Tere teatrisõbrad. Loodetavasti on käimasolev teatrikuu suutnud juba pakkuda häid elamusi ja küllap leiate mõne soovituse ka tänasest saatest. Kes aga pürib ise meie teatripilti kujundama, siis palun väga teater, Vanemuine ootab kõiki andekaid inimesi konkureerima draamajuhi ametikohale. Urmas Lennuki aeg oli üürike, aga ma olen kindel, et tema viibimine Tartus on Vanemuise draamatrupile olnud inspireeriv aeg. Seda on tunda saalist. Ehk leiab Urmas lennuk siiski eneses jaks oma ideid lihtsalt lavastajana käia Tartus realiseerimas ilma igasuguste administratiivsete lisakohustusteta. Ta, mis traumajuhi tööga paratamatult kaasas käivad. Saate paneb kokku Meelis Kompus ja laulma hakkab kõigepealt Riina Maidre. Eesti teatri viimaste aastate üks enimräägitud ettevõtmisi on osaliselt teoks saanud. Nädala eest esietendus Tallinna linnateatri põrgulaval Tom Stoppardi triloogia utoopia rannik, esimene osa teekond Priit Pedajase lavastuses, kes on juba näinud, need kiidavad. Kolme päeva pärast on aga Draamateatri suures saalis publiku ees teine osa Laevahukk Elmo Nüganeni lavastuses. 19. sajandi vene intellektuaalide ühiskonnategelaste kirjanikke ja kelle kõigi keerulisi suhteid mängivad lahti kummagi teatri segatrupid ehk siis kolleegid, kellel muidu ei pruugiks lavalist kohtumist üldse ette tullagi. Mõistagi tekitab see teatris elevust, kinnitas linnateatrikeskne lavajõud Elizabeth Reinsalu, kelle esimene ülesastumine laevahuku Natali Hertzanina seisab ees. Sellel kolmapäeval. Mina isiklikult olen küll väga erutatud sellest võimalusest esiteks juba draamateatri laval mängida mis on väga turvaline ja väga hea auraga lava ja üldse see draamateatrimaja on neid väga hästi väga soojalt vastu võtnud. Praegu ütleme meil ma ei taha küll TTT ära sõnadel tööprotsess iseenesest on, ollakse loominguline. Ma ei leiagi õigeid sõnu, selline sütitav. Ja ma arvan, et ma ei ole ainus, kes niimoodi tunneb. See on olnud, ma arvan, kordne sündmus kõigile. Väga palju sellistes projektides vist ei olegi kaasa löönud, et kohtuks inimestega näitlejate, kui väljastpoolt linna teatud ei, testidega palju ei ole ja ainukene võimalus on olnudki kohtuda teiste kolleegidega tänu seriaali rollidele, aga noh, need on ikkagi ütleme kardinaalselt erinevad tööd. Et teatritöö ikkagi erineb sellest väga palju ja see toidab hingekest nii-öelda. Kas see tundub nagu näitleja teisipidi käima ka täiesti uued partnerid vastest? Absoluutselt, et see, ma arvan, selline värskus, mis tuleb uutest inimestest, see inspireerib iseennast, teisi ka, see käib ka lavastaja Elmo kuidagi teistmoodi lavastab, kui on suursool ja sul lava kätte antud, millest tegelikult räägiti ka sügisel Riias tõe ja õiguse neljandat osa vaadates, et Elmo Nüganen just nagu jaluneski suurt lava ja nüüd on tal see jälle käes, et no on näha, et ta Ta läheb selle materjali sees ja ma arvan, et see oli loomulikult talle ka väljakutse teha nii-öelda uute nägudega uues keskkonnas suurel laval. Jah, ta on väga koos siis on väga tore, milliseks muutub, kuid on tööhoos, ta saab tiivad, kui kiirelt ta mõte lendab, näitlejad peavad tegema kõik, et järgi jõuda, sellele see materjal teda väga köidab. Ja seda on näha, seda on tunda, et see tööõhkkond on väga-väga näitlejat toetav näitleja, sõbralik, et ma tänan selle võimaluse eest osaleda, sellises protsessis on väga suur suur asi, ma arvan. Millal see materjal sind eelkõige võlub? Võib-olla nende inimestevaheliste suhete intensiivsus ja värvikirevus ja võimalus mängida inimest, kes on ühtaegu nii emotsionaalne kui intelligents, mitmed? Väga huvitav, väga vastuoluline. Mitte nii üks-ühele karakter on see minu Natali, härdsin tegelaskuju, see paeluski, Sul on linnateatrisse sisulisi psühholoogilisi rolle nüüd olnud ka viimastel aastatel siin kas või aeg ja perekond Conway, kus sa mängid naist, kes teeb väga suure sellise muutuse läbi ja need hüpped ühest ajast teise pole seal puremist oli sellega ühelt poolt ennast ei kordaks ja noh, nagu ikka, käib iga tööga kaasas. No ikka puremini on alles poole peal. Ja ma arvan, et ükski roll ei saa nagu kunagi valmis, et kui ta valmis saab, siis võib etendus maha minna mängukavast. Et ideaalis võiks see ikkagi nii olla, et sa kasvad ja arened ja muutud. Ma ei taha ära sõnada, et vara on veel. Olen seda tüüpi tõsi odanduseks, noh üldiselt ei taha, seda küll, võib öelda, rulliga ei ole hästi valmis. Jah, on ette tulnud tõepoolest esietenduseks roll valmis ei saa, et on algedega päris nagu tulemust veel ei ole. Räägitakse sellest maagilisest 10.-st etendusest, et siis loksub nagu kõik paika? Jah, ma olen ka seda tundnud tähele pannud, et kui väga midagi väga kindlat postuleerita elus, et siis järgmisel hetkel elu paneb sulle ette hoopis teistsuguse pildi ja sa pead kõikuma, vaated ümber hindama, et ei tahaks praegu veel öelda väga mustvalgelt töö tulemuse kohta, et seda veel ei tea. Elisabet Reinsalu ja ainult mõned päevad organi linnateatris on esimene osa, sellest peaks juba ka publikus. Ragenud, aitäh sulle, aitäh ja tulge tõesti teatrisse, inimesed. Tris, no 99 jõudis paari nädala eest publiku ette lavastus iga eht südamele. Publik ja kriitika jälgib fragmentaariumiks nimetatud lavateost mõistagi teravdatud pilgul sest asi sai teoks hooandja projekti ehk siis annetuste toel. Lavastusest on välja loetud mitmesuguseid tähendusi ja tähenduste välju. Just nimelt välja loetud ja tuletatud, sest lugu oma kindladünaamikaga selles näitemängus ei olegi. Teatriõhtu algab Juhan Liivi luulekavaga, mis oma lavaliselt, vormilt ja ülesehituselt meenutas mulle kunagisi lavakõne eksameid Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna õppelaval seejuures ilma igasuguse iroonia või õela tagamõtteta. Trupp on Juhan Liivi loomingu selle kohati isegi süngevõitu osa eesti luuleklassikast peensusteni läbi tunnetanud ja nad panevad selle NO teatrisaalis tugevalt resoneerima. Laval ei toimu mitte midagi, aga nii teravdatud kuulamist ausalt öeldes ei mäletagi viimastel aastatel meie teatrites. Seetõttu lubas etenduse algus oodata mingisugust täiesti enneolematut lähenemisnurka NO teatri senises repertuaaris. Siis aga sai fluidum lõhutud ja kogu järgnev poolteist tundi tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid. Just nii nagu mõnel ajalehes kirjutanud arvajale. Kas see aga on öeldud siinkohal plussmärgiga? Seda meie teatrivaatleja Reet Weidebaumiga enam nii kindlalt küll öelda ei saa. Noh, mõnes mõttes oli natuke nagu pettunud selles mõttes, et ma ootasin midagi hoopis muud, ma mõtlesin, et kui nüüd no-teater võtab ette, läheb luule luule peale, et siis tuleb sealt midagi erilist, tegelikult see esimene pool tundi ju seda ka lubas. Ses mõttes, et minu jaoks olid tõsiselt nagu niuksed, mõnusad verd käima panevad hetked need, kui need luuletused kohati seal segi aeti või kui näitleja luuletust lugedes kommenteeris ise ja et seal hakkas tekkima mingi tõeliselt hea tunne ja ma mõtlesin, Vauausin jälle, et noh, kuidas nad suudavad kogu aeg ikkagi midagi uut teha ja nii vägevad olla. Nii, aga mis siis juhtus, red mis läks kõik untsu ja oli minu jaoks selles mõttes, et veel teine osa, kus vist 15 minutit kestis see, kus näidati videosid neistsamadest näitlejatest, kes olid siis kusagil kirjade järgi otsustades kas Türgis või mõnes araabia riigis või kus nad, kuhu nad olid. Ikka lausa Kesk-Ameerikas, seal oli näha näitlejaid Jahaasias, mägi ronimisel kusagil linnamiljöös rääkimas aasia inimestega, kes tahtsid väga Eestisse kaasa tulla ja vot sellised videolõigud. No ma oletasin, et ma saan etenduse jooksul teada, mida see tähendab ja kuidagi algus oli ju siiski nagu huvitav see, kui nad sealsamas nende mägede või mere, mille taustal hakati uuesti sedasama luuletust siis nii-öelda nagu kordama või, või üle mõtlema, mis, mis asja oli laval niimoodi elusas esituses kõlanud, et mul hakkas tunduma, et see selline nagu päris huvitav võõristusefekt tuleb, et siis on meie nagu siit musta laega toast ja metsade vahelt erakuhugi avarus mägedesse ja seal uuesti see luuletus nagu kõlama panna ja vaadata, mis ta siis teeb või teiste inimeste keskel ja see, see idee tundus huvitav, aga see lõppes kohe ära, sest et paari esimese selle lõigu puhul ja edasi läks lihtsalt selline turismivideo või no ütleme, ma vabandan, praegu teadsin, et kui ma sellest üldse aru ei saanud, sest ma jälgisin seda suure põnevusega, mõtlesin väga tore, väga huvitav, et see selline nagu jah, võõraja oma kuidagi vaheldumine. Ja siis, kui see viimane osa tuli, mis oli, ma ütleksin praegu nakku, Pedagoogilise poeemi volüüm kaks. Ma ei ole ammu teatris ennast nii halvasti tundnud füüsiliselt, kui oli selle Mirtel Pohla ja, ja Risto kübarase noatants või stseen. See oli füüsiliselt nii raske jälgida minu jaoks, mul hakkas paha, Mul oli minestuspealsest, mu keha tahtis sealt ära, ma tahtsin, et see lõpeks, ma tahtsin, et see lõppeks ei lõppenud, väga võimsalt tehtud. Oma pilguga otseselt justkui oma põrandalt midagi seal ees ja stseen nägi siis välja nõnda, et Risto kübar libistas justkui võib-olla millimeetri sentimeetri kaugusel Mirtel Pohla kõris selle noaga, et kas nuga puudutavad. Ma ei tea, kui teravuse nuga oli võib-olla tegemist butafooria, aga aga see tundus ohtlik. Ja, ja minu jaoks oli see veel ohtlik oleks olnud draamateatri laval, siis ma oleksin saanud aru, kõik on kokku lepitud, see on mäng. Aga no ma ei tea kunagi, kui kaugele nad seal oma aususe, otsingu või eneseleidmise või millega lähevad ja mis hetkel siis elus või päris verise laval voolama hakkab, et kas ma pean täna seda nägema? Ma peaaegu palvetasin, et see lõpeks ära, ilma et nad läheksid kaugemale. Õnneks ei läinud seekord, aga palun ärge võtke seda kui julgustust, et nüüd tuleb edaspidi minna. Ei, ei, aitäh ei taha. Jah, seenikesed, kus tõepoolest tegelased viisid ennast väga kõrgele sellisele emotsionaalsele temperatuurile, seal demonstreeriti meile sellist klassikalist võib-olla näiteülesannet, tulles nüüd tagasi selle mõtte juurde, et see oli pedagoogiline poeem, vol2 tüli, mängige lahti tüli, et kuidas ta nüüd seostus Juhan Liivi luulega ja kuidas ta seostus nende videotega, kus samamoodi sellele luulele justkui alguses viidati. Vot minu jaoks ka see link ei olematu, ma mõtlesin, kas ma olen rumal, et ma sellest aru ei saa või ma olen midagi endal nagu silmast mööda lasknud. Kas oli mingi hetk, mis oli võib-olla see, mis andis kätte selle võtme, kuidas ma selle lahti muugiks, aga ma pean tunnistama, et ma olin natukene hädas sellega. Noh, me sinuga arutasime ka pärast etendust, et me võime hakata oma peas ju looma neid konstruktsioone, et mina noh, üks see oleks küll väga primitiivne, selgitas, mida ma nüüd no-teatri puhul ei usu, on see, et kuna me kõik oleme lugenud neid teooriaid, et Johan Liiv põdes mingisugust skisofreenia vormi või mingit muud vaimuhaiguse vormi et siis ühelt poolt jumaldan teda ja tema luulet ja seda ikka jälle loeme ja loeme seda ka oma lastele ja, ja kogu aeg. Et siis teiselt poolt seal, see, mis laval toimus, oli ju nagu mingisugune psühhiaatriakliiniku mingi ruum, eks ole, kus tehti neile teraapiat, kus nad elasid ennast välja püüdsid siis 11 aidata ja kõik, et et kui meile see Juhan Liivi hullus mõjub nagu kunstina, et kas siis lihtsalt hull kõhklemine, et miks siis see kunst ei ole või et Risto kübarase jalad, õmblemisharjutus seal, eks ole. Noh, seda võib ka võtta kui koreograafiat või kui tantsulavastust, eks ole. Miks see mulle samasugust muljet ei avalda, kui Juhan Liivi luule näiteks. Aga see tundub mulle liiga primitiivne, et miskipärast ma arvan, et kui mina nii lihtsa asja välja mõtlesin, siis teatrisse Küll ei teinud, et kas ei võinud rääkida ka natukene mingis lõigus või mingisuguses osas vähemalt sellisest asjast nagu teesklus. Näitlejad pidid vastama väga konkreetsetele küsimustele, mida esitas saalis Tiit ojasoo. Ja kui vaadata, mismoodi trupsis reageeris nendele küsimustele, siis need reaktsioonid ei olnud nagu siirad või nad justkui ei tahtnudki vastata. Ta ausalt nendele küsimustele vaid käis mingisugune mängitsemine, mingisugune, mida tuleb ka elus palju, et kui sealt midagi küsitakse, sa ei vasta nii, mida sa ise mõtled vaid sa hakkad nagu värvima seda emotsiooni, et kas siin oleks ka nagu teeskluse teema või oma minast nagu eemale astumise teema. Tõusis esile. Ja kindlasti, aga siis tekib mul jälle küsimus on, kuidas sa ise Juhan Liivi luule seda tekitada, et Juhan Liiv on ju just see, kes ei teeskle, kes on aus kes kirjutab oma särgikesest ja värgikesest ja kasutab lihtsaid sõnu ja kus igasugune teesklus puudub, et et kui me jah, nüüd seda siis vastandame, oli puhtus ja ausus ja kuhu on kadunud? Jah, võib-olla, ja siis ma mõtlesin ka, et kus hobus siis see hetk, kus me oma Milo ja ise end ära kaotasime. See on üks võimalus ja see on üks võimalus, aitäh, Meelis juba hakkab parem. Sellel aastal kohta, siis ütleme, Tiit Ojasoo ütleb, et teda tegelikult sedasi ütles muide raadio ööülikoolis hiljuti, et teda lood, kui sellised enam väga ei huvitagi, huvitavad emotsioonid, tunded ja siis ma saan aru, et nende lahtimängimine äkki me otsimegi liiga ballett laseks ennast kaasa vedada sellel kõigel ja olla seal sees. Nojah, ma ütlen, et see on alati võimalik ja teatril tuleb lasta teha seda, mida ta teha tahab, et näha, näha, kuhu sa siis välja viib ja, ja nagu ma ka ütlesin, et seal oli hetki, kus ma täiesti füüsiliselt põdesin, mida minuga juhtub teatris ikka harvem ja harvem, eks, sest ma kogu aeg arvestanud, et see on mäng, et jah, see võib nii olla, aga ma ei ootagi tegelikult, et lavastaja mulle loo valmis nätsutaks, aga mulle ikkagi hirmsalt meeldib. Ma ikkagi olen vanamoodne see lugu enda peas vähemalt pärast konstrueerida või endale mingi tervik tekitada, et lihtsalt käia selliseid kaleidoskoope vaatamas. Ma ausalt öeldes nagu ei noh siis tuleb tõesti midagi väga võimsat teha. Vot ei oska jah sellist kokkuvõtet teha sellest lavastusest, eks igaüks peab ise selle ära vaatama ja võib-olla selle eht südame löögi sealt üles leidma. Äkki ongi see, et vähem teesklust ja läheme tagasi Juhan Liivi juurde, olgu see lagi siis muste madal, aga see on vähemalt päris. Jah, see oleks seletus ja siis ma lepin Ütleme siis praegu selle seletusega, aitäh, Reet Weidebaum stuudiosse tulemast ja kohtumiseni jälle teatris, aitäh. Nägemist. Rakvere teatris jõudis teatrikuu alguses välja Tennessee Williamsi näitemäng suvi ja suits, mis on kohanud juba tegelikult ajakirjanduses. Väga head vastukaja. Selle kohta on öeldud, et tegemist on lavastusega, mis saab mängimisega minna ainult paremaks. On öeldud ka, et lavastuse filmilikult äraolev elus ja südametruu atmosfäär äratab imetluse, kui kaks inimest seal teineteisele liginevad, tahaks viivu lõputut viibimist ja selle hea vastukaja järel ja ka ise seda tükki näinuna lavastaja Mait Jooritsa palusimegi teatri saates stuudiosse. Tere päevast. Tere päevast. Sa oled ise ka seda vastukaja lavastusele ilmselt väga tähelepanelikult jälginud, kuivõrd tegemist oli sinu esimese täispikalavastusega, sa oled jälginud tähelepanelikult, mida nüüd arvatakse ja kusagil kirjutatakse. Jah, olen ikka jälginud ja siis teisalt tore, kui öeldakse hästi, et ma ei tunne nagu ennast nüüd niimoodi, et ma oleks mingi suurepärase maailma asjaga hakkama saanud või noh, et mul on lihtsalt nagu hea meel, et see tuli välja ja ta on selline asi, mis, mis on jälgitav, vaadatav ja nauditav, et teatriuuendust ei sündinud, aga et see vist ei olnud nagu eesmärk, et see, et see materjal, toetuse trupp mind väga toetas ja et see kõik nagu sündis kuidagi nagu sellises suguseid emotsioon on see töö teinud, ütleme nii, aga et jah, et ma hommikuti ärkan üha üha rahulikumana üles. Aga raske on, sest et sa tahes või tahtmata pead nendel etenduse õhtutel teatrimajas viibima, kuna sina mängid noormeest, kes tuleb lavale viis või 10 minutit enne etenduse lõppu ja tal on ka täita selline pisike roll seal, et sa tahes või tahtmata näed, mis seal kogu aeg toimub ja mõtlik koguneb ja tahaksin edastada trupile. Jajah, muidugi tahaks, aga ühesõnaga mõtlesin nagu vastu otsuse, et ma nüüd enam Rakverelavastus enam ei vaata või noh, et enamasti ei istu saalise rehi kriba seal tagareas kogu aeg, et see nagu noh on, ma saan aru, et tegelikult närvidele käia. Vanemad lavastajad Matjorisse räägivad seda, et esimene lavastus on kõige lihtsam. Nojah, mingis mõttes küll jah, vist, või et Nüganen mingis intervjuus ütles, et noh, et sa, esimeste lavastustega nagu paned kõik ära, mis seal on, on ju kogu oma teadmised, et siis mingil hetkel sa saad aru, et sa hakkad ennast kordama ja siis hakkab nagu see raskus tulema peale, et kuidas iseennast üllatada ja no ma ei saa ka öelda, et oleks nagu ülemäära midagi nagu kontimurdvat rasket olnd. Et ta oli lihtsalt nagu kogu aeg mingisuguste nagu uute maailmade avastamine, uute nagu koobast rajamine iseenda sisse ja see oli nagu selles mõttes nagu kurnav, et selle üle ma olen küll nagu väga tänulik, et ma sain väga palju nagu õppetunde ja, ja kuidagi nagu ilma suurema valuta neid õppetunde või noh, et, et me ei läinud kellegagi asju lõhkuma, et noh, et aga mingeid suuri intriigi ei tekkinud. Et vanem kolleeg Toomas Suumann ikkagi aeg-ajalt nagu võttis nööbist kinnimaid kuule noodi, niimodi pärissi, proovi nagu tagasisidet nagunii selle nurga alt anda ja noh, niimoodi see tehniline pool, et kuidas see nagu inimestele edasi annad, seda, mida sa oled mõelnud, et noh, et see on ka täiesti omaette maailm, et. Mismoodi öelda näitlejale märkus nii-öelda sellest tegelikult aru saaks, nii et sinu mõtte teostus? Nojah, et see Rawalga realiseeruks noh, et iga kord on see kuidagi nagu erinevaid, mõnikord sa pead nagu kavaldama, mõnikord sa pead nagu kuidagi hästi ümber nurga minema. Teinekord on see, et noh, et lihtsalt ütlevad otse välja, et mul oleks realistid siin seenisse tempoduseksiin, tõsta see koht siin üles, mängi sina talle siin alla niimoodi niimoodi. Ja siis noh, mõnikord on nagu asju, mida sa ei saa nagu otse öelda ja siis sa pead nagu hakkama mõtlema välja igasuguseid asju. Nii et see kõik ongi nagu mingis mõttes väga põnev, aga lihtsalt, et kuna sul on tegemist kogu aeg elusate inimeste, kes tulevad igal hommikul proovi omade eludega selles mõttes, et omade egodega ka jäid, sa pead nendega ka tegelema. Kui sul on trupis nagu kaheksa inimest lisaks sinu enda ego, siis seal sa tead, et sul on kogu aeg Pami mingi osakond ja teine korrus teatris, kes ootavad seal kogu aeg mingisuguseid kavalehtede asju ja noh, et inimesi nagu ajur, protsessor ei ole mõeldud selliseks asjaks nagu lavastuse väljatoomine, et sa pead nagu õppima selleks nagu mingit tehnikaid, et sellega hakkama saada. Aga seda, sa ei saa öelda, et see materjal siis sulle nii peensusteni tuttav oli, kui sa ütled, et sa kogu aeg seal avastasid mingeid uusi ideid ja uusi plaane juurde kuna selles mõttes see mind üllatab, et sa niimoodi ütled, et ma tean, et sa selle suve ja suitsuga või üldse Williamsi näidenditega oled aastaid ringi käinud ja justkui neid lugenud edaspidi ja tagaspidi ja tegelikult juba gümnaasiumi ajal. Ja edaspidi ja tagurpidi, nii seal vist päris öelda Williamsiga Ma tutvusin küll juba mäletan kooliteatri ajal, et mingisuguseid katkendeid klaasist loomaaiast ma mäletan ja asjad olid nagu mulle kuidagi väga mõjusid ja seal mingisugune lüürilisus seal vist nagu hästi kõlksus kokku minu olemusega. Ja siis seda suve suitsu ma nägin lavaka ajal, kui meil oli neljas kursus ja siis meil on iga aasta inglastest külalisüliõpilased, siis nemad tegid neid katkendeid. Kärt Tomingas lavastas nendega ja siis kuidagi nagu kõlksuma meelde ja eriti alma vōi Milleri roll seal. Tulin Rakvere teatrisse, siis ma vaatasin Natalit, et jumala olemas jah, ja sealt edasi kuidagi oli nagu Kristo kuidagi ka hästi loogiline jätk. Aga kuidas Kristo loogiline jätk oli, sest ta ei ole üldse Rakvere teatri näitlejad, on Draamateatri näitleja ja lavakas ei ole ka kursusevennad. Kristo oli üks kursus. Kooliajal kuidagi nagu väga saime läbi ja kuna me oleme üsna sarnased välja, siis neid ka sassi ja meil on nagu aga ma mäletan väga täpselt, millal see nagu kõlks käis, et Kristo peaks seda mängima, oli nii, et ma istusin Pariisi lennujaamas tugesin suve ja suitsu ja siis lõpus on see noormees noh, kes on nagu väga oluline tegelane mingis mõttes, aga et ta tuleb lõpused viieks minutiks lavale, siis mõtlesin, et kuidas ma ütlen näitlejale, et sa pead viieks, näiteks lõpus tuleva lavale, et kuidas siis ma poleks nagu teda varem ära siduma seda ka nagu keeruline teha ja siis ja siis ma sain aru, et ma ise mängin seda noormeeste lõpus ja siis oli nagu väga selge, et noh, et Kristo mängib siis seda nagu peategelast, et see sild nagu selle vahel, et et lõpus tuleb nagu, justkui nagu sama inimene Janno Valmale uued otsad. Jah, jah, et see kuidagi nagu tundus nagu väga eluline. Aga oli siis mõttega vahepeal, et äkki võtaks selle meespeaosa ikkagi endale. Üllar Saaremäe pakkus alguses välja, et ah et no mis, hakkame külalist, võtame mäng ise. Et aitäh, et seda, seda seda pirukat hammustada. Mängin peaosa. Kas midagi sinus on muutunud selle aja jooksul prooviperiood on kaks kuud, aga see on väga intensiivne periood. Ma ei oskagi praegu öelda või mulle nagu tundub, et ma natukene veel elan üle järellainetus ja ta on ikkagi nagu mingi hästi selline asi nagu võtma mingi programmi peale, et kuna ta tegeleb ka sinu enda nagu isikliku mingi ego baasil sellega, et sa pead sellest egost nagu väga lahti laskma nagu mingi andmisprotsessi, täitsa nagu selliseid mingisse liturgilise ses mõttes, et kui niipidi mõelda, et siis see muutub nagu lihtsaks, et seal peab olema nagu mingi teenimise protsess küll. Et kui ma mõtlen nagu mingit hetkede peale, kus ma nüüd olen nagu elus olulised ja siis ma olen tundnud küll, et samamoodi on nagu, mis on reisimistega, et nad loovad sinu sees kogu aeg mingit uusi sahtleid, et sa lähed ise kogu aeg nagu mingis mõttes nagu suuremaks avardud. Ja siis ka sellega koos õnneks nagu mingisugune sinu nagu see ego Saaguga õnneks nagu hõreneb. See on tähtis selline oma isiksuse täiendamine ja täiustamine, et sa jääks sinna, kus olid vaid sa tegelikult oled juba kaks sammu kusagil ees. Nojah, see on väga tähtis see, mis rängu räägitakse, et näitlejaamet ei saa olla lahus tema isiksusest, noh et siis see on kuidagi nagu kõige elementaarsem asi üldse või mulle ikkagi tundub lõpuks, et lavale läheb inimene. Kuidas sina paremaks inimeseks saad, madioritz, mis sa teed selleks, sa mainisid reisimist näiteks ja see on üks või. Jah, nende reisimistega küll ma olen nagu tundnud, et nad on nagu mingid kiiremad otseteed mingisuguses oma isikliku arengu mõttes, et ta nagu viib sind väga kiiresti väga ootamatutesse seisunditesse ja ka seda, mida nagu reisidel tunda, et sa oled esiteks nagu oma ajab aja peremees millest ma sain nii füüsiliselt aru, kui ma jõudsin tagasi Guatemalas, potsti Tallinna lennujaama ja siis mul oli nagu telefonis 20 meelespead ja sõnumeid, et nüüd sa pead sinna minema sellele, et homme hakkab proovima, kuidas, nagu aeg jookseb kokku. Niisiis, olles just nagu kaks nädalat mingisuguses keskkonnas, kus noh, et sa ei pea mitte midagi tegema, et sa lihtsalt oled siin ja praegu. Aga mis sa siis teed, kui sa ei pea mitte midagi tegema, kui ei ole neid meeldetuletusi, ei ole sulle mingeid tööplaani ette antud, vaid oledki oma aja ja selle hetkeperemees. Et siis sa nagu elad elu vist mulle tundub et kui ma tulen tagasi siia, et siis kõik nagu toimub mingites formaatides. Et kuidas inimesed seal elavad, omamata justkui nagu väga paljusid hüvesid, mis meil siin on ja ometi on nad nagu kordi õnnelikumad inimesed. Et kogu see jutt on ka kuidagi nagu kulunud jutt, et see ei ole ainult sellepärast, et neil on päikest rohkem, vaid et kuidagi see noh, paneb nagu väga selgelt mõtlema selle peale, kas need hüved, mida me siin nagu taga ajame on üldse meile vajalikud hüved või et noh, et kui sa seal oled, Guatemalas jalad vees. Et noh, siis saab nagu väga reaalselt nagu aru, et tegelikult see ongi nagu elu või noh, et elu nagu juhtub siina praegu Kas muidu sellest samast asjast teisipidi ei räägi ka see suvi ja suits jälle, kui selle juurde tagasi tulla, kas elu möödumine ja noh, nagu kriitika on öelnud, tahaks viivu lõputut viibimist, ehk siis tegelikult selle hetke ärakasutamist ja oma elu elamist selles hetkes. Et see suvi ja suits valik ei ole tegelikult juhuslik sinuga. Ei no loomulikult ei ole juhuslik selles mõttes, et ikkagi need teemad, millest suvi ja suits, räägi, mida Williams on nagu väga ilusaid tabavalt sõnastanud, et keha ja vaimu vastuolu ja nende nagu pidev põrkumine, et see, mida nii-öelda nagu esindab seal see John käänen, Kristo Viidingu tegelane ja see vaimumaa ilmida. Almo vaim, mille rehk Natali lohutegelane ütelda muidugi nagu konstruktsioon, et see vaimu ja keha mingisugune nagu koosluse leidmine on minu meelest nagu inimeseks olemise ja pimise üks nagu põhituum, vaid et ma tunnen küll enda pead kogu aeg, kuidas see raskus selle vahel, et ma olen kehaline, olengi siis tunnen ka, et ma olen vaimne olendit, kuidas see nagu pendeldab kogu aeg ühest äärmusest teise, et see ongi nagu selle juhtimaõppimise ja selle põhiküsimus. Sa oled selle lavastuse pühendanud emale ja elule nii otsa, seal kavalehel öelnud. Ma arvan, et mu emal ei oleks nagu ka meeldinud see teemapüstitus vägajat, kuna seal lavakujundus on keskel, on üks suur kivi ingel kogu aeg ja mõeldes nagu oma emale, kes on taevas ingliks, et kuidagi tundsin vajadust olla tänulik selle eest, et mis mind siiamaani on nagu toonud ja et ema on olnud kõige baas. Kõige olulisemad inimesed nagunii minu elus. Kas tänu tuleb tagasi ka noh, on olemas ring kuidagi, et nagu hea sõna on tegelikult ühel hetkel ka heategu ja nii edasi. Ja muidugi hakkab et jällegi nagu rääkida sellest, mida ma olen kogenud nende reiside ajal, on see, et kui sa hoiad ennast kuidagi nagu väga lahtiselt avatuna, et siis selliseid hetki, kus noh, nii-öelda nagu universum hakkab sinuga koos sünkroniseerumaid, sa jõuad mingisugused mingisse hetke, kus sa mõtled, et oot-oot, et ma nüüd ei oska siit edasi minna, et kuidas ma nüüd siis tuleb järsku nurga tagant keegi inimene, kes on täiesti juhuslikult seal ja järsku täiesti juhuslikult teab kuidas selles olukorras mida teha, kui noh, et neid hetki on nende reiside jooksul olnud lihtsalt nagu nii tohutult palju. Et ma isegi enam ei imesta, nende ülevaid olengi nagu tänulik ja siis see ring hakkab nagu väga jõuliselt tööle. Ja kas sa seda teatrit näed endas sellise perioodi peale sellise valikuna, et on võimalik, et sa liigud ka teatrist kuhugi järgmisse sfääri edasi või sa näed seda teatrit endas? Noh, praegu näen seda, et see on asi, mis mulle kõige rohkem meeldib teha ja siis niikaua kuni mulle meeldib seda kõige rohkem teha, nii kaua siis teen seda ka, et et ikkagi nagu lõppude lõpuks elamine inimeseks olemine on nagu olulisem, et teater on mingi väga ilus vahend. Üks võimalusi selleks jah, mul vahepeal tundub, et teater on justkui üks võimalus inimeseks olemiseks, seda räägivad inimesed, kes, kellel võib-olla teatris ei ole nii hästi läinud ühel või teisel põhjusel, et siis tuuakse nagu vabadus justkui, et ega kõik ei peagi teatris olema, aga kui ikkagi teatris juba korra oled ja seda maagiat korrale nagu tundnud, et ega sealt nii naljalt ikkagi ei ole võimalik lahti lastena või lahti saada. Ja ei, ma arvan, et ei olegi võimalik, et ja selles mõttes on seda ka õigus, et mina kuulan neid inimesi, kes nagu häirituna kuidagi vanuigiikka aja niimoodi. Teater oli oluline ka, et nüüd ma teen midagi muud, et mina ei usu, et see kunagi sellest lahti saada, et see on ikka nagu raudpolt, et kui sa oled nagu teatrisse läinud, et siis sa oledki seal. Et ega sa ei saa sellest lahti ja ega ei peaga. Aitäh Matioritz, nende mõtete eest saime natuke rohkem sust teada ja kuulajatele vana küll sooja soovituse sõita Rakverre ja suvi ja suits ära vaadata ja tegelikult neid samu mõtteid võib-olla siis koos lavastajaga püüda ka mõelda, olla kaasas sellega. Teatrimaailmaga käib paratamatult kaasas ikka legende ja uskumusi ka, kasvõi see, et millest me oleme siin mõnede eelnevate saadete jooksul rääkinud, et kas näiteks mõne näitleja lavakostüüm toob taaskasutusse võetuna uuele kandjale ja tema rollile ka lava peal õnne või siis näitlejat vähemalt kuulda on, loevad ka mitmesuguseid märke, et kui osaraamat peaks maha kukkuma, tuleb sellele kibekähku peale istuda, sest muidu osa lihtsalt jookseb eest ära ja nii edasi ja nii edasi ja me oleme palunud stuudiosse täna Kirsten Simmo, Eesti teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhi tere päevast. Tere. Kas selliseid legende või selliseid uskumusi ka teatri- ja muusikamuuseum mingil moel on kogunud või uurinud? Me otseselt neid legende nüüd niimoodi ritta ei sea. Aga paratamatult nad jõuavad meieni läbi teatriinimeste mälestuste. Nii et see vastab täiesti tõele, et kuidagi Osarvamat lava pealt alla kukub, siis näitleja hüppab, olgu siis ka kõige pingelisem proovi situatsioon, ta peab sellele korra peale istuma. Ma ütlen ausalt, ma ei ole seda isiklikult näinud, aga kuna ma olen seda kuulnud, siis ma arvan, et see tõepoolest vastab tõele. Kas on veel selliseid sarnaseid, mida sellesse rivi võiks kava ilusti asetada? Ma tean näiteks, et vilistamine niikuinii ei tohi ju toas vilistada, kuna maja võib põlema minna. Et siis teatris on ka vilistamisel tegelikult selline eriline tähendus, kuna vanasti anti vilistamisega märku lavad töölistele tuleb vahetada mingit lavapilti või näiteks dekoratsiooni liigutada, et siis vilistada niisama ka teatris ei maksa. Vilistamisega. Mulle meenub, kas oli võib-olla Silvia Laidle, kes kunagi ühes intervjuus ütles, et tõesti vilistada teatris ei tohi vilistada ennast välja. Ahaa. Teatri- ja muusikamuuseumi ikkagi oma külastajatele kogu seda seletamatut püüad kuidagi edasi anda, et kui palju ka kohtumistel kooli õpilased käivad muuseumis küsivad selle kohta, mis jääb mitte ainult selle Aksi vahele, vaid kusagile veel kaugemale. Küsitakse küll ja paistab, et see tõesti pakub huvi ja ma ütleks, et isegi mitte kooliõpilastele ainult täiskasvanutele samamoodi see kõik on ikkagi natuke maagiaga seotud, et usutakse, et ilmselt seal midagi salapärast on, on siis nõidus? Mina nõidasid, ei usu ei ole nõidusega teatriime, siis ma arvan, et see on küll täiesti olemas. Aga samal ajal on tehtud ka üks Eesti filmi siin mõningad aastad tagasi, selle pealkiri oli libahundi needus ja lugu rääkis siis lühidalt sellest, kuidas libahundil lavastamisega hakkasid kaasnema mingisugused täiesti seletamatud juhtumid. Terve maailm teab, mis juhtus Ooperifantoomi ajal, eks ole. Kas Eesti teatrist on ka selliseid näiteid võimalik välja tuua? Lisaks libahundile me võiksime rääkida kratist balletist kratt just nimelt eesti esimesest rahvuslikust balletist ja selle aasta märtsis, nüüd tegelikult täitubki 70 aastat esimesest lavastusest. Mis 70 aastat tagasi, siis selle esietendusega juhtus? 70 aastat tagasi esietendusega vist ei juhtunudki midagi hirmsat, aga juhtumised algasid tegelikult juba proovides. Teatris valiti välja kratiosatäitjaks Velda otsus, ta oli siis juba selleks ajaks endale nime teinud balletitantsija aga proovidega käigus ta vigastas oma põlve meniski, nii et tegelikult ei saanud seda rolli tantsida. Ja peale seda operatsiooni ta ei saanud üldse enam tantsijana balletiteatris kaasa teha, et tema tantsijakarjäär väär lõppeski. Ja õnneks me teame, et ka Velda otsuse teatrikarjäär ju tegelikult katkenud sellega, et ta tegi omale nime hoopiski draamateatri näitlejana. Aga kelle õnn tema õnnetus võis olla, et teatrist valiti siis teine osatäitja, kelleks sai Ella lukk, udu paraku ka tema vigastas oma jalga seal krati proovides. Nii et võis tekkida küll, täitsa peataolek seal teatris, et kes siis hakkab meil krati tantsima. Hiljem on Ülo Vilimaa seda välja öelnud, et kratt ei sobigi üldse naistantsijale, et et see ei ole naise loomusega üldsegi sobiv. Aga jah, Eduard Tubin, helilooja ise, siis on meenutanud tagantjärele, et tema ei ole näinud näiteks mitte kunagi nii palju musti kasse kui sellel ajal, kui ta kirjutas kratimuusikat. Ja ise on ta ka tagantjärele meenutanud, et seesama esietenduse õhtu siis märtsikuus 70 aastat tagasi, et ta asutas ennast toast välja minema. Aga Tartus oli sellel ajal päris kõva tuul ja suisa torr ja tema tee pidi viima üle toomemäe. Ja vahetult enne uksest välja astumist helises tal telefon kodus ja läks paar sekundit hiljem toast välja ja Toomemäel nägi, et tema teeb peale oli kukkunud üks väga suur puu, et kui sõber ei oleks helistanud, siis võib-olla tuleks sinna puu alla jäänud, et seda on ta ise hiljem siis meenutanud. Kellele see Tubin siis kurje ometi tegi, miks krati väljatoomine, kus kõrgel ta kellelegi ei pruukinud, siis meeldib. Ma arvan, et Tubine teinud selles mõttes midagi kurja, aga Tubin lihtsalt süvenes väga sügavalt meie rahvapärimus, tegelikult see tema töö krati, muusika kirjutamisega saigi, olgu see rahvaluule arhiivist, kus ta siis hakkas uurima, mida vanarahvas krati kohta on kõnelnud, mida on üles tähendatud tema naine Elfriede Saarik, Tubin, kes siis libreto kirjutas Krattile tema siis samamoodi viis ennast kurssi kõikide nende erinevate kratitegemisviisidega näiteks ja noh, kuna tegu on mustade jõududega, et selleks, et krati elama panna, selleks pidi sõlmima lepingu kuradiga. Et siis võib olla, seal, peitub hoopis see kurja juur. Aga ometi see materjal ei jäänud lihtsalt riiulile lebama, läksid mõningad aastad mööda ja Rahvusooper Estonia otsustas, et nüüd on õige aeg meil krati hakata lavastama jälle. Ja tegelikult Tubina ballett valmiski Estonia balletivõistluse jaoks, aga Estonias jõudis lavale juba aasta hiljem aastal 1944. Ja mis juhtus Estonia teatriga aastal 1944? Tegu oli siis viienda krati etendusega. Oli neljapäeva õhtu, oli täiskuu, öö. Ja oli üheksas märts sellel õhtul, kui siis tõesti lennukitelt pommid tabasid üle linna igasuguseid tähtsaid maju, siis sai ka Estonia teater tabamuse. Kus oli just just lõppemas, kratt oli just-just valmis saanud. Üsna pea avastati, et Sonia põleb ja midagi seal enam edasi ei lähe. Joosti välja põlevast Estoniast, kogu kostüümide ja kõigega ja muidugi siis oligi pealtnägijaid siin tänaval, kes siis nägid, kuidas põlevast majast hüppab välja kurat ise. Tegelane, kurat, on krati lavastus. Jah, jah, aga see võis inimeste jaoks ikkagi päris hirmutav olla, kes ei olnud kursis nüüd sellega, et vot kratt oli just Estonias laval ja ja tegu oli siis lavategelasega, mitte päris kuradiga. Selle materjali juurde on ikka mingisugune jõud jälle tagasi toonud. Tegelikult sellel üheksanda märtsi Estonia põlemisel põle säraga Eduard Tubina noodikäsikiri. Ja seda krati justkui ei olekski saanud kohe uuesti lavastada. Eduard Tubin pidi selle kõigepealt taastama. Ma tean seda, et draama Tris, tegelikult taheti seda kratiga üsna varsti uuesti lavale tuua, aga vei öeldi draamateatri poolelt, et üks maja juba läks ja teist teatrit me põletada maha ei taha. Noh, võta sa kinni, kus on see tõde, et. Kui palju aastaid siis mööda läks, enne, kui Ülo Vilimaa, kellest siin põgusalt oli juttu juba ütles, et vot nüüd on aeg küps ja mina selle krati ära teen. No tegelikult 61. aastal juba Iida Urbel ise, kes siis ka Vanemuises oli krati, lavastaja võttis uuesti selle kratitegemise käsile, ikkagi oleks kõik rahulikult. Seal vist juhtus ka ühtteist tantsijatega, aga mitte nii traagilisi sündmusi, et ja Ülo Vilimaa siis jah, see oli ka üks kreti tantsijatest juba. Kuidas viimane grot meil laual oli? Viimane kratt oligi üheksakümnendatel ja, ja peale seda ei ole enam lavastatud. Olen ise vestelnud näiteks toomas Eduriga ja, ja küsinud, et kas võiks kratt uuesti tulla lavale ja ta põhimõtteliselt oli sellega nõus, et jah, võiks küll, et eks siis vaatame, kas on julgust. Kirsten Simmo, kas me julgeme natukene nüüd kratimuusikat kuulata, lootuses et meie saade õnneliku lõpuni jõuab? Ma arvan, et me julgeme, kuigi ma ei silmasin hetkel ühtegi kartulit rippumas, mis kartuli peale tulid ida Urbelile ja Eduard Tubin. Nad avastasid selleni, kui ka siis meie rahvapärimusest tõepoolest Ida Urbel siis võttis kartuli pikis ta tihedalt täis õlekõrsi ja õlekõrte otsa paniga värvilised paberiribad, et tuli selline ilus ümmargune kera ja ta riputas selle lava kohale. Hea õnne, talisman, siis saatis etendusi ja ilmselt publik rahaliselt ei saanud aru, mida see kartul seal lava kohal tähendas, võib-olla ei pannud tähelegi, aga tantsijad ja teater ise teadis küll väga hästi, milleks see seal on. Võtame siis julguse kokku ja kuulame siis veel natukene cracki muusikat, aga suur aitäh, Kristen Simmo meile stuudiosse tulemast. Teatri- ja muusikamuuseum ootab kõiki huvilisi endale ka külla 26. märtsil kohtumisõhtule naine ballett. Õhtul on lubanud tulla juubilar Tiiu Randviir, Mai Murdmaa, aga ka Mare Tommingas, age oksja, Kaie Kõrb. Vestlusring meie tantsuteatri elavate klassikute algab niisiis 26. märtsil algusega kell 15. Aegumatu teatri mõte puudutab täna seda miskit seletamatut hingust või legende mis annavad olulise osa sellest erilisest tundest. Kui siseneme mõnesse vanasse teatrimajja kividel, on mälu ja kes seda mälu loovad ikka inimesed. Ja noorte käes lasub kohustus seda lõppematut rahvusliku teatrilugu oma kohalolekuga edasi kirjutada. Kuulake, kuidas selle kohta sõnastas oma mõtte, et kümmekond aastat tagasi Jüri Aarma antud pikas teleintervjuus meie rahvusooperi esisolist Jassi Zahharov, kui me esimest korda Estoniasse laulsin Nabuccot, siis seal on hästi suur lava, ehitus, niisukene poodiumid seal ja, ja ühe proovi käigus ma vaatasin neid monitore, mis on lava kõrval, need olid paksu tolmukihiga koos. Ja nüüd järsku tabas, proovib pausele selline uitmõtted. Et huvitav, huvitav, kui palju on seal laval näinud austusväärseid inimesi. Mis ajast on see tolmselt pühkimata? Et ju see tagaotsnägija, Tiit Kuusik ja Aleksandr tüvi ja nii edasi ja nii edasi, et kui mind on juba siia kutsutud ja mind on siia palutud, kas ma ka suudan olla kunagi nende vääriline, kas maas ka suudan panna sinna omavaimukivi. Ja kui sa suudad panna sellesse vaimumüüri oma kivikese, oma telliskivi, sellesse oma ülesandega, see on tähtis. Enne lõppu aga ka üks päris värske uudis Eesti teatriuurijate ja kriitikute ühenduse hea teatri auhinna värske laureaat on lavastaja ja lavakõne õppejõud Anne Türnpu. Palju õnne Ühendus põhjendab oma otsust nii. Koostöös Jaan Toominga, Eva Klemets, Mart Koldits Sa EP kubu ja teistega on Türnpu pärimusteater saanud üheks kõige omanäolisemaks nähtuseks eesti teatris. Tema lavastustest võib välja tuua Sugri errori, kuidas müüa setod või ka näiteks Metsiku uriseb õnne Anne tümpule anti tunnustus Alice Kase segatehnikas maal üle poole tunni eest nukuteatris jussikese seitse sõpra etenduse järel, mille lavastaja on ka Anne Türnpu. Nii palju tänaseks, kohtumiseni pärast teatripäeva. Ja lõpetama jääb muusika peatselt lavale jõudvast nuku muusikalist Shrek. Saate tegi Meelis Kompus. Harva. Anna rahast.