Tere päevast ja tere kuulama. Kultuurikaja on laupäev, neljas mai, mina olen Maria Lee Liivak. Tänane saade on jagatud erinevate filmid tantsusündmuste vahel. Kõigepealt seitsmendat korda toimub Eestis jaapani animatsiooni vahendav festival, jah, ehk jaapani animatsioonifilmifestival. See on esimesest 12. maini Tallinnas Solarise kinos ja kinos Artis ning Tartus kinos Ekraan ning kultuurikajale räägi vanimast ning festivali programmist, Rasmus Kütt. Jõhvi koduleht on Peeveeveed, anime fest, punkt EU. Teist laadi filmisündmus on aga Heiliga pikovi. Uue loob dokumentaalfilmi õlimäe õied, esilinastus. See on film 80 kaheaastasest emakseniast. Värvikas ja keeruline elulugu on viinud ta Jeruusalemma lähedal asuvasse vene õigeusu kloostrisse ning enne lõplikku vaikimist jutustab ema Ksenja dokumentaalfilmis oma loo. Film jookseb nädal aega kino Artises Tallinnas ning Kinos Ekraan Tartus. Filmi tegemisest kõneleb Heiliga pikov. Tantsust aga on põhjust rääkida sellepärast, et 20 Üheksandal aprillil tähistati rahvusvahelist tantsupäeva ning Kanuti saalis jagati sõltumatu tantsuauhindu. Põgusalt annab sellest ülevaate Mairika plakso. Eile aga andsid Eesti esietenduse Kanuti saalis Mart Kangro, Kristiina Chuce ning Nick hapner lavastusega võidenzi, mis esietendus läinud sügisel Berliinis. Ees on veel neli etendust, täna ja homme kell 15 null null ja 19 30. Seejärel elab lavastus oma elu juba mujal ringi sõites. Räägime Mart Kangro kani sellest projektist kui ka no-teatri mängukavas olevast lavastusest samm lähemale, mille Martegi lavakooli 26. lennupoistega. Need on tänase saate teemad. Alustame aga hiljuti alanud Jaapani animatsiooni filmifestivaliga. Esimesest 12. maini toimub Tallinnas ja Tartus VII jaapani animatsioonifilmifestival ja animest kui nähtusest ning festivali programmist räägib kultuurikajale Rasmus Kütt. Mis on see osa Jaapani kultuurist, mida jaapani animatsioon või anime kõige rohkem kommunikeerib? Tere ka minu poolt Rasmus Kütt ja siis jahvi Tallinna koordinaator. Tegelikult animatsioonid on Jaapanis olnud väga suurrolle alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast. Et hakkas vaikselt kujunema nii-öelda tegelikult kui väikese propagandistlikud Nende riistapuuna mida kasutati alternatiiviks ka filmidele, näiteks. Et alates sellest see aasta on nagu kasvanud üles mitte ainult tegelikult nagu, kui laste multifilmideks vaid kusjuures enamus sellest animatsioonitööstusest ongi nii-öelda nagu suunatud täiskasvanutele just sellepärast, et need temaatikat, mis tegelikult animatsioonis on väga-väga sellised sügavad minu jaoks noh, seal tegeletakse hästi palju jaapani folklooriga juttudega jaapani ajalooga ja muude selliste klassikaliste kirjandust, aga ta on kindlasti üks väga-väga lai valdkond, mida ma soovitan tulla tõesti ahvile nagu ise kogema. Millele jaapani animafilmifestival, millistele suundadele või millisele stiilile kõige rohkem tähelepanu pöörab? No selleaastane jah, tegelikult on keskendunud, tal on viis ala teemata, ta on põhiprogramme on klassika, siis on ühe kuulsanimaatori programme, siis on kassi Tanywest programm kaks mängufilmiga selle aasta jahil ma vaatan, tegelikult, kui ma seda nimekirja vaatan, siis siin enamus filmid ei ole mitte sellised traditsioonilised, mida inimesed teevad nagu armsad kus on tegelasteks armsad tüdrukud, suurte silmadega, vaid tegelikult enamus, need filmid, mis siin programmis on, ongi just sellisemad nagu tõsisemat laadi, selliseid samad, sest tegelikult kasvõi see avafilme, mille nimi on siis hundi lapsed, ame Yuki, mis võitis tegelikult paar kuud tagasi just jaapani Oscarite galal, parima animatsiooni kategooria ongi just selline fantaasiadraama, kus siis üks ema kasvatab lihtsalt üles oma kahte hundi lapsest tütart ja siis poega. Et selle aasta jah, mina arvan küll, et on pigem selline tõsisem tutvustades tõsisemat poolt nii-öelda nagu jaapani animeste. Sest ma tean küll, et hästi paljud inimesed tegelikult on sellisel arvamusel, et need on mingisugused multikat, kus on suurte silmadega nunnu tüdrukut, kes räägivad tiksuvat häält, aga, aga päris niimoodi see ei ole. Ma tean, et Eestis on päris suur subkultuur, kes tegelebki anime ja jaapani kultuuriga. Sina ilmselt tead Jaapanist ja animest päris palju, milliste eelarvamustega sa kokku oled puutunud. Mis nimesse puutub? Noh, see ükse eelarvamus ongi see, et ta on suunatud sellistele väikestele lastele ja kus on nunnud tegelased ja kus nagu mitte midagi sellist sügavamõttelist nagu ei toimu, et see on minu arust, see on kõige kõige suurem eksiaru, mis on üldse inimesteni kuidagi nagu sattunud. Ma isegi ei tea, kuidas ta on sattunud, kuigi ma võin arvata küll, et kui ma mõtle, mida tegelikult Eestis on näidatud üldse televisioonis mingit Pokemoniga Digimoni ja sellised asjad, et need ongi sellised just nagu lastele suunatud asjad. Aga just suurem see tõsisem animatsiooni nagu töös pole nii väga siia Eestisse jõudnud seda tegelikult üritabki nagu Jahjus parandada seda eksiarvamust. Sest siin on hästi palju sel aastal selliseid animasid, milles on, ma ei tea, märksõnadeks ongi sellised illusoorses maailmas realistlikud ideede paralleelmaailmad, filosoofilised teemad. Millist külge jaapani tänapäevasest kultuurist saab jahvi festivalil filme vaadates tundma õppida? Temaatika, mida siis üritab seal aastani afi programm ka seletada või kus on hästi palju filme, mis seletavad, on looduse selline armastus või selline sellest noh, Jaapanis on hästi levinud uske turism, milles usutakse metsade vaimudesse ja kõik põhimõtteliselt looduses olev kivid mingid elus, vormi nendel on, mingisugune hing on sees, see on see, mida üritavad paljud animed sedasi jaapani kultuurist nagu edasi anda ja see on ka siiamaani on Jaapanis väga-väga levinud hinduismi järgimine, sest ta on üks kahest suurest usustamiseks on siis siin tuisk, teine on budism. Ja hinduism ongi just selline traditsioonilisem, kus siiamaani käidakse väga-väga palju käidakse templite, seal loetaks seal oma paluseid ja et oleks elus kõik hästi. Et selline loodusarmastustemaatika ja siis teine temaatika, mis, mis tegelikult võib-olla ei ole nii väga jah, just siin, eestlastele tuntud on, et mõned mõned animed toovad sellist Jaapani ajalugu toovad sisse, mis eestlased pole kokku puutunud, siis saavadki nagu läbianime saad, sest nagu teada, et selline ajalooline taust on samuti olemas. See looduseteema tundub tegelikult nagu võiks sarnane olla ka eestlastega või paganismiga. Millised sarnasused jaapani kultuuri Eesti kultuuri vahel on, millised põhimõttelised erinevused? Just ta ongi just selline looduslähedus ja looduse Saubaklik olev olek on tegelikult eestlastele väga väga kohane. Ma ise usun ka, et eestlased on pärit, on sellised, nagu metsarahvas kunagi on olnud, on elanud kooskõlas loodusega ja samamoodi on ka jaapanlased Natoga tohutult respekteerivad looduste. Teine asi, mis ma, mis ma ise näen, on, miks jaapanlased on nagu sarnased eestlastele, juuste on täna selliseid vaiksed? Väga, ei, ei käratseb ja on ka sellised nagu tagasihoidlikumad, pigem samamoodi on ka jaapanlased. Aga mis on, mis on võib-olla erinev nendest on see, et jaapanlased väga harva minu arust tulevad oma sellisest riied ajastule noh, nagu välja, nendel on nagu hästi pidevalt nendel on nagu ette tehtud selline piir nii-öelda nähtamatu piir, kus oli ka hästi palju reegleid, mida nad peavad järgima. Ja nendest nagu ei tohi üle astuda, et Eestis on kindlasti palju see, see igapäevane suhtlemine ja töötamine on palju, palju vabam kindlasti. Et ei ole nii palju reegleid ja nii palju kõnetamise viise nagu Jaapanis. Räägi natuke veel sellest programmist. Siin on väga palju erinevaid filme. Milliseid sa eriti esile tõstaksid ja millist publikut jah, tegelikult saalides ootab. Esile tõsta on muidugi nii-öelda vahel on muidugi päris keeruline, ma ise tegelikult soovitan igast selles programmis midagigi vaadata, et siin on meie veebilehel animesest punkt ee uu on tegelikult kava on üleval, seal on olemas ka treilerit ja siis ka sisukokkuvõtted, milles on ka ära märgitud tegelikult auhinnad, mida ning anime on kunagi võitmeda tegelikult soovitangi vaadata, lihtsalt see nimekiri läbi vaadata treilerid läbi ja siis vaadata, millega, nagu vaataja enda nii öelda uskumused või selline uudishimu nooresoneerub siis selle mingisuguse anime, aga, aga avafilm on kindlasti see, mis on seal ka põhjusega, et nagu ma varem võtsin, siis nimeks on hundi lapsed, ame ja Yuki. Režissöör Mamoru Hosoda, keda tegelikult peetakse ühe kõige kuulsama jaapani maatori Hayomyazaki järeltulijaks, isegi siis kindlasti on väga eepiline ja selline seikluspõnevik keskajalise temaatikaga. Kui tõsisem teema, mille nimi on perserke, mis on tegelikult valminud väga-väga populaarse manga põhjale, siis on tegelikult sel aastal saab jahvil esimest korda panna pähe kolm prillid. Et on selline selline kübargitaja tuleviku teemal olev küborg null üheksa nimeline anime siis klassikarubriigis on kindlasti eestlastelegi tuntud kui nunnu totra, mis on sel aastal, on eestikeelse dublaaži kähku soovitame kindlasti lapsed siis nagu tuua, vaatavad, kes ei jõua ja subtiitreid lugeda. Klassika all on ka veel selline Tulevikku žanris jällegi pargitega tegeleda. Samuti tegelikult eestlastele tuttav peaks olema Ghost in the Shell, ehk siis eesti keeles hing anumas, teine film siis järgmine programm on sensei kisa, puro, sugi, ehk siis tegemist on tegelikult animemeistriga. Kes on, võib öelda, et on kui elav anime maailma ajalooline raamat on 70 kaheaastane, ta on põhimõtteliselt tegutsenud animetööstuses alates sellest ajast, kui anime oli veel mustvalge. Ta on läbi elanud, et nii suured etapid ja ta on teinud väga-väga palju selles maailmas. Tema dokfilm esineb siin ja siis tema tema mõned ka nimed, mis on sellisemad just täiskasvanutele tegelikult suunatud teemade üks kuulsamaid ö galaktika raudteel. Siis on üks alaprogramme, kassid animes. Et kassid on jaapanlastele kuidagi ka väga nagu armsad ja nad kasutavad hästi palju, kas ei osta, nimetas, et siis on ka jahvil nagu pandud selline programm kokku, kus on umbes seitse erinevate kassiteemaliste animete, mis on mõned, on suunatud rohkem lastele, aga päris paljud jällegi on suunatud nagu täiskasvanutele. Kassid no kujutas selliseid sümbolistlike vahendeid pigem. Ja siis viimane programm on joonistada või mängida, kus on tegelikult kaks mängufilmi, tavalist, mis on baseerunud lihtsalt mangadel. Need on sellised noortekomöödiad, pigem et jah, soovitan vaadata meie kodulehte, seal on head infot. Ja siis saad ilusti kava kokku panna. See koduleht on anime fest U. Ja seal on programmile lisaks palju muud informatsiooni. Kui palju on anime näiteks Eesti publiku seas hea spetsiifiline? Ta on küllaltki hea spetsiifiline praegu, aga need piirid on natukene hakanud hajuma, ta ongi pigem siiamaani olnud, kui selline noortele suunatud noored on seda avastanud, rohkem kuni 25 eluaastat on see põhiline nii-öelda gruppe. Ja siis tasapisi ongi ta läinud nagu rohkem täiskasvanute sekka ka, et siin juba enam vanusele piire ei ole õnneks, et väga hea on, tegelikult on näha, et vaikselt vaikselt on hakatud avastama anime seda poolt, mis on selline tõsisemad teemad mida nagu võrdsustatakse täiesti tavaliste filmidega juba oma sügavuse ja nii-öelda loojutustusega. Seitsmes jahv toimub esimesest 12. maini Tallinnas kino Artises ja Solarise kinos ning Tartus kinos Ekraan. Mis sündmused jahil veel on? Lisaks anime näitamisel on tegelikult väga heaks tasakaaluks ka natuke teistsugust Jaapani popkultuuri nii-öelda tuua. Selleks ongi neljandal mail olev Koskley show, gospeli tuleb sõnaskostjumbleemeks kostüümimäng, kus osalejad siis põhimõtteliselt tulevad ja riietuvad ennast oma lemmik anime kangelaseks või siis lemmikvideomängu kangelaseks ja teevad väiksete aste. Nendel on välja pandud ka auhinnad. Siis viiendal mail on samuti Solarise aatriumis kirbuturg, kus inimesed võivad tulla müüma lihtsalt oma vanu jaapani mingit nänni divideesitsiideesid või oma omatehtud ehteid. Ja puudu ei ole ka mõned mõned jaapani söögikohad, kes tulevad oma snäkke asju müüma. Ja tegelikult koostöös kumuga on ka selline asi, et et jahvi kinopileti ettenäitamisel saab kaks piletit ühe hinnaga näitusele kumus, mille nimi on ulmelised, ruumid ja linnavisioonid, jaapani animatsiooni kõrghetked. Ma ise olen seal käinud ja see on hästi, niisugune, seal on kõige kuulsamate animed nii-öelda joonistus, sketšid on pandud seinte peale millised või mustvalged või siis on, tal on tehtud, kas pliiatsiga joonistatud siis samamoodi on seal ka hästi palju sellist ajaloolist juttu ja õnneks näidatakse seal kaika animat, et kust need mingisugused kaadrid või sketšid on võetud, et see on ka kindlasti väga põnev. Seitsmendast Jaapani animatsiooni filmifestivalist jahv rääkis Rasmus Kütt. Ja selle festivali programmi saab vaadata aga anime Feyssweeoo. See toimub esimesest 12. maini Tallinnas ja Tartus. Aitäh. 29. aprillil tähistati rahvusvahelist tantsupäeva ja anti välja sõltumatu tantsuauhinnad. Sellest räägib Marika plaksol. Üheksandal aprillil tõepoolest juba 10 12 aastat on Kanuti Gildi SAAL välja andnud sõltumatu tantsuauhindasid esimesed seitse-kaheksa aastat. Me andsime seda koostöös Philip Morris Eesti ka seda auhinda välja, aga siis Philip Morris Eestil 101-l hetkel raha ja otsus otsa ja alates 2010.-st aastast toetab meie auhindasid Eesti Kultuurkapital. Alguses olid sellised koostöös Philip Morrise sellised õhtused üritused ja peod siis kui kultuurkapital on meid toetama hakanud, siis moodustasime, et palju meeldivam on nakata auhindasid välja andma siinsamas Kanuti Gildi saalis. Meil on selline koht nagu metski publiku fuajee. Ja seal on trepp ja trepi pealt välja kuulutada hommikusöögil, kes võitis, kes on tegija, kes on läbilööja niisama tunnustus. Lisaks sellele on seal see meeldiv asi, et Tantsurahvas tuleb kokku ja juuakse ideed, igaüks toob laua peale võileiva materjali kaasa ja selline üritus toimub meil siis nüüd juba viis aastat järjest. Ja nüüd, sellel esmaspäeval tantsupäeval toimus ükskord see sama tantsuauhindade jagamine sinna. Žüriisse kuulusid Madli Pesti ja Riina Oruaas kes on Eesti teatriuurijate kriitikute ühendusest siis Paul Piik Eesti teatri agentuurist ja Priit raud Kanuti Gildi saalist. Ja vaadati üle 2012 aasta tegevus, kes mida tegi, kus tehti auhinna see ilus mõte on, et see ei pea olema ainult praktiseerivatele tantsijatele koreograafidele vaid et see võib olla auhind ka kriitikutele, kes on viimasel ajal aastal silma paistnud. Või siis promootoritele ja nii edasi. Ja siis 2012 aasta aasta tegija auhinna sai lavastus, materjali vastupanu, kuhu meeskonda kuuluvad. Erik Alalooga, Andreas vee, ehk Andrus Laansalu siis Hans Günther lokia, Tanel vee kulla lasta, läbilöögiauhinna sai sõltumatu tantsu Ühendus. Nad said nende läbilöögiauhind tuli sellest, et nad said käima okasroosikese lossi, mis muidu on selline, oli selline noh, võib öelda ikkagi mahajäetud maja Tallinna vanalinnas, aga siis, kui nad saivad alguses sinna kontoripinna ja need on nüüd mõnusat laienenud järjest. Neil on seal must saal, kus toimunud Rizentuurid ja tantsuetendusele kõiku nagu üsna selline tubli tegevus. Ja eelmisest aastast Henri Hütt, kes on noor lavastaja, koreograaf otsustas välja andma hakata omanimelist muusikalise kujunduse preemiat, mis on samamoodi, Henry läheb trepi peale, laia hüüab välja, et siin on Henry hüti nimeline keemia. Ja eelmisel aastal pälvis selle Maicel on. Ja siis sellel aastal panid Henri ja Mike kahekesi pead kokku ja otsustasid anda Hendrik Kaljujärvele selle preemia 2012 aasta tegevusest. Saksa kevade raames toimuvad kolmandast viienda maini Kanuti saalis Mart Kangro, Kristiina Chupke ja Nick Hopneri lavastuse võitantsee etendused. Võideldud esietendus Berliinis läinud sügisel ning on nüüd näha ka Eesti publikule. Kuidas lavastus Teoks sai ja milline on ta elukäik olnud sügisest praeguseni. Kristiina Tšukega mind seob juba pikk koostöö, me oleme teinud koos kaks lavastust varasemalt, mis mõlemad on ka Eestis Tallinnas siin Kanuti Gildi saalis lavastanud. Ja samamoodi nik hapnerite Kristiinat seob pikk koostöö, nemad on koguni kolm lavastus koos teinud. Ja siis see initsiatiiv tuli tegelikult Kristiina poolt. Et mina, Kristiinat oleme saanud väga lähedasteks sõpradeks ja samamoodi Nickie Kristiina, aga mina jään ikka väga põgusalt, teen teist teadsime ja erinevate eelnevate koostajate projektide raames me kogu aeg nagu kuidagi peegeldasime, et Kristiina rääkis minule sellest, kuidas neil Nickiga koostööd on läinud ja mis nad on teinud ja mis mõtteid ja ideid ja ja, ja teemad on neil üleval olnud ja vastupidi. Kristiina rääkis Nickile meie koostööst siis ja ja kuidagi sealt. Kristiinal nagu tekkis idee, et aga miks siis mitte nagu kuidagi liituda, sest juba ajalugu meil on nagunii ühine ja, ja, ja mul tekkis see huvi Nikki vastu, et võib-olla siis oma jõud ühendada ja võib-olla see, see on ääretult oluline tegelikult selle tüki puhul ka, et, et kuidas siis need sellised kaks paralleelset kulgevat loomingulist teed siis nagu kohtusid läbi Kristiina nägu ja nüüd siis selles tükis võib-olla siis realiseerusid. Et sellepärast ka see pealkiri, selline Veitensiied, mis tähendab siseks eesti keeli ootaja näe või ootaja, elame-näeme, ma arvan, oleks seda kõige parem. Kõige parem otsetõlge. Et lavastus tegelikult võib-olla jah räägibki ja kompocki selliste inimeste omavahelist suhtlemist ja selle pinnalt tekkivaid selliseid ebakõlasid või siis kooskõlasid, et me tihtipeale räägime, mõistame teineteist, aga tihtipeale me arvame, et me mõistame teineteist, aga tegelikult me räägime üksteisest mööda ja loomingulises protsessis on see väga tavaline. Et ühel hetkel sa oled kuidagi nagu arvanud kogu aeg, et sa räägid inimesega samas keeles samas suunas, aga siis ühel hetkel tekib see konflikt, et oi, et me oleme täiesti teenist täiesti erinevalt aru saanud. Ja teiselt poolt ka see aspekt, et kuivõrd avatud sa oled noh, oma protsessiga tegeledes teistele mõjutustele et ma arvan, et see sedasi väga sellisel üldisel pinnal see ensiisis lavastus, kuidas öelda lavigeeribki siis sellisel võib-olla ühise keele leidmise otsingutel ühiste arusaamade kujundamisel kujunemisel, koostööprotsessis, aga ka elus üldse sõprussidemetes inimestevahelistes suhetes. Nüüd tõesti jah, ta lavastuse esietendus siis Berliinis ja tegelikult ega nüüd ongi alles teine kord, kui me seda esitame Berliinis me tegime seda kokku viis etendustega läks väga hästi publikut siis väga hästi vastu. Aga kuna meie noh, kuidas öelda, meie me kõik oleme iseseisvad ka aktiivsed oma töödega siis meil ei olnudki nagu varasemalt võimalik, nagu leida sellist aega neid etendusi näidata. Et nüüd küll peale seda Tallinnat kohe me sõidame siin järgmine nädal juba vaimarisse, kus on etendused ühel festivalil ja siis Amsterdami siis suvel, kui kõik läheb hästi, ehk veel on võimalik notasse festivalil Viljandis seda näha, kuhu meid on kutsutud. Ja siis augusti selle Berliinis nüüd olles tegelikult see selline etendus hakkab ringi sõitma ja elama. Ja muidugi need Kanuti etendused on selles mõttes erilised, et see ruum on niivõrd teine. Ta on ühelt poolt minule hästi kodule saal sest Berliinis me tegime neid saalis, mis oli nagu 400 ruutmeetrit, suur üks suur tühi ruum. Ja sellel tükil on omapärane just see, et kuidas publik paigutub saalis, see ei ole selles mõttes traditsiooniliselt selline poodiumi peal istumine ridades, vaid publik on, saab vabalt ringi kõndida ja nüüdse Kanutama oma saali väiksuses on, on kindlasti väga, see on teine dimensioon ja, ja meeleselline põnev, põnev väljakutse, sest publikum palju lähemal ja, ja, ja publik kuigi seda otsustab, kui lähedal ta tuleb või kui palju Ta meiega nagu liituks, siis siis selles mõttes on see Kanuti etenduselt jällegi täiesti uus kogemus, nii et võib öelda, et saab olema väga teistmoodi, kui ta Berliinis oli. Mismoodi erineb tantsuteatri üldpilt või publik Berliinis ja Eestis? Ta erineb nii ja naa ja samas ka ei erine, see sõltub. Kui me räägime Berliinist, siis muidugi mastaap ja see ajalugu tantsuteatriajalugu ja ja see mastaap on nonii, teine, sest see, mida on seal võimalik näha, kui palju on neid etendusi, seal rahvusvahelisi etendusi. Ja ta on siiski nagu üks selles mõttes tantsu no üldse nagu ikkagi kultuuri mekadest siis seda kõike lihtsalt on kordades rohkem, võib-olla publik lihtsalt on selles mõttes rohkem valiv ja teadlikum ja ja võib-olla ka sellist etenduse välist resoneerimiste etendus ei lõpe ainult siis, kui kardin läheb kinni, nõndanimetatud, et ta jääb nagu ka. Et sellist dialoogi meedias nagu etendustest on rohkem, kajastatakse võib-olla rohkem arvustusi, rohkemaid ja see, kuidas neid arvustusi kirjutatakse. On ka teistmoodi, et selles mõttes võib-olla jah, et sellist see kontekst, milles Berliinis etendused üles astuvad nagu rammusam, et ta on nagu kultuuriliselt rammusam, lihtsalt seal on see ajalugu olnud niivõrd suur, et meie siin alles võib-olla ütleme tekitame ja taasloome seda oma katkestatud noh, kuidas öelda, et siiski see nõukogude periood rõhus rohkem ikkagi klassikalisele tantsule, meie ajalugu on meil vägagi noor, et ka see, et viidata tagasi ajaloole, seda on Saksamaal palju rohkem, et neid viiteid juba sellele, mis seal ennem olnud, kui meil siin on rohkem viited ise endale isiklikule kaebusele kogemusel, et et selles mõttes, et see publik on võib-olla lihtsalt natukene valivam. Aga samas ma ei saa öelda, et nad näevad ütleme, sellise seeläbilõige, mis on nagu oluline, selle on saanud. Kas Eesti publik, ma arvan, siiski kätte? Mis teemadega sa ise praegu tantsuteatris tegeled või tegeleda tahad, mis suunas liigud? Ma ei mõtle selle peale, et kas ma tegelen tantsuteatriga või mis, mis žanrissse kuulub, sest ma arvan tegelikult nii või naa järjest rohkem, kui me räägime teatrist ja kaasaegsest teatrist, siis leiab aset kõige huvitavamad, ütleme need etendused on tihtipeale Need, kus tõesti põimuvad eri žanritele omased tegurid või tunnused. Ta leiab aset kusagil seal žanride kokkupuutepindadel, et mina ise samamoodi ma valin oma väljendusvahendid vastavalt ikkagi eesmärgil, et mida ma tahan öelda, et kui mul tõesti ma keskendun mõnele liigutusele, siis, siis võib-olla jah, see sõnaline pool ja tahapoole ja, ja aga, aga ma kindlasti kunagi ei mõtle, et kas nüüd saab olema tantsuetendus või, või ei ole tantsuetendus, et reeglina need on teised inimesed, need on kas ajakirjanikud või need, kes tantsust kirjutavad, või teatriteoreetikud, kes kunagi hakkavad seda liigitama ja leiavad talle selle konteksti. Ja mind ikkagi huvitab teatri puhul selles mõttes, et need teemad, mis mind huvitavad, on tegelikult kogu aeg samad olnud, et teater on minu jaoks see kunstižanr, kus ja tantsuteater samamoodi kus inimesed jagavad sama aega ja ruumi. Et see kontakt on kõige vahetum. Et kui me räägime siin maalikunstist või skulptuurist, siis kunstnik või filmist siis teosel valmis ja alles siis publiku ette siis meie teeme, tegelikult täidame sedasama aega ja ruumi, sedasama reaalsust. Ja, ja minu jaoks on võib-olla kõige huvitavam tõesti see, et miks tihtipeale me kaugeneme võime, üritame teatris mängida seda, et me eksisteerime eri reaalsustes seda neljandat seina natuke lammutada, lihtsalt lammutada seda kunagi ära võtta ei saa, sest siis ma arvan, saabki olema päris elu. Aga et see oleks vahetum, kontakt ja suhtlus publikuga, oleks tõesti sellisem, võib-olla siiram, vahetum ja ka selle läbi nagu väärtuslikum, et me lihtsalt tõesti rohkem mõtleksime, et mida me räägime ja kuidas me räägime teatris või tantsuteatris. Ja teine asi on muidugi see, et kuna igal inimesel on kogemus kehast igal inimesel maailmas siis ilmselgelt ka inimkeha oma väljendusvahendite rikkuses ja, ja võimalustes pakub mulle endiselt huvi ja ma arvan, et see ongi inimene, mis mulle kõige rohkem huvi pakub tegelikult selles teatri kontekstis. Aga kuna ta on oma füüsilise kehaga seal kohal, siis ma ei saa eelistada seda verbaalset osa ega seda unustada seda füüsilist, ega vastupidi, kui mul on ikkagi võime antud ka rääkida, siis võib-olla vahest on otstarbekam väljendada ennast sõnades pluss veel kogu see visuaalne pool ja kas see ruum, kus Laine, see kontekst, milles see ruum asub ja nii edasi ja nii edasi, nii et et ma arvan, et ikkagi tegelikult see suhtlus on see, mis mul see publiku ja ja lavalolija vaheline suhtlus on see, mis mind kõige rohkem nagu paelub. No teatris on praegu mängukavas sinu lavastus 26. lennupoistega. Milline see tööprotsess oli, sa ei ole ju vist teatritudengitega varem niimoodi koostööd teinud? Tõesti ei ole jah, see oli esimene kord ja see protsess oli väga huvitav. Huvitav on selline huvitav sõna, eks, et siin võib kõike mõelda, aga tõesti ta oli huvitav selles eas, kuidas selle sõna heas tähenduses. Tiit kutsus mind ta paar korda varemgi mind kutsunud, aga alati ei ole olnud lihtsalt aega, sest me kõik oleme aktiivsed inimesed ja teeme plaane palju juba kaugele ette. Aga ta kutsus mind. Ja muidugi sellel asjal on kaks otsa, üks asi on, et see kontekst on väga eriline, eks ta kutsus mind tegema tükino teatrisse, lavakooli tudengitega ja poistega just nimelt, et see ei olnud minu valik, et seal laval on ainult poisid, vaid see kuidagi oli nagu kokku sattumuste produkt. Ja eks ma seda nagu tükk aega mõtlesin, et mida ja kuidas nendega siis teha, aga siis siis esmaspäeval ütlema, et need poisid on fantastilised poisid, ma käisin vaatamas nende paari etendust ennem ja nad on füüsiliselt ääretult võimekad ja muidu kausega võimekad noored ja väga avatud noored, nii et selles mõttes see protsess oli väga põnev. Muidugi, see on jällegi mina tulen teisest kontekstist ja võib-olla nemad ei ole veel alles avastavad seda enda jaoks, mida teater tähendab või mis on tegelikult nende soov, et neil ei ole veel sellist väljakujunenud hoiakut, mis on nende suur pluss loomulikult teatri suhtes, et nad alles, kuidas öelda, kompavad seda, mis nendele võiks meeldida ja mis mitte, nii et et ma isegi võtsin aluseks selle, mida mina võiks nendele uut anda või mida sellist, mida seal lavakoolis siis võib-olla või, või ka isegi Tiiduga koos töötades nad lihtsalt nähtavasti midagi kokku ei puutu ja siis mis, mis see valdav või põhiline aspektis oli, oligi just nimelt see, et tuua nad tõesti hästi lähedale selle enda publikule, et näidata nendele, kes on tegelikult nende publik. Ja, ja ma arvan, et see oli nende jaoks põnev etendus on väga hästi vastu võetud publiku poolt. Inimesed räägivad sellest väga soojalt ja härdalt ja mul on isegi vahest sedasi nagu, kuidas öelda. Liigselt liigutav kuulda seda tagasisidet. Aga et ma arvan poistele kaasa kindlasti on olnud lahe kogemus ja tundub. Neid vaadates ja nende nende poiste reaktsioone, nagu kuidas nad räägivad nendest etendustest ja mis seal toimub, et et see natuke neid ikkagi erutab, et see kogemus kindlasti on nendel olnud põnev. Mart Kangro lavastus lavakooli 26. lennupoistega samm lähemale, no teatri mängukavas ning selle järgmised etendused on seitsmendal kaheksandal ja üheksandal mail. Mart Kangro koostöö Berliini tantsukunstnike Kristiina Chuce ning Mikk hapneriga, mis kannab pealkirja võitlen, siin on eesti publiku ees veel neljal korral. Täna ja homme kell 15 null null ja 19 30 Kanuti saalis pikal tänaval. Üheksandal mail esilinastub Tallinnas Heiliga pikovi loovdokumentaalõlimäe õied. See film räägib 80 kaheaastasest eesti soost nunnastemakseniast kes elab Jeruusalemma lähedal õigeusu kloostris. Kuidas sa selle teemani ja ema Ksenia? Sellel filmil on pikk eellugu, tegelikult me kohtusime juba seitse aastat tagasi ja meid viisid kokku niimoodi ühised tuttavad, et ema Ksenia ajal on Eestiga nagu väga tugev side säilinud, et ta käib sügiseti siin alati külas ja mitte ainult külas, vaid ta käib siin ka ühel teisel põhjusel nimelt inimesi nõustamas ja läbi kuidagi siis niimoodi müstiliste kokkusattumust meie teed ristusid ka. Muidugi ma kohe alguses natukene lootsin, et sellest võiks sündida film, et ta on sellise väga huvitava elukäiguga naisterahvas, aga läks aega ikka mitu-mitu aastat, enne kui ma üldse julgesin selle mõtte välja käia. Me olime vahepealkirjavahetuses ja siis läks mitu aastat veel aega jõuda, nagu võteteni. Filmitud on see aastatel siis 2010 kuni 2012 ja nüüd on ta valmis, kuidas filmi tegemise protsess välja nägi. Kui ma pakkusin välja, et, et mis ta arvab sellest, et ma nii-öelda tutvustaksin tema tegemisi, siis ta oli loomulikult väga kõhklev. Ja ta jättis selle otsustamise nii-öelda teiste teha. Tegelikult kloostris on ju oma hierarhia ja tema ei saagi nii otsusest Ta ise, et kas keegi tohib sinna üldse kaameraga tulla ja ja nende sellisesse privaat atmosfääri sekkuda. Nii et ta rääkis oma vaimse emaga, kes on kloostriülem, Iguumenja, rääkisime preestritega ja küsis luba, õigemini küsis, mis nad sellest arvavad. Ja mingil väga kummalisel kombel neile kõigile see mõte meeldis. See oli selles mõttes jah, ootamatu, et ma arvasin, et mul tuleb neid, võib olla ka ise kõnetada või, või nendega vestelda, aga tegelikult läks nii, et kui need load olid saadud, siis sealt edasi olenes juba minust, et ma pidin sinna kohale minema hakkama vaikselt, et tutvuma selle keskkonnaga. Käisin juba ühe korra varem enne võtteid seal luurel natukene vaatamas, kuidas võetakse ja siis läks aega tükk aega, enne kui kõik nunnad, seal elab, ligi 50 naist. Kuni nad kõik enam-vähem teadvustasid, et jah, et keegi on seal kaameraga ja teeb midagi. Ja loomulikult nad kõik ei olnud rõõmsad selle üle. Igaühega pidi ikkagi eraldi kontakti looma ja nendega püüdma kuidagi ühist keelt leida. Aga ema Ksenja ise sellel hetkel, kui ta oli otsustanud, et ta on nõus ja see film tuleb, siis ta oli nagu väga avatud, et me ei pidanud temaga sellist kassi-hiire mängu mängima, et kuidagi, et ta ennast avaks. See tuli väga loomulikult, aga loomulikult see oli nagu pikk aeg. Ma ootasin ka, et elu läheks nagu natukene edasi. Käisin iga paari-kolme kuu tagant, niimoodi jäin 10-ks päevaks-kaheks nädalaks ja siis tulin uuesti uuesti, kuni mulle tundus, et nüüd on sellele asjale aeg punkt panna. Tegelikult see ei ole selline sündmuse põhine film, et midagi seal tohutult juhtub selle kahe aasta jooksul või noh, mingi tohutu loo areng, kus on mingid Tänakut, nii et pigem see lugu on selles inimeses endas ja ta siis samm-sammult me saame siis teada, miks ta seal kloostris on ja kuidas tema elu on kulgenud ja see on, see on väga põnev. Ma kujutan ette, et dokumentaalfilmi tehes tekib kohutavalt palju materjali, millest lõpuks tuleb see kontsentraat välja sõeluda. Mis laadi materjali sa oled välja jätnud selle tulemuseni? Ma tegelikult filmisin hästi palju ka seda, mis kloostris niisama toimus, niimoodi argipäev päevategevusi, nende pühasid, kuidas nad töötavad, kuidas nad on kirikus ja nii edasi, aga suurem osa sellest jäi tegelikult välja, sest et see ema, Ksenia enda lugu on niivõrd tugev, et sinna oli vaja vaid natukene sellist noh, nende päevast meeleolu või tema eluolu juurde panna. Et tegelikult väga huvitav materjal, kõik jäi ka tahaplaanile, aga see ongi see, see kõige suurem ülesanne vist doki puhul, et lõpuks ikkagi kontsentreerida sellele ideele, kust see kõik alguse sai, et ma täitsa vahepeal olingi juba väga suurtes lõhklustes, et kuhu see aktsent panna. Aga siis ma jõudsin sinna tagasi, et see kõik sai alguse sellest sellest inimesest. Ja sinna peab ta jääma, et film, ta on 70 minutit ja ja see on täpselt paras niimoodi, et saaks aimu, kuidas tema elu on kulgenud, et võib-olla pikem oleks juba olnud, väsitab. Mis oma suhe religiooniga on? Mina ise olen tegelikult ristitud luteri kirikus ja laulatatud, et selle filmi tegevus toimub jah, õigeususfääris. Aga see on olnud selline põnev rännak sinna sissepoole vaadata, kuidas nemad elavad ja palvetavad ja noh, eriti sellises kohas telli mägi on piiblist tuntud väga püha paik ja seal kloostris ka ju kogu aeg käivad palverändurid seal pidevalt elu käib, et tullakse ka väljastpoolt vaatama ja seal on külalistemajad, kus palverändurid peatuvad. Kas sa ise pead seda religioonifilmiks otseselt? Ma arvan, et see film kindlasti tõmbab inimesi, kes on usuga seotud või kellel on vähemalt sel teemal küsimusi elus tekkinud. Kindlasti see tõmbab. Aga laias laastus on see ikkagi selline päev emotsionaalne nagu ühe naise lugu. Praktiliselt nagu läbi sajandi. Et ta läks Eestist ära, kui ta oli kuueteistaastane sõja ajal. Sealt edasi Saksamaale oli sõjapõgenik Itaaliasse, kus ta tegi väga vinge karjääriteadlasena. Ja nüüd viimased paarkümmend aastat on ta siis elanud Iisraelis kloostris. Et eelkõige mina näen siin jah, üsna sellist suursugust lugu. Pluss on huvitav minu meelest see, kuidas üks inimene ema Ksenja puhul tuleb see eriti hästi välja elu jooksul, tegelikult elab nagu väga-väga mitmeid erinevaid elusid niimoodi 10 20 aasta kaupa, sa näed, kuidas on muutus toimunud ja täitsa totaalselt. Kuigi võib öelda, et sellise nagu punase niidina ikkagi käib seal kõigest läbise usuteema, sest ta juba päris pisikese lapsena käis kirikus ja omapäi ilmumas vanemateta. Nii et, et me näeme ikkagi seost selle päris alguse lapsepõlve vahel, segude nüüd on jõudnud ja nüüd on ta jõudnud nii kaugele, et kloostri hierarhias on ta seal päris lõpus temalt nagu natuke oodatakse või see järgmine samm olekski see ta tegelekski nagu ainult palvetamisega ja, ja sulguks päris vaikusesse. Nemad nimetavad seda suureks Keemaks ja seal selles on võib-olla selle filmi konflikt, et kas ta on selleks valmis või ei ole. Selle filmi žanri määratlus on loovdokumentaal, mida see tähendab? See on vaste ingliskeelsest terminist, Kreiti dokument. Et eesti keeles kasutatakse seda harva, aga ma tahtsin, nagu viidata ta sellele, et tavaliselt need loovdokumentaalid jälgivad siis mingit tegelast inimest pikemat aega ja nad on hästi sellised autorikesksed filmid, et tegelikult ma tegin praktiliselt selle filmi üksinda. Et päris esimene kord, kui ma käisin filmimas Õlimäel, siis mul oli operaator kaasas naisoperaator loomulikult, sest sinna kloostrisse ma ei saanud oma tavapäraseid meeskolleege kaasa võtta. Aga sealt edasi ma käisin tegelikult kogu aeg üksinda, sest mul oli selline tunne, et see tuleb kasuks sellele atmosfääri loomisele, pluss see, et nende nendega kontakti lahti saada, siis ma tegelikult tegin nendega kõiki nende igapäevategevusi koos, et aitasin neil töid teha ja siis vargsi panin ka kaamera käima. Et see oli nagu parim viis, kuidas jääd sulatada, et jah, et see loovdokumentaal. Jah, mina näen seda, sellise tugeva autori filmimine võib olla sellise pikaajalise protsessina. Televisioonis näidatakse peaaegu iga õhtu filme, mida nimetatakse dokumentaalfilmideks ja mis tegelikult on täitsa tavalised, sellised kiirelt tehtud telesaated. Mis su suhe filmi üldse on praegu, eriti pärast seda protsessi või kuidas su soe filmi tegemisse pärast seda protsessi muutunud on? Praegu? Kui nüüd saab selle filmi ära esilinastada ja, ja saab näha, kuidas inimesed selle vastu võtavad, ma arvan, et mul tuleb üks pikk mõttepaus, sest loomulikult see on kõike seda olnud väärt, aga see on nii pikk aeg ühte asja teha ja ühe teemaga tegeleda. Ja mulle tundub, et see on ka mulle omane, et kui ma nüüd järgmise teema enda jaoks leian, kui see minu teele satub, siis, siis võib minna nagu samamoodi, et ma teen seda filmi viis või seitse aastat. Ja noh, mul on vahepeal nüüd selle filmi tegemise jooksul ma olen abielemendi, mul on sündinud kaks last, et paneb nagu mõtlema, kas kas ma jaksan, et loomulikult see on nii-öelda nagu unistuste töö. Aga võib-olla on ka, aga võib-olla on ka muid väljakutseid, mida saaks selle tööga kuidagi ühendada. Mida saam emaksenjalt õppinud oled. Ema Ksenja puhul ma püüdsin kogu aeg nagu mõista seda, et kuidas ta ei suutnud mingil põhjusel hoida lähedasi suhteid, ta nagu väga tahtis ja mitmed korrad proovis. Aga see, see ei tulnud välja. Ja noh, muidugi see pani mind ka väga palju mõtlema oma lähedaste peale, eriti kui olla nii kaugel ja päris pikki perioode ära perest eemal. Et kus siis on see võti, et kus tuleb teha nagu kompromiss, kus ise targalt käituda mitte oodata, et teine pool oleks alati tark ja nii edasi. Sellele ma olen palju mõtisklenud ja ma loodan, et midagigi Kas sa hoiad emakseniaga endiselt ühendust ja mis ta praegu teeb, kuidas tal praegu läheb? Jah, ikka me kirjutame siis tavalisi kirju, Ta kunagi ütles, et tema, see tehnoloogiline elu jäi seisma sealt, kust ilmus krediitkaart, et arvutitest ja emailide stajaid ja loomulikult midagi. Ja nüüd siis vahetult enne enne ülestõusmispühi või isegi enne enne suurt paastuda saatis jälle oma tavapärase kirja, et nüüd mõned nädalad ta ei suhtle kellelegiga, see on tavapärane. Ja et võin temaga uuesti ühendust võtta, siis peale ülestõusmist, mis ongi umbes täpselt sellel ajal, kui saab toimuma filmi esilinastus. Et ma, ma just äsja siis kirjutasin talle, et siis ta saab selle minu kirja avada peale ülestõusmist ja kuulda uudiseid, et pind tuleb näitamisele. Heiliga pikovi loovdokumentaalfilm, Õlimäe õied esilinastub üheksandal mail ja jääb jooksma kinos Artis. Ja hea uudis on ka see, et ta samadel kuupäevadel jookseb ka Tartus kinos Ekraan ehk siis 10.-st 16. mainib üks nädal Tallinnas ja samal nädalal siis Tartus. Aitäh. Tänases saates tutvustas Rasmus Kütt esimesest 12. maini kestvat jaapani animatsioonifilmifestivali ning Mairika plakso tegi ülevaate rahvusvahelisest tantsupäevast 29. aprillil ning selle raames välja antud sõltumatu tantsuauhindadest. Mart Kangro, Berliini tantsukunstnike, Kristiina Chuce ja ning hapneri koostöölavastus. Võitenzee etendub Kanuti saalis veel neljal korral, täna ja homme kell 15. Null null ja 19 30. Kanuti kava on internetis aadressil www. Saal punkt. Reelika pikov rääkis oma peatselt esilinastuva dokumentaalfilmist õlimäe õied, mis publikule näha nii Tallinnas kui Tartus nädala aja jooksul. Tänase saate tegid Viivika Ludwig ja Maria Lee Liivak. Järgmise korrani.