Ma lugesin sinu ankeeti, mida sa avaldasid valimiseelse kampaania ajal ajalehes Rahva hääl. See oli äärmiselt napp. Öeldud oli nimi Arvo Haug, kutsearst amet, vabariikliku psühhoneuroloogia haigla peaarst. Aga täpsustamid, ankeeti, vanus on sündinud 1938. Haridus peab olema ilmselt Tartu Ülikool, Arstiteaduskond, täpselt. Sünnikoht Tallinna linnamees täiesti parteilisus. NLKP liige. No rohkem ei oskagi küsida, ma arvan, see on küllalt täielik ankeet juba arvestades seda, et meil on nüüd perestroika aeg ja nõutakse andmeid vähemalt. Ma ütleksin võib-olla nii palju sellest tagnat selles ankeedis, mis me andsime juba, et ta on väga ametlik. Lisaks sellele ma nii isikustamiseks olen ma meesterahvas abielus isa ja vanaisa. Tütar, poeg, tütar ja tütretütar. Sa oled öelnud niimoodi, et perestroika või uutmise algidee on hoolitsus inimese eest. Millal sakslased tunnetama vajadust hoolitseda inimese eest. Ma usun, et esimesed tunded, mis mul tekkisid elusa eest hoolitsemisest olid vist, ma kardan hoolitsus konnade ja vihmausside ees, sest ma mäletan oma sõpru, kes üritasid neid küll õngekonksu otsa panna ja pooleks lõigata. Ma ütleksin, et see oli mulle tol ajal juba võigas ja vastumeelt, et siiamaani magalameheks ei ole hakanud. Aga et ma ei hakka tegelema masinatega, kuigi ma juba kooliajal olin tehnikahuviline, see sai mulle selgeks kuskil kümnendas, üheksandas klassis ja nagu alateadlikult oli mul selline eesmärk. Ma hakkan tegelema inimestega kuskil alles, jah, kümnendas üheteistkümnendas klassis tekkisid mul niuksed, arglikud mõtted, mida ma muide häbenesin. Et ma lähen. Õpin arstiks kogunenud, niisugune piinlik lugu oli, et kui ma sõitsin arstiteaduse dokumentidest sisseandmise sabas tol ajal oli arstiteaduskond niivõrd populaarne, et et seal oli sabas astus järsku ukse sisse minu klassiõde, kes teatas, et tema läheb arstiteaduskonda. Ja kui ta küsis, et, et mis sa siin teed, et sa ütlesid, et sa lähed keemiat õppima siis olime omadega täitsa vahel ja, ja rohmasin umbropsu, et, et agad keemiateaduskonna juures keegi ei võta dokumente vastu. Ja siis ma kuulsin, kuidas ah jah, tõepoolest ja asus siis ka minuga sappa, nii et mõningal kuigi ta oli mul nagu omale selge, millegipärast tollel ajal, kui oli arstide seas tõeline naisestumine ja noh, nagu oligi muljetarsti elukutse, naise elukutse siis oli mul isegi mingil määral alguses nagu piinlik tunnistada, et mul huvi arstiteaduse vastu. Aga kas esimest korda, kui sa mõtlesid, et hakkad arstiks, kas siis sind köitis kittel ja arsti välimus ja ühesõnaga tohtriamet või tõepoolest juba oli tekkinud see tunne, et sa tahad aidata inimest. Ja ma mäletan, kui ma lugesin raamatut, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi siis ma otsustasin, et minust saab psühhiaater. Ja selline üldtunne, et ma meelsasti aita teisi, see oli mul nagu iseloomuomane ja selles suhtes mul polnud vaja otsust teha. See oli lihtsalt kodus kaasa antud. Kes su vanemad olid? Isa oli rätsep-juurde lõite ja ema oli tööline. On perekonnast jäänud mingisuguseid niisuguseid pärimused, midagi meelde, mis on seotud inimestevaheliste suhetega. Isa ütles alati, et enne, kui magama lähed, mõtle järgi, kas sa oled täna head teinud. No praegu pärast seda, kui see on valitud suure riigi kõige kõrgema seadusandliku organi liikmeks NSV Liidu rahvasaadikuks on sul võimalus nüüd täita oma arvamust, mida sa väljendasid. Et meie eluolu esmakordselt sõltub valitud saadikute tegudest. Kas sa nüüd praegu olete samal seisukohal veel? Olen küll selline veendumus mul mitte ainult ei ole, vaid hakkab ka üha süvenema, ma ei väljenda sellega seda, teised ei suudaks meie elule kaasa aidata. Me näeme, et elule võib kaasa aidata nii ja, ja, ja võib veel hulgas aidates ka jalg ette panna. Noh, on mitmesuguseid võimalusi mõjutada, aga siiski, parlamentaarses ses võimu on mul usk, las ta läheb nii kriginat raginal, las ta tõuseb nagu mõni vana sild. Aga noh, eriti Eestimaal on lahendus ainult parlamentaarsetes, võimuorganites, nendesse, ma usun Mida sa oma südames kõige enam tahaksid teha, ma saan aru, teha tahad võib-olla palju, aga mida sa kõige rohkem taastada? No kui ma nüüd jätan kõigepealt välja need tegemised, mis on siis parlamentaarsed praegu makarone ja puudutavad neid saadikuid, kas minust selles suhtes märksa osavamad ütleme seal üldpoliitilistes küsimustes siis ma olen seda lubanud ja üritan seda, et ma jätan oma hobiks siis inimese kaitsmise. Ja siin olen ma võtnud ka juba konkreetseid samme, et ma olen terviseministrile kui ülemnõukogu rahvatervise kaitsekomiteesse teinud oma ettepanekud sõjavägede vähendamise meetodite kohta, nimelt kui on kavatsus vähendada sõjavägesid, siis on loomulik, et neid sõjaväe, kes ei hakata vähendamast sellega, et kindralite pojad sõjaväkke, mis on küllalt tavaline, vähemalt nad ei käinud Afganistanis, nagu me teame vaid hakatakse vähendama haigete inimeste kontingentidest ja sellest põhimõttest lähtudes veel teine põhimõte ja esimesena psüühiliselt haigete isikute kontinentidest. Ja ma olin sunnitud küsima ka Tšašovi määramisel. Et kas ta mäletab, selleks ajaks oli mul juba selgunud seda ei mäletanud. Et on alla kirjutanud käskkirja, kus on näiteks selgelt öeldud, et lühiaegseid möödunud teatud psühhoosid, et nende läbi põdenud, võivad teenida Nõukogude armees, et Nõukogude armees võivad teenida kergete piilid ja nii edasi, nii edasi oleks lausa naeruväärt, kui me hakkaksime teisest otsast seal, aga see tähendab võib-olla siis isegi niipalju kui paneb imestama, et arst on saadik, ma ütleksin, et Eesti, kes tahab ütelda, et et ta on paljudes asjades ees teistest demokraatia poolt, siis selles, et Eestis läks läbi ainult üks arst saadikuna. See muidugi meile au ei tee teistes naabervabariikides näiteks Lätis oli vist neli tükki ja Leedus veelgi rohkem. Muidugi enamus neist läks läbi ühiskondlike organisatsioonide poolt, kuid põhimõtteliselt praeguses situatsioonis oleks olnud tõenäoliselt vajalik, et just nimelt arstid oma elukogemuse ja vande andmise ja selle tõttu, et nad näevad kõiki läbi inimese oleks võib-olla pidanud just nimelt esimeses koosseisus olemas saadikud ja näiteks sellele lisaks ma ütleksin kohe, et ma ei taha, et mind nimetatakse arst saadikuks vaid ma deklareerinud seda korduvalt, et ma olen saadik arst, see tähendab seda, et lisaks kõiki saadiku tööle vaatan ma elu läbi inimese kui arst. Noh, ma olen oma kutsuv nagu teisedki siis aga ma ei ole mitte arst saadik, vaid ikkagi saadik ja kui nüüd ütelda seda, arsti ülim eesmärk oli siis ravida haiget, siis ma ütlen, et see ei ole nii. Arsti ülim eesmärk on ravida ühiskonda. Ja et ma pääsesin saadikuks, siis ma üritan seda ka parimalt teha. Missuguseid haigusi sajab, peamiseks näed meie ühiskonnas, mida sa tahad ravida? Üks, mis on meie psüühika on risustatud. No kui me juba siin lisast rääkisime, siis ma võin näiteks ütelda, et termin haltuura töö ja need on kõik nihukesed, uue uued terminid, mida, mida mul tuli näha. Et uue elulaadi kõrvuti isa ei suutnud ümber kohaneda selleks, et hakata tegema oma tööd halvasti, et teha rohkem, aga, aga halvemini. Nii et selline haltuura, kasvõi joomine, kasvudiks kaksikmoraal, mis meis on näppama juurde kirjutamine, jah, kõik seal ühiskonna psüühiline väärastumine. Ja ma imestasin, muide, kui Tšašovid tähendab NSV Liidu vastu määratud, siis tervishoiuministrid, kui ta vastas küsimustele, et kui kiiresti ta suudab rahalised asjad korda seada ja ta teatas, et ta katsub seda teha kolme-nelja aasta jooksul. Muide rõhutades avalikult oma võimalikele headele suhetele kõikide juhtidega, keda ta kui arst on. Sealsamas, kui küsiti, et kuidas saab Nõukogude arstist jälle arsti teha kuna on teada, et Nõukogude arst on pigem ametnik, kes noh, muutunud külmaks ja, ja sageli haigesse suhtub üleolevalt ja üleüldse Nõukogude arstiteadus on ju haige kohal kõrgub haige kohal, mitte ei ole temaga temaga tasaväärne seltsimees, kes teevad siis ühte tööd, et haige saaks terveks. Ja sellele küsimusele vastas ta, et selleks kulub üks kuni kaks inimpõlve. Tähendab ka tema tunnistus seda, et, et need muutused on vist meie ühiskonnas on toimunud, on risustanud meie psüühikat, nii et on paljuski meie seisukohti muutnud neid, mis peaks meil olema igapäevaselt sisse kasvanud. Ma ütleksin, et terve, mitte ainult arstid, vaid terve rahvas peaks olema ju hingega teise inimese poole pöördunud, aga meil on sageli mitte hingega teinud seal poole pöördunud vaid seljaga ükskõik, vaadake kasvõi teenindust. Kas see süsteem on sind ka kergitanud, vahel rahva kohale haigete kohal? Tänu jumalale 12 aastat ei ole praktilise arstiteadusega siis nagu kokku puutunud selles igapäevases mõttes, et ma haiget haiget ravim. Kuid tendents, ütleme kasvõi, ütleme niisuguses sanitaar haridus või terviseharidustöödes. Ma olen ise korduvalt märganud seda, et ma olen võtnud nihukese halba vanatüdrukust õpetaja positsiooni. Ja juba see näitab seda, et ma No siin on kõik, kõik me näeme, ülemad ju ujuvad ju alluvate kohal ja ja meil ei ole sellist, et ühiskonda läbivat koostööd ja ühel tasemel olemist, meil on eelised ja meil on nomenklatuuril ja meil on kastid ja, ja meil on klassid ja ei tea, kes meil on ainult selleks, et ühiskonda jaotada ja hoidku jumal, kui ülemus kukub allapoole, siis on territi all. Selge. Üks huvitav niisugune mõtteavaldus oli sul, et sotsiaalsfääri eelisarendamise seisukohalt lähevad parteilastele sõnad ja teod kõige enam lahku. Miksugust rõhutas parteilasi. Kuna meil on juhtival kohal partei kosinktsiooniliselt ja see on ellu viidud sellega, et meil juhid on praktiliselt kõik parteilased, nii et siin kaksipidi mõtlemist üldse olla ei saa ja et siin sõnad ja teod lähevad lahku, on. Mul läbi elatud isiklikult. Kui ma vaatan, kuidas valimiskampaania käigus, kui me olime ju meie rajoonis oli muidu viis kandidaati kandideerisid, jäid kandideerima, startisime ühele rajale kümnekesi, kõigepealt siis tööstuse esindajad ja tehnokraadid ja lihtsalt linnaülemad. Ja partei olemad kõik nõretasid järsku armastusest inimese vastu, kõik nõretasid sellest, mida nad kavatsevad teha küll selle või teise sotsiaalse külla järeleaitamiseks. Ja ma võiksin isegi ütelda, et näiteks meie haigla ehitus on nagu kollapalavik vastavalt poliitilisele situatsioonile, kuidas jälle üks mingisugune loosung tuleb, siis teatud määral tehakse teatavaks, et vaat meie meie haiglat hakatakse nüüd hoolega ehitama koguniga asi läks nihukese absurdini. Et ühel päeval teatati, et meie haigla ehitus, mis oli suhteliselt Eesti haigla märksa kiiremini toimunud, et see saab palvimine, saab toimuma veel aasta varem kogunenud planeeritust. Nii, aga õnnetus oli selles, et sõnad ja teod ei läinud millestki kokku. Tegelikult läheb ikkagi nii nagu nii nagu oli. No vot ja nüüd eriti need lubajad tol ajal valimiskampaania ajal nad hetkega unustasid selle, kui nad tähendab, ma ei uskunud kunagi sellest, kui nemad oleks valitud, et nad oma sõnu üritaks täita. Nad hetkega unustaksid selle tõttu, et nad on tehnokraadid harjunud nägema läbitööstuse elu, aga arsti eelis oli siis see, et kui nemad ei hüppa üle oma varju selle tõttu, et ta Isamaa tehnokraatlikust mõtlemisest jagu, siis ka arst ei saa oma elukutse ohver ei saa hüpata üle oma varju. Tähendab ma näen ikkagi elu läbi inimesed tahes või tahtmata. Aga sotsiaalsfääri arendamisest võtavad sageli osa kas tahes või tahtmata, sest oma ametikoha järgi juba ja sa sellega tegeled. Sa oled kommunist, kas sinu sõnad ja teod lähevad lahku? Minu sõnad ja teod lähevad selles mõttes kindlasti lahku. Et need naiivkujutlused, mida ma oma tegevuses olen arvanud. Ma olen maha hõiganud, et need ei ole Teide läinud, ma olen oma kollektiivile korduvalt ütelnud, millal me haigla näiteks valmis saab või millal me selle suudame teha, kuid need sõnad ei ole täide läinud. See ei tähenda, et ma isiklikult valetaksin, ma kanna edasi oma sõnade kaudu teiste valet reeglina ikkagi tehnokraatide vale. Ja ma olen nüüd märksa targemaks saanud, ma ei ütle mingisuguseid mingisuguseid tähtaega, aga arst oma olemuselt saab edukalt töötada ainult siis muide, kui ta naivistlik optimist. Kui ta ka lootusetus olukorras omab optimismi ja näha tulevikku naiivselt, nii oled andnud mina selle isegi ehitustegevusele üle nad sealt minu desinformatsioon siis oma personalile ongi alanud. Ma usun seda, mida ma tahan uskuda, mitte seda, mis pidama kainelt mõeldes võiksin. No vot parteisse astumisega nüüd erinevatel etappidel tõenäoliselt erinevad põhjused. Teatavasti olen ma kaks korda parteisse astunud, esimene kord juhtus nii, et astusin parteisse 1964. aastal Gibraltaril, õigemini gibraltari reidil, modedsin laevas siis. Ja kuna teatavasti niukses sadamas seistes on rohkem aega kui muidu, siis kõik need partei vastuvõtmised jäid siis selle laeva vahepeal oli just muutunud, sest soovitatestaaži pikenemine ja, ja oligi nii, et meie oma partorg ei saanudki mind soovitada. Aga kuna merel käimine on selline, et nii nagu mere lähevad laevad lahku ja enam kunagi ei kohtu, siis juhtus ka nii, et et filosoovitud läksid minust lahku panid, kunagi enam ei kohanud ja läks läks ikka üle 10 aasta läks mööda, enne kui see küsimus uuesti päevakorda tekkis siis juba maa peal maa peal ja siis juba arstina tunne, muide ma olin siis juba peast nii et seda sellega seostada ei saa, aga siiski tolleks ajaks on mul kujunenud valla selline arvamus, et ainukene organiseeritud jõud tol momendil praktiliselt ütleme, minuealistel oli, siis oli siis parteis noh, ametiühing ei tulnud üldse kõne alla ja jäi siiski niisugune tunne niukses organiseeritud liikumises on võimalused suuremad kaasa aidata. Vaata ikkagi inimliku ikka kaasa aitab see tunne, mis arstil oli siis selleks lähtepunktiks massis parteisse, parteisse astusid. Kas on vahet arstide hulgas, kui arst on partei liige või kui ta ei ole? Kas teised parteitud arstid suhtuvad kuidagi part teilastesse teistmoodi? Ei, ma ei usu, et nüüd muidugi selline suur viga, mis ühiskonnas üldse korda saadeti, et arste loeti praktiliselt igal pool apoliitiliseks elemendiks, kui vela üksikud arstid võeti parteisse teatavasti oli siis ju nariaadid ja, ja, ja, ja muud vastavad sõelad n, aga meditsiiniõdesid näiteks praktiliselt üldse on väga vähe parteise veel rääkimata kujutleme, eestlannat, meditsiiniõed ja siis nendel aegadel, kui partei liikmetest oli väga üksikuid, ütleme, arst võib olla või on ta siis võib-olla võis olla nii, et et inimesed ei läinud nagu meelest ära. Aga nüüd, kus on mingil määral eriti mõnedes haiglates märksa paranenud, siis vaevalt et see midagi, see võib tulla meelde konfliktide puhul või väärite käitumiste puhul. Sellisel juhul ta nagu raskendav asjaolu siis. Aga igapäevases töös ei anna, ei anna tuld. Aga Sarstama igapäevases tegevuses võib ise tunda, et astus tarbetu samm, astus parteisse, on arste küll, kes on seda väljendanud, et, et see ei ole muud kui ainult maksu maksmiseks. Ta ei tunne seda võimalust nagu milleski osaleda ja nii et selliseid mõtteid on, ma ei tea, kui palju praegu parteist välja astuda seas arst on? Ma usun, et neid palju siiski ei tohiks olla, sest arstid siiski on tavaliselt kultuursed, inimesed mõtlevad oma käitumise järgi ja kui ta muidugi sellisele otsusele tuleb, siis Carst astub välja. Tuleme tagasi sinu iseloomu juurde, sa pead ennast põhimõttekindlaks inimeseks. Ma ei tea, ma usun siiski, tähendab ma olen eluaeg üritanud jälgida mõningaid põhimõtteid ja, ja missugused on peamised ma olen ikka üritanud viia mõne asja lõpuni, maksku see, mis maksab ja sealt on siis tekkinud igasuguseid komplikatsioone ja pahandusi. Kuidas sa suhtud valesse vale, see on igasuguseid, on selline vale, mida laps räägib emale, kui ta ei taha rääkida tõtt. On valesi, selliseid, mis on noh, terve elu aluseks, nii nagu ütleme, meie terve süsteem oli teatud ajast saadik valedel alustel rajatud nendesse valedesse tuleb ka suhtuda vastavalt. Sest ei ole saladus, et arstid valetavad. Kutu mõte on alati selles, et milleks valetatakse kas selleks, et säästa kedagi või selleks, et midagi saada enesele. Nii et kui valetamise siht on oh, enese isiku kergitamine või otsene kasu saamine, no siis on ta taunitav. Aga kui mõistmine hädavale on õigustatud, ma usun küll, ma ei tea, kas ta just hädavale, aga teatud valed on lubatavad, ma ei tea, kas neid tuleb siis valeks nimetada või mitte. Psühhiaater saab väga täpselt aru, et kui mõnigi haige ütleb, et ma olen selleks küllalt tugev, et ütleks, mis mul viga on. Arvestada siiski sellele, et reeglina see haige ei ole nii tugev. Kui on ikka väga traagilised saatused, siis on võib-olla parem siiski haiget säilitada tõe teadmisest, seda enam, et psühhiaater teab, et näiteks aju kaitseb ennast ise näiteks isegi niivõrd koomiliselt, et teadmised, mida isik ei taha mäletada, need unustatakse. Nii et näiteks kui ülekuulamistel sageli uuritav, siis väidab, et ta seda ei mäleta ja ütleme, uurijal on andmed, et sa ei saa nii olla, et ta peab seda mäletama, siis on täiesti võimalik, et psüühiliselt inimene on lihtsalt kustutanud, selleks on ta kaitsereaktsioon. Põhimõtted kujunevad siiski mingisuguse nihukese kokkupõrgete käigus, tähendab, inimene võtab omale mingisuguse põhimõte või see põhimõte on talle omastatud või sisendatud, vaid kasvatatud. Ja, ja, ja nüüd hakkab elukogemust teda siis. Lihvima lihvima täpselt kuskilt ta saab selle tõekspidamisest vastu muhku. Teises situatsioonis selgub, et sellest põhimõttest kinnipidamine andis talle suure au või suure sisemise rahulduse või, või mingisuguse muu positiivse elamuse. Ja siis inimene nagu hakkab tegema järeldusi. Ma olen täiesti kindel, et inimene, kellele võidakse ükskõik mingisugune Meie kultuurile võõras põhimõte näiteks sisendada siis, et ta seda omaks võtab, siis elukogemus näitab, et sellest ei ole mingit kasu. Nii et ma usun, et ta kuidagi niukses konfliktide võitluses selles, selles situatsioonis, kus me ikkagi elame, seal elukogemus paneb selle paika, näitab, kas seda põhimõte on otstarbekas tema jaoks? Muidugi alati on kõige lihtsam on põhimõtetest loobuda, kõige kergem on elada ilma põhimõtet. Ma ei oska öelda, kasvõi nii, väga kerge on. No see tähendab ju igavesti alatest, järeleandmist, järelekiitmist, kõigega nõusolekut ja võib-olla see polegi aga, aga ka palju, aga suuri vabadusi. Näiteks võib arvata, et näiteks kriminaalkurjategijate seas on teatud põhimõtetest lihtsalt loobutud, sest kui omada neid põhimõtteid, siis konflikt enesest läheb niivõrd suureks, et sa tekib kaks võimalust, kas jätad oma teod või jätad oma põhimõtted. See on muidugi omaette vaidlust vääriv teema, täiesti huvitav teema. Aga kuidas on lood kompromisside, oled sa kompromissideks valmis ja kuidas on suhtumine kompromissidest elu vältel muutunud? Ma olen kompromissideks valmis, mind küll süüdistatud selles, et mul on teinekord paindumatu tõepoolest tähendab asutuse juhatajana tuleb ikka täielikult omale selgeks teha kogu juhtkonnal. Kas Su siht on midagi ellu viia, vot see tähendab seda, et nendega, kes vahetult seda elluviimist läbi viivad. Ja kes need raskused enda peale kannavad ja kes sellest sageli rubla palka juurde ei saa. Et see tähendab praktilist konflikti ja seal näiteks kompromiss on ju kõige lihtsam. Kõige lihtsam on istuda asutuse juhatajal oma alluvatel, kelle sa pead jagama ebameeldivaid korraldusi, sageli istuda nende ree peale ja sa teenid ainult punkte ja sa oled väga hea hea juht. Aga see tähendab seda, et asjad ei liigu ja selline kompromiss. No ei asutuse juhatajale igalt, ma mäletan, kui oli jutt, et valime brigadirid, valime asutuse juhatajat ja elukogemus viidi sinna, et brigaad valis omale kõige mõnusama mehe brigadiriks, mitte see, kes nõudis nende käest, vaid see, kes nende nõudel läks kompromissile hoopis sellega, et hakkas neile kirjutama juurde tunde. Aga no tähendab on küsimusi selles lõigus, kus kompromissile ma nagu ei kipu minema. Ja võib-olla tõesti mõnikord paindumatu ja kärsitu olen, nii et andku mu kastetud mulle andeks. Põhimõtteliselt olen ma kompromisside ka nõus, kuna mul on arusaamine selline, et elupoliitika ja olgu see kasvõi armastus ilma kompromissita üldse pole võimalik. Kõige lihtsam näide kompromissidest on meie igapäevane perekonnaelu. Need paarid, kes ei suuda kompromisse leida või kust leiab ainult üks kompromisse, lõpuks lagunevad. Arendaksime seda materjali edasi rahvussuhete valdkonnas. Rahvussuhete valdkonnas, meil Eestimaal võin ütelda nii. Eestimaa situatsioon momendil on selline, et nõuab kompromisse. Nii nüüd tekib muidugi kohe küsimus, kui me näeme, et meid teine pool on äärmiselt paindumatu, ta on niivõrd paindumatu, et ta ei anna meile isegi vastu ettepanekuid, ta ainult eitab. Ja vot sellise vastasega või vastaspoolega on kompromissi tegemine juba tõeliselt keeruline. Sellepärast et tahes või tahtmata teine poolkaantelt kasvama. Mul ei ole sellest mingisugust mingisugust kahtlust. Ma olen selle poolt näiteks, et kui me oleme 50 aastat oodanud, et siis me võime veel 50 päeva ka oodata. Ja ma ei kannata silma otsas terve rida meie eesti mehi, kes näevad ainult nii nagu klapiga hobune, silmaklappidega hobune. Sageli on päevade küsimus, kas ma just täna pean seda juttu rääkima või mitte ja siis näed, et täiesti kompromissitu, õigemini need pole kompromissitu, need on taktika strateegia, vaesed ebapoliitikud tulevad välja teooriatega, mis annavad teisele poolele trumpe. Me näeme näiteks, teine probleem kasutab, ütleme keskmise Eesti asja ajamise puhul alati meie äärmuslaste seisukohti, kusjuures ta oma äärmuslaste seisukohtade kohta leiad ja et meil on, meil on neid ka. Ja valimiseelses võitluses ma nägin tõeliselt, et me oleme küll kannatlikud, aga me unustame sageli, et meil on vaja siiski välja töötada oma strateegia ja taktika. Ja kui meil olid taktikalisi löök anti üles ja allapoole vööd, siis minu arvates tol ajal jäi puudu kompromissidest ma võin tuua näiteks kriitikasin tuntud seltsimehed, kritiseerisid minu valimisplatvormi, ütleme ja tegid teatavaks, et haugiprogramm on vähe radikaalne. Nii tubli. Mu minu ainukene reaktsioon oli selle puhul selline, et, et ma ei saanud sellest inimesest enam nii palju lugu pidanud, nagu ma senini lugu pidasid. Väga lihtsal põhjusel. Kas ma kandideerin, noh, ütleme noh, näiteks Viljandis või kandideerin ma Narvas sealt öö ja päev. Nii, kui mõista poliitilise sihi all, aga saadikukandidaat, kes noh, umbes nii, et noh, eks vaatab, mis siis pärast välja tuleb, see oli juba ebaaus inimene, tähendab, kui sa juba saadikukandidaadina stardid, siis sul peaks olema üksist üritada võita. Nii, kui sa lihtsalt lähed vooluga kaasa, siis, siis see pole õige. Nii et üritades võita, tuleb mul arvestada siiski seda keskkonda, kus ma kandideerin selle silk mitte unustada oma lubadusi. No see on juba post factum, tähendab kui oled ka läbi läinud, siis ma ütleksin, et näiteks minu programm ripub mul praegu võrdlemisi tõsiselt jalgades. Ma juba ühel päeval rääkisime armsast sideministrist, kes ilmselt ei ei jaga ära, mis maailmas praegu toimub, nimelt ma küsisin ta käest, täites oma valimisprogrammi viieks aastaks, mis on kavas meie sideministeeriumil Õismäe elamurajooni Telefoniseerimisel. Siis sain ma sellise vastuse, et seoses sellega, et side allasutused on nüüd läinud, ma ei tea, kas isemajandamise ja ma ei tea, mis Töökollektiivide alluvusse. Et tema on oma kaastöötajatega ühisel meelel, et tuleb mul pöörduda ettevõtte poole. Ta võiks oma vastust kiiresti parandada. Mul on kavatsus nüüd teha järgmine käik. Ma pöördun, liidud sideministri pooldaja, küsinud, mismoodi kavatsetakse siis lähemal viiel aastal Õismäe elanik elamurajoonis telefonis järjest parandada. Sest selge on see, et ma ei tunne asja. Ma ei tea, missugused on ettevõtted ja kui üldse ministeeriumid all alles jäävad, siis ma kujutan ette, et just nimelt ministeeriumid peavad tegelema strateegia, taktika ja tulevikuküsimustega. Vaevalt et ma küsisin seda valesti, vaevalt et ma pean mingisuguse enne ettevõtte käest seda küsima ja saama sealt vastused, mida hiljem tulevikus meie siseminister üldse näiteks ei respekteerige. Tsüklot huvitav konflikt, kas sa tunned ennast puudutatuna, kui inimene või kui rahvasaadik? Ei, ma tunnen ennast puudutatuna kui rahvasaadik, sest kui ma oleks tegelenud oma telefonisaamisega Alexis täielikult alla neelavad, ma nägin muide seda, et ilmselt sellel ministeeriumil ei ole selgeks saanud et rahvasaadikutel on kohustused oma valijate ees ja nad peavad saama n arvu päevade päevlast oma vastused mitte sellepärast et on saadik, vaid sellepärast, et tal on ka kuskil antud lubadusi. No see näitab seda muidugi, et sellel ministril ei ole veel selge see, et on tulnud aeg, kus ta peab rahvasaadiku igasugustele küsimustele andma korralikud, korrektsed vastused. Minu vastuse küll. Sealjuures väga öelnud, et sa kannapööretest ei usu. Aga nüüd, kui me võtame meie vabariigi taotuse sihi minna üle täielikule isemajandamisele, minu arvates see on üks kannapööretest Jah, no eks ma mõtlesin nende kannatanud pöörete all vähekene teisi kanna pöörajaid. Tolles konkreetses tekstis ma pidasin meeles just nimelt tehnokraate kes kergelt lubavad, aga hiljem ei, ei täida, sellepärast et just ta ei, ütleme sotsiaalsfääri poole, ta ei ole näoga, ta ei ole harjunud selle pool olema ja, ja ta teatud taktikalistel kaalutlustel andis veksleid pidada. Tegelikult ei kavatsenud keegi täita. Nüüd, mis puutub näiteks majandus kannapöördesse, siis ma ei ole selle vastu mitte kunagi olnud, arvestades seda peaarstid on eelkõige majandusmehed, on mul lihtsalt hea meel, et Eestis tuldi välja radikaalse majandusprogrammiga. Need poolikud abinõud ei vii kuhugi, see on sama kui selg. Futuroloogia ütleb kahtlemata, et tõenäoliselt konservatiivid ei võida ja tõenäoliselt majandus majandusreformide radikaalsuse aste peab tõusma, seda enam ütleme ka meie oma teisele poolele. Vastuseks ma võin ütelda, et kui Gorbatšov tegi kokkuvõtte, mida andis, andsid streigid talle teadmist, siis ta ütles, et kaks asja. Ja ma võin kihla vedada, et meie vabariigis ütleme, meie konservatiivid, noogutasid pead, kui ta ütles, et esimene asi oli see et ta teadis, et perestroika on vajalik, kõik noogutasid pead, aga teine punkt ütles, et perestroika oleks märksa radikaalsem ja viiakse ellu märksa kiiremini. Vaat siin on juba teisel pool on sageli raske pead noogutada, sest Eesti taotleb ja praegu ka kiiremaid radikaalseid samme. Valimiskampaaniast valimistest on nüüd mööda läinud mitte eriti palju aega, aga see aeg on olnud niivõrd tihe ja nii rikkalik et võrreldes mingisuguse eelmise perioodiga tundub ta küllalt pikana pida. See periood, see valimiste eelne aeg ja nüüd saadikuks olemine on sulle kui inimesele andnud mida sa oled võitnud ja kas oled ka midagi kaotanud. No kõigepealt ma ütleksin seda kõigepealt tuleks, tuleks lugeda kaotused. Kui keegi arvab, et võtsite juurde 100 sõpra, siis sügavalt eksite. Kui keegi olemuselt kade inimene arvas, et etet, ütleme, saadik sellega midagi võitis, ta sügavalt eksib. Saadik sai ühe peotäie tööd juurde, millel tal ei ole praktiliselt kellegi teise peale loota, kui peale Enda. Nii et muidugi siin on eri erialaaladel on erikoormuse taga näiteks minul kui, kui psühhiaatril maganutkema mul kirjatöö on läinud väga suureks. Nimelt on üle liidu valijad selgitanud välja, et haugel vist ainukene psühhiaater ja nii oli mõlu nii Moskvas kui kui, kui ka siin võrdlemisi häiritud just selle tõttu, et et Nõukogude psühhiaatria tunnustatud vead, millest oli jutt ka kongressil teatavasti algtekst oleks seesama, eks ole, arstid on haigete kohal kõrguvad, aga mitte võrdsed. Siis niinimetatud poliitiline psühhiaatria on olla jah, toonud kõvasti tööd juurde, nii et eelkõige võiksin lugeda ma siiski kokku kaotusi enne kui, kui võit. Ma ei mõtle mitte materiaalsete, materiaalselt ei võida seal mitte midagi, ma võin ainult niipalju ütelda, et mul oli häbi kuulata, kui mingi Leningradi nooruk teatas, et taheti ära osta saadikuid raamatute ja parfüümiostuga. Ma ostsin küll paar raamatut, aga käisin, käisin küll ringi vinnitatud lõuaga, sellepärast et mul ei olnud kuskilt osta tavalist tualettvett rääkimata nendest tingimustest, mis me seal elame, täiskasvanud inimesed nagu ühiselamus viinerilõikude peal, kusjuures rahadega välja ei tule ja mis kõige koomelisem. Nüüd nüüd on siiski selgunud, et et saadikute vahel on hakatud vahet tegema juba esimesed konfliktid olid minu teada, oli see Hasso Nurm, kes elasile sellise konflikti, et talle taheti maksta päevaraha kolm rubla 50 kopikat. Nii kujutage ette, kui hotell maksab viis rubla 60 ja üks lõuna Moskva hotelli, selles sööklas, kus on siis eraldatud saadikutele maksab kindlasti kolm rubla 50 siis tema protestis ikkagi väljaarved kinni makstakse, on kujutlematet sa, nii nagu minulgi läks eelmine kord, et maksin oma oma säästudest osandiku olemise päevarahadele juurde, aga kui vaadata seda maailmapilti, jääb, on see avardab sinu pilti maailmast täiesti kindlasti. Täiesti kindlasti, vot see on nüüd see lõik, mille pärast tõesti võiks saadikut kadestada. Noh, me oleme siin oma mätta otsas väga targad ja kui me vaatame näiteks läheme Tallinnast veel mõnda Wabariigi väiksemasse rinda, siis, siis see mätas veelgi tõuseb ja tarkus ka veel tõuseb, eks ole. Nii et niisugust pilku, mis Mailvale annab rahuliku pilguga vaadata, et maailmas hakkab kedagi peale meie ja tarku peale meie on ka olemas siis seda muidugi saadeklus annab. Käive netis mulle muidugi unustamatud elamused just nimelt kongressi ajal. Meil ei ole sellist asja, mis oli Moskvas ümber hotelli ümber kremli olid kogu aeg inimesed, kes ootasid, millal saadikud välja tulevad ja otsemaid ümbritsesid inimesed. Noh, võib-olla on see, mäletad, omal ajal oli poliitKrošokk poliitringid, võib-olla on sellest tulnudki, et et seal oli hotelli aknast vaadates kuskil kell üks öösel, esimestel päevadel vaatasin oma 50 ringi tähendab selle ringi lit ringiks ja tegelikkusele ringi paksuse määras ära ainult üks asi sellest saadiku hääle tugevus, kus oli, vaatasid suur pikk mees, seal oli see paksus suures, sest kostis niipea kõla nägustandi, läksite, seltsimehed püüdsid jälle järgmise saadiku, kusjuures püsiti kõiki kõiki asju, suhtumist sellesse teisesse, kolmandasse, mismoodi sa hääletasid sellel puhul ja hoidku jumal, kui selleks vastupidi, selle rahvamassiarvamusele sellepärast et siis avaldati su suhtes kohe põlgust. Muide, tänavapoliitika siis nõudis radikaalseid muutusi, selles ei ole mingit kahtlust. Tähendab ühelgi juhul ütlevad, kui tuli ülestunnistust aktsendi järgi, et, et sa oled eestlane. Ei kuulnud ma mitte ainsatki juhul, et me oleks teinud midagi valesti. Otse vastupidi, tänava poliitikud andsid täiesti aru, et ideed tekivad vähemuses. Ma ei räägi mitte selle pärast, et me oleme väike rahvas, no meil on teised põhjused, miks me võib-olla mõnda asja rohkem teame ja, ja meil on seda kergem nagu välja ütelda, aga andsid täielikult aru selles, et ideed tekivad vähemused ja võidelda vähemuse vastu on võidelda tegelikult nendesse vast ise. Sa oled lubanud nõuda garantiid demokraatiale. Mida mõista garantii all, millega saab garanteerida demokraatiat? Kas oli minu plakati peale, et ma nõuan? Ma nõudsin seal, et ma nõuan teile inimsõbralikke seadusi ja vene keeles. Sakonna, Tatjana, je garanti, oh tähendab jah, nii et selles mõttes jah. Seadusandliku garantiisi ma mõtlesin ja selle all mõtlesin ma eelkõige sotsiaalsfääri kindlustamist, olgu see siis ükskõik pensioniseadused või võistlustudentide seadused või mistahes. Kuna mul on aastakümneid naine invaliidsuse peal ja erinevatel eluetappidel on saanud siis ka selle tõttu erinevad pensionit. Ja ma mäletan, mäletan aega, kui eelmise meie haigla ehituse tõttu tuli Andobessessis aruma pattude eest. Ja siis lõppes sellega, et tehti teatavaks, et et noh, et palgast ei jätkugi näiteks selleks, või teiseks asjaks, et. Seal muidugi eriline või kas elu mälestus mu elus, kuidas iga reaametnik võib sind mõnitada nagu viimast kakelda kakandit ja kusjuures niukses lohakas poosis keset kabinetti loopides jalga jalale, tehakse seal iga vastuse puhul teatavaks, et oi kui halb mälu teil on, doktor haug, oi, peaarsti kohta on teil küll halb mälu ja vot sellises stiilis tol korral tehti mulle teatavaks, et vot et elatusmiinimum on. Et ma söön ära iga kuu 140 rubla. 140 rubla arvestati ära, mõtlesin ise. Minu naine on täielikul riiklikul ülalpidamisel ja tema saab 50 rubla kuus, tähendab, kui te hakkate siin arvestama minu palka jagama minu patukoormaga, siis te saate aru arvestada nii et kui mul on kolm inimest, siis nad söövad ära. Elavad ära 150-st rublast. Noosisakutenaar poldud kuurort seal ennenägematu. Kuidas saab riigi esindaja olla niivõrd pime? Selgus, et viib Narvaga ei ela praegu keegi ära üks konkreetsemaid samme, mis on käesoleval momendil on nüüd õpin, valitsuse algkõrguste tõstmine, summade otsimine ja teine küsimus, mis oli ka minu programmi vähemalt algmaterjalis oli see, et elatusmiinimumtase tuleb nukka rahvale väljutada, me kaotame sellega paljud probleemid ära selle tõttu, et meil pole vaja kellelegi seletada, me teame, et täna elatusmiinimum on selline ja kui me palgad, pensionid ja palgad jäävad allapoole seda, siis on vaja midagi ränka kapitaalselt ütlevat. See on siis nüüd inimväärikuse poole. Missugune Roondutšinberiks. Ma mõtlen, et inimväärikas elu on siiski selline elu, mis ei, mis ei sunni inimest vaatama kogu aeg oma taskusse. No see on üks näide, aga võõra taskusse võrreldes kasvatas küsimus aga aga näiteks inimväärikas elu või seal ühiskorteris sangas sama kui selg. Nii et siis võib olla küll kõrge palk, aga, aga halvad elamistingimused, need on ikka ebainima. Võib seda võtta kokku? Lühidalt ehk nii, et, et see võiks olla isikliku sõltumatuse tunne ja vat tõesti sa oled öelnud niimoodi oma valimiseelses kirjutises ma olen inimese nimel elamiseks vande andnud. Kas oled alade saanud seda bannet pidada või on tulnud vaatlikud? Ma usun, et ma olen seda rikkunud küll. Tähendab, ega ma nii süütu ei ole nagu, nagu ma üritan välja paista, aga aga aga ma vähemalt ka siin olen püüdnud. Ja olgu jumal mulle armuline, siis selles, selles mõttes ma ei oska kohe praegu siiralt siiraste rõhuga ülestunnistust teha, kus ma olen selle vastu eksinud. Missugune on sinu kõige suurem soov edasiseks eluks järelejäänud aastateks? No kui endale ja teistele soovida, siis ma sooviksin muidugi kõigile palju tervist. See on küll maru kulunud ja võib-olla su suust oleks ta on ta võib-olla veel isegi mõne halvema alatooniga. Aga ma olen. Elukogemuse tõtt kui tervis hakkab lekkima, siis inimene võib hakata kaotama kõiki alates oma põhimõtetest, kuid kompromissi soovidest kui töövõimest ja, ja, ja, ja silmaringist ja huvist väljapoole. Omas saadikutest meelde tuletada kõikidele. Otsustajatele nii et ikkagi see tarkus on õiget parem olla rikas ja terve, kui vaene haige eesti.