Ei olnud sestsaadik suure maa peal käinud, kui see mede oma lipp Hermanni torni otsas jälle laksu vahkas. Mõtlesin, et lapsik, raamivad need kommunistlikud jäänukesed puhtaks ja teevad Tallinnale uue nõu pähe. Tänavu see oli kaks nädalat enne marti helistas väimees, et tule nüüd käima, et nemad said endale poisi ja mullivannioht, ta taevane arm, mul võttis Silva südame kaudu märjaks. Seitse aastat on tütar ja väimeespaaris, aga mitte ühtegi kasu pole sellest aega kuulda olnud. Ah, nemad said endale viimaks ometi lapse. Ah et kõik vannisünnitus ja muud vigurid, mis nad tänapäeval selle lapse saamise juurde teevad? No kas on ka terve ja petab ilusasti rinda? Et Kustas seda rinda enam saab, eks ta näsi juba muud kraami. Oh sa heldene, aegussow, mihukene küll, ah, et juba nõnda varakult muud kraami. Ei tea, mispärast tänapäeval need naisterahvad nõnda ahtra piimaga on? Minul olid noores põlves lendab ringi trennad. Vanem poiss tõmbas veel kolmanda eluaastani, jah, lei aga jalga vastu maad ja röökis eitanud tissi. No vetsin siis pealinnasõidu ette ja keerasin riide Kerst tulede ja peale. Oh sa heldene aeg, kui ma ennast kolm tundi olin, seda süles vurphinud. Oli rohkem vaadata kui väljanäitusel. Kas sa tead, küütkuub? Olin enda kutt, oleks eila riigikirikust laulatuse pealt tuld. Lapp kurrud, nenda viikiskut Soela väina lained silgupüügi aegu, valge Dremliga tall oli rindelt klassiks tõmmanud. Ma veetsin tervaseebi lehelist ja Uhtsin palja rinna nenda klaariks. Vasem silm hakkas vett jooksma, punased villasukad jalga, hiiu Ranti kingad. Sa sellekesed rinda nõelakkuda puusa pääle. Oh sarvist ülla, vaat kui mina Heltermaa sadama poole käin. Köik suuremõisa külarenn oli aia peal vaatamas ja Jüri otsa liisu küsis. Äi tea, mis läbu jaoks oma ahtri näta ületaletämmanud Mopakanud liisule vastamagi, muidu poleks enne uue kuu loomist Sadamasse jõudnudki. Noh, sadamasse oli praam juba ootamas ja tegi käikidele maha jäänud hiidlastele kõva jumala, käitu vile. Aga muu saare tagant puhkus, nõnda Keva tuul, et laikäik minu köit kuuesabad üle pea ringiratast. Tüürimees jäi selle peale nõnda juhmiks, kutt, angerjas õhtupäikese käes ja laebani laati tali poole tagasi. Vaat siis mina küsisin tüürimehe käest, kas sina, Jell silm pole siis enne hiiunaise ihu näinud, et sul endal raske grammestus peale tuli. Lõpuks saime ikka rohuküla sadama külge kinni ja seal oli tütar väimehega oma mitsubishi pentsiga vastas ootamas. Kui väimees minu onu vormi lähitõmbas ta sügavalt õhku sisse ja küsis, et mitu euroraha ma tahaks, kui ma iga päev pool tundi McDonaldsi ukse peal turiste tuppa tõmbaks. Matvalt kantse ukse umbes äri peale aega veetma ja küsisin hella häälega, see tähendab nende meelest kövasti. Kas poi jäiga ilusti üksipäini kodus too selle peale vastas, minu tütar. Jäi magama, jah. Aga kui sa Tallinnas meie uksest sisse astud, siis ära sa mitte oma kõva, palju IU häält tee. See meie poiss, see meie rotveileri Lord Christian King ei armasta valju häält ega valjuhiiu naeru. See meie poiss on lõpmata tundliku hingeelu ja õrnaks Süssikaga kohev.