Täna, lugupeetud kuulajad, on teie külaliseks näitleja Ines Aru, tere tulemast päevade stuudiosse. Tere. Kas on kahju ka, et suvi nüüd otsas on? Mõndapidi küll, aga ka ilu siis lõpmatult ei kesta. Selles mõttes, et ilus ja kaunis suvi oli ta selle ühtepidi kaunis suvi inimese jaoks, kes puhkab ja nagu mina olin. Ma puhkan tavaliselt Hiiumaal ja ja see kasvamine ja õitsemine ja ja valmissaamine ja linnud ja, ja loomad ja kõik, kõik see, mis sinna juurde käib, meri ja see oli suurepärane, suurepärane suvi, aga juhud sel suvel üks päike õnne ka mul on üks niisugune naabrimees, kes on kogu elu sõbralikult käitunud, tema nimi on kohaari. Jumal, paljud teavad teda. Ja tema pani meie külatee kinni enda poolt nagu pealtnägijas, nagu mingisuguses niisuguses halva mängulises jutus. Ja ütles, et, et see ei olegi külavahe tee. See on tema eratee ja tema teeb, mis tahab viia, pani kolm väravat ette ja pani lukku ka veel peale selle. Noh, ma hakkasin siis käima, mingit teist teed pidi. Hiiumaal on see viimasel ajal moodi läinud, et mütse võetakse maha arutult. Täiesti ei mõelda sellele, mis, mis saab edasi või mis tuleb edasi või see lage ilma puudeta Hiiumaal see, see on kohutav küll, sellepärast et Hiiumaa üks niisuguseid ilusaid väljundeid on, et tal on mets ja kuna ta oli piiritsoon sisse, mets kasvas seal 50 aastat ja isegi kauem on, on ta seal kasvanud. Ja nüüd võetakse see kõik maha ja, ja tehakse mingisugune niisugune lage paik. Lõpuks jaak üks paljaldigmer, jah, ja tuuled käivad sealt üle ja võtavad need ülejäänud puuriismed ka kaasajal. Kusjuures riigimetsa hoitakse jumal päris ilusasti, vähemalt Luige kandis seal, kus mina elan, aga on see koht metsa ääres või? Ma olen täiesti metsa sees mere ääres Mardi Hansu lahtvat, kas keerab sealt? Kuidas sul puhata on? Kauplus on kaugel või? Ei ole, kauplus on viis kilomeetrit jalgrattaga ja, ja jalgrattasõidu, vaata, ma olen nii vana inimene ja mõtlesin, et ma olen selle rahu lustanudega. Aga nüüd suvel proovisin ja päris viis kilomeetrit ma ette ei ole võtnud, aga sain uuesti selgeks jalgrattasõidus. Jalgsi viis kilomeetreid käies seal paar korda nädalas ei ole midagi ja ja autojuhtimine jäi mul ka pooleli, sest kolmanda käiguni õppisin ära neljas ja tagurpidi käima, okei, õppimata ja niimoodi. Oled juba poolel teel puu otsa. See raha läks vastu taevast, siis eksada. No läks jah, enne seda juhtusin ühte autoõnnetust nägema ja ja mul oli niisugune tunne, et ma ei sobi rooli ja nüüd ongi need mõtted on niivõrd hajevil ja nüüd ongi nii, et ei tahagi enam lube saada. Ega, ega vist ei taha ja väga keeruliseks läinud Hiiumaal võiks sõita küll, aga aga kes mind seal Hiiumaal siis rooli laseb? Aga tegelikult oleks väga hea ja kui auto oleks, sest kutsutakse esinema animatsioon väga hea kohale. Kui see tee kinni pandi, nüüd oleks hea, kui oleks helikopter. Pealtnägija saates öeldi, et alles ta lendab. Mis tal viga on? Eks Hiiumaale seintele üldiselt ikkagi kallis ja kui isegi oma autoga minna on, ta on ta niimoodi paariks päevaks kallis, kui seal saad sinna jääda pikemaks ajaks. No mis võimalus mul vanaduse tõttu nüüd on olemas? Mul on küll teatreid, kes mind kasutab, nagu näiteks Rakvere teatri sügisel. Oktoobrist on nad kutsunud mind tegema sinna baari Niukest uuslavastust kaasa. Mulle meeldib pildi sisse minek. Tähendab, et Rakvere teatris olla ja pidevalt teha, mulle ei meeldiks, aga mulle niisugune mängumaa väga hästi sobib. Et lähen lihtsalt pildi sisse, teen ühe lavastuse ära, mängin seda lavastust ja ja siis olen natukene aega jälle vaba inimene, mis lavastusse on. Praegu Rünno Saaremäe ja Urmas lennuk nagu tõlgivad ja, ja kirjutavad siis ümber inglise komöödiat. Ja lindau pärast seda ma kuulsin, kui, kui ta oli surnud, siis ma kuulsin, et ta oli nagu pärandanud selle rolli. Selle naisrolli, mida minul ei õnnestunud näha üldse nende esituses laval oli pärandanud mulle nüüd aastate tagant, äkki tuli mul see võimalus, et ma, ma saan seda hakata mängima koos. Aga kas teil praegu niisugust potentsiaali on, et võiks ka rohkem olla, eks ole, kui pakkumisi oleks muidugi. Ma ei ütleks parajalt, on täitsa parajalt tööd sest ma olen loobunud niisugustest üksikesinemistest ja enam ei, ei nagu võib-olla võib-olla Nargus peale tulnud, et ei julge etnov üksinda sees olla. Sest enesekriitika töötab, tähendab, mida vanemaks saad, seda rohkem enesekriitilisem valed. Paraku noh, väga hea ju, hakkasin just enne mõtlema, kui ma siia tulin, et millest ma küll räägiksin või, või mis mul üldse rääkida on või, või palju mul üldse elada on, kui hästi läheb, siis on elada, ütleme 20 aastat feil, no 80 aastane, see on isegi väga hästi antud 20 aasta jooksul, see on aeg on väga kiirelt. Mida, mida siis selle aja jooksul nüüd veel veel teha või mõtelda või, või millega valmis jõuda, tähendab, milliste mõtetega seal on mingid plaanib ikoon või? Vot ma olen kogu aeg kahe vahel olen terve elu olnud, niisugune. Kahe vahel ei leia, ei leia oma väljundit, milles mul oleks nagu põhjendatud olemine, kustutaks tulemuses. No enda seest ja ikka ikka enda sees seal, nii nagu minu lemmikluuletaja on öelnud, et teise miskit muud ei ole ise ise oled see oma rõõmy, oma mure, oma imeline tee. Ma mõtlen, et, et peaasi, et mul alles jääks see imestamise võime. Imetlemise võime. Vähemalt teatris on, on nii palju kena ja armast olnud. Näiteks hiljaaegu ma käisin vaatamas Viljandi teatrietendust Urmas Lennuki näidendis. Rongid siin enam ei. Et noor inimene kirjutab, niisuguse näidendite oli sellest saanud esimese preemiaga näidendite võistlusel paneb kohe esimese korraga 10-sse. Seal üks vanem naine, tema poeg ja tema poja probleemid ja vanemate inimeste probleemid ja see, kuidas need välja on toodud. Selles on kuidagi selles lihtsuses ja loomulikkuse seal niisugune meeletu võlu ja ära õigustatud lavastuse lavastas Andres Noormets. Möödunud aastal käisin vaatamas Kõrboja peremeest, mis on minu meelistükk kogu aeg olnud ja äkki nägin seda vabas õhus ja trassilavastus oli see ja mängisid Rakvere teatri näitlejad. No see oli niivõrd kompaktne, niivõrd niivõrd õigustatud, nii hea oli vaadata, et, et lausa hing laulis pärast seda etendust. Ta sobis tohutult vabasse õhku. Et ta ei kujutagi, pärast seda ei kõlba ja pannakse lavalaudadele lavakarbi sisse. Kõik need looduse hääled ja ja, ja see, kuidas inimestel tuli niisugune vahetu kaasaelamine. Niisugune tunne nagu kõik iga sõnakene, mis läks, läks nagu inimesele sisse ja jäi sinna pidama. Senini kena. Kas teil on mõni osaga, mida te mõtlete, et küll tahaks seda? Siiski mängida. Ega vot seda küll ei ole. Seda niisuguseid asju, ma olen terve elu, nooruse igatsesin mängida Kõrboja perenaist. Aga nüüd minu meelest see, kuidas mängis seda Ülle Lichtfeldt ja üldse terve see kompaktne, kuidas terve trupp töötas. Ühes niisuguses hingamisel Salibatsiali, see oli täiuslik, ei olegi. Kahju, et teil on nii tugev enesekriitika ja miks sellist kahju. No aga võiks ju proovida, kui see ei takistaks. Ja kui mulle mingisugune niisugune kiirekene tuleb pähe Et selle 20 aasta jooksul pole võib-olla kantud elada, kui hästi läheb. Igatahes ma soovin, et see kirekene tuleks aitäh eneseru saatesse tulemast ja kõike head teile edaspidi. Tänan.