeale, pealegi, et teeme selle lepingu, hakkame siis tööle, sest teine asi, mis on mulle täiesti arusaamatu, on see, et Tallinna linnal ei ole muinsuskaitse-eelarvet ka eelmise linna juhtkonnaga ära loiguga, kui Taali aselinnapäeva Me sügisel kohtusime, pakkusime seda varianti, tähendab riigi muinsuskaitse-eelarve on tõesti 17 miljonit, see on häbiväärselt vähe, olen seda korduvalt avalikult öelnud, see on skandaalne, et, et meie esivanemate nihvalda parandus laguneb tohutu kiirusega palju kiiremini kui nõukogude ajal, siis anti raha rohkem selleks. Samal ajal pean ma ütlema, et vaatamata kõigele on see ministeeriumi ja isegi rahandusministeeriumi teatud prioriteet. Sest kui investeeringusummad, kultuuri ministeeriumitel, kuku remont, guugopika, Reinson vähenenud kogu aeg ütleme 63-lt 52-ni tänavu aastal, siis muinsuskaitse Sumaldamalt samaks jäänud, aga noh, see on naeruväärne, mis ma räägin, ma saan isegi aru. Hea küll. Aga ütleme, selles seitsmeteistkümnest miljonist jaguneb ju Tallinna ja kõigi 15 maakonna peale ja me pakkusime sellist käiku tundes huvi või muretärin objektide pärast, et teate meie näpistama seda seitsmeteistkümnest miljonist kaks Tallinnale, kui Tallinn paneb ka kaks ja me saame selle mõnesaja 1000 asemel neljamiljonilise Tallinna muinsuskaitse-eelarvet, riik tuleb vastu, sel aastal võtab maakond alt ära, aga paneme Tallinna linn ka juurde, sest noh, maakondadel ei ole eelarvet aga loota, et mingi Kõpu vald või Kolga-Jaani vald suudab panna muinsuskaitse-eelarvet, on üpris absurdne. Ma loodan, võib-olla volikogu, ma tean, et need küsimused on tõstatatud uue volikogu tasemel, eelarve on Tallinnas tegemata võib, annad selle peale tulevad, kuigi meil on nüüd juba raske oma osasid panna, see oli siis kui riigieelarve, et hea küll, me pakume järgmiseks aastaks uuesti selle variandi, kui on Tallinnas 15 inimene, on muinsuskaitseamet, võiks olla nelja-viie-kuue miljoni muinsuskaitse-eelarve. Vähemasti on astutud samme sel teel ja nendele ootustele vastavalt, mis siin nüüd lindistuste seri spetsialistidega välja tulevad. Et siiski nüüd ka kultuuriministeerium, kuna see teravik selles konfliktis on ammugi teieni jõudnud, et võimalikult aidata kaasa sellele, et kui nüüd linna ametra Kangropool Jaan Tamm ise omavahel ümber laua istuda ei suuda, et igal juhul jõuda selleni, et need vastuolud ületatakse ja leitakse lahendeid Lubada linnavalitsusel on minu käes on praegu projekt, mille äsja esitas härra Tamm Peeter Kreitzbergi minu teada see on siis Edgar Savisaare volikogu esimehe Jaan Tamme allkirjadega leping, muinsuskaitsealase tööjaotus ja Tallinnas. Me ootame nüüd Tallinna linnavolikogu või linnavalitsuse muidugi volikogu NEED kinnitava organ ettepanekuid, mida siin siis muuta, mida nemad tahavad revolutsioon, põhimõtteliselt muinsuskaitseseaduse alusel tehtud projekt, millega Tallinna muinsuskaitseamet saaks siis kõik need volitused, no võtku, tehku, hakaku tööle. Aga loota seda, et me ületame seaduste, anname kõik kooskõlastamist Tallinna sellega muidugi nõus ei ole. Niisugune nüanss veel, härra Kangropool ütleb, et ta oleks väga nõus ja nemad omakorda on oodanud, millal nad ometi saavad linnale oma funktsioonid tagasi, aga ära Kangropool toob siia juurde sellise Finessi, et linn oleks nõus võtma neid funktsioone endale siis, kui riigi muinsuskaitseamet teeb ära oma seni tegemata töö, tähendab annab meile üle kõik vajalikud nimekirjad, on see siis arhitektuurimälestiste nimekiri, on see siis kultuurimälestiste olemasolev nimekiri, kuid mida nad väidavad, on kohati süsteemitu noh ja nii edasi. Ühesõnaga see peab tulema koos selle paketiga, mis on riigiameti asi ära teha. Mis puutub Tallinna linna, siis minu mälu järgi olen ma kinnitanud Tallinna linnaarheoloog, arheoloogia ja arhitektuurimälestiste nimekirjad. Ja nii nende suhtes ei ole ka Tallinna muinsuskaitseamet protestinud. Siin algas protestimine ka ministeeriumi poolt juba kinnitatud ajaloo ja kunstimälestiste nimekirja suhtes. Minu meelest oli ta nüüd ka mitte sisuline, tähendab, kui oleks kahe asutuse vahel normaalne läbisaamine, siis ei hakataks kaebama riigisekretärile, et kuskil aadresse Eha tänav kuus tunud Eha tänav kaheksaks või midagi taolist põrandaks need vead ära ja vigu oli ja nüüd riigi teataja lõppvariandis on minu meelest korrektne nimekiri, siin oli selliseid puhtbürokraatlikud vead, aga nimekirjad Tallinna osas minu teada on kinnitatud ja kokku oli probleem tõesti selles, mida siis nüüd minu meelest Tallinna muinsuskaitseamet on, on nagu võimendanud, et kui muinsuskaitseseadus vastu võeti, siis oli nende nimekirjade kinnitamiseks üle vabariigi antud fantastiliselt väike aeg, kas see oli midagi pool aastat? Selgus, et seda ei ole suudetud kahe aastaga teha ja nüüd kui riigikogu muinsuskaitsjatest parandas, anti uus tähtaega, minu meelest oli see nüüd 97. aasta kas esimene juuli või noh, ühesõnaga, et see töö lõpetada. Aga minu andmetel küll on praegu Tallinna osas just nimekirjade kinnitamine lõppenud. Olen nüüd raadiokuulajad koormanud muinsuskaitseametite vahelise spetsiifilise funktsioonide jagamise, piinlikku ja pikaleveninud maadlusega kuid eesmärgiks ikka avaliku kajastuse kaudu sundida asjaomaseid Tigord lahendust leidma. Kodanik ja maksumaksja tahab näha, et kisklemine lõpetataks ja Tallinna iidne vanalinn, mis ühe komponendina teeb Eestist Eesti oleks muinsuskaitsjate poolt pädevalt ja kompetentselt kaitstud. Objektiivsed ja neutraalsed seisukohta ja hinnangut selle konflikt seisu üle oli pea võimatu leida. Nagu kuulsite, oldi kas linna või riigipositsioonil. Üritasin mingisugustki katus hinnangut saada riigikogu kultuurikomisjoni liikmelt märtku poolt kes toob teemasse sisse ka veel ühe dokumendi, millele Eesti peab tuginema. Nimelt riigikogu on läinud aasta oktoobris alla kirjutanud Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioonile mis muide viitab samuti tee linna ehitus- ja arhitektuuriküsimustes eelkõige kohaliku võimukohustustele. Märt Kubo rõhutab volikogu kultuurikomisjoni suurema rolli vajalikkust ja pakub võimalusi osalusdemokraatia laiendamiseks siin, et vähendada seni kestvat ametnikukesksust. Märt Kubo. Ka linnas võiks olla kultuurinõukogu, kes niisugustel puhkudel koondab endast loomeinimesi, koondab kui ka ametnike ja linnakodanikke kindlasti kellel on oma mõju rahvale üldiselt linnas peaks olema linna kultuurinõukogu, mis oleks siis nagu osalusdemokraatia laiendusi, annaks sellele volikogu volikogule arutamiseks ka omapoolse ettepaneku lisaks ka volikogule, tuurikomisjonile ja võib-olla ka tähendab linna muinsuskaitseamet on ikkagi keelab, veskiga korraldab, aga siin on vaja nüüd mitte alati seadusest tulenevat otsust, vaid noh, ütleme Ühed toovad argumendiks, et vaadake, mujal maailmas tehakse linnadesse vanadesse linnadesse uus jooned ja nii edasi. Ma arvan, üldiselt see on päris hea põhimõte, aga selle peaks mingi esindusorgan, on ta siis kultuurinõukogu linnas või on see volikogu kultuurikomisjon selle aktsepteerima, et vaat, niisugusel kujul ka meie läheme eluga edasi Tallinna ja tühjaks läheb edasi. Tal sellele otseselt peaks olema osalusdemokraatia kaudu antav mingi üldisem aktsepteerin, kui see on riigi muinsuskaitseamet või linna arhitektuuri planeerimise ametist, seal on ametkondlikud huvid tihti ja me ei saagi aru, kas neid linna muinsuskaitseamet saab kaitsta, taak kaitsta või saada seda üldse teha ja milleks ta siis on ja muidugi ma oleksin natuke radikaalsem ja laiendaksin veelgi enam osalusdemokraatiavormi ja viiksin hoopis selle muinsuskaitseameti, võib olla paar-kolm töötajat sinna linnaplaneerimise arhitektuuri ametisse tegelikult ja ma ei tea, kas seda linna muinsuskaitseameti tegelikult ongi vaja, ma annaks rohkem õigusi volikogu kultuurikomisjonile, volikogu kuule. Nii et ma arvan, et vaat linnal võib-olla oleks vaja seda osalusdemokraatiat edasi arendada. Vastasel korral ongi nii, et ametnikud kaklevad omavahel ja me kunagi teada, mis huvid seal taga on. Aga linna huvi on areneda, aga linnahobi on arenenud nii, et väärtused säiliksid. Kas see on praegu? Tugeva tahte taga, kes peaksid siin ilmutama aktiivsust, see on linnapea Lepikson ja volikogu esimees Savisaar, tähendab, siin on öeldud nii, selles konventsioonis artikkel 14 avaliku võimu poolt võetavate arhite kultuuripärandi kindlakstegemise kaitse restaureerimise hooldusmajanduse parandamise meetmete mõju laienemist kohustub iga pool moodustama eri astmete otsuste tegemise protsessis vastavaid informatsiooni andmise konsultatsioonid ja koostöö mehhanismid. Vaat see on see, millest me räägime, koostöö mehhanismid riigi, regionaalse ja kohaliku võimude, kultuuriasutuste ja ühenduste ning avalikkuse vahel. Savisaar ja Lepikson peaksidki need koostöö mehhanismid looma, et viia erinevad osapooled kokku ja jõudma mingile konsensusele.