Keelesäuts. Hiljuti tekitasid avalikkuses elavat vastukaja ühe kõrge riigiametniku sõnad, ühe inetu olukorra kohta on selles kaasvastutust. Vastuga tekitasid just need sõnad selline sõnastus, oman vastutust. Arvan, et tuleks kritiseerida seda, kuidas väljendub inimene, kui ta on ebamugavas olukorras ja veel kaamera ja mikrofoni ees aga omama konstruktsioon on selline nähtus, mis tungib aina rohkem igapäevakeelde näited ajalehest. Negatiivne suhtumine rikastesse omab mitmeid põhjuseid. See omab reaalsusega vähe pistmist. Politsei palub kõigil, kes omavad õnnetuse kohta infot, sellest teada anda. Teadlased lähevad selle peale silmad särama. Siin on küll, mida uurida, millises kontekstis seda struktuuri laenu kasutama kaldutakse ja kus säilib eestipärane lauseehitus. Aga toimetaja muidugi haarab punase pastaka, tõmbab kogu selle ilu maha ja kirjutab asemele. Negatiivsel suhtumisel on mitu põhjust. Seal on reaalsusega vähe tegemist. Kõigil, kel on infot sest just nii on eesti keeles ikka öeldud. Suur erinevus võrreldes indoeuroopa keeltega näiteks inglise keelega. Sõna oma mon eesti keeles muidugi olemas ja seal on oma kasutuspiirkond, kus on tõesti otstarbekas omandisuhte väljendamine juriidilises kontekstis. Näiteks ei tohiks ilma relvaloata omada relva. Aga ei omata vastutust, vaid vastutatakse millegi eest, kui on kord nõuks võetud. Viimati ehmusin siis, kui lugesin, et on välja kuulutatud konkurss tuntud kultuurilehele uue peatoimetaja leidmiseks ja kandidaat peaks soovitatavalt omama kõrgharidust. See oli küll ajakirjaniku sõnastus konkursi tingimustes niimoodi kirjas ei ole õnneks sest ma ei tea, kuidas on peatoimetaja kohaga, aga kui inimene kirjutab kandideerimisavaldusse, et ta omab kõrgharidust, siis keeletoimetaja konkursil praagitakse ta küll esimeste hulgas välja.