Ühel jahedal maikuu õhtul jõudsin Viljandimaale Heimtali lähedale Kääriku tallu. Kaugelt paistsid vanad õuepuud Mart Raua kodutaluvalvurid. Kahel pool sissesõiduteed, mustendasid põllud. Tulin Anuga koos. Anu raud, tekstiilikunstnik, kunstiülikooli õppejõud, oli Tallinnas käinud. Aga siin on praegu tema elu uus sisu. Kääriku käsitöötalu. Väravas võttis meid vastu Anu ema valda raud. Ma ei ole siin ka päris võõras inimene ja ilma eriliste tseremooniat eta. Läksime kohe lambalauta. Võtke võtke koti, tema paneb külgedelt pea niimoodi kõige paremad lehed ära ja teised söövad sealt, mis järgi jääb. Magab, sõime, Aljak kõige pehmemate kohtades. Kraastavad siin olid nii ilusad pakid kustel neile. Seda kohe kirjad olid peale käed nosi. Mis diagnoos see on üks meie nisukene osanik või sponsor või son, aime hundipere ja mind lihtsalt liigutav, kuidas need leivakese, don kuivatatud, lõigatud kõik väikesteks tükkideks valmis võt täia peale on kirjutatud ühele kaanele krõmps krõmps ja siis kirjal sees head loosi. Ja see magussöök, mis nad praegu saavad, ega siin neid siis nii ei saa ka ütelda, et neid söödetakse lambaid suisa leivaga, need on need nende linna sõprade majapidamises niimoodi ära kuivanud laianuga. Seda teame vist kõik, et neid leivatükikesi kipu ikka järele jääma ja kui, kui mõni tükk jääb, siis õigel ajal nad väikesteks viiludeks lõigata ja nendele lammastele vahetevahel sellist magussööki lubada, seda on ja mul on häid sõpru üpriski mitu, kes niimoodi korjavad ja lammastele aeg-ajalt pakki saadavad, nii et see Ja siis oli siin, tähendab, kivihoone on siin suurem laut oli siis kolmemoona pere lehmadele ja see laul on täitsa traditsioonipärane, lamba laudaks ja mitu neid on? Kaheksa tükki. Juhtlammas on valge nägu ja kõik tradimon ulakas ja üks on lauballock, kellel kangist inetu. Põnev asi, ennik Tügasime metsavahinaisega need kaks jagaks, jagaks, aga viimaks jäi tema kõige viimati pügada, kes on karja juht, aga siis järgmine daam jõu- ja ilu poolest siis kui me panime ja siis selle karja juhi niimoodi pikali pügamiseks tulid juurde, kõpsudes jalga ja kui viimane sai ära pügatud ja oli ilus ja roosa ja, ja sile, tuli see järgmine daami, Nad võitlesid terve päev niimoodi, et nende nende otsmikul olid verised ja siis oli missivõistlus lõppenud, siis ikkagi valge nagu võitis ja oli rahu, vaegtäite looju. Sea muidugi ka ei pruugiks nii palju oma aega siin raisata. Härmas. Selles suhtes oli üks tore õnnelik kostet, et nad on tõesti väga hea villaga ja pikavillaga ja sa rääkisid enne natuke on hoopis kaugelt siia toodud jah, nõvalt no mul ka meeldinud ja vahepeal oli meil ka mul olnud niimoodi oinas, Tõnn ja, ja isegi praegu natuke veel seda lõnga järele ja see tõesti niisugune omamoodi kurb asi juhtus, et et Nõval jäi üks, lambakari orvuks, nende pere peremees sai õnnetult surma ja lambakari oli müügiloa, siis me selle selle asja siis täiesti ära otsustasimegi tuleb ju harva ette, et keegi tahab talvel või kevadel lambaid müües ja meie, mis on ikka sügisel kui, kui heinad ja kellel juba heinad on tehtud ja kes on otsustanud, kui suure karja ta suudab üle pidada, siis enam neid ei meeldi. Aga teil tuli siis tuua lambad koos seintega jää kõige oioi ja see tuli ja see oli suur suur lambateekond, hambad tulid Volkswageni bussiga ja ja heinad tulid draama dekoratsiooni autoga ja ja oli libe ja lambalammaste toomise päeval oli täiesti koerailm veel, nii et, et ei usutud, et sellel päeval aga lambad pidasid ennast väga hästi üleval ja olid just niimoodi sõid rahulikult seal bussis heinu, nagu oleks eluaeg taksoga sõitnud, nii et need suured ohud istusid ja õpetamise peate kinni siduma ja pikali panema, muidu nad tallavad ja löövad. Ei olnud nagu ei vastanud tõele. Hinnad neid on jah, päris hea, kui, kui vaiba tegemise talus muru saab villaks, kasvata ümber kasvatatud, näed, siin on vaiba algus. Varane hommik, talu perenaine on üleval ja jää flareeriv teed, jää, lämbe aiamees, hakka vahele tegema, aga miski tähtsamad tööd on praegu hetkel kõige tähtsamat tööd õnneks tehtud ja see on, põllud on külvatud ikkagi, kui kevadel tume multan ja, ja juba seemned ärkama hakkavad ja maa on valmis ja, ja kui on külvamate, siis see on päris suur mure. Jaa, jaa, minul praegu on hinge peal juba kergem, sest põllud on külvatud. Selle juures halisensis ema eile ja ema oli seal lähedal, aga meil oli ette juba juba kõik asjad otsustatud ja metsavahiga siin poole terav diale osa põldu oder ja siis heinaseeme, tore lambaheinasegu sai külvatud siia ja edaspidi muidugi, mis mind väga huvitab, selle metsa korrastamine ja, ja hooldusraide tegemine pärast ma mäletan lapsepõlves, kuivõrd ilusad olid need vanaisa karjamaad, temal oligi selline süsteem, et terve praegu juba metsakas karjamaa oli tarastatud. Õhtul hüüti lihtsalt kari koju, kari koju, kari tuli siia anumasse, siin on karjakaev ja kari tuli ise siin ja siis läksid laudtee siis lõksti, aga need loomad olid suhteliselt vabad ja, ja selle vabadusega tegid nad selle metsa niivõrd ilusaks, parajalt puhtaks. Ta oli täiesti niisugune park või puisniidule. Aga nüüd On see kahjuks küll palju võssa kasvanud, aga vaat et seda uuesti ilusaks metsaks, niukseks, kultuurseks pargiliseks metsaks tehase, see oleks väga huvitab mind, mul tuli kohe selle peale meelde, et isal oli üks väga tuntud ilus luuletus, ka see mets õue lähedal narmasasi ja see ongi sisse saanud see umbes noh, ja see metsaõue lähedal on armas asi tõesti, minu jaoks on ta. Ma mäletan lapsepõlves iga iga kuuski ja iga iga metsa Tugakest, kuidas ma väikse korvi võtsin neid maasikaid, perele korjasin metsa lihtsalt haruldane ei saa siiski hommikul välja tuled ja nii nagu praegu linnuvidin on nüüd ümberringi on lindid ja, ja eile õhtul öösel olid juba ööbikud kohal ja nii kõvasti lähedal laksutasid siis kuidagi tunne, et oled kusagil õiges kohas ja nüüd me istume siis Kääriku talu ühes toas ja kas see on siis muuseumituba. Ja see on see muuseumituba muuseumituba on ta olnud ammu sellepärast et see kappisi meil meile vastu vaatab, praegu küll kinniste ustega, ka need uksed lähevad kõigile lahti, kes on huvitatud Mart Raua loomingust Eno Raua loomingust. Kõik meie kirjanduse perekogum on seal koos ja ka palju foto ja pildimaterjali, käsikirju ammu-ammu siin käidud. Paljud on käinud siin niisuguseid kirjandusliku Mulgimaaringil peatunud peatuspaiga aga nüüd on muuseum kasvanud ja natukene teises suunas. Ma olen käinud aastaid Tõid oma rahvakunstihuvis seda rahuldama, asja rõõmu tundmas, Kihnust, kus rahvakunsti elab. Kuid siin kodu juures ma kuidagi tundsin, et kõik see on kadunud, kõik seal läinud midagi ei leia. Ja äkki kahe aasta eest tundus, et ei ole veel kõik kadunud, et midagi on olemas, midagi elab. Ükskord ma läksin komisjonipoodi ja leidsin sealt kaks imeilusat mulgi. Ostsin need ära, oli nime, rõõmu sellest. Ja kuidagi sealt hakkasid need ööd minu ümber kerima ühest teisest kohast üks suur saamise rõõm ja, ja ma olen väga-väga tänulik Halliste kihelkonnast ühele taluperenaisele hilja malkenile, kellelt ma sain suure osa sellest muuseumist või ütleme, et sealt ongi kuidagi ise põhivara, mis siin kirstus on. Aga edasi ja edasi ja hakkasin ma siis lausa jahikoera kirega otsima vanu vöötükikesi, näiteks üks väga armas ilus öö kitsamalt kõrvalt aluste panni juurest ja, ja sealtsamast teiselt poolt tütred alust. Ja nüüd on kokku 15 ööd juba. Tegid pööraku oma päris oma juurte poole hakkasid seda otsima kogu maja, siis kas see mõte, et, et võib-olla siia niisugune etnograafilise käsitöökeskus tehagi? Tahtmine tekkis ennegi, aga nagu me kõik teame, et praegu me oleme ära unustanud, millised Nad olid kolm aastat tagasi neli aastat tagasi, et selliseid mõtteid teha, talu teha käsitöötalu ja siin midagi ise ütleme looma ja tegema hakata, et niisugusi, iseseisvaid ütlemisi ja, ja voli midagi ise algatada teha meie rahval ei olnudki, seetõttu ma tegin seda niisugustes piirides, mis tol ajal oli üldse võimalik. Aga huvi tekkis ja, ja, ja kuskil niisugune salasoov sisimas, et võiks olla siin Mulgimaal üks niisugune musklitoomise koht. Vanasti oli ka niimoodi, et mõnes peres, kus rohkem tihti käsitud ilusamalt, siis pandi pühapäeval uuendid silda mingi mustrit tooma, kirja tooma. Kuna praegu on ikka väga kahjuks kangesti kadunud need asjad, aga huvi on täiesti olemas. Et, et siis tekkis mõte, et oleks üks koht mulgi maalin asju kogun magi põhiliselt nendest mulgi kihelkondadest. Nii palju, võib-olla kõige rohkem on siit täitsa lähiümbrusest kogutud, aga ma mõtlen kõiki neid. Mulgi kihelkondi Paistu, Halliste, Tarvastu, Karksi, Helme kuigi ma mõtlen, et tulevikus võiks igas kihelkonnas olla selline talu ja võiks ju mõelda, et noh, et meil on Eesti Rahva muuseum, et et sedasama asja saab ju kõike sealt. Aga me teame kõik väga hästi, et taastatakse, ostetakse ikkagi rahvale need fondid suletud muuseumi ei, jaksagi seda teha ei jõua ja pealekauba üks talu perenaine kõrvalt siit kas metsavahinaine või kohaliku koolilapsed. Need ei võta seda teed ette, aga kui nad teavad, et Kääriku käsi talust nad saaksid nõu ja abi ja, ja mustrit, siis nad tulevad kas jala või jalgrattaga või, või autoga. Esimene niisugune selle talu sisuline töö oligi, sel talvel käisin igal neljapäeval käisid naised. Neljapäev on tore päev, sellepärast vanastigi oli niisugune omakasutööpäev või käsitöö tegemise õhtut ja rahvast päris palju. Ma mõtlen keskeltläbi 15 ringis, oli kollapsi, mõnel noorel Uustalu, perenaisel olid väikesed lapsed kaasas ja päris tore oli vaadata, kui, kui selline kirglikult huviline noor agronoom-talu perenaine teeb, vöödia tikib ja tema kolme ja viieaastane poiss on kaasas vihastanud poistlik digiBrist pistes veoautot ja teine mulle väga meeldiv asi oli see, et minu diplomand läks ka selle ideega kaasa ja tegi diplomitööks niisuguse Mulgimaa maakodu kodutekstiili. Noh, aeda Aet Ollisaare diplomitöö üks osa jättis mulle väga sügava mulje. See on nisukene, vooditagune vaip, põime, seal on kujutatud kahte meest, Tulevad kõrvuti mustades mulgi kuubedes punaste servadega nagu mulgi kuub ikka on ja neil on käed ees ja kindad käes. Kummalgi mehel on kõrval punane hobune. Üks hobune vaatab ühele poole. Teine punane hobune vaatab teisele poole ja seda teist hobust suksutab eemal üks naine, kellel on käes umbes samasugused kindad kui nendel meestel. See on vana Kandle Karksi lauludest leitud lugu ja see on nii, et ühel õel läks kaks venda sõtta. Ja kord tõde vaatab, tulevad kaks mustades kuubedes meest. Aga ta ei tundnud neid mehi ära. Siis aga langes ta pilk nende meeste kinnastile. Kinnaste järgi tundis õde ära ja ka sellel õel endal on samasugused sinise valgega kindad käes. Ta on ammu olnud väga etnograafiahuviline üliõpilane ja kui see käsitöötalutegemise mõte tekkis ja ka otsene vajadus talv siin veeta siis tuli mul kohe selline mõte, et aga miks ta ei võiks siin kududa ja tegi seda väga tõsiselt, käis läbi kõndimas jala kihelkonna, tegi väga palju fotosid, käis surnuaeda, kes käis taludes, kes külades ja siis ta kuidagi selle tipp, mida siin mitte kõik, küll just need piltvaibad, kuidas ta oma kodus, aga siin siin kudus põrandariideid ja siin kodus voodivaibad seal voodi nurka ja õdusas, seal on alati seotud vaipadega tekkidega, põrandariietega kaltsuvaip on eestlastel ikkagi ainult põrandavaip olnud ja üks huvitav assinisse vooditagune vaip, me mäletame neid küll hundinuia teie valgete roosidega ja, ja, ja koduga, seega et sinna on alati tahetud midagi eriti eriti ilusat panna ja siis mina hakkasin ka mõtlema, et seal vooditagune vaip, et et sellega, et see peaks olema, eks, lausa palvevaip, sellepärast et sa lähed sellega magama. Sa lähed selle all magama, sa tõused selle selle kõrval ülesse. Et viimased õhtu, mõtted, esimesed hommikumõtted, mis peaksid olema inimesele väga tähtsad ja tõsised ja ilusad. Need, need võiksid olla seotud selle vaibaga sellel vaibal kujutatuga. Neid me olimegi tulnud tuppa hommikukohvile ja vaikselt mängib Eesti raadio valda raua hommikused mõtted on niisugused. Eks meist igaüks tunneb, kuidas meie hulgast lahkunud, kas perekonnaliikmed või ka lähedased sõbrad mõnikord valuliselt ja mõnikord ka vähem valuliselt äkik suure teravusega meie juurde tagasi tulevad, minul on viimasel rajal olnud palju kaotusi, muidugi kõige suurem oli Mart Raua lahkumine. Nüüd juba on sellest 10 aastat möödas. Ja just paar päeva tagasi tuli ta jälle niisukese suure lähedusega nagu siia Kääriku maile tagasi. Kui ma kuulsin talvikese laulu, minul oli suurlinnuhuvi ja Mart Raual samuti ja me täiendasime teineteist selle poolest, et minul oli väga hea silmanägemine Mart Raual väga ühe kõrvaga kuulmine. Ja siis me õppisime just Edit kümneid värvulisi tundma. Ja meil olid siis omad väiksed linnunaljad ja ka omad lemmikud. Linnunaljadest oli see, et me õppisime väänkaela häält ja kui keegi meist linnast tuli, siis me tegime tee pealt juba kaugelt-kaugelt seda väänkaela häält mille kohta siis rahvasuu pidavat ütlemaid. Rähn kutsub naist, sest väänkael on tähtajaline ja see hääl on siis niimoodi. Ja meie eriline lemmiku Intalvikene ja kui talvikene siis tuleb siia, istub katusel natukene kössis nagu nagu pea-kaela- vahel. Siis see oli kuidagi linnaku, meie, meie päike, lemmiklind, neid oli muidugi neid lemmikuid oli meil küll küll lõoke, küll linavästrik, kes meiega siin kurammeerimas käis, aga Talvik oli siis nagu see meie lemmiklinn. Sügisel alles need mõtted algasid, siis sai tehtud selliseid proosaliste töid, hangitud autosid, telgi veetud ja üles pandud ja kõiki, neid on tuba, see kudumistubakat sisse töötatud ja on nii, et ühe telje peal siis ütleme, edukamad naised said õiguse lõimejupile kududa rahvariideseelik, kes valmis kudusid ja teise teine pelgudes mo diplomaati. Mina kujutan ette niimoodi, et selle talufunktsioon peaks olema niimoodi, esiteks muidugi talu ja talumaa on ikkagi püha, et põllud oleksid haritud, metsad oleks tasapisimetsi, oleks korrastatud, veidikene ka võib-olla maaparandust tehtud, aga ma näeksin ette seda talud tõesti tõepoolest sellisena kus inimesed võiksid tulla ja saada ideed musklit, et, et oleksime veidikene ka selles suhtes niisugune eeskuju talu, et kuidas teda meie oma juurset rahvusliku kasutada ja hoida ja selle sees elada. Et meil kõik siiski ei oleks väga võõras ja ükskõik kust juhu sisse toodud, nagu näiteks praegu siiski Viljandi turul on. Kui vanasti mõelda, et seal oli tõsiseid asisemaid mulgi asju, siis praegu umbes niimoodi, et et ei tea kust deklased ei tea kust huulepulgad, ei tea kust mingisugused äri, ärilised kaubad, mis teeb kaunis nukraks, omajuurne loomulik elu hakkaks ära kaduma ja vahel ma mõtlen, et kui Mati Hint räägib keelest ja eesti keel on siiski meil suus, võib olla küll oma hädadega. Aga see esimene mustri ja värvipool ja ütleme piltkiri, mis on väga tähtis rahvakultuuris, iga ornament ja, ja see jutt päris on päris kadunud, nii et meil selles suhtes enam seda oma mustlaskeelt peaaegu ei olegi ka see pisikene elusäde lihtsalt ikkagi suuremaks kasvatada, teda toetada, teda aidata. Ja, ja mul on väga suur rõõm, et, et näiteks esimene käsitöökursus, mis siin oli, et huvi on väga suur. Ma loodan, et siin hakkavad käima üllitised rahvakunstipraktikal. Ma loodan, et tulevikuski on mul diplomaatide, kes teevad siin tööd ja selle niisuguse juba mänglev oma ja, ja professionaalsema ja keerukama kunsti mõte ja kohaliku rahva kokkupuude. See tõenäoliselt on väga kasvatav ja väga-väga arendav ja väga vajalik. Tallinnas on kunstnikke lihtsalt kui sa lähed sinna Vabaduse väljakule, siis tundub, et õhk kompaks väsitavalt paks juba kunstist. Aga maarahvas. Peab leppima küll väga vähesega, kui mitte öelda, et peab lausa ilma olema. Ja selle tõttu mul on täitsa niisugune tunne praegu. Mina tahan olla maainimeste kunstnik, tahan siin aidata, toeks olla ja tehase tööd praegu meie ajad ju tõesti rasked ja kuidagi silmaklappide vahel teha ilusat lüürilist kombel läänikest. Vaat tundub, et ei ole see aeg, olen ma ju neid teinud küll. Et selline tunne, et, et tahaks ise oma vanaisa talu korda teha ja ja siiski olla seotud oma erialaga siiamaale tuua ja, ja püüda neid kahte asja siduda, selle peale võidakse võib-olla no küll ühed oo, mis nüüd talu peab tootma ja muidugi ta ei too sisse, nii palju ta ei too. Vast ei, ei ei pekki ega kartulit niipalju kui, kui mõni teine talu, aga sealsamas sellele sellele tootele annatavast jõudu muidugi on selles suhtes tõesti rasked, et, et kuidas toime tulla, praegu on ju igal pool, loomulikult siingi peaks olema isemajandamine ja kuidas see käsitöö sisse toob, ta võiks muidugi tuua ja ma näen ka tulevikus seda ette, et me võime vähesel määral kuidagi ütleme, mulgi uus talunikele, Mulgimaa inimestele ja asju ka müüa, aga kultuuritööd on väga palju tehtud ilma rahata ja see, kui iga iga asja mõtte pärast mõtleksid, et mis see mulle sisse toob, siis juba rikuks selle asja ära ja ma loodan, et nii on. Paljud asju tehakse muidu ja siis kuskilt tuleb nagu taevamannat taevaandi tuge, abi, raha, mida siiani ongi tulnud. On, on tõesti aitajaid olnud, kes on andnud oma asju muuseumile, kes on toetanud natukese rahaga, praegu ei hakka nimepidi nimetama, aga ma olen kõikidele inimestele tänulik, kes on andnud siia tükikese või asjast? Kas vaatame natukene siinsamas toas seda kirstu ka? Ja nagu näha, siiski on juba asju nii palju, et mulgi mulgivärgist saab ette, kui tore hobi on mul viimasel ajal tekkinud, seda märkasin, kaunis nukrad ja, ja magedavõitu laadad, kus tõesti kõik kogu mulgipärane ja ja kohalik hõng on kadunud. Siiski midagi on, kahjuks ta ei ole küll müügimüügiks pandud, aga ma käin autona laatadel kirglikult, silmad tinutatud kõikide lauto ninadele, sellepärast et need, et autol, laada auto, õliste juppide ja vanade tagavaraosade müüjad panevad vanad ilusad etnograafilised, tekib tihtipeale oma auto ninadele ning kalleid limusiini mitte ära kleepida. Ja siis seal peale medautoosad, mida nad müüvad ja vahel õnnestub mul see, see foon või see ütleme, kaasaskantav müügilett, vana vaiba näol ära kaubelda. Ja sedamoodi olen ma saanud näiteks möödunud nädalal kaks väga ilusat tekki ja ma olen eriti rõõmus nende asjade üle, mis on siit väga ligilähedalt, sest et see meenutab jällegi võib-olla seda isaaegsust ja ma tean, kuidas peremehed siin olid sõbrad ja näiteks, kui palju jutte, toredaid jutte on isa rääkinud seppaernist ja kui mul sepa ärni talust saadud imearmas kaheksa kannuline öö, millest on muuseas istud nüüd koopiad ja selles suhtes ongi tore, need naised, kes lõid, tegid neist muuseumi vöödest on juba paljud uuesti elus, siinsamas lähikonnas, sellepärast et kuuted on tehtud. Ma saan muidugi täiesti aru, et mul peaks praegu olema pigem küll telekaamera ilusaid asju näidata, aga ma siiski arvan, et sina, Anu, oled nii hea sõnaga maalija, et sa suudad natukene kuulajale kirjeldada neid asju, mis siin on, ja lõpuks ega kõik ei peagi nii kirjeldama, missugused ja mis värvi see põhimõte. Aitäh idee muidugi, võib-olla üks asi on väga hea, et kui tekib soov näha, siis, siis võib-olla lihtsalt tullakse vaatama ja mul on hea meel. Ema jäi praegu sinna teise tuppa, ma ei tea, kas oma igapäevast tõlkimise portsjonit tõlkima, kuigi ta ütles, et mais-juunis ta eriti sellega tegeleda ei saa. Aga tema on sulle tõesti suureks toeks saanud ja sellel talvel siin keegi peab ju siin kogu aeg nüüd olema. Ja see asi ei ole veel lahendanud etatud, ma loodan ikkagi leida siia ühte inimest kunagi, kes oleks huvitatud selle käsitöötalu tegemisest, kellele võiks see tegevus ka omajagu sisse tuua ja, ja kes oleks abimeheks, kes oleks nõus siin olema sellel ajal, kui meie siit ära olema, sest et paratamatult praegu minu elu ja tööd on ikkagi Tallinnas seotud ja emal võitsid nad samamoodi olla. Aga, aga ema on muidugi vapustavalt tore. Kuidas ta on aidanud seda lambakarja pidada, muide, lambad peavad temast muidugi palju rohkem kui minust, need peavad ikka teda perenaiseks mind mingisuguseks juhukäijaks Mägivad talle ja käivad temal järel õue peal nii, nii et seda on väga tore vaadata. Ja talvel on ta saanud ka tõlkide ja vahel isegi ta, ta on öelnud, et rohkem, sest siin ei ole neid seltskondlikke kiusatusi sinna lihtsalt keskendumise iseenesega olemise aeg. Et talvel on ta töötanud ja suve või kevadekuudel ei ole iialgi teinud, sest me oleme ikkagi aastakümneid nii elanud, et ise kasvatanud endale juurikaid ja ja aeda pidanud siin, nüüd nüüd on need tegevused suuremaks läinud, põllud juurde, aga noh, ma loodan, et need just ema ei koormaid asja organiseerima. Ise. Vihma veetes vihaveega ja ma tahan Siiski teie käest küsida valda raud, te olete selle kohaga, noh, mitukümmend aastat, ma ei oska praegu. No äi suvi 51. aastal ja siis päranduse korras selleks mart rauale need hooned, mis siis kolhoosiminekust olid jäänud, need kaks hoonet ja mu abikaasa suhtes kohe nüüd me hakkame seal elama ja need 40, eks ole 51 91 hea. Ja nüüd me oleme olnud siin pikad suved tähendab õieti suvised pool aastat, ma olin kohutavalt kevaditi väsinud noore inimesena imo kevadel elada. Nii kui ma siia tulin, hakkasin rahmeldama sibulapealseid sööma ja rabarberit ja see värske õhk ja kuidagi see niivõrd on. Ja no kui sa tunned, et ta on sulle niivõrd toeks, siis kuidagi kiindunud sellesse on noh, ilus on ikka olla siin, kui ta diviisise. Te olete alati seda kohta armastanud ja nii ilusasti sellest rääkinud, kuidas teie südames nüüd see usk ja lootus ja kahtlused ja kõhklused selle uue suure ettevõtmise suhtes on. Kõhklused on selles mõttes, et minu iga ja kahanenud energiaid aga nüüd enam nisukest kõva korraldamist ei võimalda. Aga ma vaatan, Mu tütar, kes on ju lapsepõlve suved siin veetnud ja kes on ilmselt ikka maainimeseks loodud oma geenide järgi, tema on nüüd küll siin siin väga kõvasti ette võtnud, eks me muidugi ise meil traktoritega tehnikat ei ole ja, ja ei tea, kuidas selle saamisega on. Aga noh, eks meil on siin jälle nisukesi naabrid ja mees hingis. Praegu on ühel põllul Sisodermas ja heinaseemne alla külvatud ja nüüd natuke paneme kartulid ja muidugi oma aed ja lillerõõm nii palju kui jaksu on. Ja muidugi see muru praegu siin elupuu ümber nii ilus välja näeb, see on tänu nendele kaheksa kaheksale lambale, kes synni pliivad ja happy and trepi peal seisma ja vaatama, et rohkem ei langeks pulbrist ohvriks, kui need kaks, mis on juba langenud. Ja kui ma väga ära väsin ja pikali tahan olla ja värsket rahva häält lugeda, siis ma panin lambad lauta. See talutegemine on nii tõsine minu, peaasi et ma mõtlen selle peale hommikul ja õhtul on, on suuremad mõtted ja väiksemad mõtted, võib-olla väiksemad mõtted on kusagilt veterinaarapteegist osta väikesi, klaaskolb oma värvikööki. Inimene tuleb plaanid ja üks asi ootab meid ees. Tähendab rootsi etnograafiline huviring, Triinu, kellele mina käisin külas ja esinemas loenguid pidamas, nendest osa tulevad siia, me teeme ühiskursused, siin ühiskudumise kursused, aga nemad on kaunis kompetentsed taimevärvidega värvimisala. Teeme ühe niisuguse taimevärvimise. Asi on värvime, värvime selle lõnga taimevärvidega ära, väikene vuliseb ja, ja ja sillerdav oja tõsist tugevate kuusepuude vahel kuusemetsa vahel. Ja selle koha peal olime oja ülespaisutatud. Me ise ehitasime väikse tammi ja nüüd ma tahaksin jälle niimoodi lapsemeelselt või seda tammi natukene siia üles paisutada, selleks et saadav mõnusalt vett võtta ja oja kaldale teha üks koht, kus taimevärvidega värvida. Vaata niisugune väli taimevärvide väliköök teha. Et, et siit kohe mõnusalt vett võtta saaksid. Need taimed on kohe kõrval kõik lepakoored ja kuusekäbid ja, ja samblaid ja kivisamblaid, niiet pole kaugemale vaja otsima minnagi. Ma olen üliõpilastega palju teinud, oleme katsetanud, aga alati väga väikestes kogustes. Nüüd On lootus see, et see rootsi etnograafilise huviringi Triinu inimesed on kaunis palju katsetanud ja teinud selliseid kursusi ja nad lubasid olla abiks ja värvimära minule taimevärvid selles suhtes väga meeldivad, et, et ta on umbes nii nagu puule peitsed, et puu hõõgub kumab sealt läbi tõeline materjal, keemiline, värvida kangale nagu mingisuguse võõrakihi peale, aga taimevärv laseb sellel lõngal pehmusel ja olekul ja villasusel niivõrd täiel määral edasi olla. Näiteks ükskord värvisime tindiku seentega nii ilusat vesihall, lõng tuli välja, aga noh siis need klassikalised, näiteks madarapunane, see on eesti rahvakunstis nii tähtsal kohal olnud ja praegu nende nende poevärvidega, ütleme on ka nii palju raskusi, neid lihtsalt ei ole. Ja hästi ilusad saab näiteks tammeokstega või tammekoorepuruga väga tumedad siis lepakured, mis, mis ometi on selline, et vist loodust ei kahjusta neid lepakoori isegi needsamad koored, millest kooritakse siin võib-olla mõnda latti või aiapuud või lambasõimepulka. Kui needsamad koored kokku korjata ja korralikult keeta, siis tõenäoliselt hakkasidki ilusat tumedat, värvilist lõnga. Ja vahel ma unistan edasi, et no käsitöö, et me praegu veame siinsete naiskäsitöödega äkitsi, võikski olla ju puidutegemine ja puud või, või isegi olgu-olgu sepapada ja siis mu käte vahel mõtted, et siin on ju selline väga ilus talu õugus. Ühelt poolt õue piiravad lautade tallide rida taga võiks olla teine õu ja uus elumaja ja veel rohkem tegevust, sellepärast et jõe luht on kõige paremaid pajuvitsu täis ja mille mikspärast võiks pajuvitstest korve teha ja mikspärast võiks oma metsast natukene ilusat puutööd teha või, või ka ilusat uut sängi, mida peale kui enam ei olegi olemas või midagi niisugust, aga no need on niisugused mõtted, kas need nüüd teoks lähevad hunnik sügiseks sügisest? Siiani siiski paindumatud Need on teoks läinud, ma praegu ikkagi tahaksin öelda mõnele inimesele väga suur tänu üks üks selline materjaliga, abistaja sponsor oli minu esimene töökoht, Uku rahvakunstimeistrite koondis, Uku, kes aitas mind küll autoga ja esimese lõnga portsuga siis õpetajad Mari Adamsoni ja, ja Aime Hunti nisukesi toredaid abimehi näiteks. Reijo Raudsep. Tore noormees, kes ainult ei käi võib-olla kusagil rokkmuusikaüritustel, vaid tuleb üksinda vaikselt, kuulab linnulaulu ja teeb, teeb lambaaialaiku. Selliseid toredaid poisse ja tüdrukuid on see koht ligimeelitamise tundub, et meelitab veelgi suuremaks. Külalisteraamat, mis on kunagi sinu isale juubelisünnipäevaks kingitud, tantsin alguses kirjutanud sisse oma värsse, nii variante, neid seal parandanud ja see on muuseumiväärtusega raamat. Aga nüüd edasi on sinna väga palju tänulikke, ilusaid ja vaimukaid sissekirjutusi tehtud, mis näitab, et siin majas on. Palju käidud ja eriti viimasel ajal näiteks käis Viljandi viienda keskkooli humanitaarkallakuga klass esialgu ema tutvustas neile seda kirjanduse poole Cap viitegi lahti uksed ja näitas neid neid teoseid ja siis Mart Raua teoste protomaastikke jõe teid trackis oma töödest oma tõlkimist näitas, siis siin on ka Eno Raua Rein Raua raamatut minu ainus väike raamat siin kõike seda. Ja siis mina võtsin sujuvalt jutujärje üle, näitasin muuseum, näitasin vöösid teke, üliõpilaste joonistusi, need joonised, imeilusti tehtud ja ma olen tänulik alati neile üliõpilastele, kes seda tegid ja loodan, et need kannavad vilja ja neid, neid asju nende joonistite pealt tehakse siin edasi läheme. Vigala monoperele oli üks suur tuba, üks sahver, üks kelder, üks köök. Selles sahvritoas on praegu käärpuud, siin kääritakse, lõime ja praegu praegu on materjalid, lõimed ja kaltsuvaibad on siin niisugune näidis koguksist. Et ma võin kohe piltlikult näidata, paljud käivad küll siin, aga see tekitab neil isu ikkagi ise telgi hankide, mõnel juba ongi teljed ja telki üles panna ja, ja need on väga mugavad, toredad teljed. Tegime kanga ülespanemise talgud, koostasin õnneks tulid nii toredad kangad välja, et kogu see vahekord näiteks rahvariidekangast, Tal tal on nii tore toime, ta ei ole liialt vilgine Kablinkia lõimei vilgu, niisugune väga hea toimega kangast tuli välja, siis nüüd hakkan ka mina katsetama, teen mõned kirstu varandusest edasi. Varieerin ja teen niisugusi mulgi seelikuid mitte täpselt vaid süsteemi jälgides ja ise vabalt mängides nende ilusat punaste ja roheliste kõikide toonidega. Ma arvan, et ma siiski tunnen mulgi asja juba nii palju seda süsteemi, et ma võin ka vabalt mängida, mitte täpselt ainult ühte mingit Lict seelikut kopeerida. Kujutame ka seda, et, et kui me hakkame siin vähesel määral pida tekki tegema kas tellimisel või, või müügiks, et, et võib-olla igaüks mitte ei tule ostma, sest et ega, ega neid asju odavalt teha ei saa, praegu aga, aga kellel on omal lambad, et võib-olla need asjad lähevad kuhugi kellegi juurde varsti nende järgi tehakse uusi, et see iluseeme lihtsalt siin idaneks paljuneks. Kust saab praegu telgi hankida? Ikkagi otsida vanu ja mõnel mõnel nad on, aga loodame siiski, nodeljad võiksid olla müügil ja peaksid olema müügil. Olen näinud neid Rootsis Stockholmi kaubamajas üleval korrusel, kus on igat väga paljud sorti telgi ja, ja sügasid ja öödiskosid ja kõiksuguseid asju müügi. Loodame, et ükskord meil ka see asi nii kaugele jõuab. Sa oled viimastel aastatel pääsenud kaugemale teistesse maadesse ja loomulikult sa siis käid seal ka selle pilguga, vaatad, kuidas nende maade etnograafiline käsitöö ja see sinu ala tekstiilikunst areneb ja sul on palju suhteid ja kontakte. Ja hea on, kõige rohkem olen ikkagi aru saanud, igal maal huvitab selle maapärasus ja vahel on mul kurb, kui Eestimaal inimesed mõtlevad, et ma lähen mujale. On elama nii, nagu seal elatakse, ilma pikemalt mõtlemata, et see nagu siin elatud, see, mis siit pärit on ja selle hoidmine ja sellest edasi kasvamine ja selle iseendale aluseks pidamine oleks ikkagi põhiline. Sinu kolleegid Inglismaa ja Norra tekstiilikunstnikud on siinsamas Kääriku talus käinud. Hiljuti käis üks väga huvitav Norra etnograaf, kunstnik, kes tegeleb silm koega. Tema jaoks oli see koht väga põnev, sellepärast et mul on ka ju mõned üksikud need imepeened mulgi kirikindad, mis vapustavad küll, iga asjatundja korjan siia ka raamatukogu, tähendab, toon mulgi asjaga seotud raamatuid, püüan kokku korjata kõike, mida ma vähegi saan, käsitööga. Vanad taluperenaised, muidugi, vanad taluperenaiste lõikelehed ma olen kogunud ja kokku ostnud siia. Seda on näha, et talupidamist alustanud ikkagi kunstnik, sest et näiteks ilus oma talumärgiga kirjapaber on sul juba olemas. Ja see märk sellest, see on mul päris hea meel ja paberiks aitasid teha jälle konkreetselt Stockholmis elav valda Loorents, kes on etnograafilise huviringitriinu aktiivne liige ja kes on siin mind väga toetanud ja aidanud ja kellega koos valmistame mete seda suvist ühiskursust, et tõesti kirjapabermärgiga On olemas, kus siis pealon, sukad, sukad on samal ajal lambad ja kindad ja kinnas on samal ajal ka nagu terekäsi, kes kutsub käsitöödel. Aga sa rääkisid, et siin on üks vana taluraamat ka alles kas mitte juba vanaisa? Märkmete jah, ja see on väga huvitav, nii nagu ikka, peeti talu raamatupidamist ja see on minu jaoks kindlasti kõige raskem osa, sellepärast et niisugust ma materiaalset ja rahalist mõtlemist ja arvepidamisteda ma ei ole kunagi harrastanud ja teinud. Paratamatult ma arvan, et ma pean, pean seda kuidagimoodi tegema ja siis ma kirjutasin edasi, see raamat on pikk ja kitsasraamat, kus siis on aastates, siis tähendab see 27 talu sissetulekud ja väljaminek. See on muidugi väljaminekud, on isegi kõik pidukulud, laadakulud, igasuguseid asju, mis on talule siis ostetud, kellele töömeestele on raha makstud, palka maksta, olgu ta karja lastele või tüdrukutele päilistele. Aga sissetulekust ikka peks puid, piim ja siis munad ja vili selles suhtes vahel vahel natukene süda, niisugust südametunnistuse piinu kahtesid, talupidamine on ju tõsine asi, aga siiski ma arvan, et moonakatele antud liiva praktiliselt liiva põndak, mis on kokku 20 hektarit ja sellest kuus hektarit ainult põllumaad. Et see on päris paras selle käsitöö, kuidas öelda käsitöötalu fooniks. Nüüd me läksime sellest ilusamaks, kõrgemini kõrgemast ja paremini säilinud või enamast karjamaa metsast läbi ja sattusime just selle koha peale, mis on võib-olla kõige kurvem ja, ja kõige rohkem kannatada saanud selle viimase 50 aasta jooksul see maastik. Sest et minu mälus oli niimoodi, et need olid kõik loha heinamaad, kõik hein oli siin tehtud, mõlemad sillad mõlemile poole tee peale Tobra sildi raudne sild paistsid, igale talule läksid siil heina talla, igal talul olid heinaküünid või heinakuhjad, siin aga praegu see on üks igavene Patrik ja võpsik. Olen püüdnud siin seda kallist jõe teed niita vikatiga ja, aga kaunis lootusetu ettevõte, sellepärast et kraavid, mis kuivendaksid, seda maad ja otse jõkke läheksid, need on kõik padrikuks ja täiskasvanud kaugem suurem unistus oleks tõesti kunagi siin mingisugust õiget maaparandust või või maastikuparandust jälle läbi viia ja siis tuleb mul meelde oma armsa isa üks ütlemine või luuleridajate Ta metsa kirvesilmaga, see on ilus ütlemine, aga natukene vahest ka sae ja kirvesilmaga õigesti vaadata. Siis siis see tuleb metsaga metsale kasuks küll. Ma ei tea, vahel vahel tekib kahtlus mul iseendas, et kas mul on õige, kui ma nii tunnen ja mõtlen, aga vahel selles linnaelus ja Tallinna kunstielus on viimasel ajal küll mitu asja väga vastu käinud ja, ja siis seda suurem on hämmeldus, kuma loen lehtedest ja kõike seda tões ja vaimus kiidetakse ja heaks võetakse. Aga kui ma ühel korral sattusin tee rühma kunstinäituse avamisele kus võib-olla seal oli tõesti mingit tõelist kunstisõnumit, aga kui ma nägin elusat kassipuuris ja elusat kana, siis ma oleks kutsunud esimene asi loomakaitse seltsi kohale ja kui kunstiga on seotud juba sellised asjad, siis ma enam ei taha, ma, ma tulen okupit sealt välja ja vahel siis tekib niisugune tunne, et parem, parem tulen siiamaale ja aitan metsavahi naisele ilusat põrandariiet kududa, kui, kui seal sellise noh, sellist sorti kunstielust osa võtta muidugi on, on see, et et kogu noortekunstis ja, ja noorte tegemistes ei ole sellist katteta ülbet enesekindlust vaid, vaid ikkagi on väga toredat ja tõsist suhtumist ja sest, et kui ma vahel näen selliseid noori rühmi, kes tunnevad huvi ainult iseenda ja oma eakaaslaste vastu tähele panemata meenutamata, mäletamata aru saamata või mõistmata enne olnud, siis mul on sellest vähe usku. See on see jõgi, kus ma siis hakkasin isaga kalal käima. Ja tihtipeale niimoodi, et mina oma väikse Angeritavaga Kaldlast ja ei saa paadis vahel ka, me olime ka koos paadisega. Võib-olla ma tüdinesin ära nii vaikselt-vaikselt pikast istumisest ja täpselt vaat siinsamas kraavi su juures ma mäletan, kui ahven võttis oma selle kätte sai ja nüüd on küll aega vähem ja ma nii ole, toimetan, aga igal suvel võtan ma vähemalt mõnigi kord aega ja olen tulnud siiakalale ja ütlen tänuga sellele jõele, et jõgi ei ole kunagi mind pannitäiest kavast ilma jätnud, et ikka ma olen koju tulnud ja me oleme seda krõbisevat praegu särje saba krõbistanud, emagi ütlenud meelde neid pikki-pikki aastaid, kui ikka isa tuli, kala käis kalal ja kunagi kalapuudust ei olnud. Mul läheb see kuidagi nii südamesse, sest et ma mõtlen, et nagu heal inimesel oleks niimoodi meenutada. No lapsepõlvekadu oma vanemaid, oma lähedasi ja siit üks samm edasi ongi ju see oma rahva kõik keel käinud põlvi ja nende head kogemust. Ja vahel võib-olla on küll niimoodi kurb, et kahju mõnest arvest, et äkki tal ei olegi enam niisugusi kohti meenutada, aga siiski vahel ma arvan, et see on inimeste enda teha või et seda otsimiste seemet. Siiski paljud noored lihtsalt Lähevad heast asjast mööda ja, ja ei pane seda tähele ja ei pea seda miskiks, võib-olla pärast hakkavad mõistma ka, vahel on siis hilja, tegelikult elu on nii ilus ja maailm on nii rikas. Aga ainukene asi on just suuta olla ise selline, et sa seda näed. Sul on jõudu ja tahtmist ja viitsimist see üles otsida, tegelikult on see lahti ikkagi kõikide jaoks, see tähendab mingil määral niisugust uuesti sündimist ja uuesti silm silma avamist ja, ja äkki ühel hetkel, kui sa oled mõelnud või kannatanud või, või siis tundub, et, et kas su süda võis Josing või, või sa ise oled mingil uuel tasandil uuel tasemel. Ja su silmad äkki näevad teistsugusena küsisid, et kas see on suur pööre ja murrang minu elus, ma arvan. See on suur pööre ja murrang minu elus, nii nagu meil on praegu suur pööre ja suur murrang kogu elus ja mina tunnen praegu, kui on väga rasked ajad kui on otsustav, teha korda maad, et kasvõi see maatükk, millega ma olen seotud, olnud kogu oma lapsepõlvest saadik, et püüda see uuesti korda teha ja siduda sealsamas seda oma elu elukutsega ja rahvakunstiga ja kunstiga. Et, et see on päris õige.