Teatrihooaja alguses on olnud ikkagi põhjust rääkida ka Estonia seltsist. Kui Estonia alustab oma hooaega, alustab ka selts oma hooaega. Homme on seltsi esimene kokkusaamine uuel hooajal. Seltsi esimees Aarne, miks seekord on kokkusaamine õiduvitav mitte tavapäraselt Estonia talveaias teisipäeviti kell kuus vaid hoopiski hommikul pool 10 ja väljaspool teatrit. No see kokkusaamine on tõesti natuke eriline, ma loodan, et inimesed tulevad sinna Ani väline omamoodi nimelt homme hommikul kell üheksa, kolm, ent me lubasime minna tulla Rocca al Mare vabaõhumuuseumi kohtuda seal Tallinna looduskaitse seltsiga ja teha natuke üheskoos talgutöid. Aga talveaias siis alustame 28. septembril ja me oleme külla kutsunud Eestile raadio uue direktori Margus Allikmaa raadioprogrammidest ja televisiooni raadio ühendamisest ja nendest teemadest kindlasti härra Allikmaa meile räägib ja vastab ka küsimustele siis oktoobris. Meil on kavas kõigepealt Paul Pinna ja Estonia teatri teema. Esiteks Estonia hakkab ikkagi sinna 100-le lähenema, teiseks tuleb meil kammersaalis siin Katri Kaasik-Aaslav Vi lavastuses välja Teatriromanss. Selline Algub rand, kus ongi tegelasteks pinna ja Lauter ja Erna Vilmer ja teised Estonia algusaastatega seotud tegelased. See on omamoodi ka üks põnev ettevõtmine, et üle pika aja meie katusel toimub jälle sõnateatri etendus. No siis me läheme Kadriorgu kalossi ühiselt vaatama Madalmaade kunstinäitust. Novembris räägime Heiti Talvikust seoses tema 100. sünniaastapäevaga. Teeme üle pika aja kajale sügisballi Mustpeade majas ja Pelgulinnas Me tähistame kadripäeva. No ja siis on see jõulukuu, kus meil on ka juubilari akadeemikut, Hillar Aben ja Mihkel Veiderma. Kutsume külla ajakirja akadeemia esindajad ja päris aasta lõpul pärast jõule, siis Me tähistame Hendrik Krumm, nii seitsmekümnendat sünniaastapäeva. Räägime tema laulmisest teatriteest itaalia laulu koolistes. Hendrik Krumm oli ka esimene mees pärast sõda, kes pääses taas Itaaliasse oma oskusi täiendama. No nii see on, ega me siin midagi uut pole eriti välja mõtelnud, aga aga noh, Estonia seltsi vanaselts ja traditsioonid on ka toredad, mõnikord. Kui vilgas on Estonia seltsi liikmete osavõtt nendest igakuistest kokkusaamistest. Ma ütleksin, et kuskil veerand on seltsi liikmetest see aktiiv, kes tuleb iga kord sinna talveaeda ja kes kannatab ära noored, vihased, teist laadi kirjanduse esindajad või kuulavad kaasaegset muusikat, need on ühe põlvkonna esindajad, kes tahavad olla meie areneva eluga kursis. Ja noh, me oleme kümneid kordi ütelnud, et probleemgi kindlasti on selle noorema põlvkonna kaasamine. Agame diskorokiõhtut igal juhul korraldama ei hakka, sest sellega me võistelda ei saa ega kavatse. Vaatan, et seltsi liikmed ja nende tuttavate kaudu on ikkagi imbunud siia tasapisi selliseid, juba 40 aastasi inimesi kelle peale me oma panuse peamegi tegema tulevikule mõeldes. Ja kui noorem põlvkond oma oma majanduslikud ja turistlikud huvid on kõik ära rahuldanud, küllap nad tulevad siia taas. Räägime natukene sellest homsest ettevõtmistest talgutest Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Mida siis Estonia seltsi liikmed seal peavad tegema? No ma arvan, et me aitame koristada seda territooriumi ja me oleme korra varem ka käinud seal sest et Meri uhub igal päeval randa sinna rämpsu ja ja see territoorium nii suur, et ega oma jõududega seal ju matuseni kunagi ei jõua kõiki töid ära teha. Nii et ma arvan, üks paar tundi vabas õhus liigutada on kasulik kõikidele nii noortele kui vanadele ja ma väga tuletan meelde, sest kui me need kavad välja jagasime, oli veel maikuu ja ja võib-olla paljud ei mäleta, et laupäev, 11. september üheksa 30 on kõik Estonia seltsi liikmed oodatud Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Kas labidad rehad tuleb endal kaasa võtta või saab need sealt muuseumi poolt? No need saame muuseumi poolt, aga ma arvan, et päris kõpskingades viigipükstes ei maksa sinna tulla. Kui juba varasemast kogemus on olemas kas seltsi liikmetele niisugused asjad meeldivad, sellised ettevõtmised? No ma arvan küll jällegi teatud supile seltsi liikmetest, vabaõhumuuseumi üks tore koht. Me oleme seal teinud ka teist laadi veel sügispidusid kus me sööme seda taluputru ja istume seal laua taga. See on üks tore õhkkond, kus inimesed natukene rebivad ennast lahti sellest Kesklinnarütmist ja autode mürast ja mõtlevad, et alles see oli, kui meie vanaisad peaaegu seal sellises talutares elasid või oma töid tegid ja tunnistasid mingisugust luulest või muusikast või Eesti Vabariigist ei tohi ka neid ära unustada, kui see vabariik meil olemas olnud olemas on taas Sester, et mitte midagi ei antaks kingitusena. Iga asja eest tuleb tööd teha. Heas mõttes võidelda ja hea seista, nii et. Eesti riik peab olema omale kindlale vundamendile asetatud.