Neljas põli kätte vana, et noored. Ja nüüd teie eesti lugu. Tänases saates räägime ristiusust ja muistsetest eestlastest. Enne veel, kui algas muistne vabadusvõitlus ristisõdijate vastu, stuudios on arheoloog Tõnno joonuks ja Piret Kriivan. Alustame võib-olla sellest, et missugune pilt oli maailmas ei ole üldse. Et oli kolm suurt usku ristiusk, islam ja budism võib nii öelda. Võib nii öelda olen ma kõigepealt paika ajalised raamid. Et räägime siis ajast umbes 10. 11. saad tähendas siis seda, et Eestit ja Eesti ala mõjutasid. Või mõjutas tegelikult suuresti ikkagi ainult üks religiooni kristlus. Kokkupuuteid budismiga on erinevate perioodide uurijad oletanud, aga need on jäänud ikkagi väga spekulatiivseks. Ja kui oli ka kokkupuuteid islamiga, siis need olid pigem selliste üksikisikut tasandil ja pigem seotud kas mingite kauba retkedega. Aga me ilmselt ei või rääkida islami kui religiooni mõjust Eestis. Ja tõenäoliselt ka mitte üldse kuskil siinkandis. Meie olime põhiliselt ristiusklike haardes, võib öelda. Ümbritsesid meid igatpidi. Just 11. 12. sajandil moodustuski siis siia Põhja-Euroopas see selline imelik paganlik kiil, nagu seda vahepeal ka nimetatud, kus Skandinaavia on juba kristlik piirkond. Ristliku on ka kogu lõunapoolsem, Euroopa ja kristlik on ka Venemaa. Nii et jäigi siia tänapäevane Eesti ja Läti ja Leedu ala ja ülesse põhja veel 12. sajandi keskpanga nagu Soome. Ja meist loode poole jäi selline suhteliselt segane ala, mida Vene allikad on küll pidanud endale alluvaks kristlikuks territooriumiks. Kuid mis ilmselt siiski nii väga kristlik veel ei olnud. Mis seal oli ala, kus elasid siis vadjalased karjala, vepsa ja kõik see, mis läheb edasi valge mereni välja. Ei, me pidime olema tegelikult siis ristiusust ikkagi väga tugevasti mõjutatud. Kujutan ma ette. Kindlasti kontaktid olid ja kindlasti ei pea paika selline oletus, et kuni 13. sajandi alguseni nüüd eestlased ei teadnud ristiusust mitte midagi, elasid oma õndsat tagant nõelu. Et pigem võib ikkagi arvata, et nad teadsid, tundsid kristlust väga hästi. Ja ilmselt me võime rääkida ka kristlikest mõjudest ja tõenäoliselt ka kristlik kristlastest. Võimalik isegi üksikutes kristlikest kogudustest Eestis enne 13. sajandi valdust. Kas nende kristlike koguduste kohta on ka mingit tunnis materjali tõendust või on see spekulatsioon oletus? See on siiski pigem spekulatsioon, ehkki on terve rida allikaid, mis võiksid seda kinnitada. Siin esimene kohe meelde tuleb, on Bremeni Adami kroonikas, kus on öeldud, et Kuramaal on ehitatud kirik ehk siis kontekstis 11. 12. sajand ja pesti kirikuid ja eesti kogudusi on mainitud ka osades teistes Euroopa kroonikates, mõnedes saagades ja kirikute kohta on üksikuid. Kuidas nüüd öelda tõendeid Kaarheoloogilisest materjalist? On arvatud, et kirik, kristlik kirik eksisteeris 12. sajandil Tallinnas. Kristlik kirik oli ilmselt ka Tartu selle kolmeteistkümnendat sajandit ja ka terve rea Saaremaa ja Läänemaa kirikute kohta on arvatud, et selle koha peal võis olla mingisugune kristlik hoone ehitis. Juba enne kolmeteistkümnendat sajandit. Kelle ehitatud see võis siis olla, oli see siis eestlaste ehitatud või oli siis mõnede vallutajate ehitatud, kes tulid ja läksid. Aga jõudsid kiriku ära ehitada. Ilmselt ühelt kuidagi niimoodi laia lauaga lüüa, et kõik kirikud ehitati nüüd siin eestlaste poolt või kiki liikuda ehitati siin vallutajate poolt. Ilmselt ikka erinevatel kirikutel oli erinev ajalugu. Tallinna kui suure kaubakeskuse kiriku taustaks võiks pidada just kas siis skandinaavia kaubitsejad kes võisid teinekord ka pikemalt aega kohapeal resideeruv ta. Sama on oletatud ka Tartu kiriku kohta, kuid just Saaremaa kirikute kohta on arvatud, et neid võisid püstitada juba ka kohalikud pealikud kes ükskõik mis põhjustel siis olid omaks võtnud ristiusu. Ja põhimõtteliselt võime oletada kohalikke ehitatud kirikuid Viru maalsest Virumaalt, teada meil ka täiesti kristlasest eestimaine pealik siis Henriku kroonikas mainitud kuulustabeliinus. Ja kui ta tõesti oli korralik kristlane, siis nende jaoks on oluline ka kogudus ja koguduse ühine palvemaja, et siis oleks pidanud ta velynus oma kihelkonda ka väikese Kilikumist. Mis põhjustel võidi ristiusk omaks võtta? Kas see oli see, et midagi selles usus meeldis või või oli see kasulik või tunti lihtsalt, et ristiusk tuleb niikuinii nagu me mäletame kirjandust, siis ilmselt enamus kuulajaid lugenud Mait Metsanurga Ümera jõel näiteks kus siis ühe vanema Vello õde leini, kui ma ei eksi, oli tema nimi võtab vastu ristiusu puhtalt sellepärast, et ta leiab oma isiklikule hädale õnnetusele sellest lohutust. Kindlasti neid põhjuseid on olnud palju. Ja kui me hakkame siin nagu nendest kõige varasematest veidigi kaudsematest põhjustest pihta, siis on ennekõike Skandinaavia allikatest on teada rida lugusid. Kui Rootsi, Norra, Taani viikingid asuvad mõne kristliku kuninga teenistusse, tema ihukaitsesse, siis lasevad nad ennast ära ristida, et ühest küljest kindlasti hõlbustab sulandumise kohalikesse oludesse. Aga teisest küljest oli ilmselt maksev ka selline kontseptsioon, kus religioon ja mingid jumalad olid seotud mingi kindla geograafilise piirkonnaga. Ja see on ka saadades teada rida lugusid, kus Skandinaavia paganlikud kontekstis olevat kaupmehed. Kui nad lähevad kristlikele maadele kaubitsema siis lasid ennast enne ristida, et ka kristlikku maa kristlasest jumal nende kaubitsemist tunnistaks. Et selliseid nagu natukene kaudsemaid, kristluse tunnistamise ja ristimise vastuvõtmise põhjuseid on olnud terve rida. Aga kindlasti võis üheks põhjuseks olla ka see, et tõesti lihtsalt tunti, et tegemist võib olla tugev oma jumalaga ja tugevama religiooniga, mis on lihtsalt kasulikum. Me oleme harjunud selle mõttega, et kui me räägime ristiusk, siis, et selle tõid meile tule ja mõõgaga sakslased, nüüd me oleme natukene kõnelenud sellest, et tegelikult olid meil kokkupuuted ristiusuga varemgi, mitu sajandit varemgi jääb meie, kõik, meie naabrid olid ristiusklikud, naabrid. Me teame ka seda ka selles samas sarjas rääkinud venelaste sõjaretkedest Eestisse. Mis sõjaretked olid, venelased olid ju ristiusklikud. Venelased olid ja ütleme siis 10. sajandi lõpuks vähemasti formaalselt olid nad ristitud. See kõlab ka huvitavalt just sellepärast, et, et me ei saa, kui öelda, et 10. sajandi lõpuks elasid Venemaal ainult kristlased Christian viseerimis protsess on ju alati olnud selline üsna pikaldane ja kui me võtame ka Eesti kasvõi eesti näitegi siis me ei saa öelda, et 1227 elasid Eestimaal ainult kristlased. Et jah, me peaksime, et olla võimalikult täpne, siis võiksime öelda seda, et et Venemaal ja formaalselt Kristianiseeritud. Aga millised olid Vene sõjaretkede eesmärgid, siis ma usun, et siin pigem võiks rääkida ennekõike maksustamise ja röövretkedest ja vähem vast siis misjoni sõdadest, et vene poole pealt on sellist sõjalist risti usustamist teada vähemasti märksa vähem. Ja vene leidub, pissid ka ei, ei räägi nii väga või vähemasti oldi rõhuta nii seda kohalike elanike ristimiste, nende pööramist, uude usku. Et ei saa öelda, et Jaroslav Tark ja mis dislahv ja teised tulid siia mingit usku tooma. Jah see võis olla üks kaasnevaid asju, aga see ei olnud kindlasti nende peamine eesmärk, mitte nii, nagu olid siis läänepoolsed sõjad. Aga ometi väidetakse just, et Venemaalt on pärit ütleme siis ristiusuga seotud sõnade papp, ristiraamat. Jah, ja see on täiesti selline, üldlevinud arvamus, et Venemaalt on tulnud see esimene ja kõige varasem, mis seal ehkki viimased uurijad on sellele vastu vaielnud. Aga siin sõnade puhul üldse siis laensõnad üsna tihti muudavad oma tähendust. Nii et me ei saa ainult sõna laenu järgi öelda tuli ka selline ideoloogiline muutus näiteks vast kõige paremini tuntud ja Eesti inimese jaoks üksnes religiooniga seonduv sõnal näiteks haldjas mida peetakse siis Saksamaa laenuks germaani laenukest olla tähistanud algselt konkreetselt karja karjavalvurit ehk siis karjust ja lahendamise käigus on siis sõna saanud eesti keeles hoopis religioosse tähenduse muutunud haldjaks, ehk siis kaitsevaimuks põhimõtteliselt selleks samaks karjusk ehk kes siis valvab. Aga jah, sellel sõnal haldjas algselt religioosset tähendust ei ole olnud, et nii võib-olla ka nende sõnadega papristi raamat see on võimalik, ehkki me kindlasti ei saa välistada ka seda vene poolset varast, mis olid nii nagu Skandinaavia poolt on seda tulnud. Aga lihtsalt meie probleem on äkki hoopis allikates. Vene allikad lihtsalt ei kajasta seda, sest vene allikate jaoks ei olnud see, mis ei tegevus võib olla nii oluline. Ja seetõttu on see jäänud suuresti kroonikatest välja. Läänepoolsed mõjutajad, ütleme niimoodi, need ei olnud mitte sakslased, tol ajal veel mitte, kes saatsid siia oma misjonäre Tol ajal tuletame siis uuesti meelde, et me räägime üks, 10 11 sajand ja 12. Et sel ajal oli kindlasti neid mõjutajaid mitmest erinevast piirkonnast ja ennekõike me võiksimegi rääkida Rootsi, Taani ja ka Põhja-Saksamaa. Ja ilmselt olid need esimesed ristiusumõjud, käisid kaasas koos kauba ja sõjaretkega. Et siis lihtsalt mungad liikusid koos kaubitsejad ega, ja kindlasti oli nende laiemaks eesmärgiks saada ka need seni mitte ristitud alad mingisuguse piiskopkonna võimu alla ja nii on ka teada. Vist sai korra juba mainitud, et Euroopa kroonikates on räägitud Eestimaal olevatest piiskop kondadest mis justkui kuuluksid siis kas Uppsala või Bremeni peapiiskoppi. Alla ja seal oli nimetatud ka juba Hestjat. Just Eesti, et mida on peetud siis tõesti eestiks. Mida aga selle kroonika järgi nüüd tõesti täpselt geograafiliselt selle hästi all mõeldi seda me ei tea, kas selleks võiks olla näiteks ainult Saaremaa või võiks selleks olla ka mingisugune osa Mandri-Euroopast, Mandri-Eestist või äkki näiteks hoopis üldse kurama, seda me täpselt ei tea. Mis rahvusest olid need esimesed misjonärid ikka Skandinaaviast, pigem Skandinaaviast ja kui on juttu olnud sellest, et olid misjonärid teistest rahvustest, kes meile usku tõite, et kas on teada ka peale tabel Liinuse niisuguseid eestlasi, kes uut usku õppisid ja siis seda levitasid? Jah, neid on ja teada on neid nii saagadest, hoolas püha saagast kui ka mõnedest Euroopa kroonikatest. Et tõesti oli siis Eesti soost või vähemasti Eesti päritolu inimesi kes õppisid siis mungaks kristlikus Euroopa maades ja kes seejärel tulid siia tagasi, et siis Nende õpitud uut usku uuesti nagu eestlastele kuulutama hakata. Ja neid on teada terve rida. Ja põhiliselt kuuluvad need teated neist just niimoodi, 11.-st 12.-sse sajandisse. Kes need olid, kui need terve rida teada on, siis? No üks on näiteks Nicolaus ilmselt ei või selle nime tagant aga oletada siis, et tema nimi oleks olnud ka Eestis Nikolaus pigem sai ta ristimisel endale uue kristlikku päritolu nime. Ja see oli päris päris selline levinud komme, et paganlikud nimed unustati koos oma paganliku minevikuga. Muinas-Eestist rääkides siis see kõige käegakatsutavam materjal ikka ka selles nende sajandite kohta on ju kalmed ja kalme kultuur, mida see räägib ristiusu kohta. 10. 11. 12. sajandil. Danieli tõlgendamine on üsna keeruline ja seda näidanud kogu tõlgendamise ajalugu, et, et sõltuvalt uurijatest need tõlgendused ühe ja sama kalme kohta võivad üsna laialt varieeruda. Praegu viimased uurimused väidavad, et, et me kindlasti saame rääkida kristlikest mõjudest Eestis ja Eesti kalmistutas just 11. 12. sajandil. Ja põhilisteks tunnusteks on siis tavaliselt toodud just ida-läänesuunalise matmisel, kus pea on siis matud läände. Teiseks ilmutada alustati matmisaga, see on nüüd selline natukene vaieldav asi, et kui klassikalise kristluse ja klassikalise Euroopa kommete kohaselt tuli tõesti inimene mata ilma igasuguste panustata siis Eestis on veel isegi 13. sajandil kirikuaedadesse maetud inimesi, kes on üsna rikkalike ehetega. Et ilmselt oli siis täiesti lubatud veel see, et inimesed, kristlased tõesti maatika kirikuaeda siis piduriietes ja rikkalike ehetega, ehkki sellise korraliku ja ja range kristluse järgi ei olnud see lubatav ja kolmas oluline Jaanus kalmistutas kristluse kohta oleksid siis ristikujulised ripatsid, mis siis võiksid viidata sellele, et inimesed tõesti on kristlased olnud ja on selle sümboliks selle tunnuseks, riputanud endale kaelaga risti. Kas hauakalmete peale ka hakati panema? Ristikujusid? See on nüüd selline keeruline probleem, see on üsna tõenäoline, et midagi sellist testi kahjuks nii pinnas ei säilita sellest ühtegi märki. Ja seetõttu me ei saa öelda kindlasti, et näiteks tõesti iga matus oli markeeritud ristiga nagu tänapäeva teine võimalus on see, et kas seda ka nii väga tehti, võimalik on ju ka see, et lihtsalt kalmistu pühitseti ja kalmistu alal oli üks üldine suurist. Et iga iga hautsis ei pruukinudki eraldi olla veel ristiga tähistatud. Hauakive ei olnud. Me ei tea praegu ühtlegi hauakivi, mida võiks doteerida 13.-st sajandist varasemaks, 13. sajandi ka tuleb küll terve rida hauakive ja just selliseid, mis kuuluksid päris 13. sajandi algusesse, see on siis selle muistse vabadusvõitluse või ka ristisõja aegadesse 1200 kahekümnendat aastat siis. Ja ehkki nende puhul need on hauakivid, mis on siis levinud ennekõike Saare ja Läänemaalt ja nimetatakse neid trapetsikujuliseks ja nende kivide puhul on teinekord püütud täiesti näha paganlike jooni, see tähendab siis eelkristlikke religioosseid mõjusid näiteks siis odaga relvastatud mehed ja ka joogisarved, mida nõnda kivide peale graveeritud. Aga viimased uurimused viitavad küll pigem sellele, et tegemist on ikkagi korralike juba kristlikul perioodil tehtud hauakivid, sinna alla maetud ikkagi korralikud kristlased ja ilmselt enamus neist võiks kuuluda ka ütleme siis mitte-eestlastele, vaid pigem just rootslastele, sakslastele, kes siia selle vabadusvõitluse käigus sattusid. Ehkki on mõned hooplaadid, mille puhul võiks oletada tõesti, et sinna alla maetud ka eestlane. Eks üks hauaplaat, mille peal on kujutatud siis mehe figuuri, kellel on tõrvikuga müts ja labakindad käes kindlasti matmine ei olnud siis Euroopale jälituskristlikule Euroopale üldse kohane. Küll aga on sellest jälgi nii meie keskaegses matustes kui ka rahvusdiskussioon just rõhutatud, et vahetul peaks olema käes siis suurt suli, kindad. See aastatuhande vahetus oli niisugune suur segu kõigest, lasen aru. Ühest ja teisest ei olnud puhast mitte midagi. Millal üldse mingi religioon on olnud puhas, mille me saame üldse rääkida mingisugusest puhtast religioonist? Täpselt samamoodi ei ole ju olemas puhast kristluses, ka. Kristlus on segu paljudest erinevatest usundites alates siis ja turismist üle Kreeka-Rooma ja lõpetades siin sama skandinaavia usundiga või ütleme siis kogu selle Põhjala usundiga kõige tuntum näide kasvõi seesama jõul. Et sellist asja nagu täiesti puhas religioon ütles, et see on üldse üsna üsna selline spekulatiivne. Seesama ristikujuline ripats, mis lahkunutel kaelas oli, et kas see võib olla ka enne juba Eestis olnud, Risto on ju üsna universaalne kujund, tegelikult. Kristjani universaalne kujund, kindlasti risti kujutist kasutati Eestis kindlasti ka enne kui, kui üldse hakati kuulma midagi kristlusest. Meie ristikujulised ripatsid, mis on ikkagi täiesti erilised ja täiesti kindlat tüüpi ja need ilmuvad 11. sajandil ja nende puhul on huvitav just see, et nad jäävad kestma kuni 13. sajandi alguseni. Ja huvitav ongi, et 13. sajandil, kui maa ametlikult Kristeniseeritakse, kaovad need ristikujulised ripatsid ära. Ja see on siis viinud mõned uurijad Heiki valgu just just sellele mõttele, et ehk ei olegi need ristikujulised ripatsid seotud mitte kristlusega vaid pigem mingite eelkristlike väe ja Jõu kujutlustega. Et jälle see kõik on tõlgendamise kinni, et kuidas me ühte või teist eset vaatama ja seda, et need ristikujulised ripatsid võivad olla seotud just mingisuguse jääväe või jõu kujutlustega. Sellele viitavad ka mõned matused, kus inimese kaelast leitud. Neid ristripatsid terve rida. Et harilikult peaks nüüd olema siis vaid üks, aga kui nüüd ristikujulisi ripatsid on tõesti neli-viis tükki. Mida rohkem, seda uhkem, ilusti, mida rohkem, seda uhkem ja see tähendab seda, et neil lifti töölistel hüpatsitel on ilmselt suhteliselt vähe ikkagi ühist selles kontekstis siis kristlusega, et pigem võib tõesti seal kujutad ette kasvõi isegi mingit sellist skeemi. Suheldes ülemele kristlastega, kes olid ilmselt siit eestist lainutele tundusid üsna võimsad ja nähes, et nende usundiliseks sümboliks on siis kasutatud risti et võeti siis lihtsalt ülese usundi sümbol rist ja hakati seda kasutama kui mingisugust maagilist suure väega eset. Kui sümbolitest juba juttu on, siis praegu on väga aktuaalne üks sümbol, mis on kurikuulsa tähendusega haakrist, kes muinaseestlastel ka kuskil haakristi oli. Kindlasti oli haakrist on ju täiesti selline universaalne termin ja rääkides meie kõige vanimatest säilinud haakristi tassinud toonitada seda, et sõna säilinud sellepärast et meieni on jõudnud ju ainult tõesti murdosa sellest esemelisest materjalist, mida inimesed kasutavad minevikust siis vanimad haakristikujutised on meil rooma rauaaja ketas sõlgedel kus siis on ilusti täiesti selge ja korralik haakrist näha. Aga haakriste on kujutatud ka meie vöökirjadel ja ilmselt kõige kuulsam Agrist, mida ilmselt pea kõik teavad, on siis Karja kiriku laes, sest ega see kolmjalg ju põhimõtteliselt midagi muud ole kui, kui haakristi üks teisenditest. Emis sümbol, mis kahjuks on omandanud. Kuidas me siis ütleme, negatiivse imidži just nende matusekommete juurde tagasi kõige esimese juurde lääne suunas ida-lääne suunas matmine. Mis see tähendab ja miks, miks see iseloomustab ristiusku? Lääne-ida suunaline matus on kristlaste jaoks oluline ja just seetõttu, et viimsepäeva kujutluse järgi siis Kristus tuleb idast. Vestlus on ilmselgelt on seal juba seotud siis päikesega sest päike tõuseb idast ja inimesed maeti siis lääne-idasuunaliselt pea alati läänes. Et siis kui algab viimnepäev ja inimesed tõusevad hauast siis esimene, mida nad näevad, ongi siis kristus. Sellega me jõuamegi selle abstraktsem osa juurde sisuliselt mida võib arvata, kui palju ja milles, missugused olid põhilised erinevused ristiusu ja muistsete eestlaste uskumist vahel ja missugused olid sarnased, neid oli. Kindlasti neid sarnasusi oli ja kindlasti oli ka erinevusi. Siin võib-olla igaks juhuks, terve selle jutu jooksul on meeles mõlkunud üks, üks mõte, mis ma tahaksin praegu välja öelda. Rääkides praegu kristlusest ja rõhutades seda kristlust, siis võib äkki tekkida selline natukene kummaline mulje, et, et tegelikult olid siis 11. 12. sajandil kõik siinse ala elanikud kristlased et nii me kindlasti ei või öelda, et pigem see vahekord on ikka hoopis teine ja, ja neid kristlasi oli tõesti marginaalne hulk, inimestel on lihtsalt see, et nad olid, et nad olid meil olemas. Aga millised olid nüüd muinasusundi ja kristliku religiooni kokkupuute kohad? Usun, et nüüd on tegelikult terve rida, sellepärast et esiteks me peaksime meeles pidama ka seda, et me ei saa tänapäeva kristlust, mis klassikalise Eesti inimese jaoks assotsieerub ennekõike siis luterlusega. Et me ei saa seda tagasi 13.-sse sajandisse. Keskaja katoliiklus oli ikkagi midagi hoopis muud. Ja sealjuures on võib-olla ma olen ise mõelnud, et neid kokkupuutepunkte või sarnaseid punkte oli isegi rohkem, kui me võib-olla esimese hooga oskame mõelda. Üks oluline vahe, mida on harilikult rõhutatud, on siis see muinasusund oli meil palutistlik kus oli siis palju jumalaid ja see uus kristlus, see oli siis monoteism. Ehk siis ühe Jumalaga. Aga kui me nüüd mõtleme keskaja katoliikluse peale, kus pühakutekultus on väga olulisel kohal ja ka püha kolmainsuse idee on hästi oluline siis ilmselt sellise 13. sajandi ja miks mitte ka varasemate hilisemate sajandite inimese jaoks ei jõudnud religioon millelegi erilisele kohale, vaid täpselt samasuguse polüteistliku religiooniga, nagu oli muinasusund, lihtsalt jumalate nimed olid teised. Ja tõenäoliselt ei jõudnud sellise tavalise hariliku inimese üldse kohale. See, mida kristlasest teoloogid kusagil kloostrites mõtlesid ja mida nemad arvasid, sest pigem jõudis kohale just selline harilikum nägemus kristlusest kui paljude jumalatega religioonist. Et see võiks olla üks neist sallusustest. Ilmselt võib sarnasuse alla panna ka vähemasti osa sellest, mida arvati toimuvat pärast surma, ehk siis selle teispoolsuse elu. Kristlase järgi ju inimese hing pärast surma jääb. See on nüüd selle ametliku ja päris kristluse järgi peaks jääma siis inimese hing hauda, kuni siis toimub viimsel viimnepäev ja kõik inimesed äratatakse hauast ja lähevad siis jumala juurde paradiisi. Aga kindlasti oli see ka mõte, mis kõigile kohale jõudnud ja pigem levis just see nägemus, et pärast surma minnaksegi paradiis. Ja ega see teab mis suurt ei erine ju sellest, mida me praegu arvame muinasusundi teispoolsuse kohta kus samuti surnud moodustati siis litel kehetega, neile anti kaasa relvi ja tõenäoliselt see kõik viitab pigem sellisele teispoolsuse kontseptsioonile, kus on toimunud pigem midagi erakordset, pigem selline peo või mingisugune pidustuste laadne asi, mitte selline harilik töö tegemine põllul ja nii edasi, et ma usun, et selline teispoolsuse kontseptsioonid võisid olla ka suhteliselt sarnased. Aga erinevused ristiusk on ju tegelikult niisugune usk vähemasti praegu või hilisemal ajal, et ta ütleb selgelt, mis on hea ja mis on halb. Kas muinaseestlaste usk ei olnud ju selline? Oli sallivam? Dualism andnud küll midagi sellist, mida me võime ilmselt siduda ainult kristlusega ja ja muinasusund pildised, ühiskonnad ilmselt selliste probleemidega ei tegelenud, et miskit on hea või miskit on halb juba oma olemuses pigem oli seal kriteeriumiks siis kas on kasulik või ei ole kasulik kas on kasulik puu maha raiuda või kas on kasulik see põder küttida, et jah, see dualism on kindlasti üks erinevusi ja see dualism kindlasti. Vastuvõtmisel probleeme ja teine minu meelest hästi suur ja oluline erinevus on ka siis kristlik kogudus. Sest muinasusundilised ühiskonnad ei pea tavaliselt sellist kuulumist ühtsesse kogukonda ja selle koguduse, selliseid perioodilisi kooskäimisi ja jutlusi nii oluliseks kui seal just kristluses. Et kristluses on see meie-tunne või see meie koguduse tunne nagu palju tugevam ja sellega vastandatakse ennast uuesti nagu nendele teistele neile neile siis kes ei ole kristlased. Ja seegi ilmselt põhjust, kas tervet rida probleem. Aastatuhande algus ja ristiusk, Eestimaa ja sakslased, mis Saksamaal toimus 10 11. Sajand. Saksamaa oli sel ajal oma, minu meelest võiks isegi öelda oma täielikul hiilgeajal. Ehkki see hiilgeaeg niimoodi ametlikult veel küll alles tuli, ütlen siis kogu seda hansaliigat, aga Saksamaa oli ja oli just muutumas väga aktiivseks kogu Läänemere ja just kogu selle ida ja kirdesuunalt. Ja kindlasti, kui me rääkisime enne, et esimesed kristlikud misjonärid ja kristlasest mungad on tulnud Eestisse ennekõike Skandinaaviast siis kindlasti ei saa ära unustada ka Saksamaa mõju. Ja kindlasti liikus siia ka Saksamaa-poolseid, ütleme siis ristiusuversiooni Hamburg-Bremeni piiskopkond, kelle järgi siis saadan pleemini järgi olla kuulunud just Kulama nende piiskopkonna alla. Nii et Saksamaa ja saksa kristlus oli kindlasti selles ida suunal väga huvitatud. Kas on teada ka konkreetselt misjonäre, kes siin ütleme, päris üheteistkümned, 10. 11. sajandil tegutsesid. Jah, need on nimeliselt teada kas või folko aga nende puhul on probleem selles, et me teame, et nad siia tulid, me teame, et nad tegelesid, et selle idasuunalise miljoniga aga meie probleem on selles, et me ei tea tegelikult täpsemalt mitte midagi, et kui kaugele jõudsid, kuhu nad täpselt läksid, mis oli nende misjoni tulemus. Ja kindlasti seetõttu on, on ka just see varasem misjonitegevus jäänud suuresti siis uurijate tähelepanu alt välja. Et just, et me, meie allikad lõppevadki selle koha peal ära, et jah, me teame, et selline asi toimus, aga mis siis selle taga oli, seda enam suurt ei tea. Kas võiks selle jutu kokku võtta ja tegelikult niimoodi, et see väike paganlik kiil või kuidas seda nimetati? Ristiusklike vahel alates Preislastest kuni saamideni välja oleks ristiusu tegelikult või hiljem omaks tunnistanud. Ja, ja ilma mõõgata ilma tuleja mõõgata? Kindlasti oleksid nad selle kristluse omaks tunnistatud aga kas oleks toimunud ilma tule mõõgata, see on juba selline, vaid vaidlemise küsimus sest nüüd me läheme selle if ajaloo peale, et mis oleks, kui et kui me vaatame seda, kuidas on toimunud Kristjani seerimine meid ümbritsevatel maadel võtame siin Taani, Rootsi, Norra ja ka Venemaa siis kõikjal on Crystaliseerimisele eelnenud või sellega kaasnenud kodusõda. Millega on siis maa läinud ühe valitseva kuninga alla ja. Enne jäigi ütlemata, et, et üks oluline erinevus veel muinasusundi ja kristluse vahel on, on see, et kristlus on väga tugevasti seotud riigi ja võimuga. Et kristlus on alati pürginud olema pigem selline riigikirik. Ja ilmselt sellest on ka suuresti siis mõjutatud see, et, et Kristeniseerimisega kaasneb enamasti siis maa allutamine ühele valitsevale kuningale valitsejale ja sellega koos siis ka Kristenseerimine. Nii et ilmselt oleks nii Eesti, Läti, Kuramaa, Preisimaa ja ka Soome võtnud selle ristiusu küll ka ise vastu. Aga tõenäoliselt ollakse üle selle maa käinud enne korralik kodusõda, mis muidugi oleks muutunud väga tugevasti meie seni ikkagi väga rahvusromantilist nägemust sellele, kui vaprad eestlased võitlesid kõigest hingest kristlasest välisvallutajate vastu. Et kui, kui tõesti oleks läinud teisiti, siis ilmselt meie suhtumine Kristlusesse ei olekski väga tegelikult valulik. Aga võib ikkagi öelda, et nagu me tagantjärgi nüüd vaatame sellele, mis toimunud on, et need risti sajad katkestasid loomuliku protsessi. Jah, kindlasti seda kindlasti. Ehkki ajaloolased on viimastel aastatel just palju arutanud selle üle, et kui palju see vallutussõda siis tõesti seda ühiskonda mõjutas ja on välja toodud just et kõige suuremad mõjutused toimusidki Lõuna-Eestis. Et kus toimus ka põhiosa lahingutest seal siis ilmselt see vana traditsiooniline eliidid Lasjust hävis ja sellega katkesid paljud traditsioonid, aga mujal Eestis ennekõike siis Põhja-, Lääne-Eesti ja loomulikult saared Saaremaa, siis tähendab seal see vana eliit jäi suuresti võimule ja mingil määral. Need, vanad traditsioonid kestsid edasi, Eesti ja muutus oli toimunud ja see eesti vana eliit Saksastus ilmselt üsna kiiresti paari sajandi jooksul. Ja võib-olla isegi hoopis olulisem muutus just ühiskondlikus mõistes toimus pärast pärast Jürijad. Arheoloog Tõnno jõnuks kõneles Eestimaast ja eestlastest möödunud aastatuhande alguses ennemuistset vabadusvõitlust kahe tsivilisatsiooni õhtuma ja hommikumaa piiril. Saatejuht Piret Kriivan ootab teie mõtteid aadressil Eesti lugu, et TRUE või vikerraadio koduleheküljel foorum rubriigis. Kohtumiseni nädala pärast. Reola neljas oli kätte vara. Noored. Ja nüüd teie eesti lugu.