Näitleja alustab Hamleti monoloogi. Just sel hetkel tõuseb ühe rea keskelt lenduri mundris noormees ja lahkub saalist. Näitleja nägu juhmistub pahameelest. Nii juhtus näitleja Joseph Touraga Jürgen Hoffmanni komöödias bluff ehk olla või mitte olla, mis esietendus Vanemuises 1998. aastal. Kohe kohtume näitlejaga, kes just säärases komöödia võtmes ja roll rollis esitanud Hamleti monoloogi. Lõks. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portreesaate peaosaline täna Aivar Tommingas kes lõpetanud lavakunstikateedri Kaheksanda lennu 1978. Sealt peale töötanud Tartus Vanemuise teatris. Temaga koos õppisid Merle Talvik, Margus Lepa, Raivo Rüütel, Tiia Porss, Heino Seljamaa, Toomas Suumann, Urmas Alender ja teised. Nimetan Aivar Tommingas. Rolle. Pearu jõudsime vargamäed. Karjak Jüri laudalüürika don lahtihüpe, Joosep Toots suvi, nimiosa seik spiri Mcbetis, Tubtšekk magamistoad, Jalmar hektel Metspark, Oskar hulkur Rasmus, söör David Vickers Williamile Bobi Franklin kuuni farss, Jonny vestmann pisuhänd Arno Tali, Madis Kõivu taliisa vaim, Shakespeare'i Hamleti tragöödia, väike onu, väikese onu saaga. Malvoolio Shakespeari Kaheteistkümnes ööpuussepp, Peeter kvins seik spiri suveunenägu, politseiinspektor gradok, Kristi kutse mõrvale. Silbert Borli kuuni Chapmani, mitte praegu, kallis. Gulogin Enkvisti näidend, Tšehhovi kolm õde. Aednik Chimm, Mesimees, teil Harding, lendas üle käopesa. Rein Kiviräha, Roomeo ja Juulia ja paljud teised. Muusikalirolle Joe Sugar ehk džässis ainult tüdrukud. Alfred P tuulitel ning Henry Higgins, minu veetlev leedi. Servantesed Ongi hote mees La Manchast tango lauljama Kaldi viita, feigen Oliver Heroodes sisus Grayst superstaar. Aivar Tommingas lavastusi. Lembit Eelmäe armastuse nelinurk, Kulno Süvalepa Emajõe ööbik Janseni tuha labida valitsus, sähveri must komöödia. Teatripäeval 2004 pälvis Aivar Tommingas kaks teatriliidu aastaauhinda muusikateatriauhinna ja Salme Reegi nimelise auhinna. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Aivar Tomingasega Vanemuise suures majas, näitleja garderoobis, viiendal mail 2004. Aivar Tommingas juba üle veerand sajandi oled siin Vanemuises vastu pidanud üle poole elu tuleb välja. Jah, on küll, jah, tuleb välja. Jah, selle peale pole mõelnud Eesti üle poole elu. Aga vastu pidanud, noh, seda? Kuidagi halvamaiguline või? Mul ei ole vastu, mida ta mulle ei meeldinud. Ja ei ole ka kuhugi mujale kutsutud kunagi või, või pole iial sellised uitmõttedki olnud, et vahetaks teatrit vä? Kui kutsutakse, siis mingiks konkreetseks projektiks, nagu eelmine aasta käisin, tegin Oliveri. Ja miks ta on natukene raske ka sõita niimoodi linnade vahel ja panna neid aegu paika teatris? Konkreetselt selle kohta peab muidugi ainult tänusõnad Vanemuise teatri vastu tulid korrigeerisin oma plaane, nii et ma sain seal osaleda. Aga jah, ega mul endal mingisugust initsiatiiv ei ole küll üles näidatud nende aastate jooksul, et kuhugi minna ja midagi muud teha, kui siin pakutud. Aga selle Oliveriga, kuidas sinna sattumine käis, kas tuli mingi konkurss läbida või, või kohe pakuti lihtsat rolli. Anne Veesaar helistas mulle, et kuule, mõlgus tahab sind kuulata, no ma ei tea midagi ja noh ega ma ei viitsinud eriti, aga Annel õnneks käis nii palju peale, et ma olen talle väga palju tänu võlgu, selles suhtes. Laulsin talle vanadest muusikalidest, mis mul on olnud siin Vanemuise teatris paar laulukest ette ja siis läksin. Vanalinnastuudio proovisaalis läksin naljas, natukese aja pärast tuli Annet soi, sa said siis maja seal vähegi rõõmustab selle peale tema oli nagu väga rõõmus selle üle. Selle osa või mul oli seal nagu, võtsin nagu tavalist tööle, aga pärast selgus, et see oli, see oli väga vahva töö ja ta oli auhind kale. Ja see ka veel õige küll. See oli tore, Dante, nagu neid auhindu sel aastal lausa hulgi, vist mulle. No mõnikord on kolleegid öelnud, et sa ei ole midagi saanud ja noh ma ei tea, ma ei ole sellest, Nad on teinud mingit numbrit, minu meelest on need auhinnad alati õigesse kohta läinud ja ma ei ole tundnud, et nad nad, näe nüüd keegi teine võttis selle auhinna ära, mis mulle peaks kuuluma. Seda ma ei ole kunagi tundnud. Üks väike asi on siin küll, et vot need asjad tulevad nagu hiljem tagantjärele või paljude auhindadega on niimoodi, et need on ka nagu mingis mõttes elutöö eest või nad ei ole ju konkreetselt tegelikult ma arvan, et näiteks noh, mees La Manchast oli, oli kindlasti palju õnnestunum rollina. Kui nüüd see Oliveri tegemine, aga tundub ka, et noh, et ilmselt antakse ka eelmiste tööde eest nagu, või ma kujutan ette, et see võib niimoodi olla. Näen selle mehe, ma olen täitsa või, või naise oleme ära unustanud, et anname, nüüd talvega hakkas, ta tegi eelmine aasta midagi, tegi Oliveri, noh, anname siis selle eest. Ma ei tea, kas see nii on, aga aga mulle tundub, et kindlasti on olnud paremaid töid, kui nüüd see. Muusikal kui žanr on nüüd viimasel ajal on sellest nii palju räägitud, aga milline su suhe sellesse on ja tõesti on ju väga palju neid ju erinevaid peaaegadega mängitud, et kust see laulu ajal pärit on? Oi ei tea, kus lauluajaline tunduda, siis nii paljugi, aga noh, eks ma laulan nagu iga teine draamanäitleja natuke viisi pean ja noh, kuna Vanemuise teater on kord juba selline kombinaat, siis hakkasin algusest peale. Opeoreetikest on ju tehtud ja, ja neid muusikale roll on jah, päris palju, ma ausalt öeldes üles lugenud kust need pärit on, keskkoolist juba tegime nagu ansamblit, mängisime Anne Veski, mu klassiõde, tegime koos bändidega kangist ja ja olid toredad ajad. Sellest ajast ma laulan, aga ma ennem eriti julgen häält teha. Aga kui veel natuke varasemaks minna, kust see näitlejaks saamise soov või see idee üldse tuli? See tuli niimoodi, et seda ei tulnudki. Ühel päeval ühest uksest sisse astuma sõbra õhutusel, kes ka sisse sai. Ise me tegime küll keskkooli ajal tegime siukseid musta huumoriõhtuid. Isegi niimoodi, et vahepeal, kui bänd tegi nagu vahe ja laval, siis siis tegime õunapuu Erviniga, kellega koos lõpetasime Rapla keskkoolis tegime tema õhutusel siukseid musta huumoriga avasümpani ulakas kokku ja neid oli vahva näha ja sealt nagu see kaasõpilaste ja õpetajate arvamus, et ma võiksin proovida sinna, aga ega ma sellest näitlemisest teatritegemist üldse midagi ei olnud ennem kuulnud, aga ja teatrisse võeti ka vägisi, noh tol ajal mäletan, käisin vist ainult Salme kultuurimajas kord mingi noorsooteatri etendust vaatamas, aga aga see on ka kogu minu teatri kokkupuudenäolisena. Lavakunstikateedrisse läksin, Kaarin Raid ütles hiljem, et teate, kuidas te sisse saite, mingi punt poisse oli ja siis ta ütles, et ega ma ei mäleta üldse, mis te seal tegite, seal sisseastumiseksamid, aga lavale tulite siis ma vaatasin, see, see, see, see see lihtsalt üles. Ja noh, enam-vähem siis punt, kellele ta kohe lavale ülesrivistus siis sisse. No ma vaatasin üle seda lendude saadet ja Kaarin Raid ütles seal niisuguse lause, et et ma ei valmistanud neid ette piisavalt võitluseks neid oma õpilasi või seda kaheksandat lendu, siis ma ei tea täpselt, mis ta mõtles, võib-olla mingit läbilöögivõimet või olelusvõitlust või kuidas seda kommenteerida? Jah, kui ta nii ütles, siis siis võib-olla ta mõtles midagi, midagi väga olulist tema jaoks minu jaoks ei ole nii oluline kunagi olnud. Et peaks nüüd ennast kangesti tõestama, millegagi kuhugi püüdlema, miskipärast läbi lööma. Koldits just rääkisime, ta lavastas meil käopesas, ta ütles ka, et miks peab inimene kogu aeg tõestama ja meil on niigi hea, teeme koos kunsti ja miks nakkuvad trügima ja rinnaga kuskilt läbi läbi murdnud, noh, ma olen ka ise seda meelt olnud. Ega ma ei ole tundnud puudust selles suhtes, et midagi kangesti saamata jäänud ja ma pean ikka midagi püüdma ja suutma midagi teistmoodi teha. Asi on selles, et Ma vist püüan väga-väga kohaneda ja mida suurem jama või mida ebameeldivam roll või mõnikord ka kehvem laasta, seda rohkem ma püüan mitte vastu töötada, vaid vastupidi, see innustab mind ennast mobiliseerima. Ma ise püüan ennast muuta kogu. Ma olin sihuke pehme natuur või üldse, see on üks huvitav probleem, et noh, et kas mängida kogu aeg ühtemoodi hästi või siis muutuda ühtemoodi hästi mängis kogu aeg Hermaküla. Mina ei oska niimoodi ja siis ma teistmoodi hüüdnud nagu asju ajada. Ma olen alati otsinud mingit karakterit või. Kohanemisvõime tegelikult teretulnud omadus näitlejale, et siis sa oled. Ma ise arvan ka seda, jah, ma ei tea. Ma ei julge seda välja. Aga kas neid vastumeelseid rolle on palju olnud siis pikkade aastate jooksul ja kas on neid neid ka, mida ei õnnestugi teha endale meelepäraseks ja kuidas siis minna lavale õhtust õhtusse? See on tegelikult jälle väga huvitav minu jaoks, sellepärast et mida vastumeelsus on, seda, seda mõnusam on, tunneb publiku ära, petnud. Esimene asi, meeldiv. Etteantud teemal Aivar Tommingas improviseerib tema kursuseõde Tiia Porss. Lavakõnes oli talvele oli arvestus, aga kevadel oli eksam ja lavakõne õppejooksude Kaarop. Juba enne seda kaalub, ütles, et tead, tüdruk, sina seda kooli ei lõpeta. Me viskame sinu välja. Jaja, aga vaata siis oli niisugune asi, et kuidagi minu tegemisi ja toimetamisi kõrvalt jälgis Krukov Jomaadli joad minust sama asi läbi elatud. Mina kuskil ei kõlvanud karbites, pulss ei kõlba mitte kuskile. Aga tead, ma leidsin hea lahenduse. Me läksime kipsiga kahekesi. Käkija, tee sina samamoodi. Aga ma ütlen sulle. Ja noh, nii omavahel öeldes pealinna puistata ka kõrvale Sakatsliku omasugune leida. Mõtlesin, et nojah, et aga äkki tõesti läheks kahekesi hakkan mina siis otsima, silme suunane peale peatuma. Vaatasin aga tingimata samasugune nagu minagi sihuke hüperenergiline. Ma mõtlesin, et ei vaadanud ja siis oli Urmas Ott. Ilus poiss, tark poiss. Vähegi nii tarka juttu ja muudkui noogutan, et on tark, kõik on tore. Vaatan, kuidas malka julgen, aga mul on niisugune tunne, ma vist isegi nagu ütlesid, aga noh, temani pareeris täiesti uhkelt ära aator. Mitte kedagi ei ole samu meie siis mina avastasin, et seina ja klaveri vahel musta plekk mantli all on ka keegi. Ja see oligi Aivar Tommingas Super flegma kuju. Ta oli nii ilmetu, ta jääb paistma mitte millegagi silma ja mina teda üldse ei märganudki. Ei märganudki, et selline poiss on meil üldse olemas. Kursusel mõtlesin, et no hea küll, et ma võtan julguse kokku, ütlen Aivarile, et head läheme kahekesi tegema. Sellepärast poegadega minema näitlejaks saada ei taha vedada, räitleks arvasin, lihtsalt asi pole selles, ega mina ka ei taha saada, aga asi on väljaviskamiseks. Koguja kuldi Jamutule labanustabane kava kokku. Kui ma panin superkava kukkus selline massi deklamatsioone seal oli, andsin Aivar kätte, et mõtlesin, et teen ennem prooviga fei midagi muljet. Nooniga arut vaatab, meid, ütleb jaa, proovida. Hakkame tegema kõik endine, iga minu etteastel on diagonaalselt rist peal, Aibril kõik hea. Aga siiski oli üks asi, millega siis kaalub palused, noh, töötage nii edasi. Siis me hakkasime kahekesi koos niimoodi nagu natuke proovi ka tegema, enne tundi läksime. Ja siis tuligi see murdehetk ja selleks sai Puškini luuletust tondid. Ja sellega siis kevadel, kui oli lavakõne eksam, kõige paremad tänu sellele luuletuse lõpus, Me hakkasime teineteist tunnetama. Me kasvasime nagu natuke niimoodi kokku ja siis Aivar hakkas, oleme külvid. Lepina pilvi tiirleb too Marlen uisuvalg stega arbiteri. Pilkukuure vaevalt kiire pool lund, taevas on hall. Sõidan sõidan naljale vingelt. Niuke hääl hakkab hingel rätutel vahel. Miks ma niimoodi panime, erinevalt seda tähendab ses suhtes oli see mure nagu sellega murtud ja pärast seda ma enamik kunagi karpe suust ei kuulnud, et ma viskan sind välja. Ja vaata, ma ei tea kusagil, kas oli kolmanda kursuse talvel peale erialaarvestust, Harri Rait ütles, et tead, ma viitsin endaga kost Tartusse aga see ei tule üksi, et ma võtan Aivariga kaasa. Ja nii me siis tulime kahekesi 20 78. aastal Aivar Tartusse. Ja me esimeseks etenduseks Aivar kohe jälle koos hakkasin mängima leid Süvalepamehed ja naised siis kaameraid, lavastas arbuusi, julmad mängud, siis me oleme laudalüürika koos teinud siduri lahti kõik need tolle aja nii-öelda need hästi minevaid ja hästi niuksed kuumad tükid. Siis oleme kõik Raivoga koos mänginud. Ja tänu sellele, et me oleme nii palju koos teinud, oleme laval just nimelt lavapartneritele, me tunneme 11 läbi ja lõhki. Pea, Aivar rist on mul olnud selles suhtes suur, ääretult suur abi. Kui mina olen omadega puntras. Ma ei leia endas üles nuppu, kuhu ma pean vajutama, et kõik loksuks paika ja lavastab mind aidata ei oska, seda mind ei tunne. Ja siis mina olen alati öelnud Kulai brokoli, mine saali. Oh ülla. Münamis masust ikka seal vahid, mõtlesin, mine, mine vaata, ütle mida ma pean, kus läheb valesti, mida ma pean tegema? Ta istub seal 10 minutit pärast kas siis vaheajal või siis peale proovi lõpus tuleb täpselt mulle üles, kus mu vead on ja kõik loksub pärast paika. Kuuldemängurolli on Aivar Tommingas seal kaks. Mõlemad aastast 1989. Kuulame katkendeid. Ants A Man polügoon. Troll taksojuht Vladimir Arro kõrgeim määr. Tunnistaja Peterson. Režissöörid Aare Toikka ja Astrid Relve. Partnerid Lembit Eelmäe. Herta Elviste. Kas teete ühe pika sõidu? Ning kui pika paaritunnise peab mõtlema, ma tasun korralikult. Oleme rääkinud. Kuule, me jaamad on kõik vait. Ega teid ei sega, kui muusika mängib mängigu, pealegi linnas on nüüd kaks päeva sihuke jama olnud. Kurrat küll niuke möll. Noormees, kõige loll. Võimulolijad hoolitsevad ikka, nende võim püsis poisile suur loosung tehtud, et nii põlevad kord kõik ta võimumehed ja valitsejad. Aga valitsemise mõnu võtab suuremalt jaolt mõtlemishimu ära. Ajutiste mõtlemise ootamisest pole kogu ajaloo vältel suuremat kasu olnud. Rohkem tulu nende maalöömises tulnud. Aga nutt ei aita. Nutmine, kulla proua, ei aita. Nutma nii kostaks üle maailma. Valitsejad teevad maailma koordis, hoiavad tema kõrvad hoolega lukus. Muidugi. Mul on teile üks palve. Miks siin nüüd vaikselt mõelda? Palun, kuidas soovite? Oleme maailma lõpus kohal. Aga ilus on siin küll, kiitluski sõidu eest ja siin on tasu. Fotod pea kinni peremees, või seal? Ma ei ole röövel, mismoodi? Vähemalt pool, võtke tagasi. Jäägu teile mälestuseks. Veider meeldetuletus. See paik on täiesti oma, ütleme ikka, imelisi võib-olla sõjaväepolügooni tehtud. Tunnistaja Peterson, Juri Carloviks. Kellena te töötate? Olen veoosakonna ülema asetäitja, kus te viibisite Kaheksandal september numbril, kui ladudes puhkes tulekahju perroonil arvasin, et põleb. Mind ei huvita, mida te arvasite, mida te tegite, tulekahju ajal? Tulekahju algas, jooksis vaksaliülema reakov minu juurde ja küsis, kus manööverdusvedurid? Mina ütlesin, need sorteerivad seisma jäänud vaguneid. Aga tema ütles, et vedurid tuleb kiiresti sorteerimiselt ära võtta ja saata, tulekahju kustus, mina ütlesin, tema ütles seltsimees, rehv, süüalune orje ja tema ütles, et toiduained põlevad nii. Teie võtsite dressini ja sõitsite koos temaga sinna sõitsin vedureid ja vagunit numbriga 13654, nägite kõigepealt tee ja see jäi teele ette. Kuidas vagun sinna sattus? No ma arvan, et tulekahju ajal lükati paguneid, kuu juhtus ja edasi. Edasi läksid seltsimehed või süüalused Oriehovs, kohv ja vaatasid vaguni üle. See oli poolenisti põlenud, suitses kergelt. Nad käskisid vagunit veduri ees ajada. Kas te teadsite, mis vagunis oli? Ma arvasin, et toiduained, aga täpselt ei teadnud, Jako uute vaguni lükkasite jaama varjualuses kooda, hiljem kadus. Ma ei tea. Ma tean ainult, et vaguni juurde seati kohe valve tunnistaja Peterson, kas te saite toiduaineid, mis siin nimekirjas seisavad? Ei saanud, kuidas see siin seisab, teie nimi? Ma ei tahtnud, eks. Need olid marjaküpsised, mis olid vees känkra tõmmanud, aga siis ma niisugust toitu söönud. Te kuulate portreesaadet hiirelõks. Peaosaline Vanemuise teatri näitleja Aivar Tommingas. See ongi minu juures tegelikult võib-olla kõige tähtsam, et ma olen kohutavalt kohusetruu inimene. Muid suuri selliseid näitlejale vajalikke ilminguid ma enda juures ei ole täheldanud. Tegelikult ma olen ikka seda meelt küll Houstonis lask ütles, et eetika on ikka see kõige tähtsam. Jah, seda ma arvan tõesti. Kui sa oled juba teadis näitleja lossis peab ju ka mingisugust talendikest olema. Muidu Tõllerdad, eks ole, noh, peab sundima ennast kogu aetud tegelikult sundima? Absoluutselt kogu aeg. Isegi kui see roll on hästi meeldiv ja mõnus teha, sa pead ikkagi sundima ennast lavale minema ja mida aasta edasi, seda raskemaks läheb. Kuidas nende lavastajatega on nendega õnne olnud, kas on kedagi, keda sa oma lavastajaks nimetad? Jaa, on küll. Alguses oli Kaarin Raid, koos tulime aga ta läksitajates nagu kiiresti ära ja nüüd on siis oodatud veerand sajandit ja kui nüüd tulid Mart Koldits, siis ma arvasin, et jah, tema võiks olla ka, kellega tahaks väga koos töötada. Aga siiski noh, muidugi algus oli, oli super. Temaga oli väga vahva, kui ma nägin, kui, kui ta nagu ühe lausega paneb paika karakteri tuuma. Ma nägin seda kõrvalt, kuidas minu kolleegiga parajasti rääkis tema osast ja ütles selle ühe lausega ära. Ja ta nagu oskab ikka vist küll seda sisulist tööd ikka väga hästi teha. See on minu jaoks kõige tähtsam sisuline töö. Vormini jõuame ikka ükskord, aga, aga see sisu paika panna õigesti, see on kõige tähtsam ja ma arvan, et seda Mallus oskab väga hästi. Aga see noor Mart Koldits, mis tema väärtus on? Mart jah, on veel rohkem nagu hinge puhunud, uuriv ja seda psühholoogiat uuriv see mulle väga sobib, ongi noh, selles suhtes nagu Ajad muutunud, et nüüd nagu enam lauatagust tööd ei tehta, see ei ole nagu enam üldse in või, või kuidas öelda, et tullakse kokku? Ma ei teagi, mida tehakse, minnakse, kohe, pannakse asi paika. Ma võin ta ju ära teha, aga mind huvitab alati inimese, isegi kui seda võib-olla tükkis vaja ei lähe, aga mind huvitab alati rääkida, rääkida hästi, palju rääkida sellest asjast. No viimane suur rääki oli Panso, keda noh, ma nagu mäletan natukene tema tihti seitsmenda lennu omad, ütlesid, rääkis oma tükid valmis. See on üks huvitav omadus ja noh, mul on see väga sümpaatne, sellepärast et ega ma ise ei viitsi eriti midagi teha, on natuke laisakene ja siis ja kui räägitakse ja kui ma hakkan tundma, et see jõuab minusse mu sees hakkab midagi tööle, siis ma tunnen, et ühel hetkel panna ahi valmis, ilma et ma noh, väga otsiks ja püüaks seda laval või proovisaalis, otsiks kangesti läbi oma keha või mingite teiste võtetega, kui ma tunnen järsku, et lavastaja räägib minu jaoks osa valmis, on mulle hästi meeldiv ja selles suhtes Mart Ta oskab jaa. No aga see nähtus, kelle nimi Kaarel Ird oli, keda sa oled parodeerinud väga tabavalt. Kuidas nüüd teda tänaselt distantsilt iseloomustada? Ta oli tõesti nähtus ja väga positiivne nähtus minu jaoks. Mina sain hästi läbi, ta kutsus ikka teinekord enda kabinetti ja rääkisime elust ja teatrist ja ja ta oli selles suhtes vapustav mees. Ta oli nii selle teatri küljes, et see oligi tema elu. Praktiliselt siin ta elas, kuigi nojah ööseks viidi jälle autojuht, võttis ta peale, viis Volgaga jälle koju, eks ole magama, aga hommikul olid jälle platsis, ta tegeles kõigega absoluutselt. Praeguses teatrisituatsioonis ma näen tihti sõda nagu asi läheb pinnapealseks või siukseks. Ei, ei ole niisugust meest, kes kelle jaoks Vanemuise teater näiteks oleks tema elu, aga tirdi jaoks oli. Siin oli kõik, kõik oli talle väga tähtis ja ta ei olnud sihuke türann või ta oli vapustavalt kihvt, teda oli niivõrd mõnus vaadata kõrvalt, kuidas ta tegutses sõja, see oli näitlejale lausa noh. Kes oskas vaadata. See oli, see oli lausa noh, pilu temaga koos töötada, aga muidugi samas noh, kes ei osanud sellest asjast nagu mõnu tunda sellest sellest Irdist kui nähtusest, vot neile läks raskeks asi siin teatris tihti ja nad sattusid temaga konflikti, aga minul on temaga ainult positiivseid mälestusi. Sa mängisid Pisuanna Westmanit niimodi Irdi šnitiga, et kas need kaks meest on kuidagi ühe nimetaja viidavat? Ma ei osanud midagi muud teha ja siis ma hakkasin Merle karusoo-le välja sellise variandi. Seda istus ja. Ja nii ta jäi, aga ei ei neid asju ei. Seal ei ole midagi muud kui lihtsalt väline vorm. Sa oled ise ka lavastanud. Mis põhjustel? Minul avastamist? Need on kõik olnud niimoodi, et on tuldud minu juurde, kuule kas sa ei saaks äkki proovitad, võtad endale selle või ma ei ole ise kunagi neid vist on olnud kümmekond neid lavastusi, mis ma olen teinud, nõndanimetatud lavastused, ma võiks neid nimetada, sest ega nad eriliselt midagi ei olnud, aga ma ei ole ise kunagi tahtnud, et käiks nüüd kellelegil järel ja tahaks kangesti lavastada. Kõige esimene oli Emajõe ööbik ja ma arvan, see on ka ainukene enam-vähem hea asi, mis mulle täitsa meeldis. Ja see oli, noh, Kulno Süvalepa hästi õnnestunud materjal muidugi eelkõige tänu sellele tuli tõesti hea näitemäng ja Liina Olmaruga muidugi seal ilusas rullija, Koidula nõia. Kas see asi sobis ja tuli kuidagi välja ja päris nüüd viimastel aastatel ma ei ole isegi üritanud midagi. Ma tahaks, et keegi lavastaks, ma tean küll, mis asju, aga, aga keegi tulemuga tegema. Ma tahan teha Tšehhovi näitemänguga, mängida ma tahaks kõike, mis Tšehhov on kirjutanud ja lavastanud, vajaks ka ja kõik tahaks ainult tšehhiga tegeleda. Minu jaoks niivõrd lüüriline, poeetiline, kaunis armas õhku, et ma ei tahaks teda kuidagi mingis mõttes eriliselt näha, lavastada, mängida, tahaks kuidagi selle selle Aimsama üles leida, mida ma Tšehhovis tsehhis nagu näen, aga mida ma ei oska sulle praegu välja öelda, mis on. Kas peale Tšehhovi on veel niisuguseid meelisautoreid? Võiks olla näiteksTennessee Williams, kui sinna Ameerika poole pöörduda. Kunagi kooli ajal see klaasist loomaaeda mängitud Mart Pukk lavastus. Ega ma ei ole ju uurinud, ma ei ole mingisugune näitu mängude luge otsija, et teen seda, mis antakse parasjagu ja ma olen üldse see, kes mängib seda, mis seinale üles kirjutatakse ka ma ei käi kellelgilt midagi palumas või, või otsimas endale mingeid tükke või? No ma arvan jah, et Williamsi ool bioaegne Ameerika draamakirjandus võiks olla üks neist küll. Saate nimi on hiirelõks natuke Hamletiga seostub, et kuidas sa sellesse Williamisse suhtud? Ja William on, on vägev tragöödia, meister komöödiaid, nendest nendest me ei saa nagu eriti aru, no mul jäär siis selles suhtes juba muidugi on üks mu lemmikuid kindlasti olnud. Ta on nagu raske meie jaoks vist või siis ei lähe need lavastused nagu pihta, milles tuleb tehasest. Nad on tõesti naljakad, mõnusat näitlejale. Aga noh, lavastused nagu ei anna välja seda, mis mulje äär tegelikult on. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutit näitleja valikul. Aivar Tommingas valis Anton Pavloviga Tšehhovi novelli. Vint kuuleme selle lõpuosa. Ametnikel on käsil isevärki kaardimäng. Käin välja riiginõuniku, viska vàlja peale, mingisugune titulaarnik või kubermangus. Milleks meile tulaarniku vaja, meie virutame pers soolinigagi. Aga meie anname sinu veressolinile vastu hambaid vastu hammelme rõõnikov Alt, lähete kolmega toogepressoli lagedale, ei maksa teda nurjatud midagi varrukas peita. Minu naist puudutavad päris sooli, mitte ei mõista. Ja soovimata kauem teadmatuses olla, avas peres sooline ukse ning astus valvetuppa. Kui ametnikud, et oleks ilmunud sarvede ja sabaga vanakurat ise ta poleks neid nõnda hämmastanud ja ehmatanud, nagu ehmatuse hämmastas nende ülem. Oleks nende ette ilmunud möödunud aastal surnud ekse kuutor. Ja lausunud neile hauatagusel häälel, tulge minu järel põrguinglid paika, mis on kelmide jaoks valmis seatud ning hinganud nende peale haua külmust. Nad poleks nõnda kahvatunud, nagu nad kahvatasid peressolinit ära tundes. Jehhovilakas ehmatuse tõttu koguni nina verd jooksma. Kulakjevitšilaga tekkis põrin paremasse kõrva ja kaelaside läks iseenesest lahti. Ametnikud viskasid kaardid käest, tõusid pikkamisi püsti, vaatasid üksteisele otsa, suunasid oma pilgud põrandale. Minuti jooksul valitsus valvetoas vaikus. Toredasti nende kirjutajate aruannet ümber alustas peres sooline. Need on arusaadav, miks ta nõnda armastate. Aruandega jännata. Mis te praegu tegite? Silmapilguga teie ekstsellents, sosistas siseduulil. Kaardikese silmitsesid. Puhkasime pressorinastus laua juurde, kehitas aeglaselt õlgu. Laual lebasid mitte kaardid, vaid tavalist formaati. Päeva pildid, mis papi pealt maha võetud mängukaartidele kleebitud. Päeva pilte oli palju. Neid silmitsedes nägi pressolini iseennast, oma naist, rohkes tema alluvaid tuttavaid. Milline mõttetus. Kuidas te seda siis mängide meie seda välja mõtelnud, Teie ekstsellents? Jumal hoidku, me võtsime ainult eeskuju sellelt ära, selliseid hoolingudes te mängisite. Ma nägin kõigi, kuulsin, kuidas ta mind Rovnikkoliga, lõide kõhklejaid, ega ma sind ära söö, jutusta sviis luulin häbemise, kartis kaua aega. Viimaks Kuperesooli hakkas vihaseks minema, kannatamatusest turtsuma, punaseks tõmbuma, täitis ta käsud. Kogus kaardid kokku, segas, need asetas lauale laiali, selgitas igal portree, Teie ekstsellents on samuti kui igal kaardil oma mõttetähendus. Nagu kaardipakis, nii on ka siin 52 kaarti, neli masti kroonupalati, ametnikud, märtud, kubermanguvalitsus, ristid, rahvahariduse, ministeeriumi teenistujaid ruudud. Ja potid on riigipangaosakond. Tõelised riigi nõunikud on meil ässad, riigi nõunikud, kuningad, neljanda ja viienda klassi isikute abikaasad, emandad kolleegiumi nõunikud, soldatid õue, nõunikud kümned ja nõnda edasi. Mina näiteks siin on minu pilt, olen kolm. Sest olles kubermangu sekretär, kas on, näe mina olen siis järelikult äss, ristijaks Teie ekstsellents abikaasaga, emand. Originaal mängima õige, ma vaatan järele. Pressoling võttis palitu seljast, ühistus umbusklikult naeratades laua äärde. Tema käsul istusid ka ametnikud ja mäng. Algas valvur Nazar kes hommikul kell seitse tuli valvetuba pühkima. Olin rabatud. Pilt, mida ta harjaga tuppa astudes nägi, oli niivõrd rabav, et ta mäletab seda nüüd isegi siis, kui ta, olles end purju joonud, meelemärkuseta maas, on peressolin kahvatu, unine ning sassis juustega seisneda. Jehhovjeesia kõneles tal nööbist kinni hoides sa ometi aru, et sa ei tohtinud Šepeljovi välja käia, kui sa teadsid, et mul on käes kolmega sviis tuulinil, olin rõmmnikov naisega kolm gümnaasiumiõpetajat ja minu naine Jehoova pangarahvas ja kolm väikest kubermangu valitsusest. Sa oleksid pidanud krõskini välja käima. Särab vaata, et nemad kroonupalatist välja käivad. Neil on oma tagamõte. Ekstsellents, käisin välja titulaarse, sest ma arvasin, et neil on tõeline kullake, nõndaviisi ei tohi arvata. See pole mäng. Niiviisi ei ole ainult kingsepad. Sa mõtle järele. Kui kula keevitš käis välja õuenõuniku kubermanguvalitsused, pidid sina maha viskama Ivan Ivanovitš Kremlanski, sest sa teadsid, et temal on Natalja Dmitrijeva kaheteisega Jegoordiga kooritsiga. Sa rikkusid kõik ära. Ma tõestan sulle otsekohe, istuge härrast, mängime veel. Roberi. Minu üks unistustest on mängida tüki milles ei ole lugu, aga on kohutavalt põnev vaadata, tähendab, puudub täielikult igasugune narratiiv. Ja laval toimub miski asi. Aga mis veel aru ei saa, aga näitlejatel on suured kired, suured tunded ja mingeid asju aetakse. No ma olen mõelnud natuke sellel teemal ja olen oma noh, mõttesse kirjutanud mingisugused read sellisest näitemängust. Aga, aga noh, eks ta natukene natukene raske, komplitseeritud on ja kuna ma kirjanduslike andeid eriti ei evi, siis ma ausalt öeldes ei julge selle asjaga rohkem tegeleda, aga aga unistus ta siiski on. Ja teine asi, mis ma tahaks teha, on teatriseep tähendab mitte teatrist, vaid vaid oleks selline näitemäng, mida üks hea kirjaneitsi või keegi kirjutab niimoodi ja siis läbi hooaja mängivad näitlejad, seda näiteks ütleme noh, ma ei tea, mingi lühikese tüki lõpus, ütleme iga nädal või üle nädala kannavad ette uue osa ja siis müüks abonoment pileteid sellele ja terve aasta jooksul näiteks noh ütleme 20 osa kirjutada ja niuke seep, mida ei ole vaja üldse harjutada paar korda tulla kokku ja siis mängida laval publikule niimoodi, et mõne repliigi kaupa toimub tegevus siis pöörleva pöörab teise stseeni ette tulevad uued näitlejad, kes on parajasti aktide vahel oma osa just üle vaadanud, ütlevad oma teksti ära, juba pöörab, järgnes pilt ette ja nii edasi ja nii edasi mängida sellist asja. Et Ma kujutan ette, et võiks olla täitsa võimalik huvita näitlejatele ja üldse mitte ei tohiks muidugi pingutav olla. Ta peaks hästi kerge lahe mõnus olema. Eks ta kapostnikuks kujuneb ja ausalt öeldes, ega ma seepi-seepi ei saagi teisiti suhtuda kui noh väike iroonia tuleb ikka sisse, ma tunnen, ma tahaks tõsiselt, et, et tõeliselt noh, tädid, kes saalis istuksid, saaksid sellest naudingu, aga ma kardan enda pärast, et ma ise muutun väga irooniliseks selle asja juures ja, ja selles suhtes jälle jäämist tegema. No kui hästi sa ennast komöödias tunned? Starsis, ma tunnen ennast väga hästi. Mulle meeldib neid kergekaalulisi forsse teha, sellepärast et tegelikult nad ei olegi nii väga kergekaalulised näitlejale, seda peab ikka päris suure jõuga mängima, ta ei lase sind eriti noh, nii lõdvalt asjasse suhtuda. Aga mulle meeldivad need mingit rei kuunid või mida on siin tehtud kaika mõningad? Üldiselt ma arvan, et see ei ole üldse minu pärisosa, vaid ma olen rohkem tegelikult sihuke õrnahingeline lüürik, ma tahaks hoopis midagi sellist mängida, aga seda ma olen hästi vähe saanud nagu teha. Samamoodi nagu ma muusikatki, kui ma teen ju mängin hästi lüürilist ja aeglast ja bossanova on mu lemmikstiil, nagu ma olen teinud, mõned lood ise ja esitanud neitsin. Teatris mõnikord ja Shakespeari kohvikus oleme mänginud ja see on see stiil, mis tegelikult, ega ta nii üldrahvalik ei ole ju, et noh, et kõik peaks ta kangesti Kaipima, aga ma ise ei taha nagu teist muusikat teha. Ja muusika tegemine on hobi, et et siis ma teen ainult seda, mis mulle endale nagu meeldib, pakub. Veel korraks selle koomika juurde tulles Hannes Kaljujärv ütles, et see Aivar Tommingas koomika, mister, piinlik on see täpne. See oleks mulle suur au, ma pean teda noh, geeniuseks lausa viin on mu lapsel hästi meeldima tütrele, mis on üheksaaastane, tema töötada paremini kui mina järgi, mulle tundub, et piin on välja töötanud täiusliku karakteri. Seda teatrilaval ei kohta nii palju, sellepärast et aega on alati vähe. Tükid tulevad nagu konveierlindilt ja töötada välja üks karakter, mida näitleja võib ükskõik millal, ükskõik kus kohas ükskõik millises situatsioonis esitada, vot see on see täiuslikkus. Ja, ja selles suhtes on Atkinson saavutanud täiuslikkuse, seda võib ükskõik millal valla piin, eks ole. Aga võib-olla jah, siis, kui ma Hirdi teen, et siis ma tunnen, et midagi sinnapoole, et ma võin olla nagu Irdi moodi isegi mõelda või suhelda, või noh, ma võin kohe võtta nagu tema kuju või selle poole peaks, ma arvan, näitleja püüdlema, et see kuju, keda ta mängib, oleks täiuslik ja selleks nii tore ju, kõik oleks täiuslik. Kuulame nüüd Aivar Tommingas esituses kassilaulukest stailsi muusikalist inetu. Sa võid linnurki kraapida, kui linn vajab. Ja kõik alla v harutada here naise. Kas siis ta, kui sind tuppa jäetakse? Ja või vabal nurka lasta kuisu toitsold petaks. Juutiootootja koib kõige helgem, mis mul siiani on meeles. Sõimest on oti budist. Suvised ööd. Seada sisse, nii ta ta ära. Läheb. Etteantud teemal Aivar Tommingas improviseerib tema kolleeg Andres Dvinjaninov. Mina teadsin, sellised näitlejad nagu Aivar Tommingas enne Vanemuisesse minekut päris hästi, sest et mina kui niimoodi põlisvõi päris tartlasena nägin ju, mis toimub linnas ja Vanemuise mäge käis üles-alla tihti üks mees, kellel oli samm, oli väga pikk, nii ühes kui teises suunas minnes ja ta ta suund oli nagu kuu aega, väga selge, ta teadis, kuhu ta läheb. Mulle tundus, et üles minnes läks ta teatrisse tööle ja alla tulles läks ta koju. Tal ei olnud nagu kunagi sammussellist kõhklusi. Äkki nagu läheks siia paari või äkki peatuks siin, teeks ühe suitsu võtta kuidagi tundus alati, et ta teab, mida ta tahab, ta teab, kuhu ta läheb, ta teab, mida ta tegema hakkab, pärast nagu temaga tuttavaks saades ja isegi tahaks öelda, sõbraks saades sain ma aru, et jah, Ongi, nii Aivarit on päris raske tema teelt kõrvale meelitada. Olen seda Emajõe suveteatrit tehes mitmeid kordi üritanud ja mitmeid kordi on see ka õnnestunud ja on hiilgavad rollid valminud Aivaril näiteks suveunenäos. Kuins käsitööliste teatrijuht oli üks säravamaid selles etenduses Toomemäel minu arvates või vana Ronja röövlitütres või kasvõi etendusest teisel pool Andres Noormetsa lavastuses, siis Aivari publiku endale saamise oskus see kõige magusam näitlejavõime on väga tugev. Aivar on väga eriskummalise eluterve teatrisse suhtumisega näitleja, tema nimelt ei kuulu. Võib-olla nüüd täna juba kuulub, aga siis, kui mina seitse aastat Vanemuise teatri näitlejate liitu vedasin, siis tema sinna liitu ei kuulunud. Sest ta ei pidanud seda vajalikuks. Oma seisukohad kõlasid umbes nii, et kui sind ei ole laval, siis ei ole sa näitleja ja kui sind ei taheta teatrisse kui näitlejat, siis ei ole sind ka sinna vaja. Ja see on, pean tunnistama, väga elujõuline, väga terve suhtumine. Aga missugune näitleja on Aivar siis kõigepealt tulebki keelele just see mõte, et ta on aus näitleja. Nüüd minnes edasi, kui töö peale hakkab, siis muutub Aivar üheks eriskummaliseks näitlejaks. Siis me saame teada. Trupis on ükski inimene, kes tahab saada teada kõike ja, ja kes uurib ja puurib ja otsib vastuseid küsimustele, mis kellelegi teisele üleüldse pähe ei tule. Et ta võib luua tohutul erinevaid kontseptsioone asjast ja kõik, kes temaga kaasa lähevad nii-öelda avastavad ühel päeval, et homme on esietendus ja me oleme siin arutanud igasuguseid erinevaid asju, edu täpselt, aga et kus on minu roll ja siis saabub esietendus Aivaril roll ammu valmis tavaliselt Me näeme vihjeid sellest juba lugemisproovis. Esimeses ja Aivar on alati puhtalt kaldale ujunud. Aivar on väidetavalt ja seda väidan mina. Eesti üks parimaid näitejuhte. Neid, kes just nimelt otsivad ja heas mõttes urgitsevad telkide tagant ja telgivaiade alt ja seest veel mingisuguseid põhjendusi tõlgendusi, inspireerivad näitlejad annavad talle materjali ette, et näitejuhina Aivar äärmiselt sisukas. Kui asi jõuab lavale ja on vaja teada valgust ja lava pööramisi, keskus sisse tuleb, siis muutub, või noh, on nii palju, kui ma olen märganud Aivar natukene ükskõikseks edasi, nagu eriti ei huvita, teda huvitab tegelaste sisemaailm. Minu jaoks on nagu koomiline žanr see, kus Aivar on nagu Kalaviis. Ja. Ma ei tea üldse, kuidas ilma temata Eestis komöödiaid tehakse. Mida kujutas endast käberlinskite klubi kass Dvinjaninov, Tommingas olid selle põhiliikmed seal Vanemuises. Kristjani Tommingas olid tõesti asutajaliikmed nagu ka vist mäletatavasti Ain Mäeots. Klubi idee tegelikult seisneb eluterves huumoris, ehk siis võimes naerda iseenda ülevõimes naerda äparduste üle, mis meid kõiki päevast päeva eriti laval teotsejaid tabavad. See film meie jooksis kultusfilm, kus Jüri Järvet kõverlinskit mängis. Mis asi? See väikese näitleja traagika või üldse väikese inimese, miks mitte ainult näitleja. Et see on lummav, see on kaasakiskuv son, nii kurb, samal ajal aga samas ennast sellesse situatsiooni teadlikult asetades meie olemegi need kõik tegelikult see ühel perioodil mõjus äärmiselt vaimuka. Meil oli peaaegu pool filmi stsenaariumit, uus uus filmi stsenaarium, näitlejast, kes töötab tänapäeva teatris ja kellel ei õnnestu miski ja, ja kes ometi annab endast parima, kes tuleb hommikul kell kuus ja alustab tööd oma hääle ja keha ja füüsise ja kõigega. Tegelikult klubi inimestest, kes seal nagu valel ajal vales kohas mängisime nagu sellist mängu. Ja see oli just siis nagu eneseirooniline ehk väikene, selline ka enesekontroll, et kus maal meil kaob huumorimeel ära. Kust maalt me ei kannata enam nii-öelda elutervet kriitikat enda aadressil ja muutume närviliseks ja läheme kinni, et näitleja peab olema lahtine, peab lahtine olema ka iseenda suhtes, ta tohib kapselduda, kaitsta ennast kogu aeg paaniliselt, see on esimene märk sellest, et vist ei ole õigel alal. Inimesed jagunevad uneharjumuste põhjal Lõukesteks ja ööbikuteks. Kuidas tunneb end näitleja ametis lõokese tüüpi Aivar Tommingas? Mina tulen õhtul etenduselt, ma kukun kohe magama ja magan juba ka teise vaatuse ajal, õnneks rahvas ei pane seda tähele. Panen väga varase unega vara, ärkan hommikul üles. Ja see on huvitav refleks üldse. Nii kui kell sele tuleb lavale hakata haigutama. Mitte sellepärast, et magada tahaks, vaid tuleb mingisugune närvi haigutus või tuleb peale. Hannesega teeme seal mesimeest ja oleme puhkeruumis pikal ja täpselt korraga võtame nii kui kell seitse. Aga see hakkab üha rohkem töölise tsirkus hobuseefekt, et nii kui pitsaga lüüakse, nii sa oled laval ja oled osas pead pead särama ja, ja, ja ja noh, jah, eks oleme juba vist nii vanad kalad, et enam-vähem tuleb see välja küll. Rõõm sellest jälle pedant nagu publiku ära. No siin oli hobidest juttu, mis veel peale muusika sinna rubriiki kuuluksid. Omal ajal sporti ka tehtud, aga nüüd jah, pole nagu enam viitsinud. Käisin veel jooksmas isegi mõned aastad tagasi, nüüd enam. Eks ma olingi tugitoolisportlane, ütleme püüan maailma spordisündmustega kursis olla, istudes teleka ees. Ma tunnen, kas seda, et kuni ma olen hästi paljud töös teatris saan mingisuguse, täiesti piisava füüsilise koormuse laualt ja see on ikka oluline küll, eriti kui see on muusikalide, see annab ikka päris suure mahvi füüsiliselt, niiet et spordi tegemine noores eas muidugi võib veel teha, aga hakkan juba 50 saama. Noh, mis heka enam pead, käin korvpalli mängimas või? Lausa kergemalt, kergemalt tuleb läbi saada. Vererõhk on ka natuke kõrge ja päris nii pingutada enam ei taha, aga suvel sõidan muidugi palju jalgrattaga. Ja, aga jooksma lähen ka kindlasti. Ma arvan Mõnes teises ametis kujutaks ennast ette või? Siiamaani on mul unistus olla. Mulle meeldis kangesti puid maha võttes aega. Kui ma olin hästi pisike, siis ma siis ma kartsin, et ma lähen kindlasti seda tööd tegema, aga kas minu jaoks Družba saag ja leidnud, et äkki ma pean selle kahemehe saega hakkama nühkima, et see on äärmiselt raske töö, see oli mul ainuke kartus väiksena. Ma tahaksin mingit sellel metsaga seoses mingit tööd teha. Üldse viibida rohkem looduses. Aga siin oled aasta läbi nagu oled, sa oled siin teatris mõni päev, ma ei saa oma talusega sõita, mis on siit suhteliselt kaugel ja ja Rapla lähedal. Siis jääb ikka ainult suvine aeg seal olekuks. Ka midagi ei ole teha. Nii, ta on. Hiirelõksu peaosaline oli Vanemuise teatri näitleja Aivar Tommingas. Tema soovil kõlas saates Antonio Carlos Šobimmi muusika. Hiirelõksu seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.