Tere hea vikerraadio, kuulaja ja tere kuulama esimest rahvateenrite saade. Täna räägime finantskriisi uutest protestijatest, arengutest eurotsoonis, aga ka riigikogu häälte jaotusest, rahvakogu teema seminaridest, aga ka palgast ja kui aega üle jääb, siis riigiettevõtete erastamisest ja täna on siin rahvateenrite stuudios kevadiselt särav Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht Külli-Riin Tigasson. Tere hommikust ja meil on suurepärane võimalus ja hea meel öelda ka esimest korda tervist, et siin rahvateenrite saates Postimehe ajakirjanikule Mikk salule. Tere, Mikk. Tere. Mina olen Lauri Hussar ja miks meil on siin selline komme, et, et iga uus tegija ütleb lühidalt saate alguses, kes ta on ja kust ta tuleb? Nime juba teame, aga, aga mis on sinu taust? Töötan Postimehes ametinimetusena uuriva toimetuse reporter postimehest olin Päevalehes Külli Riinu kolleeg arvamustoimetuses, eks ole, oli, Jah, nii see oli ja mul on väga hea meel sind, miks sind tervitada, aga seal auri lugesin, siin saate alguses kohe nii palju teemasid. Ettevõtte ootused on väga kõrged, korrainud Mik puudutaks seda uurivat toimetust, et et sa oled peale sellega veel uudistetoimetuse töötaja, aga, aga uudistetoimetuse all on veel uuriv toimetus, mis uudistetoimetuste uurivat toimetust omavahel eristab. Ma ei, ma ei tea, kas ta nüüd selle all on, et Postimehes on niimoodi, et uudistetoimetus vastutab rohkem nagu onlaini eest ja uuriv toimetus. Noh, eelkõige on ülesanne teha nagu suuremaid kandvamaid lugusid. See ei pea olema alati mingisugune detektiivitöö. Võib-olla ma ei tea, suur intervjuu, reportaaž samamoodi. Igatahes tere tulemast Eesti kõige kuulatavam masse raadiosaatesse, sellepärast et viimase TNS Emori küsitluse tulemusel on selgunud, et vikerraadio Rahva teenreid kuulab igal laupäeval kella 11-st 12-ni 90000 inimest. Kui me võtame veel arvesse järelkuulatavuse ja internetis kuulatavuse, siis me võime öelda, et rahvateenrite on kaugelt üle 100000 kuulaja, aga tänastest teemadest. Me osa teemasid juba markeerisime ära, aga, aga kuna üks üks teema tekitas palju elevust teile, kui me teemasid kokku leppisime ja, ja see on tekitanud ka päris laia diskussiooni sellel nädalal, siis ei saa ka meie sellest üle ega ümber ja ja homoseksuaalsuse teema on jälle tõusnud tähelepanu keskmesse, see on laetud väga teravate emotsioonidega. Kahjuks kipub varjutama ka teisi teemasid, aga, aga esile on see tõusnud jälle seoses partnerlusseaduse esilekerkimisega ja ühelt poolt kristlik organisatsioon siis sihtasutust, perekonna ja traditsiooni kaitseks on algatanud petitsiooni samasooliste paaride kooselu seadustamise vastu aga, aga veelgi rohkem emotsioone on tekitanud see, millest kirjutas sellel nädalal Eesti Ekspress. Ekspress kirjutas siis sellest, kuidas riigikogu liikme Priit Sibula eelmisel nädalal TV3 Seitsmestele uudistele antud intervjuu vihastas geiaktivist Lisette Kampus. Sibul ütles siis, et Eestis homoabielusid lubada ei saa ja ta ütles, et on igasuguseid kõrvalekaldeid. On inimesi, kellele meeldib loomadega ka olid Sibula sõnad ja campus saatis selle peale testikirja riigikogu IRLi fraktsioonile, millele vastas omakorda teine fraktsiooni liige Erki Nool, kes soovitas vältida praktiseerivad homoseksuaalide seltskonda ja geid üldsegi ravile saata ja see on nüüd tekitanud väga elava diskussiooni. Ja et nii see on, et et see on huvitav, et, et ühest küljest ringlevad siis Eesti nii-öelda poliitilise eliidi seas sellised suhteliselt ebateaduslikud vaated. Ja teistpidi jällegi, kui nüüd lugeda seda justiitsministeeriumi põhjendusi kooselu registreerimise teema, siis need on tegelikult väga-väga asjalikud ja kaasaegsed, aga samal ajal see avalik retoorika, mis kohas tee mis kohati, mis argumente välja tuuakse, see on pehmelt öeldes ebateaduslik, et. Ütleme otsesel vulgaarne, see on lihtsalt nõme, kuidas nad räägivad. Et Erki Nool ma ei tea, hüpakud teivast rohkem. No see on küll väga otse öelduna, aga, aga mis puudutab tõenäoliselt siin ei olegi mõtet, et seda konkreetset teemat edasi arendada, vaid küsimus on nüüd selles, et, et kuidas minna edasi selle partnerlusseadusega, millest rääkis siinkohal Külli-Riin ja minu arvates see küll väärib arutelu, et kas partnerlusseadusega edasi minna või mitte. Praegu me oleme näinud seda, et justiitsministeerium on arutlenud selle teema üle, ma ei tea, kui kaua. Et viimased aastad on, on see teema ikka ja jälle tõusnud? Kõige rohkem ma mäletan, oli see teema üleval 2011. aastal ja siis oli see see väga lähedal ka seaduseelnõuna esitamisele, aga, aga ometigi tekkisid ühel hetkel teravad vastuolud ja sinna justiitsministeeriumil lauasahtlisse see partnerlusseadus jälle jäia läks kõik see uuesti kooskõlastusringile, nüüd ollakse uuesti valmis selle teema üle arutlema ja me oleme näinud, et siin on, siin on tekkinud ka väga terav vastasseis ja kui me vaatame ühiskonnas levivaid meeleolusid, siis siis midagi ei ole öelda, et siin ka tunnistada küll ühte ühte ühte väga olulist olulist punkti. Ma nägin siin hiljaaegu ka küsitlust. See oli vist kanal kahes tänavaküsitlust, kus küsiti inimeste arvamust ja üle poole vastanutest ütlesid, et nad on homoabielude vastu ja, ja küsimus oli sõnastatud just homoabieluna, et partnerlusseaduse või siis homokooselu seadvustava lepingu vastu või poolt olemisena, et, et võib-olla võib-olla me peaksime selle küsimuse teravikku osas osas selgemalt ütlema välja, mida siiski tahetakse saavutada, et, et kas me räägime homoabieludest võime, räägime partnerlusseadusest, kas, kas siin teie hinnangul võib-olla mingisugune põhimõtteline vahe või mitte? Ma arvan, et siin on tähenduslik vahe inimeste jaoks ja, ja kui nüüd lugeda ka seda partnerlusseaduseelnõu kava, siis tõesti registreeritud partnerluse puhul antavad garantiid inimestele ei oleks nagunii tugevad kui, kui sõlmitud abielu puhul. Aga kui nüüd mõelda, et mida see partnerlusseadus tooks või annaks Eesti ühiskonnale, siis ma arvan küll, et et miks see peaks kellegilt midagi ära võtma, et pigem annab inimestele paaridele, kes soovivad oma kooselu registreerida, see annab ühtaegu turvalisust ja teistpidi vabadust ehk siis avardab nende nende võimalusi. Ja noh, kui me räägime teadusest, et siis noh, see on pikalt vaidlusteema, et kas homoseksuaalsus kuidas see ikkagi tekib ja on selge, et inimese seksuaalsus kujuneb siin, on oma osa pärilikkusel teatud, et noh, elu elukäigule eluteel. Aga ikkagi see, see argument, et tegemist on päriliku nähtusega leiab järjest enam kinnitust, et ei olegi spetsiaalselt geeni, mis tingib aga just ühes värskes teadusajakirjas koodelleeriviofajolotsi ilmus Ameerika teadlaste uuringust, tuleb välja. Et selle taga on, on, on aju embrüonaalses arengufaasis teatud, et teatud geenide teatud geenide vahelise omavahelise suhtluse muudatus. Ja noh, kui lihtsustatult öelda, et siis et siis kui sünnib tütar, siis tema pärib oma oma isalt huvi naiste vastu ja kui sünnib poeg, siis ta pärib oma oma emasid huvi meeste vastu, kui nüüd väga lihtsustatult öelda on, see on selle Ameerika teadlaste uurimisrühma järeldus, mille eesotsas oli. Nii et see, kas ta väldib praktiseerivate homode seltskonda või mitte, et see ei oma mitte mingisugust tähtsust Selle artikli järgi küll mitte, millest praegu viimasel ajal on maailma ajakirjanduses päris palju rääkinud. Ja kui me nüüd hakkame mõtlema, et et igal inimesel on, on noh, teatud see, mida ta vajab elus, et me vajame süviame, vajame juua. Me vajame ulualust. Vajame enamik inimesi, vajab ka lähedasi suhteid teiste inimestega ja, ja kui, kui kaks inimest, kes on samast soost, teine rest, armastavad teineteist, leiavad, et miks see peaks olema nagu kellegi kolmanda asi. Et me peaksime pigem aitama kaasa sellele, et inimestel oleks võimalik olla õnnelik. Okei, aga kui sa nii ütled, siis vastu öeldakse, et aga, aga olgu miski ei keela inimestel koos elamust, et miks peaks siis rääkima mingist abielust ja sellisest klassikalisest mehe naise vahelisest kooselu vormistada? Las inimesed elavad koos. Nii kirikuringkonnad kui ka, kui ka konservatiivid ütlevad seda. Ma ma korraks segan vahele, et tegelikult ega praegu ei käigi jutt ju abielust erilisest mingitest mingist uutmoodi õiguslikust staatusest, et et sellel ei ole seda abielu tähendust juriidilises ja ka vist sümboolses mõttes. Sümboolses mõttes võib-olla seda ikkagi nagu kantakse üle võib-olla kuna juba kasutatakse seda sõna abielu, selle asemel, et öelda registri. Just, aga. Ühesõnaga, minu jaoks on nagu väga arusaamatu see, et, et miks peaks olema vastu sellele, et inimesed lihtsalt saavad rohkem kaitstud rohkem turvatunnet mida see partnerlusseadus võimaldaks. Ja kui sa ütled, et Lauri, et inimesed võivad niisama koos elada, siis jah, tõesti, aga. Mina ei ütle ma, ma toon välja, mis, mida näed? Hästi, et, et aga miks mitte võimaldada inimestel tunda ennast nagu turvalisemalt, et neil oleks reglementeeritud neid teatud varalised asjad pärimisega seotud asjad, nagu automaatselt Ma vaatan, et see diskussioon on, on huvitavam isegi isegi kirikus kui, kui ühiskonnas kuigi ka ühiskonnas me oleme siis näinud neid erinevaid seisu maha võtta, aga aga kirikus on see diskussioon isegi teravam ja, ja, ja kui, kui seda kiriklikku diskussiooni kuidagi kokku võtta, siis, siis konservatiivid peavad homoseksualismi kirikus täiesti ühemõtteliselt patuks, ehk siis ehk siis patoelamine on, on lubamatu ja nad viitavad sellele, et sellest on kirjutatud nii uues kui ka vanas testamendis. Põhiliselt on viited küll vanale Testamendile, aga ka uues testamendis on seal just Pauluse kiri roomlastele, kus sellest on kirjutatud. Et sellele viidatakse, kui nüüd rääkida kristlusest, mis, kelle õpetus peaks olema kristliku kiriku aluskristus, homoseksualismi st ei ole, ei ole vähemalt piibli lehekülgedel rääkinud, nüüd liberaalid näevad seda, seda pilti jälle pisut teistsugusena, nad näevad kristlust ennekõike sellise armastuse, doktriilina ja, ja pühaduse ja patu mõiste on, on, on juba ümbermõtestatud, et siis siis seal tekibki väga selge vastuolu ja ma, ma nüüd, kui, kui ma hindan seda diskussiooni, mis on praegu toimumas ja, ja kui ma vaatan ka, mis kiriku sees on, siis ma, siis ma siis ma, ma ütleks, et ma saan ühelt poolt aru, miks, miks märkimisväärne osa kirikust Eestis ja pean siin silmas peaasjalikult eesti luterlikku kirikut, et aga aga aga, aga mitmeid teisi kirikuid ka, kus kus ollakse konservatiivsetele seisukohtadele, et, et mõneti see on nende enesekaitse refleks ja, ja enesekaitse refleks väga mitmel põhjusel. Sellepärast et kui me vaatame, kust kirik tuleb, millist praktikat rakendati kiriku kallal 50 aastat. Nüüd 20 aastat võimalustele vabalt tegutseda, esialgne suur ärkamine 80.-te lõpus 90.-te alguses suur suur liikmete juurdevool ja nii edasi ja ühel hetkel siiski avastamine, et tegelikult tuleb läbi ajada põhiliselt ikkagi selle vana kaardiväega kes, kes on kirikule väga lojaalne ja nii edasi, siis siis selle keskel on täiesti arusaadav, et ühel hetkel tuleb hoida mingeid pidepunkte ja pidepunkt, on ikkagi see kiriku varasem õpetus, piibel ja nii edasi, millele tuginetakse ja seetõttu sellised hästi tugevad fundamentaalsed arusaamad on, on kiriku jaoks ka üheks väga tugevaks pidepunktiks, mis aitab neil neil praegu väga kiiresti muutuvates oludes ellu jääda ja see on ka põhjus, miks nad, miks nad väga tugevalt sellest sellest varasemast õpetusest kinni hoiavad ja, ja sellepärast ma nagu ma saan aru, miks, miks kirikus on, on väga palju seda seisukohta, et kohe minna hukka mõistma ja ütlema, et kristlasena ei tohiks nii mõelda. Päris päris nii ka ei saa sellele diskussioonile läheneda, aga, aga teistpidi tuleks jälle aru anda ka sellest, et, et tõenäoliselt need inimesed on niikuinii olemas, nad elavad niikuinii koos ja, ja seda, et praktiseeriv praktiseerivaid, homosid on meie ümber ka, nii nagu Erki Nool ütleb, noh, midagi teha ei ole, see on, see on elu, mis, mis on meie ümber, me peame sellega leppima. Ühel hetkel me peame ja me peame, me peame tõenäoliselt neid inimesi selle võrra selle võrra väärtustama, et ühel hetkel, kui, kui meil on nagunii, on aasta-aastalt kõige vähem, kuna eesti nii väljarände kui ka kui ka loomuliku iibe tõttu kaotab inimesi, et võib-olla siis mõtestatakse nende inimeste hindamisega pisut ümber, et siin on selline mõtlemise koht mumeelest. Minu arvates usklikke inimese veenmise võiks üldse ära jätta, et see on selline lootusetu ettevõtmine. Oluline on see, et Eesti on ilmalik maa. Kirik võib avaldada arvamust, usuorganisatsioonid võivad avaldada arvamust, aga, aga neid otsuseid tehakse väljaspool kirikut sõltumata kirikust. Et, et ma, ma tegelikult ei imesta selle üle, et, et siin Eesti kristlased võib-olla protesteerivad ja vist ka selle petitsiooni autorid on kuidagi ennast mingisuguse usk usuorganisatsioonina esitavad, et see on ju teistes riikides üle maailma on reeglina nagu usuorganisatsioonid on, on geiabielude legaliseerimise vastu olnud, et et, et siin ei ole selles mõttes mingit uudistat. Ja ehkki on ka muidugi teisi näiteid, et kas või siinsamas lähedal Rootsis Rootsis saab, saab Luteri kirikus lausa geipaarid, saavad laulatada. Ma siiski ütlen, et see on väga Rootsi luteri kiriku. Kuidas seda öelda, see on väga tuline teemaga see alati, et see ei tulnud sugugi nagu lihtsalt väga paljud pastorid ikkagi ei aktsepteeri seda, peavad seda nagu nagu ülalt. Nendele peale surutud vägivallaks, mis, nagu nende põhimõtetega kokku ei lähe, et, et see ei ole kui kuigi tõsi, jah, et, et Skandinaavias, Rootsis, Soomes on on ka kirikus sellised rohkem liberaalseid suundi, aga ega seal, kas ei ole valutu teema. Ja et see on kindlasti nagu arutelu arutelu teema paljudes maades, aga aga ma juhiksin tähelepanu sellele, et et kui nüüd Eesti kirikutegelased, kes siis need väga aktiivselt võtavad sõna homoseksuaalsuse vastu partnerlusseaduse vastu. Et Neil oleks olnud võimalus sellel teemal hoida nagu madalam profiil, et ma saan. Ma saan aru, kui nad ei soovi võib-olla avalikkuses öelda, et me toetame kahel käel partnerlusseadust ja nii edasi. Aga miskipärast nad otsustasid valida selle kümnete ja sadade muude ühiskonnas oluliste teemade seast, nagu endale nii-öelda peateemaks tundub viimasel ajal. Ja. Ma siiski arvan, et et see, et, et üks usuorganisatsioon kogub allkirju ja, ja keegi veel kusagil kirjutab, ei tähenda, et see kiriku jaoks on veel peateema, et selles mõttes ma tegelikult sinuga küll päris nõus ei ole, et, et see diskussioon toimub nii või teisiti seal kirikus, selle üle arutletakse, aga see ei ole kiriku jaoks kindlasti mingi keskne teema, aga probleem on selles, et ühiskond aistes konflikti võtab selle üles ja esitab seda kirikukeskse teemana. See selles mõttes kirikule tehakse sellest diskussioonist karuteene. No aga mille aga millega on kirik mõnel muul ühiskonna teemal viimasel ajal nagu silma torganud, teine teema oli vabamüürlus. Jah, kiriku probleem on see, et kirik ei oska, kirik ei oska ennast ühiskonnas müüa ja ma olen seda, Ma olen seda muuseas näiteks Eesti evangeelses luterlikus kirikus ka rääkinud, et kui nad tahavad ühiskonnas rohkem silma paista, et siis nad peavad rääkima pisut teisel toonil ja teistel teemadel ka, aga, aga millegipärast on siiski otsustatud valida selline vana ja kinnine konservatiivne lähenemine, mis, mis mis, mis viibki selleni, et ühel hetkel käsitletakse peale sellelt vabamüürluse homoseksuaalSmiga seotud teemasid. Et ma mainiksin siinkohal veel, et kui, kui keegi kirikutegelane ütleb, et homoseksuaalsus on patt ja nii edasi, et et siis patune üldiselt see, mida sa saad valida, et kas sa oled või ei ole ja kui see on kaasasündinud, siis see ei ole sinu valik. Ja miks peaks keelama kahele täiskasvanud inimesele, kes teineteist armastavad, omavahelist suhet, mis neid õnnelikuks teeb, et see on minu arust arusaamatud. See ma ütlen veelkord minu arvates nagu usklik inimestega vaidlemine on mõttetu, selles mõttes sai veena Külli-Riin neid mitte ühegi argumendiga. Ei, aga on ka, ega, ega see ei ole ka üksikniisugune nagu homogeenne monoliitne kogukond, et seal on ka väga erinevaid tõekspidamisi ideoloogilisi poolt ja vastu argumente, on olemas geikristlaste, kogu ja nii edasi. Noh, pealegi kui sa ütled, et, et see on kaasasündinud või valik, et noh, ma ei tea, katoliku preestril võib ka öelda, et seksuaaliha on kaasasündinud, aga nad teevad valiku, et nad loobuvad sellest noh. Keelavad tsölibaadis, kuulge, aga rohkem sellele teemale ei saa aega pühendada. Ma siiralt loodan, et ühest ühest sõnast siiski lahti saame ja see sõna pederast, et võiks, võiks siiski sellest sõnast loobuda ja rääkida edaspidi geidest lesbidest. Ma tegelikult ühe asja tahan siiski küll öelda siia, et võiks kasutada. Ei, ei, ma tahan, ma tahan, et et see, kuidas need, need poliitikud räägivad seal, see on üsna jube, aga ma ei ole ka nõus sellega kui siin, mis iganes geiorganisatsioon oli, kes pöördus politsei poole selle nende petitsiooni autorite osas, et et mina ei pruugi olla nõus, mis, mis seal petitsioonis kirjas on, aga aga las neile jah, nagu nende arvamusvabadus, et me ei pea panema inimesi vangi, sellepärast. Ja ma toetan ka arvamusvabadust, aga oluline on ka hoiduda niisugusest viha õhutamisest. Erki Nool võib öelda, mis ta arvab. Ei. Tähendab ta ta muidugi võib öelda, aga aga tegelikult konkreetselt see politseisse pöördumine endise Erki Noole suhtlesin vaid käis nende petitsiooni autorite suhtes. Ja Erki Nool võib muidugi öelda, mida ta soovib, aga kahjuks kui ta on juba midagi sellist öelnud sellisel teemal selliste reaktsioonidega ühiskonna, siis tal ei ole enam võimalust sellel teemal vaikida ja võib-olla uusi teaduslikke argumente koguda. Aga vahetame siinkohal teemat ja kui siin juba poliitikute peale jutt läks, siis sellel nädalal toimus riigikogus üks väga huvitav hääleta ja tavaliselt riigikogu hääletusel nii palju tähelepanu ei ole pälvinud, aga kuna riigikogu juhatuse valimistel nimelt siis iga aasta märtsikuus valitakse riigikogu juhatus ümber, kuna hääled jagunesid riigikogu aseesimeeste valimisel niivõrd huvitavalt. Koalitsioonikandidaadil jäi saamata 17 koalitsiooni hääl ja need hääled jagunesid valdavalt siis kahe opositsiooni kandidaadi vahel 10 Keskerakonna kandidaadile Jüri Ratasele ja neli sotsiaaldemokraatliku erakonna kandidaadile Eiki Nestorile, siis siis see tekitab küll päris palju küsimusi, et et mis siis ikkagi riigikogus toimub ja miks koalitsioon selle asemel, et toetada oma kandidaati, otsustas hakata toetama opositsioonikandidaate mu meelest päris huvitav küsimus. Ja siin on esitatud ka veel selline laiem arutelu koht kõigele et, et kas sellest hakkabki nüüd midagi Eesti poliitikas juhtuma? No esiteks need, kes on aseesimehed nimeliselt, see on tegelikult täiesti ükstaspuha, see on suhteliselt väheoluline koht. Et mis on huvitav, on tõesti see, miks need koalitsiooni hääled ära läksid, ega mina ei tea seda vastust. Ma olen ka kuulnud Reformierakonna IRL-i vahelisest hõõrlemisest, aga aga need on ainult kuulujutud. Et ega ma täpselt ei tea, lõppkokkuvõttes ülex nagu koalitsioon sai selle, mis nad tahtsid. Nende kandidaat sai valitud, see, kes sealt opositsioonist tuli, noh, ma ei tea, kas on, olge üldse nagu tähtis. No mõneti on see väga tähtis, sellepärast et kui me nägime, milline mäng sellele kõigele eelnes millist opositsiooni kandidaati siiski koalitsiooni üks osa rohkem toetas ja mis põhjustel seda tehti, see on ju ikkagi väga huvitav, et kui me vaatame, et Jüri Ratas ütleb küll jah, et ainult isikuomaduste põhjal, aga, aga sellisel juhul ma esitan küsimuse, et miks miks otsustati opositsiooni valikus, miks otsustas koalitsioon sekkuda opositsiooni valikusse, ma isegi sõnastaks selle asjad, asjad pisut teistmoodi. Üks üks võimalus on. Ja see seletus on järgmine. Et Reformierakonna ja IRL-i arvates ei ole enam kõige ohtlikum opositsioonierakond Keskerakond, vaid kõige ohtlikum on sotsiaaldemokraadid. Ja sellepärast tuleb sotsiaaldemokraate takistada, kus iganes vähegi võimalik. See kõlab üsna loogilise ja ja. Ja tõenäolise seletusena, ma arvan, nikku. Eks teooria räägib ka Keskerakonna ja Reformierakonna lähenemisest. Ja sellele on viidanud Eiki Nestor ütleb, et et tõde selgub kunagi tulevikus ja tõde tuleb poliitikas alati välja, küsimus on lihtsalt, millal see välja tuleb. Eiki Nestor pakkus välja, et konkreetsel juhul võiks tõde välja tulla pärast kohalikke valimisi, olenevalt loomulikult valimistulemusest, et siis on näha, mis, mis mängud kuluaarides on tegelikult käinud. Mõneti ja samas me oleme lugenud ka reformierakondlase Tõnis Kõivu blogi, kes ütles, et et see konkreetne aktsioon oli tõenäoliselt ikkagi valdavalt IRL-i aktsioon ja see oli kättemaks Priit kama kandidatuuri läbikukutamise eest üsna ebatõenäoliseks pidada, et miks siis miks siis otsustati Priit kama kandidatuuri läbikukkumise puhul just just nii hääletada ja mitte teistmoodi, et kui vaadata IRL-i fraktsiooni koosseisu ja seda, et kuidas nad võiksid hääletada, siis mõneti võiksid nad isegi eelistada Eiki Nestorit, Jüri Ratasele otsustati Eiki Nestorile kätte maksta. Kava ei saanud, politsei võiks noh, võib ka niimoodi tõlgendada, nii et et mõneti on hästi hästi huvitavad teemad üleval, aga, aga noh, ma loodan, et see tõde ei selgu poliitikute Valhallas või, või pisut varem enne kui, kui nad sinna lõpuks jõuavad. Huvitav on muidugi see, et kui, kui tehti ja siin on räägitud ka sellest, et, et on võimalik, et häälte taga oli kaup, et siis mis oli, mis oli kaup kaup näiteks Nestori toetamise eest, mis oli kaup Ratase toetamise eest, et ka seda on siin? Selle üle on püütud spekuleerida, aga jätame need spekulatsioonid, kus see ja teine et kindlasti tähelepanelikud raadiokuulajad jälgisid ka ise poliitikute näoilmeid ja seda, kuidas nad pärast neljapäevast hääletust televisioonis rääkisid. Ja, ja pigem isegi isegi huvitavam, kui me veel siin poliitmaastikuteemat jätkama on, on arutelu uue võimaliku erakonna üle ja sellel nädalal on, on väike märk maha pandud jälle. Ja ja selle sellega on hakkama saanud Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik, kes siis kõigepealt tuli vist Eesti Päevalehes, ütles lühidalt, et kuna parema erakondadel on tõsine maineprobleem, siis tuleks kaaluda uue, tugeva paremerakonna teket. Et vasakpoolne maailmavaade ei pääseks Eestis võidule ja tema on see mees, kes hakkab erakonda. Tegema, ja siis nagu võis lugeda, et siis erakonna põhiprogramm oleks see, et oleme eetiline erakond ja tegeleme väljarändeküsimustega. Ma iseenesest olen nõus selle diagnoosiga, et et Eesti poliitikas on väga suur usalduskriis inimeste ja inimeste ja poliitikute vahel. Aga noh soovin muidugi härra männikule jõud uue erakonna tegemisel, aga ma kahtlen, et kas need üks erakond oleks see, mis tooks usalduse tagasi, et pigem ikkagi on see palju laiem poliitilise kultuuriinimeste käitumise muutumine. Tegelikult me näeme seda igal valimistel või vähemalt üle valimiste, kus tuleb teatud inimene, ütleb, et poliitikud on nõmedad, nad on ebaeetilised. Valige mind. Ja samamoodi tuli ju, eks ole, Res Publica, mille juhtfiguurid siis hiljem said kahjuks tuntuks elamislubade skandaaliga, et aga noh, muidugi see ei pruugi tähendada, et alati peaks niidega minema, et et sooviks härra männikule jõudu, et usaldus ja väljaränne on tõesti Eestis probleemid. Eks seal paremal tiival läheb muidugi kitsaks, sest lisaks männikule on ka see Vaba isamaaline kodanik ju noolib enam-vähem samast seltskonnast neid hääli, et ja ma arvan, et kohalike omavalitsuste valimistele tulevad nad kindlasti ja, ja ma arvan, et miks mitte ka riigikogu valimistele võib-olla siis. Nojah, kui me siin naerame Annikast muidugi räägime, siis tasuks kõigil kindlasti vaadata ka ka TV3 Kolmeraudse saada, et kas härra Männik andis, andis pika intervjuu, milles siis selgus, et ega ta rohkem kellelegi kellegiga peale iseenda selle erakonna teemal ei ole veel rääkinud ja ja ta ja ta loodab, et seda erakonda ei ole vaja, aga ta usub, et see erakond tuleb teha ja et ta arvas, et tal on piisavalt palju aega, et selle selle erakonna aga tegelema hakata, aga, aga kogu sellest intervjuust kumas küll läbi see, et et härra männikul peale selle suurepärase idee, et tuleb teha Erakond väga-väga palju rohkemat praegu veel ei ole. Ja ehkki mul on ka natuke raske aru saada, mismoodi selline klassikaline paremerakond siis nüüd nagu vähendaks väljarännet, et välja rännatakse Eestist paljudel põhjustel minnakse välismaale Piima ennast teostama, need on kõik sellised nagu noh, inimeste vabad valikud, mida ei saa mitte kuidagi normaalses avatud ühiskonnas, millele kätt ette panna ja on ka seltskond inimesi, kes läheb ära, kuna nad tajuvad, et neil lihtsalt ei ole muud valikut, et madalapalgalised, kes kuskil maapiirkonnas ei leia tööd, et tal on juba lihtsam minna ära Soome, kui Tallinnasse kolida. No väljarännet vähendab majanduskasv ei tähenda paremerakonnad. Kõige seisavad majandus, kasvas. Ja aga ma arvan, et väga paljud väljarändajad on eelkõige just madalapalgalised ja Tõstab madalapalgaliste palkasid. No mitte alati mitte alati, et pigem peaksime mõtlema, et kuidas ikkagi leevendada väikeste sissetulekuga inimeste toimetuleku ja hakkas ta hakkamasaamise probleeme. Et ma arvan, et, Kuulge, see on väga huvitav põhimõtteline vaidlus, et ma pisut keset arendaks seda edasi, et sellel nädalal on, on ka, on ka palkade üle pisut arutletud ja Tallinna tehnikaülikooli magister Kaire Uusen on kirjutanud Postimehes, et õiglased palgad teeks Eesti elus imet ja, ja ja tonaalsus artiklil ütleb ka pigem siis seda, et, et kusagil on keegi, kes hoiab pahatahtlikult palkasid kunstlikult madalal, et me peaksime tõstma palgad Euroopa tasemele ja siis siis me lahendame ka väljarändeprobleemi. Piinlik, et nii rumal tekst meie ajalehes ilmus, aga, aga jah, mis teha, et. Et ta võiks minna oma ülemuste juurde Tehnikaülikoolis ja küsida neilt, et mis juhtub siis, kui kui järsku üleöö kolm-neli korda neil kõigil seal palkasid tõsta tõstetakse, et mis, mis sellest ülikoolist saab? Ma ei tea, mina ei lugenud päris sellist asja välja sellest artiklist ja mina just mõtlesin seda lugedes, et väga tore. Aga ma nagu ei lugenud sealt artiklist välja, et oleksin öelnud, et tõstame üleöö kõikidel inimestel kolm-neli korda palku vaid pigem käib ikkagi jutt sellest, et Eestis on palgavahed ettevõtteorganisatsioonide juhtide ja lihttööliste lihttöötajate vahel liiga suured. Ja kui me mõtleme ka ühiskonnas laiemalt, et noh, ma toon ühe näite, et Eesti parlamendisaadik teenib umbes 10 korda rohkem kui Eesti hooldustöötaja samal ajal Saksa parlamendisaadik teenib umbes neli korda rohkem kui sealne hooldustöötaja. Et see näitab, et meie ühiskonnas on see ebavõrdsus palju suurem ja siit omakorda Eks meie ühiskonnas ei ole ebavõrdsus palju suurem meie ühiskonnas ebavõrdsus viimased 10 aastat pidevalt vähenenud, erinevalt näiteks Soomest või Rootsist, kus ebavõrdsus on pidevalt kasvanud. Et meie ühiskonna ebavõrdsus on sellisel täitsa keskmisel Euroopa tasemel ja pigem on näidanud paranemistrendi Ma ei tea, see on võib-olla makrotasandi statistika, mida inimesed ei pruugi oma reaalses elus alati näha aga sest minu jaoks on ikkagi näitaja see, et et Eesti, et kui Eesti parlamendisaadik teenib 10 korda rohkem kui hooldustöötaja siis need proportsioonid on on võrreldes nagu mitmed paljud teiste arenenud Euroopa maadega, see see vahe on väga suur ja selle temal hooldustöötajal või madalapalgalisele palju lihtsam minna Saksamaale Soome, olla seal hooldustööd. Täpselt nii nagu näiteks rootslased lähevad Oslosse. Norra on täis Rootsi töölisi, mis siis, et Rootsis nagu jagatakse nagu kõvasti ümber, et midagi ei ole teha, et ikka minnakse vaesemast riigist, minnakse rikkamas riigis. Et et me oleme Eestis lihtsalt sellises seisus, kus me praegu oleme ja meil on vaja kiiresti kasvada veel vähemalt 10 20 aastat. Kui Eestist lähevad inimesed ära, siis see vähendab ka võimalusi, et meie majandus kasvaks. Et kui ei ole töötajaid, kuidas majandus saab, saab kasvada. Kui ma ei tea, kuidas, kuidas te siiamaani on kasvanud, kuidas ta on kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis. No väljaränne, eks ole, hoogustus ikkagi pärast majanduskriisi algust ja eelmiseks aastaks oli saavutanud väga kõrge taseme. Et enne kui Eesti ei olnud Euroopa Liidu liige ja ka mitu aastat pärast seda oli ikkagi inimeste lahkumine Eestist teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Nüüd ma olen, siis ma olen seda näidata varem toonud ja ma ütlen veel, meil on Ida-Euroopas telehunnik riike, kes on teinud väga erinevaid poliitikaid ja seal on ka riik, kes on teinud seda poliitikat, mida sina, Külli-Riin soovid ja mitte midagi ei ole aidanud, ikka lähevad inimesed ära. No näiteks Sloveenias ei ole asi nii hull, kui Eestis seal on ebavõrdsus oluliselt. Ja just vaatasin nädal-paar tagasi, kassobleenias lähevad asjad kogu aeg hullemaks. Kogu aeg, väljaränne suureneb. Ja aga siiski, kas sa siis arvad, Mihkete peaksid tegelema inimestega, kes teenivad 300 eurot kuus kes peavad selle eest maksma korteri üüri, lasteaiakohti, et ei peaks nagu mõtlema, et kuidas teha selliste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks, et kas nad peavad ootama 20 aastat majanduskasvu hoitud ja aga need inimesed tahavad võib-olla praegu natuke paremini elada. Mina tahan ka praegu natuke paremini elada. Aga ma arvan, et on suurem. Lähevad ka inimesed natukene paremini praegu elada, et et lihtsalt see võtabki aega saada vaesest riigist rikkaks riigiks. See võtabki aega. Jah, see võtab, neil ei ole sellist punast nuppu, et nüüd vajutame ja siis järsku on nagu kõik on õnnelikud ja siis järsku väljaränne peatab. Selge see, et sellist nuppu ei ole, aga, aga ma arvan ikkagi, et väiksema sissetulekuga inimeste inimeste olukorra parandamine on Eesti jaoks praegu võtmetähtsusega probleem, kui me tahame, et meie majandus areneks. Ja see lahendus on majanduskasv, noh see on, see on pikaajaline jätkusuutlik lahendus, mingisuguse vaesuse ümberjagamine, nüüd tõstame jälle mingit 10 eurot kuskilt ühest potist teise ja siis, kui ta saab 10 eurot rohkem, siis viskame näppu, et kõik on õnnelikud. No ma ei ole ka kindel, et see 10 eurot on siin lahendus küll aga küll, aga. Suvalist analüüsi, mis sa arvad, mis juhtub näiteks Eesti päevalehele Postimehega, kui sotsid tõstavad nagu maksa, mis näiteks nende kahe ettevõttega juhtub. Okei me peame olema juba elanud üle oluliste maksutõus ja milleks oli käibemaksu tõus, mis puudutas kõiki, ka neid, kes teenivad alla 1000 euro mitte ainult see rühm, kes siis teenib üle 1000 euro ja midagi otseselt väga hullu, nagu ei juhtunud, et ma arvan, et see kahe kolmeprotsendiline üksikisiku tulumaksutõus puudutab inimesi palju vähem, kui see omaaegne käibemaks. Eks see ole ju kahe kolmeprotsendiline seal nagu suur. Kui see on üle 1000 eurot sissetulekust ületavalt osalt siis absoluutmõju üksikisikule ei ole nii suur. Noh, eks ole, debati koht Suurem osa inimesi töötab siiski erasektoris. Meil on, meil on meil meil töötab üle poole tööealisest elanikkonnast mikro- ja väikeette võtma mõttes ja nende puhul on on, see on see toimetulek sõltub ainult sellest, kuidas, kuidas neil endal majanduslikult läheb, ehk siis kuidas sellel ettevõttel läheb. Kui kusagil tõstetakse makse, mingisugused ettevõtted lähevad tänu sellele vee alla ja kusagilt jälle mingi 50 100 150 200 inimest lahti lastakse, kas see uus tasakaalupunkt on siis nagu parem või oleme saavutanud nagu ühiskondlikus heaolus uue taseme vä? Ma ei tea, et ma arvan, et kui teatud makse tõsta, siis teisi peaks jällegi langetama, et et Eestis on tõesti ju. Ettevõtete puhul on maksukoormus väga suurfaasis, kus ei ole veel mingit uut väärtust veel tekkinudki, ehk siis see protsess, töötamine, selle väärtus, nende loomine, aga siis, kui see väärtus olemas maksud ei ole, siis need makse praktiliselt ei ole. Mis sa räägid ise endale vastu, sest sa just nagu rääkisid, et tulumaksu tuleb nagu tõsta. Ei, ma ei öelnud, et sa tuled tõesti, ma ütlesin, et see mõju ei oleks nagunii nagu. See ei oleks nii dramaatiline, kui nüüd rääkida nendest samadest väga väikese sissetulekuga inimestest, siis maksud siia või sinna, aga minu arvates see on väga sümboolne, kui Eesti ametlik toimetuleku piir mis on umbes 75 eurot kuus. Et see ei kata isegi minimaalse toidukorvi maksumus, mis on vaja füsioloogiliselt ära elada, mis on 85 eurot kuus. Et see näitab, kuidas kuidas inimestesse suhtutakse. Me jätkame seda kindlasti, seda diskussiooni ka tulevikus ja ma loodan, et sellises koosseisus oleks siin ka edaspidi igal juhul üks väga huvitav uus žanr. Rahvateenrite saates on sündinud. Me pidime rääkima rahvakogu teema seminarides, sellepärast et sellel nädalal sai rahvakogu uuesti uue hoo sisse ja toimusid viis teema seminari, kus olid kohal väga paljude ettepanekute tegijad olid kohal, eksperdid olid kohal poliitikud ja, ja kaalute neid rahvakogu pole laekunud ettepanekuid. Ja kaaluti siis siis ka seda, et milline ettepanek võiks tänases Eestis paremini töötada ja milline mitte. Ja Ma olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad päris ei ole rahul selle selle tulemusega, nad arvasid, et see tulemus oleks pidanud olema radikaalsem või kuidagi jõulisem, aga kui ma nüüd vaatan ikkagi seda, millised ettepanekud on on toetust leidnud, siis, siis see on tekitanud minus kahetise tundeid. Et ühelt poolt ma, ma vaatan nende ettepanekute põhjal, et mitte kõik, mis on Eesti poliitikas, ei ole üleüldse halvasti ja, ja kui on vaja parandada, siis on vaja parandada seal selliseid üksikuid väga olulisi nüansse. Ja, ja kui ma vaatan, et mis rahvakogus on on kõlama jäänud või, või mis nendelt teema seminaridel on toetust leidnud ja tugevat toetust siis on, on need olnud sellised ettepanekut vähendada riigikokku kandideerija kautsjoni valimiskünnist tuleks alandada siis kompensatsiooni majandada, paadid peaksid arvestama häälte arvu, ehk siis kaoks üleriigiline nimekiri. Samuti on toetust leidnud ettepanek kohustus hakata valitavas kogus ka tööle, ehk siis kui sa kandideerid, siis sa pead minema sellesse kogusse. Üksikkandidaadi valituks osutamine peaks olema lihtsam ja samamoodi on ka presidendi otsevalimised leidnud pigem laia toetust partei asutamiseks, nõutavate liikmete arvu tuleks vähendada ja nii edasi ja nii edasi. Peale selle veel riigikogu liikmete osalemine nõukogudes tuleks keelustada. Ja, ja riigieelarveline toetus peaks erakondadele mitte kaduma, aga see peaks arvestama ka valimistel saadud hääli ehk siis ka väikeparteid peaksid saama saama võrreldes praegusega suuremat suuremat toetust. Need on olnud olnud olnud põhilised ettepanekud, mis on toetust leidnud ja siis üks üks oluline asi viimaste nädalate kontekstis ka, et avaliku võimu ametikohad tuleb täita kandideerija pädevuse mitte erakondliku kuuluvuse alusel. Ehk siis teemad, millest me oleme kogu aeg rääkinud, nüüd väga selgelt leidnud, leidnud sellise esmase toetuse, ootavad seda suurt rahvakogu arutluspäeva ja loomulikult need teised ettepanekud on ka seal, aga, aga mumeelest. Siit joonistub siiski pigem selline sümpaatne, sümpaatne lähenemine välja. Et läbi arutelu jõutakse mingite konkreetsete ettepanekute, nii mida riigikogul on väga keeruline ignoreerida. Eriti kuna need ettepanekud ei ole eriti revolutsioonilised, vaid suhteliselt sellised, mida mida vist enamik erakondi toetab. Noh, ma ei tea seal mingisugused partei asutamise lihtsustamine ja muud sellised asjad Ma läheks võib-olla natukene ajas tagasi ja küsiks, et mis olid need impulsid ühiskonnas, millest üldsegi see rahvakogu tekkis, et miks seal sigi leidis niisuguse kõlapinna. Ja Ma läheks mitte ainult ajas tagasi, vaid põikaks ühte teise riiki. Et siin loetud arv nädalaid tagasi astus tagasi Saksa haridusminister. Kuna tema suhtes olid tekkinud kahtlused, et ta oli noore tüdrukuna umbes 25 aastasena osaliselt blokeerinud oma doktoritööd. Nii. See asi oli vaieldav. Aga sellegipoolest ta tegi väga kiiresti poeetilise järelduse aastast tagasi. Tal oli rada ees juba üks minister oli juba läinud. Ta leidis, et see tema enda isiklik vaidlus ja võitlus selle ülikooliga, et kas see on plagiaat või mitte, see on üks teema, aga hoopis teine asi on tema kui avalik isik, tema kui minister, kes ei saa jätkata oma ametis juhul, kui tal toimuv sellelaadiline vestlus. Vestlus, vaid vaidlus ülikooliga ehk siis iseenda haldusala sees, et see kahjustaks kahjustaks riigi usaldusväärsust, haridusministri institutsiooni usaldusväärsust ja nii edasi. Tema astus tagasi. See on näide poliitilisest kultuurist. Nii. Kristen Michal valis risti vastupidise tee, eks ole. Ja see on väga nagu saarlane, et vaidlus on tema enda. Eks ole alluvates asutustes aga tema on ikka endiselt minister edasi või noh, oli, Ja põhimõtteliselt siis anti märku, et senikaua kuni ei ole süüdi mõistetud, et justkui oleks normaalne ametis jätkata ja see oli see, millest tekkis tohutu protest, inimesed nägid, et nad, et mida me siis peame tegema tundma siin ühiskonnas, kui, kui poliitikuid Tõele ei lähegi korda, see, et kas nad oma tegevuse või tegevusetusega kahjustavad institutsioone Eesti riiki. Ja see oli see, millest tekkis rahulolematus ja inimesed tulid, tulid, tulid välja tänavatele. Ja nüüd, kui me räägime nendest rahvakogu ettepanekutest, mis siis on siis need ka osaliselt ilmselt tõukunud sellest rahvakogu. Et siis ja et seal on väga sümpaatseid, toredaid asju. Aga ma ise ei usu, et sellest, kui me muudame üht või teist reeglit noh, Eesti valimisseaduse ja erakonna seadusel ei ole tegelikult ka praegu midagi viga. Et jah, et siit-sealt võib alati muuta ja paremaks teha, aga probleem on Eesti poliitilise kultuuriga. Sellega kuidasmoodi inimesed käituvad. Kas nad, ükski seadus ei saa kunagi 100 protsenti ette kirjutada iga käitumisreeglid igas olukorras. Et see on otsus, mis tuleb teha alati lähtuvalt sellest konkreetsest olukorrast. Ja Ma arvan, et küsimus on ikkagi selles, et poliitikud nende endi käitumistavad, peavad muutuma, poliitiline kultuur peab, peab muutuma ja inimesed peaksid ka võtma nii-öelda kiiremini sundima sundima ministreid, sundima valitsust kiiremini võtma, vastutust tulema, kasvõi tänavale. Siin siin ma olen väga nõus, et mina arvan ka, et ega praeguse korra puhul siin ei ole midagi sellist fundamentaalselt valesti, et okei, me võime nokitseda siin midagi muuta. Asi minu arvates lihtsalt selles, et Reformierakonnale eriti IRL-il, võib-olla vähem on lihtsalt võim pähe hakanud teatud sealsetele liidritele, nad on liiga kaua olnud võimu juures vajavad õpetust, vajavad nad peksa saamist natukene sellist alandlikkust meelde tuleks. Mina näeks selles rahva rahvakogu protsessis pisut teistsuguseid arenguid ka ja ma näen seda, et see õpetab avalikkust uuesti aruteludes osalema, nägema oma võimalust sõna sekka öelda, nägema nägemana, nägema seda diskussiooni laiemalt kui ainult valimiste-eelse loosungite võitlusena ja, ja, ja see on see kõige-kõige olulisem nüanss, et see ei õpeta ainult poliitikuid ja, ja ei ole, ei ole peibutuseks neile, kui nad on, kui nad on sellelt valijaga suhtlemise ausalt, eetiliselt teerajalt kõrvale astunud, vaid et see on ka see on ka väga selge kool või, või, või lausa ülikool, ülikool valijale, et kui ta seda protsessi suudab natukenegi jälgida ja natukene sellesse süveneda, siis tal on sealt sealt üht koma teist õppida. Ma loodan, et see, see rahvakogu arutelupäev leiab laia kajastamist ja leiab ka laia jälgimist, et sealt on kindlasti päris palju õppida. Jah, ma olen põhimõtteliselt nõus, aga ma küsiksin, et kes ikkagi antud juhul peab rohkem õppima Eestis kas valijad, kes tegelikult ju väljendasid igati enda rahulolematust Eesti valitsuse liikmete tegevust? Valija valijat valija, valija on need inimesed sinna valinud, valija peab, valija peab õppima, no ja oskama siis vastavalt sellele ka käituda, ehk siis kui, kui poliitikud ütlevad, et, et olgu peale, me teeme nii, aga me teeme teist korda ka nii, aga me võib-olla vahepeal ka vormiliselt vabandama ja võib-olla ei vabanda üleüldse siis siis valija on see, kes peab ühel hetkel otsuse langetama, aga kui valija unustab kõik ära, mis on vahepeal toimunud ja uuesti laseb sellel kõigel juhtuda ja uuesti valib tagasi needsamad poliitikud siis mina väidan sulle seda, et ka valija peab natukene aru andma, et ka temal on, on, on kusagil midagi õppida vaja ei ole ainult see, et poliitikud peavad õppima, ka valija peab õppima, sest valija ongi see, kes poliitikuna mandaadi annab ja see läheb janud poliitikule õpetust või mitte. Ma arvan, et te ikkagi peaksid, peaksid õppima poliitikud, nad peaksid aru saama, et kui sa kahjustad oma tegevuse ja tegevusetusega Eesti valitsus, Eesti riigi usaldusväärsust, siis sa pead oma ametist lahkuma. See peaks olema nagu elementaarne elementaarse poliitilise kultuuri osa. Poliitikud õpivad siis, kui nad valimistel lüüa saavad. Või siis, kui inimesed on tänaval ja nõuavad Põhimõtteliselt põhimõtteliselt jah, nima igatpidi nad õpivad siis, kui nad lüüa saavad. Aga me nägime, et, et, et Kristen Michali lugu lõppes ikkagi tagasiastumisega, et kuigi kuigi me nägime ka seda, et et probleemi olemust lõpuni tunnistatud ja, ja, ja ikkagi see õigus ja õiguse tagaajamine jäi täpselt selliseks, nagu ta oli, et et meie ei oskagi öelda, et kas see, kas see oli lihtsalt olude sunnil või, või kas sellest loost ka midagi õpiti, aga ma loodan, et õpiti. Ma loodan ka ja ma loodan, et õppisid ka teised erakonnad, aga nüüd ma tutvusin nende rahvakogu ettepanekutega siis seal, noh, mõned asjad panid veel mõtlema, et seal oli näiteks üks ettepanek, et et haridus, haridustegelased ei tohiks kuuluda erakonda, et peaks oluliselt piirama nende inimeste hulka või ringi, kes tohivad üldsegi erakondadesse kuuluda, et et see oli nii-öelda päris paljude inimeste toetust leidnud. See pani mind küll mõtlema. Noh teistpidi ei oleks hea, kui laiendatakse mingeid uusi piiranguid ja keelde, mida peaks olema ka ühe niisuguse normaalses demokraatlikus riigis enesestmõistetav, et inimestel on õigus omada poliitilisi vaateid ka siis, kui nad on, kuna ta on tööl mõnes ministeeriumis riigiametis, kuna ta on ametnikud. Aga nad peavad tegema vahet, et üks asi on nende tööametnikuna, kus nad peavad lähtuma Eesti ühiskonna avalikkuse huvides, teine asi on nende endi selline isiklik poliitiline eelistus avada ja neid asju peab hoidma lahus. Ja, aga selleks on vaja ka teatud organisatsioonikultuuri, mis ta ei, ei aktsepteeriks ei aktsepteeriks, niisugust sundparteistamise ja nii edasi. Meil on paar minutit aega, räägime Küprost, kaasast, finantskriis on end tuletanud meelde ja, ja seda üsna grotesksed moel ja ja mõneti on huvitav selle loo puhul ju ju üks oluline oluline tähelepanek, et see probleem, et Küprose, Küprosel tuleb jama, see oli teada juba aasta tagasi, mitte midagi ei tehtud ja nüüd 24. tunnil üritatakse lappida seda, mis, mis on siiamaani tegemata ja minu arvates on see küll see küll väga huvitav, huvitav lähenemine, sellepärast et kuigi vahepeal on Küprose Parlamendis maha võetud justkui see hoiustajate maksustamise teema, siis siis on üsna ebatõenäoline, et Euroopa Liit tuleb Küprosele vastu ja ütleb, et me nüüd võtame suurema suurema rolli Prose päästmisel, kui, kui see 10 miljonit 10 miljardit eurot, mis siiamaani on, on troika poolt välja käidud. Jah, et ma ka imestan, et Küpros alles alles nüüd ajalehtedesse jõudis, et teades, kui tihedalt nad on Kreekaga seotud ja teades Kreeka probleeme, mis on mitte aasta, vaid tegelikult viimased kaks-kolm-neli aastat, et siis oli see ainult aja küsimus. Miljon kriiska Küprosele tuleb, et mina ei tea, mis seal juhtub, et. Õnneks on ta lihtsalt liiga väike et kui juhtub, kui kõige hullem, siis siis Euroopa tuleb sellega toime. Jah, sest need summad ei ole ei ole just just nii suured, kui me seda Kreeka puhul nägime ja Küpros on nagu elanike arvult kolmandiku võrra väiksem kui Eesti. Ja minu arvates on see Küprose puhul kaks, kaks õppetundi, et üks õppetund puudutab seda perifeerse piirkonna finantskeskuseks saamist. Et olgem ausad, see on rohkem kui küsitav. Me mäletame siin, kuidas buumi ajal aastal 2006 ka väga paljud Eesti poliitikud rääkisid, kuidas Tallinn tuleb muuta finantskeskuseks ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd me siis oleme Küprose puhul näinud, et Küpros sai selleks jutumärkides finantskeskuseks, kus pesti lihtsalt venelased raha, kus venelased viisid Küprose pankadesse oma raha ja Küpros investeeris raha edasi Kreekasse, kust maksti kõrget intressi, kuni siis Kreeka ühel hetkel kokku kukkus ja et need Küprose investeeringut Kreeka pankadesse Kreeka majandusse ühel hetkel lihtsalt ära sulasid. Ja teine oluline õppetund Küprose puhul on ikkagi see, mis puudutab seda ilusat juttu, et kuidas Venemaaga äri ajades me kõik kole rikkaks saama. Et nüüd me, nüüd me, siis näeme, kuidas Küprose puhul kõik Venemaaga äri ajades on väga rikkaks saanud, et, et on üsna tõenäoline, et ega sellest hoiuste maksustamisest mingisuguses plaanis niikuinii mööda ei saa ja need hoiused maksustatakse nii või teisiti arvestades, et et nende hoiustega on seotud ka märkimisväärne osa Küprose probleemidest. Ja, ja sellepärast ma, ma arvan, et kui Küprose valitsus ise nõustus väikehoiustajate maksustamisega selles esialgses paketis, et siis siis tõenäoliselt võib seal kaasneda ka veel võib-olla poliitiline kriis, aga, aga, aga, aga, aga teisiti kui hoiustajate maksustamisega mingisuguses mahus seda Küprose probleemi ei lahenda, sest et Euroopa solidaarsus tundub, et vähemalt selles küsimuses hakkab otsa saama. Kuigi see on väga hoiatav meile kõigile, aga kahjuks sellel teemal rääkida rohkem ei jõua ja täna olid rahvateenrite stuudios Mikk Salu, Külli-Riin, Tigasson ja Lauri Hussar ja meie soovime teile siinkohal ilusa päikeselise päeva jätku.