Täna kogunevad Roomas Euroopa Liidu liikmesriikide peaministrid ja valitsusjuhid allkirjastama Euroopa Liidu põhiseaduslikku lepet ja Eesti peaminister Juhan Parts on öelnud, et see on kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks oluline tähis, sest täpsustuvad need põhimõtted, teed ja joonised, mille järgi Euroopa liit riikide liiduna hakkab tegutsema edaspidi. Mart Helme, kas teie olete samal seisukohal, et tänane päev on kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide ja ka Eesti jaoks tähtis päev? Tähtis päev on ta vaieldamatult, ainult et küsimus on nüüd selles, et missuguseid aspektist vaadata ja mulle tundub, et meie peaminister on veendunud föderalist sest see põhiseadus, mida nimetatakse ka põhiseaduslikuks lepinguks, mis tegelikult näiteks Lääne-Euroopa keeltes on, on puhtalt ja ainult põhiseadusena selle raamatu peale kirja pandud mida siis rahva hulgas levitatakse. See seab ikkagi puhtalt ja selgelt raamistuse föderatsiooni moodustamiseks ja Telegeerib väga selgelt ja väga paljudes paragrahvides rahvusriikidelt võimu ja volitused Euroopa vastavatele instantsidele. Kas teie arvates on Eestis palju inimesi, kes on selle põhiseadusliku leppe teksti, millest need on riigipead kokku leppinud, läbi lugenud ja tunnevad seda? Ma arvan, et neid inimesi on üsna vähe, sest põhiseaduse lõpliku teksti ei ole eesti keelde tõlgitud. Meil on tõlgitud eesti keelde see vaheversioon, mille pealt nagu kompromissi ei leitud ja mindi vahepeal, kui laiali ja nüüd on siis, nüüd on siis teatud parandustega ta uuesti vastu võetud ja see on see versioon versioon, millele ka härra Parts täna alla kirjutama hakkab. Aga elu väga kindel veendumus on küll selline, et enne, kui Eestis see dokument kehtima hakkab, peaks olema ka see lõplik versioon tõlgitud eesti keelde ja peaks olema levitatud üle kogu maa kõikidesse kodudesse, et iga inimene, kes vähegi tahab, vähegi vaevub, vähegi muretseb, saaks sellega tutvuda ja näpuga järge ajada ja öelda aha. Selles paragrahvis on midagi, mis mulle ei meeldi, aha, aga selles paragrahvis on midagi, mis mulle meeldib. Praegu rahvas ostab põrsast kotis. Mul on, noh, ma ei, ma ei taha olla paranoiline, aga selline selline tunne, et seda on ka tahetud, sellepärast et ma esitan vastuküsimuse. Kui palju on meil siis olnud diskussioon ja näiteks kas või sel nädalal selle üle, mis toimus esmaspäeval Luxembourgis, kus võeti vastu otsus, et Euroopas hakkab tulevikus kehtima ühine asüülipoliitika, ühine immigratsioonipoliitika ja ühine viisapoliitika ja kui palju on meil esitatud küsimusi, mis nende ühiste poliitikate puhul võib-olla Eestile ohtudeks ja mis võib-olla siis ka plussideks tähendab Me oleme pidevalt vältinud ausat ja, ja tasakaalustatud diskussiooni kõikidel Euroopa liitu puutuvatel teemadel. Ja minu arvates me näeme sedasama praegu ka põhiseaduse puhul. Mulle tundub, et kiites Eesti liitumise Euroopa Liiduga euroreferendumil heaks tunnustas Eesti rahvas seda, et meil hakkavad olema Euroopa teiste liikmesriikidega sarnased poliitikad, sealhulgas migratsioonikodakondsuse ja asüüli taotlemisel. Ei kiitnud heaks eesti rahvas kiitis heaks need kaks küsimust, mis olid esitatud. Kas te soovite Euroopa Liiduga liituda ja kas te olete nõus põhiseaduse muutmisega ja praegu, muide, mis puutub sedasama Euroopa põhiseaduse vastuvõtmist, siis Need kaks põhiseadust koos eksisteerida ei saa. Eesti praegune põhiseadus on selgelt rahvusriigi põhiseadus ja ta peab minema täielikku kapitaalremonti, kui me võtame vastu Euroopa Liidu põhiseaduse ja ei ole heaks kiitnud praegust põhiseadust automaatselt ka juba liidus ammu olevad riigid ega ka need, kes liitusid koos meiega ja tuletaksin kõigile meelde seda, et minu arvates praegu tubli tubli pool või rohkem Euroopa Liidu liikmesriikidest paneb selle põhiseaduse referendumile. Ja sel moel otsustab, kas, kas minna edasi koos nende ühiste poliitikatega või mitte. Veel tuletaksin meelde ka seda, et referendum eelselt vandus seesama peaminister parts käsi südamel, et meil on vetoõigus ja niisugusi asju nagu ühine viisapoliitika ja ühine migratsioonipoliitika. Ühine asüülipoliitika või mitte mingil juhul vastu võtta ei saa. Ja, ja vajaduse korral me kasutame vetoõigust, nagu me näeme. Praegu on vaikselt loobutud igasugustest vetoõigustest ja lihtsalt mindud vooluga kaasa. Ja seda ma tahangi öelda, et et minu arvates me käitume omaenda suhtes iseenda suhtes väga ebaausalt kogu aeg. Ja noh, mul on sellepärast tihtipeale päris piinlik Te ütlesite, et väga paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on otsustanud viia põhiseaduslikku küsimuses läbi rahvahääletuse oma riigis. Eestis teatavasti on otsustatud, et, et selle leppe ratifitseerib Riigikogu. Kui täna Roomas riigipead annavad allkirja, milleks siis tegelikult veel ratifitseerimine rahva poolt või või teisest küljest, kas allkiri täna Roomas ei ole siis nii olemuslik? No seda tuleks küsida muuhulgas niisuguste riikide juhtidelt nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus tavaliselt Euroopa liitu puutuvaid lepinguid rahvahääletusele ei panda. Kui isegi nendes riikides otsustatakse, et küsimus on sedavõrd suure kaaluga on ju tegemist ikka tõepoolest väga selge ja väga suure sammuga rahvusriikluse noh, ütleme laiendamisel edelegeerimisele Euroopa Liidu keskorganitele. Noh, minu arvates, kui, kui selle liidu juhtriigid arvavad, et rahvalt tuleb küsida nõusolekut siis ma arvan, et sellel liidu kõige väiksemad ja jõuetumad riigid nagu Eesti peaksid seda kindlasti tegema. Aga kui juhtub, et, et mõnes riigis öeldakse referendumil, ütleb rahvas ei, siis mis tähendus on täna 29. oktoobril 2004 Roomas antavale allkirja? No tal on see tähendus, et on loodud juriidiline, kuidas öelda lävepakk selleks, et need referendumit läbi viia. Kui ei ole allkirjastatud, siis ei saa ka referendumile panna, nii et selles mõttes noh, see on nagu niisuguse juriidilise riikliku loogika kohaselt täiesti õige ja arusaadav samm. Nii et noh, ja tähendus muidugi on tal ka väga selgelt sümboolne, see tähendab seda, et Euroopa riikide praegused poliitilised eliidid on seda meelt, et Euroopa peab muutuma senisest föderatiivsemaks. Niisugused kaks väga selget tähendust on sellel sammul. Aga Eesti rahvas rohkem oma sõna Euroopa põhiseadusliku leppe asjus öelda ei saa või kui, siis ainult oma rahvasaadikute rahvaesindajate kaudu. Noh, ma juhiksin tähelepanu ka sellele, et Euroopa liidus juba praegu käib väga selge poliitika selles suunas, et tugevdada kohalikke omavalitsusi meie tingimustes siis valla ja linna valitsusi ja tugevdada Euroopa Liidu keskorganid, eelkõige komisjoni parlamenti ja sellega jätk Ta praegusest suurest võimu täiusast ilma meie oma riigis asutused tähendab keskriiklikud asutused, valitsus ja parlament ja kui tähelepanelikult lugeda seda uut põhiseadust, siis sealt tuleb see ka väga selgelt välja, nii et sisuliselt noh, võib olla väga paljudele see isegi meeldib, et Pole palju muud muret kui nende loodetavate euro miljonite miljardite jagamine. Aga minu isiklik arusaamine selline, et, et Eesti riik on loodud selleks, et Eesti rahvusoleks siin sellel maal maalapil peremees ja meie otsustasime ikkagi esimeses ja viimases järgus, mis on meile hea ja mis on meile halb. No näiteks võtame sellesama viisapoliitika, me teame väga hästi, et Euroopa Liit kavandab ühist viisapoliitikat Venemaaga ja meie seisukohast ei ole eri erilist vahet, kas see juhtub 10 aasta pärast või juhtub see kahe aasta pärast. Meie demograafiline situatsioon, tööjõu vajadus ja kõik muu on on ikka enam-vähem ühesugused meie kahjuks ja kas meil on siis enam, kui me nüüd oleme ühinenud selle ühise viisapoliitika seisukohaga? Me oleme selle kohta midagi öelda seal üks konkreetne näide. Aga niisuguseid näiteid me võime sellest põhiseadusest tuua väga palju. Ja ma arvan, et on väga aus meie rahva suhtes, kui meie rahval on võimalus lugeda oma kodus seda põhiseadust, arutada omavahel sõpradega ja tekitada tõesti üldriiklik, ülerahvuseline diskussioon, aga mitte niimoodi toimetada seda nagu salakaupa kuskilt tagauksest sisse. Aitäh kommentaari eest Mart Helme.