Tartu pere vara, kes tulevad, on meie väikene riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahva elasele. Eesti lugu Lauri Kettunen saates esinevad Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur ja Lauri Kettuse eestindaja haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Jüri Valge. Lauri Keptonen on üks neist inimesist, kes kuulub mõlemale Soome lahe ääres elavale rahvale soomlastele ja eestlastele. Lauri Kettunen oli lähedaste sugulaskeeli rääkivate rahvaste hõimuühtsuse idee kandja soome-ugri keelte õpetamise süsteemi kujundaja liivlaste innustaja ja relvaabikorraldaja vabadussõda pidavale Eestile. Soome saadik Eestis. Ago Pajur Soome rollist Eesti iseseisvumisel Soome roll Eesti iseseisvumisel on ilmselt kahetine, üks on selline, puht eeskuju osa, sest eks Soome poole olid ju eesti haritlased vaadanud ikka teatud auguga tusega juba siin 19. sajandi lõpust alates ja 20. sajandi algul veel enam eriti kultuur, hariduslikud, taotlused, mis olid ju paljuski Soomega seotud, see kuulus või kurikuulus Soome silla ehitamine, mida ikka ja jälle on püütud teha. Ja kui siis soomlased asusid seitsmeteistkümnendal, kus tal selgelt iseseisvuse teele, siis paratamatult pidi vähemalt eesti haritlaskonnale, kes ilmselt olid asjadega paremini kursis kui nüüd, üks lihtne, tavaline maamees või tööline vähemalt eesti haritlaskonnale pidise avaldama kindlasti suurt mõju. No kui siis detsembris 17 kuulutatigi Soome vabariik välja, siis ei jätnud seegi ju kindlasti mõju avaldamata. Nii et selline, selline puht eeskuju, millest lähtuda ja kuhu poole suunduda, oli kindlasti teine küsimus on selline materiaalne abi, mida, mida Soome osutas, sest seda hakati taotlema ka praktiliselt kohe, kui Saksa okupatsioon lõppes ja Eesti riikluse ülesehitamine algas novembris 18. Ühed esimesed välistama saadikud, kes Eestist teele saadeti, olid ju ministrid Jaan Tõnisson ja Peeter põld, kes läksid Soome ja hakkasid seal taotlema küll sõjalist abi Soome sõjaväeüksuste näol küll relvastuse abi, küll varustuse abi, küll rahalist abi ja seda ju ka saadi, vähemalt. No hea küll, sõjalist üksust otseselt ei saadetud, Soome leidis, et tema enda olukord ei ole piisavalt kindel ja kodusõda oli alles lõppenud ja punane Nõukogude Venemaa piiri taga ei olnud kaugeltki mitte heanaaberlik partner. Aga see-eest ikkagi antirelvastust, olid ju Soomest saadud suurt tükid, esimesed, mis Eestisse üldse kohale jõudsid. Kuulipildujad, püssid, laskemoon. Seejärel saadi Konsalis pangast 10 miljonit marka, sellele järgnes teine, sama suur summa veel esimene välislaen, mille Eesti üldse sai. Ja lõpuks ka Soome vabatahtlikud, kes siia tulid ja otseselt relva jõul kaasa aitasid. Ja võib-olla ehk kõige olulisem ei olnudki mitte see asja materiaalne pool, vaid see, et üldse üks välisriik oli valmis Eestit abistama, sest ega neid vabadussõja alguses eriti palju just ei olnud. Aga Soomet võeti kohe kui riiki kohe, kui Soome oli iseseisvaks saanud, Soome oli tegelikult erinevas olukorras ka enne iseseisvumist juba võrreldes Eestiga. Soome oli loomulikult juba enne väga erinevas olukorras ja selles mõttes nagu võrrelda ei saagi ja selles mõttes oli ka Soome olukord teisel noh, kasvõi eks ole, kui me vaatame hiljem Pariisi rahukonverentsil, mis toimus siis Soome ja Poola olid ju need endised Venemaa osad, millele liitriikide ülemnõukogu taotles iseseisvust, admiral koltšaki poole pöörduda ja tunnistati koltšaki Venemaa ülemvalitsejaks just nimelt sellel tingimusel, kui ta Poolat ja Soomet iseseisvana tunnistab, aga teistele ääremaadele, mis vahepeal olid iseseisvaks saanud, sealhulgas ka Eestile ei taotletud rohkemat kui rahvuslikku kultuurautonoomiat. Soome seisund maailmas oli kindlasti tunduvalt parem. Kas suhtlemine kahe rahva vahel oli kultuuritasandil pigem enne iseseisvumist? No selline positiivne suhtlemine poole skulptuuri tasemel ja et kõikvõimalikud soome keeleteadlased ja mõnel määral ka ajaloolased ja muinasteadlased, kes Eestis käisid siinset hõimurahvast uurimas ja omalt poolt siis eesti tulevased haritlased, kes Soomes käisid õppimas. Aga eks siin oli oma negatiivne külg kaasest, et nagu mälestusteski on ikka aeg-ajalt räägitud eestlastesse suhtumine Soomes või vähemasti Helsingis ei olnud teab mis hea kasvõi sellepärast, et üsna palju eestlasi oli astunud vene ajal politseiteenistusse ja teenisid politseinikega Helsingis, hoidsid seal korda ja eks nad siis olid kuidagimoodi seotud ka mingite repressioonidega, mis Soome iseseisvuslaste vastu ette võeti, vähemalt kujutluslikult olid seotud. Ja teiselt poolt oli Soomes ka üsna palju eestlasest Vene sõjaväelasi kellade renomee, eriti seitsmeteistkümnendal aastal pärast veebruarirevolutsiooni ei olnud ju kuigi hea. Ma ei oska nüüd öelda, et Eesti sõdurid oleks tegelikult osalenud mingites suurtes revolutsioonilistest kuidas või röövimiste rüüstamistes tapmist, asja, aga noh, kuivõrd nad kuulusid ikkagi vene armee koosseisu ja kandsid Vene mundrit, siis paratamatult laienes ka neile suhtumine, mis oli omale vene sõduritesse suhtumisel. Kas te võite nimetada mõned soomlased konkreetselt, kes huvitasid Eestist? No esimese hooga tulevad selliste huvilistena meelde loomulikult need mehed, kes juhtisid vabatahtlike värbamist vabadussõjas. Need on siis endine senaator Oskari Loffivoori ja keeleteaduse doktor Lauri Getuna. Aga eks need tegelikult oli muidugi tunduvalt rohkem. 1808. ja 1809. aastal peetud sõja tulemusena kaotas Rootsi Soome Venemaale vene riigi koosseisus sai Soomest autonoomne vürstiriik. Poliitilise olukorra teravnemine Venemaal 20. sajandi alguses põhjustas Soomes niinimetatud surveperioodi. Venestamispoliitika viis Soome kogu administratiivse juhtimise paari aastaga venelastega. 1914. aasta kevadel puhkenud esimese maailmasõja järel kuulutati Soomes välja sõjaseisukord. Tudengiringkondades hakati sõjaseisukorda ära kasutades Soome noormeestele andma sõjalist õpet. Pärast 1916. aasta parlamendivalimisi moodustati Soomes taas ainult soomlastest koosnev valitsus. Novembris 1917 andis Eduskunud Venemaalt vangistusest naasnud per evin Swinhüübidi valitsusele senatile volituse valmistada Soome lahkulöömine revolutsioonilisest Venemaast. Swinhüü veidi niinimetatud Iseseisvus senatile ei olnud see kerge ülesanne. Olukorra muutis veelgi pingelisemaks asjaolu, et Soomes oli veel kohal 70000 vene soldatid. Soome ametlik iseseisvusdeklaratsioon kiideti heaks kuuendal detsembril 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Venemaalt levinud revolutsioon jagas ka soomlased järsult kahte leeri. Parem ja vasakpoolsete. Eks. 1918. aasta jaanuaris haarasid vasakäärmuslased puna kaartlaste abiga Helsingis võimu. Senat põgenes Vaasasse ühiskonda, ähvardas anarhia. 30 aastat tsaariarmees hiilgavat karjääri teinud Karl Gustav Emil Mannerheim ile anti ülesanne luua valitsusele ustavad korrakaitsejõud. Mannerheim nimetati Soome vabariigi sõjaväe ülempealikuks. Soome koduseda senati valgete ja rahvakomissariaadi punaste vahel kestis 27.-st jaanuarist 15. maini 1918. aastal. Saksamaa keisririik toetas valgeid ja Nõukogude Venemaa aitas punaseid. Valged said tuge ka välismaa vabatahtlikest, kelle seas sõja algfaasis olid kõige tähtsamad Rootsi ohvitserid. Kui Eestis algas 1918. aasta lõpul vabadussõda, siis saadeti Soomest umbes 4000 vabatahtlikku sõdurit toetama eestlaste võitlust Nõukogude Venemaa vastu. Esimene Soome vabatahtlike üksus jõudis Tallinna major Extremi juhtimisel 30. detsembril 1918 ja Hans Kalmu formeeritud põhja poegade rügement järgmise aasta jaanuaris. Esimese maailmasõja tulemusena lagunesid suured impeeriumid Venemaa ja Austria-Ungari rahulepingu tingimusi lepiti kokku Pariisi rahukonverentsil, mis lõppes 1920. aasta jaanuaris. Nõukogude Venemaa sõlmis Soomega rahulepingu 1920. aasta oktoobris Tartus. Nende suurte sündmuste ajal leidis tee Eestisse Lauri Kettunen esimest korda 1908. aastal ja viimati 1940. 1885. aastal sündinud soomlane, kes jõudis oma elus palju ta oli Soome Teaduste Akadeemia liige. Helsingi ja Tartu Ülikooli professor. Akadeemilise emakeele seltsi esimees Lauri Kettunen pani aluse eesti murrete ja kirjakeele foneetika ja häälikuloo uurimisele. Kettuse Soome eeskujuline lauseõpetuslauseliikmed eesti keeles jäi eesti keele traditsioonilise lauseõpetuse aluseks tervelt pooleks sajandiks. 1918. aasta detsembris asutati Soomes Eesti abistamise komitee. Selle esimeheks sai Soome majandusteadlane ja Senaator. Oskari loogivoori ja üheks liikmeks oli Lauri getonen. Komitee värbas vabatahtlike Eesti vabadussõtta, korraldas relvaabikogus toiduabi. Lauri Kettunen tuli Eestisse murret kirja panema tuli koos esimesena Eestisse appi jõudnud ekstrami pataljoniga ja tuli koos Helsingis hukkunud Jüri Vilmsi põrmuga. Lauri Kettunen on soomlane, kellest Eesti ajalugu mööda ei saa vaadata Jüri valged, millest algas Lauri Kettuse huvi Eesti vastu. Lõpuks kujunes huvi muidugi väga suureks, aga nagu suured asjad ikka. Algus on kuskil väikeses asjas ja seal kas Kettuse kodukoolist Jarajastest, kus oli teguri nimeline lauluõpetaja, kes õpetas ühte eestikeelset laulu, oleksime laululind. See oli siis tehtud Lydia Koidula poolt saksa keelest tõlgitud sõnadele ja sealt see tuli. Nii et üsna varasest lapsepõlvest ja see huvi saatis teda kogu elu ja võib vist öelda, et see ei olnud mitte ainult huvivaid, armastas. Täiesti kindlasti võib ja muidugi kui kool oli väike algus, siis oma õpingute ajal Helsingi ülikoolis sattus Kätunen väga heasse seltskonda. Mõtlen siin Johannes ravikut, Villem grantalit, Gustav Suitsu ja nõnda edasi ja nõnda edasi ja loomulikult nende abil mõjutusel see huvi järjest süvenes. Missugused olid tema esimesed kokkupuuted eestlastega, need olid ikka Soome pinnal. No loomulikult, kuna ülikoolis õppis ta Helsingis ja need Ühe mainitud mehed olid ka Helsingis, siis seal nad koos elasid ja koos õppisid. Aga esimene Eestis käik oli 1908. aasta juunis, kui nad suure tormiga koos Johannes Aaviku ka üle Soome lahe sõitsid. Ja siis suundus Kettunen Kesk-Eestisse Väike-Maarja kanti ja uuris selle kandi murdeid. Keptonen tundis Eestis erinevaid inimesi selles mõttes, et tundis lihtsaid maainimesi, läbis nendega aktiivselt ja samal ajal ka tundis poliitikuid ja ühiskonnategelasi. Peab täiesti paika ja kütuse tutvusringkond ulatus tõesti kõige-kõige lihtsamatest taluinimestest kuni meie kultuuri ja poliitilise elu tippudeni välja. Ilmselt nende lihtsamate inimeste nimed kuulajatele väga palju ei ütle, aga õigluse huvides tuleb kindlasti mainida kaelu annat sääritsast Peipsi äärest, kes oli kättuse parim keelejuht. Aga teisest otsast sealt tipu poolt alguses rahvuslased, Iseseisvusaate viljelejad, Tõnisson kallas ja nõnda edasi, kuni vabadussõja-aastate meie poliitilise juhtkonnani välja nimetatagu Pätsi, Laidoneri Pitkasid ja nõnda edasi. Kas mõnda nendest võib pidada ka Kettuse sõbraks, suisa? No loomulikult riigijuhtidega suhtles tema kui Soome-poolse Eesti abistamise peakomitee ametlik esindaja ja kui palju neid seal sõprusest juttu võis olla, aga väga head suhted olid tal kindlasti admiral Pitka venna Hanso mardiga, kes oli kirjanik ja kirjutanud ilukirjanduslikke teoseid, aga ta oli ka keelemees ja tegeles nimedega. Aga ilmselt, kui eestlane teab nime lauri Kettunen, siis ta esimese otsaga ikka mõtlebki kohe keeleteaduse peale ja eesti keele peale, et mis ta siis eesti keele jaoks tegi? Eks Kettuse teadmine oli natuke raskendatud, sellepärast et kümmekond aastat rohkemgi oli ta meie raamatukogudest ära korjatud ja ka tema nimega nii väga seda nimetada kasutamist väga hea meelega ei vaadatud, aga kõigepealt, kui ma rääkisin kaeluannast, siis kirjutaski, et olen maailmakeeleteaduse lukku. Loomulikult Kodavere murde tõi meile eksperimentaalfoneetika selle murde uurimiseks ja selle järel, kui ta sai Tartu Ülikooli professoriks. Ta oli küll Läänemeres soome keelte professor, aga kuna Eesti oma inimesed veel niisugusele heale tasemele jõudnud olnud, siis tegigi tulen ka eesti keele professori tööd ja mõjutas näiteks meie kirjakeele arengut, kus ta kirjutas halvustavaid märkmeid keeleuuendusliikumise kohta ja kritiseerida sama sõpra Johannes Aaviku sealhulgas. Teisest küljest. Tema lauseõpetuse kohta avaldatud avaldatud teos on tsiteeritud tänapäevani ja, ja ka väga selliseid suuri muudatusi Eesti keele lauseõpetus ka toimunud ei ole. Eesti keelega tegelemine ei olnud mitte ainus lauri Kettuse teene Eesti rahva jaoks. Eesti abistamise peakomiteed te juba nimetasite, mis see komitee on, miks ta tegutsema hakkas ja kuidas ta tegutses ja kuidas on Lauri getonen sellega seotud? See komitee loodi 1918. aasta detsembris 18., kui ma ei eksi ja vabadussõda oli siis käimas ning vene Need olid jõudmas päris Tallinna lähedale ja olukord oli kriitiline. Soomel oli muidugi raske niisugust riiklikku abi abi anda. Mingil määral meenutab Eesti-poolset abi Soomele. Talvesõjas aga tekkis selline ühiskondlik algatus, mille realiseerimiseks moodustati Ki peakomitee mille ametlikuks esindajaks Eestis oli Lauri Kätunen. Ühesõnaga tema ülesandeks oli sidepidamine Eesti vabariigi valitsuse ja peakomitee vahel ja peaagu organiseeris Soome relvaabikaasa arvatud siis extromi ja kalmupataljonid, mis Eestisse appi tulid. Ja noh, võib öelda selle peakomitee ja üldse Eesti abistamise taustaks seda, et seda tegid põhiliselt kolme liiki inimesed. Esiteks oli seal väga kõrget hõimuaadet kandvaid inimesi nagu Kettunen. Teiseks oli seal pragmaatikuid, kes arvasid, et selle abi eest saab päris väljas olevale Soomele kartulit ja võib olla ka midagi kartuli kõrvale. Loomulikult peeti silmas ka seda, et Soome lahe lõunarannik oleks Soome riigile soodsa võimu all, see tähendab mitte punase Venemaa, vaid iseseisva Eesti võimu all. Ja kolmas liik inimesi olid need noored inimesed, kes need plaanid Eestis teoks tegid. Ilmselt oli sealgi Aadeelisi, aga küllap oligi. Neid, kes tulid palga eest siia sõda pidama ja seda tuleb öelda, et Eesti maksis selle abi ka kinni. Tähtis oli just see moraalne toetus. Kui vaenlane oli ikkagi 40 kilomeetrit pealinnast ja oma armee oli siis armeest tõelises mõttes väga kaugel ja kui siis tuli kaks pataljoni täit korralikult riides organiseeritud väljaõppinud mehi, siis oli eelkõige moraalne toetus. Lauri Kettunen on saanud Eesti riigilt ka aurahasid sellesama tegevuse eest. Jah, tal on kaks vabadusristi mida anti vabadussõja lõppedes nii eestlastele kui loomulikult kõikidele teistele, kes meil meie võidule kaasa aitasid ja ühe vabadusristi Saiga Laurigetuse naine, hilja Kettunen, kes tegutses ajakirjanikuna, saatis Soome informatsiooni Eesti sündmuste kohta. Ja väga tähtis oli loomulikult see, et ta laskis oma mehel aktiivselt tegutseda ja nii-öelda pereringis toetas Lauri Kettuse tegevust. Kui Eesti riik oli oma iseseisvuse kindlustanud siis sellega Lauri Kettuse huvi ju ei kadunud. Eesti vastu. Kindlasti mitte, ja kui natukene tänapäevale lähemalt alustada, siis Lauri Kettuse huvi Eesti vastu kestis kuni tema elu lõpuni, sest ta ju suri laevas teel Stockholmist Helsingisse ja Stockholmi soli ta olnud Eesti vabariigi aastapäeva tähistamisel 1963. aastal. Aga tema huvi ja seotus Eesti vastu muidugi jätkusid pärast vabadusvõitu, kui ta 1919. aasta augustis kutsuti Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks ja siin, et siis 24. aasta lõpuni professoriks oli viimase semestri küll natukene külalisprofessori moodi, oli see asi, sest nad kolisid juba juba suvel Soome tagasi. Ja siis, kui algas teine suur sõda Jah, siin võib, võib mainida kindlasti ühte Kettuse missiooni, mis leidis aset 39. ja 40. aastavahetusel, talvesõda oli just käimas ja on selge, et Soomel kõige paremini läinud soome vastastel ka muidugi mitte. Aga igal juhul Soome oli huvitatud võimalikest läbirääkimistest siiski. Ja selleks, et pinda sondeerida saatis Soome poliitiline juhtkond siis välisminister Väino Tanneriga eesotsas ja seal oli oli teisigi kesketusele juhendeid andsid, saatis Kettuse salajase missiooniga Stockholmi ja Riiaga jõudu Eestisse. Selleks, et ta kohtuks Eesti juhtidega ja uuriks, kas Venemaal järsku ei ole siiski pärast esimeste lahingute suurt raskust. Kas Venemaal ei ole proovi siiski kõigest hoolimata rahu teha. Ja Kettunen kohtus niisuguste meestega nagu Jüri Uluots nagu Laidoner kohtus Tõnissoniga. Ja muidugi ka täpselt ei tea, mis selle sõidu tulemus on. Aga Getunan ise küll on arvanud, et mingisugune signaal jõudis Moskvasse Soome soovist läbirääkimisi pidada ja mingisugune signaal jõudis Moskvast ka Tallinna kaudu tagasi Helsingisse. Aga selle sõiduga tuleb mainida ühte väga poolset asja. Kuigi see oli varajane ja, ja ta ei võinud märkusi teha või märkmeid teha siin Eestis vaid pidi meelde jätma aruande kirjutama alles Rootsi ja Soome vahel tagasiteel siis ühes punktis Getuna siiski rikkus neid juhtnööre ja võttis kaasa ühe pisikese kohvri, mille ta sai Soome suursaadikult hünniselt Tallinnas ja viis selle siis Riia ja Stockholmi kaudu Helsingisse. See pisike kohver oli täis väärtasju kuldasju, mis eestlased olid annetanud Soomele talvesõja toetuseks. Abi on kahe vennasrahva vahel olnud siiski vastastikune võimaluste piires kindlust. Getonen oli julge mees. Missugune inimene, ta oli julge kahtlemata noh, kui palju seda julgust Eestis vaja läks? Hõlpsalt, eriti mitte siin mingisuguseid kriitilisi olukordi tal ei olnud, kuigi jah, on öeldud, et kui ta oma esimesel Eestis-käigul 1908. aastal kui esimesest Vene revolutsioonist oli ja karistus salkadest oli mööda väga vähe aega veel, kui Kettunen käis ringi valge Soome üliõpilasmüts peas siis mõned nimetasid seda hull julguseks ja seesama also mardi, kes oli vene armee polkovnik ja Kettuse hea sõber, kartis väga, et midagi temaga võib juhtuda. Aga noh, eks ta püstolit ikka taskus taskus kandis, kui ta veeb vepsa ja vadja maal käis ja mõnikord läks seda ka vaja. Tema Liivimaakäikudest on ju, on ju teada, et ühe korra pidi pidi ta ära uppuma, kui sattus merele riive hoovuse hoovuse kätte hästi randa tagasi pääsenud ja. Ta on isegi üks foto temast olemas, kus ta ühte suurt lõhkemata meremiini patsutab, mis esimesest maailmasõjast oli. On ta tulnud Liivi randa ja järgmisel hommikul see on siis vähem kui päev pärast seda fotot see miin iseenesest plahvatas. Nii et noh, niisuguseid asju asju oli. Getuna tuli muidugi üpris ja vaja kindlasti otsekohese, otsekohese ütlemisega ja kui ta esimestel aastatel siin Eestis Eestis käis, siis kohalike baltisakslastega ja, ja kadakatega tal ikka keele teemal niisuguseid ütlemisi tuli, kui tema tahtis eesti keelt rääkida. Mõned teised. Kui Eesti riik on autasustatud lauri, Kettust oma aurahadega, eestlased ütleme, peaksid rohkem temast teadma. Missugune koht on Lauri Kettusel Soome kultuuriloos. See, mis mina tean, on saadud Kettuse enda mälestustest aga on teada, et ega ükski prohvet ei ole oma kodus nii kuulus nagu natukene kaugemal. Mingil määral ma ei taha neid mehi võrrelda, aga siis ütleksin seda, et nii nagu Urho Kaleva Kekkonen on Eestis kuulsam? Jaa, jaa, soositum, armastatum, kui ta seda Soomes on. Nii on ka Lauri Kettusega, et Kettunen on siis meie keeleteadlaste poolt väga kõrgelt hinnatud eesti keelele palju teinud. Ja loomulikult on ta ka Soomes Soomes teinud, aga kui mainida ühte ühte fakti, et oli mingisugune periood, vot kus Kettusele ei lasknud kirjutada soome keeleteaduse tippajakirja veritajasse. Nii et eks otsestest otsesest ütlemisest ja niisugusest kohati teravast teravast keelest põhjustatud oli mittepoliitilistel põhjustel tähendab poliitiline poliitilised põhjused tulid võib-olla korra korra mängu, ma tõesti ei tea, võib-olla neid veel, aga siis, kui Kettunen kandideeris õpetaja ja hea sõbra Heiki Ojasoo järel Turu Ülikooli professoriks siis süüdistati küll teda selles, et ta oli natukene punaseid ideid avaldanud Soome ajalehes. See oli kodusõja lõpu lõpuperioodil, midagi punast kommunistlikuga sotsialistlikku seal ei olnud. Kettunen lihtsalt oli kurb selle üle, et ühe väikesena intelligents ennast hävitab ja, ja kutsus üles siis probleeme lahendama teisiti kui relvadega. Lauri Kettunen algatas Soomes ka debatti selle üle, et kuidas peaks Eesti kohta ütlema soomlased, kas Eesti või Viro. Viro jäi peale. Nojah, jäi peale küll, sel ajal, kui Kettunen selle kohta sõna võttis, oli sellel asjal tõesti natuke poliitiline mekk juures. Ja Kettunen pooldas Eestit ja soovitas siis ikka vaadata, kuidas Kaivo puistas, on kirjutatud majasildi peale. Kaivo Puisto on nimelt see koht, kus siis on Eesti saatkond. Praegugi on, aga, ja seal oli Eesti, aga siis ta isegi tunnistas, et edaspidi kaldus tema rohkem nimetust kasutama. Noh, ega seal ma ei tea minu jaoks. Mina olen harjunud, harjunud Viroga minu meelest seal küll midagi, midagi poliitilist vähemalt tänapäeval ei ole, kui keegi eesti ütleb teda küll mingiks eriliseks parempoolseks ei pea ja ja Viro ütlevad inimesi vasakpoolseks traditsioon, et et nimetus tekib kõige lähedasema siis kokkupuutepiirkonna järgi soomlased ütlevad, kuna Virumaa vastu Soomet seal põhjas, lätlased ütlevad, iga on ja kuna Ugandi maakond traditsiooniliselt on olnud lõunas vastu Lätit või Lätile lähedal, nii et seal nii liivlased on kutsunud eestlasi ka siis Saaremaa lasteks, kuule. Kõige lähem Eesti kohta, Saaremaa, neil. Ma küsisin seda eelkõige sellepärast, et et teada saada, et Lauri Kettunenud jõudis tegeleda nii paljude erinevate tahkudega meie riigi puhul ja, ja kahe riigi suhet No üks tahk on veel nimetamata ja see on ka väga sümboolne tahk, nimelt 1960. aastal avaldas Lauri Kettunen eestikeelse luulekogu südamesillad ja eks ta ilukirjandusega tegeles muidugi, aga see on eestikeelne eestikeelne luulekogu ja, ja väga kuidagi nii südantliigutava stonis kirjutatud muidugi. Kas see viitab ka eesti soomesillale? Miks ka mitte kõige otsesemalt? Iseseisva Soome ajaloost saab lugeda Sepotzetterberi eesti keelde tõlgitud raamatust Lauri Kettuse luuletusi raamatust südamesillad ja mälestusi raamatust kast palatonini. Kettuse mälestused esimesest Eesti retkest 1908. aastal on ilmunud kuukirjas akadeemia ja Lauri Kettunen kirjutab muuhulgas järgmist. Tallinna imetlemas. Oi sina käänuline Tallinn, sa oled tõesti nii nagu Aavik sind ükskord iseloomustas mängukann. Kuidas oskaks nimetada tänavateks noid kivimüüridest ümbritsetud Kuiasid, millel kaks voorimees teineteisest mööda ei pääse ja mõni käik ongi vaid jalakäijate tarvis. Aga mis ma ikka seda Tallinna kirjeldan, too vana hansalinn on nüüd peaaegu kõigile tuttav, sedavõrd kui pommid praeguseks hetkeks alles on jätnud. Aavik vihkas koledat eeslinna ja kui seda Pika Hermanni tornist vaatasime, soovis ta, et see koos kõigi oma stiilitute puumajadega maani maha põleks. Tema naljaga öeldud soov on nüüd liigagi koledal kombel täide läinud. Tallinna kohvikuid ei kutsutud tol ajal veel kohvikuteks, vaid teemajadeks. Mäletan, et küsisin kord vastutulijat kohvimaja ja see juhatas mu sõbralikult kohvipoodi. Aga kohvi joodi tee majadeski, mitte teed nagu Venejainajates. Kuigi kohv ei olnud soome omaga võrreldav. Toit oli restoranides hea ja odav, tõsi, natuke iseäralik näiteks sealiha, hapukapsast ega aga puhtus jättis soovida. Üldse oli tollaaegne Tallinn vene moodi räpane venepärasus oli mulgi kombel jätnud kõigele oma pitseri tänavanimedest ja poesiltidest alates. Nendel tõsi küll, oli allpoolteise või kolmanda keelena eesti keeltki lubatud. Mulle pakkusid eriti huvi nood äride sildid nagu piimapood, riidekauplus, söögimaja, raamatu ja paberikauplus, sissesõiduhoov ja nii edasi ja kõik muugi, mis oli kohmakalt ja vigadega kirjutatud. Ega ma muidugi olnud veel täienisti jõudnud kõrgemale sellelt tasemelt, millel eesti keel, soomlasest lugeja või kuulaja meelest tundus veidi lapselik tõesti naljakalt lapselik. Sellega võis minugi puhul olla seotud kas või alateadlikult kogu rahvasõbralik alahindamine, ehkki olin valmis kui teised seda tegid alati kaitsma rahvast, kes sellistes oludes oli vastu pidanud ja koguni suhteliselt palju korda saatnud. Hiljem ülikooli õppejõuna panin küll tähele, et koos sellega, kuidas lugupidamine iseseisva Eesti vastu tõusis ja see tõusis aasta-aastalt võeti keeltki koos kõikide selle ise ärasustega, asjalikult ja tõsiselt, mitte naeruga, nagu alguses. Mu esimene külaskäik eesti tallu oli meeldejääv peremees juba vanemapoolne tavaline talupoeg võttis mind vastu kui soome venda. Märkasin peagi, et maalgi peeti soomlast kõikjal vennaks ja vastavalt ka koheldi. Juba vallakool ja küladessegi levinud ajakirjandus olid teinud Soome tuntuks. Teadsin hästi, et meil tähendas virolainen haritumateski ringkondades üsna üldiselt midagi muud kui venda rääkimata meie lihtsate maainimeste teadmatusest. Kui 1906. aastal asutati tagasihoidlik üliõpilasühendus Soome-Eesti Liit, avaldas Helsingi rootsikeelne ajaleht selle sündmuse puhul pilkaja mureliku artikli uutel kultuuriteedel. Ja kuidas rootslased niisugustes asjades oma arvamuste ja maitsega ees nii soomlased järel kuivõrd teistmoodi oli, aga siin, Soome oma kultuuriga oli eeskuju. Aga neil endil oli hõimukultuur, mis soomes puudus ja mis eriti kui sellega ei seostu mingeid eelarvamusi, on vägagi lähedal südamekultuurile. See esimene mulje jäi kustumatuna mu noorde mällu ning vaid süvenes nii selle kui järgmiste retkede uutest kogemustest. Külaelu romantilised küljed olid ennekõike seotud noorsooga, kes minu arusaamise järgi oli eriti arukas ja ilmselt väga musikaalne. Kuidas muidu seletada sedagi, et peaaegu igal õhtul pühapäeviti, aga kindlasti kajas maanteelt otsekui orkestriviise seal liikus nii, et tolm ümberringi lendas salk poisse, kellest paar tükki mängis viiulit, mõni kaelaskantavat kannelt, mõni sarve, mõni lõõts, Monikut või venelastelt õpitud pala laikat. Ja kõik pillid saadi harmooniliselt kokku kõlama. Kogu küla teadis siis, et oldi minemas simmanile põhja tegema. Tavaliselt küla ühisele kiigele, mille kõrval oli peoplats ja kus helises kiige taktis ka tüdrukute laul. Ühel pühapäeva õhtu hakatusel, kui pererahvas oli kodunt ära, tuli naabertalu kaunisilmne tüdruk mu pööningukambrisse ja esitas häbeliku palve. Tuleksin õhtul kiigele tema kaaslaseks. Miks oleksin pidanud ära ütlema, aga pererahvast tuli koju ja kõik tulid kiigele kaasa. Mina pidin tüdruku pettumuseks suhtlema nendega ja nendega koos ka lahkuma, sest öösel ringi hulkumine oleks olnud kergemeelne ning soomlasel poleks sobinud külas olles näidata taunitavat käitumist. Ja Lauri getonen kirjutas veel. Ühel hommikul, kui läksime aeda tööle, oli perenaine pahas tujus. Maakirbud olid Osada kapsataimi ära söönud. Teed mööda tuli üks vana naine ja hõikas tolle tavapärase tervituse tere. Jõudu. Jõudu tarvis, mühatas teine vastu ja hakkas oma õnnetust kurtma. Oh, see pole midagi, minul sõid viimase, kui ühe ära räägi, hüüatas meie perenaine ka suutnud varjata oma hääle rahul olevat, kõla paha tuju oli kui pühitud teadmisest, et naabril oli läinud veelgi kehvemini kui temal. Ühes teises kohas, see oli aastaid hiljem Alatskivil, kiitles rikkas talu proua, kuidas ta oli saanud oma marjapõõsad vilja kandma ja kuidas naabrid selle üle imestavad ja võivadki tema poolest imestama jääda. Siit on näha rumal kadeduse joon rahva loomuses, mida hindasin kui ajalooväärtuseta pärandit unustades, kuidas õilmitsen meie endigi keskel ja läänepoolsel naabril, kus sellele on antud oma pidulik nimigi, kuninglik rootsi kadedus. Elame nagu too hea lihtsameelne perenainegi õnnelikus teadmatuses oma nõrkustest. Mõtlesin lõpuks toda naabrite vestlust kuulates. Andekust panin tähele ja panen veelgi sealses lihtrahvas üldiselt rohkem kui meil. Eks ole, silmatorkav iseloomu kärmuski mingis seoses andekusega. Mõte just nagu jookseks kiiresti. Elav iseloom peegeldub igal juhul keeles, kõne on kiire, aga rütmiline juba siis julgesin teha oletuse, et keelevormide suur kulumine on elava rahvusliku iseloomu tagajärg. Nii kirjutas Lauri Kettunen oma mälestustes oma esimesest retkest Eestisse 1908. aastal. Saates esinesid Lauri Kettus, eestindaja Jüri Valge ja ajaloolane Ago Pajur. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Saate aadress on Eesti lugu ät ERR punkt. Sel ajal, kui nad on ärtu nuud verevaradest tulenevad, on väikene Eesti riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu.