Tervisi kõigile raadio kahe kuulderaadiusest mina olen Sten Teppan ning selle nädala teemaks kuulderaadiuses on olnud aasta 1993 seoses lähenema 20. sünnipäevaga. Raadio kahe puhul oleme vaadelnud, meelde tuletanud ning püüdnud analüüsida sündmusi inimesi, mis olid olulised, põnevad ja märgilised 20 aastat tagasi. Täna on teemaks sport ning jalgpall. Kuulderaadius. Külalisteks on mehed, kes on jalgpalliga seotud, täna olid seda ka 20 aastat tagasi, kumbki omal moel. Nad on Aivar Pohlak ja Urmas Kirs. Raadio kaks alustas esimesel mail 20 aastat tagasi. Aasta siis oli 1990. Oodatud. 93. aasta 26. novembril Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel kui päise päeva ajal eesti mehed omavahel Maugustest tegemist oli jäägrikompanii endise ülema Asso kommeri tabamisega. Selles relvakonfliktis sai raskelt haavata kriminaalpolitsei abikomissar Koit Pikaro. Kuula meenutusi 93. aasta põnevatest olulistest sündmustest iga päev kuulderaadiuses. Sinu raadio kaks. Tere tulemast Raadio kahte, Aivar Pohlak. Ja Urmas Kirs tervist. Ilmselt Aivari nimi väga pikka sissejuhatust ja tutvustamist ei vaja, sest need inimesed, kes vähegi jalgpalli jälgivad ja isegi kui ei jälginud, teavad, kes on Aivar Pohlak. Eesti jalgpalli Liidu president, aga, aga vot ma ei tea. Nüüd kui paljud tänased kuulajad mäletavad nime Urmas Kirs. Urmas, kes sa täna oled, ma küsin kõigepealt niimoodi, mis sa teed? No praegusel hetkel ma töötan jalgpalli liidus ja kõige lihtsamalt öeldes koolitan treenereid jalgpallitreeneriga. Aga tänase jutuajamise kontekstis ehk aasta 1993. Sa oled üks nendest meestest, kes pidas taasiseseisvunud Eesti jalgpallikoondise eest esimesi ning eks ole, sa tulid ju sellest kõige esimesest ka väljakule Sloveeniast ja see oli 92. Me väga rangelt seda aja piirisin täna paika ei pane, aga püüame laias laastus püsida 1993. aasta juurest natuke siia-sinna. Aivar, kust sina tulid, mis oli sinu jaoks sel hetkel prioriteet? Jah, kui Urmas oli üks esimese taasiseseisvumise järgse koondise mängijaid ja võib-olla veel kõnekam fakt on see, et kui 80.-te lõpus mõnikord kogunes veel Eesti NSV koondis siis oletan vähemalt ühte juhtumit, kus Urmas tegelikult selles eestidesse koondises ainus eestlane ehk siis see on. Mäletad sa ise sedakorda ja ausalt öeldes ei mäleta, mina mäletan jah, Bondarenko oli kusjuures veel treener ja see on nagu Urmas rollis tegelikult mingil moel veel kõnekam fakt ja, ja, ja kui minu olemisi sellel perioodil kaardistada, siis lihtsalt saaks öelda selliselt, et 91. aastal ma olin Eesti koondise ja 92. aastal olin Eesti koondise teine treener Uno Piiri kõrval ja 93. aastal mind valiti siis esimest korda jalgpallijuhatusse koos siis veel rühma mõttekaaslaste või misjonäridega, kellega me oleme pannud siis mahaprogrammi Eesti jalgpallikultuuri taastamiseks ja selles mõttes on see 93. aastal. See on huvitav sõnastus, sa oled alati filosoofilise poole pealt silma paistnud hoopis rohkem kui teised Eesti sporditegelased ja, ja Eesti jalgpallikultuuri taastamine kõlab ikka ikka väga uhkelt ja üllalt, see oligi niimodi paberil sõnastatud või. Mitte paberil, aga verbaalselt tõepoolest, et see ei ole 2013. aasta sõnastused, et see oli ikkagi selgelt tollal ja juba mõni aasta varem oli paika pandud et eesmärk on taastada Eesti jalgpallikultuur, see on keeruline sõnastus, kuna oli, mida taastada ja 68-l aastal välja antud raamatus siis eesti jalgpall minevikust tänapäevane oli ju tollest teise maailmasõjaeelsest Eesti jalgpallikultuurist võimalik olnud palju lugeda ja loomulikult, et ma ei adunud tol ajal maa ja tõenäoliselt ka meemaa, eriti selle kultuuri, sõna, kultuuri, laiendasemaid. Täna mõistame seda kultuuri juba märksa nagu laiemalt ja vastutusrikkamalt, aga noh, juba näiteks kui võtta tänase Eesti jalgpalliliidu juhatuse liige vappu Vaher, kes on sellistes, ütleme, filosoofilistes ja põhimõttelistes küsimustes juhatuses väga aktiivne sõnavõtja rollivõtja, siis tema oli tegelikult juba 80.-te keskpaigast temaga. Me olime, Neid asju ikkagi väga pulkadeks lahanud ja, ja, ja, ja mõelnud, mida teha. Ja ma mäletan ka, et 80.-te teise poolde jäi üks, kui me kirjutasime nõukogude ajal ühe nagu loo sellest, eks ole, seal nagu kirjanduslik kirjutis, mida avaldada polnud kuskil võimalik. Midagi jalgpallurite keskel sai nagu loetud ja arutatud, see kõneles ikkagi sellest selgelt sellest, kuigi iseseisvus kuskilt ei paistnud, et mida peaks Eesti koondis tegema, et Eesti koondis peaks olemas olema, kes peaks seal mängima ja mida Eesti koondis peaks tegema? Peab küll tunnistama, et stsenaarium realistlik välja, aga, aga, aga, aga selliselt sai mõeldud Jah, paneme paika kõigepealt Eesti koondise neid aspekte, millest me 93. aasta kontekstis räägime, on päris mitu, aga alustame eesti koondisest. Mis seisus sel hetkel Eesti jalgpallikoondis oli peetud, olid esimesed sõprusmängud, eks ole? Poolteist aastat lasteaia, mõni kuue. Kõige esimene oli meil mitteametlikud, mängisime Lätiga Kadriorus, siis tuli Sloveenia. Lätiga, siis me mängisime, mäletate Klaipedas sellel ülilibedal porisel väljakul Paldid, Unity turniir, eks ole ka mitteametlik ja see oli siis ma pakuks, et see oli november 90. Uno Piir oli peatreener, mina olin teine treener Tarmo Rüütli kolmast rehele issand eriti lõbus pingerida muidugi. Jaa. Suvel oli mängitud Läti mäng, siis oli, siis oli Bondarenko veel veel veel treener, aga, aga sügisel me oleme sel aastal korjanud kokku FC Flora ka samal eesmärgil ehk siis praktiliselt eestikeelsed mängijad olid sinna kõik koondunud. Tarmo Rüütli oli siis siis siis minu parem käsi seal treeneripingil, mis kõlab täna, käpp piinlikult, aga noh. Minu jaoks minu minu enda jaoks nagu häbi on näha, ei tohiks tohtinud võtta abitreeneriks selle loogika järgi, et ma oleks pidanud ikka peatreenerist. Kohe panen pagulaskuna, täna on nii kõva treener ja siis ja siis, kuna me olime ainus meeskond, kes treenis sügises. Me käisime Rootsis veel, kas treeningujärgsel treeninglaagris ja siis läksime sesse Klaipeda Klaipeda Balti turniirile. Kell 90. aasta novembris 91 oli juba Sloveenia mäng, see oli siis juunikuusse. Tarmo Rüütli mängis veel Läti vastav õigus, just täpselt. Mina vaatasin, et on minu arust välja kast, jah, jah, see oli Tarmo, kusjuures see oli Tarmo Rüütli üks viimaseid mänge. Algas 94. aasta MM-i valiktsükkel, esimesed mängud toimusid Eesti koondise jaoks niisiis 92. aastal, aga 93 oli see aasta, kui Eesti pidas või me räägime suurtest jalgpalliriikidest oma esimesed tõsised lahingud. Vastane oli itaalia, kõikidest mängudest ei jõua rääkida, aga itaalia mängudest tahaks siiski rääkida küll. Urmas ise tookord platsil ei käinud, aga suudad sa taastada seda olukorda? Mängud nii kodus kui võõrsil Eesti koondise jaoks tähendasid. Itaalia kõlab jalgpallikeeles ikkagi väga vingelt. Meie kõigepealt no kõigepealt 93 oli see minu jaoks selline õnnetu aastat, ma elasin kaks operatsioonile, üks oli siis kevadel ja teine oli detsembri novembri kuusi, detsembrikuus sain hakata mängima tuli uus traumaga aga koondise tegemiste juures. Ma olin ja kui võtta nüüd nagu koondise seisu sellel hetkel. Ja itaalia ta võtab nagu esimese hooga jala värisema, et ma arvan, et kellelegi all nagu selles, kui me räägime alavääristamise, siis kellelegi harnovi värisenud ei riietusruumis ega ega väljakul lihtsalt sellepärast, et vastas on Itaalia, vaid meie mängijate jaoks oli pigem eriline see õhkkond, mis valitses staadionil mängida nii suure hulga publiku ees. Tänu missugustele Itaalia staaridele oli, oli Itaalia siis tegija. Tuletan meelde, kes seal mängisid, sel ajal. Sa võis olla paadio aega kindlasti. Koalitsiooni üks mängijaid ja mina mäletan järgmist Itaalia mängu, sellepärast et ubakivikeskis Alarile Ellel naetad personaalselt tiinumbatšett, vot see ja see oli Salernasse oli juba mingi 95 95 tõenäoliselt. Mäng Eesti oludes tõi kohale, missuguse publiku tolle aja kontekstis hinnati seda mängu vääriliselt. Tollel esimesel Itaalia mängule oli Kadriorg täis teisel Itaalia mängul, muuseas ei olnud Kadriorg täis Tully Tully Itaaliat vaatama selgelt, eks ole, Kadrioru mahutavus orienteeruvalt siis 5000 inimest tollal esimesel mängul 93.-st mängust me räägime siis oli Kadriorg täis aga mõeldes kõikidele nendele kontekstidelt tagasi, siis tegelikult ma saan mõistusega aru ja ma mäletan täpselt, et kuidas see oli Itaalia, Sloveenia piiri lähedal. Triestes oli too mäng, eks ole ja mäletan, kuidas sõidetud läbi Poola ja kõikide kohtade sinna mängule siis ma koondise juures tegev enam ei olnud. Mäletan ka seda, et minu arust me jõudsime mängu jooksul ühe korra vastase 16 kasti nurka kuskile, et ja kui millist elevust tekitas ja nagu emotsiooni positiivset aga, aga tol ajal olid ikkagi noh, kõik need samased. No mis mul tuleb nagu meelde, kui ma siin paar päeva tagasi on võetud intervjuud küsitud selle jäähokikoondise kus nad tulid MM-il tulemise kohta ja, ja ma võrdlesin seda just nimelt 90.-te alguses jalgpallikoondisega, tegelikult sellest samast Itaalia mängus 93. aastal, see oli no mul ikkagi nagu väga hästi meeles ka seesama teema, kuidas tüüpe tassiti lennukisse pärast lennuki pealt maha bassid olid kadunud ja ja, ja nii, et noh, ütleme nii, et see oli ikkagi see alguses oli ikkagi raske ja väga-väga keeruline ja käis nagu võitlus siis põhimõtete ja pika perspektiiviga töö ja siis ütleme selle harjumus harjumuste ja näiliselt prožektorite valgusse sattumisest tekkinud nautlemisega, eks ole, et see on mulle kui primaarset meelde jäänud, seal ikka nagu selles mõttes nagu väga keeruline aeg, kogu aeg tuli, tuli nagu jamadega tegeleda, eks ole, et Urmas õigesti, et noh, me tulime teisest riigist, kus harjumus, traditsioonid olid, teised oli vaja tekkida professionaalse suhtumise allkirjaga valikuid ju polnud, neid mängijaid oli mõnikümmend, kelle hulgast, kes on nii-öelda Eesti kodanikud, kelle hulgast sai, sai, sai valida ja selle märk on ka see, et eks ole, et kui 80.-te lõpus oli Eesti NSV koondises Urmase ainus eestlane, eks ole, siis siis ühesõnaga mina, minul on meeles primaarset, need asjad ja kuidas selliseid nagu elementaarsete asjadega pärast tuli nagu sõna otses mõttes võidelda, et, et a la et umbes nagu noh et alkohol ja sport ei sobi kokku ja, ja tavaliselt see oli nagu noh, see jätkus veel mõned aastad pärast seda, aga. Ta võib lisada ka seda, et võib-olla see esimesed vabadus aastad võisid ka nagu suurendada seda mängijate käitumist. Et piirid olid vabasaine piiri taha ja kõik see, et umbes mõne oligi võib-olla ettekujutused nagu jalgpallurid, niimodi, käituvadki staarid, nad on suured tsaari, taanlased neid nagu ei huvita, et kõik tehakse ette-taha ära. Et, et ka see võis olla, mis, nagu peas toimub. No jälle, 93.-st aastast ma mäletan, kui oli, eks ole 90 teisel aastal mänginud, siis saanud esimese punkti mänginud Maltaga väljas null viiki, sügisel siis 93. aasta maikuu sees, äkki oli siis meil kodus, Malta mäng oli see juunikuus ja mäletan, et, et üks mängija oli siis siis see laager võis olla mingi kolm-neli päeva kadunud kogu see laagriaja ja siis mängupäeva hommikul tuli putsad ajalehe sisse keeratud tuli. Oli. Oligi pärast algkoolis ma mäletan seda. Et, et noh, kujutad sa täna midagi sellist endale Et et tagantjärgi on see nagu ma aru naljakas, aga tegelikult see pildi nagu niivõrd hästi ette ära Ja Urmas, kas ta väljakul käisite ikka tookord kaine peaga või? Või ikka mänge ette, kus ta oli seal väljakul murre. Ma mõtlen, et sinu isikut vaid nagu meeskonda või ma ei tea järsku järsku me oleme liiga vale ettekujutuse kohe siin loonud. Et meiega mängijad nagu olidki kuu aega meie loomulikult joobes. See on jah, niimoodi, et enne mängu seda nagu ei juhtunud, et, et mingeid olemuse või mingi sündmuse lõpetamise tähistamine see on ju see käib nagu siiamaani kaasas lihtsalt ühel hetkel ületatakse piire, teisel hetkel ja minnakse lihtsalt liiale. Tuur oli asjadega, et jah, et suudetud nagu piiri ette panna. Aga kindlasti kindlasti me näeme neid selles mõttes nagu enne kui erinevate, kuna, kuna minu jaoks oli see nagu noh, mul ideaalid nii selgelt ees, eks ole, mille, mille, mille nimel ma nagu võitlesin või et siis siis oli, oligi, oligi nagu eriti keeruline Kui nüüd joobes rääkides väljakul, siis väljakul itaallase vastu mängides võisidki joobesse jääda, sest nad olid nii ülelõhnastatud. Sina mäletad seda? Lõhna oli täis pandud keeli või nende läheduses olles, millal me pidimegi olema on ju neid väljakul taga ajada, siis sealt võis küll aeg-ajalt joobesse jääda. Ja mida huvitavat kõike meenub selle teema kokkuvõtteks. Julged sa välja pakkuda, Aivar, konkreetselt ja millal, millal oli võit saavutatud, et, et professionaalses eesti jalgpallis midagi niisugust enam ette ei tulnud. Tegelikult siin aegade jooksul on mõned värvikad lood üpris karmide sanktsioonidega tegelikult aset leidnud, aga, aga ikka põhimõtteliselt. Kas te saite süsteemi, siis 93. aastal oli sealkandis juba paiku? Ei, et ma arvan, et Urmas, sa võid parandada, kui ma eksin, aga minu arvates seal see asi sai kordadele täituri nagu tulekut ja võib-olla isegi peale tema esimest puhastust esimese aasta järgi pärast tema esimest aastat pärast tema esimest oli vaja välismaalase mentaliteet ja ja ta pidi Ühe korra puhastuse tegema veel, noh, selleks, et nagu mittepiisa prosiaal suhtumisega mängijad veel ära. Eestis ei olnud sellist treenerit karmi käega, kes suudaks seda puhastust teha ja kes konkreetselt ikka paneb piirid paika, ütleb, et kes tahtis mängida edasi, see mängis ja kes ei tahtnud, siis see siis puksiti kõrvale. See tähendab, et mängijate ja treenerite suhted olid liiga lähedased, on liiga head, et ei toimunud kehtestamist. See oli nii ebaprofessionaalne, lihtsalt tundsid mängijad nendega kaua aega nagu koos olnud juba mängijatega. Põhimõtteliselt mentaliteet oligi lihtsalt midagi teha. Egas Teitur sai siis täielikult vabad käed võtta ette need meetmed, mis on tarvilikud. Seda ma mäletan nüüd küll täpselt, et peale esimest hooaega, kas tollal me mängisime äkki kevad, sügis, kevadsüsteeme vist isegi, et see oli siis suvel, kui Teitur oli olnud pool aastat siin, et siis suvel seda mäletan küll, kui ta tuli minu juurde ja ütles, et ta tahab saada vabu käsi selleks, et et puhastada koondis mängijatest teatavatest mängile suhtumine ei ole piisav, et seda hetke ma nagu mäletan, et ta tuli ütlema, et ta tahab teha suuremat sorti puhastuse. Leviljal ahel lõi esimese värava üks null. 44. minutil alanud ja siin näete, et midagi enam päästa ei saa, see tuleb säravaid pritsi, sööd läbi ja nõnda on siis Mart Poom sedapuhku võimetu olukorda päästnud. Mida ütleb Roman Ubakivi? Mõnes mõttes olid need kaod Eesti jalgpallikoondisele võrdlemisi suured. Te räägite siin nõndanimetatud teituri puhastamisest ja osade mängijate kõrvale jätmisest, aga, aga oli veel üks põhjus, miks tegelikult heal tasemel vähemalt toonasest tähenduses jalgpallureid jäi koondisest kõrvale see oli see karmistunud keele või kodanikuproblemaatika koondisega seoses. Mis oli Aivar täpselt see tagama, et ühel hetkel enam Need mehed nagu, kes seal olid? Borissov? Praagin Busta Hvostov jah, et kellel ei olnud Eesti kodakondsuse, sest nad ei sobinud koondisse, kas küsimus oli keeles kodakondsusest, milles nagu ma ütlesin, siis alguses siis selle asjana sõnastasime väga selgelt, et Eesti jalgpallikultuuri taastamine ja Eesti jalgpallikoondis kasutas 90.-te aastate alguses kolme mängijat, kellel ei olnud Eesti kodakondsust ja kellel ei olnud ka selleks õigust. Need olid siis Boriss sõbraagini Puustov. Mäletan, et siis toonane jalgpalliliit 90.-te algusel pakkus isegi nendele võimalust minna keeltekursustele maksta seda kinni. Aga nad kas ei läinud või ei saanud selgeks või ütles, aga ei lubanud kuidagi. Ja jällegi veel kord 93. aastal, siis kui, kui valiti mind jalgpallijuhatusse, siis kuid asja uurima hakkasime, siis selgus ka, et jalgpalliliit oli FIFA-le siis ilmselt ka valet teavet saatnud, et nende mängijatel on tegelikult õigusjärgne Eesti kodakondsus, mis neil tegelikult puudus. Ja sai väga selgelt võetud põhimõte. Punkt üks Eesti koondises peavad osalema, saavad osalejaid mängijad, kellel on Eesti kodakondsus ehk eesti pass, mis on täiesti õiglane ja punkt kaks. Nad peavad oskama eesti keelt. Sellepärast et see koondis pidi saama kultuuri kandjaks. Ja keel on teatavasti kultuuri kandja, eks ole, et jaa jaa, tagantjärgi mõeldes, mis olid olulised aspektid, olulised aspektid olid loomulikult tollase mõeldud primaarset sellele, et me kaitseme seda õmblukest Eesti jalgpallikultuuri ja me sõnastasime veel selliselt, et siis teistest rahvustest mängijatele, nendel on ju muud koondised, kus nad mängivad. Eesti koondis on ainuke koht, kus eestlane mängida, ükskõik viletsad, aga tol hetkel ei ole, aga kui ta on parim Eesti 11 hulgas, siis ta saab väljakule minna, mis on tema ajalooline õigus, eks ole. Aga tagantjärgi tarkus, mida me oleme korduvalt ka nüüd isekeskis arutanud, on see, et kui ma said pandud paika väga selged reeglid siis mida esimene põlvkond siis venekeelseid mängijaid ei võtnud omaks? Nad ei tulnud kaasa sellega nad ei tahtnud õppida ära keelt, nad ei tahtnud teha kodakondsuseksamit, nad jäid lihtsalt kõrvale. Ja noh, mõistagi ikka solvunud Krõzlov tuletab seda siiamaani meelde aeg-ajalt, eks ole. Et, et umbes venelasi ju siis ei võetud, aga tegelikult pandi paika kindlad reeglid, aga järgmine põlvkond venelasi, venekeelseid mängijaid, võttis selle omaks. Ega Vassiljevil on ju täpselt samamoodi Tani omandanud, saanud kodakondsuse ju läbi nende eksamite tegemiseks, ehk siis järgmisel põlvkonnal oli selge, mida nad peavad tegema selleks, et saada Eesti koondise mängijad, eks, ja, ja me tegime, panime veel väga kindla põhimõtte paika, me ei hakanud kedagi moosima, et kuuled sa jube hea mängija, tee need asjad ära. Me võtame sind, koondis, see pidi olema nende enda südametunnistuse vaba tahe. Ehk siis see, et sa ei pandud paika 93. aastal, kindlad reeglid, see andis tegelikult lõpuks 2011 oma vilja ja annab tänaseni, eks ole, kus, kus, kus need need venekeelsed mängijad, kes mängivad eesti koondist, nad on ise teinud otsuse. Põhimõtted olid sellised, nad otsustasid, me tahame eesti koondist mängida, peame keele ära õppima. Me peame sooritama kodakondsuse eksami, käima sõjaväes, täitma kõiki neid asju, mis on ja, ja sellised. Tegelikult neil ütleme selle praeguse põlvkonnaga, kes mängivad, neil oli üksvahe põlvkond veel vahel ees, kes olid alunenu glov, Simson, Terehhov õige, kes olid nagu vene rahvusest, aga nad rääkisid. Nov, Smirnov ja üks vahepeal oli ka veel vahel eesti keelt neljane nagu hea näide olemas, et jah, sul nagu keel on suus ja ja sa soovid ikka mängida, siis, tegelikult ju kõigil olid kõigi enda teha otsustada, kas nad soovivad mängida või ei soovi mängida. Mis meeleolud meeskonnas tookord olid eestlaste seas ja kogu selle poliitika suhtes, kas see oli, oli see teema ka, kas tekkis seal mingisuguseid vastasseise või väitlusi nendes küsimustes või lihtsalt piirdamati vahele. Ühel õhtul olid vanad kohal, järgmisel õhtul enam polnud, algas uus ajajärk. Ei mängijate hulgas neid väitlusi olnud otsides ausalt, mina, mina et ei mäleta väga, et me oleks nagu sel teemal väga palju diskuteerinud ja ma ei mäleta ka neid kordi, näiteks kui me oleks vene keelt kõnelejad mängijatega koos istunud, samas meil nagu ikkagi eraldasime nendesse pigem olid need, kes olid nende ütleme, vene keelt kõnelevate mängijate vanemad mängijad ja kes olid nagu ütleme Tallinnas üles kasvanud mängijat, sest väljaspool Tallinnat olid enam-vähem kõik, kes rääkisid eesti keelt ja nende nuusutama. 90.-te alguses ja Tallinna tulin üheksakümnendail 89, nagu isegi Aivar ütles, puutusin jalgpallikokku siis see venekeelne keskkond oli minu jaoks täiesti harjumatu, sest Viljandis ma olin puhtalt nagu eestikeelses keskkonnas. Kuigi mul oli keel suus. Kas tänasel päeval, 2013. aastal, 20 aastat pärast seda põhimõttemuudatust jääb veel venekeelseid mängijaid eesti koondisest kõrvale? Kes mängutaseme poolest võiksid olla, aga kes mingil põhjusel ei oma Eesti kodakondsust? Ei tea küll, ei tea, küll ei tea küll, et oleks, ei tule pähe praegu mitte kedagi. Et ei ole otsest põhjust olnud kedagi Tipptasemel, ma arvan, et ei ole, noortes on võib-olla natukene ütleme noortekoondisest mõned mängijad, aga neil on veel aega aega areneda ja saada sellele tasemele ja õppida keelt ja kas siis noorel mängijal on ju tegelikult millised mõjutan, nagu kodus on? Sina sõltub ka nendest. Nõus, noortekoondise, ütleme seal mingisuguse 25 mängija ringis, kes on kindlasti need ei olegi kõrvale jääda, need ei ole kõrva löödud. Nendega raskem tegeleda, sest treenbercis trennis rääkima mitu ühte sama asja mitu korda üle, et need on raskem, seal nõuab topeltkoormus treenerit. Ja, ja ma ütlen veel kord, et siiamaani on see põhimõte, et kedagi ei hakata selleks eraldi manguma, et et kuule, tule ja saad päris andekas Te eksamid ära, et see on tema südametunnistuse teema, et minu arust plaan siis aastal 90 kolmelt, et et ma arvan, et see on nagu ülioluline, et meie üldiselt meie ühiskonnas on, on läbi, siis erinevate tendentside on isegi rahvuslus hakkanud saama nagu sellist negatiivset varjundit külge, aga tegelikult ühe eestlase jaoks sa peadki olema ju ju eestlane ja inimene, eks ole, need on need mõõtmed ja, ja see on meie, meie siin väikesel maalapil üks suuremaid väärtusi, millest tegelikult tuleb kinni hoida, et kui sa, kui sa unustad, et sa oled eestlane, loomulikult ei tohi unustada, et sa oled inimene, selle pealt ei tohi hakata käituma halvasti teiste suhtes, siis sa kaotad varsti huvi oma kodumaa looduse ja kõikide oluliste asjade osta ära, et see on, see on pidev punkt, et loomulikult globaliseeruv maailm hiidkontsernide mõju all nende huvi on, loomulikult oleks üks tarbija kõik, aga, aga me peame selle vastu hakkama nii kaua kui võimalik ja kui tulla tagasi selle 93. aasta juurde ma arvan, et mängijad, eestlastest mängijad, Nad teadsid lihtsalt ise juba, mis juhtuma hakkab, eks ole, et kui me olime kas või olnud ütleme, flooras eestlastest mängijatega valdavalt koos, et ega me tegelikult ju rääkisime sellest, eks ole, et Eesti peaks Eesti koondis mängima ja nii edasi ja nii edasi, et te teadsite, mis, mis iseenesest, mis juhtuma hakkab. Nojah, me teadsime, mis ümberringi toimub. Võtame järgmise teema, kui hästi on õnnestunud sul 20 aasta jooksul sinul ja sinu meeskonnal teostada oma paarikümne aasta taguseid ideid? Ma küll ei tea, kas sa mõtlesid kunagi noh, niisuguse perspektiivi tunnetusega ette, et sa tead, kus jalgpall Peab olema 10 aasta pärast või 20 aasta pärast. Aga, aga ilmselt sa suudad kuidagi hinnata neid toonas säetud eesmärke ja nende saavutamist. Et kui palju Eesti jalgpall on sinu nägemusest tänaseks saavutanud. No see on ikkagi noh, noorest peast on, eks ole, ideaalid on, usk on, intuitsioon on põhimõtted ja kõige olulisem neist on põhimõtted ja, ja sellepärast saab öelda, et kui üldpõhimõtted olid õiged, et loomulikult ei sõnastanud tol ajal asju nii selgelt nagu praegu, et ütleme, tega jalgpalli arendame ühiskonda läbi jalgpalli, eks ole. Et aga meie käitumine intuitiivselt oli, oli selline ja tõde ja õiglus ja, ja sellised asjad olid nagu maru-maru tähtsad. Tulles tagasi selle muukeelsete mängijate juurde, samal ajal tol ajal juba ma seletasin nendele seda heas vene keeles, eks ole, väga heas vene keeles ehk siis sa pead suutma olla inimlik, samal ajal, eks ole, et üldpõhimõtted olid nagu paigas ja, ja see oli see nagu selle asja nagu kõige olulisem aspekt, et läbi mille see 20 aastat on arenenud, sellepärast et keegi ei ole sündides tark, keegi ei ole ju teel asudes tark teel asudes sa pead olema pigem sinisilmne, eks ole, ja, ja, ja see nagu, kui kindlalt sa suudad teel olla ja kui sul on piisavalt tarkuste teel olles õppida, siis sa jõuadki sihile, eks ole. Ja selliselt ka kogu asjadest sõnastused ja kirjeldused tekkisid ikkagi nagu aastateks käigus ja loomulikult mida võib öelda, et kõik, see oli palju keerulisem tegelikult toonud palju keerulisem, kui siis tundus, et et 20 head mängijat on olemas, ainult Rehnergis öeldakse õigesti mängima ja, ja oleme MM-finaalturniiril, eks ole, tagantjärgi selgus, et nii meeletult palju asju on vaja teha. Jaa jaa. Aga jällegi seal samal 93. intuitiivset alustasime kohe noorte tööaluste paikapanemisega, ehk siis selle ülesehitamisega. Kehtna jalgpallikool sai loodud novembris 1963 näiteks, eks ole, mis oli nagu sellise märgilise tähendusega ja mingil moel ka sellise suhtumise, teistsuguse suhtumise algpunkt, eks ole, et see oli ikkagi põhimõtted, intuitsioon, piknikupilk, millega sai kõiki asja nagu vaadatud, et mitte seda, kuidas, kuidas nüüd kasulikumalt ja paremini saaks järgmise, järgmise paari kuu lõikes. Üks huvitav paralleel tekkis mu peas või küsimus mõeldes tagasi ühele teemadest, millest siin saates on sel nädalal juttu olnud seal bulla kriis jäägrite mäss, 93. aastal, lasso kommer, Koit Pikaro ja nii edasi. Täna liiguvad jalgpallis tavainimese mõistes ikkagi tippude tasemel väga muljetavaldavad summad raha 20 aastat tagasi. See oli niisugune aeg Eestis, kus väga levinud termin oli katusepakkumine. Kas jalgpalliringil ja konkreetselt teil selle seltskonnaga. Hobune oli, oli, ma pakun, et see oli 93. aasta lõpus, kui siia tuli jalgpalli sisse, ütleme niimoodi permi grupeering, jah, nad tegid oma klubi devalte ja hakkasid kohtunik ära ostma ja mänge ära ostma ja mäletan, et tõite isegi mängijaid illegaalselt riiki üks permi angaari mängija toodis vagunisse isegi isegi Eestisse ja, ja mängisin liigas ja tollel perioodil siis sellega siis valdavalt 94. aastal oli ikka tribüünidel seda neitsile soenguga tüüp oli ikkagi nagu meeletu ja ja kuskil Eesti Ekspressis tollal kirjutas, et kapo pildid Eesti alma ilmast pärinevad valdavalt Kadrioru staadioni tribüün ja et see oli ikkagi päris tõsine andmine, see päädis siis väga lihtsalt sellega, et üks kohtunikest, kes keeldus siis altkäemaksu vastu võtmast enne ühte mängu andis sellest jalgpallita teada. Noh, oli ametlikult mitteametlikult, oli teada, et seal tehakse faktilised iga mängu eel seal isegi ühe mängu kohtunikku põgenenud auto tagaistme vahel, Narva kohtunik oli põgenenud, kes ei suutnud mängu tulemust ära. Sa mäletad tõenäolist seda mängu normaga floora norma lihtsalt pani 12 minutit mängule juurde ja ja pidi põgenema Tartusse kaks nädalat elas Tartus, kuna ta oli vastu võtnud raha, ei suutnud seda mängu nagu otsustada, ära nii nagu pidi. Ja siis jalgpalliliit heitis devalt liigast välja. Voor enne lõppu ja seal olid ikka ikka väga tõsised, tõsised asjad olid selle ümber Florangulist tol ajal ju Tallinnast Viljandisse mängima, sellepärast lihtsalt puhtalt emotsionaalsed ei olnud võimalik seal tribüünil enam olla, kus olid ainult kriminaalid ja mind käidi ikka paar korda ähvardamas ka, aga, aga mul on õnneks selline omadused. Ma lähen, nagu mul ähvardama hakatakse, ma, ma lähen tõsiselt nagu hästi endast välja ja, ja ju siis jäi mulje, et ma olen piisavalt vääriline vastane neile. See oli väga-väga-väga-väga tõsine tõsine periood, aga tõenäoliselt Eesti üldine spetsiifika. Et meil ikkagi see üleminekuperiood ei olnud nii krimilaliseerunud, kui ta oli näiteks kas või lätlaste või leedukate juures, eks ole. Kus ehk siis meil oli nagu see eesti ja vene võib-olla kogukonnad natukene rohkem eraldanud üksteisest ja, ja see tuldi selgelt välja, et Läti oli selline venekeelne, eks ole, seal ei saanud kuidagi aru, kes on pätt, kes ei ole Leedus, olid, olid need tüübid, kellest me räägime, nüüd vastupidi, leedukad, eks ole ja, ja, ja see, et inimesed piisavalt jõuliselt käigud piisavalt kiiresti tehti, et et see, see andis sama tulemuse ja ma mäletan ka seda, et ju ka esimene spetsiaalselt Mart Laari palumas, et ta tuleks floora presidendiks selleks, et anda ka, millega ta nõustus. Mart Laar oli kaks aastat vist FC Flora president, et selleks, et anda selge sõnum ikkagi nendele tüüpidele, et Eesti riik on nagu meie taga. Lisada selle teema juurde, et needsamad sel ajal nagu mina näiteks mängijana nägin sellist asja nagu enda ümber üldse ei tunnetanud, et mingite äraostmise ma ei tea, kas ka selleks nagu minust mööda veidi suudeti seda mängijast mängijatest nagu eemal hoida. Meie mina, mina näiteks isiklikult sellist asja üldse ei tunneta neid mingeid. Keegi üritab raha pakkuda ära osta mänge või siis lihtsalt ei tuldud minu jutule, sellist asja, et mind kunagi mäletad, prooviti nagu ära osta korteriga Tallinnas, eks. Sind korteriga või mis teene eest, mida, mida palute? Läheks luuresse ühe teise klubisse Klubi vahetusest, pakuti korterit. Ja Viljandis Tallinnaga mõningad ma olen nii Viljandis kinni, et sul ei ole sel hetkel ei olnud, see on mõeldamatu, et ma kolin Viljandisse. Tere, sul ei olnud majanduslikku mõtlemist. Õnneks kellelegi dollar, mida keegi nagu pikas perspektiivis oli? No see on ja see on juba teine välimus ja sellest saab praegu rääkida nagu naljaga, et ega see nagu väga-väga naljakas tegelikult ei olnud. Aga luba küsida, mis oli see huvi nende sama Permikate jaoks lihtsalt üks meelelahutuse vorm oma Sats korraldada. Jah, jalgpall on ju olnud läbi aegade üks väga populaarseid ega spordialasid ja ka mingil moel nagu sellise võimu näitamise viise, eks ole, et noh, Venemaal praegu vaatad oligarhid üksteise võidu ju ju omale jalgpalliklubisid, mitte ainult Venemaal kõige mujal ostavad ja omandavad selleks, et neile nagu mänguasjad, eks ole, et, et, et sarnane oli ka siin ja, ja kuskil võib-olla oli ka see peas või, või mingi oletus, et äkki on selle kaudu võimalik, ma ei tea, raha teenida tulevikus või, või mida iganes, et midagi taolist, et aga on veel üks, üks üks versioone, mida räägivad siin teiste riikide jalgpallijuhid, et kõikides 15. liiduvabariigis iseseisvumise järgselt läks jalgpalli üle endiste KGB inimeste kätte kriis, kaasa arvatud Eestis? Jah, me teame, et need inimesed, kes töötasid kolmanda aasta Euroopa liidus, olid seotud seal organisatsiooniga, aga Eestis oli jalgpall nii nõrk, et nii-öelda KGB-s tuli sinna teise kolmandajärgulised tegelased, ehk siis seda ei võetud nagu väga tõsiselt ja seistil nagu esimene koht, kus nad nagu kaotasid selle võimuga nagu väga kiiresti jalgpallis. Noh, naljaga pooleks, Läti jalgpalliliidu president ütleb, et siiamaani on 90, ma ei tea, mis aastast ametis. Rahulikult Ta on endine KGB major, eks ole. Ja, ja avalikult ütleb seda, et ja, ja see oli nii-öelda teine katse saada sisse jalgpall oma kontrolli alla, et kui, kui KGB oli endised KGB lased olid kaotanud selle võimu Nad võisid omakorda olla seotud ka selliste kriminaalse taustaga tegelastega, et siis tuli üritati nagu teisel ringil uuesti sisse tulla, see oli selline ikkagi suhteliselt jõuline katsena, põletasid ära, väga palju raha. Tegid igast lollusi, mäletad, tõid mingit Brasiiliat kuskilt Soomest, kes ei osanud. Kus väljakul oli meie tugevus, siis väljaspool väljakut täpsustaksime KGB eemal hoida. Jutuajamist Aivar Pohlaku ja Urmas Kirsiga jätkame mõne hetke pärast, praegu aga arhiivilindi vahendusel kõige otsesemas mõttes aastasse 1993 kui Eesti jalgpallikoondise eesotsas seisis peatreenerina Uno Piir, kes tegutses tõsi, koondise ees üsna lühikest aega. 92 93. Tauli esimene taasiseseisvumisjärgne peatreener. Pikemas intervjuulõigus Eesti raadiole küsitlejaks oli Koit Luus, rääkis Uno Piir. Toimunud MM-valikmängudest aga püüdis ka veidi laiemalt hinnata Eesti koondise seisu ja taset. Kas olete rahul Eesti koondise kodumängudega, meie mängijate valik on piiratud ja me oleme kogu aeg olnud sundviskes. Ma mõtlen just vigastuste ja, ja selles osas meediale olnud võib-olla ühtegi momenti tihti, kus oleks saanud arvata tavaparemiku väljale viia, aga samal ajal muidugi mul on hea meel, et meie võitsime mängijat, kellega me need mehed asendasime ja nagu need viimased mängud näitavad, mängutase ei lange. Nii et see ring siiski võiks öelda, eks nii 20 mängija ring on meil enam-vähem sellisel tasemel, kellega meil kannatab praegu minna Euroopasse ja mitte ennast häbistada. Kõigil nendel MM-sarja mängudel Tallinnas on näha olnud ka vastaste treenerid, kes hoolega mänge jälgivad. Kas toimub treenerite vahel ka suhtlemine mänguväliselt ja pressikonverentsi päriselt? Nende suhtumine on nagu Euroopa inimeste suhtlemine aval abivalmis meie kui uustulnukad, eks ole. Nad on jälginud meid ka kõige nõrgemate vastaste mängud, jälgitakse, analüüsitakse ja vesteldes nendega ja vaadates nende treeningsüsteeme ja meeskonda ettevalmistusi mänguks. Kui me oleme oma materiaalse küljega kaugele maha jäänud nii-öelda Euroopas, siis ma arvan, meie treenerid, sealhulgas jalgpallitreenerid, oleme siiski hoidnud ennast ajaga kursis. Me leiame, et ettevalmistust, kuidas oleks vaja teha ja mis võimalused on, vaid, me oleme siiski jälginud ja teame, kuidas peaks tegema ja meie võimelises piires seda läbi viime. Ja ma arvan, et seal on teatud tulemust ja üks kasvõi väike näide oleks siin see meil on, me teame raha vähe kogu aeg ja seda ei olegi näha, et seda tuleks palju, vähemalt mitte lähema. Ja kui me siin valmistasime mänge ette. Me ei koondanud mängijaid kokku ja tekkis sageli ka ajakirjanduses selline võrdlus ja see oli meile oma. Selge, et miks meeskond mängib siiski mobiilsemalt ja kontsentreeritumalt väljas ja mitte kodus. Lõpuks siiski pidime leidma need rahad ja koondasime kas või paariks-kolmeks päevaks meeskonna enne Portugali ja Itaalia mängu elasime Pirital koos, harjutasime, vestlesime ja, ja ma arvan, et see aitas ka kaasa tihedamaks mänguliseks ettevalmistuseks. Ja ma tänaksin veel kord muidugi neid treenereid, eriti roisotsioni, kellega on meil väga tihedad sidemed ja tema üleva teid, kuidas tema on töötanud nii Rootsis kui Šveitsis, need kindlasti tuleks tulevikus pärast selle sarja kokkuvõtteid anda edasi meie treeneritele. Et me saaksime kõik sellest, kas lõpetuseks mina küll ei saa nõustuda väitega, et Eesti koondis läheb mõnda mängu juba ette tama. Olete mänginud kõiki mänge julgelt üritanud ja vastavalt võimalusele teinud vastase elu raskeks. Ja see on meeskonna seisukoht, on alati olnud, et me läheme üritama nii palju, kui me oleme ise võimelised ja kuivõrd vastane annab meil meie plaani läbi viia, aga samal ajal mul on meeldiv, et kõik mehed on jalgadega maas. Et me aja mingisuguse nii-öelda udu angerjaid kusagilt taga, mida ma sageli mõningatest väljaannetest loen. Et me peaksime minema ainult võidule ja ma ei tea veel millega siis näitama oma suurt tahet. Võita ma arvan, sisemiselt on see mängijatel olemas ja mingisugune niukene. Forsseeritud eufooria ei ole kunagi spordis tulemusi andnud. Udu angerjaid taga ajama mõnus väljend peaks uuesti kasutusele võtma rääkija oli Uno Piir Eesti jalgpallikoondise esimene peatreener pärast iseseisvuse taastamist aastatel 1992 kuni 93. Peatreenerivahetus toimus õige varsti ning järgmine loots Eesti koondise eesotsas oli Roman Ubakivi. Mida see koondise käekirjakoha pealt kaasa tõi peatreenerivahetus siis seda on põgusalt meenutanud jalgpallikoondise kauaaegne väravavaht Mart Poom. Intervjuulõik on pärit 1994.-st aastast ja annab vast pisikese pildi. Missugune oli mõtteviis ja kuidas Eesti koondise moodi arengutele vaadati. Kas uue treeneri käe all on Eesti meeskonnamäng? Ka muutunud kuidagi ma arvan, et natuke võib-olla on läinud rohkem nagu lahtisemaks selliseks ründama maks, jalgpalliks, tähendab me üritame alles rünnata. Enamus mulle, meil ei tule sellest midagi välja. Aga noh, suur samme sedasi, et me juba üritame ikkagi ise ka mängida mitte ei tegele ainult vastase meeskonna mängu lõhkumisega. Aga no kui on sellise klassiga meeskonna Horvaatia, Itaalia ekse põhijõud ja põhitähelepanu ikkagi läheb, ütleme, nende mängule õhkumisele ja püüda, aga kui ikkagi hoida, et seda seisu ikkagi menimaalsena ja võib-olla õnne enne suurenev puhul ja kõikidele ütleme, kui mängija mängib tasemelist komani punkt välja pigistada. Rääkija oli Eesti jalgpallikoondise väravavaht Mart Poom ja küsija tollane ajakirjanik, tänane jalgpalliagent Tarmo Lehiste. Jätkame raadio kahest stuudiost ja kuulderaadiuse külalisi on kohal kaks Urmas Kirs. Mees, kes mängis Eesti koondises 20 aastat tagasi ning Aivar Pohlak, Eesti jalgpalli Liidu president. Kuulderaadius. Räägime Eesti koondise ettevalmistusest üheks konkreetseks mänguks. Kas siin on 20 aasta jooksul midagi muutunud? Tänapäeval käib see nii, et meeskond koguneb, on mingil ajal koos hotellis enne mängu toimumist. Rutiin on vist üsna ühine söömiset, ma ei tea, kinos, käimised ja nii edasi. Kas 20 aastat tagasi, Urmas, olid need asjad samamoodi? Praegu on korraldatud, jätame putsad ajalehe sisse pööratud, pusad nagu kõrvale. Suures plaanis ta jääb, nagu samaks koondis koguneb, võib öelda, et on nagu hotellis koos käivad koos trennis mängus aga sellise ütleme nüansid, et tänapäeval on nagu esiteks, mängijad on iseenesest juba nagu professionaalsemad Professionaalse on nad ja teavad, mis nad teevad ja nad saavad sellest aga tasustatud ja nii edasi, aga aga kui ma räägin nagu treenerite treenerite koha peal, siis tol ajal nagu treenerite ütlesime, distsipliin oli natukene nagu nõrgem. Tänapäeval organiseeritakse nagu mängijatele rohkem selliseid, just nagu ettevõtmisena siis käiakse jalutamas, kinos, siin ratastega harrastades ratastega sõit sõitmas käia ja nii edasi mängitakse teisi sportmänge ja vanasti selliseid asju nagu ei olnud, mis nagu on nüüd treenerite koha pealt veel rääkida, siis kindlasti mängu eelset koosolekud ja ütlesin, et koosolekuid siin tänapäeval on hoopis teine tase. Kõnel päeva tänapäeval on ikka teine tase, et, et see, mis, nagu tol ajal tehti, pandi video peale, vaadati, nüüd vaadake seda, vaadake seda ja osa mängijaid jäi nagu magama isegi seda videot vaadates seal. Ta ei saanud midagi kasulikku sealt endas, kui seda aastaselt sa vaatasid selle ära, hetkeks ei meeldi, sa läksid minema, sul ei jäänud midagi meelde. Me oleme selle töö palju põhjalikumalt tehtud, mängijatega mängijat valmistatakse nagu tunduvalt paremini, et tunduvalt varem hakkab see protsess nagu mängija ettevalmistumise konkreetseks mänguks, et selles suhtes on nagu öö ja päev, muidugi võimalused on ka teised võimalused, on ka teised, on ju see internet, PowerPointi kasutamised ja need, aga meie teadmised kõigi meelest treenerite teadmised ja ma ütlen jälle, ma pean natukene ajas veel tagasi minema, kui mina tulin jälle oma kogemustest, eks näidet, kui mu Tallinna tulin. Ja esimest korda oli nagu Tallinna spordiriietusruumis mänguline juhendamine oli, kuidas mängule minna. Roman Ubakivi oli siin nagu treener. Eks tulevane Eesti koondise treener ka ja ma kuulasin tema mängudes kuu tulekut. Lon tark mees, sellist juttu veel elu sees kuulnud ja nüüd aastaid hiljem Ütleme, mõni nüanss võib-olla paneb muigama, ta ei rääkinud valet. Selle jaoks on, minu jaoks oli absoluutselt uus kõik Viljandi Tallinn 160 kilomeetrit ja nüüd see tase veel mäekõrguse, mis tegi tol ajal ubakivi, et jalgpalli on selles suhtes nagu meeletu arengu teinud, treenerid arengu teinud ja see abivahendid kõik, mida nagu kasutatakse, et see on ikka meeletu hüpe ja informatsiooni tulvab iga päev uksest alla. Üks selline näide, mäletad seda, 94. aasta mänguy mängisime Horvaatias Horvaatiaga, mis üks, seitse mängisid. Mängisin veel kord kogu austuse juures ubakivi Romi vastu, kes on tegelikult Eesti jalgpallikultuuri taastaja, eks ole, kes, kes ka mulle selle valgustuse pani. Kujutad sa ette sellist olukord tuleb mängueelne, mina kujutan ette, ei raadiokuulaja kujutab ette, et tuleb siis nagu mängueelne koosolek ja garderoobi ütleb nii mehed. Täna mängib. Liinikaitset. Aga mitte kordagi. Mängitud, treenis käidud, mitte keegi kaasa arvatud. Või liinikaitse, on isegi kuulnud. Ja see visandati väga kiiresti, mille tahvli peale Ja nii me läksime ja üks seitse. Et see oli nagu, selles suhtes oli täiesti uus, et ta nagu mängijatel sel hetkel siis nõuti asju, mida, mida, mida me ei olnud kordagi nagu läbi, mängisin enelaga, treener. Ise kunagi? Treenerile olnud endalgi võib-olla selgeks. Aivar, kas motivatsioonipakett koondist esindava mängijale on muutunud küsimuseks, sain mõtte ühest Urmase repliigist, et tänapäeval motiveerib ma saan aru või on koondises mängijatele mõeldud ka raha, kas vanasti oli see ainult patriotism, nüüd on patriotism ja raha või kuidas? Me oleme väga selgelt hoidnud need asjad koondises, siis on ka muuseas Tarmo Rüütli seisukoht selgelt mängija tahtma koondist esineda, esindada ja ma ütleks, et ütleme tõsiselt, et koondise mängijad saavad selles suhteliselt naeruväärset raha ja see on eesti jalgpallis ainumõeldav viis. Absoluutselt, ja ma ei pidanudki silmas tegelikult koondisest saadelt koondise või klubi juures, sest kus esineda hästi ka koondise juures see annab, kui sul klubi juures silma ja sa jääd meelde, et see lõppkokkuvõttes mängija ja kõik, mis sa teed, naljakas ja teeb ju iseendale ka. Kas 93. aastal varustuse koha pealt mingisuguseid küsimusi oli või oli või oli see pool ikkagi juba niivõrd hästi kindlustatud, et ei olnud vaja käia kusagilt otsimas õige suurusega, putsasid või teist mänguvormi või et ei peaks kohe esimest ära pesema? Sellega ei olnud, sest sõlmisime lotoga kohale kohe alguses lepingu ja selle kvaliteet, seda selle koha pealt meil olid nagu kõik olemas. Ei olnud vaja putsasid ajalehe sisse panna, vaid me saame spordikotiga. See oli selle Itaalia mängu tulemused. Kui me kuna meie loositi kohe esimesse valikgruppi koos Itaaliaga, siis siis verele kohe võimalik sõlmida. Väga hea sponsorleping. Itaalia varustatud Arnia lotoga. Tolle aja kohta, see oli väga-väga kvaliteetne asi. Kui palju mängijad tunnetasid võimalust oma karjääri jätkata kusagil mujal silma paista, oli see siis meie taset arvestades üldse teema või meie oma konnatiik ja ega tegelikult väga kedagi ei huvitanud mida, mida need kutid sinistes särkides siin asjatavad? Võib-olla mingid esimesed alged ja mõtted, ütleme, sel hetkel oli pigem just nooremate mängijate seas, et aga tuge tugevam selline võimalus tekkis nagu ikkagi aastaid hiljem, võib-olla esimesed mõtet selliste mõtetega kellelegi silma paistaksid. Me andsime omal ajal natuke aru ka, et et mis tasemel me oleme, mõned üksikud võib-olla, kes paistsid silma mingi erilisse, võib olla füüsiliste omaduste poolest või siis hea tehnika poolest. Aga samas, kui sul hea tehnika siis võib olla füüsiline omadusi on nii hea või kui sa oled füüsiliselt tugev, siis ei olnud piisavalt tehniline ja samas platsinägemine on see kuskil millegi taha nagu jäi, et sellist väga head komplekti. Ei olnudki nõus, aga turg oli tollal ikka väga teistmoodi. Ei kujuta ette, et Marko Kristal käis Manchester Cityst rajal, eks ole, no kujuta ette, mida sa täna tähendaks, tegelikult oli, ja Risto Kallaste sai müüdud Taani viibargee, eks ole, ja ja üheksakümnendatel, et need olid ikkagi ütleme niimoodi, et meie tase oli kehvem, aga täna on seda palju keerulisem teha. Tegelikult sellepärast, et see turg on nii meeletult muutunud ja see tase on nii meeletu. Tõusevad siis tänapäeval võib-olla tehakse mängija suhtelises rohkem meelde, et ka sel ajal ma ei tea, kui palju nagu eeltööd tehti nagu kristalli suhtes ja mida iganes, aga aga tõenäoliselt 90.-te algusesse Inglismaa jalgpall oli Inglismaa jalgpalli hakkas Kaiu minema, tegelikult see, ütleme distsiplineeritud maks on ju pärast seda, kui Arsene Wenger tuli sinna täielikult, eks, kes tõi nagu õige toitumise ja kõik sellised sellised asjad nagu klubidesse mängijate ning kuidas toituda ja kuidas taastada ja nii edasi, et et see oli ka umbes samal ajal. No inglise liigas oli tol ajal, see oli see periood, kus seal oli palju lolli raha ja sinna tassiti igasugused tüübid kokku, eks ole, et äkki kellelgi ka nii-öelda joppab. Kas 93 oli ka see aasta Zatlastega ja valgustuse jama? Ei, see oli üheksa, oli hiljem, siis ma pakuks Ausid kuusist, mängisime rooli trenn, õige 96 loomulikult jah, kuus ja täitub 195 sügises sügisel hilja sügisel ja selle 90 96 ja aga eeldused olid juba loodud, sellepärast et Itaaliaga 193 Kadriorus mängitud ka nende Pekkanis niiska otsa riputatud. Soome MTV3 roadshow lampide valged. This muideks oli täiesti uus kogemus ka meie mängijatele valgustusega tulla tunnelist välja, kus siis see, mis seal tribüüni muidugi, toimise seal, ma arvan, pigem mõjus halvasti, kui hästi. Hetked võtsid võimul jalast värisema, see oli midagi uut ja uut ja harjumatult mitte see, mis nagu väljakul toimusid, nii enam-vähem teadsime, mis seal toimuma hakkab. Vaat niimoodi paistis 1993. aasta meenutatuna 20 aastat hiljem läbi jalgpalliinimeste soo. Raadio kahes olid külas Aivar Pohlak ning Urmas Kirs.