Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju. Vabandas, mis väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Tere, head pühapäeva kõigile, alustame saadet olukorrast riigis, stuudios on Anvar Samost ja Kalle Muuli. Räägime tänases saates rahvakogust. Räägime loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisest ühest silmapaistvast kõnest, milles ta on tõesti juba väga palju juttu olnud, aga räägime siis ikkagi meie ka Savisaare, Edgar Savisaare Šveitsis asuvatest pangaarvetest, mida ta ise ütleb, et tal ei ole. Ja saate lõpuks ka nukuteatri pika tüli lahendustest, aga ennekõike seda meie tavapärane nädala tähtsamate sündmuste edetabel. Olukorrast riigis. Esikohale paigutasime ürituse nimega rahvakogu. Umbes 300 inimest kogunes siis lauluväljakule arutama seadusemuudatusi, mis olid varem rahva poolt pakutud ja valisid siis välja ligi paarkümmend ettepanekut seaduste muutmiseks, mille president ülehomme esitab riigikogule. Ja nädala sündmus number kaks pärast pikad tüli nukuteatri juhi Meelis Pai ja Kultuuriministeeriumi vahel otsustas nukuteatri nõukogu, mis vahepeal oli saanud uusi liikmeid Meelis Pai oma ametist usalduse kaotuse tõttu vabastada. Teatri nõukogu uus esimees on Kalju Komissarov ja ilmselt varsti leitakse teatrile uus juht. Kolmandaks, sel nädalal sai avalikuks või Eestis teatavaks õieti Šveitsi kriminaalkohtu otsus, mis pärineb juba eelmisest aastast ja mille kohaselt siis Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapeal Edgar Savisaarel oli oli Šveitsis või on Šveitsis pangakonto, millel oli 470000 eurot ja mis siis oli mõeldud erakonna rahastamiseks. Nädala sündmus number neli näitleja Mari-Liis Lill pidas Toompeal loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel väga palju vastukaja tekitanud kõne. Selles kõnes ütles ta paljusid asju, aga kui niimoodi üldistada, siis võib-olla kõige olulisem nendest oli see, et iga Eesti inimene peaks tundma, et juhul kui teda ei oleks, siis oleks kogu Eestis asjas halvemini. Ja viiendaks, Eesti suurim börsifirma Tallink ostis oma konkurendid pihkingilt laeva Viking Isabella, mis pidi tulema suvel Eesti-Soome liinile konkureerima Tallinkiga ja nende maksis 30 miljonit eurot ja läheb siis nüüd hoopis Riia-Stockholmi liinile. Alustame. Eile Tallinna lauluväljaku ruumes kogunenud. Kogunenud rahvakogust, ma ei tahaks seda üldse kuidagi niimoodi nimetada, ma saan aru, et ma olen väga kiuslik, jätan kindlasti paljude inimestele sellega väga kiusliku mulje, aga minu meelest nüüd ongi siis see koht, kus võiks väikse vahekokkuvõtte teha sellest. Mis on olnud jääkeldri protsessi ja rahvakogu tulemused, mis on tehtud hästi, mis on tehtud võib-olla vähemasti minu meelest kõige suurem õnnetus, nii nagu ka siin mõne kuu eest sai öeldud, ongi selle ürituse nimi rahvakogu, et vaatasin eile nii palju, kui seda võimalik oli, mis seal siis toimus, lugesin uudiseid ja ja, ja jälgisin, jälgisin ajakirjanduse kaudu toimuvat. Minu arust see selline väike segadus, et iseenesest Ühest küljest ma pean ütlema, et see oli kindlasti üks vajalik ja ja, ja õige asi. Teisest küljest sellele asjale põhiliselt seadis valesid ootusi just nimelt seesama nimi, mis talle oli antud rahvakogu. Meil on olemas riigikogu, mis on parlament ja Ja see paralleel nende kahe nime vahel on algusest peale olnud häiriv ja nüüd ma arvan, et ka tegelikult praktika on näidanud, et see nimevalik oli Vähemalt eksitav Rocca al Mare suurhallis saali mahub Tallinna lauluväljaku. Räägime vabadust hakalmaares, Uurali saali mahub märksa rohkem inimesi kui 300. Et kui no-teater seal korraldas oma ühtse Eesti ürituse, siis oli seal kindlasti tuhandeid inimesi 6000. Ja, ja põhimõtteliselt ma kujutasin ette, et kui seal oleks pandud ette mingisugused lava pealt mingisugused ettepanekud või küsimused, et mis, mis vajaksid muutmist, siis see saal oleks aplodeerides heaks kiitnud. Nii üht kui teist, seal, mis võib-olla oleks isegi sarnanenud sellega, mis rahvakogul otsustati, aga võib olla ka mitte, et mis ma oma jutuga tahan ütelda, et igaüks võib korraldada selliseid rahvakogusid ja, ja on, on meil teisigi institutsioone peale presidendi kantselei või mingisuguste mittetulundusühingute, mis mis suudavad märksa suuremaid inimhulki kokku ajada ja, ja märksa suuremaid üritusi korraldada. Et noh, siin võib ütelda, et valiti juhuvalimiga ja mis iganes, aga ma ei usu ka, et sinna Rocca al, Mare suurhalli või mis iganes kohta inimesed mu põhimõtte järgi kokku tulevad, kui ikkagi mingisuguse mingisuguse juhuslikkuse alusel. Lihtsalt kellegi raha selleks, et pilet osta, kellel oli võimalus sel õhtul sinna teatri etendust jälgima tulla, kes tundsid huvi sellise poliitilise teatri vastu ja nii edasi ja ma arvan, et juhusliku, sest oli selle vaatajaskonna koosseis küll väga kaugel. No ma usun, et selle 6000 seas äkki see 300 juhuvalikut oli ka olemas, aga, aga see selleks, et, et minu jutu mõte on see, et keegi ei saa monopoliseerida endale mingisuguse rahva nimel ettepanekute tegemist. Ega ka seda, et meie oleme nüüd rahvaesindajad. Et samamoodi on rahva esindajad, erakonnad, samamoodi võivad mitmesugused muud institutsioonid korraldada samasuguseid küsitlusi, samasuguseid hääletusi, koguda inimesi kokku ja esitada oma ettepanekuid, noh küsimus on muidugi, et kes, kes neid ettepanekuid saab esitada, et riigikogule seaduse kohaselt päris igaüks ei saa esitada sellist ettepanekut, mis mida riigikogu siis menetlema hakkab või ei hakka. Et, et see, see peaks olema, ma arvan, oleks oleks viisakas, kui rahvakogu enda juhid ja, ja liidrid ka seda noh, kas nüüd rõhutaksid või vähemalt välja tooksid, et et see ei ole mitte mingisuguse mingisugune selline ainus hääletoru, mille kaudu rahvas saab oma omaettepanekuid esitada või parlamendiga suhelda. Et muus osas, miks mitte inimesed võivad alati kokku tulla ja, ja, ja on tore, kui nad arutavad riigile olulisi küsimusi ja teevad selles osas ka ettepanekuid riigikogule. Võib-olla kõige parem oleks seda rahvakogu ma pean sa sõna kasvatama, mitte midagi ei ole teha, et muud nime tal ei ole, et selle ürituse tähtsust ja tähendust kirjeldada kahe sellise äärmuse kaudu ja, ja õigupoolest ei olegi võimalus võimalus seda teha ilma neid äärmusi käsitlemata, et paar nädalat siis ajalehes Eesti Ekspress TV3 Kolmeraudse saates ja vist veel kuskil Priit Hõbemägi on üritanud kirjeldada seda rahvakogu tegevust või tegemist kui sellist väga peent ja hästi planeeritud rahva vaigistamise vandenõu. Vabandan, kui ma nüüd võib-olla detailides eksin, aga midagi taolist, et, et seetõttu naljakal kombel on Hõbemägi teinud ka, noh ma kujutan ette päris paljudele inimestele suhteliselt keeruliseks rahvakogust kriitiliselt rääkida, kuna noh, see on ju vana tuntud asi, et kui keegi mingi nähtuse või isiku kohta tahab välistada konstruktiivset kriitikat, siis tuleb teha kriitikat, mis on täiesti ebakonstruktiivne ja piisavalt hull selleks, et kogu kriitika muutus, muutuks mitteusutavaks. Võib-olla kõige parem näide on siit pärit presidendivalimiste ajal, kui Lennart Meri esimest korda kandideeris presidendiks ja siis oli teada, et tullakse välja KGB süüdistustega ja siis ühes lehes avaldati igaks juhuks täiesti täiesti igasugusest mõõtmest välja lükatud süüdistusi ja teisest küljest teises äärmuses on siis Värskelt siin eilsest õhtust Ahto Lobjakas, kes siin Postimehes on öelnud, et rahvakogu protsess on kogu Eesti poliitika täiesti uueks muutnud. Et kõik on täiesti teistmoodi. Heidab kogu maailmale valgust ja veidi ebatäpselt tsiteerida. Kogu maailm peaks sest õppima ja nii edasi, et et, et ka sellega on väga keeruline nõustuda. Mingis mõttes mingis mõttes on see nagu tõesti jah, selle Priit Hõbemäe vandenõuteooria, teine pool, et. Ma arvan, et see reaalsus on kuskil kuskil vahepeal, nagu tavaliselt ikka on ja ja ei ole, ei ole siin kindlasti tegemist mingi vandenõuga ka teisest küljest ei ole ka see üritus Eesti elu uueks loonud, mis on võib-olla nüüd, kui rääkida tõsisemalt nagu, mis on, võib-olla need õppetunnid on, selle on õppetunnid, on need, et kui korraldada üks avaliku arvamuse küsitlus sellise arutluspäeva arutelupäeva vormis nagu ta nüüd tuli siis ühest küljest valim saab natukene kannatada. See keskmine vanus oli seal vist päris kõrge ja kõvasti naiste poole kaldu. Seetõttu, et ilmselt nooremad inimesed ja mehed olid raskelt kaasatavad, nagu nad ikka kipuvad olema ja kõiki viitsinud ikkagi nendest 500-st ka eilse ilusa ilma tõttu või millegi muu tõttu sinna kohale tulla. Aga, aga, aga samas saavutatakse suhteliselt ootuspäraseid tulemusi. Et kui ma nüüd vaatan neid põhilisi hääletustulemusi, siis seal ei ole mitte midagi üllatavat, et ausalt öeldes ka see, et mida on nimetatud üllatuseks ekspertide poolt kaks asja, et rahvakogu arutelupäeval osalenud ei toetanud presidendi otsevalimist, noh, kui vaadata seda küsimuse sõnastust, siis oleks tõesti olnud väga üllatav, kui nad oleks seda toetanud. Ja üldse ma arvan tegelikult, et võib-olla presidendi otsevalimise idee ei ole rahva seas enam nii populaarne, nagu ta oli näiteks 10 aastat tagasi või 15 aastat tagasi. Ykskõik, kõik suured ideed muutuvad ajas, nende populaarsus samuti. Teine asi, mida siin on samuti üllatavaks nimetatud, on see, et rahvakogu vastas ka küsimusele, et kas üritus või see institutsioon institutsiooni ei olegi, et see arutelupäev tuleks nagu institutsionaliseerinud muuta nagu püsivaks enamus vastas, et ei tule ka sellisel puhul. Esiteks, kui me vaatame seda ekspertide poolt sõnastatud küsimust ja mõtlema selle peale, et kas tegelikult tõesti need 300 ja natuke enam inimest tahaksid regulaarselt hakata sellistel üritustel käima, siis ma arvan see vastuse. Ootuspärane, et tegelikult ikkagi keskmiselt, kui inimesed saavad aru, et Eesti riigis on ühiskonna jaoks oluliste valikute tegemiseks olemas parlamenti ja valimised ja tegelikult on suhteliselt tüütu käia mingisuguse regulaarse aja tagant kuskil ekspertide koostatud küsimustele keerulise aparaadiga vastuseid vajutamas, et et selles mõttes see, see noh, mõtlesin suhteliselt üllatustevaba ja, ja kolmandaks, mis mulle tegelikult ma küll ei olnud kohal ja võib-olla kõiki detaile ei oska nagu hinnata, et kuid tundub küll mingisuguseks poliitiliseks klounaadi, kas seal kohapeal ei läinud need isikud, kes tavaliselt igas pulmas üritavad peigmeest etendada ja matustele kadunukese ossa ennast sobitada, et need, kas olid siis kuskil ääremaadel väga vaikselt või siis ei tulnud üldse kohale või ei olnud selles formaadis neil nagu kõne kohta, mille eest ma kindlasti korraldajaid tahaks nagu palavalt õnnitleda? No üks asi, mida korraldajad on rõhutanud, on see, et juba nii-öelda protsess ise on tulemus, et et arutelu kui niisugune on väärtus, aga selles mõttes ma olen sinuga nõus, et see tulemus oli selline mõistlik. Ja, ja, ja ma arvan, et ka riigikogule arutamiseks kõlbulik Nendest küsimustest mingeid mitmed nendest küsimustest koos nende vastustega ongi juba riigikogu menetluses tegelikult, et võib-olla nüüd, mis rahvakogu kõige positiivsem tulemus on see, et nii mitmedki neist küsimustest, mis on ka riigikogus näiteks parteide rahastamine või, või mõned muud asjad, need on sellised, kus riigikogu kipub kalduma noh, minu meelest nagu halvemate variantide lahenduste poole, et tegelikult see rahvakogu sellise survemehhanismina loodetavasti lükkab riigikogu nii-öelda õigele teele tagasi. Et mingeid mingeid päris hull hullusi ei tulnud, aga samas ka ei tulnud mingisuguseid väga radikaalsed ja väga huvitavaid, ütleme heas mõttes huvitavaid ideid, mis, mis pälviksid üldrahvaliku arutelu ja selles mõttes minu jaoks rahvakogu kujunes pettumuseks, et ta ei tekitanud siiski seda, mis minu meelest oli korraldajate üks eesmärk, et rahvas arutaks mingit asja. Et rahvas õpiks selle kaudu või, või, või kujundaks mingisugust seisukohta. Et tegelikult ju üldrahvaliku arutelu sellist, kus inimesed oleks tõesti töökohtades või, või ma ei tea, kohvikutes arutan, et vot selline asi, et teeme nii või teisiti või kolmandat moodi oma riiki. Et sellist arutelu, mis oleks muutunud inimeste seas üldiseks kõneaineks, võib-olla ma eksin, võib-olla ma olen elust võõrdunud. Aga, aga ma ei kuulnud kuskil inimesi selliselt põnevil silmi silmil arutamas neid probleeme, mis, mis rahvakogus arutelul oli deta ikka kujunes põhiliselt nende 300 inimese aruteluks ja rahvakogu siis korraldajate ja Nende ekspertide aruteluks, et sellist mingit ülemaalist ja üldrahvaliku arutelu ei tekkinud. Et kui, kui me vaatame kas või siin 25 aasta möödumisega tähtsatest laulva revolutsiooni sündmustest tagasi, siis väga palju tol ajal rahvas õppis just selliste arutelude käigus. Et. Oli see imeettepanek või, või olid siis vaidlused selle üle, et kas taastada Eesti riik või anda valimistel, kes kõigi kõigile, et Need arutelud lehtedes ja, ja inimeste vahel töökohtades, koosviibimistel ja, ja kuni süldilauani välja need tegelikult arendasid ühiskonda väga palju. Aga seda minu meelest praegu rahvakoguga ei kaasnenud, et seal ei tekkinud selliseid ideid, mis oleks kõiki kaashaaranud või vähemalt ei suudetud neid nii esitada. Minu meelest see pisut räägid endale vastu, sellepärast et ega ma ka ei kujutanud ette ja ei saagi ette kujutada, et kuskil spontaanselt siis tänases Eestis tekiksid sellised aruteluringid, kus inimesed palavikuliselt kaaluksid Eesti ühiskonna seisukohalt olulisi valikuid koguneksid valdade või ma ei tea, mis asutuste kaupa ja, ja teeksid seda, et seda ei ole tegelikult Eesti ajaloos peaaegu kunagi olnud. Võib-olla mõned väga üksikud ja erandlikud perioodid välja arvata. Samas teisest küljest noh, minu meelest, kui me vaatame kas või meediapilti Vaatame ringi lihtsalt siis kõik need teemad, millest millest ka seal lauluväljaku üritusel juttu oli või, või, või mis? Või mis poliitikute jaoks olulised on, et need on ju tegelikult pidevas pidevalt arutatakse nende üle, et sedasama, mis sa ütlesid, et inimesed kasvõi kasvõi kuskil õhtusöögilauas või kolleegidega töö juures või kus iganes võimaluse korral ju poliitilistel teemadel omavahel räägivad, et võrreldes näiteks mingi umbes 2006. ja 2007. aastaga, mida ma päris hästi mäletan ja kui tundus olevat mingis mõttes selline postpoliitiline periood Eesti arengus või vähemasti niisugune mõte kippus kuskilt tulevad poliitika enam ei olegi oluline, siis praegusel hetkel võiks öelda, et poliitilised küsimused on kõik inimeste poolt. Noh, väga neid arutatakse, neist räägitakse, neid peetakse olulisteks. Ma ei, ma ei usu, et võiks öelda, et inimesed on poliitiliselt leiged, et ega, ega, ega see ongi selle rahva seas käiv arutelu, seesugust formaliseeritud arutelu oleks ka väga imelik oodata. Seda küll, Anvar, aga minu meelest see, mis ma ütlesin, oli see, et seda ei põhjustanud või ei tekitanud või ei hoidnud üleval mitte rahvakogu. Et Silver Meikar oma Ühe ainsa arvamusartikliga ja hilisema prokuratuuri poolt algatatud uurimisega pani rahva palju rohkem. Väga tähtsate poliitiliste küsimuste üle arutama, kui, kui näiteks rahvakogu, et, et selge see, et mingi muutus on toimunud ühiskonnas, sellega ma olen nõus ja ja võib-olla selline vahepealne või, või mingi mingil perioodil olnud ükskõiksus on, on kindlasti kadunud, aga, aga see muutus toimus juba tükk aega enne rahvakogu ja, ja pigem oli see arutelu palju suurem ja palju tugevam. Enne selle rahvakogu korraldamist ja kokkutulemist. Olukorrast riigis. Aga räägime siis ka nädala kõige rohkem vastukaja tekitanud sõnavõtust kõnest nädal on võib-olla isegi vähe öeldud, et võib-olla ka viimaste kuude kõige rohkem lugemist ja, ja reaktsiooni leidnud sõnavõtust. Vähemalt Postimehe veebis oli see Mari-Liis Lille loomeliitude aastapäeva tähistamisel peetud kõne. Ma ei julge öelda, et kas läbi aegade, aga kindlasti üks kõige loetumaid arvamustekst üldse. Et võrdluseks võib öelda, et teadet uudist Andrus Veerpalu võidust Šveitsi spordiarbitraaži-is ja Mari-Liis Lille kõne teksti on lugenud umbes sama palju inimesi. Ehk siis, kui me mõtleme, et üks oli selline üldrahvalik väga suur sporditeema, kus kõigil oli oma seisukoht ja tekst ise oli suhteliselt lühikene uudisena. Teisest küljest oli selline siiski suhteliselt keeruline ühiskondlikel teemadel peetud kõne. Et siis see on minu meelest väga, väga märkimisväärne ja omakorda tõestab seda, mida, millest me siin just minut aega tagasi rääkisime, et inimestel tegelikult on avalike teemade vastu väga suur huvi ja ka soov kaasa rääkida. Samas, kui sa vaatad, mis sellest kõnest on saanud siis sellest on saanud üks lööklause, mis kindlasti veel toidab paljusid naljahambaid tükk aega iga asja peale sobib küsida, et mis on sellel pildil valesti? Et jaa, jaa ega nagu vist rohkemat. Võib-olla ei peagi ühest kõnest rohkemat saama, et ta kindlasti oli väga hea kõne kuulata ja, ja päris hea kõne lugeda ma üldse noh, ei, ei, ei taha seda kõne kuidagi halvustada, aga pigem on see, mis me selle kõnega nüüd edasi teeme või kas, kas midagi selles ühiskonnas muutub peale selle, et onlain, meedia sai palju klikke. Ja mõned teised inimesed saavad võib-olla seda kõne kommenteerides silma paista ja midagi veel. Et tegelikult peaks seda pilti ju, kus tõepoolest on on midagi valesti hakkama õigeks muutma, et see oleks normaalne ühiskonna reaktsioon ja, ja võib-olla et ka ajakirjanduse reaktsioon proovida proovida siis nüüd midagi korraldama või tegema hakata, et lihtsalt mingi sõna õhku paisata ja, ja mõni hea kujund kasutusele võtta. Mis tegelikult ennast ammendab mõne päevaga, tänapäevases infoühiskonnas, kus teda palju kasutatakse, leia oodatakse, et sellest on justkui vähe, see ei ole etteheide, Mari-Liis Lille, tema ei saagi rohkemat teha kui, kui see, mis ta tegi, et seda oli väga palju tehtud. Aga, aga meil on ühiskonnas ja igasuguseid muid tegelasi, kaasa arvatud ajakirjandusse erakonnad mitmesugused mittetulundusühingud, kes, kes selliste probleemidega peaks tegelema, mida Mari-Liis Lill seal oma kõnes puudutas eelkõige ikkagi see, et iga inimene tunneks ennast selles ühiskonnas vajalikku ja kasulikku. No ega üks kõne ei, ei, ei muuda peaaegu kuna kaalus mitte midagi ja ma arvan, on olnud kõnesid, mis ma ütlesin, peaaegu, mitte kunagi. Ja antud juhul ma arvan, et tegemist ei ole selle ka antud juhul kuigi tegemist on väga, väga tugevajõulise kõnega, ei ole tegemist siin tekstiga, mis Eesti elu täiesti uutele rööbastele paneks. Ta on pigem selline emotsionaalselt. Lööv tekst, millega on väga paljudel inimestel kerge nõustuda mis räägib teemadest, mis on hetkel inimestele olulised ja küsib neid küsimusi, mida võib-olla päris paljud inimesed on, on küsinud. Aga selles mõttes muidugi jah, et kui siit nagu edasi minna, siis mida see kõne võiks saaks muuta? Ma arvan, et poliitikud, riigikogu liikmed ja, ja muud poliitikud kindlasti lugesid seda kõnet väga suure hoolega. Osa neist on ka juba jõudnud selle kõne abil mingisuguseid oma kindasid arendama hakata, nagu see tavaliselt alati juhtuda. Siin ei olegi mitte midagi väga üllatavat, aga osa, ma arvan, et vaatab seda kõne teksti, kui ütleme mingis mõttes avaliku arvamuse peegeldust. Et oleme siin ka korduvalt varem nagu rääkinud, et, Selline. Avalik arvamus on ka Eestis nagu erakondade jaoks järjest olulisem, olulisem jälgitakse hoolega erakondade toetusi, jälgitagi nende muutumist, jälgitakse hoolega avalikkuse toetust erinevatele vaidlusalustele küsimustele ja noh, ma arvan, et jälgitakse ka selliseid suurt resonantsi, põhjustavaid tekste ja väga suure tõenäosusega me näeme selle kõnemõjusid, ilma et see kuidagi väga otseselt välja paistaks. Selle aasta. Et ma arvan, et mingid asjad jäävad tegemata mingitele asjadele, pannakse rohkem rõhke mis, mis tegelikult nagu näitab seda, et ma olen kindel, et nii läheb, et see näitab seda, et suures osas Eesti poliitika toimib suhteliselt normaalselt. See on, see on, see on selles mõttes nagu. No ühesõnaga näis, vaatame seda, ma arvan, et, et nii mõnigi asi jääb tegemata tänu sellele kõneleja, nii mõnigi erakond leiab endas uusi teemasid ja suureneb, on suurenenud sellist sallivust ja pehmeid väärtusi ja muud kõike meeles on, kindlasti räägime aasta pärast jälle, ei sa, sa, sa tahad mingit otsest asja kuskilt näha, ma arvan seda otsest otsest mingisugust peegeldust vaevalt et kuskilt tuleb, aga ma olen täitsa kindel, et et nii mõnigi mõnigi teema pööratakse hoopis teistpidi tänu sellele kõnele tänu selle kõne retsatsioonile ühiskonnas, et et need asjad tegelikult ei ole nii. Seal ta üheplaanilised. Olukorrast riigis. Räägime siis kriminaalvallas taas uudis on tulnud siis Šveitsi kriminaalkohtust, mis, mille üks otsus on juba tükk aega olnud avalik, aga keegi ei ole märganud, et see on avalik. Ja puudutab see siis Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapead Edgar Savisaart, kelle kellel on siis Šveitsis olnud varjatud konto või vähemalt deklareerimata konto. Edgar Savisaar on küll ütelnud, et see ei ole tema konto no ju ta on siis mingisuguse fondi või asja nimel. Aga samas on Edgar Savisaar tunnistanud enda seotust selle kontoga väitnud, et see konto, et on teadlik sellest ja, ja see konto on tema väite kohaselt mõeldud. Kuidas see nüüd oli edendama tsentristlikku maailmavaadet? Andmaks välja sellekohast kirjandust ja ja, ja samas ei ole vähemalt Eesti ajakirjandust siiamaani leidnud ühtki teist inimest, kes oleks teadlik sellest fondist olnud et selline tsentristlikku maailmavaate esindajad edendamise fondon olemas, vähemalt Keskerakonnast ei ole tulnud ühtegi inimest, kes oleks seda ütelnud ja kinnitanud, et siiamaani siis ikkagi ainult ja ainuisikuliselt Edgar Savisaare teadaolev raha mida ei ole ka kajastanud, ei tuludeklaratsioonide, sega, sega muudes asjades, kus seda raha peaks näitama. Ime on muidugi see, et, et ka Savisaar üldse tunnistab enda seotust selle selle fondiga sest selles Šveitsi kohtuotsuses mis, mis selle info aluseks on tegelikult ei ole ju mainitud mitte kordagi Edgar Savisaar Keskerakond ega ühtegi muud asja, et isikuandmete kaitse seadusest või taevas teab mis Šveitsi seadusest lähtudes on selles kohtuotsuses põhimõtteliselt ainult alfa peed, ehk siis kõik isikud on tähistatud mingisuguste tähtedega. Edgar Savisaar vist kannab seal. Ma ei ole selles päris kindel isegi kes on, kes seda nime kannab, et võib-olla see on hoopis üks Šveitsis registreeritud ühing tüvinimetusega family istung, et noh, selge on see, et siin on küsimusi kõvasti rohkem kui vastuseid ja millestki väga kindlas kõneviisis rääkida on on ajakirjanikel keeruline. Aga peaks meenutama, et miks üldse miks üldse me praegu selle info oleme jõudnud, see on sellepärast, et juba kaks aastat tagasi, 2011. aasta veebruaris alustas Kaitsepolitsei rahapesu paragrahvi alusel kriminaalmenetlust Edgar Savisaare tegevuse uurimiseks. Ja sama samal ajal umbes siis põhja ringkonnaprokuratuur saatis Šveitsi õigusabipalve. Et saada infot Edgar Savisaare ja tema tema tema poolt saadud laenuga seotud inimeste ja firmade kohta Šveitsi pankades. Ja veel tagasi minnes siis jõuame aastasse 2009. Detsembris, kus siis Edgar Savisaar, nagu ta ise on vist ajalehes kesknädal selgitanud, võttis ta laenu oma toonase erakonnakaaslase Ain Seppiku poegadele kuulunud kuuluvalt osaühingult ja maksis siis selle mõne kuu pärast kohele tagasi, omakorda siis laenates selleks raha. Eesti avalikkuse jaoks siiani tundmatuks või noh, ütleme püüdmatuks ja tabamatuks jäänud ärimehelt või ma tea kellelt iganes siis inimeselt nimega Peeter Kaiser. Ja nüüd on siis sedasama võlgnevust Edgar Savisaar oma majanduslike huvide deklaratsioonidest mitu aastat näidanud ja tänu sellele õigusabipalvele ja sellel kriminaalasja kriminaalmenetlusele ongi siis ka ajakirjandus jõudnud Šveitsis asuva fondini Šveitsis asuvate panga arveteni ja tänu sellele on ka tehtud sedasama Šveitsi kriminaalkohtu otsus, et kui me nüüd vaatame neid rahasummasid, mis selles kriminaalkohtuotsuses sisalduvad, seal käib jutt 470000 euro suurusest väljamaksest siis ühest küljest ikkagi peab ütlema, et tegemist on Eesti kontekstis väga suure rahaga, et see ei ole mingisugune Kuidas nüüd öelda, aga 999 krooni kaupa sularahas erakonna kassasse raha toomine teised suurusega? Ma ei suuda nüüd peast nii kiiresti arvutada, mitu Tallinna linnapea aastapalka see on, aga ma pakun, et see võiks olla kümmekond, võiks olla üks, 10 10, jah, kui, kui mitte isegi rohkem natukene, nii et ka Edgar Savisaare isikliku ametliku sissetulekuga võrreldes võiks ütelda, et tegemist on ikka hiigelsuure summaga. Jah, aga siin ongi see asi, et menetlus kestab. Šveits ei ole eriti avatud riik, eriti mis puudutab pangasaladust ja kohtukohtu tegevust, õigusabi ja õiguskaitseorganite tegevust, nii et ega ma arvan, et siin läheb veel aastaid, nagu on siiamaani läinud enne, kui jõutakse, kas mingisuguse tulemuseni või avalikkus saab pisut rohkem teada selle kohta, et mismoodi ja kelle vahel siis need sellised väga suured summad liikusid, aga, aga kui ma nüüd lugesin neid uudiseid neljapäeval ja reedel ja vaatasin neid dokumente ja siis ma paratamatult mõtlesin selle peale, et et see peab olema ilmekaks näiteks selle kohta, miks osad poliitikud muide mitte ühest erakonnast, vaid mitmetest erinevatest erakondadest nii väga tahaksid Eestis prokuratuuri ja kaitsepolitsei üldse kriminaaluurimise õigusi kärpida. Vastav eelnõu Mailis Repsi poolt esitatud ja Leon Glikman poolt kirjutatuna on riigikogu menetluses jätkuvalt tõsi küll, et õiguskomisjon on oma esimehe Marko Pomerantsi sõnade järgi pannud selle nii-öelda igavesti menetletavate eelnõude kausta, et ta jõua teisele lugemisele ja tõesti saa seadust, aga mine sa tea tegelikult ikkagi, et kui, kui, kui kellelgi on oht riskida nii suures ulatuses rahapesusüüdistusega kui kellelgi on oht nii suurest rahast ilma jääda või, või veel midagi, et ma arvan, et, et võib juhtuda, et, et see, see eelnõu tuleb näiteks riigikogu päevakorda kuidagi uuesti tagasi ja, ja, ja mis mind eriti murelikuks teeb, on see, et see ei ole ainult Keskerakonna eelnõu. Et sellisel juhul on kõik väga lihtne ja selge, et seal on ka reformierakondlastest toetajaid. Päris palju ja mõni neist on väga nimekas õigusteadlane. Et sa ikkagi tekitab küsimusi, et kas tõesti on niimoodi, et ainult ühel Eesti poliitikul on probleeme sellega, et tema rahaasjad on segased või äkki neid poliitikuid on ikkagi päris palju. Üks asi, mis mind selle kriminaalasja juures häirib ja ma ei tea, kas selle probleemi lahendamiseks peaks uurijatele rohkem või vähem õigusi andma või, või mida peaks tegema ja, ja kas, kas üldse ainult Eesti seaduste muutmisest selleks piisab, on asjaolu, et uurimine venib nagu härja ila. Aastal 2009 tegi Edgar Savisaar mingisuguse makse mingisuguse üle kanda sellelt kontolt või testi sellelt kontolt mingi ülekanne. Kui umbisikuliselt väljendada, maksti ära. Edgar Savisaare isiklik võlg Siim ja Sulev Seppiku firmale ja sellest ajast peale uuritakse asja, nüüd on siis neli aastat ametlikult kriminaalasja uurimine algatati 2011. aasta talvel ka üle kahe aasta tagasi. Loomulikult me võime ütelda, tegu on Šveitsiga ja, ja sealt on raske midagi kätte saada, et aga tempo tundub olevat küll selline nagu hobuse ja tõllaajastul, et et justkui asuks veits kuskil maailma teises otsas või, või mingisuguses teises aegruumis, et tegemist on Euroopa riigiga ja need asjad võiksid olla kuidagi mõistlikus mõistlikumas tempos korraldatud, sellepärast et kogu aeg on kahtlus õhus. Ütelda, et kure tegelikult peabki halb olema, olla aga, aga, aga mitte nii, et tema üle ei ole nagu uurimine lõpule viidud ja, ja, ja süüdistus esitatud ja kohtu alla antud. Samal ajal on see inimene, keda, kelle tegevust uuritakse Tallinna linnapea väga tähtsal ametipositsioonil juhib ühte erakonda ja, ja pidevalt sellises kahtluses elada. Et Eesti üks suurimaid erakondi ja opositsiooni suurim erakond on, on mingisuguste kahtlaste rahadega seotud, et see tervikuna ei ole heas, selles osas peaks mingisugune selgus saabuma kiiremini kui nelja või 14 aasta jooksul, mida sa välja pakud? Ilmselt peab mingisuguseid mingisuguseid tärmineid ja mingisuguseid asju mingisuguseid volitusi suurendama, et, et noh ega, ega mingisuguseid noh, kus, kus need dokumendid siis asuvad, kas nad asuvad kuu peale, et sealt tooma neid mitu aastat või, või valmistama sinna spetsiaalse mingisuguse ekspeditsiooni ette? Nende dokumentide väljaandmist, kui ma õigesti aru saan, siis arutas Šveitsis lausa kohus, jah, nii et see võttis ka omaette aega, midagi ei ole teha tegemist õigusriigiga sarnaselt Eestiga, et kus on lisaks kõigele veel isikute isikute privaatsuse kaitsele ja pangasaladuse kaitsele aastasadu väga suurt rõhku. Nojaa, aga sõnaõigusriigiga ei saa kaitsta ja seda, et tegelikult valitseb õigused olukordi või et õigust ei mõisteta piisava kiirusega. Et ma olen ka alati kuulnud seda, et kui, kui mingi asi venib ja mingisugune protsess venib, et siis öeldakse selle kohta, et tegemist on õigusriigi. Muidugi on tegemist õigusriigiga, aga, aga minu meelest halva halva õigusriigiga halvasti korraldatud õigusriigi See sinu arutelu võib paratamatult viia ka sellise tulemuseni, et öeldakse, et selleks, et asjad ei veniks, tuleb seada kindlad tärminid uurimisele ja kui näiteks kuue kuu jooksul ei ole midagi suudetud välja uurida, seda vist selles eelnõus toimet Jüri nimetatakse teha, kas sa tahad öelda, et see on nagu õige? Ma arvan, et võib-olla peaks hoopis kiirendama nyyd menetlusi, mis on ette nähtud dokumentide väljaandmiseks ja dokumentide kättesaamiseks ja, ja selleks ei piisa muidugi ainult, et Eesti seadusandja jõuks jõust, aga, aga Eesti riigi jõust läbirääkimisteks teiste Euroopa riikidega ja, ja võib-olla ka mingisuguseks rahvusvahelisest koostööst võiks ju sellele pühenduda, et, et me saaksime ilmselgelt üle Eesti piiride ulatuvate kuritegude puhul kiiremini nendele asjadele jälile, et sellest peaks olema huvitatud kõik, et noh kui me vaatame Küprose juhtumeid või, või mis iganes muid praegu ka nii-öelda maksuparadiisi sellest välja tulnud nimekirjade kohta igasuguste inimeste kohta, kes seal oma raha varjanud Eesti ajakirjandus sellest vist küll väga palju ei kirjutanud, aga aga põhimõtteliselt on analoogilisi juhtumeid ju viimasest ajast hästi palju ka muudes riikides, nii et võib-olla et võib-olla, et oleks teisedki riigid selliste asjade uurimise kiirendamisest huvitatud. No kui mina seda olukorda vaatajana küsin, millepärast mulle tundub, et need asjad nii aeglaselt käivad, siis ma arvan, et tegelikult on häda pigem selles, et tegemist on mõnede prokuröride või politseinik või osalt ajakirjanduse sellise suhteliselt üksiku huviga, et riigi kui terviku tuge või soovi nendes asjades kindlasti selgust luua. Ma ei taju mitte kuidagi, et see, see on, see, mis on tõsiselt häirida. Võib-olla see on kõigile kasulik, võib-olla on võimulolijatele ka kasulik, et opositsiooniliidri tegevust uuritakse aastaid ja aastaid ja aastaid ja kogu aeg ilmuvad äripäeva esiküljel või mitte kogu aeg, aga, aga nii see kord kolme kuu tagant mingid lood. Võib-olla saan uuritavale ka kasulik, sellepärast et mine tea, mis välja tuleks, kui uurimine ükskord lõpule jõuaks. Olukorrast riigis. Ja lõpuks räägime siis ühest natukene selgemast asjast nukuteatrist. Tõsi küll, kui vaadata seda, millest, mismoodi on, mismoodi on reageeritud nukuteatri juhi ametist lahkumisele ja nukuteatrist toimuvatele toimunud rikkumistele, eelkõige autoriõigusrikkumistele, aga ilmselt ka muudele, et siis võib öelda, et paljude inimeste jaoks, kas teadlikult või mitte, on see asi jälle väga-väga ebaselge olnud, et ma siin vaatasin. Viimase näitena oli vist Jaak Allik minu arust üks Eesti parimaid teatrikriitikuid ja teatriasjadega kindlasti ülimalt hästi kursis olev inimene. Võrdles vist. Kuidagi suutis Mari-Liis Lille kõne rakendada Meelis Pai vallandamise vankri külge, öeldes, et umbes sellest kõnest pole midagi kasu. Kui samas toimub sellise äärmiselt silmapaistva teatrijuhi nagu Meelis Pai elavalt nülgimine või midagi sellist. Et noh, eks eks, eks ta, eks ta ole, aga aga minu meelest on nagu väga meeldiv ja ausalt öeldes ka ootuspärane, et kui üks riigi poolt rahastatav suur kultuuriinstitutsioon ikkagi järjekindlalt sülitab autoriõigustele. Ja, ja me ei räägi siin nagu sellest viimasest šveiki etendusest või ka Puhhi etendusest, vaid tegelikult pisut internetis otsides igaüks leiab üles. See oli vist Eesti Päevalehe artikli 2003.-st aastast, kus saame teada Meelis Pai juhtimisel. Nukuteater kõrges kaares eiras autoriõigus juba juba 10 aastat tagasi. Et ja muudele sellistele asjadele, et tähelepanu pööratakse, et see ju tegelikult normaalne, et ei saa olla niimoodi, et meil on teater. Aga kuna tegemist on nukuteatriga ja kõik armastavad nukke ja, ja lapsed käivad seal vaatama siit, siis see teater võib erinevalt teistest Eesti riigi kodanikest ja, ja ettevõtetest võib lihtsalt jäta mingid asjad maksmata või jäta mingeid lepinguid tegemata või lihtsalt ei eirata eirata seadusi ja, ja kokkuleppeid, et autoriõigused vaatame reaktsiooni, mis näiteks nii-öelda tavaliste inimeste poolt on olnud, siis mul on tegelikult ikkagi siiralt kahju, et see autoriõiguste asi on Eestis selline. Tundub, et mitte väga teadvustatud ja mitte väga läbimõeldud asi, et kui, kui mingi inimene on kirjutanud mingisuguse lasteraamatu luuletuse näidendi ja tal on korra nagu selle raamatuga näidendist makstud siis selle lihtsa liigutusega ongi justkui nagu see tema loodud väärtus muutunud kogu ühiskonna poolt igavesti ja ilma tasu maksmata kasutatavaks, et see on väga absurdne tegelikult. Ja seda olukorras, kus me räägime kogu aeg, et et majandus muutub, ühiskonnakorraldus muutub järjest rohkem materiaalsed varad ja väärtused muutuvad vähem tähtsaks, intellektuaalne omand, muutudes tähtsamaks, aga me siin Eestis jätkuvalt elame selles arvamuses, et kui inimene on juba korra oma raamatu, artikli või luuletuse eest tasu saanud või, või ka pole üldse saanud, mis vahet sellest, et meil on olemas internet ja teeme kõik kõigele korraga kättesaadavaks ja kõigil on väga tore olla. Sa tõstsid need siin autoriõiguse esiplaanile, mis tegelikult Kultuuriministeeriumi poolt läbi viidud auditis ja ka nendes etteheidetes, mis Meelis Baile esitati, ei olnud niivõrd esiplaanil. Et noh, ma kujutan ette, et autoriõigusega võib juhtuda segadusi ja, ja sel juhul need klaaritakse ära ja makstakse tagantjärgi ära, palutakse vabandust ja saab asja korda, et tegelikult see põhjus, miks kultuuriministeerium nii ägedaks läks, oli ikkagi see, et ei tuldud omadega ots-otsaga kokku, et majandati kogu aeg miinuses ja, ja keerutati seda puuduolevat summat üha suuremaks ja lükati aastast aastast ja edasi, et. Meelis Pai ei suutnud teatrit nii juhtida, et teater ei oleks pidevalt võlgu ja nõukogude lubas seda teha. Et ma arvan, et samas kultuuriminister Rein Lang on andnud ikkagi hästi suure panuse omalt poolt selleks, et see reaktsioon ka täiesti arukate ja, ja viisakate inimeste poolt olek oli meelispaik toetav. Mu meelest on nii, et tihtipeale võtab mingi õige asja ja käitub sealjuures täiesti talumatult ja räpakalt, püüdes seda õiget asja või õiget asja ajada. Et antud juhul kindlasti ministeeriumil on õigus või oli õigus ja on õigus nõuda teatri käest, et see majandaks nende summade piires, mis ette on nähtud, et see majandamine lõpeks aasta lõpul plusspoolel ja, ja kõiki muid samuti, et lepingud oleks sõlmitud ja, ja nii edasi ja nii edasi, et see on kõik õige nõudmine ja, ja kui ettevõtte juht sellega toime ei tule, siis tuleb juht ka välja vahetada. Ma olen nõus, aga, aga see stiil mingil viisil seda tehakse. Millise meediakära saatel milliste selliste isiklike rünnakute sõnavalingute ja ma ei tea, mille saatel, et see häirib mind tõsiselt ja ma arvan, et ka neid inimesi, kes on, kes on paid toetanud häirib see, et kui ette ettevõtte juhil on pahandusi või asju, siis ta kutsutakse enda juurde ja mitte sellises stiilis nagu lang kutsus nõukogu esimeest Jaan Puusaagi enda juurde meiliga üks päev või kaks päeva ette teatada, teatades et see kiri on mõeldud korraldusena või mis iganes selliseid diktaatorliku väljendit kasutades vesteldakse, püütakse ühisele arusaamale jõuda selles osas, kas saab veel koos jätkata või ei saa koos jätkata ja ja tehakse need asjad sel viisil klaariks, et minu meelest kultuuriministeerium ei ole noh, selles osas neid asju hästi ajanud, ehkki on ajanud õiget asja, et teatris peavad rahaasjad korras olema, selle vastu ei saa kellelegi midagi olnud, aga ega vaielda. Aga, aga ministri stiil on, on olnud küll selline, et seda ei tahaks nagu kordumas näha või, või, või, või üldse ministrile sobivaks pidada, et minister võiks viisakamalt ja soliidsemalt asju ajada. Ma ei taha nüüd siin niivõrd Rein Langi stiil õigustada, kui ma tahaks öelda, et eks tõenäoliselt võib ju olla ministeeriumil ja seal, kus ka minister Rein langil veel infot nukuteatri tegevuse kohta, mida avalikkusel ei ole ja siis võiks info olla prokuratuurile ja, ja võib-olla see info ei olegi selline, et seda saaks nagu avaldada või ka prokuratuurile esitada, lihtsalt seda teades ka viisaka inimese närvid võivad, võivad pisut pingule tõmbuda, et ma tõesti mõtlen, et ilmselt oleks mõistlik olnud minister longist pisut viisakamalt nõukogu esimees tagasi kutsuda, aga jaa. Aga, aga siiski, kui mõelda selle valetamise peale selle iga iga küsimuse peale ka ajakirjanduse koges tegelikult seda korduvalt ja korduvalt, et ühe sama päeva sees tundidega saadi täiesti vastupidiseid vastuseid Meelis Pai käest mingitele küsimustele, et et see võib ikka natukene nagu närvi ajada küll. Ma tahaks väga loota, et see nukuteater nüüd ainus selline näide Kultuuriministeeriumi päris suures haldusalas, kus samasugusel viisil mingitele reeglitele või või nõuetele vilistatud, aga päris kindel ma selles olla ei saa sellest, et noh, et kui nukuteater sai niimoodi sisuliselt aastaid asju ajada, siis kus on see garantii, et et mõni teine asutus, mis võib olla nii palju silma ei torka on üsna analoogseid asju teinud. Eksteatrites. Isegi rahadega raskusi olnud ja, ja ega need ei ole ju asutused, mis oleks ülemääraselt finantseeritud. Et ikkagi enamasti on tegu, et omadega kuidagi toime tulla ja, ja ja ei supelda kullas, aga, aga ma olen kõigega nõus, mis sa ütled teatrijuhi tegevuse kohta, kiida seda sugugi heaks, aga ma ikkagi jääksin selle juurde, et, et minister ei peaks ka siis kui tal on õigus käituma nii, nagu lang käitub, et see on ikkagi üldisem stiil, mida, mida kultuuriminister meil esindab, et kui sa vaatad neid teisi asju ka, mis tal on olnud tuleb mingisugune digiraamatute avaldus, numbrid on umbes sajakordselt paigast ära, prauhti me ei toeta, kirjastajad ei toeta paberraamatuid, edaspidi hakkame tegema ainult e-raamatuid, sellepärast e-raamat on tulevik. No mingisugune selline stiil, no mis, mis asi see on või siis raamatukogu hoidjatele öelda, et edaspidi mingit kaartlandi ja noh mis iganes muuseumi töötajaid on ähvardatud ja hirmutatud, nagu vähegi jaksatud on. Et minister on väga kõrgel positsioonil, tema sõna on, kostab väga kaugele, väga kõvasti ja sellepärast minu meelest tuleks neid sõnu ütelda palju rahulikumad ja palju tagasihoidlikumalt, et see võimendub. Võimendab mitut moodi ja pole ka mõtet tõesti mõnitada, solvata või, või alandada neid inimesi, kelle sa ise oled alles hiljaaegu määranud sihtasutuse nukunõukogusse, mis, kes on valitud nõukogu esimeheks. See on langi enda valik, enda kinnitus, kõigest paari kuu tagusest ajast ja siis hakata nendega käituma niiviisi, et kohe tuleb minu juurde, võtad püksid maha. Sellega on meie poolt tänaseks kõik, Anvar Samost ja Kalle Muuli taas nädala pärast. Olukorrast riigis.