Tere ja ilusat päeva, kell on 11 ja viis minutit raadio kahe kuulda, raadios alustab uut tundi, mina olen Sten Teppan ja meie saatetund on pühendatud 20 aasta tagustele sündmustele. Täna on selleks bulla pääkriis. Raadio kaks alustas esimesel mail 20 aastat tagasi. Aasta siis oli 1990. 93. aasta 26. novembril Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel päise päeva ajal eesti mehed omavahel paugutus. Tegemist oli jäägrikompanii endise ülema Asso kommerid avamisega. Selles relvakonfliktis sai raskelt haavata kriminaalpolitsei abikomissar Koit Pikaro. Kuula meenutusi 93. aasta põnevatest ja olulistest sündmustest iga päev kuulderaadiuses. Sinu raadio kaks. Mul on hea meel tervitada kuulda raadiosse otsestuudios külalisi. Tere tulemast, Koit Pikaro. Tere. Tere tulemast Toomas Sildam. Tere. Tere. Koit Pikaro, endine politseinik. Ning Toomas Sildam, endine ajakirjanik. Kui me räägime ajast, mis täna meenutada, on 1993. aasta, võib-olla paneme Teie isiku toonase tausta kõigepealt ilusti paika. Koit, mis hetk oli teie karjääris sel hetkel käsil, mida te olite teinud, kuidas jõudnud oma ametipostile. Mis hetk see teie jaoks oli? Eesti politsei oli olnud toiminud kaks aastat. Aasta olin ma olnud kriminaalpolitseibüroos, raskete kuritegude grupi juht siis vahetuskriminaalpolitseibüroo juht ja ilmselt olin ma siis abikomissar ja mul olid teatud osakond kasutada. Toomas sinu sinu staatus ja, ja hetkeolukord, kui räägime 93.-st Mina olin ajakirjanik, töötasin ajalehes Päevaleht. Ma usun, et uudistetoimetuses kirjutasin, uudislugusid. Koit, palun kirjeldage oma mälestustele ja ja maailmanägemisele tuginedes 93. aasta olukorda Eestis läbi läbi politseiniku silmade, mis Eestis toimus. Missugune oli see olukord? Arvan, et kuritegevuse tase võrreldes 92. aastaga 91. aastaga oli veidi stabiliseerunud, oli niimoodi jäänud sellisele eelmise aasta tasemele, kuid raskeid kuritegusid oli rohkem. Grupeeringute omavahelist võitlust oli rohkem ja olin selline suhteliselt vägivaldne. Võrdluses tänapäevaga on need kaks olukorda, mida lahutab 20 aastat nagu öö ja päev. Noh, isegi rohkem ma arvan, et selliseid grupeeringute veriseid relvastatud kokkupõrkeid ei ole aastaid olnud ja tõenäoliselt ei tule ja need ei ole isegi üldse mitte võrreldavad. Toomas mäletad sa, kuidas tekkis sinu teadvusesse Asso kommer ja Läänemaa vabatahtlike jäägerkompanii? Eks ta tekkis läbi selle, et järsku sai teatavaks, et üks seltskond eesti mehi kes kuulusid toona Eesti kaitsejõududesse on öelnud, et nad ei ole rahul selle kaitseväe juhtkonnaga. Ja võib-olla neid on üldse Eestiga mingi asi eesti tollase valitsusega mingi asi ajada. Ja nad ei allunud enam tollasele peastaabile kindral Einselni-le ja kolonel laaneotsale. Koit, mis hetkest teie jaoks tekkis päevakorda Assa kommer. Me teame, milleni see kõik välja viis. Sinna me jõuame. Novembrikuu lõpp 93. aastal. Aga mis hetkest see asi teie asjaks sai, kas juba varem, kusagil? Varem alates juba 92.-st aastast hakkas tulema infot sellise kuritegeliku jõugu jõugu kohta. Siis olid paar sellist tõsisemat kokkupõrget nende ja normaalsete inimeste vahel aga mehi asjaks ilmselt kujunesid alles 93. aasta suve lõpp-sügis algus siis, kui oli aru saada vett. Eestis ei ole jõudusid, kes tahaks sellist. Noh, ütleme rühmitust peatada ja meil tuli iseendile ära teha Nende hetkede nime jõuame praegu, ma annan sõna Asso kommerile, ma küsisin tema käest, kes olid jäägrid, mis asjaoludel niisugune kompanii üldse tekkis? Tegelikult oli tegemist kaitsealgatuskeskuse poolt ellu kutsutud vabatahtliku sõjaväeüksusega, mis juba noodi tegelikult ju 92. aastal. Ta oli selline, ütleme, rahva omaalgatuse teel põhiliselt tekkinud sellepärast et tol ajal oli selge, et Nõukogude armeest nagu väga palju ei olnud nagu mõtet, kas üle võtta, meie tollane seisukoht oli ka see, et ühesõnaga, et need Nõukogude Vene sõjakomissariaadi ei ole nagu see, mille baasilt nagu siis nagu Eesti Admed peaks loom, onju. Kuidas sinust kompanii juht sai? See juhiks saamine oli mõnes mõttes nagu juhuslik, et et see oli 92 augustis. Et siis kui oli plaanis selline väeosa luua, et siis kaitsealgatuskeskus oli valmis vaadatud Nõukogude seal on mingi sidekeskus või segamiskeskus või mis ta kuidas ta seal funktsiooni Pullatajal. Ja selleks, et noh, et väeosa luguvad, siis pidi olema nagu lihtsalt, et nii-öelda esimene platsi peal, et kes siis On põrandad ära pühkinud ja supi sooja pannud, et noh, rohkem rahvast tulede ja siis palutigi nii-öelda Pärnu kaitseliidul leida üksjagu on ja kes läheb esimesena sinna ja nii-öelda toa soojaks kütab ja uksed lahti keerab selle jagamas sinna sõitsime. Aga ei, ei jäänud nii, nagu alguses oli, et kuu aega ja on nagu läbi, vaid siis selgus, et ühesõnaga me sinna pikemaks ajaks. Ja siis hiljem siis kui see väeosa kujunes välja, siis kuidagi iseeneslikud, ma pean need ameti, puhastasin ette, libisesid kuni siis kompaniiülema välja. Kes see rahvas koos oli seal? Kõigepealt oli hulk kaitseliitlasi vabatahtlike ja muidu vabatahtlike kaitseliitu ei olnud veel jõududele statsid suhteliselt värske asi ja hiljem juba 93. aasta alguses, siis ametlikud, siis ajateenijad. Mis jäärite eesmärk oli, või missioon? Tegelikult oli missioon luua eesti juurtega väeosa, mille siis nagu see põhitegevus oleks siis nii-öelda see läänerannikul ja saata siis silma peal hoidmine ja sellise kaitsevõimekuse väljatöötamine, mis sobiks nendesse rannikutingimustesse suuremas plaanis esialgu mõeldud ka seda, et tavaliselt alusel, millega saaks vajadusel sardell liikuda Koit Pikaro, te kasutasite jäägritest rääkides juba 1992. aasta kontekstis väljendit kuritegelik jõuk. See tiitel tekkis kuidagi töö käigus ajaga. Nende Reno, mees see teie jaoks või olidki nad seda algusest peale niimoodi teie jaoks. Ja miks sel juhul? Ma arvan, et töö käigus sellepärast et nende kohta hakkas sellist informatsiooni tulema, millist, et nad käisid, olid relvastatud, pakkusid mööda katust, pakkusid nii-öelda kaitset ja samal ajal ka relvastatud meestena käisid võlgu tagasi küsimas ja pakkusid turvateenust. Aga tegelikkuses toimus see alguses väga lihtsalt. Esimesed Pärnu niinimetatud kaitseliitlased pakkusid turvateenistust ja pakkusid turvateenistus Keilas. Keilas oli üks ärimees, kelle nimi oli Toomas Mändmets. Kellel ikka juhtus niimoodi konflikte. Ja siis selle Toomas Mändmetsa juurde tulid kolm isikut. Musin Keila elanik Lembit Tõnts ja Mai eks siin võib-olla Kalle Eller ja tulid rääkisid, et igal soliidsem üksusel kui igale soliidsele grupeeringul on oma selline turvafirma. Meie tahame ka midagi luua. Kas sa saad meid aidata? Ja siis mändmets andis neile esimesed rahasummad ja tema esimeste rahade eest austati jäägritel esimene buss. Ja siis vastutasuks sai ta siis endale turvateenistuse, vajadusel. Toomas, kuidas sulle tundub? Kas kohe alguses nii nagu Koit praegu rääkis, hakkas hakkas kuidagi valesti minema? Jäägerkompanii ka nende rolli saab mõista kuidagi kaheti ühiskonnas, sest see, mida Asso rääkis, tegelikult kõlas ju, kõlas mitte halvasti, ütleme tema versioon asjast. Tookord 20 aastat tagasi 93. aastal, ega ma ei eita mina. Ajakirjandus oli lõhenenud suhtumises jäägritesse, oli neid, kes jäägrid tingimusteta toetasid, olid neid, kes kes arvasid, et viis, kuidas nad oma asja ajavad, ei ole kõige õigem ja see ei tule Eesti riigile kasuks ja mina olin kindlasti nende viimaste poolel. 20 aastat on pikk aeg. Koit, palun, ärme ära solvu, aga, aga kindlasti nagu mingid asjad klaarunud ja võib-olla ise olen, olen vanemaks saanud ja vaatan, nagu Urmas Ott ütles, et kui inimene saab vanemaks, siis on ta rahulikum, heatahtlikum ja ei ole enam nii konfliktne. Et mina usun, et need jäägrid päris alguses. Nad olid natuke romantilised. Kindlasti nad tahtsid ajada seda asja, et Eesti oleks kaitstud. Neil tekkis konflikt nõukogude taustaga Eesti kaitseväejuhtidega. Ja siis kuidagi imbusid nende juurde mingid inimesed, kelle, kelle kaalutlused ei olnud nii isamaalised. Ja siis see lõpuks kõik kokku muutuski üheks suureks segapudruks, konfliktiks ma näen muidugi, et Koit raputab juba pead. Miks Tomas unustab ära kaks asja vabas järjestuses, istik, selline Eesti vabanemine, juuti, struktuuride loomine, poliitika tõi välja ka sellise, täiesti halvasti öeldud poliitilise vahu. See oli need, kes ei leidnud korralikus poliitikas, on asukohta ja püüdsid siis endale luua ükskõik väeüksuse erakonna mingi grupi. Ja teiseks silda ei mäleta või ei taha mäletada seda, et üks kolmest, keda ma nimetasin, õigemini kaks kolmest isikust, kes hakkasid seda jäägrikompaniid looma, olid varem kohtu poolt karistatud jah, nõukogude ajal, kuid nad olid olnud kurjategijad. Ja see, et, et võrumees musin oli kolm korda varem olnud karistatud, tal ei saanudki olla õigeid põhimõtteid, nii et juba algselt nii loojad kui ka nende isiklikud vaated olid kuritegelikuks. Ma natukene diskuteeriksime Malahutaksin selle Need, keda, keda koit nimetab vahuks, kes sinna jäägrit külge kleepisid ja kellel oli oma asi ajada, mis ei olnud tegelikult Eesti huvides ja Need natuke võib-olla romantilise meelelaadiga, aga aga tõesti Eestist hoolivad inimesed, kusjuures ma arvan, et Asso kommer kuulub, kuulub nende hulka. Ja need, kes tõesti tahtsid, et Eesti oleks kaitstud. Kes samas siiski meenutame, 93. aasta? Väga paljudest asjadest oli puudus, ma ei mäleta, mis oli tookord kaitse-eelarve, aga see oli täiesti olematu võrreldes praeguse ajaga ja kus tõepoolest see korra alguses korralik seltskond, jäägreid kes tahtsid oma väeosa varustada, kes tahtsid ka võib-olla natuke paremat sööki, kui oleks olnud tookord võimalus riigieelarvest soetada. Nad said selle võimaluse Ma arvan, see on hea koht kuulata nüüd vahele Hasso kommeri mõtteid just samal teemal. Sellest, kuidas väeosa proovis iseseisvuda ja mis asjaoludel see täpselt käis. Allilmateenistuses seda on keeruline öelda, aga selge oli see, et noh, tegelikult me oleme selles mõttes sundolukorras, et kui meil ikkagi öelda kuude kaupa toiduraha ei eraldatud, ehk siis me pidime ju leid leidma võimalusi, kuidas ennast nii-öelda ära elatada ja ja tol ajal oli olukord selline, et noh, sisuliselt toodi ja erinevatest ettevõtetest oli järjekord värava taga, et kes tahaksid, et tulge, valvake neid ja tehke midagi. Noh, tol ajal oli neid katusepakkumised ja need asjad olid hästi aktuaalsed ja, ja ütleme metallivargused ja see oli nagu selline igapäevateema talveajale. Kuna meil on muid rahastamisallikaid eriti palju ei olnud, siis olime sunnitud ka mõningad sellised valvetööd vastavad Nad sõduritele tähendas nagu täiendavat koormust, et sisuliselt nende teenistus oli lihtsalt kolm osa, et üks päev nii-öelda väljaõpet, üks päev väeosa valvet ja üks päev siis nii-öelda objekti valladele. Selles mõttes nendel oli see tingel päris kõva selles mõttes Mis rollide räägi ise, Asso oma sõnadega seal seal allilmavahelistes jagelemistes mängima hakkasite, teid kutsuti valvama. Kas ma saan õigesti aru, et et ikkagi need inimesed, kes ära kadusid vene nimedega, olidki need nõndanimetatud katusepakkujad, kelle eest oli siis oma oma kliente tarvis hoida ükskõik milliste vahenditega? Väga palju asju, mis siin toimet toimetati ka lihtsalt nii-öelda meie sildi all, et noh, et kui keegi kuskil haigustes farmides midagi tegi, siis oli noh, täiesti kõigepealt järeldused tegid. Loomulikult oli ka siis paar juhtumit, kus tegelikult odatuse pakkujate ja nii-öelda tegelik konflikt tekkis, reeglina ei soovin soovin katusepakkujad ise ka pärast politseiga tegemist teha, nii et selles mõttes rasedaid nagu ripakile See oli omavaheline arvete klaarimine. Kuni selleni välja, et et noh, näiteks kuna Eestis oli Laulasmaal haavata saanud nii-öelda katusepakkuja, siis pärast kadrihaiglasse jäljetult ja, ja noh, politsei suutnud teda ka leida pärast seda Äkki sa kirjeldad natukene neid kohtumisi ja arveteklaarimise katusepakkujatega, et kuidas, kuidas üks klassikaline juhtumi lahendamine 93. aasta moodi käis. Kõige klassikalisema juhtumi lahendamine on tegelikult see, mida ta ütleme noh, paljud ka noh, nii-öelda tänapäeval täiesti tühjad ärimehed sõna otseselt soovisid ja niimoodi, et et igal õhtul, kui tänavavalgustus Põdavataks pannakse, et siis et peab olema näha, et lambi alt käib läbi, on ju laigulises vormis püssiga mees, et see oli nagu see, ütleme kõige suurem teene on see, et ühesõnaga, anda märku, et noh, relvastatud olla on olemas, see oli nagu tegelikult noh, kõige suurem mõju. Aga on neid juhtumeid, kus mitte nii väga valge nahavärvusega mehedaine toodi ekskursioonile näidati neile üles rivistatud väeosalusega vastusega. Nad arvasid ka, et et ühesõnaga, et me suudame õieti kokku lepitud ärimeestel vääri edasi teha ja, ja me rohkem ei kohtu. Kui palju oli füüsilisi kontakte, mäletad sa? Noh, olid mõned on ju sellised nii-öelda paari tulistamised, onju, aga neid oli tõesti vähe, et see oli suurem, suurem vähemuse, mõni üksikjuhtum oli see, kus läks nii-öelda füüsilise kontakti, niisiis tegelikult inimesed rohkemate seda, et tegemist on nii-öelda väikeste tegijatega. Kui palju inimesi hukkus sinu teada nendes konfliktides, kuhu jäägerkompanii segatud oli? No ma ei julge ühegi kohta midagi kindlat öelda. Et siin on igasuguseid versioone, kuni aja ajalehes, minule inkrimineeritud, ma tea, 11 13 arvas et selles mõttes ma nagu ei oska kommenteerida seda. Kuidas sa näed ja tõlgendad ise jäägerkompanii toonast missiooni, sest siin on ju ka see külg asjal, et kõlab võib-olla robustselt ja koledalt, aga tegelikult inimesed, kellega te tegelesite seal võinuks avaldada ja eesti edasisele tulevikule, noh, kes teab, missugust mõju, eks ole. Paljud ärimehed, kellega meil oli koostöölepingud avaldanud Eesti tuleviku siiamaani väga head mõju. Nimesid ma siin ei nimeta, noh igatahes minu poolt terviseid Hulk vene nimedega allilma tegelasi, kes oleks võinud omakorda mõju avaldada nende aktsioonideid, olemata. No ütleme niimoodi, et et Eesti ärimehed said oma ikkagi kuidagimoodi edasi teha vähemalt mõnest ähvardustest säilinud ilma. Jätkame siit otsestuudiost, kus on külas Toomas Sildam, Toonane ajakirjanik ning toonane politseinik Koit Pikaro, Koit. Hasso kombel rääkis sellest, kuidas jäägreid kutsuti firmasid ärisid kaitsma. See on üks pool, aga, aga teie jutust alguses ma panin tähele, et nad ise pakkusid samamoodi katust. Et võib-olla selgitate natukene seda, et sain ma õigesti aru, oli see nii, et nad lihtsalt ei kaitsnud tellija huve, vaid käisid iseennast siis katusepakkujana välja. Ma arvan, et tuli ette mõlemat, nii ühte kui teist. Kui nad olid kuulnud, et kuskil oli konflikt, siis nad läksid ka pakkuma sinna oma kaitset. Aga toon ühe väga lihtsa linna linnalegendi. Sellel päeval, kui oli tulevahetus Tallinnas, siis komm märg, käis veepuhastusjaamas ja püüdsid läbirääkimisi pidada, et nad võtavad selle oma kaitse alla ja mitte lihtsalt kaitsealaga. Kogu nende kompanii Kulla Pealt kolib siia territooriumile mis oli tegelikult ühe riigikogu liikme võib-olla luulu või ettekujutus istiks. Veepuhastusjaama valvas politsei. Teiseks olid all ühe suure koondise allüksus ja kohalik ülemus ei saanud selliseid asju otsustada. Ja kolmandaks, sisulisi läbirääkimisi üldse kunagi ei toimunudki, see tähendab seda, et nad püüdsid endale võtta neid funktsioone, milleks neil ei olnud ei vajadustega oskusi. Aga mis kulutab kommeri juttu, siis soovitan tal kahte asja lugeda. Esiteks oma kohtuotsust, kus ta on süüdi mõistetud. Mine soosse ärimehe kinnipidamisest ja tema tapmisest mingil kujul osavõtul. Ja teiseks soovitanud tal üles otsida tema endine kolleeg Margus Järve, kes oli ka vahepeal jäägrikompanii juht ja küsida mitu episoodi ja milliseid, rääkis Margus Järve minu kabinetis videolindile. Ja siis lähme arvude juurde edasi, aitäh. Kuulame Asso kommeri versiooni või nägemust sellest, miks ja kuidas hakkas jäägerkompanii suhe kiiva kiskuma suhtes riigiga ja, ja polla kriisi käsitletakse kronoloogilises mõttes valdavalt sellest hetkest, kui jäägerkompanii saadeti Paldiskisse, nõukogude garnison üle võtma. Assa kommer meenutab, mis suhted selleks hetkeks jäägrikompanii ja Eesti riigi vahel olid, kõik ei alanud tegelikult ju pihta, sellest Paldiskisse sõitmisest. Loomulikult, eks need suhtume tulide võrdlemisi pingeliselt, sellepärast et noh, selge oli see, et seal on ühte ühtepidi, et Eesti riigi nagu endalgi selge või riigi esindajatel mis nende jääjatega peale hakata, täpselt, kuidas nad siis nii-öelda kogu ülejäänud kaitseväega kokku klapitada. Ja siis oli seal ka muidugi see probleem, et ka ütleme siis kaitseministeerium, Soome valitsuse ja peastaabi vahe ei olnud sellist noh, ütleme üks üksmeelselt koostööd. Ja lisaks, et noh, meie oma loomid loomise korralduse järgi olime siiski veel nii-öelda kaitse adskeskusele kaabel alluvad kaitsealgatuskeskus ei olnud nagu mitte kuidagi nagu kaasatud selle riigi sõjaväes süsteemis sisulise koostööga, et noh, mingisuguseid kose, kuidas see toimus, aga et see asi oski korrastatud süsteemina, siis selle loomine jäi siin erinevate vastuolude taha pidama, on ju alates siis eksi valitses hauas tunnustamisest. Kuni siis nende kontseptsioonide määruslikenemis väärsuses peaks kerkima. Miks teid Paldiskisse saadeti? Päris aus olla siis ega seda keegi päris täpselt ei tea, et siin on ka uuritud seda meeldivate inimeste poolt. Meie saime käsu sinna minna ja ütleme, et noh, seal oli see, et eesti garnison nõukogude garnison sealt üle võtma. Aga et leida just sellise ettevalmistusega nagu keeruline selles mõttes, et Me saime käsu, aga samal ajal ütleme niimoodi, et poliitikute siis diplomaatide poolt on siis sinna need nagu ettevalmistamata selles mõttes, et noh, Paldiski garnisoni ülem tulla tollaaegne admiral, siis nagu ei teadnud sellest midagi ja põhimõtteliselt rahumeelse sellise tegevusena ette, et et oleks pidanud seal mingisugust relvastust arendama. Nii aga, aga edasi hakkasid hargnema sündmused, mis mahuvad juba juba väljendi bulla kriis alla, et Asso kammervõttis endale volitused nuriseda tingimuste üle elutingimuste üle. See kõlab nüüd tagantjärele kuidagi lugedes ja sellele mõeldes imelik või kohatu või, või väiklane, et mis seal tegelikult siis toimus. Kui õde on päris seda meie saabumine sinna juurde minna, siis noh, tegelikult saabumine ju seisnes selles, et me saabusime toimiva väeosa värava taha, kui, siis mõlemal pool väravat olid siis nii-öelda kalašnikovi automaatidega mehed noh niisiis nõukogudetunnimehed kui ka siis nii-öelda Meie bussitäis relvastatud inimesi ja kes ei teadnud mitte midagi ja siis noh, olukorra pääs minule jaakmasina siis selline küllalt hea vene keele oskus ja ja rahulik meel niimoodi, et ja ka ütleme siis nõukogude sõjaväe poole pealt selline mõistlik suhtumine, et noh, põhimõtteliselt tunnimees oleks võinud lüüa ja, ja ütleme, hoiatuslask teha käsi juhitamatu sellest me saime nagu üle. Aga mis meil nüüd mingi eelkõige sobinud noh, küsimus ei olnud mitte niivõrd olmetingimustes, vaid see arvati, et siis et Eesti riigi sõjaväeosa, see tähendab meie, et meil oleks siis pidanud olema siia elama siis koos nende nii-öelda suhteliselt temalaliseerinud siis nõukogude osakaal seal ja sealsamas noh, sõna otseses mõttes solki täis, köögis toitu valmistama ja siis naabertoad mahamajadega. Vaat seda, seda me ei pidanud nagu vastuvõetavaks. Nii, aga see jutt ei huvitanud mitte kedagi. Ega ta eriti ei huvitanud mitte kedagi kes selles jutus tegelikult ka täiesti mõistlikud aru sai, et, et see, et noh, see koos elamine ei ole kõige parem lahendus, oli seesama no Nõukogude väejuhatus, kes arvas ka, et poeg oleks lihtsam kui noh, nii-öelda et poisid koos ei elaks öösiti seal ütleme noh, selles mõttes, et vene ohvitserid said väga hästi aru, et selline ühe katuse all elamine ei ole tark lahendus. Toomas Sildam Kuidas sa kommenteerid Eesti riigi ja jäägerkompanii vahelist toonast hetke, kas mehed jäeti lohakile? Kas see pahameel oli õigustatud, üle võimendatud? Ma arvan, mehi ei jäetud lohakile. Ma arvan, et iga riigi riigi nii loomine kui uuesti loomine on on väga keerulised ja ja praegu ennast 20 aasta tagustesse sündmustesse ja olustiku mõelda on suhteliselt keeruline. Ma kujutan ette, et tegelikult ka paljud politseijaoskonnast politseiosakonnale oleks, oleks võinud täiesti õigusega nuriseda oma väga halbade töötingimuste, väga kehva transpordi ja mitte väga suure palga üle. Et oligi selline keeruline aeg, aga mis nagu Eesti riigi ja jäägrite vahelisi suhteid puudutab, siis lõpptulemusena võib öelda, et jumal tänatud, et tollasel kaitseväe juhtkonnal jätkus lõpuks sellist rahulikku meelt, et kui jäägrid olid kaevunud bulla pääle, siis Eesti kaitsejõudude peastaap ei andnud ei andnud rünnakukäsku, vaid see asi siiski lahendati rahulikult, sest tegelikult sellises nagu demokraatliku riigi tähenduses tegemist oli mässava väeosaga. Ja väidetavalt sündis kokkulepped, jäägrid Paldiskist lahkuvad, nad läksidki bulla pääle ja Paldiskisse tuli omakorda siis Jägala kompanii olukorda üle võtma. Kalevi pataljoni kuuldavasti organiseerib eriti kogu lugu nii, et, et üks väe osaleks ühte teed pidi ja teine tuli teist teed pidi. Jumala eest, et nad kusagil kokku ei põrkaks, hoidmaks ära võimalik. Võimalik relvakonflikt kommer sellest niimoodi rääkis, kuigi rõhutas juurde, et nende huvides Eesti teiste sõduritega tulevahetusse minna. Noh, mitte mingil juhul ei olnud. Kui see konflikt oleks toona tekkinud sellisel kujul siis see oleks Eesti ikka päris pikalt tagasi paisanud. Ja me ei oska, me ei oska ette kujutada. Õnneks, mis oleks siis võinud juhtuda? Koit Pikaro, mis, mis hetke politsei poolelt vaadates sel hetkel käsil oli ja kuidas teie kommenteerite võimuesindajate toonaseid valikuid ja otsuseid? Tulen mälupilti, tuleb ette Toompea lossis toimunud pressikonverents kus Asso kummerali kohale tiritud ühe riigikogu liikme poolt. Ja kui ma õieti mäletan, siis pressikonverentsil osales ka peaminister Laar. Et ütelda, et valitsus ei pööranud sellele. Ma isegi ütelda väeoks üksusele sellisele grupile piisavalt tähelepanu ei ole kindlasti õige. Teiseks, ma ei oska analüüsida materiaalset külge, ei neid näiteid, mida Toomas Sildam toob ega see, mida kurjategija komme räägib. Meie jaoks ei olnud materiaalne külg tol ajal primaarne ja ma ei oska ütelda, et seal oli vajalik ka niimoodi rõhutada või selle peale mängida. Edasi mäletan mälupildist, et kui jäägritel anti käskkiri kätte, et nad peavad minema Paldiskisse siis kõige enne seda tutvustati looti valjul häälel ette ajakirjanikele bulla pääl. Edasi mäletan, et mitte ainult salaja nad ei tulnud sealt Paldiskist ära, aga esimesed paar päevavarjusid ennast kuskil taludes ei julgenud ka mulla peale tagasi minna. See, mis puudutab nüüd võimalikku sellist relvastatud konflikti Eesti riigile lojaalse osa ja selle ande vahel, siis ma arvan, et seda kindlasti ei oleks vaja olnud ja seda oleks saanud likvideerida palju lihtsamalt. Asso kommeri ja veel mõne sellise juhtoina kinnipidamisega ja neile süüdistuse esitamisega. Sellepärast et kaitseväelastele annad, kindlasti rikkusid mitut seadust korraga. Miks seda ei juhtunud sel hetkel veel? See oli siis suvi 93, et oleks need nagu te ütlesite, juhtoinad rajalt maha võetud. Arvan, et sellepärast, et poliitikat mõjutasid ka just nimelt need. Ma ei ütle, et isehakanud, aga need, kes ajasid oma isiklikku huvi või isiklikke vaimuomadusi, tahtsid näidata, aga mitte poliitikat ei teinud. Noh, see tüüpiline on seal üks naispoliitik, kes jäägrid püüdis smuugeldada sinna veepuhastusjaama. Hiljem kommeri kohtuistungi ajal jooksis niimoodi kaitse laigulises riietuses saali sisse ja näitas ka üksusele, näete, et mul on püstol kaasas ja pärast vihma valetan, tal oli tegemist lähedase sugulase prostitutsiooni küsimusega, nii et noh, saate aru. Küsimus oli selles, et see tõi välja inimeste isiklikud omadused ja materiaalne külg ei ole. Kõige määravam on aeg panna käima üks arhiivilint rahvusringhäälingu arhiivist ja Urmas Loit võtab kokku sündmused nii, nagu nähti, tõlgendati ja neist aru saadi. 1993. aastal. Konflikt kaitsejõudude juhtkonna ja üksiku jäägrikompanii vahel kulmineerus 25. juulil, kui jäägrikompaniis teenivad kodanikud tegid avalduse astuda koos väeüksusega kaitsejõudude koosseisust välja. Selle põhjuseks oli, et kaitsejõudude juhtkond ja kaitseministeerium neid ei varusta ei finantseerib. Juhib provokatiivset. Siin ei aidanud ka kindral Einselni sütitav kõne Paldiskis, milles kaitseväe juhataja palus kannatust, sest raha on vähe. Kaitsejõudude juhtkonda süüdistatakse ka selles, et ei tagata kuue põhiseaduse trahvi täitmist. Avalduses loetletud põhiseaduse paragrahvid sätestavad, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Et kellelegi au ja head nime ei tohi teotada. Et ei tohi kedagi piinata, Ta julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Riigikaitset sätestavad seadusi pole riigis kehtestatud. Eriti häiris jäägreid nende paigutamine Paldiskisse, kus nende majutustingimused märksa halvemad kui bulla pääl ümberpaigutamine Paldiskisse peatas ka sõjalise väljaõppe jäägrid. Kannatuste karika täitis aga kaitseväe juhataja kindral Einseln, kes vabastas Asso kommeri kompaniiülema kohalt ja saatis ta täienduskursustele. Asso kommer keeldus ametit maha panemast ega läinudki õppustele. Valitsus ei saanud sellisele allumatus avaldusele jätta reageerimata. Päevasel istungil otsustati kaitseväe juhataja ettepanekul osa laiali saata ning neilt relvad ära võtta. Selle otsuse täitmine on aga osutunud väga keerukaks ja välisminister Trivimi Velliste õhtust õhtusse püsinud optimism pole siiani tulemusi andnud. Tõsi küll, jäägrid läksid Paldiskist tagasi bulla pääle, sest mõlemad tülipooled mõistsid vene reaktorite naabrus Pole küll Eesti sõjaväe sisetüli klaarimise koht. Samas keeldub aga jäägrikompanii laiali minemast ja relvi ära andmast. Valitsuse üks vaheettepanek oli, et neli jäägrikompanii juhti Asso kommer, Jaak musin, Lembit Tõnts, Juhan Kõdar lahkuvat kompaniist. Kõik õiguslikud küsimused lahendatakse kohtu teel. Ülejäänud jäägritest moodustatakse aga uus halloüksus. Etteotsa määrati Riho Ühtegi, kes on olnud kaitseliitlane ja politsei erirühmaülem. Need jäägrid, kes ei soovi uude allüksusesse minna, arvatakse reservi. Kõik valitsuse kompromissettepanekud on jäägrid tagasi lükanud. Riigikogu riigikaitsekomisjon tegi eile õhtuks ettepaneku, et jäägrid võtavad tagasi oma avaldused ja valitsus peatab oma otsuse kaheksuse laialisaatmise kohta. Siis ehk leitakse lõpuks ka lahendus, mis oma uudsuses rahuldab kumbagi poolt. Jäägrikompanii probleem pole uudne ei oma konkreetses sõjaväelises mõttes ega ka üldpoliitilisel taustal. Jäägrikompanii sündis 1991. aastal juba vastuolulisena tollase Edgar Savisaare valitsusega. Üleminekuvalitsusi jäägrid üleüldse ei tunnistanud, nende jäädi ametisse. Määrajad olid pärit eksiilvalitsusest, mis ei asunud Eestis, millel polnud reaalset võimu ja mis ei tundu teksti tegelikke olusid. Sestap said ka sõjalise erihariduseta vaata mehed suhteliselt kõrged auastmed. Ühest küljest on jäägrid olnud vihased, eesti mehed võib-olla liigagi vihased. Teisalt tegi nende sõltumatus nende elu ääretult mõnusaks. Eksiilvalitsus tegeliku võimuta ei saanudki jäägrid elu suhtes kaasrääkida. Kui tulid võimule põhiseaduslik riigikogu ja valitsus, muutus olukord teiseks. Järvidele esitatud nõudmised sundisid neid loobuma omapäi tegutsemisest ja alluma kaitsejõudude juhtkonnale. Ühest küljest ei soovinud mehed ilmselt loobuda oma vabadusest. Teisaldamine kaitsejõudude juhtkonda, endisi nõukogudeohvitsere, keda Asso kommer ja tema kompanjoni lausa vihkavad. Kõigele lisaks anti jäägrite juhtidele Eesti vabariigis madalamad auastmed, kui seda oli teinud eksiilvalitsus. See käib meestele ilmselt au pihta. Ants Laaneotsa süüdistavad jäägrid süümevande rikkumises, sest Laaneots on nende väitel jälitanud ja represseerinud kodanike poliitiliste veendumuste pärast. Aleksander Einselni vastu on jäägrid au pakkumatud, nimetades teda suurriigi sõjaväe mutrikeseks, kes on lasknud peastaabi punastel polkovnikutel endaga manipuleerida. Jäägrit keskmine kaitsejõudude koosseisu mullu sügisel oli üsna vaevaline ja mureks on nad kaitsejõudude peastaabile olnud kogu aeg. Kui kindral Einseln peale ametisse taramist läks bulla pääle jäägrit kaema, tahtsid all hulk kaheksa värava taga oodata. Kes on need mehed, kellest viimane Nädal aina räägitakse. Asso kommeri kohta on teada, et ta teenis Nõukogude armees Afganistani sõjas ning lõpetanud ohvitseride kursused. Tõnts ja Mosin osalesid kaitseliidu loomisel. Masin oli tegev ka Kuperjanovi pataljoni formeerimisel. Jaakmasina kohta on veel teada, et viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel oli ta kolm korda kohtus süüdi mõistetud ka Lembit Tõnson 1982. aastal kohtulikult karistatud. Olgu selle kriminaalse minevikuga kuidas on, igal juhul toimib nende meeste puhul nähtus, mida ma nimetaksin rahvusdissidendid sündroomiks. Nagu mõni ERSP Lanegi on selle sündroomi puhul inimene kannatanud ja paljustki loobunud. Kui aga eesmärk on saavutatud, unustatakse dissidendid ja tüüri juurde asuvad niinimetatud endised. Vähemasti solvumiseks annab selline olukord põhjust küll. Ainult kummaline on, kuidas ka kaitseminister rebast ja kindral Einselni süüdistatakse endisuses. Raadio kahe otsestuudios on Toomas Sildam ja Koit Pikaro. On aeg liikuda edasi sügisesse. 26. novembril tipnes kriis sellega, et Asso kommer haavas Pärnu maanteel raskelt teda kinni pidada üritanud politseinike. Need olid Koit Pikaro ja Argo aunapuu. Me hetke pärast kuulame. Kuidas mäletab sündmuste täpset kulgemist Asso kommer. Aga Koit enne sõna teile. Mis toimus 26. novembri eel vahetult, kuidas kujunes see olukord, mis, mis tipnes konfliktiga Pärnu maanteel? Kuulsin siin mõnikümmend minutit tagasi kommeri väidet, et need vene rahvusest mehed, kellel nad jalad läbi lasid, pärast kadusid ära nii haiglas kui politsei eest. Tegelikult mitte midagi sellist ei olnud. Kõik need neli inimest olid elus, kõik need olid valmis politseile tõsi andma, kandsid kes see, et selle eest asja kommerit ja tema pandet vahi alla ei võetud või vastutusele ei võetud, see näitab politseijuhtide ja mõne uurija lihtsalt soovimatust. Aga võib olla ka ERSP, siseminister, siseministri, sellist juhiseid. Ja sellepärast ma julgen väita, et see, mis jäi teistel struktuuridele tegemata. Ta, ma mõtlen kaitsepolitseid. Ma mõtlen sõjaväeluuret, kes käisid kullamäe ümbruses ja mängisid seal seenelisi, tuli meie osakonnal niimoodi ära teha ja selleks oli siis septembrikuu ütleme ajaliselt küps. Kas kammervaletas, et ta ei teadnud nende inimeste saatusest või need kuhugi kadusid või ta tõesti ei teadnudki, kus need vene nimedega tüübid on? Aga muidugi valetas, sellepärast et kalmekovi kinnipidamises Tallinnas Pagari tänaval võttis ta ise vahetult osa. Koos teiste kurjategijatega, sõitis ta reisipere taha metsa pärast näitas ette nende sel tapetud kalmekovi täpse matmiskoha. Kalmed kombel oli veel üks näppe ära lõigatud, sellepärast sõrmust kätte saada. Ja mõned esemed sellelt kalmecovilt viis kommervistama venna juurde Pärnusse. Nii et noh, ma ütlen, et ükskõik mis kujul oli ta vahetult tapmisest osavõtja. Toomas Sa orienteerub nendes vene nimedes hästi, tuleta meile meelde, kes need olid, kes, kes kadusid kuhugi mingil põhjusel või, või kes kes nimeliselt läbi jooksnud, lisaks sellele, mis siin juba kõlas. No ma paluks nüüd ka mitte liiga suuri lootusi minu mälule panna, aga kui ma õigesti mäletan, tegemist oli, oli vene rahvusest ettevõtjatega. Koit oskab kohe parandada täiendamis tüübi telekellele olid konfliktid eesti rahvusest ettevõtjatega ja mis oli tegelikult kõik, kokku oli üks osa tollasest ajakirjanduslikku keelt kasutades allilmasõjast, mille kõige tavama osa oli järvel Statoili bensiinijaama juures. Tulistamine, kui olid automaadivalangud ja vaskkohv, oli vist tema nimi, kes sinna maha jäi, surnuna, keegi sai haavata, see oli see, mida, mida kogu linn teadis ja üks osa oli. Pomm Eesti õhu piletikassa kõrval prügikastis Vabaduse väljakul. Mis, mis kajas ka kogu Tallinnas vastu? Koit Pikaro kehitab õlgu sooviga mitte kommenteerida. Ei, vastupidi, see meenutab mulle minu ämma valmistatud. Salatit, mida nimetatakse vis kasukaks, mis on sellised erinevad kihid, ei pea omavahel seotud olla olema ja neste ees bensiinijaamas järvel oli tulistamine ja seal oli reaalne konflikt materiaalsel pinnal, keegi leidis, et tema metallivagun või metallikoorem oli kaduma läinud. See, mis toimus siin Vabaduse väljakul pommiplahvatus, siis see oli suunatud teiste isikute vastu. Ja kolmandaks, nüüd see kummeri osavõtul otseses mõttes metsa viidud ja tapetud kalmu kohv oli lihtsalt ärimees, ta oli seotud metalliäriga, kuid ta ei olnud ühegi grupeeringu liider. Ja veel kaks nime, mida Sildam mulle meenute viljaajefie ja kuubov peeti kinni, kui nad tulid laeva pealt jäägrite poolt viidi Jõgevamaale, piinati ja siis lasti maha ja ka nemad olid ärimehed, mitte mingid mingid permi grupeeringu liidrit, nii et ajaliselt see, mis on järjestikku toimunud, ei tähenda veel, et selle toimus sellel põhjusel. See oli metalliäri, sellised lainetused. Ja nüüd sõna taas Hasso kommerile, kes räägib 26.-st novembrist. No 26. novembril tegelikult võiks alustada natukene kaugemalt, et et see võib olla annab ka ühe põhjuse välja jäeti, et miks need ülejäänud sündmusest järgnesid nimed, 26. novembril käisin mina ja siis veel mõned inimesed siis Tallinna vees on seal Ülemiste järve ääres sellepärast et Tallinna vesi on huvitatud sellest, et sõlmida siis meie väeosaga siis leping, et kogu selle järve ümbruse territooriumi ja kõigi nende valduste nii-öelda valveteenistuse kandmiseks. Ja noh, ütleme tolle päeva sisu sisuliselt sai nagu paika pandud see eelleping, lepingutingimused, et et jäi ainult see kõige viimane allkiri panna. Tegelikult see tähendab seda, et selle lepingu ajal see tähendab seda, et meie väeosad ei oleks pidanud tegema tegelema rohkem on ju muude asjadega, kui ained on ju väljaõppega ja siis Tallinna vee turvamisega, et ühesõnaga selliseid kõrvalisi sebimisega vaks väheks jäänud. Ja söödavaks, see tähendab ka seda, et nii-öelda riigipoolsest toidurahast me oleksime olnud sõltumatud ja ütleme elementaarselt nii-öelda kütuse liikumise rahastajana. No saab nii-öelda oma majanduse küllalt kindlale alusele ja ma kujutan ette, et, et see võiks, see võis olla ka üheks põhjuseks, miks need sündmused, mis eskaleeruksid sellepärast, et paari päeva pärast toas on selge, et ühesõnaga, et sisuliselt on tegemist on isemajandav osaga, et ja, ja kuna tol ajal ei olnud palju muid hoobasid peale majanduslike majutada, siis paraku ma kujutan ette, et mõnedes inimestes ka hirmu tekitada. Miks, aga kui üks väeosa on sõltumatu, on ju suhteliselt onju ja ütleme et nad on, on deklareerinud, et juhid juba nii Eesti põhiseadusest ja paljud muud tegevused, mis tegelikult tol ajal toimusid isegi nii valitsuse kui kauplemine teiste riigistruktuuride poolt. Noh, olid alad veel nii-öelda ei toetanud veel nii-öelda põhiseadus kooskõlas põhiseadusega koos kevades olevate seaduste välja, et palju asju toimus veel nii-öelda nõukogude aegsete seaduste järgi ja mõne kohta ei olnud üldse mingisugust nii-öelda õigusakti, kuidas toimida, on ju et siis tegelikult isegi juriidiliselt. Me saame suhteliselt suhteliselt vabad käed, ma kujutan ette ja noh, kindlasti inimesi, kes arvasid, et see võiks nagu nende siis ükskõik siis poliitilise karjääri muudo ohuks olla. Kuhu te teel olite, kui te Pärnu maantee viaduktil või selle lähedal Koit Pikarol kohtusite? Tegelikult oli teekond väga lihtne, sealtsamast Ülemiste järve äärest sõitsin liivalaia tänaval või kuskilt putkast ostsime ajalehed, siis sain lubja tänaval tollase, siis politseimajas oma advokaadiga kokku, noh, kuna meil lõi need igatsusest tobe kõvasti tol ajal just seal siis selle mõttega käsi kokku, et meil on nagu kokkulepe, et me suhtleme iga päev, et kui siis uurija Männik ja kes selle asjaga tol ajal tegelesid. Et kui neil on soov minuga kokku saada, et siis et, et kindlasti saab tantsida ja noh, tollase mobiiltelefone oli suhteliselt vähe, see oli nagu mõte, on ju nii, et sisuliselt on ju viis minutit enne selle 26. novembrilaskmist, siis ma sain jah, politseimaja advokaadiga kokku ja ja toovad, ütles, et minule praegu küsimus ei ole, et võin ravikud apsel tagasi heita. Mis seal staatus sel hetkel oli, kas sa ei olnud tagaotsitav ja sa võisid vabalt ringi liikuda? Ei pidanud? Ei, ma ei olnud tagaotsitav, Moin uurimisalune, aga noh, see oli ka kõike kui toest politsei tollel noh, tingimata kinni võtta, et siis nad oleks saanud vähemalt proovidagi meid nii-öelda luba tänaval tuppa kutsuda. Nad isegi isegi seda ei proovinud. Nii, mis sai edasi? No edasi oli siis niimoodi, et see auto, millega mina sõitsin, et see sõideti Pärnu maantee on lihtsalt nii-öelda noh, mitmed liiglasse õieti lihtsalt nii-öelda karpi ja siis tuli esimene pauk läbi klaasi ja siis edasi läksime kähku. Mis tähendab, tuli esimene pauk läbi klaasi, et see auto, kus sina istusid, seda hakati tulistama. Jah, satud esimene pakkumine läbi klaasi sisseoto keskelt. Hüppasid välja. No ega ma eriti eriti nagu mõtlemisaega ei olnud, et siis nagunii nagu küsija relvastatud inimest nägin. Kohe reageerisin, ega mul muud muud nagu teha ei olnud. Mismoodi see käis, hüppasid, ronisid autost välja tulistasid ja, ja, ja kõik. Jah, ja siis sõitsime minema selles mõttes, et pats sedamoodi, et noh, et kohapeal see konflikt nagu ei lõppe, aga selles mõttes, et kui sinna, et siin ei ole mõtet nagunii-öelda, käsi püsti ajama jääda, et siis tõenäoliselt oleks keegi kuskilt veel tühistada, nii et ega mul ka selge, palju neid täpselt on ja ega eesmärk ei olnudki kõiki tunnistajaid maalast läänes. Koit Pikaro sai haavata. Jah, seda, seda ma sain teada ja olukord oli seal nii kuum, et tegelikult tegelikult kumbki pool nagu ei andnud märki, et ta kavatseks nii vabatahtlikud teiseks jääda. Millega sa seletad seda konflikti, mis ma saan aru, tuli sulle ootamatult? Ma alati jäigi arusaam väga paljudele ootamatult kui valitsuseni välja paljudeni tulise ootamatute. Ma saan aru ka niimoodi, et keskkriminaalpolitseis ja tundis ootamatult selles mõttes, et et kui nad tahavad kinni võtta, siis oleks ju viisakas on tuppa tuppa kutsuda allkirja andma nii viis minutit varem või vähemalt proovida seda ma ise või ka teha ainult oletusi, onju, aga ma ütleks, kõiki neid oletasime nüüd nii-öelda raadioeetrist rääkima ei hakka, et neid igasuguseid vandenõuteooriad on liiga palju selle jaoks, aga seda, mis tegelikult toimus, on, arvan, et suure tõenäosusega ei saagi teada, sellepärast et noh, ma tean mitmeid inimesi, kes on proovinud jäägiti kohta raamatuid kirjutada ja siis nad avastavad, et et mingid asjad on jälle 70-ks aastaks salastatud või hoopis kadunud. Kui siin tegemist oleks ainult minu süü, siis ma arvan, oleks need kõik paberid, kahuliku plekid, autosid. Koit Pikaro teab, mis toimus vä? No ma loodan, et ta teab, mis ta isetegija mis mujal toimus, ja ma olen kindel, et ta teab kõike. Kui assa kommeri kohta öeldakse riigireetur, siis kuidas need sõnad sulle mõjuvad? Ei kuidagi on noh, ütleme niimoodi, et selle kohta võiks vastata klassikaliste sõnadega. Nii halb inimene ma ka ei ole, et mitte keegi ei viha, ei vihkaks, ei salliks. On mitte ühtegi vaenlast, ei ole. Kas Koit Pikaro teadis täpselt, mis sel hetkel toimus? Toimus kurjategija kinnipidamine ja naha kohe ümber lükata kaks väga olulist kommeri poolt öeldud valet. Esiteks ei olnud ta lihtsalt uurimisalune, aga tema kinnipidamiseks oli olemas määrused ja me olime seda teinud vahetult katsed teinud temaga kaks või kolm päeva enne seda Haapsalus, kus ma rääkisin temaga telefonitsi, kutsusin ta välja, kuhu ta keeldus tulemast. Nii et ta teadis suurepäraselt, et otsitakse taga. Ja teine selline vale on see Pärnu maanteel, esimene lask tuli kuskilt. Ma ei oska ütelda. Viadukti pealt ufode poolt või kuskilt mujalt laskmisest alustas Asso kommer. See on tõenditega tunnistajat paika pannud. Palun kirjeldage situatsiooni, kuidas teie moodi sa käisid. Ja veel üks vale, mitte mingit eellepingut veepuhastusjaamaga ei olnud. Circa poolteist kuud tagasi rääkisin paaril korral tolleaegse veepuhastusjaama juhataja või ülemaga ja tema väidab, et mitte lemmik. Ühtegi lepingut ei olnud, ei olnud tulemas ja see oli mõne inimese lihtsalt luulu. Nii et ma ei taha. Nüüd oled lihtsalt kõlama, jääks. Kuidas te teadsite, kus Asso kommer liigub, kuidas te teadsite Pärnu maanteel sõita, et, et seal tabada, mismoodi see käis? Suhteliselt lihtsalt me olime mitme autoga väljas ja Me katsime just nimelt seda haapsalu suunda, teadsime, et varem või hiljem sõidab ta tagasi bulla poole. Me teadsime seda, et ta oli hommikul mula pealt ära sõitnud. Tallinnasse. Teadsime Tallinnas, et oli käinud ajakirjandusmajas ja umbes skemaatiliselt tema liikumist. Taktikale missugune aktikum, kõige lihtsam, kõige vajalikum ja meie jaoks kõige igapäevasem kurjategija kinni pidada. Rääkige situatsioonist, kuidas see toimus. Me kuulsime Asso kirjeldust, oli nii, et auto sõideti karpi ja siis puhkes tulevahetus, ainult et, et te saate erinevalt aru, kes selle algatas. Ei, me ei saa erinevalt aru, üks lihtsalt valetab ja teine teab, kuidas see oli. Ma arvan, et tegemist oli mingil kujul meie jaoks sellise õnneliku juhusega, sellepärast et me seisime valgusfoori taga Liivalaia ja Pärnu maantee nurgal ja meie eest kummeri auto tegi pööret vasakul, noh siis ütleme Haapsalu poole. Ja kuna me seisime suhteliselt ees, Me nägime seda, nägime autot, panime vilkuri peale, võtsime kätega saua ja siis esimesel sellisel kohal, kus tänav hakkas kitsamaks minema, võtsime seda karpi. Nii autod jäid seisma. Mis juhtus? Ma arvan, et meie ainuke viga oli see, et me ei olnud valmis selleks, et kurjategija hakkab kesklinnas politseinikke tulistama. Esiteks teadistamaid nägupidi, teiseks oli meie saua peale kirjutatud politsei. Kolmandaks olime olemas vilkur ja mingit põhjust talv meile vastu hakata tulistamisega ei olnud ja me ei olnud selleks valmis, olime tõesti relvad käes kõik, kuid me ei olnud valmis esimesena laskma ja see näitab meie suhteliselt sellist nõrka või puuduliku ettevalmistust. Politseinikud tulid autost välja, kommer tuli autost välja, ta lihtsalt pani paugu ära ja istus autosse tagasi ning läks nii. Kahjuks, või õnneks tulistas seda rohkem, ma arvan, tulistas oma pideme tühjaks sellepärast, et osa. Ning tabas mitu lasku. Argot tabas ja mõned lasud läksid ka auto katusele. Mingit sõnavahetust juttu enne tulistamist ei olnud. Te jõudsite vastu tulistada või? Ei mina ei, Argo jõudnud, tulistas talle järgi, kui ta hakkas ära sõitma meie kolmas kolleeg. Toomas. Mida sina sellest päevast mäletad ja situatsioonist Pärnus Pärnu maantee viadukti lähistel? Ma töötasin toona ajakirjandusmajas kolmandal korrusel ja kabineti aknad avanesid Pärnu maantee poole. Järsku nägin, et liiklus seisab Pärnu maanteel suunaga suunaga siis Pärnu või Haapsalu poole. Läksin välja vaatama. Jooksin kauplus Pärnu juurde. See sündmuskoht oli Ja siis ma. Siis ma nägin haavatud koitu ja avatud Argot. Ei olnud hea pilt. Kui kõvasti te pihta saite? Kaid ja teie kolleeg? Jah, ma arvan, et me saime tugevasti pihta eluohtlikult. Ma loodan, et Argo mitte, aga minul vist oli probleeme pärast operatsioonilaual vist? Verekaotusest ma hakkasin niimoodi ära minema. Mis seal, kuidas olukord edasi arenes, toomas, sa tegid seal ajakirjanikutööd ka või, või olid nendest kohustustest tol hetkel vaba? Ajakirjanik teeb, teeb oma tööd ja 24 tundi ööpäevas. Muidugi. Hästi keeruline oli, ma tundsin ja tundsin koitu, tundsin Argot, tundsin paljusid teisi politseinikke. Kas sa teadsid, mis seal juhtunud? Aga siis oli mõte, et kuidas see, kuidas see kõik lõpeb. K-komando võttis kommeri kinni koos tema autojuhiga eneksi ladudest, kuhu nad jõudsid. Ja siis lõpuks. Kuidagi rahunes ka poliitiliselt ära. Arstid. Võtame meie meenutused kokku, kuivõrd õnnestunuks Koit hindate lõplikku tulemust, ehk kohtuasja? Assa kommeri süüdimõistmist? Ta reaalselt oli vangis neli ja pool aastat ehk mitte kogu seda aega, mis talle määrati. Missugused emotsioonid ja mõtted selle protsessiga seoses teid täna valdavad? Ma ei saa ütelda, et minu jaoks on seal kõige olulisem oli see, et ta mõisteti süüdi kuritegude suhtes, mis ta oli toime pannud minu ja Argo suhtes. Minu jaoks on olulisem see, et ta mõisteti süüdi kaitseväelase poolt toime pandud seaduserikkumise eest ja see näitab, ükskõik millised on tema ilusat sõnal oli ta tegelikult allumatu Eesti riigile. Ma ei arva, et see kohtuprotsess oli jälle midagi erilist, jällegi sealt paistis välja kommentaarides või saali külalistest need, kellel ei olnud muud väljundit, siis tahtsid ennast seal näidata. Ma arvan, et tähtsam kõige tähtsam on see, et kommer on kurjategija ja minu silmis jääb alatiseks kurjategijaks. Toomas, kuidas avalikus suhtlus selle selle juhtumi järel Asso kommerisse ja mäletad, sa märkasid sa avaliku arvamuse muutumist ajas selle aasta jooksul mis staatuses ta oli eestlaste jaoks? Mingist üldisest avalikust arvamusest on väga keeruline rääkida oli kindlasti, oli kindlasti neid, kes, Kes pidasid teda selliseks romantiliseks Robin Huudiks ja väga õige rahvuslik kaitsealgatuskeskus, eksiilvalitsuse auastmed, näitame nendele punastele polkovnikutele oli neid, kes ei võtnud siis ja kes ei võta ka kindlasti praegu vastu sellist rahulolevat juttu, et vot kui me oleks saanud mingi lepingu, siis me oleks olnud isemajandav, väeosa, sõltumatu väeosa. Ja kes on lähtunud sellest, et on üks on üks riik, üks kaitsevägi ja toimivad käsuliinid, ei ole allumatus. Koit Pikaro, julgete spekuleerida, mis oleks juhtunud edasi, kui te ei oleks 26. novembril Assa kommeriga kohtunud. Teda poleks vangistatud. Missugune oleks olnud tulevikuperspektiiv näiteks poole aasta ulatuses või aasta. Ja siin on hea spekuleerida, arvan, et poole aasta pärast oleks ERSP kuulutanud ennast ainuõigeks parteiks, nii nagu omal ajal oli NLKP ja oleks kuulutanud, et meil on olemas oma eriüksus eriväeosa. Ah ükskõik kuidas seda nimetan ainult imukate bande, kelle pealkiri on jäägrikompanii. Ja kui me ei oleks seda teinud, siis poole aasta pärast oleks oleks Eestis olnud selline olukord. Ei, no ma mõtlen selles osas koidu emotsioonidest täiesti aru ja ilmselt tema olukorras oleks ka ääretult emotsionaalne. Samas ma arvan siiski praegu nagu olles olles ka rääkinud möödunud 20 aasta jooksul väga paljude inimestega, kaasa arvatud tollasest ERSP-st. Ma arvan, et suur osa ERSP-st olid ERSP juhtkonnast olid tegelikult jäeglitega parajalt hädas ja Ma olen suhteliselt kindel, et siseminister Lagle Parek sai väga hästi aru, milline viitsütikuga miin see tegelikult on. Nüüd raputab Koit pead, aga noh. Nii see on Igaühele jääb enda tõde kokkuvõttes koit. Kas te teate või Toomas, sina? Salastatud dokumentidest? Väidetavatest salastatud dokumentidest, mis aastakümnete möödudes avalikustatakse et sealt võiks ilmneda asjaolusid ja fakte, mis võivad seda lugu pöörata mingis teises suunas, nii nagu me oleme käsitlenud seda täna. Anname anname talle andeks sellepärast, et ta ei tea, mida ta räägib. Ja alati on niimoodi ütelda, et kuskil on midagi salajast, keegi midagi salaja teinud. Ma arvan, selliseid dokumente, see, mis puudutavad 26. novembri sündmusi ja ka seda, kuidas jäägrikompaniist kohe algusest saadik sai kuritegelik jõuk ei ole olemas. Need dokumendid on olemas ja need, kes vähegi nägid said sellest kohe aru. See on koht, kus ma koiduga täiesti nõustun jäägri kogu jäägrikriis toimus niivõrd avalikult avalikkuse silme all. Otseseid, mida tegi valitsus ja otsused, mida tegi jäägri jäägrikompanii juhtkond ja ta oli kõigile näha. Ajakirjanikud elasid minu arvates ööpäevade kaupa seal jäägrikompaniis. Kõik oli selge, rääkida praegu sellest, et midagi on kusagil raudkappides ootab, ootavad salastatud dokumendid oma avalikustamise aega, see ei ole tõsine või ma ei tea võib-olla mingit mingit politsei politsei, materjalid, mis kajastavad mingite konkreetsete konkreetsete kuritegude avastamist, kuidas kuidas millelegi jõuti, mis on, mis on igas politseiasutuses väga spetsiifilised, aga, aga see, mis jäägrikriisi puudutav. Mida tegi valitsus, mida tegid jäägrid? See on täiesti avalik. Ja tõmbame siin joone alla teemale. See oli aasta 1993 ula pääl kriis, Asso kommer, Koit Pikaro ja teised, aitäh tulemast stuudiosse, Koit Pikaro, aitäh. Toomas Sildam.