Tere hommikut. Õnnistatud pühapäeva, täna on kuues pühapäev pärast nelipüha, mis kannab nime apostlite pühapäev. Juba varasel keskajal on apostlite Peetruse ja Pauluse päeva tähistatud nende märtrisurma mälestuseks Peeter-Pauli päevana 29. juunil. Nad hukati pärimuse kohaselt Roomas keiser Nero korraldusel kristlaste vaenamise ajal kuuekümnendail aastail. Luterlikus kirikus meenutatakse täna kõiki apostlit. Pühapäeva piibli lugemised räägivad apostlite kutsumisest, jüngri ülesannetest laiemalt, et Kristus on meid arvanud vääriliseks osalema tema töös. Kuulekane jumala sõnale saame meiegi osa uuest elust Kristuses. Loen tänase juhtsõna Püha Pauluse kirjast Efeslastele teine peatükk 19-st salm. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja jumala kodakondsed. Jumal ei taha, et keegi peaks elama üksiku kristlasena. Öeldakse, et jumal on paljutki loonud, aga mitte üksikut kristlast eraldiseisvat kristlast. Kristlane olla, tähendab elada osaduses. Kristlane olla on suhe kaasinimesega jumalaga. Vana aja kirikuisa ütleb, kellele jumal on, lisaks sellele on kirik emaks. Usun, et tänapäeva võõranduvas maailmas hakatakse järjest enam seda mõistma ja osaduse järgi janunema. Suhtlemine ehk kommunikatsioon on küll seotud tänapäeva eluväärtustega ja on nende eluväärtuste tipus. Ja ometi on just sellest kõige suurem puudus. Kristlaste omavaheline suhtlemine on osaduse mudel nii perekonnas, kogukonnas, konfessioonis kui ka üle konfessioonide piiride ning üle maailma tervikuna. Me ei ole kristlased lahus teistest, vaid osaduses, nii nagu püha Paulus seda meile kaunisti kinnitab. Pühade kaaskodanikud ja jumala kodakondsed. Me vajame osadusliku suhet kaaskristlase ka mitte ainult selleks, et nii on parem ja mugavam elada vaid selleks, et see kuulub kristlaseks olemise juurde. Vajame 11, et vastastikku julgustada ja vastastikku üksteise kõrval seista ja kutsuda ka meeleparandusele. Me ei ole võõrad jumalale ega üksteisele tänapäeva bluuralistlikus maailmas. Võib-olla meil raske mõista teisi aga jumalariigi kodakondsuse üle ei valva mitte meie, vaid jumala üksi. Selle julgusega võime alustada pühapäeva. Palvetagem, nii nagu issand on meid õpetanud. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.