Siin oleme, jätkab oma teise saate tunniga, stuudio on meil, võib öelda paksult külalisi täis. Sel nädalavahetusel tähistatakse Tallinnas ülemaailmse tsirkusepäeva ja sellest me kohe rääkima hakkama. Hakkamegi. Meil on külas Toomas Tross ehk tuut. Kui nii võib öelda, eks. Siis Terje Bernat tsirkusestuudiost olija tere ja Kaja Kann oma tsirkusest tervist. Tsirkuseartistid koose testi laupäeval siis selline suur päev ülemaailmne suisa ja siis ka tegelikult siin Tallinnasse blogis kohe ära, et kas tegelikult Tallinn on siis see koht või laienesse kuskilt mingitest siiretega kuhugi mujale Eesti Eesti pinnal? Toomas seal kuna tegemist on üleilmse tsirkusepäevaga, siis see tsirkus toimub justkui sellel päeval üle ilma aga Eestis on ta koondanud hästi ilusasti Tallinnasse. Nii et ikkagi laupäevane päev, siis, kes üle maa üle Eestimaa siis on huvitatud, siis tuleb ikkagi tulla pealinna kohale. Et võib-olla paar sellist võib olla märksõna kohe alguseks ära. Mis tsirkus päev siis konkreetselt siin Tallinnas endast kujutab? Ma saan aru, et ka selline traditsiooniline tsirkuserongkäik on näiteks ka täiesti siis tulemas. Jah, laupäevane päev tsirkuse mõistes algabki siis selle tsirkuserongkäiguga kell 12 Vabaduse väljakult ja sinna on oodata rohkelt osavõtu nii tsirkuseartistide, tsirkusesõprade kui muidu fännide poolt ja tegelikult on sinna oodatud kõik inimesed, kes tahaksid tulla, kes tunnevad, et nendes on see väike tsirkusepisik olemas või kes tahaks pisikuga nakatuda. Kuidas seda pisikut nagu ära tunda, et kui, kui nüüd hakkad mõtlema selle peale, et ei tea, kas mul on. Võib-olla see sirkusest võib-olla see osa inimestest, keda me kutsume selliseks riukalikus, eks, või, või haaba. No näiteks, kellel meeldib teistpidi seista ja, või kellel meeldib asjadest teistpidi aru saada. No nii kas siis kätelpealse kätelseis väga hea, mõnus, seisad näiteks diivani ja see on raskest. See rongkäik näebki siis välja, et nagu niimoodi tagurpidi inimesed kõnnivad, siis mööda Tallinna tänavaid ringi või. Aga teistpidi mõtlemine, see võib-olla tuleb paremini välja kui kõndimine mõnel, aga eks igaüks tõesti peab nüüd hakkama kompama oma mõtlemises ja kihased, mida ta tahaks tegelikult teha, kui saaks ennast vabaks lasta ja kas siis peab või võib tulla siis rongkäiku tervitama siis vastavates mingist kostüümides võib kaasa võtta mingisuguse? Noh, ma ei tea, näiteks trummi või, või siis trompeti. Absoluutselt see kõik, mis sa mainisid, on lubatud ja teema on tsirkus. Kuidas keegi seda teemat käsitleb, see on juba igaühe enda otsustada. Täitsa põnev, nii rong. Rongkäik, aga siis on seal veel väga põnevaid asju, näiteks tsirkuse olümpia, no mida see tähendab, et hakata 11 nagu proovile panema seal või? Ja inimesed panevad iseendid proovile seal sõbralik olümpia, et selgitada välja, kes on kõige võimsam kätelseis ja kõige parem monoratta seljas püsija, osuwem, songlör, hularõngaga. Kuidas, kui kui sul on nagu jalgrattal üks ratas katki läinud, sa võtad selle alt ära ja on üks ratas ainult alles jäänud, siis ongi monorad. Aga kas see on selline ikkagi nagu noh ainult nagu professionaalsetele tsirkus artistidele mõeldud või võivad ka need, kes on kodus võib-olla siis selle monorattaga sõitmist harjutanud, tulla ja sealt osa võtta? Igaüks võib tulla ja osaleda, ei ole tähtis, et sul on Elle diplom selles valdkonnas või et sa oled kuskil lubis hingekirjas, see on avatud kõigile, see on sõbralik sündmus, loodetavasti tore meeleolukas, elavat muusikat tänavaartiste nii palju, kui ilm vähegi võimaldab. Aga võib-olla see alade loetelu, kas, kas see, mis seal oli, eks ole käte peal võitseistanio siis monorattaga sõita siis Angleerisculeerimine on ja mis ala seal on seal veel midagi? Hularõnga keerutamine. Aga see on vist päris lihtne asi, minu meelest. Ma arvan jah, et sa võiksid peale töötena harjutada natukene sisse läheb veelgi paremini. Ma ei tea, ma ei ole enda enda peale praegu ei mõelnud, aga kindlasti kuulata sees on hästi palju neid, kes kes nüüd süda ala tahaks. Hularõngaga või rohkemat, aga ma olen ikka tsirkuses näinud terve keha neid täis. Me seekord katsetame ühe hularõngaga, aga žongleerimine kuulajate hulgas on kindlasti inimesi, kes oskavad žongleerida kolmega, ükskõik millise kolmevahendiga žongleerimine on teemaks. Sõnadega žongleerimine ei lähe arvesse seal Räpisaliseeruma, selles mõttes ikkagi on kolme objekti õhus rahulikult, ka verbaalselt akrobaatikat. Ja see ongi rohkem sinu ampluaa siis toomas. Ja aga üldiselt rongkäik on tõesti selline traditsiooniline asi, eks ole, tsirkus, tuleb linn, see on selline asi, mis on läbi sajandite võib-olla olnud, aga nojah, sa olümpia nagu mingi uuema asjaga, mis kus, millal saab siis seda traditsioonilist? Areeni peal siis heitlevad, tead kleitide ja, ja siis nende, mis need on nüüd akrobaadid, anne akrobaadid on seal ja siis on need loomad igasugused, eks ole, lõvi, kas karu, kes sõidab taga ja nii edasi. Kus see areen püsti pannakse? Kõigepealt rongkäigu kohta veel, et see on tõesti traditsiooniline kogu tsirkusemaailmas, aga Eestis ei ole midagi seni väga traditsiooniline. Et Eestis neid tsirkuserongkäiku käike siiski pigem ei toimunud. Mulle minu eluaja jooksul meenub üks tsirkus, rongkäik, mis toimus paar aastat tagasi. Selles mõttes lausa ajalooline, et vaat nüüd üle ma ei tea, mis aegade jällegi tsirkuserong. Haabeldvast peab ehk nii-öelda seda mainima ka, et see üleilmne tsirkusepäev on ka tegelikult suhteliselt uus kraam. Et niimoodi üle ilma peetakse teda vist kas neljas kord, et tsirkus ei ole nii-öelda siiamaani vaevaks võtnud, et et ta peaks ennast nagu üle maailma mingisuguse päevaga inimestel meeles pidama. Aga nüüd on see niimoodi tehtud ja Eestist siis teist korda. Kui aktiivselt mujal maailmas seda tähistatakse seda tähistatakse väga paljudes riikides on isegi oma kodulehekülg loodud selle tsirkuse üle majanduse tsirkusepäeva kohta. Tsirkusepäeva patroon on muide Monaco printsess Stefani. Selge areeni juurde me veel ei jõudnud, aga kuulame kuulama nii kaua muusikat ja see peaks olema ka meil tsirkuseteemaline muusika igatahes, ja see ongi testi, mis see siis on? Mis prantsuse artist roppa April Epelfishis ja prantsuse artist sellepärast et uus tsirkus, uue tsirkusekunstivorm on pärit just prantsuse Ma ei tea, mis see uus sirgus on, sellest räägime hiljem. Siin me oleme, täna oleme tsirkuselainel, valmistume kuidagi siis tõesti laupäeval toimuvaks ülemaailmseks tsirkusepäevaks, kus tõesti ka tsirkus tuleb ka Tallinnasse, nii et kes on siis maalt ja kes on maalt ja hobusega, mis iganes. Hakake juba tulema. Hakkake tulema jah, et jõuate kindlasti laupäevaks kohale, sest hästi palju asju just tsirkuse mõttesse toimuvad, räägime täna Toomas trossi, Terje Bernati kaja kanniga, kes on, kes on kõik tsirkuseinimesed ja oskavad siis rääkida, mis toimub sel laupäeval. Tallinnas rääkisime juba sellest, et tuleb hästi vinge rongkäik, kus võib ka kaasa lüüa erineval moel, et leidke see tsirkuse pisikeses endast kohe üles ja lööge siis rongkäigul kaasa ja siis tuleb ka tsirkus olümpia ja nüüd räägiks sellest, et mis, mis siis nendel areenidel või areenil näha saab, et kes alustab Toomas. Kõigepealt tsirkus sedapuhku ei olegi areenil. Veel vaid on arendi pealt kolinud lavale ehk kõhk, õhtune suur tsirkusepäeva etendus toimub nukuteatri laval. Ja see on vast üks üks kõrvaltvaatajana võib-olla üks kõige lihtsamini arusaadavaid erinevusi traditsioonilise ja uue tsirkuse erinevusest ehk tsirkus ei pea olema ja enam areenil ja selle peakappama ringiratast vaid ta on tulnud teatrile lähemale. Teatrivormile ma pean silmas. Ja ta saab väga hästi hakkama ka lava peal teatrilava peal või kontserdilava peal või ja, ja etendused on läinud rohkem sedasorti, et et nad on seal, jookseb ka mingi lugu aeg-ajalt. Ta ei ole ainult numbrite jada või etteastete jada. Et uus tsirkus ongi tsirkus, uutmoodi. Uuesti. Jah, et see uus silkus selline mõiste siis nüüd, et me peamegi vist seda natukene ka veel rohkem lahti rääkima, et üht-teist Toomas nüüd juba rääkis. Et võib-olla laval võib-olla ka teatria jutustusega seotud, et mis siis veel öelda, et ma saan aru, et Terje, Kaja, teie olete nüüd mõlemad sellise uue tsirkuse esindajad, no Terje missal isad Vello Toomase jutule, et mis uus tsirkus on. Ja mida seal näiteks ei ole, mis siis nii-öelda vanast tsirkuses on, et jõehobusid ilmselt ei ole. Jõehobud on näljas täielikult ja tegelikult ka kõik teised loomad. Et loomad ei ole, ei saa mängida rolli või kedagi teist uues tsirkuses. Loomad on välistatud. Võib-olla juhul, kui artistil on isiklik koer kaasas, kes mängib tema isikliku koera ehk siis ta ei mängida, on koer. Et siis see on võib-olla lubatud. Kas nüüd see uus tsirkus, kas sa natukene mingisuguse loomade aktivismi-ga seotud, et, et me ei taha ikkagi noh, vaenlane heidetakse ette traditsioonilise tsirkuse, vaid seal toimub nagu mingi loomade piinamine? Ma ütlen väga vaikselt, tsivilistide kohta ei oska midagi öelda, aga see on ju päevselge, et noh, miks peaks looma sundima mingisugusesse rolli või riietama teda või, või panema teda talle mittesobivasse keskkonda aktivist olema, et sellest Kui midagi head inimene teeb asju, et miks, miks ma peaksin tegema tööd ja kui ma, kui ma ei saa nagu raha? No vot see suhkrutükiga saamine on ka küsitav, sest et me ju kõik teame, kuidas vanadel laadad sirkustel pandi kanad tantsima. Harjutamine, käisime ka lihtsalt kana, pandi kuuma vanni peale ja pandi muusika mängima ja kolm korda tehti niimoodi, neljandal korral võeti kuum pann ära ja pandi muusika mängima kana kukkuse edasi tantsima. Ma arvan, et see loomade teema ei ole uue tsirkuse puhul isegi üleval, et oluliseks saab ikkagi see sisuline tegevus, et miks, mida artist tahab öelda. Et mitte see trikk, mida sa esitad otseselt, vaid vaid see trikk on lihtsalt sinu väljendusvahend, võimalus ennast esitleda, oma ideed mängida. Äkki siinkohal ongi hea rääkida oma tsirkuse lühikesest lõigust, mida me seal õhtusel galakontserdil siis esitame. Et meil on kaasas muusikud ja laulja, kes teeb oma häälega siis erinevaid trikke ja samal ajal teevad tsirkuseartistid trikke. Ja meie teemaks ongi see, et me katsetame ja uurime neid trikki piire ja publiku arusaamist sellest, kas oli trikk ei olnud, et kui osav sa pead olema, et publik saaks aru, et see nüüd oli ägedrik või kas piisab sellest, et mina nii ei oska, et nüüd tasub plaksutada või me trummidega põristame tradid, nii nagu traditsioonilises tsirkuses selle meeleolu üles paneme plaksutama, publiku kaasa ja siis tegelikult trikki ei tee või tõstan ainult ühe näpu üles, et meie nagu uues tsirkuses, selles mõttes tegeleme selle lavaruumi ja publiku ja esineja vahelise Aru saamata reeglite, tabude uurimisega või katsetamisega või, või kuidas see töötab, see energia, mis tuleb lavalt, läheb publikusse ja siis tagasi. Nii et publik on ikkagi päris aktiivselt kaasatud siin. Ta on täpselt sama aktiivselt kaasatud kui igal teisel teatrietendusel aga meie proovime manipuleerida olukorraga, et kui sa oled harjunud publikuna, et nii tuleb teha. Nüüd tuleb plaksutada Vi, nüüd tuleb püsti tõusta või või mida sa pead teatris tegema või tsirkusest tõrjuma, et proovime natuke inimesi kutsuda sellest mugavustsoonist välja astuma, et, et äkki sa käitud nüüd teistmoodi, et kõik sõltub sellest, kuidas artist laval käitub. Ja kui me traditsioonilise tsirkuse puhul oleme harjunud, et ta näitabki, kui osaldan, kui kihvt sätendav trikoo tal seljas on, kui ilus figuur tal on ja kuidas ta suudab teha seda trikki. Aga me proovime siis neid kujundeid, mis toetavad seda trikki näitamist kasutada nagu vales kontekstis. Ei no täitsa täitsa. Kas siis ütleme, et te saate ju seda etendust ainult ühe korra teha, sest et järgmine kord juba publik teab, kuskohast nendega manipuleerida. Meie saame seda etendust ikka nüüd on juba teada, et kaks korda teha. Järgmine kord. Me teeme jazzkaarel järgmisel laupäeval ja siis palju pikemas vormis, aga aga ega siis publik ei ole alati üks ja sama või et kui sina tuled, vaatame, kas sa oled sama kui Toomas, tuleb vaatama, et, et ja kaardist alati kuulab olukorda, mis saalis toimub. Ja see ongi juba nüüd artisti mänguma igal õhtul astuda üles sedasi, et see oleks justkui see üks ja ainukene etendus, kus ta täna esineb, ehk siis see hetkes ja situatsioonis olemine. Ja selles hetkes aus olemine on vast see see eesmärk, mille poole iga artistiga esineja püüdleb. Tulge ja et siin on tasa. Mulle tundub, et see oli nagu suurem tähendus sellel kuidagi mugavustsoonist välja puksimisele, et et mine tea, et võib-olla see on, aitab inimesi ka ma ei tea oma eraelus miks mitte ka oma noh, laiemalt ühiskondlikus elus võib-olla siis vahel nagu oma mingitest harjumustest lihtsamini välja saada, et ei ole nii poliitilises mõttes niimoodi, et osa inimesi on varjunud teatud erakondi hääletama umbes automatismist, vaid ta võib-olla isegi mõtleb vahel nagu enam, või kui. Kui etendus suudab natukenegi panna vaataja teisiti mõtlema või üleüldse võib-olla mõtlema millegi üle, ükskõik siis mille üle või kui ta suudab natukenegi teda muuta siis on see etendus oma eesmärgi täitnud. Kuulge, äge, selle peale peaks kohe muusikat kuulama ja nüüd me kuulemegi muusikat, mis on siis ka, kõlab kindlasti nii, noh, sellel laupäevasel tsirkusepäeval Jah, kriminaalne element. See oli siis kriminaalne elevant, keda ka laupäeval siis nukuteatri laval näha saab ülemaailmse tsirkusepäeva puhul, kas kriminaalne element esineb eraldi või on ta mingisugusesse shousse kaasatud? Laupäeval, siis toimub vaba lava, üritas, mis tähendabki sisuliselt vaba lava, et tegelikult kõikidel osalev osalejatel oli võimalik panna välja seda, mis nad soovivad sellisel kujul, nagu nad soovivad, nii pikalt, enam-vähem kui nad soovivad. Ja oma tsirkus tulebki siis välja seal sellise väikese mini uue tsirkuseetendusega. Ja meil on seal veel esinejaid. Mustkunstnike liidust Meelis Kubo näiteks ja Vello Vaheri tsirkuseperekond on esindatud ja tõepoolest ka kriminaalne elevant läheb kaasa, nad mängivad ühe selle etenduse teises osas ja, ja siis oli mõned noored artistid illustreerivad nende lugusid sirkusete aastatega. Kriminaalne elevant on nii-öelda integreeritud sellesse etendusse, nemad teevad etendusele live muusikat. Jeff integreeritus, kriminaalsesse element, kriminaalne elevant on siis tõesti selline bänd, mis tundub, et on juba hästi lõimitud sellesse tsirkusekultuuri, kohaliku tsirkusesse tsirkusekultuuri. Kui siin ennem tahtsime peale panna siis sellist muusikapala, mis ilmselt, et väga paljudel selle tsirkusega siis seostab loomulikult sisse ei kee Circus ja, ja et siis see oli kaja vist oli, see ütles kohe ära, et ei ei, et seda ei taha, et seda, et see on kuidagi nagu noh, ühelt poolt nii iseenesest mõistetav, aga, aga lausa ei sobi. Nad lihtsalt otsima viisakaid sõnu. Miks on väga hea ansambel ja väga ilus lugu. Aga väga jah, aga, et et siin on see märgistamise küsimus, mis tänapäeval toimub, et, et kui ma ütlen, et tsirkus saab toimuma ja siis tuleb see Fix'i tsirkus, siis kõik inimesed, nendel on seal taga see pilt, mis sorti tsirkust nad ootavad. Ja me ei tahaks neid eelarvamusi näha seal saalis, kui inimesed tulevad vaatama etendust. Et nad tuleksid vaba ja lahtise meelega, et nad võtaksid vastu seda, mida me pakume, et see, see Fix'i tsirkus, lugu lihtsalt on nii kindel sümbol. Ja ma arvan, et see ei kehti meie etenduse puhul laupäeval. Seekord me kasutame Mozarti muusikat, ütleme nii, enda eest jääd seekord me kasutame teist sorti muusikat, ütleme nii. See on päris hea asi nagu ikkagi, nagu teada, et selline väga väga traditsiooniliselt klišeed, siis miilits kaasa kaasa võtta, siis seekord äge, et, et tundub, et siis nagu Eestis ikkagi selline tsirkuseelu on päris päris kuidagi intensiivne või vähemasti täiesti elav tsirkusekultuur, mis te selle kohta nüüd ütlete, ise seda? Meile oma tsirkuse poole pealt vaadates on küll mulje jäänud, et sa ei jõua seda tööd ära teha. Et see, see ei lõpe kunagi, et kuna meil käivad tsirkuses ja ilmselt ka fliis käivad alates kolmandast kolmandast eluaastast kuni 62 on kõige vanem inimene, kes meil tegelikult hobi korras tegeleb tsirkusega, mis asja ta teeb, seisab pea peale, keerutab hularõngast žonglöörija väga äge kuulda, igatahes sellist asja, aga tänapäeval inimesed, mis, mis ongi hästi kihvt minu meelest ka, et nad enam ei, et sa ei piirdu ainult sellega, et kas sa teed kepikõndi või, või neid spordialasid, nad lihtsalt tahavad tegeleda enda kehaga ja tsirkuses on veel see pluss, et ta saatke oma vaimuga tegeleda näiteks songlöörides. Et seal peab olema väga hea koordinatsioon. Et sa saad enda keha lihtsalt arendada. Miks on Sirk kusagil just ja miks tsirkus on nii paljudele võimalik, kes on sellepärast, et ta multidistsipliin ja, ja igaüks võib leida endale sealt sobiva ala, kas siis ka sellesama 62 aastane inimene võib leida midagi sobivat enda jaoks, mida ta saab harrastada, ta ei pea hüppama kahekordset saltot. Aga samas mõni teine võib. Ja see on võimalik lastele, noortele ja täiskasvanutele, kellel on erinevad erinevad eesmärgid ja erinevad anded. Žongleerimine on täiesti erinev akrobaatikat ja tasakaalu hoidmine on täiesti erinev. Lonaadist. Kas kuidagi saab üldse kokku võtta niimoodi paari lausega, et mis asi see tsirkus üldse on, et me siin räägime ka, kuidas laupäeval on, on akrobaadid, on ansambel, on klounid, on mustkunstnikud täiesti ju noh, seinast seina asjad. Kui me võtame professionaalselt, siis tsirkus on etenduskunst kus tehakse lavastusi täpselt nii nagu teatris või muusikas või ükskõik mis muul alal. Aga kui me nüüd rääkisime sellest hobi korras tegelemisest, siis, siis ta kindlasti ei ole etenduskunst, eks siis ta siis ta on kehakultuur, äkki harrastuskehakultuur tema kohta öelda on vähe? On vähe. Et saadest justkui nagu jääb puudu, aga ma saan aru, et vähemasti huvilistest, kes tahaks kõige sellega või siis nende üksikute aladega seal tegeleda, puudus ei ole, et sa nagu hea märk, aga aga mis, mis perspektiivid neil on, kas, kas see on nagu ikkagi rohkem nagu tõesti iseendaga tegelemine ja nagu hobi või kui paljudel nagu avaneb võimalus tõesti seda teha siis nagu leivateenimise või siis töö eesmärgil, mis, mis see turg siin on, et või, või Keitega väljas kuskil Soomes esinemas? Tsirkusest rääkida siis tegelikult iga artistiga esineja, kui ta on milleski väga hea. Ja ta teab seda, või isegi, kui ta ei tea, kui keegi näeb tera ja ütleb, et sa oled väga hea selles siis tal on võimalik leida esinemisvõimalusi alati, kas siis Eestis. Nüüd on ju piirid lahti, mine, kuhu tahad. Väga paljud noored, kes on läbinud nii oma tsirkusekooli kui ka Folinsilguse kooli, on läinud edasi õppima teistesse riikidesse teistesse truppides esinema. Et on võimalik elada ja elatis sellega teenida. Isegi Piip ja Tuut tegelevad ainult sellega, millega nad tegelevad ja niimoodi püüavad endale elatist teenida, ehk siis elavad sellest ära, mis nad teevad. Samas Eestis Eestis sellega leiba teenida jääb ikkagi tõenäoliselt väheks ja noh, teine asi on see, et artisti oma vaimu värske hoidmisena ikka sa tahad esineda kuskil suures grupis, lahedas produktsioonis välismaal artist peab leidma jah, endale võimaluse ja publiku esinemiseks ja ainult Eestis seda teha on ikkagi natuke närb. Lihtsalt meil on, Eesti on selles mõttes, et vaatajaid on siin vähem. Me käisime läinud suvel Indias esinemas festivalil. Meil oli neli etendust, a 500 inimest saalis. Ma mõtlesin, kui ma teeksin Eestis neli etendust iga kord 500 selle saalile, siis ma võib-olla umbes pool aastat ei saaks või ei peaks midagi tegema. Et lihtsalt need vaatajaid on meil märksa vähem lahti, meenutab ikka sinna minema, kuskohas on inimesi? Üks asi on vaatajad ja teine asi, mis, mis minu meelest mulle hästi oluline on, alati on see, et sa saad oma kolleegidega rääkida, et siin, Eestis sa ütled sõna tsirkus ja ikka tulevad needsamad naljad, et habemega naine ja ja nii edasi, et aga natukene ei jaksa seda enam kuulata. Et välismaal olles ja uue tsirkuseringis festivalidel käies sellest enam ammu ei räägita, sellel ei ole mingit tähtsust, et, et sa saad rääkida oma kolleegidega. Ja see on nii spetsiifiline ala, et see isegi praegu Eesti kontekst või Eesti või rahvuslus või, või tsirkusemaailmas ei kuulu üldse siia juurde, et miks me peaksime eestipärast muretsema. Me muretseme tsirkus arendamise pärast. Tsirkust peetakse ammu juba absoluutselt rahuldus vaheliseks, mitte ainult nagu Eestis me me ei arva, et see on rahvusvaheline kunstivorm, vaid julgelt võin öelda, et kogu Euroopas on. See on selge pilt, luuakse organisatsioone, mis tegelevadki spetsiaalsete artistide liigutamisega festivalilt festivalile riigist riiki. Etenduskunstina sirkusel see eelis, et ta ei ole seotud sõnaga ehk ta ei ole siis mingi keeleruumi piiridesse jää, vaid ta on sõna otseses mõttes üle ilmine. On siis Eesti artiste ka niimoodi väljaspool Eestit läbi löönud tsirkusemaailmas. Siin meie koolikoha pealt ma saan öelda, et kuna me oleme tegutsenud 13 aastat, umbes et siis selles mõttes on Eestis põlvkond väga noor, vahepeal korraks jäi toppama kuidagi see tsirkus arendamine. Ja nüüd on meil mõlemal koolis lõpetanud esimesed õpilased ja läinud siis ka väljamaale tsirkusekooli. Et me väga loodame, et nad leiavad seal rohkem rakendust, aga nad peavad ikka enne kõik need koolid läbi käima kui päris artisti tööelu tegema hakata, et et me ei saa öelda, et, et meie koolis ei ole veel keegi tööle läinud. Kas Volyyson. No otseselt mitte, jah, me ikkagi püüame hoida seda kvaliteedilippu kõrgel või, või kuidagi liikuda selles suunas, et selleks, et saada tsirkuseartistiks või olla kõrgtasemel dist, sa lähed ikkagi kooli, see kool on välismaale, omandad neid kogemusi, seal sa saad tuttavaks nende artistidega, kellega sa tulevikus teed koostööd, kellega sa lood oma uue tsirkuseetenduse. Et see on pigem pigem jah suunatud sellele, et õppida edasi ja saada veelgi paremaks. Aga samal ajal on oma tsirkuse noored käinud, eks ju, New Yorgis ja Washingtonis ja Saksamaal ja ja nad käivad oma etendustega etendusi andmas seal. Et see ei tähenda, et ma lähen kuhugi nagu stabiilselt tööle, et see on niisamamoodi nagu etenduskunstimaailmas või tantsumaailmas, millega ma olen väga kursis, et et sa ei lähe ühte trupi tantsijaks, vaid sa lood siin Eestis selle etenduse ja siis sa käid sellega festivalidel ja siis tuleb tagasi. Et selles mõttes niisugust tööd ikka on olnud. Kuulame vahepeal jälle veidi muusikat. Oi, see oli äge muusika, siis kriminaalelevante instrumentaalne muusika, nagu ma ütlesin, et tsirkusekunstil noh, reeglina keelebarjäär ei ole, et võib käia iga siin Eesti artistid ka käia igal pool maailmas ja ja mõned vähemasti juba käivad, meil on külas Toomas Tross, Terje Bernat ja Kaja Kann, kes kõik räägivad tsirkusest ja on kohaliku eesti siis tsirkuse kunsti esindajaid ja me oleme täna rääkinud just selliseks nagu uuest siis tsirkusest, mis on mõnevõrra nagu erinev sellest traditsioonilisest ja me oleme sellest ka nagu räägin, rääkinud pikemalt, et kuulake siis järele kuidas see täpselt oli, igatahes seal ei ole. Seal ei ole siis ei, ei loomi on see rohkem nagu selline etenduskunst. Sädelevad trikood ei ole ka kõige olulisemad. Need ei ole jah kõige kõige tähtsamad asjad, aga klounid, kui sellised, kuidas nendega oli, kas klounid mängus? Kloonid on ikka ja alati olnud vastavalt sedasi sellele, kuidas see etendus kokku pannakse või, või mis etenduse tervik endast kujutab. Aga tsirkus on küll vanem kui kloonid, klounid ilmusid sina törts enne või nii-öelda pärastpoole. Aga nad on sinna tükati pidama jäänud ja aeg-ajalt ikka neid lastakse nii-öelda lavale, mõnikord lükatakse lavale. Analegend räägibki sedasi, et kuidas üldse Klooline tsirkusesse. Meie etendusse sattusid Taali kaardina tõmbaja, kes siis lasi teisi artiste areenile. Ja ükskord järgmise numbri esitaja jäi haigeks ja ei olnud suuteline oma numbrit esitama ja sel puhul siis Impressaarioti tsirkus direktor lükkas siis selle kaardina tõmbaja laval ütlesimine täideauk ära. Ja sedamoodi oligi sattunud siis see kloun sinna lavale publiku ette ja ja tegi natuke asju teistmoodi või omast vaatevinklist. Aga püüdis ka kangesti väga hea artist olla ja hea numbri esitaja. Kuidas sina üldse klouniks said, et olid ka see kardina lükka ja kõigepealt või? No peaaegu ja ma olen siiamaani sagedasti. Me oleme hoopiski koristaja rollis, kui me oma etendustega üles astuma, et et aga tee kloonini oli läbi teatri. Ja eks me niimodi olemegi ühe jalaga teatris ühe jalaga tsirkuses ja ja nii-öelda lükata-tõmmata ehk siis kuhu me satume, proovime seal endast parima anda. Aga see on, see on imeline maailm, mille me oleme iseenda jaoks tegelikult avastanud. Ehk siis kui keegi küsib, et kas ma juba lapsena tahtsin saada klouniks Heima, tasin tuukrit saada, lapsena. Aga läks, läks teisiti. Aga, aga see on imeline maailm. Hea on alati teisi inimesi üllatada ja neile midagi. Neid, neid natukene võib-olla nende noh, halb on võib-olla öelda, et et nende tuju heaks teha on ju muid vahendeid ka tuju heaks tegemiseks, aga aga kui sa, kui sa natukenegi äkki suudad testi teist inimest või teise inimese olemist paremaks teha, siis on kloun oma ülesande täitnud. Terje Kaja, kuidas teie siis tsirkuse juurde jõudsite? Lapsepõlves oli juba mingit sellesuunalised plaanid. Ei, mina olen Vändrast pärit ja, ja seal oli kaks huviringi, millega lapsed said tegeleda, üks oli maadlus ja teine oli akrobaatika ja moodusest ehk siis põhimõtteliselt need olid sarnased, ilmselt oligi nii, et akrobaatika oli nagu rohkem tüdrukutele ja maadlus siis rohkem poistele mõeldud, et aga seal me hakkasime käima ja, ja sealt edasi, kui Tallinnasse tulime, siis oli tsirkuse kollektiiv säde, kust me jätkasime tegevust ja ja seal oli ka Terje ja Margus Terasmees, Eero truus ja Pille Kuldkepp ja kõik need, kes praegu on nüüd juba ajavad seda tsirkusemaastiku siin Eestis ja organiseerivad, et me kõik oleme ühest tsirkusekollektiivist pärit tegelikult. Terje seal ka ikkagi lapsepõlves midagi, mingid niuksed, konkreetsed valikud olid ja, ja siis said siukse tõuke tsirkuse poole. Minuga juhtus see, et panin hästi painduv ja siis mind viidi uisutama ja ilu võimlema ja igale poole ja mitmed treenerid erinevad treenerid erinevates kohtades, ütlesid, et see on akrobaat. Ja lõpuks siis ema isa võtsid kätte, viisid mind Mustpeade majja trenni kus ma siis tõenäoliselt oma õige koha leidsin ja, ja siiamaani olen seotud selle asjaga. Akrobaat, kas akrobaat ongi nagu õieti, nagu öeldakse kummist inimene, eks ole, et võid nagu põhimõtteliselt kokku kerida. Ei lähen hoopis midagi muud. Hoopis teine. No hästi, hea võrdlus on see, et kui iluvõimlejad, kes on hästi painduvad, proovivad tulla meil akrobaatikatrenne ja siis nad on väga hädas, sest nende kehahoid on liiga painduv. Et akrobaadid ikkagi näiteks, kas nad teevad neid püramiide, kus nad ronivad üksteise selga või käte peal või kuskil või nad hüppavad, saltosid ja selleks, et sa saaksid, ma lähen väga spetsiifiliseks, selleks, et sa saaksid hüpata, ei tohi su selg läbi käia, nõksaki see tegelikult on, nõuab väga palju treenitust, sa pead olema painduv, samal ajal peaks olema tugev ja sitke kehaehitusega. Et, et, et jah, ei ole alati painduvus, põhipoint. Sa rääkisid. Kolmeaastased hakkavad teil trennis käima, mis see viimane piir on, millal võib veel nagu sust asja saada, niimoodi tsirkuseartistina, et kui sa alustad tsirkuseartistina Agrabadina räägime akrobaadid, praegune lugu, mina tahaksin hakata nagu sellega tegelema, siis on vistike lootusetult hilja. Juba eks. Ma arvan, et see oleneb ikkagi väga inimesest ka, et kui on eeldused ja kui tal on teatav selline just siit kui see tugevus ja mingisugune elementaarne painduvus, kingapaelad saad ikka kinni olemas, et siis ei ole kunagi hilja alustada, aga selge on see, et need lasteaia vanuses lapsed neil on kõige parem arendada just painduvust ja sealt edasi juba see on nagu tegelikult spordimetoodikast teada ja tuntud tõde, et mis vanusest siis, millist osa on kõige parem arendada, et jõutreening tuleb siis hiljem. Osavus treening on seal kuni 10 aastani võib-olla kõige olulisem alustada. Et ka meie treeningud on selle põhjal üles ehitatud. Aga kui keegi tahab saada akrobaadiks ja ta ei pea vaatama endale passi proovib ühe korra, siis tegelikult kohe selgub, et mis on tema reaalsed võimalused ja reaalne väljavaade jõuda kuhugi. No mina olen ere näide sellest, et mina puutusin akrobaatika kui sellisega kokku korralikult, umbes 30.-st eluaastast ja, ja selles vanuses siiski midagi omandasin, mida ma oma töös saan kasutada. See ei ole küll see, kus ma pean kõrgele hüppama või ennast kolm korda kokku klappima. Aga ma kasutan nii-öelda tehnika tasakaalu akrobaatikat, kus, mis siis jaotatakse kahe kahe esineja vahel ära see tasakaal ja niimoodi võetakse erinevaid, kummalisi või kummastavaid poose. Aga Toomas, kas klouniks saab üldse Eestis õppida või kuidas, kuidas nagu alustada, kui sa tunned ennast sellist endast, sellist nagu klouniks saamise soovi. Väga-väga lihtne on selles mõttes nagu klouni kooli, kui sellist Eestis ei ole, siis pead ikka neid kloori mujalt otsima. Ega meie käisime ka õppimas Kopenhaagenis, mis ei olnud üksiti klouni kool, vaid oli teatrikool kus kohas oli üks õpetuse stiile, oli ka klounaad ja sealt see meile külge jäi. Aga kõige tähtsam kõige tähtsama tahtmine, tahtmine ja mina, arvan alati olen mõelnud, et kui kloun suudab kuidagigi üllatada oma vaatajat ükskõik siis millise vinietiga visuaalse või verbaalse ka siis ta, siis ta on ta siis on ta juba heas mõttes üllatav, siis on ta juba väga ligidale sellele ehk tegelikult kui ausalt öelda, siis igaüks, kes millegi üle naerab, võib saada klouniks, kui ta väga tahab ja omandab teatud tehnika. Kui keegi tunneb, et tal on klounigeen sees, et ta võib-olla lihtsalt lausa iga õhtu ma ei tea, teeb midagi siukest peegli ees, vaatab ta nii hea, kas ta, kas ta saaks tulla ka kuhugi ühineda, noh, ma ei tea, võib-olla juba, eks ole, laupäeval, eks ole, kuhugi, aga kuhu ta peaks pöörduma näiteks? Ta on ta on lihtsalt nagu ta tunneb, et ta on hea. Ta võib avada kodulehetsirkus või pimeda Uudee ja seal võtta ühendust meiega ja öelda, mis ta elust ja inimestest arvab. Okei, et seal see on päris hea kass, kes uues tsirkuses üldse märgistust, kui sa ajaloos või, või sealsamas ikkagi uues tsirkuses on mingid sellised staarid ka veel, keda, keda teie muidu imetled austate või, või keda toote eeskujuks võib-olla ka oma õpilastele? No ikka on, ütleme niimoodi, et uue tsirkusemaailmas on paljud truppe kes on, kes on noh, nii-öelda seal, selle oma, selle uue tsirkuse esirinnas, keda on alati huvitav vaadata, kes alati pakuvad uusi uusi elamusi samamoodi kloonidel me teame nii-öelda neid tipptegijaid, maailmasse, kelle etendustele tahaks minna ja ja kes keda vargsi materjalid, oh see see on see, kuhu võiks jõuda või see on see või mida, mida tahaks ka saavutada või, või nii-öelda on näha missugused peaaegu piiritud võimalused tsirkuses on sõna otses mõttes piiritud. Sa võid teha peaaegu kõike. Kõike kui sa täitsa hästi Mind on vaimustanud enamasti prantsuse päritolu trupid, kuna see uue tsirkusekunstiruum on alguse saanud Prantsusmaalt ja, ja Prantsusmaal on ta arenenud kõige pikemat aega ja seal on palju tsirkuse kooleb. Tsirkus on väga levinud Prantsusmaal, ehkki nad ise nii ei arva. Siis mitmed jah, trupid on mind ikkagi väga vaimustunud, üks nendest on Seimzeri etendus õnnestus näha sinifestivali jaoks spetsiaalselt tehtud etendust horvaat bar play teine. Keda ma tahaks mainida, on võib-olla Sirkkbleem näiteks ja neid on veel. Äkki siis ma mainin ka ühe nime, Jani nuutine, mida ma kogu aeg olen püüdnud mainida minule mis ta teeb, siin on ainult see seos, et ta küll on soomlane, aga samamoodi ta elab Prantsusmaal, teeb oma kunsti Prantsusmaal, sest et seal on ilmselt kõige parem struktuur ja keskkond, kus toimetada kaasaegse tsirkusevallas. Ja mina siis naerata lindistatud, mis tuuakse siiamaale, vaata kõik need Zyrte Solei, eks ole, praegu oli, kas need on niisugune. Kuidas see haakub kuidagi selle uue tsirkusega või sihuke traditsiooniline värk. Pigem ma ütlen nüüd kohe esimesena kurjalt, siis teised saavad ümber veenda, et mul on valearvamus, et ma käisin esimest korda, kui ma käisin vaatamas Soomes tsirkus seal ei etendust, ma olin nagu hirmus pettunud, sest et mis minu jaoks on tsirkuses väärtus, on see, et kui ma näen, et lava peal see artist ise teeb midagi. Aga just see etendus juhtus olema selline, kus kogu töö käis lava taga. Kogu see kõige kihvtim töö, et kõik need nöörid ja masinad ja tehnika, kuidas artiste tõmmati, veeti lava, liikus, et ma oleksin tahtnud näha lava tagant, kuidas see värk käib. Et artistid ise nagu lihtsalt hõljusid seal, et, et see oli minu jaoks väga suur pettumus, aga ma ei ole näinud kõiki sirkusele etendusi. Loomulikult. Mina nägin lei etendust Allegri ja seesama, mis nüüd siin oli esimest korda. Ma ei tea, kas ma tohin öelda nii suuri numbreid, pakun need 25 aastat tagasi asju hästi-hästi lihvitud masinaga 19 aastat tagasi, sest see etendus on 19 aastat olnud, siis ma nägingi seda Manhattanil, küll on tore, natuke noorem või, ja me läksime siit eesti keskkonnast eksi, olime New Yorgis ja tahtsime minna tsirkust vaatama. Ja seal oligi see etenduse, see telk seal telgis olid väljas imelikud fotod. Mõtlesin, et no ma ei tea, et siin oleme, telk on, et lähme ikka vaata, mõtlesime, aga see oli imelik, nägi selline udupeen kunst välja ja me me nagu ei teadnud, mida oodata, meil polnud õrna aimu. Ja ma mäletan, et meil oli ainult 80 dollarit ja me olime veendunud, et selle eest peab saama piisavalt pileteid. Piletid olid loomulikult välja müüdud ja meil õnnestus, lõpuks selgus, et ühe pileti hind oli 80 dollarit. Meil õnnestus lõpuks kellelegi käest, kes tahtis ikka nendest lahti saada, need kaks piletit, sest selle 80-ga saada jäime natuke hiljaks, istusime posti taha, kus vene tehnikud tõmbasid nöörist seal, kus vaja ja see etendus oli päriselt selline supermaagia, ma ei ole hiljem midagi sellist enam kogenud, ilmselt professionaalsest kretinismist, et kui sa istud ja sa lähed selle etendusega kaasa, lähed sinna sisse, sind kantakse kuskil võlumaailmas ringi ja lõpuks etendus lõpeb ja siis sa justkui ärkad üles hommikul ja mõtled, et kus ma olen või kus ma käisin või mis üldse toimub. Aga hiljem noh, kõik see, mis Kaja räägib, et tegelikult ma olen tundnud sedasama, et noh, ma ei oska öelda, et kas need tookord me istusime seal telgis oluline tsirkuse juures, tihti on see intiimsus, et sa oled selle artisti lähedal lõpus, artist tuleb kummardama, ta veel hing peegeldab hingad temaga ühes rütmis. Et see on, see pakub neid kõige suuremaid emotsioone minu meelest alati etendustest, et sa oled nagu vahetu kaasaelaja sõna otseses mõttes ka distantsi mõttes. Ja need Solei etendused, mida nüüd mängitakse suurtes saalides, ma olen vaadanud Royal Albert hoolis ja ta jääb natukene nagu kaugeks ja, ja võib-olla me ise oleme siin, Eestis, meil on olnud see õnn areneda uue tsirkusevaldkonnas nii palju, et noh, seal ei ole päriselt nagu uus tsirkuse sirkel voos, sa leian, väga viks klassikaline tsirkusega ilusas vormis, väga hästi tehtud, täiesti suurepärane etendus, meelelahutus, mida uus tsirkus. Uue tsirkusetaotlus ei ole olla meelelahutus. Et tõenäoliselt me oleme ise siin kajaga kuidagi arenenud sellele maale, et me oleme sellest Solei etapist natukene lihtsalt juba kõndinud mööda. 19 aastat tagasi oli see uus tsirkus, see oli uus aeg edasi, absoluutselt. Päris huvitav siis teada, et sellised arengud on, aga kõik erinevad tsirkuseliigid, mis iganes tehakse, on ju ägedad, kas pole? Absoluutselt tsirkus, tsirkus, kas siis eesti ehtsat tsirkust laupäeval aitäh, Toomas saitasterje Kaja tulemast ja edu eesti tsirkusega. See on raadioga