Tere päevast, head raadiokuulajad juhatab kohale sammu tagasi. Mandoliinid sõja sellega üldse rahul, sellega. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 21. juuni aastal 2013. Mõnetise üldistusega võib väita, et enamus meie ettevõtmistest ja tegevustest on asetatavad mingisugusesse rohkem või vähem äratuntavast mustrisse või formaati on suuremal või vähemal määral vaadeldavad kui osakesed mingist protsessist tsüklist või multiplitseeringust milles olema osalejad või milles meile on kaetud kas edastaja teinekord laga, vaid statisti roll. Ent kultuur. Lihtsustatult öeldes ongi kogum tavasid või traditsiooniks tunnistatud tegevusi või sündmusi mille olemasolu või vajalikkust ei pea enam tõestama, mida ei pea uuesti defineerima. Nad lihtsalt on vundamendiks või karkassiks, millele kõik muu toetub. Täna räägime kordamistest stuudios nagu ikka kolmekesi. Loodusmees Fred Jüssi, tere. Tere teatrimees Elmo Nüganen. Tere arhitekt Ignar Fjuk. Nii et kas nõustute, et kordamised ja kordumised see ongi meie elu? Mingis mõttes ta seda on, aga mitte päriselt, mitte kõiges. Ma olen kuulanud tuulemasinaga tehtud tuult näitemängulaval. Mul on meeles kuidasmoodi, see masin naljanägija Hiiumaa rahvamajas näidendi aeg, Johann Sooster väntas tuult ja ma kuulasin seda ja ja, ja ma panin tähele, et see üsna tükk aega puhus, hakkasid korduma rütmid selles tema tuules. Olen hiljem tuult kuulanud ja olen tuult lindistanud ja vaata, seal sai kuule kordust. Saavad pilvi taevas, nad on küll. Nad on küll näiteks nüüd juba hea ilma rünkpilved, suvised pilved, nende vaatamine on minu jaoks olnud vähemalt suur nauding. Aga ma näen seda, et nad ei kordunud, ei ole kunagi ühesugused. Ei ole kunagi sarnased. Ei ole kahte ühesugust inimest, ei ole kahte ühesugust pilvede ajas ei ole kahte ühesugust isendit, ei ole kahte ühesugust jõe häält näiteks. Aga samas on ju rütmid ja kordused on ju endastmõistetavad ja ilma selleta ei, me ei kujuta ettegi elu ja liikumist meie ümber. Ometi on looduses ju kordamist või kordumist palju rohkem, kui ma selle peale igapäevaselt mõtleme üldse, kas see elutsükkel, see on üks suur kordamine kui mõelda seda, et on sünd, on areng, on hääbumine surme sisse, õigele kordub väike oma ringidega ja, või võimaa omaringidega või selles on ju ka oma niisugune kordumine ja ma olen mõelnud ka seda, et selles kordumises või, või, või kordamises või mingis rütmilisusest tsüklilisus, et selles on mingisugune noh, seal on nii palju inimesi ümber, me ei pane seda tähele. Jaa, ta tekitab mingisuguse niisuguse rahu tunda või, või, või turvatunde. Et noh, kui mõelda rahvalaulude peale, kui mõelda hällilaulude peale mis kogu aeg aina korduvad, kus väike laps saab, eks ole, juba ema poolt selle hällilauluga saab mingisuguse turvatunde või kui mõelda selle peale, et mis pärast lapsed, nad võivad ühte mingisugust animafilmi vaadata, lõpmata tõusen ja ainult sellesama hetkepärasest ta vaatab seda kümnendad, kahekümnendad kolmekümnendat korda, see sisendab talle mingisugust turvatunnet, et ikkagi midagi nagu kordliku, midagi nagu samasugust ja kui mõelda ka nii-öelda mitte looduse peale, vaid tehismaailma peale sisse. Kui palju meie ümber visuaali mõttes niisugust rütmistatud korrapära, mis ka rahustab, kui mõelda, et sa sisened vannituppa, kus iga kiviplaat on eri suurusega eriformaadiga eri värviga eri tooniga ja siis sa lähed järgmisesse ruumi ja jälle on kõik niisugune eklektika siis inimene ilmselt väsib küllaltki kiiresti ära, et ilmselt on inimeses mingisugune vajadus niisuguse kordumise või või kordamise või korrapära järele. Südamerütmid ja silelihas ei allu meie tahtele muidugi teatud treeningu puhul jäetud süsteemides on võimalik seda allutada oma tahtele, aga ta talitleb tahtest sõltumata selles on ju meie elu üks niisuguseid küllaltki salapäraseid põhjusi või. Ja, ja kui sellest kordumiseks kordamisest rääkida veel selles kontekstis, et sinna üsna lähedale kipub tulema veel üks sõna, see on harjumus millel on ka nii nii positiivseid positiivne märk võib olla kui ka negatiivne, aga see, et harjumuse on väga suur jõud. Ma mäletan, et aastaid tagasi puutusin kokku ühe näitemänguga harjumuse jõud. Ja, ja ma ei saanud nagu sellest aru, et mis jõud sellel harjumus, rikaid, aga jumala siis ikka piisavalt noorem. Aga sisenev, järsku hakkasin märkama, et tõepoolest, kui paljusid asju teen ma ise või, või isegi ootan teistelt, et nad teeksid nii, nagu nagu me harjunud oleme. See on üks ilus jutt, mis te räägite, et mingisugune ood mugavusele harjumus sõigi järgi pidi olema klaasist seintega, vangla on see, kus me lakanud olemast, just nagu me ise usaldame ennast mingisugusesse süsteemi mingisugusele kõrvalt hooldusele. Me ei pea enam ise mõtlema, ma ei näe vaeva, et mõelda, mis muusikat ma tahan kuulata. Vist juba 35 aastat, ma kuulen rõhuva enamusega, kas Led Zeppelini või Bachi või Mozarti. Tähendab, see on nii lihtne, oleks öelda. Kuula midagi muud pinguta natuke, on ju nii palju, mida kõike võiks, aga millegipärast me seda ei tee. Ja, ja kui sa ütlesid Elmo, et see on nagu mingi turva tundest või annab sulle mingisuguse seljatoe või siis ilmselt see ikkagi on pigem mugavus täiesti võimalik. Aga seda öeldes ei, ütleme seda või vähemalt mina mingisuguse halvakspanuga, see ongi osa meist, et see on nagu meil see koht, kus me võtame nagu maha või võin valmistuma hüppeks seal, kus me võiksime olla edukad või, või kukkus, meie hüppe, vääriks tähelepanu, aga kõikjal mujal me laseme nagu nagu ajal voolata. Kõnest harjumustest rääkida siis ma olen üks harjumus. Ma üritasin teda kujundada juba 14.-st eluaastast, see on päeviku pidamine, märkmete tegemine. Ja mul on tollest ajast säilinud ülestähendusi lindude tulekust ja lume sulamisest ja sellest, mis toimus maailmas, milles ma siis juba teadlikult ja väga On niimoodi süvenenult elada. Püüdsin ja tegelikult elasin ka. Ja seal on olnud siis lause, seal on olnud perioode, kus need märkmed piirduvad ainult välimärkmiku tehtud pliiatsiga ülestähendustega. Aga siis siis on olnud niisuguseid perioode, kus ma olen võtnud ennast kätte pidanud päevikut. Ja mul on väga hea meel selle üle, et see harjumus kujunes mul vajaduseks. Öeldakse, mis see tagantjärele tarkus siis ikka nii kangesti on. Tagantjärele tarkus on, on väga tähtis asi, sellepärast et paljusid praegu oma elus aset leidvaid seikasid ja suhtumisi ja hinnanguid ei saagi ilma tagantjärele tarkus, et ta mõista ma ei ole neid kirjutanud neid lehekülgi ja mis ma omal ajal lisaks nüüd loodusvaatlustele või oma rännakutele ja ja retkedele olen teinud seal väljakirjutusi raamatutest, seal on ülestähendusi, kõnelustest, seal on seikasid, mis tol ajal tundusid tähtsad, aga seal on ta tähtsusetut ja ja ma ei teinud neid märkmeid, sellepärast et 40 aasta pärast neid loen. Aga praegu on näiteks 40 aastat hiljem või 30 aastat hiljem neid lugedes ma alles hakkan aru saama sellest, mismoodi ma siis mõtlesin, mismoodi ma siis suhtusin, mismoodi ma väärtustasin midagi, mida ma tänavu näiteks Tartust on teistmoodi ja ma näen neid muutusi nende ülestähenduste kaudu. See on põnev. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et minu elus on küll need üks niisugune harjumus, millest on saanud vajadus. Ja Ma ei ütle, et ma iga päev neid märkmeid teen või üles kirjutan oma päeva sisu või? Mis ta siis on, jah, oma päeva. Aga ja vahel tuleb seda teha paar päeva tagantjärele, aga ikkagi mingite märkmete mingisuguste ülestähenduste põhjal. Sellepärast et see annab elule mõõtmed. Kui sa neid ei tee, siis on kõik päevad ühesugused ja võib-olla sellest kujuneb märkmiku sõltuvus. Näib, et on kujunenud, mulle tundub vahel märkmikud ta enam üldse midagi. Ega ma ei oskagi elada, sest et ma ei mäleta, millal ta siis pidid olema, kas täna või homme ja ma ei mäleta miskeelse siis hakkas ja ma pean vaatama ikka oma ülestähendust, et ma ei eksiks jäätma Sass SAS-i ja eks oma ja teiste päevi. Aga see, ma lõppkokkuvõttes mina arvan, et see on päris tore ja päris täitsa vahva vajadus. Kas see on ka üks huvitav asi, et, et ilmselt sõltub üsna palju ka sellest inimese karakterist või kas ta on alalhoidlik või ta on ütleme lihtsamalt siis kas ta on konservatiivne pigem, või on ta uuendusmeelne ja kui ta on üks või teine, siis mingisugune sõna omandab kohe hoopis teise värvingu, me jõudsime üsna kiiresti sõnast kordumine, kordamised, jõudsime sõnani, turvatunne, siis seda turvatunnet väga lihtsasti. Andres värving. Mugavustsoon, kust me ei taha välja tulla, mis on negatiivse märgiga turvatunne on justkui positiivse märgiga siis kui me rääkisime, pretsinoiutud tuli, eks ole, kui me räägime harjumusest, on üks ja siis sa jõudsid sõnani sõltuvussõltuvusele kohex, teine tähendus justkui juures. Et noh, mis ma nüüd siis öelda tahtsid ilmselt juhtida tähelepanu. Praegu hakkasin mõtlema selle peale, et minul oleks küll üsna raske anda hinnangud ja tõmmata piiri, eks turvatsoon ja mugavustsoon, kas need on identsed mõisted. Ja Ignar, sinagi mainisid nii, kui sa ütlesid mugavustsoon, eks ole, et see ei ole mitte negatiivse märgiga mõeldud, aga sai veel seda niisama, järelikult mugavustsoonis olemine on justkui midagi taunimisväärset. Inimese turvatunde vajadus ja turvatsoonis olemine, see on justkui positiivse märgiga, aga mis iganes, ma kõigepealt Fret, tahaks öelda, et kadestan sind selles oskuses ja võimes seda päevikut pidada ja sest see on ju ka tegelikult mingisugune kordamine, sa elasid selle päeva läbi, sul oli tomat, omad mingisugused kontaktid ühte või teist asja elasid läbi mingisuguses ühes mõõtmes, mingit teist asja teises mõõtmes ja nüüd sa proovid selle uuesti kirja panna, uuesti läbi elada, see on omamoodi selline kordamine. Ja no ei, ei ole kunagi sellega hakkama saanud, ma võiks isegi nii-öelda mis on ka tõsi, et näiteks kui mul on olnud vajadus kõnet pidada ja mul on ettevalmistatud tekst, mille ma olen ise kirjutanud, mitu korda NL läbi lugenud ja kui ma hakkan seda teksti siis kõnena ette kandma, siis alati kuskil juba esimese kolmandiku peal. Ma tunnen paganama. Ma arvan, et ma olen seda lugenud juba, et misasja ma nüüd seda siin loen ja ma unustan üldse ära, et ma ei loegi endale, et ma olen üks ainult üks vahendajaks meedium. Suu ja olulised on need kõrvad, kes seal saalis on. Aga ma, ma ei saa sellega hakkama, nii et mul need kõik need kaaned räägivad. Alguslood on lähvad nagu üle kivide ja kändude, sest kuskil poole peal ma juba unustan ära, et ma teen seda kuula jaoks ja minul endal on see niivõrd igav ja tüütu. Et mulle meeldib rohkem see, et kui mingi asi on toimunud. Et siis ma saan sellest priiks, saan vabaks. Ma alustan järgmist hetke, järgmist tundi, järgmist päeva. Just nagu puhtalt lehelt maid taha mõelda sellele. Ja ma ei mõtlegi sellele, mis oli, ega võib-olla ei mõtle ka sellele, mis tuleb. Lasen asjal lihtsalt juhtuda. Ja kui sinna elamise viis niisugust reziimi või sellist noh võib-olla ka kujuneb sellestki rutiin, seda võimaldab siis ainult et ma ei kujuta ette muusikut, kes harjutakse iga päev sõnaga kordamine ja nagu ma siin enne rääkisin päevikumärkmete ülestähenduste tegemisest, siis siis see on ka natukene nagu muusiku harjutamine. Kui sul on tarvis kirjutada vannitekste, kui sul on vaja täita mõne mõni tellimus, istuda laua taha, puhas paberileht ette siis igapäevane kirjutamine siis, ega seal ei ole, siis pane kõikuma mõtted ritta, sa näed, et neid polegi nii palju ja ja ega see siis pole kuld, mis sealt tuleb, aga see on siiski omamoodi harjutamine. Või see on ühe sellesama mõtte ja tekstitaasesitus natukese teises võtmes teises helistikus, tonaalsuses. Ja aga enda jaoks kirjutatud ülestähendusi ma teen samasuguse hoolikusega, nagu ma kirjutan teksti mõnele ajakirjale või, või mõnele mõnele raadiosaatjale või ma valmistun kõnelemiseks või inimeste ees seismiseks. Ma maga kirjutades kontrollin hoolega oma sõnastust ja sõnakordusi ja kõike seda. See on ikkagi seesama, ma kujutan ette, mis on muusiku harjutamise mõte. Ma küsisin Heiki märkliku käest ükskord. EKi, kui palju sa harjutad päevas? Ta ütles, et iga päev tuleb harjutada muusika harjutama iga päev. Mul ei ole nüüd päriselt meeles, kuidas see oli, et kui sa ühe päeva harjutanud, siis sa saad ise aru, et, et seal on lünk sees ja kui sa kaks päeva ei ole pilli kätte võtnud, siis saab kuulaja aru või sinu õpetaja näiteks vist oli, jah, õpetaja. Aga kui see kolm päeva pole harjutanud, siis saab iga loll aru, et seal lünk sees. Seda ma esmakordselt kuulsin, et seda olla öelnud van klimbul. Kesksügavas Nõukogude ajas käis Moskvas võitis Tšaikovski nimelise selle klaver. Humal klaveril Tšaikovski klaverikontserdi. Ma mäletan Tema on nagu nimetas, et see on tema nagu mingi Grelon, mille järgi ta siis oma oma muusikalist tegevust korraldanud. No sealt on see siis ainult muusikute maailma see ütlemine, aga see ei ole minu arvates ka mitte ainult muusikutena, siis paljudes muudes asjades on ka ikkagi kordamine, kordamine on tarkuse ema, repetiitsiast Maaterstu teoorium. Nii üteldi mulle ülikülalist meelisse. Aga selle, kui sa nüüd läksid Freetsele muusiku juurde, siis noh, me oleme ju kõik kogenud seda kontsertsaalis, kui siis on see viimane akord kõlanud saalist kostavad nii-öelda hõiked piss-piss-piss. Ja milleks, et selleks, et pärast kuulaja hinge puudutanud kontserti maestro esitaks veel üks kord vähemalt ühe helindia, ühe fraasi. Fragmendid, oi, väga täpne, näid Lõhmaksime laava ühte lisalugu kordamisele, sest mida ta on ise tegelikult tuhandeid, kui mitte sadu tuhandeid kordi harjutanud, proovinud. Et kas siis see ongi see, need kordamised, mis väärivad siin maailmas enim tasu. Et see ühekordne hüpe tundmatusse seda ei märgatud, seda kritiseeritakse, mõistetakse hukka, kuidas ta julges, kuidas ta söandas sellest rutiinist välja minna, aga vot meie 100000, vaata, ma olen seda harjutanud. Nüüd ma kannan teile ette, aplaus. Lilled, kummardus, igavene. See on tore näha, kuidas muusik puudutab inimest ma pean silmas auditooriumi, noh, ütleme inimest, kuulajat ja väga huvitav on niisugustel puhkudel, kus nõutakse veel ja veel lisapala ja kui see muusik tunneb tõelist rõõmu oma oma esitusest, jama, muusik kasvõi sellest oma kunstist, mida ta teeb. Vaata igavesti sa ei saa ka jääda vastu tulema publiku ootustele ja nende aplausidele nende soovidele. Väga huvitav on, on alati see, ma tahaks teada, mismoodi ta sellega kontserdi lõpetab. Kuidasmoodi sa sellele nendele kordustele omamoodi kordused on need, mismoodi sa sellele, mismoodi sa muudad selle selle rütmi üürisel kulgemise jah, selle kulgemise ja seal on ikka suurt leidlikkust vahel. Ei, mõni ei tulegi lavalt ära, jääbki sinna. Elmo on muidugi see osa sellest jutust, mis me räägime, omamoodi selline noh, tema igapäevane leib, sest eks ma Teemat mõeldes ennem oli Elmo on ka kokku lepitud, et ta saab tulla ja tuleb, et ongi ju näitlejal see kordamine ja kordumine mingi selline asi, mida lihtne inimene ei suuda mõista, mina pean ennast lihtsaks inimeseks ja ma ei saa aru, kuidas see on võimalik iga õhtu näiteks keegi näitleja peab kehastuma nõiaks hooaeg hooaja järel hommikul veel proovides ka. Et mis asi see on, mis paneb inimest ühte asja tegema, mis on just nagu inimesele, kes on asjatundmatu, üks seesama ilmselt ei ole. Mis asi seal see näitleja seal laval teeb, kui ta kannab juba 300 viiekümnendat korda, et Hamlet no siin on niisugune, praegu tabasin ennast mõttelt, et see on niisugune, mingisugune üks on siia peidetud. Et ühelt poolt see, miks inimene ilmselt üldse näitlejaks läheb noh, sellel hetkel, kui ta teatrikooli läheb, aga ta ei mõtle suurtele kategooriatele, ta ei mõtle, et talle, et mul on mingisugune sõnum või missioon või, või ikkagi mingisugune üks muu palju lihtsam tarve, kas nüüd on edevusega seotud, võib-olla ei olegi võib-olla lihtsalt alateadlik soov väljuda mingisugusest igapäevasest kordumisest mingisugusest igapäeva rutiinist, mingisugusest ilmselt harjumuspärasest, et pääseda mingisugusesse teise maailma nagu ei ole kordumise, mis on täiesti erakordne maailm ja selles erakordses maailmas hakkabki ta tegelema sellesama asja ühes asjas provotseerimisega ja ta leiab sealt veel naudingu, ka ta leiab, näed, et mingisugune selline paradoks on siin peidus. Sest seda ma tõesti usun, et kokkupuude teatrimaailmaga inimestele, kes töötavad teatrimaailmas, see on teatud vahelduseks noh, nii-öelda ühele teisele elule, sul on võimalus kokku puutuda mingisuguste teiste inimeste eludega mis üldjuhul rikastavad alati, hakkad maailma nägema kuidagi nii, nagu sa varem ei olnud enne näinud. Aga see, et nii-öelda minna lavale ja taaskord midagi esitleda näitlejaks, kõige väiksem mure. Et see ei ole nii nagu teksti päheõppimine ei ole, ei ole vist suur mure. Ainult et etendus sünnib saalis, mitte laval ja saal ei ole, täna oli seal vahepeal aasad ja publik saalis ei ole, ei ole kunagi ühesugune. Ja sellepärast ma olen mõelnud ka, ma olen käinud vaatamas õhtust etendust. Mul meeles pilvede värvid, kui ma esimest korda nägin ja siis tulid külalised kuskilt ja Lähme teatrisse, vaatasime veel kord päevast etendust ja ma olin väga üllatunud sellest, et selle etenduse mõju või selle etenduse sünd, päevase etenduse sünd ei olnud üldse erinev õhtu, sest tavaliselt on see siiski inimene päeval, teisel programmil. Aga on selliseid noh, tükk selliseid etendusi või selliseid selliseid näitemänge või lavastusi, mis ikkagi nii sügavale lähevad inimese sisse. Te peate ta ikka nii sügav, et see tingimata kellaajast sõltumata ja hella ajastu, sõltumata sellest, kas ta on õhtusel programmil või päeva seal põranda, nõnda videvikumeeleolus ühelt programmilt teisele ülemine. Ja huvitav, mis sa räägid, et, et on ikka ja etendus siiski ise. Ja muidugi jah, loomulikult. Ja nii nagu see see näidegi, mis sa tõid, et et ei ole ühesugust tuult, ei ole ühesugust jõe, vulin, et ei ole ühesuguseid inimesi. Aga ometi midagi on neis kõigis. Midagi, mis seob, ma pean silmas üldmidagi hüljest, mis inimesi kõiki meid seob mitte ainult meie maimate mõttemustreid, vaid kas või juba vajadusi või millises keskkonnas me tegelikult tahaksime elada, ükskõik kus paigasse inimene parasjagu asub, milline on ta kogemus. Popkultuuri mingi eestkõneleja ja jaga oma loomingus viljeleja nagu teerajaja, see, kes tegi sellest nii-öelda lõpmatutest kordamistest maa graafikatest ja kunstis ja jaga ülistuslaulu lauldes tarbimisele, et ostes neid samu asju, mida on konveieril toodetud. Ma töised sellesse nii-öelda kordamisse tänapäevarutiinid, sellised teatud poeesia või et, et vääristas seda, andis talle nii-öelda kunstimõõtme või andis talle mingisuguse sellise tähendused, inimesed naudivad seda, et kauplusse või poodi minna lihtsalt mingisugust sellist rutiinset ja, ja tarvilikku tegevust tegema, vaid et selles on mingisugune selline noh, puhanguline, mingisugune emotsionaalne, õilistav tegevused, kus sa saad nendest eurodest lahti, siis saad king, hinga kuidagi. Seda tuksub hoopis teistmoodi teha, sellest sündmus. Jah, ja see on, see nii-öelda kordamine ongi, on muudetud nagu meie olemise karkassiks õigustuseks ja, ja edasiviivaks Juhuks kui kunstiteostest rääkides paljudes žanrites. Kunstiteos ilma korduseta kordamiseta on isegi mõeldamatu ja, ja ma ei pea silmas mitte ainult lihtsalt näidet ütleme, muusika valdkonnas, kus saabeeaa p või mingite teemade kordumine, aga, aga ka palju peidetumalt, sest isegi selline asi nagu rütm ja rütm, onju mitte muusikast ma ei räägi, ainult rütm on kirjanduses, teatris, filmis igal kunstiteosel on oma rütm. Rütmis on ka omad kordusid, sest kui, kui, kui ta noh, kui ta ei kordu, naarits siis jaga seegi on seegi, on korduv loomulikult loomulikult, sest mingil hetkel midagi ikkagi kordama seda paigal seisan, kukkumine enesega null kilomeetrite. Et kunstiteos on see üsna-üsna, see kordamine tavaline, aga ma, see, mis sa praegu ütlesid, Ignar olen millestki väga sügavalt nõus, et ma arvan, inimeses istub sees. Et tuleb see vist sellest, et inimene puutub kokku sele kordumisega nii ja kordusega, nii palju taid, noh ei mõtle selle peale enam. Aga see on nii-öelda sünnist kuni seda lõppu ei tea. Ja tähendab videol seda küll kedagi, nii et inimesed kes on, ei tea. Aga see tarve istub inimeses sees kusagil väga sügavalt. Mina ei mäleta, missuguses muuseumisse kell võis olla kui ma kord ja ma ei mäleta, kui vana ma olin. Igatahes Eestimaal see kuskil oli, kui ma hakkasin vaatama, vöökirjasid kui palju seal on kordamist ja kui palju ilu on selles kordumises. Tere päevast, head raadiokuulajad. Pisukese sissejuhatuse tahaksin-tahaksin sammu tagasi astuda, me oleme praegu kell üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks Nutika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ka, muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle maa keel, laulutuules, reetsed, küsimused, mul on väike saladuse vabandamise tiraad läks pikale, kas see oli küll väga asjalik, need materjalid on väga huvitavad, aitäh. Õiguse eest. Räägivad hüva räägivad, jätkab stuudios nagu ikka kolmekesi Elmo Nüganen, Fred Jüssi saatejuhina, Ignar Fjuk. Räägime kordamistest jätkamiseks. Ma loen ühe fragmedi Lennart Mere ühest kõnest saadikutele, mis ilmus paar päeva tagasi Õhtulehes ja mida selle nii-öelda taasesitaja Tõnis Erilaid peab üheks tema paremaks kõneks. Ja neil teie hulgast, kes viibisid eile noorte laulupeol või seda televiisorist jälgisid, õnnestus ehk mõista seda salapärast intiimset joont, mida kirjanikud kergemeelselt nimetavad rahvuslikuks karaktariks. Vihma 100., ilm oli külm ja ligi 30000 last laulis juubeldades kordas mõnda laulu kolmel korral väljakutsena koerailmale. Seda rahvusliku karakteri joonud kutsutakse meie keeles sõnadega eesti jonn. Raske tõlkida ja mis võiks kõlada Eesti kangekaelsus. Ebamugavused annavad meile jõudu, raskused liidavad, nagu kuulen. Spiegel. Me ronime raskesse mäkke hõisates. Nii et siin on keeratud see kordamine meie rahvuslikuks karakterijooneks ja ise loomuks ja nimetatud seda eesti jonniks. Lennart Meri Ei ole teistel laulupidudel olnud. Ei ole võrdlust võib-olla et see, kui oleks kuskil samasuguses mõõtkavas toimuval sündmusel osaline võib-olla, et ka seal midagi niisugust kogeks võib-olla mingisugusel teisel kujul, võib-olla võib-olla selle sündmuspaiga rahvale omases võtmes, aga. Aga võib-olla ta on sellest ka midagi üldist, ma ei tea, kas see on eestlase jonn. Eestlase jonn on küll, üks kuulsaid asju, ma tean. Olen kuulnud räägitavat. Siin on veel. Ah, ei, ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla on siin tegemist ka niisuguse asjaga nagu väike rahvustele omased mingisugused noh, ütleme suurrahval on kas raske mõista või see ei ole suur rahva eksistentsi jaoks üldse oluliselt noh, nähtused või, või parameetrid või tingimused. Aga väikerahvastel on, mingisugused asjad on võib-olla olulisemad kui suurtele rahvastele. Ja äkki sellest tuleb ka see, et eestlane on küllaltki kiire leidma maailma eripaigus hingesugulasi ja need on hingesugulased, me oleme kõik leidnud väikerahvaste hulgast loodusrahvaste hulgast väikerahvaste hulgast. Aga ma ei ole veel väga kuulnud, kus keegi oleks, eestlane oleks rääkinud, et eestlased on väga sarnased hiinlastega ameeriklastega venelastega, prantslastega suurrahvastega ikka me leiame siis kas Iirimaalt midagi sarnasust või või, või kusagilt või siis seda saksa pedantismust saaks, aga see on tihti meil niisuguse negatiivse märgiga, eks ole. Kui me ei olekski või me ei taha. Me ei tahakski, aga selle laulupeoga seoses Mul tekkis hoopis teistmoodi arusaam või ühesõnaga, mäletate, paar aastat tagasi olid laulupeod või laulupidu, kus väga julgelt toodi kavasse uut repertuaari. Ja kui tagantjärele kuulata ja lugeda, mis sellest arvati, siis öeldi, et see ei saanudki nagu olla päris laulupidu, et mis uued laulud, mis värk üldse. Ja üks laulupidu oli ka nii, et ühel päeval lõppes laulupidu praktiliselt tühjale väljakule, sest oli vihma hakanud sadama ja oli see uus repertuaar. Et ma saan aru, et seal laulupidu iseenesest on ka üks suur kordused, et ikka peetakse sedasama ehk esimest laulupidu, needsamad laulud, Tuljak, hakkame mehed minema ja kui sinna tuleb sisse midagi uut, siis sa nagu liivatera, mis selle mootori paneb seisma, see on nagu sa Fredi näide sellest vöökiri, mis on pikk-pikk ja lõputu ja mis võib olla väga lihtsa mustriga, aga aga mis võib jätta ka niisuguse tunde, et on midagi lõpmatut, midagi igikestvat. Et kui mingid asjad ei korduks ja nad pidevalt vahelduksid ilma igasuguse rütmita ilma igasuguse seoseta, siis mine tea, kas homme üldse päike tõuseb ja, ja noh, ja kõik muud niisugused asjad jätaks, jätab inimese kuidagi, nagu ta muutub, muutub rahutuks, aga aga väikerahvastel vot see pikk, lõputu vöökiri, mis aina kordub ja kordub, kordub, et see annab meile niisugust tuge. Kuigi me oleme väikesed, aga kestab just see kestvuse mõju rõhutades korraks, enne, kui nüüd preid jätkab, tahaks öelda, et võikski põhiseadusest, kus räägitakse eesti kultuuri ja keelekestvusest ja järjepidevust, olla üks eraldi artikkel või peatükk ühest sõnast laulupidu. Ja seal on, seal on see kordamine seatud ootustega kuidas laulupidu? No kuidas seda laulupidu pead ilma ilma klassikalised või noh, alati kavas oldud lauludega, mida oodatakse ja mis mis tõstab selle kõigile tuttavad ja vallandab mingisuguse energia, mis seda laulupidu või võimika, mingit muud pidu, mis edasi kannab ikka midagi äratundmise rõõmu. Ma olen pannud tähele seda, kui ma vahel esitan, inimestele kutsutakse, palutakse rääkida lindu laulust ja miks mitte see tore asi rääkida ja ja, ja kui sa siis neid näiteid mängid kuulajatele, siis peab alati selle selle kava tegema niimoodi, et tal oleks äratundmise rõõmu, ma võin midagi väga huvitavat talle pakkuda jäljendajatest, lindudest, milles ta oma laulu kokku paneb, aga ma pean sinna vahele vanemaga käo kukkuma kogumist, et inimesed kergemalt hingavad, et ahhaa tuttav küll turvatunne, palju õnne ja, ja kui ma vahel olen viguri pärast pannud ka kanade loksumist ja kaagutamist seisan, siis on ikka päriselt rõõmieristel kuulata seda, midagi ometi tuttavat ja küllap on nende kontsertide kavaga ka midagi niisugust, et ta võib-olla ei teagi, et ta seda ootab, aga kus sa sellega kohtub, siis ta saab aru, et seda ma olen siiski oodanud? Jah, kui laulupidudest rääkida Aga heidaks nüüd pilguga sinna avalikku ellu ja poliitikasse ja siin on kordamiste näol. Mina olen sõnastanud selle omamoodi sellise metafoorina, et oma reha on ihule kõige lähemal mis väljendab seda, et, et et need poliitikud ja, ja kes iganes. Me kõik, kes me avalikku ellu trügime, justkui me ja need, kes ei pea päevikut, et sealt õppida. Eks need teevad ikka neid samu vigu, mis omamoodi viivad nende mainet ja nende edu alla. Aga samas ongi osa sellest argipäevast või sellest olemisest korrata neid samu vigu, mitte õppida. Öeldakse demokraatiale täiuslik ja et meil on poliitilises kultuuris veel nii palju pikk tee käia ja õigustatakse seda, et, et lihtsalt eksitakse ja, ja korratakse neid samu vigu. No kui seda vaadata, kui loodusseaduste järgi toimuvat siis on see endast mõistet, kui me rääkisime kordumisest ja vajadusest midagi korrata ja ootustest ja võib-olla need on võib-olla need seaduspärasused, millega tegemist on niisuguste samade vigade tegemisega. Eks sedagi vist on ajaloos peitud teha või saavutada do paradiis maa peale, aga ei ole see korda läinud küll võrgu tekib vahel kõrgu, aga aga näe, ikka lähevad nad ja tahavad paradiisi maa peale tuua. See vulkaan pursata ja hävitada linn enda ümber ja, ja hukutada elu mõneks ajaks, aga vaata, varsti ehitavad nad sinnasamasse üles selle selle linna. Nad ehitavad madalatesse paikadesse, mis meilt ei olegi tarvis venna Vesuuvi külje alla. Ütleme sedasama Sindi, see on ju teada, et seal on üleujutused, aga ikka ehitatakse endasse maja ja ikka ollakse sellelt tulvaveega hädas. Ja ometi on teada seda. Kas sa ei usu, kui sulle öeldakse, eks see, seda aga. Aga mis see siis on? Ma just mõtlesin ka, et et siiamaani kogu see saate esimene osa suurem osa. Me oleme rääkinud kordumistest nii-öelda positiivse märgiga, aga me kõik oleme kokku puutunud ka teistsuguse korduvas, jälle midagi niisugust. Ja siis ma mõtlesin, et meetris istun asi ka selles, et see positiivse märgiga kordumise on meie elus ja meid ümbritsevas nii, nii palju rohkem, et me oleme sellega harjunud, ei pane seda tähelegi. See on see, et kas me kõik imestame selle üle, et hommikul jälle päike tõuseb ja keegi tegelikult oli väga üksikud Free, ma arvan, on üks nendest, kes, kes hommikul tõuseb ja ja, ja mõtleb selle peale, vaatab, et kirjutajaga päevi süles. Ja aga, aga teised ju enamuses seda ei tee ja küll, aga neil hakkavad silma, vot seda, seda teist tüüpi kordumise. Jälle astus keegi reha pulga otsa või jälle astusin maise reha pulga otsa ja see läheb natuke aega mööda ja ta teeb seda veel kord. Ja et seda tüüpi kordumine on ka ilmselt kordumine või et ega siis ei saa olla, et et kordumisel olla ainult positiivne. Ja kui sa ütled, et ta teeb seda veelkord, vaat siis hakkab vaatama, hakanud süvenenult vaatama seda, siis sa saad aru, et et see ikka päris seesama ei ole, mida juba tegi. Jajah, seda küll jah, seda küll. Et. Jah, oma vigadest tuleb õppida, aga kas sai ta ette? Sa ei näe ette seda, missugune see järgmine viga, seesama, seesama viga, mis sa teed. Ja oma reha peale astud. No ilmselt ei ole ainult poliitikud, kes nii-öelda oma reha peale astuvad kõik need teised ka valijat, kes lasevad ennast valimistest valimisteni nii-öelda ära petta nendesamade nõksudega nippidega. Ja nii ongi, et, et et see reha on tegelikult, millele vali, astub poliitikute poolt kavalalt üles seatud karurauad või võilõksud või noh, ühesõnaga mehid, valijaid lihtsalt püütakse ja me ei märka seda ilmselt juba nii nagu demokraatia on ju? Seda harrastatakse ju sadu aastaid, kui mitte tuhandeid. Ja nii on see kestnud igavesest ajast igavesti Los siiski nagu me nüüd poliitikast räägime. Siiski päris niimoodi ma ei usu, et, et me ei, me ei märka seda. Tihti me ikka seda märkame, aga vahel me puutume kokku niisuguse asjaga, et meil pole valikuvõimalust. Ja, ja see võib tingida selle, et keegi saab täiesti ootamatult tohutu suure hulk häälte arvu. Või üks täiesti uus erakond on mingisugune ootus täiesti uue erakonna järgi ja see esimestel valimistel kindlasti võidab. Et see on ju ongi just nimelt märk sellest, et tegelikult me saame väga nakast, et kõik, aga ega üldjuhul, ega rahvas ei ole, ma arvan, mina, et ikka saame aru, aga tihti ei ole meil valikut ja siis igaüks otsustab siis ise, mõni jätab hääletamata või ma ei tea, mis, mida siis inimene teeb? Ja ikkagi kordub sellepärast et ega seda uut erakonda ei saa juba ta kokku ka millestki muust, kui ikka sellest, millest on ees ja tulebki siis koorsus, varsti on see uus ja, ja, ja ta läheb selle vana nägu minale naljaviluks öeldud neile, kes on omal ajal öelnud, miks sa poliitikasse ei lähe või niimoodi rohelised ja ja roheline mõtlemine, roheliste partei ja mina ütlesin see, et mina ei saa mitte kindel olla selles, et seal tomatiroheline algul ta on roheline, aga vaata siis ta hakkab juba kollaseks minema ja kui täna siis järel valmis, siis tema värv. Ja, ja niimoodi on paljude ühendustega paljude institutsioonidega ka alguses, kui ta sünnib, siis on olemas aated ja, ja selge nägemus sellest, miks seda tehakse ja kuhu hoitakse suunda ja seda näeb elus nii palju. Ma olen ise töötanud. Ma olen seda näinud selgudes, eesmärk ja vahend, kohad vahetavad kuidas varsti sees värk hakkab värvi muutma ja temast saab vahend hoopis teiste eesmärkide saavutamiseks. Üks tore näide on, noh, kunagi tehti Matsalu looduskaitseala, mina olin sel ajal lõpetasime õpingud, kui need looduskaitsealad mehitati meie kursuselt läks ju inimesi kaitsealadele tööle, ma olin nende kaitsealade eluga üsna hästi kursis tol ajal oma sõprade kaudu ja ja noh, see Matsalusse, onju Kalamehevärk, seal sihukene hulluse värk, seda kalapüüki. See on kirg selle vastu, sa ei saa seal natuke hullus, mina ütleksin ka ka kalapüügi kohta, seda nii mõneski teises valdkonnas võib seda näha. Ja varsti oli tarvis kedagi lasta sinna jahile või kalale selleks et saada sealt. No ma ei tea mingisuguseid väärtusi, et ta teeks peale majale katuseveed, sealt saaks autokumme või midagi. Seesama eesmärk Sestsesse õppis vahend sootuks ettearvamatute eesmärkide saavutamiseks. Oli niisugune aegagi see skeem. Ma usun. Mul ei ole selle kohta näiteid tuua, niisuguseid, vähemalt mitte nagu see viimane. Aga ma usun, et see skeem toimib ka praegu. Saate alguses mainisid seda fraasi, et kordamine on tarkuse ema ja ja nüüd, kui me läbisime selle lühikese poliitilise kursuse ja tõdesime, et ega rahvas ei ole loll aga ilmselt on vaja talle aeg-ajalt või kogu aeg teatud tõdesid meelde tuletada ehk korrata, sellepärast et inimene ei ole ju algusest lõpuni poliitiline loom, temal on muud tegevused muud ametit. Ja et tal teda hoida selles nii-öelda poliitilises võtmes oleks hea, nii nagu pühapäeva hommikul ka need, kes vanadel aegadel läksid sinna kirikusse ja, ja kuulsid mingisugust sõna, mis oli ka ju korrati mingisuguseid tõdesid et ilmselt on vaja seda, et mingisugust sanitari või, või nii-öelda ühiskonna hoiat, nii nagu on loodushoidja, kes hoiab üleval seda poliitilist tähelepanelikkust inimestel seda poliitilist meelsust, nõudlikkust arusaamist et ei oleks mälu nii-öelda nagu haugil, vaid et, et see kestaks igavesti. Ma arvan, et inimsuhetes on see samuti oluline, korrata on ju palju alaväärsustundega inimesi ja tegelikult need põhjused võivad olla kuskil minevikus, kus need põhjused on, on ammu, hoovused on need ära kandnud. Et elu on need ära kandnud, need põhjused ja, aga need jäänukid sest sees ja nad võivad nii kõvasti temas sees istuda, et et sa pead talle söögi alla ja söögi peale peegeldama teda tagasi, missugused tema väärtused on, kui veetlev ta on, kui šarmantne ta on, kui naiselik tal ma räägin praegu mehena see on väga pikk protsess, mis ei tarvitse üldsegi anda oodatud tulemusi. Aga seda tuleb teha. Tuleb rääkida, lastele rääkida tuleb töökollektiivis rääkida. Üks huvitav taide. Ma rääkisin nord bioloogia õpetajaga talijate õppealajuhataja koolis ja tema tuleb täienduselt. Küsisin. Mis sa tänasel kursusel siis kuulsid? Too üks näide, ta ütles, et õpetajate toast tuleb rääkida viis korda valju häälega seda, mis sa tahad õpetajateni viia ja siis suurelt panna teadetetahvlile välja, sest muidu see ei toimi. Mul ei jää midagi üle, kui uskuda inimest, kes tuleb samal päeval sellelt koolituselt. Minu jaoks on see natuke mõistatuslik, aga aga elu näitab, et seda peab tegema, et elu näitab, et tuleb korrata söögi alla ja söögi peale. Kui sul lapsed kasvavad poistega eriti, pese oma nõud puhtaks, korista enda järelt ära, pane tagasi sinna, kust sa võtsid. Siis ta peab talle aastaid rääkima, kui sa tahad oma kustutuskummi sealt sahtlist ikka kätte saada, seda tarvitada. Sa ei pea teda otsima kuskilt tema kirjutuslaua pealt või kirjutuslaualt, hoidku selle eest. Ja see on seesama, kuidas sulle meeldiks ajuloputus oma voodi. Aitamiseks venitamiseks Aasias võtame sinna võtta, jah, aga näed, sa ilma ei saanud. No kultuurist on see valdkond, mis inimmeestevahelistes suhetes see valdkond, mis tegeleb nende asjadega, millest nad rääkisid, et tuleb aeg-ajalt meile kõigile millestki meelde meelde tuletada, et selleks ongi filmid, raamatud, kontserdid, näitused, see Seemalt kond nimetasid filmi siis siis selline. Kui minna olid sellest poliitikamaailmast üldse tagasi sinna kunstimaailma, siis seriaalid kõlbuaroo ja kategristi, see ju, see on ju üks üks selline suurepärane näide sellest, kuidas miski või keegi, kes on pandud Filgist filmi kindlasse rolli, kindla karakteri, kindlate omadustega. Ja see kannab sellepärast, et ta kannab mingit väärtust, mingisugust äratundmist, et filmivaataja ei pea iga kord filmi alguses pingutama, tuttavaks saada. Nende tegelaskujudega ta juba teab, milliste veidrustega üks või teine tegelaskuju üles astub ja ta saab nii-öelda uue kogemuse see, mida uus iga uus film annab ehitada juba üles sellele vanale baasile. Ilmselt on ka kultuuri ja kogu elu ja kogu ühiskond selles, et me Peaksime rohkem hindama seda, millele me uut saame üles ehitada. Et see traditsioon ei ole lihtsalt mingisugune vana raidkiviseinas või mingisugune fragment mingisugusest vanast hällilaulust vaid vaid et, et seda tulebki käsitleda osana sellest uuest. Et see uus ei ole mitte midagi, kui ta ei sisalda seda vana, millele tugineda, seda Agatha Christie, Hercule Poirot. Öeldakse, et uus on unustatud vana vana ja ja siis on tore ütlemine veel see, et tao rauda niikaua kui Rauzun kuu. Ja siis öeldakse veel, et nüüd on aeg lõpetada. See oli tänane, räägivad saade, räägime kordamistest. Stuudios olime nagu ikka kolmekesi Fred Jüssi, Elmo Nüganen, saatejuhina, Ignar Fjuk ja peab ütlema, et et sedapuhku oligi tegemist nende kordamiste lõpetamisega ehk hooaja viimase saatega. Kõike head.