Tere hommikust. Eile oli meil jutuks uskliku inimese rõõm. Mõnel päikeselisel inimesel on pidev rõõm loomuomane aga mida peavad tegema teised, kes ei pääse südant Tolutamast? Kes tahaks, et maailm oleks parem paik, kui ta on või siis seda, et nad ise oleksid tublimad, kui nad on. Varalistid manitsevad meid, et me iialgi end lõdvaks ei laseks. Ole valvas, päeval ja ööl panevad nad meie südamele härralase passiivsuse lend üle võimust võtta. Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. End paljude ülipüüdlike puhul on sellise lakkamatu ponnistuste tulemuseks ebaõnnestumine ning frustratsioon oma jõuetust tuse alandav kogemine. Pinge muutub pidevaks piinaks. Masinavärk keeldub töötamast, kui laagrid on üle kuumenenud ning jõuülekanderihmad nii katkemiseni trimmis. Sellisel juhul tagab edu, anti moralistlik allaandmine. Passiivsus, mitte aktiivsus, lõdvaks laskmine, mitte tahtepingutus. Unusta vastutustunne, loovuta tuleviku eest muretsemine kõrgematele jõududele. Ole täiesti ükskõikne kütuse suhtes. Niimoodi toimides jõuad sisemise vabanemise ning tihtipeale veel muudegi hüvedeni millest uskusid end olevat sunnitud loobuma. See on lunastus meeleheite teel. Suremine selleks, et tõeliselt sündida. Või nagu sellest räägib luterlik teoloogia oma terminites enda jumala piiritu armu kätte heitmine. Selleni jõudmiseks tuleb tavaliselt läbida kriitiline punkt. Miski peab kokku varisema, sünnipärane jäikus, murduma. Tuleb anda puhkust oma pisikesele kramplikult minale ja avastada endas suurem. Mina peab lõdvestuma. See tähendab Andbanud jõu meelevalda, mis juhib uuele teele ning laskma temal lõpule viia töö millega inimene ise alustas, kuid ei saa korda. Optimistlikud ja lootusrikkast vaatepunktist tähendab see laskmist ennast täita uue ja senisest palju vägevama väega. Nii et ka võimatu saab võimalikuks. Muidugi religioon on vaid üks paljudest võimalikest terviklikkuse saavutamise viisidest. Sisemise lõhestatuse ületamine on psüühiline protsess mis ei pea tingimata omandama religioosset kuju. Uuestisünd võib toimuda ka tohmatismist, uskmatus või moraalsest pedantsusest vabadusse. Samuti võib selle esile kutsuda mõne uue stiimuli või kire tungimine inimellu. Olgu selleks suur armastus, auahnus, kättemaksuhimu või patriotism. Kõigil neil juhtudel on meil tegemist sama nähtusega. Hingelise tormi, stressi ja vastuolulisuse asemel jõutakse hingelise kindluse, stabiilsuse ja tasakaaluseisundisse. Oluline erinevus on, et osadus jumalaga tähendab armu armu peale. Ehk teiste sõnadega, patarei pidevat laadimist. Igal juhul, kui jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu tema, kes enesepoegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest. Kuidas ta ei peaks siis oma pojaga meile kõike muud kinkima. Kes võib süüdistada jumala valituid. Jumal on see, kes õigeks teeb. Palvetagem. Oh jumal, täidame tühjad käed oma lõpmatust rikkusest. Aamen.