Tere, te kuulate kellelegi muusikat, minu nimi on Tiit Kuznetsovi. Kellelegi alguses tervitas meid kerge sadu tibutas kitarri noote ja seal pole ääres. Kui selle tunni lõppedes lõpeb ka eikellegimaa, on ka meeliani muusika tänane jõudnud välja mere äärde, kus tantsule tantsuviise mängib tõusule ja munale seesama soome sugu superkitarrist Raul Björgen, Hain, kes avas tänase saate vahepeal kitarrinootide Kibutuse ja meremüha keskel saab tuleva kitarri tor Laadosid, orkaane ja hoopiski unele vaid erimaastikke, mis enamasti all Raul Björgen Haimi ja tema ansamblikaaslaste kokku pintsel Tepp. Raul Bergenhain mängib meile nii hästi üksi päinis kui kohati isegi pisut Soome uue muusikaorkestriga Uumo aga mängib ka koos koosseisudega lagus koodž trio ansambliga Krakatooja fantons City. See oli Boschitse rajatud fantoomi linn üsna muutliku koosseisuga grupp Fenton City, mille üheks liikmeks ehk kasukaks oli tänane kellelgi maalane Raul Björgen. Haim. Boschitse oli Raul Bergenhan jaoks 1990.-te aastate keskpaigaks juba ilmselt mitmeteistkümnes võrdlemisi nimekas, vähemalt eksperimentaalse muusika valdkonnas. Rahvusvaheline koostööpartner. Londoni kollavariantide hulka mahtusid tolleks ajaks juba nii hästi Björgen, Aimi kitarri kolleegid Henri Kaiser ja Nikki skoopeni siis kui ka tša koduansambli juht või siis üleüldine ülemaailmne aeg-ajalt huvitavaid haagijalt kentsakaid projekte lõpmatult kiirusel tootev pil Läsvel. Aga samahästi mängis Raul Bergen Haim koos ka otseselt džässmuusika valdkonda või vähemasti sinna juuripidi algselt istutatud helikunstitegevate muusikutega ning olles lõpetanud 1900 kaheksakümnendatel aastatel oma sünnimaal Ameerikas Bostoni võrdlemisi prestiižikas muusikakolledži maakli oma pöördus esimesel veerand sajandit esivanemate kodumaa Soome sünnim Ameerika vahel pendeldama traal Björgen Haim enam-vähem lõplikult tagasi Helsingisse. 80.-te keskpaiku hakkasid juba ise õpetama kitarrimängu Sibeliuse akadeemias Helsingis. Ja tolleks ajaks oli tema mängupartnerite hulka siginenud ilmsesti üks olulisemaid maimu ja kunstilise kujundamise võimu õpetavaid tegelasi, keda Skandinaaviast tol ajal üldse noortel muusikutel leida oli. Laul mängis koos Edward Vesalaga tolle grupis või projektis Saunen siduri ning hilisema Deparaal Birminghami enda ansambli Krakatav plaatidel nõel. Esimestest neist plaadikatel kirjas ka guru Vesala tsitaat, mis ütleb. Ja Raul. Sa mängid kitarri. Hästi mängid kitarri, aga ikkagi kõigest kitarri, see, mida mina tahan kuulda, see on midagi muud. Mina tahan tuld ja sädemeid sabaga tähti ja taevasse tuisk, hoidrakette tsitaadi lõpp. Tolleks ajaks oli mingit tarri kõla, ilmselt maid trajektoore, millest Rezala unistas ja mida ta aeg-ajalt suutis Pirker toimetama ansamblis välja meelitada. Mitut pidi võib-olla kuulnud. Esimesi soovitusi, mille ameerika prestiižse koolis hariduse saanud Björgen aimaga Vesala suust kuulis, oli soovitus ära õpetada need kõik need reeglid mida talle koolis kätte õpetati ja hakata käima neid radu, mida võib-olla veel noor muusikalisele ette ei kujutagi. Me läheme siit. Ühesõnaga tsitaatidest, fantoomides, rinnast, laulbergenhaimi, 1990.-te alguse ja 80.-te lõpu vägagi hinnatud ja kummalist muusikat tegeva gruppi. Meelde mängib, eriti on see oluline järgmise pala valguses soome kitarrist. Eikellelegi mingi muusika, muusika. Jätkan loll kandis nime kõrvetav janu ehk inglismannide keeli reising, sääst, autoriks üksipäini Raul Björgen, Haim ehkki Uljasti rockis kaasa algul üsna vormitruult, siis aga nagu Berkinhimele grupile. Ta enamasti kohale mistahes reeglitest vaikselt kõrvale nihkudes. Virkel hõim enda sõnutsi olid Ameerikast tagasi tulles lisaks sellele, et kõvasti takk õhutatud Edward Vesala poolt oma külalisi radu otsima ka ise mõnevõrra tüdinud tollest koolist, mis tal Ameerikamaal kätte anti. Ühtpidi tundusetraal Bergelhain otsib oma kitarriga vabameelsust ja vabadust just nimelt rockis, mille vormilised raamid tihtipeale üsna tüütult puitunud kivistunud on. Ja teistpidi džässmuusikast, mille vabadust nii tihti hinnatakse ja ülistatakse, püüdis PERH-i samamoodi ümber või üle hiilida. Ta ütles, see oli üsna teadlik taotlus. Ja kui tolles jätson rollivas loos lisaks Bergel feimi kitarrile soleeris ka ei ole tagamegi nakatav Lätist saksofonist, pisipillide mängija, siis mõlemad mehed hiljem 90.-te alguseks juba vähemasti olid usinasti tudeerinud, mitte lihtsalt katsunud kõlaliselt kõige pealispintsemalt üle võtta. Mitmete maade muusikaid ei ole tagamägi, käis seda tegemas paani saarel. Rubjorkel Faimi maailma muusikaline isu ilmsesti oli veelgi mitmekülgsem. Aga nii või teisiti, Rockiliku vabadust Chessiga ainult kujuteldavad sidemeid säilitavad muusikat mängis Krakatav oma mitmel plaadil. Alatasa see lugu reisin sest oli pigem pigem erand kui reegel. Niisiis ajal 1990.-te päris algusaastatel, kui mujal maailmas enamasti möllas rokilähedases muusikas otse Rup muusika keskel meistri imis grunge kõigi oma Uljaste ja, ja mornimeelsete kitarrikangelastega siis Raul Björgen hõim, kes ilmsesti puht tehniliselt oleks võinud tol aja kitarri gurudest rokkmuusikas vähemasti enamuse lava alla mängida jäi suuresti tähele panemata. Ja kahtlemata seesuguse muusikaga, nagu tegi seda Krakatav, oli ka meistri meeldule raske loota. Niisiis kitarrigrupp, kes nüüd juba küll järgmises palas plaadil volism mängib ühte oma paljudest üsna abstraktsevõitu, aga samas kummaliselt kihutavatest hõredatesti väga õhulistest helipiltidest. Sellelaadseid saksofoni juhitud vaikus pärast tormipalasid meditatiivset teemasid on tihtipeale võimalik kuulda Jon koltreini päris erinevatel plaatidel. Jov koltrain koostasime Henrik siga on üks neist kahest muusikust, kelle loodu mõju eneseloomingule Raul Björgen Haim pole eales salanud, vaid pigem meelsasti tunnistanud. Kui nüüd Hendrixit. Eelpool kuuldut Krakatav loos päris kindlasti kõrva justkui hakanudki, ehkki Hendrik Silvial omad protämbientlikud meditatiivsed momendid siis koltreini rahu pärast pööristormi. See meeleolu oli sealt leitav kindlasti. Aga rahu, mis on nii pärast kui enne tormi võimalik. Ikkagi ümbritseb kõikvõimalike heligeerisid Raul Björgen, Haimi kitarriga lood maastikel. Niisiis nüüd siin esimene ja küll üsna lõheldane, aga ikkagi tormihoiatus, Raul Björgen, Faim koos uue muusika orkestri Kauma. See väike tormihoiatus teatava vasesisaldusega vase sisaldus uue muusikaorkestrilt Urmo on ühtlasi sissejuhatus suur ootuse juurde mille kirjutanud ja varsti ligi kuraditosina minuti vältel sel kujul, nagu ta mängitud, on ta üksipäini salvestanud Raul Björgen. Haid suru. Hobuse nimi on apokalüpsis. Ja ilmsesti on olulised mõlemad pooled nii viimsepäeva vihje kui ka Kalüpso. Tolle kummastavaliidsena teises osas. Apokalüpsis tasus Raul Björgen Hain esialgsel kujul kirjutama 1990.-te aastate keskel Soomes. Selle tellis Helsingi muusikafestival ja lootis, et nende noor kitarriguru kirjutab oopuse 100-le kitarristide seisusele meeletu kitarriorkestrile. Berkel Haim tekkima taandused leppis 42 muusikuga, ehkki kitarristi oli selleski satsis lipi ligikaudu 30 lisaks passistidele ja löökpillimängijatele ning 24 minuti pikkusena mängiti apokalüpsis esimene versioon ette just nimelt sealsamas Helsingi festivalil. Apokalüpsise olla ka praeguseks pikenenud, mõne aasta pärast lisapoole ligemale poole pikkust juurde saanud ning siis juba selle üksipäini salvestanud Ameerika plaadifirmale kunniform ja selle märtsi alguses selle avaldanud on apokalüpsis võtnud seesuguse kuju muuhulgas nagu teose kolmest kesksest osast. Järgneva rohkem kui tosina minuti jooksul võime mingi ettekujutuse saada. Niisiis kõigepealt nutulaul ehk moment siis osa nimega sööklus, ringid ja lõpuks ka apokalüpsise. Selles kohas seesuguses muusikalises hetkes keset neid kitarrikeeriseid võiks ilmsesti mängijas Raul Björgen Faimis ära tunda oma vaimu Velle või hingesugulase kindlasti Jimi Hendrix, näituseks sellest kuuldud loos. Viimane tükk sellest oligi Rol Bergulhaimi üksipäini salvestatud loobusaabukalüpsu nimiosa nimi. Teema tundis ära hindamist ja väärtustamist vääriva teosega Põhjamaade muusikanõukogu, mis aastal 2002 Raoul Berkelhaimi apokalüpsise eest esitas Põhjamaade nõukogu muusikat auhinnasaajate nimistusse. Tolleks ajaks oli Raul Björgen Haim. Üks neist vähestest muusikutest, kelle põhjamaanõukogu oma muusikaauhinna nominentide hulka oli valinud nii hästi helilooja kui ka instrumentalismi kategoorias. Paljudega pole seda juhtunud. Ilmselt pole väga paljudega eestimaalastest ja muusikahimuliste seda kellelegi ma kuulajatest juhtunud, aga mõnedega siiski, et nad Raul, kergel Faim elusast peast pisikesel ginaal mängimas näinud. Üks seesuguseid võimalusi Eestimaal oli 2001. aasta jazzkaarel Von Krahli teatris, kus Berkel Faimi tarri mängu sparringupartneriks oli avalikult Eestimaa sooäär kes mitte häbisse jäänud. Mida on hea märkida Alberkersoni puhul? Mida on vähemasti Soomemaal pärjatud terve süle ja seljatäie erinevate auhindadega teda nimetatud nii hästi aasta muusikuks kui aasta nooreks paremaks muusikuks joosta, parimat žessi, plaadi salvestajaks. On põhjust rääkida hääd palju kuhu poole pöörata, mees, kes on salvestanud nii hästi fini muusikaid helindeid, videot kui moderntantsuetenduste tarbeks kõnelemata. Vähemasti mõnest tosinast erineva koosseisuga salvestatud heliplaadist on raske ennustada. Ennustatav on, kuhu jõuate, ei kellelegi ma välja oma viimasele veerel, nagu lubatud, jõuame me mere äärde, kus kitarriga dirigeerib mõõna ja tõusu ja lainte vahtu. Raul Björgen, Haim veel ühes loos. Sellest hobusest apokalüpsist, sinnani aga juhatavad meid vaiksisti isegi tavatult vaiksest kolm meest, kellest üks taas Berkenhaim, kaaslasteks aga hinge Brict ootavalt laatel elektri ja akustilistel Basti ning Paal Nilsson love trummar. Seal eikellegimaasaade, mis kestab veel mina, lindid, kus need aitäh kuulamast.