Põhjaliku ettekande pidas täna ajaloolane Bruno Pao, kes on kirjutanud Artur Toomist raamatu, nii et tänane ettekande teema oli põhiliselt artratoom kui merendustegelane. Jah, ta oli. Üks väga huvitav ja mitmekülgne merendustegelane. Ta oli tuletorni ülevaataja 34 aastat. Ta oli päästejaamakorraldaja ja päästetegevuse organiseerija, nii et tema, see merendustegelane sellest küljest ja peale selle ta oli ka sõja merendusega puutus kokku esimese maailmasõja ajal, kui ta oli selle papisaare vesilennukite baasil postiülem seal Vilsandil. Ja ta oli ka Keri saarel siis, kui Eesti vabadussõdades kaitses veri Keri saare tuletorni varandust ja hiljem Vilsandis püüdis asja korda panna. Ta oli ka Kipperi see, sest et ta sõitis ise oma paadiga lõpuks enne sõda teist maailmasõda oli tal väga hea ka väikelaev, millega ta siis külastajaid villas, vaikadele või tegi oma ametisõite. Ja ta oli merenduse ja navigatsioonikursustel lektoriks. Ta luges Meteroloogiat esmaabi päästeteenistust ja niisuguseid aineid, nii et ta oli igati tipidi niuke laiahaardeline, ma ütleks nagu merekultuuriline tegelane. Ta on merenduses ka palju ideid välja käinud. Ta käis Tallinnas kõrgete riigiametnike juures, kes kõik tal olid head tuttavad, sest kõik pidasid oma suureks auks tulla Vilsandis külastada Vilsandi saart, oli prestiižikas nagu siin härra kulla ütles, et see Vilsandi sissetulek sel ajal oli sama tähtis kui Berliini olümpiamängudele minek. Ja sellepärast, kes siin käisid, jätsid oma nimekaardid Arthurile, Artur käis Tallinnas ja külastas viis endale kingituseks midagi virsandist. Tal oli väikene marjapõõsaste Istandlik nendest marjadest, ta tegi head veini, siis ta seal tegi noh, liigsest kurnas võetud linnumunadest, tegi torti niisama külalistele ja siis ta alati rääkis mingisuguseid ideid, mida teha näiteks Kaiaga rahusadama rajamise üksi. Tee oli ka omal ajal tema oma, nii et ta siin seda laevaliiklust kihelkonna lahte ja seda aitas korraldada Taali kõikide nende hüdrograafia laevakaptenite teadutavaid käsitleda külastamas tõid siia varustust ja provianti, nii et tema kokkupuude oli palju laiem ja peale selle ta kontrollis kõiki Saaremaa tuletorne, ta oli nagu usaldusisik siin ta oli Saaremaa merepäästejaamade ülevaataja süleni. Ta oli kaitseliidu mereüksuste pealik Saaremaal ja nii et temal oli neid merendusalaseid tegevusi tõesti väga laiaulatuslikult ja ma arvan, et meil, tänapäeva inimestel on palju õppida, eriti merendustegelastel. Kuidas tema suhtus inimestesse kui elavalt ta vestles. Ta oskas tuua välja probleeme ja samal ajal väga elavalt ilusasti kõiki asju kirjeldada. Ja ta oli suur propagandist, tähendab mereasjanduse propagandist ja samal ajal oli tal kõik see oma töömaa oli väga korras. See tuletorn oli eeskujulikult korras, alati kõrgema hinde. Tema juures olid noored, eesti mereväelased olid meresid apostis. Ta juhatas neid noori mehi, õpetas meid ja tema propagandistlik Osada kirjutas palju artikleid kohalikus ajalehes ka Tallinna lehtedes. Just nimelt merest, mere loodusest. Ja tal isiklikult oli ju ka päästetegevuse eest elupäästmise eest antud aumärk. Tal oli Punase Ristivolinik just merepäästealal Saaremaal ja ta sai ka teise liigi esimese järgu risti kaelas kandmiseks Punase Risti, mis oli väga prestiižikas märke peale selle. Ta pidi korraldama ka kui nüüd välismaa meremeeste, kellel omakseid siin ei olnud, kuna seal olid hukkunud ja olid randa tulnud või kuidagi suudetud päästa nende surnukehad, siis kah korraldama nende mattusid. Näiteks kihelkonna kalmistul on praegu Rootsi auriku bella meeskonna matmispaik. 1935. aasta 20. oktoobril olid matused tänapäevane haudu korras. Ja Artur Toom oli oli kõiki selle asja korraldaja, nii et selles mõttes ta oli väga humaanne. Merendustegelane. Artur Toomi tütar Paika Mai Lille välja, viidates teie eesnimele vaika siis ilmselt on tegu vaika saartega. Kas on mul õigus? Jaa, on küll ja isa ja ema omavahel vaidlesid eesnime suhtes. Isa tahtis saada vaika nimeks ema Mai, sest ma olen maikuus sündinud ja siis selline vastastikuse kokkuleppe alusel pandi kaks nime. Noaga vaikast on läinud aja jooksul vaike ei tulnud, nii et vaike mainis, et mõlema tahtmine sai täidetud. Teie olite nelja aastane, õigemini viieseks kohe saav, kui teie isa Artur Toom küüditati Venemaale ja sealt enam tagasi ei tulnudki. Mida teie oma isast mäletate? No minul on nii kui nelja-aastase lapsena katkendlikud mälestused temast mäletan kodus, kuidas me olime tuletorni juures paadisillal, kuidas ta õhtul näitas mulle tähti ja tutvustas suurt taevalaotust ja siis mäletan päästemeeskonna paadid, uuris, kus oli päästepaat, tõstis mind sinna sisse ja väikesele lapsele, see tundus selline tohutu, tohutu suur ja seal olid kummipäästemantlid sees, mis siis tähendab, päästjad kasutasid ja siis veel kodus tihti tahtis minuga mängida ja siis ma nimetasin teda mõmmiks, tal olid suured lokkis juuksed. Ma hoidsin pead kinni ja siis vastutasin ta seljalt, kui ta oli käpuli maas. Ja noh, niisugused katkendlikud mälestused on jäänud, et ta oli väga seltsi vaja, lõbus iseloomuga. Need. Nii et oma isa elutööst teadmised on tulnud teile hoopiski hiljem. Ja kindlasti noh, muidugi mina teadsin ainult nii igav päevatoimetuste juures, kui ta mind muuseumis näitas, mulle eksponaate natuke eriti ja mul on suur valge öökull meelde jäänud. Muuseumisse sidemes oli kohe suure öökullitopis ja see mulla nagu sööbinud pikaajaliselt meelde. Ja siis muidugi see langeb Brauni poolt tehtud meened suveniirid Ena, mida müüdi seal käivatele inimestele, seal olid tassid ja igasugused suhkrutoosid, sellised, mida anti kaasamisele. Kas sellised seminarid ja arutelud, nii nagu siin Vilsandi rahvuspargis Loonal annavad ka juurde uut informatsiooni teile oma lisast? Kindlasti seepärast, et kuna ma olin nii väike, tagasi tulles oli ka veel kõik oli salastatud, keelatud, et mitte uuesti sattudes enne, kus ma alles tulin, siis ei saanud kusagilt midagi uurida, alles nüüd hiljem väga palju täna Bruno Pao-le olen ma saanud teada ja samuti, nii et täna ülistati väga ka ema seoses looduskirjutistega Vilsandi linnuriigis ja seda ma nagu ise nagu ei pööranud sellele erilist tähele vanugi. Aga et tema oli ka esimene, kes aka selliseid loodusse jutte kirjutama, alguses lindudest võib-olla hiljem ka natuke muust ja nii et väga tore on sellised seminarid ja suur aitäh. Ma ise mõtlesin juba, kui oli isal 100. sünnipäev, et küll oleks tore, kui saaks midagi mingi meenutuse, aga noh, see oli selline aeg, kus veel ei saanud mitte midagi. Ja see 105 oli ka kuidagimoodi juba veel ei olnud nii liiga kiiresti. Arvo Kullapere Vilsandi rahvuspargi direktor Artur toom rajas Vilsandi saarele muuseumi, kus oli üle 1000 eksponaadi. Seal oli turistide koduaeg, on nüüd teine. Vilsandi rahvuspargi keskus on Loonal ja siit saab nüüd rahvuspargi territooriumile. Igale poolasid. Algab õpperada. Kas on mõttekas ka nüüdisajal taolise muuseumi või turistide kodu loomine, kas või Vilsandi saarel? Aeg on nüüd natuke teine selles mõttes, et kui me vaatame, et 1920 või 2000 siis tol ajal olid Ahto, toome mees, kes pakkus kõiki teenuseid üheaegselt. Meie tegeleme looduskaitselinnukaitse põhimõtetega seirega ja see, mis puudutab nüüd mingite teenindust, seda pakume kohalikele ja rahvuspartiide mõte laias maailmas ongi, et rahvuspargid lisaks oma põhitegevusele pakkuda kohalikele inimestele tööd ja tegemisi. Ja muusika rajamisega oleme alustanud, tõsi, ta on natuke teistmoodi teistsugune läbi Tartu Ülikooli geoloogia instituudiga kogunud kokku fossiile ja Loonas on meil taoline kivimaja meie kõige suuremaks mureks ja üllatuseks on ikkagi olnud ju see, et me ei ole saanud kanda kinnitada Artur Toomi tolleaegse, vaid ka linnukaitseala hoonete juurde ega Vilsandi tuletorni juurde, sest aastaid olnud need endise armeeobjektid veeteede ameti omad. Nii et tegelikult üks väikene loodustuba kuluks ära Vilsandile kahtlemata, sest Vilsandil käib suviti kuskil kolm 4000 turisti ja miks mitte pakkuda seal taolisi võimalusi tutvumaks Vilsandi loodusega. Mis puudutab turistide kodu, siis tegelikult kohalikud on teinud ju meie rahvuspargialale mitmeid turismitalusid ja need kaasa arvatud siin Loonu mõisa külalistetoad, nii-ütelda nüüd seda võimalust, et kellel meeldib see loodus, saab siia kauemaks jääda, osta kohapealset teenust. Minu meelest on hea ka see Tarturuktoomi pärand elab kirjasõnas ja esemetes, mis on temast maha jäänud ja neid on üksjagu alles ja neid on hästi tallel hoitud. Ja lisaks sellele on ju meil väga palju väga tuntud eesti kirjanikke siin alal kännud lause elanud, rääkimata siin oma kodude rajamisest. Juhan Saar, Heino Väli, Jaan Tätte. Pikki aastaid käis meil Helgi Muller, Gustav suits, Anton Hansen Tammsaare, August Mälk, kõik need on need looduse inimese vahelised seosed väga ilusti talletanud oma raamatutesse. Siit on saanud alguse mitmed huvitavad reisikirjad. Loodusfotoraamatut Fred Jüssi kogumike näol, nii et Artur Toomi pärand kui selline on läinud tõesti laialt rahva hulka. Tänasel seminaril tuli välja see või õigemini siis öeldi edasi, et tegelikult on Artur Toomi süü jutumärkides ka selles, et augusti algust sai kirjanik. Ja tõepoolest August Mälk oli Lümanda kooli direktor, tolleaegse kooli direktor ja käis suviti Vilsandil distanzeerustama oma põhitööst ja sai innustust Artur toomilt. Aka kirjutamine, ilusaid lugusid lindudest ja nagu selgub, esimene raamat, jutte lindudest oligi. Ahto toome väikesel pealekäimisel ja Mälk selle väga ilusti avaldas. Et tänaseks on Eestis ju palju kordustrükki selles raamatus. Ja Artur Toomi abikaasa allmaa kirjutas ka Vilsandile. Õigemini siis linnuriiki tutvustava raamatu ja see on heaks tundmaõppimiseks loodusehuvilistele ka tänapäeval. Ja neid seoseid väga palju. Ja mis puutub ühte linnustikku tundmaõppimisse populariseerimisse ja et see pärandan tõeliselt meile täna edasi kandunud hindan mina väga kõrgelt, et ta võttis Eesti ornitoloogia osutusel kvantitatiivse meetodi viis läbi reaalselt pesitsus loendusi köitidele vaikadel ja kõik need aastad niikaua, kui ta ametis tänaseks on muutunud hindamatuteks bioloogilisteks AEG ridadeks ja me nüüd teame täpselt võrreldes oma andmete, kuidas vaika linnustikku on üles-alla käinud. Esimene maailmasõda, teine maailmasõda. Kuidas lindude arvukus on muutunud, millised liigid on juurde tulnud. Nii et kõik see on väga, paneb. Ei saa küsimata jätta lõpetuseks, kuidas elab Vilsandi linnuriik, vaikade linnuriik, praegu talves? Praeguseks noh, eriti käesoleval aastal on ikkagi olukord jälle selline, kus Läänemeri ilmselt väga ulatuslikult ei jäätu. Meie lääneosa on praktilist jäävaba isegi praegu täna jaanuarikuus ei saa õieti Vilsandile, ei paadi, ei üle jää ja kõik läänepoolne osa vaikate innarahu, aari laike on jäävaba ja on koondunud ulge oleksid merelinde ja meie saarestik ongi selles mõttes väga põnev, et on aasta ringi linnu. Kui meil mujal Väinameres põhjarannikul kaaneta paks jää, kõiki lahed ja järved, siis siin on jäävaba. Ja mis siin salata, juba hülged on koondunud oma lemmiksigimist, siis paika 80 hallhüljest ja varsti tulevad pojad ja nii see kevade kuulutamine käib. Nüüd meil on juba tõepoolest selline tunne, et et kaheksas, viies märts on esimesed kevadlinnud kohal. Aitäh Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere Eesti raadiopäeva südamele lisanud rahvuspargist Aare Laine.