Tere päevast, vikerraadio kuulajatele me alustame argipäeva saadet ja täna räägime tänase päeva põhisündmusest sellest Eesti kõigi aegade suurimast streigist, mis on hetkel käimas ja meie vikerraadio stuudios on teenistujate ametiliitude keskorganisatsiooni esimees Toivo Roosimaa, haridustöötajate liidu õigusnõunik Vaike parkel. Mina olen Uku Toom, Toivo Roosimaa tuli just Toompealt, kus oli üritus, mida nimetati vist avalikuks kõnekoosolekuks. No mis seisus tänane päev on teie, kui selle päeva juht sisuliselt. Üldiselt kuni siiamaani võib päevaga rahul olla. Hommikul olin Tehnikaülikoolis, kus käisid siis opositsiooni poole pealt ära Eiki Nestor rääkimas ja valitsuskoalitsiooni poole pealt härra Sootna, kes tegid siis selgeks. Ja need andmed, mis meile on laekunud, praegu olnud streigist osavõtjad üle kaheksa, natuke üle 18 1000 inimese, mis muidugi täpsustatakse. Ja toompere oli minu meelest. Plats oli ikkagi nii tugevalt täis ja kõnedaid tõesti niisugused, millised, mida võiks kuulata Emmlisele sisu. Kuskilt lugesin ühte tsitaati, kusteid tsiteeriti. Ühesõnaga te olete öelnud sellise lauset, streik tervendab ühiskonda, seletage natukene lahti, seda tänase päeva valguses. Ma arvan, et see, see mõte on, on selline, kui ma selle ütlesin. Kui inimesed avalikult Üheteist seisukohta toetavad ja väga suures hulgas, siis järelikult see seisukoht on õige ja see tervendab nii mõlema poole arusaamasid nii läbirääkimisest kui ka eesmärkidest. Ühest küljest on see tänane streik, nagu on öeldud, et Eesti kõigi aegade suurim teisest küljest, ega meil neid streike ju ei ole eriti olnud ja me suhtume nendesse kuidagi kahte moodi, ta ei ole ikkagi päris lääne streik, kui olin siin eelmine suvi ühel üritusel paaniasse viljas, kus oli transporditöötajate streik, ühtegi bussi, ühtegi taksot ei olnud, keegi ei mõelnud sellele, et kas keegi saab kuhugi sõita, aga kuhugi sõita, meil siin käib arutelu, et kui palju me kedagi segame selle streigiga, kuidas ikka need teised saavad, et ühest küljest nagu on suhtumine selline, et peab. Streik peab nagu mõju avaldama, ta peab näitama kellelegi midagi. Teisest küljest me püüame nagu teha kõik, et ta jälle kedagi ei segaks. Need on, ma arvan, et need eelmise ajaarvamise või eelmise sajandi jäljedel inimesel tunne Babara teatud hirmu, geenid on sees. Ja ma arvan, et see mõjutab väga palju streigist osavõtjaid kui ka julgust välja öelda, mida nad arvavad. Ja nii kaua, kui meil end hirmu keerid veres on, ei tule tõsi streigist midagi välja, keegi kuskil peab ikkagi eestvedaja olema ja selle rolli on siis täna võtnud omale TALO, kuhu kuulud siis eesti intelligentsi ja vaimuinimesed. Selle jaoks on ka vaimuinimesed, on tänapäeval lükatud oma nišist natukene tagasi tuua. Ja kui me saame selgeks teha, et mitte keegi teine kui meie ise ei seisa enda eest siis kui see on selgeks tehtud rahvale, siis ma arvan, on streik loomulik asi võetakse seda kui ühiskonna arengu ühte protsessi. Te ütlesite, et senikaua ei tule tõsisest streigist midagi välja. Kas täna streiki saab juba nimetada tõsiseks streigiks? Päris tõsiselt täna nimetatud, kus ikkagi seisavad koolid, kus seisavad teatrit, kus ülikoolid seisavad, kus kultuuriinimesed on raamatukogud kinni pannud. Ma arvan, et, et see on esimene märk sellele, et me tunneme äkki ennast vabana vaba ühiskonna inimesi. Vaike parkal, teie olete jurist, räägime natuke seadustest, ega need meie raadiokuulajad täpselt ei tea, ilmselt neid seadusi, miks streik või noh, mis juhul saab üldse streiki taha ja kui õigustatult see streik on, inimesed, kellesse see nagu ei puutu, tunnevad ennast puudutatuna ja kahtlemata keegi ei ole rahul. Tähendab, mis annab õiguse üldse streiki teha ja kuivõrd see meie seadustega kooskõlas? Tere raadiokuulajatele meie riigis ei ole tõepoolest põhjalikku, ühe päeva streiki olnudki. Samas on meil seaduse tulemas, on olemas meil kollektiivse töötüli lahendamise seadus juba 1993.-st aastast, mis vaatamata sellele, et on 10 aastat tagasi vastu võetud ja, ja nii-öelda praktikas ei ole veel kontrolli öelda, läbinud on, reguleerib päris hästi neid küsimusi, mis üles võivad kerkida ja tõepoolest viimased kaks nädalat on tõstatanud küsimusi nii töötajate poolt kui ka tööandjate poolt ja tõepoolest, ega streikida meil ei, ei osata ja, ja kust need kogemused siis peaksidki tulema, kui see on meil esimene streik? Seesama kollektiivse töötüli lahendamise seaduse näeb väga täpselt ette, mida peavad streikijad tegema, mida peavad tööandjad tegema. Ja esimese vastusena alati kõikidele, ma olengi öelnud, võtke välja kollektiivse töötüli lahendamisel see seadus, seal on kõik öeldud. Põhiline küsimus, mida esitavad streikijad, on see kas meie ikka võime streikida, kas õpetajad võivad streikida, millise eluala inimesed Uivad streikida? No sellele tuleb kohe vastata, et, et seadus ütleb otseselt ära loetelus need elualad, need kutsed, kus ei saa ja kus ei tohi streikida, tähendab, kus on see seadusega keelatud. See on näiteks päästeteenistus ja, ja veel mõnede elualad. Nii et kui streik on seaduslik, kui see on välja kuulutatud ja kui jälgitakse kõiki nõudeid, siis on see streik seaduslik. Nüüd töötajate kohustus, kui nad on otsustanud streikida, on muidugi teatada kõigepealt nii nagu seadus ette näeb, vähemalt kaks nädalat ette streigist või kolm päeva hoiatusstreigist. Ja kui need nõuded kõik on täiet täidetud, siis on töötajate tegutsemine seaduslik ja, ja neil karta seaduse poolt ei ole distsiplinaarkaristusi ega ega hilisemaid töölt vallandamise. Niisuguse niisuguseid küsimusi on ka mulle esitatud töötajate poolt. Mida küsivad tööandjad. Tööandjatel ei ole ka ettekujutust, mida streik tähendab, eriti koolides on arvatud, et õpetajad peaksid olema selle päeval ikkagi tööl. Kuigi nad tunde ei anna, et nad peaksid olema nagu klassis ja istuksid siis õpilastega, teeksid midagi muud. Või siis või siis käiksid ekskursioonil või, või, või kuidagi sisustaksid õpilasteks aega. Seesama viidatud seadus ütleb otseselt ette, kui on streik, siis streik on aeg, kui õpetaja tööleping on peatunud, õpetaja ei tee tööd ja õpetajale selle eest palka ei maksta. Järelikult, kui ta ei teetöödele ei maksta palka, ei pea täitma ühtegi kohustust, mis temal tavaliselt tööpäeval on. Siis veel küsimus siin tekkis sellega, et kas koolis direktor otsustab õppetunnid ära jätta. Kas lasteasutuse juhataja otsustab töö või tööpäeva ära jätta õpilased ja, ja lapsed koju jätta. See on nüüd otseselt ja ainult tööandja otsustada ja tööandja küsimus, kuidas tema töö korraldab. Töötajad tahavad, et nemad streigivad, nemad sellel päeval tööd ei tee. Ja direktor, juhataja kui tööandja, tööandja esindaja, peab sellel päeval töö korraldama oma asutuses, kas ta tegeleb ise nende õpilaste lastega töötajatega või, või, või ta või ta otsustab selle päeva kuidagi teisiti sisustada või, või teeb laps lastevanematele ettepaneku lapsed koju jätta? Koolitöö eest vastutab koolijuht. Ettepaneku nüüd meil viimastel päevadel on haridusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Maie Kitsing väga populaarseks inimeseks saanud ühe oma seisukohaga, et tänane päevane harilik koolipäevi õpilaste puudumine ei ole põhjendatud. Mina ei saanud jutust kannet päriselt aru, kuidas siis ikkagi on, kas õpilased peavad kooli minema, võivad kooli minna või peavad nad koju jääma ka? Näiteks kui kool teatab, et panime täna ukse kinni ja midagi. Sellele on üks ja selge vastus selle kooli või selle küsimuse otsustab, näiteks, kui me räägime koolist kooli direktor või lasteasutuse juhataja tähendab, ei saa niimoodi, et, et õpetajad selle otsustavad või õpetajad kirjutaksid kuhugi õpilastele sinna päevikusse ärge kooli tulge, koolitöö kas toimub või ei toimu, selle otsustab direktor. Kui direktorina välja käskkirja näiteks, et sellel päeval õppetööd ei toimu teatab lastevanematele, et, et kuna õppetööd streigib toimu palume jätta lapsed palume lapsi kooli mitte saata, siis, siis, siis nii ta ongi. Samas direktoril loomulikult kindlustab selle, et kui mõni laps siis võib-olla kooli tuleb või, või ta ise on, on seal kohal. Tähendab, see on ainult ja ainult tööandja otsustada. Samas on ka koole, kus mõned õpetajad ei streigi, siis on direktor võib-olla korraldanud mõnedele õpilastele, kes siiski on sunnitud kooli tulema või tulid kooli tegevust. Kuidas ta selle korraldab, seda, seda seadus ütleb otseselt tööandja ülesanne selleks ongi tal kaks nädalat aega. Samas kui direktor otsustab, et koolitöö toimub, siis peab, ta on loomulikult ka leidma õpetajad, kui ta tahab tavalist päeva koolis sisustada. Sest kui õpetaja on teatanud, et ta streigib, siis ta ei pea minema klassi, et teda ei pea isegi keel korda pidama, selles mõttes, et et neid igapäevaseid tööülesandeid täitma, mis tema ametijuhendis on Ma saan teie jutust aru, et direktor ise igal juhul streikida ei tohi, tema peab kuidagi asja ära korraldama. No praegu see konkreetselt ei ole direktor mitte see kategooria, kes mitte kunagi ei tohi streikida, aga kuna praegu on tema direktorit kui koolis tööandja esindajana tööandja rollis ja siis sellest riigist ja tõepoolest on tööandja ja tema peab siis kooli koolitöö eest vastutama, aga teine küsimus on õppele juhatajad, keda ka mõnes koolis on direktsioon püüdnud viia nagu koolijuhtide hulka. Ja koolitähendab Tööandjate hulka. Õppealajuhataja on selgelt töötaja, kooli töötaja, temaga sõlmitud lepingu kooli direktor. Et tema saab küll streikida, kui ta seda otsust Toivo Roosimaailmselt üks eesmärk sellel samal koolide streigil on ju ikkagi see, et nagu, kui lapsed et lapsed koju jätta ja mõjutada nagu selle kaudu lapsevanemaid nende teadvusesse viia, kogu see probleem, see, kui nüüd ütleme, et ei ole selgelt teatatud, et täna kooli uksed kinni on ja kõik lapsevanemad saadavad oma lapsed kooli hommikul täpselt samuti nagu iga päev ja vaadaku seal koolides, kuidas nad nendega hakkama saavad. Kas see võiks nagu selle streigi eesmärgi nullida? Ma kardan, et mitte. Kui saadetakse lapsed kooli, siis koolidirektori mure. Mida nendega peale hakata, kui õpetaja streigivad? Teil on täna ilmselt olnud muid probleeme, ega teil ei ole andmeid, kuidas nendega koolidega on paljude lapsi kooli on tulnud või mis seal toimub nendes koolides, kuna koolid ju võtsid ka vastu väga erinevaid otsuseid. Praegusel sellist ülevaadet ei, ei ole. Ma tean, et osa ülikoole seisab ja täiesti kinni ja osades toimub osaliselt õppetöö ja osalete toimub. Üliõpilastega on ilmselt vist veidi lihtsam, kui ütleme, mingite algklasside õpilastega neid üliõpilasi ei pea vanematega oma töökohtadesse kaasa vedama. Jah, seda küll jah, aga, aga ma arvan, et, et eks see on märguanne kõikidele ütleme nii lastevanematele kui need, kes õpetavad sest, et põhimõtteliselt ju tahaks iga lapsevanem saada, et tema lapsel oleks head teadmised, et oleks väljapaistev isiksus, et oleks hea mõtlemise võime. Aga kui puuduvad need, kes seda mõtlemisvõimet arendavad ja süstivad häid teadmisi lapsele, et elus hakkama saaks, siis peaks lapsevanem alati ja igati toetame niisugust streike, mis nõuavad selle korraliku koolihariduse edastamist uksele. Paljus on selle streigi nõudmised taandatud palganõudmistele, ma arvan, et me selle palga jutu juurde ka üsna varsti jõuame. Aga kui me nagu koolisest ja lastest üldisemalt hakkasime algul rääkima, siis räägime öeldud ju, et see ei ole ainult palk, mida nõutakse, vaid kõne all on kogu haridus ja kultuuripoliitika, millised need muud nõudmised on, kuidas te suhtute kogu sellesse meie hariduspoliitikasse praegu ja õpetajate töökohustusse ja milles iganes? No ilmselt tuleb siin ikkagi läbi vaadata need need õppeprogrammid. Ja ma arvan, et tänasel päeval on see, et kui majandusmured ületavad õpetamise, muretsesid lõpetamisest midagi välja, see on üks asi. Teine asi on see, et väga palju andekaid noori lihtsalt ei lähe sellele ametile, kui nad lõpetasid ülikooli või rakenduskõrgkooli kuskile mujale tööle. Ja, ja kui need tingimused juures etamise miljöö, kus nad töötavad, on, ei ole vastuvõetav ka siis nad lähevad minema. Ja asemele tulevad tavaliselt need. Tavaliselt on nii, et tuleb asemele keskpärasus, keskpäraste teadmistega keskpäraste oskustega, aga isiksusi kasvatavad ainult isiksused. Nii et see on nii kultuuris, hariduses, teaduses, et kui me kaotame isiksused, siis me kaotame ka oma oma särava näo ja lähme halli keskpärasuse, et need on omavahel kõik, on pikalt probleemid, et et ilmselt nõuavad pikemat lahtiseletamist. Samm, millega on püütud seda ühest küljest lahti seletada, teisest küljest lahendada on see suurprojekt 21. sajandi kool mis on küll ka päris kõvasti kriitikat saanud. Kui palju teie sellega seotud olete, ma mõtlen nende probleemidega ja nende lahendamisega ja kogu selle problemaatikaga. No see problemaatika on enam-vähem tuttav, sest et põhimõtteliselt see, mis toimub kultuuris, hariduses, teaduses need probleemid on väga sarnased. Ja kui vaadata seda 21. sajandi kooli siis seal tekivad ka mõningad küsimused, et see püstitatud eesmärk on siis lõppude lõpuks, milline kas ainult remondime maju ja katuseid, ainult paneme koole kinni ja ütleme, et need rahad kulutama paremaks õpetamiseks lähemaks õpetamiseks peavad olema ka teatud eeldused, et need inimesed, kes õpetajat oleksid ka, nagu ma ütlesin, isiksused, nii et minu meelest praegu võib-olla keegi täpselt ei oskagi öelda, kust seda raha kulutatakse, mis mul seda kulutatakse. Me nägime õpetajate koormuses paralleelselt, võib rääkida õpilaste koormusest, mis omakorda muidugi mille suurendamine toob kaasa õpetajate koormuse. Siin alles oli jutt ja vaidlus usuõpetuse võimulikkusest viimastel päevadel on tõusnud üles kuidagi eetikaõpetuse vajalikkus teatud määral samasse kanti üldiselt aga ühest küljest vajalikkust, teisest küljest jälle, kust võtta ruumi nende tundide jaoks kustuvate õpetajaid, kui palju sellised probleemid TALO kaelas on? No eks nad ole ikkagi päris tihedalt selle jaoks, et kui me oleme, tal on kahe jalaga üles ehitatud üks on teadmiste, oskuste ja kompetentsijalg ja teen on see sotsiaalne poolse palga jalga, siis tuleb meil ikka nii erialaliitudes kui ka kui ka talus väga tihti. Neid probleeme lahata ja puhkeaja seadus vastu võeti, siis ma mäletan, parlamendis käis arutelu sellest nii-öelda pooleteistkohaga koormuse üle ja üks asi, millest räägiti, olid just nimelt õpetajad, nende töökoormus ja palgad ja kuidas, ja siis oli jutt, vaatame, kuidas asi minema hakkab. Et siis võib-olla teeme midagi ringi ja lahendama. Ja ma ütleks, et täiesti riiklikul tasemel parlamendis arutati, kuidas seadusest kõrvale hiilida ja kuidas seda mitte täita ja ja kuidas neid nii-öelda kitsaskohti lahendada. Kui kaugel asjad on? Vaike Parker. Töö- ja puhkeaja seaduse mõttes, et et see nõndanimetatud teise sordi töökohakaaslased ära kaotada ja ja, ja maksta ületundide eest vähemalt poolteisekordselt on ju hea. Aga rakendatuna õpetajatele on ta praegu praktikas toonud kaasa selle, et sama tundide õppetundide arvu puhul, mida õpetaja andis töötades koha kaasusega kaotab ta paare kuupalgas, kui ta annab need tunnid nii-öelda ületundidena. Ja millest see tuleb, see tuleb sellest, et praegu õpetajate üldtöö väga nagu ei saa eriti arvestada üle tunni töösse, ma näiteks ületunnitöö makstakse tund tunnile ja kui õpetaja näiteks seda tundi ei anna koolivaheajal või pühade ajal siis talle selle tunni eest ei maksta. Kohakaasluse puhul oli see teatud protsent teatud osa palgast, mille ta sai igal juhul. Nii et, et kui nüüd arvestatuna tund tonnile, siis isegi see, et õpetajale makstakse siiapooleteisekordselt see ületund. Ta ikkagi ütleme kuu semestri lõikes oma palgast kaotab. Nii et seda eripära peaks muidugi arvestama ja ja kuidas seda arvestada, see on kindlasti kindlasti tuleb nüüd lahendada ja seda asja tuleb seaduslikul tasemel kuidagi reguleerida. Toivo Roosimaa rahast hakkasime rääkima tänases ma ei mäleta, millises intervjuus, aga see kõlas igal juhul. Meie hommikuses uudistesaates ütlesite te, et tuleb rakendada kõigile arusaadavat palgapoliitikat ja te olete seda tegelikult varasematel päevadel ka öelnud ja tuleb rakendada palgapoliitikat, mis on sõltuvuses tööpanusest, et meil praegu sellist ei ole, ehk seletate selle lahti, milline oleks õige palgapoliitika? Ma arvan. TALO on taotlenud sellist tõesti sellist selge piirist palgapoliitikat ja see tähendab seda et kuskil alates keskharidusest kuni professorani välja. On olemas miinimum töötasud, millest allapoole ei maksta. Ja kui inimene üle läheb, siis ta teab täpselt, et sellel ametipostil on, meil on, miinimumpalk, on niisugune. Nüüd tuleb juurde tulemused tulevad teadmised juurde, nüüd ta võiks siis valida seda, kas ta läheb seda horisontaalrida edasi. Et staažiga tuleb ja kogemustega tuleb juurde või hakkab oma kvalifikatsiooni parandama. Need nüüd on tal selle ühe lehe peal, on kõik, on ees ja taga ise tegema valiku, millist rida ta hakkab minema. Ja kuna selline palgapoliitika Eestis puudub. Ma täna konkreetselt ja me võiks ka tuua konkreetse näite. Siin tänavu aastaks eraldati kohalike omavalitsustele 100 miljonit krooni kultuuri ja haridustöötajate palkade ühtlustamiseks tulemusel vastupidine difereid suurenes veelgi. Nii et kuna ei ei püstitatud reegleid. Et meil oli seisva räägime, siis püstitame, tähendab, meie omalt poolt pakkusime välja, et lepime kokku, et see seab alammäär viiakse kõikides regioonides kuskil 3000 904000 krooni kuus võrdselt ühesugustel ametikohtadel. No tulemusele vastupidine diferentsiaal hoopis suurenes, et inimesed peavad täpselt teadma, kuidas selle ametiposti pealt töötab, et palju seda miinimumpalk ja mis sõltub temast, et suurendada veelgi oma oma sissetulekuid. Nii et selles mõttes te olete praeguse opositsiooniga ühel nõul ma mäletan, et siin, kui paar nädalat tagasi käisid suured vaidlused koolieelsete lasteasutuste õpetajate palkade üle, mis nüüd omavalitsused alla läksid, et üks opositsiooninõue, mida ei arvestatud, oli see, et oleks miinimumpalk kehtestatud. Ja ma olen opositsiooniga tähist ühel nõul ja kui on ikkagi reeglid, on paika pandud selle jaoks, et ka eile peaministriga rääkides oli talupoolne arvamus, et raha küsimise jagamise kulutamise reeglitele kõikidel ühesugused. Ma seda tagavahend teadlike nihuke, oskuslik palgapoliitika. Et ütlen veel kord kordan, et inimene teab, et sellele ametipostile saab tõesti nii palju, ta tahab selle ametipostidele minna. Ja tänu sellele, et ei ole niisugust ühtset korralikku palgapoliitikat. Kui ülikoolidele minna, siis netis Muusikaakadeemia professorid saavad praktiliselt kaks korda vähemalt palka kuna teevad sama tööd kui näiteks Tartu Ülikoolis. Töö niisama, teadmispead on samad. Nii et. Nii et ühest küljest te ütlete, et peab teadma küll, palju sa palka saad ja kuidas see areng on, aga teisest küljest tuleks eelnevalt nagu teha mingi diferentseerimine või paike nagu asjad eelnevalt paika panna, sellepärast et sa lähed muusikaakadeemiasse, sa teadki, et sa saad kaks korda vähem palka, kui seal teises koolis. Ja etendusse paika panna ja kui me hakkasime palgapoliitikat enam kui 92. aastal eelmisel sajandil TALO asutati siis me võtsime eeskuju Põhjala regioonist Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast ja seal oli välja kujunenud täpselt samamoodi need suhtarvud. Et kui mul on keskharidus ja töötan sellel ametipostil, on mul nii palju, kui ma olen, kõrgharidus on mul nii palju ja kui mul on professor, ma saan nii palju palka, see miinimumpalga alammäärad ja sealt meiega siis lähtumise, need suhtarvud on ka nüüd täna meie poolt välja pakutud. Et selles suhtes on teatud selg. Et lõpuks, kui palju ma seda raha võin siis saada, kui ma sinna teise või kolmandasse kohta lähen tööle. Aastaid on peetud kolmepoolseid läbirääkimisi ja kahepoolseid läbirääkimisi. Põhiliselt on neid pidanud ametiühingute keskliit Talon seal olnud ja, ja siis ei ole olnud ja, ja Gordon kolmas olnud ja kordan kõrval olnud, aga kogu aeg on jäänud vähemalt siit ajakirjanduse nagu seisukohalt ratas selline tunne, et ametiühingute keskliit on nagu selline sobivam läbirääkimiste partner, ta läheb nagu samm-sammult, ala on tulnud kogu aeg välja selliste üsna maksimaalsete nõudmistega ja reeglina neid nõudmisi ei ole rahuldatud. TALO ei ole ikkagi rahul olnud, kogu aeg on see õhus hõljunud mingi läbirääkimistega katkestamine. Ametiühingute keskliit on siiski mingid lepinguid sõlminud. Kuidas te nüüd hindate neid läbirääkimisi? On tõesti olnud juba, ma ei tea. Mina olen neid näinud alates sellest, kui Marju Lauristin oli sotsiaalminister. Nii et ikka kõvasti aastaid, kuidas te seda käiku hindaksite oma seda käitumist, kas oleks võimalik olnud midagi rohkem saada või on teie taktika olnud õige ja kui palju te tegelikult olete? Ma arvan, et mis puudutab kolmepoolseid läbi rääkimist, siis on TALO on kogu aeg olnud nende kolmepoolsete läbirääkimiste juures nii seadusloomes kui sotsiaaltagatiste kindlustamisel, nii pensioniküsimustes on ta kogu aeg on meie juristid on seal olnud ja meie spetsialistid on koos töötanud. Teri, erinevad erinevus on tekkinud ainult küsimuses. Kui teatud kokkulepe vähendab riigieelarvest, seal tekivad erimeelsused ja mitte selle jaoks, et, et me ei ole selle sellega nõus ütlemisele. Et see ettepanekuga, vaid me tahame teada saada, et kus kohalt täidetakse need augud, rii keelas, kui tõstetakse seda või vähendatakse ühte või teist teist maksusüsteem. Ja seal on meil tekkinud erimeelsuste, kui meil on seletatud, et see raha leitakse selle augu täiteks, siis me oleme sellega nõusolek, kui ei suudeta meile selgeks teha, siis me sellega nõus ei ole olnud. Ja põhjus on väga lihtne, kuna praktiliselt 80 protsenti meie liikmeskonnast saab läbi riigieelarve oma töötasu. Kui palju te olete nüüd küsisin ka seda, et kui palju te hindate, kui palju te olete võitnud nende läbirääkimistega, kui palju on need kõik tulemusi andnud kui ühesõnaga nende läbirääkimiste mõttekus, mis on olnud. Noh, 100 protsenti, mitte kunagi, aga ma arvan, et teatud kompromisside ka teatud seaduseelnõudega, kus me oleme kaasosalised, me oleme pidevalt saavutanud teatud aasta-aastalt tähtsamad palgapoliitikaga kui, kuigi võib ütelda, et viimased kaks või kolm aastat on see palgapoliitika praktiliselt kinni külmutatud mitte üksi meil võidki kõikidel teistel Üks nõudmistest on, et kõrgharidusega töötajate alampalka Lõngaks oleks meie keskmine palk, mis on 7300 umbes või vähemalt see arv on välja käidud ja noh, seda nendele, kes töötavad vastaval ametikohal ja palk tuleb nagu riigieelarvest. Nüüd see, kas te mõistate, riigieelarve alga kohaliku omavalitsuste eelarveid, kuna väga paljud koolid ja eelkõige noh nüüd eelkooliasutused saavad just omavalitsustelt oma raha põhimõtet. Ta ütles, et meie inimesed saavad siiski ikkagi läbi riigieelarvepalk. Kohalikud omavalitsused hoiavad ainult koole korras ja, ja rohkem mitte midagi, eriti veel. Võib-olla ma olen natuke täpsustaksin, et ikka jälle seaduse juurde läksin. Ülikooli põhikooli 10 põhikooli ja gümnaasiumiseadus ütleb otseselt ära, kuidas õpetajate palgad tekivad ja need tekivad nii et palkade alammäärades lepivad siis kokku vabariigi valitsus ja kohalikud omavalitsused ja õpetajate esindajad on siis praegu Eesti haridustöötajate liit. Ja kui kokkulepet ei saavutata, siis palga alammäärad kehtestab vabariigi valitsus oma määrusega. Ja aastaid on nüüd niimoodi läinud, et seda kokkulepet ei ole saavutatud ja palga alammäärad on kehtestanud vabariigi valitsus oma määrusega ja see kehtestatakse üle vabariigi, see tähendab ka munitsipaalkoolidele. Sest munitsipaalkool, see tähendab kool on küll tema alluvus alluvuses, aga palga alammäärad on kehtestatud üleriiklikult, riigieelarvest läheb kohalikule omavalitsusele raha selles selles ulatuses. Mis need palga alammäärad siis on kehtestatud ja kohaliku omavalitsus nüüd otsustab. Kas ta maksab sinna siis juurde, kui tal on võimalusi või kui tal ei ole võimalusi, siis vähemalt nii palju, kui see palga alammäär on vabariigi valitsuse poolt kehtestatud, tema palka saab. Nii et selles mõttes on kõik meie munitsipaalkoolid vabariigis riigieelarvest finantseeritava, selles mõttes, et raha, nende õpetajate palga alammäärade eks tuleb vabariigi valitsuselt vabariigieelarvest. Nii et muudes küsimustes loomulikult see natuke haakub ka tänase streigiga. Kohapeal on küsitud nii kohalikud omavalitsused kui vahel ka vahel ka koolidirektorid ütlevad, aga me oleme ju kohaliku omavalitsuse alluvuses, kuidas meiega me siis kelle vastame, streigime? Vaat küsimus ongi siin, et me ju räägime praegu palkadest ja kui me räägime pankadest, siis me ei saa minna kohaliku omavalitsuse vastu, sest kohalik omavalitsus ütleb, ega mina, jumal, kassid ei kehtesta palkasid, kehtestab vabariigi valitsus. Nii et siin on väga loogiline selles mõttes. Ja, ja meie läbirääkimised on täpselt niimoodi olnud. Siin oli juttu kahepoolsed ja kolmepoolsed läbirääkimised. Palgaküsimustes vabandust paluma küsimustes on, on meil ikkagi kahepoolsed läbirääkimised selles mõttes, et vabariigi valitsus ühel pool ja talu, kes siis esindab neid, neid, neid töötajaid, neid töötajate ühendusi, kes saavad palka ühel või teisel moel, kas siis otseselt või kaudselt finantseeritava riigieelarvest ja selle tõttu on teiseks pooleks valitsus. Niisugustel läbirääkimistel nii-öelda määrab ka palgad palgaküsimuses. Toivo Roosimaadel oletasid juba meelde eilset kohtumist peaministriga peaministri nagu üks sõnum oli see, et vähemalt kui lähtuda nendest pressiteadetest, et, et nagunii tõstetakse palka juba 12 protsenti, et mis asjade siis nii väga streigita. Teie nõudmine on umbes, et seda palka tuleks tõsta 40 protsenti. Kui tõsiselt nüüd peaministriga nagu sisuliselt asju selgeks saite rääkida? Ilmselt kui me sinna läksime, siis me rääkisime erinevatest asjadest üks on palga alammäärad ja teine palgavahendid, mida antakse, nagu palgavahendit pakutakse 12 protsenti, siis ei tähenda see 12 protsentide palga alammäära tõusu. Ja, ja võib ka olla see, et palga alammäärad üldse ei tõuse. Ja siis tuleb see see erinevate palgasuuruste erinevust veelgi suurenevad. Ja kui see pooleteise tunnine jutuajamine lõpeb, lõppes siis minule küll muljet, et et härra peaminister hakkas aru saama, mida me taotleme. Me taotleme seda, et me lepime kokku palkade alamajades, mitte sellest, et paljud raha juutamataks ühele teisele kummalisse kohta. Alammääras kokkuleppimine toob iseenesest kaasa ju tegelikult vajadused, seda raha tuleb juurde anda. Jah, tuleb juurde anda, aga sealt arutama välja, palju siis tegelikult juurde vaja läheb. Tuleme anke pargile. Vabandust, ma lihtsalt nende selle aasta kahepoolsete läbirääkimiste jaoks või, või läbirääkimistest, õigemini, mis selle 2004. aasta palkasid puudutab, siis oli valitsuse seisukoht pedagoogide suhteliselt palga alammäärasid ei tõsteta mitte ühtegi senti, vaid kaheksa protsenti, või nüüd siis ütleme see 12 protsenti, et see antakse lihtsalt kohalikule omavalitsusele koolijuhile, kes siis ise vaata, kuidas ja kellele ta jagab. Ja just haridustöötajate liidu ja taluseisukoht oli ilmselt see, et, et päris nii, et üldse palga alammäärasid ei tõsteta ja nüüd sellel aastal kiis vaadatakse nii-öelda kellele kui palju, et sellega nagu õpetajad ei olnud nõus ja koolieelsed lasteasutused, kellel mis on veel eriti eriti kurb, et meie koolieelsed lasteasutused, kes pidid nagu 2004. aastal hakkama saama analoogilise süsteemi järgi palka, see tähendab, et ka neile oli kavas seaduse järgi kehtestada palkade alammäärad, sest ka nemad töötavad atesteerimise alusel ka nendele nendelt nõutud kõrgharidus, nagu nagu põhikooli gümnaasiumi õpetajateltki. Nüüd riigikogu muutis selle seaduse ära ja, ja nende palgad jäävad kukule peale lihtsalt nii, kuidas kohalikku omavalitsusse. Sest no ma ei tea, jah, ma tahtsin lisada nagu ülikoolide näitajaga juurde Ülikoolis finantseeritakse õppekohtasid baasmaksumusega koefitsiendiga korrutatakse läbi sissebaasmaksumus, saadakse siis tegelik tudengikoha maksumus vastavalt erialale teatud ülikoolis ja seal ütelnud ka keegi sees kuidas seda raha kulutada. Ja sellest tekkisid väga suured sügavad probleemid. Ja nüüd riigikogu võttis vastu tänu siis TALO ja ka kõrkuid ridu tugevale tegevusele seaduse, mis märgib ära, kui suur osa õppekuludest on ettenähtud personalikuludeks selle punkt üks, mis me nagu saime seadusega paika pandud ja teiseks kaks eelnevat haridusministrit kirjutasid alla kokkuleppele, kui suured peaksid olema need arvestuslikud, palkade alammäärad alates kõrghariduskindlust kuni professor Rimi ja noh, kindlasti hea meelega alla selle jaoks, et siis sai sealt ligilähedaselt arvutada välja, tegelikult palju maksab siis ürituse koolitamine tähendab paratamatult me peame kokku leppima ikkagi need palkade alammäärad, laago koormust muidugi sinna juurde käivad veel, et me saaksime siiski ikkagi määratleb palju, ikkagi see, see õpetamine tegelikult maksab. Ja seal ka selles seaduses oli, oli, tehti veel üks säte juurde ja see säte käsitles siis näiteks nende põhivahendite, ütleme, jätame ütlemise, Kapi ehituse, niukse vahendite vahendite vahendite kulu, ütleme selle peale, et see toodi sellest õppekuludest välja, sest et üha üha selgemaks ja selgemaks ikkagi saame seda, et meil peab olema ikkagi selgepiiriliselt määratud palkade alammäärad, et nähakse arvutada välja, kui palju inimesel on, et me saaks väljas, kui pallikes tegelikult maksab. No see streik nüüd on igal juhul või ütleme, kasvõi ettevalmistumine streigiks on igal juhul aidanud võimendada teie probleeme, mitte teie probleeme selles mõttes, et mitte TALO probleeme, vaid kogu selle kontingendi probleeme nende kultuuri, haridus, inimeste tänane seal on poole peal, mis siis see peab andma, mis, mis on selle streigi nüüd eesmärk, kas ta on saavutatud ja mis edasi hakkab toimuma? Ma arvan, et kui ikka niivõrd aktiivselt võeti osa streigist tuldi Toompeale oma mõtteid avaldama ja nõudmisi siis see on märguanne järgnevatel läbirääkimistele vabariigi valitsusega. Et tuleb lihtsalt olukorda muuta ja et me ei räägi mitte läbi oma nimel, vaid me räägime nende iimimist inimeste nimel, kes on TALO liikmesliidud, keda täna 13 ja tal on iseseisev keskliit täiesti iseseisev Keskliit ja meie liikmete arv on täna kuskil 35000 piirimail. Ja kui avaldatakse proovi, siis me peame seda sooviga täitma. Ja tegelikult tänase streigi nõudmised ja soovid ei puuduta mitte ainult 130 viitavat Alo liiget täna vaid see puudutab keskeltläbi umbes 80000 inimest Eestis kes on otseselt seotud läbi riigisaavate palkadega. Palgakorraldus. Te olete siin päris mitu korda öelnud, et tuleb lähtuda sellest alampalgast, tuleb välja arvutada, siis saab välja arvutada, kui palju see raha nõuab. Kas te ise olete välja arvutanud, kui palju selleks kõigeks rahale? Vaja ja, ja palju see oleks. Ma arvan, et seekord, kui seda nõudmist täies ulatuses täita sisse kuskil on viis-kuussada miljonit. Kui riigieelarve arutelu on, siis koalitsioon kui sigala Et näidake koht, kust see raha võtta. Vaadake, see ei ole ametiühingute mure. Kui valitsus ja valitsusringkonnad lepivad kokku, et me teeme niiviisi, siis on eelarve koostamine nende mure. Ametiühingud on meil üldise hinnangu järgi nõrgad ja seetõttu nendega väga palju ei arvestata, nad ei ole suutnud ennast maksma panna. Ta ise ütlesite siin ka vestluses, et inimestes on need võib-olla mingil määral neid mineviku varjud ja hirmud, et nad nagu ei julgegi oma nõudmisi esitada, võib-olla nad ei julge seetõttu ka ametiühingu liikmeks astuda, mis meil vanadel aegadel teatavasti tegutses põhiliselt korterite ja tuusikute jagamisega, mitte nõudmiste esitamisega. Kas tänane päev, kas teie meelest on üks tõuge sellele, et inimesed peaksid hakkama ametiühingutesse rohkem? Jah, päris kindlasti, kui ikkagi talu, kui iseseisev keskliit suutis Need 13 liikmesliitu, hariduse, teaduse, kultuuriarstid, kuskil kõik koos insenerid suutsime tuua välja ja ühise mütsi alla siis see näitab seda, et, et meil on tugev ja me julgemalt minna läbirääkimistele. Kuidas te suhtute nendesse toetajatesse, kes ühest küljest nagu toetavad teid, teisest küljest tegelevad oma asjadega ma toon näiteks vedurijuhid, kes justkui toetavat alustreikega, samal ajal nõuavad omale palka juurde? No ma arvan, et, Tuleb kasutada igat võimalust, et ennast ennast välja tuua ja reklaamida. Väga toetus on väga hea ja, ja kui ta on mured, miks, kes siis keeratava muresid nagu sealt välja tulemast ütlemast. Rääkisime siin koolidirektoritest või üldse, kas selline juhtkonna toetus on ka teil olemas või kuidas te üldse tunnetate sellise administratiivaparaadi suhtumist ühest küljest isegi haridusminister on öelnud, et ta nagu toetab seda streiki, aga selline keskaparaat ma mõtlen, et kui õpetajad teatavad koolis, et nad streigivad ja direktor peab selle jamaga siis toime tulema, siis ta võib ka solvuda ja öelda, et noh, et ma külma teie jaoks ka midagi välja mõtlen. Nendele jõulupreemia andmata näiteks. No see on muidugi võimalus, aga küsimus on selles, et kui streigitakse oma palkade nimel, siis see tähendab seda, et ka direktori tuleb rohkem vahendeid. Kuul. Parkel soovisite veel lisada midagi? Tõepoolest suhtumist on väga erinevad ja ja kui võib-olla alguses oli see suhtumine üsna soosiv tõepoolest, nii nagu härra roosime ütles, et lõppude lõpuks me sõdime ju kõik palkade eest ja ja teed õpetajad oma palkade eest seisavad, ei tohiks ju olla direktorile isiklikult midagi tema vastu suunatud. Siis kahtlemata selline ebamugav koolitöö korraldamine, vastutus mõnevõrra ehk õpetajate või vabandust, lastevanemate probleemid, kuidas lastega toime tulla, on direktori kahtlemata pannud natuke nagu ebamugavasse ja vastutusrikkasse rolli. Nii et seda suhtumist on tõepoolest ka niisugust, et keelatakse lausa õpetajatel, streikide lubatakse, kuni sinnani lubatakse vallandada ja ja distsiplinaarkorras karistada ja küsitakse protokoll, kes ja nimekirju ja allkirju. Nii et suhtumist on igasugust, aga seadus ütleb, ütleb raudselt, et kedagi selle streikimise eest karistada ei tohi. Kui ta võtab osa seaduslikku streigist ja, ja kui õpetajad nagunii jäävad ilma modelle päeva töötasust, siis, siis see tähendab, et neil on ikkagi olnud tõsine põhjus ja, ja tõsine kava oma nõudmisi esitada tuleviku jaoks. Et selles osas nüüd ei tohiks küll keegi isiklikult ennast puudutatuna tunda ja, ja seda isiklikku solvumisena võtma või või seal veel mingeid mingeid niisuguseid tagajärgi looma hakata, sellele streigile. Aga üldiselt on koolijuhtide suhtumine olnud väga mõistev nende küsimuste järgi, mis minule on esitatud ja ja on igati püütud koolitööd rahulikult korraldada. No nagu te ütlesite, küsimusi on siiski olnud palju ja inimesed ei tea täpselt seda seadusandlust ja dokumentatsiooni, nii et perspektiivis meil ikka on võimalused neid töövaidlusi tekib pärast seda tänast päeva. Teda ei tea kunagi, kas vaidlusi tekib või ei teki, aga, aga mulle tundub siiski, et üllatavalt üllatavalt rahulikult, üllatavalt, et vastuseid on kõigile neile küsimustele siiski saadud, sest kui me arvestame ikka sellega, et tegemist on esimese streigiga ja ja ei ole ju nii, nagu juristid julmalt ütlevad, et ei ole kohtupraktikat. Et ei ole ju olnud mingeid vaidlusi ja küsimusi, on siin kindlasti üles kerkinud ja, ja, ja tuleb seda seadust edaspidi parandada. Aga, aga põhilised vastused on kõik olemas ja ei saa küll nii öelda, et oleks nüüd midagi jäänud lahtiseks või või, või midagi ebaseaduslikku siiani ei ole minuni küll. No igal juhul ma saan aru, et need streikijad, kes tunnevad, et neile justkui liiga tehakse, neil on nüüd võimalus pöörduda ametiühingute või haridustöötajate liidu poole ja vähemalt selgituste saamiseks Jah, selgitada ja me oleme ikka põhiliselt juba enne selgitanud ja me oleme püüdnud ikka nii teha, et kõik ette ära teha, et mitte pärast hakata vaidlema ja, ja, ja, ja kohut käima, nii et ma ei usu, et sealt midagi midagi peaks nüüd tulema, aga kunagi ei või ju teada üle õla sülitada, tulla. No päeva on veel poole peal, kuigi aknast välja vaadates hakkab pimedaks minema. Ega siin polegi nii väga valges sving viimastel päevadel, aga päev on veel pikk teatrites, streigid on kõik veel ees. Toivo Roosimaa, soovite saate lõpuks veel midagi öelda? Kokkuvõtvalt. Riik ma arvan, et, et see oli vist Eesti ajaloo üks suuremaid streike, mis täna korraldati, ja need kogemused, mis me täna saime, kuluvad ära Mariasse tulevikus. Sest ega me ei tea, kuidas tulevik tulevik meile toob. Aga me oleme siiski optimistid. Me tahame läbirääkimisi pidada võrdväärsete partneritena valitsusega. Ja ma loodan, et valitsus saab aru, et, et me ei ole mitte kuuekesi seal läbirääkimisdelegatsioonis, vaid. No me näeme, mida tulevik toob tänases argipäeva saates kuulasime tänaste streikijate seisukohti. Stuudios olid teenistujate ametiliitude keskorganisatsiooni esimees Toivo Roosimaa ja haridustöötajate liidu õigusnõunik Vaike Parker, saatejuht Uku Toom. Aitäh kuulamast.