Kaunist keskhommikut ja head ja ilusat ja paremat uut aastat kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Uuel aastal uue hooga, nii nagu me oleme siin viimased 15 aastat laupäeva hommikuti kell 11 null viis ikka alustanud. Ja sama hooga ka, jätkame kolm kolleegi, kolm ajakirjanikku, nagu ikka rahvateenrite stuudios selle vikerraadio ovaalse laua taga. Täna siis Heidit Kaio pere ja kodu, ajakirja nime nime kandva väljaande peatoimetaja Neeme Korv, Postimehe endiselt arvamustoimetaja. Ja head uut aastat ja kõige paremat teilegi, head kolleegid. Sullegi. Head uut aastat, aitäh, öeldakse. Uus aasta tuli hästi, ma loodan muidugi, kuidas tekki halvasti tuleb, alati ta läheb hästi. Jah. No tuli, ütleme traditsiooniliselt Laua taga laua televiisorit. Vaadata televiisorit vaadata. Lauljaid, laud oli lookas, ilutulestik, ilutulestik, no kõik nagu olema, peab, aga ikka mõelnud, et vaadates seda, kuidas meie telekanalid nii nii minu enda oma kui ka kui ka siis sõbralikud ja kallid kolleegid teised telekanalid, kui, kui palju ikkagi üritatakse, pungestatakse vana-aasta õhtuga. Et kes paneb rohkem raha ja kes paneb vähem ja aga aga aasta viimaseks päevaks hoitakse ikka kõik püssirohi kuiv ja ja see on, see on ikka hämmastav, kui vaadata teiste riikide, ma olen viimased aastad olnud Eestist ära just nimelt vana-aasta õhtul siis seal ei toimu mitte midagi erilist, noh, ütleme Euroopa piirides, aga meil seal just nagu aamen kirikus, et, et noh, peab ikka olema, et kõik kõik olulised komponendid peavad olema, kui ma ilma tujurikkuja suure, särava mingisuguse stuudio pumpööstuseta Edekabelit Ta libauudisteta ja muu sellisega. No ei, no ei tule see aasta niimodi. No Kustova tulukese aegadest on see ju kena komme olnud, perekonnad seavad ennast teleka ette ja, ja teevad sellest aastavahetusest just nimelt nagu telesündmuse. Ja teistpidi on see ka mõistetav. Me meiegi ju omavahel räägime väga palju sellest, mis mis, mida keegi vaatas aastavahetuse programmist, missugused muljed olid siiani kritiseeritakse detaile, sealt arutatakse erinevates sketšid üle, nii et ju seal siis ikka on midagi. No eks ta selline kultuuriline fenomen ole, aga ma olen mõelnud seda, et mõnes mõttes on nendel traditsioonidel selles mõttes ka selline kuidagi hea külg, et selle järgi, kui sa teed igal aastal paljusid asju ühtemoodi, siis on nagu huvitav hinnata seda, mis, mis, mis toimub ja kuivõrd võrdlusbaas, kui sihukest koledat sõna tohib kasutada. Et noh, näiteks kui minul on viimased, mis kas mingi üheksa aastat ehk enam-vähem ühes ja samas kohas ja ühel ja samal moel see aastavahetuse vastu võtsin, mina jälgin alati huviga, et kui palju raket lastakse ja kui ma teen seda ühes ja samas kohas, siis siis see on kindlasti üks selle väikest viisi indikaator, et milline ilutulestik on, kas ta on selline. Seal on minu meelest on seal igal aastal lausa erinev rütm, et mõnel aastal on selline väga kiiresti, tuleb väga palju, teisel aastal on väga vaikne, kolmandal aastal jaguneb pika-pika aja peale, juba hakatakse varem proovima, see tähendab seda, et on olemas mingisugused sellised nii-öelda neid raketibaase on ostetud nagu proovimise jaoks, kui tegelikult. Kuid teisest küljest on ta ju ka majanduse indikaator täpselt seda palju, kui palju mitte lihtsalt neid ilu ja kuidas laiali purskab, aga aga et palju inimestel ikka raha selleks, et noh, lausa sõna otseses mõttes tuulde lasknud. Aga just just seda ma silmas pidasingi, et kui mõelda siin tagasi nendele nendele buumiaastatele, kust siiamaani meil aeg-ajalt tuuakse mingeid näiteid, noh näiteks kas või uute sõiduautode müük, mis küll sel aastal oli ka päris või siis läinud aastal oli päris suur, aga ta ikkagi veel ei jõudnud sinna 2008. aasta tasemele. Aga kui meenutada jah, leid aastavahetusi, siis seal olid nii, et ikka põhimõtteliselt seisid õues ja kõik oli valge ümberringi. Et saabusid mõnevõrra sellised pimedad aastavahetus. Ja 2008 ja mul on üle üheksakümnene naabrimees, kes oli Luki alges, kes tuli nõmmel, tuli majast välja ja ütles, et sel aastal on nagu nagu Luki all, siin said nõmme sellised männitüved all suitsed noh, niivõrd niivõrd tõsine paugutamine käis. Ja no meedia onlainid kõik väljaanded siiamaani veel ühel või teisel kujul mõned intensiivsemalt, mõned natuke loiuvalt räägivad vana-aasta õhtuprogrammist ja, ja las nad räägivad, aga jääme siis meie nii-öelda oma liistude juurde. Et alati on meil tähelepanu pälvinud see, mida meie, meie riigiisad siis on, on aastavahetusel öelnud ja ja ega me kõiki neid loomulikult ette võtta ei jõua ja ei tahagi. Aga kindlasti president Toomas Hendrik Ilvese vana-aasta õhtu pöördumine, mis tegelikult see aasta oli niukses parajas komplektis tema aastalõpuintervjuuga, mille ta andis siis hästi televisioonile ja Margit Kilumetsale ja ja kus, kus sisalduvad mõtted olid üsna sarnased, kohati laused olid kohe lausa lausa identsed, et et ju siis president oli juba varakult valmis mõelnud kõik selle, mida ta lõppeva aasta kohta tahab öelda ja presidendi kõne on, on siis pälvinud loomulikult laialdast tähelepanu, mis üks igal pool nagu prevaleerib ja, ja millest räägitakse, on ikka see, see nii-öelda oma riigi suhtes kriitiline olemine, mida siis ka president mõlemas oma oma etteastes välja tõi ja mida, mida on jõutud ka piisavalt, seda, seda just seda tooni, mida president kasutas, on jõutud ka juba piisavalt kritiseerida. Ehk siis president on just nagu läinud unisooni meie koalitsiooni ühe ühe juhtiva erakonna, ehk siis Reformierakonnaga, kes on siis väga uhke Eesti üle ja president lähemalt oma valimisloosungitest. Ja president rõhutas siis sama asjad et rohkem tasub olla uhke oma oma saavutuste üle ja vähem tasub viriseda, kuigi, kui ma õigesti mäletan ja, ja ma vaatasin seda seda etteastet hiljem ja lugesin ka tekstisõna virisema, vist lausa seal ei ole, aga, aga põhimõtteliselt president seda silmas peab, et me peame rohkem, oleme uhked oma saavutuste üle. Me oleme kaugemal kui nii mõnedki meie saatusekaaslased, kes olid meiega 20 aastat tagasi ühel stardijoonel ja kelle me nüüd oleme siis kaugele selja taha jätnud. Nojah, see on tõepoolest puhtalt Reformierakonna retoorika, see võrrelda ennast nii-öelda saatusekaaslastega Nõukogude Liidust ja siis arutleda selle üle, et kus me siis nüüd praegu oleme ja panna panna ennast siis nagu edetabelikohal, et me oleme siis sellest mingi mis iganes kujuteldavas edetabelis hästi või halvasti edenenud. Et see, kui nüüd tõsi on, aga et, et see, see nagu fraas on Reformierakonna retoorikast üldises mõttes ma ütleksin jällegi, et Ilvese kõne oli väga pehme ja inimlik pigem hoopiski sellistele pehmetele väärtustele rõhuv ja, ja näiteks ka enda lapsepõlvest meenutusi meenutuste baasil nagu kõne kõne üle ehitamine on selline üsnagi uus ja teistsugune nähtus. No see nagu me rääkisime siin enne nendest tavadest, siis ma arvan, et tavade juurde kuulub ka selle presidendi pöördumise vaatamine, et ikkagi kui tähtsaim aasta tähtsaim kõne ikkagi tuleb meile 24. veebruaril, siis, siis Põhjalikum siis sealsamas, see viis minutit on selline omapärane žanr, kus kus siis, millel on tegelikult ikkagi tohutu auditoorium, sellepärast et aeg-ajalt tehakse see viga, et võetakse ainult ETV auditoorium, siis öeldakse nii palju või nii vähe siis kuulaski presidenti, aga tegelikult on ju see, et seda, see on kõigis meie telekanalites ühe korraga. Ja sellepärast on see auditoorium ikka märksa märkimisväärselt suurem. Ja. Jah, ei no Taali tere, TOPi eesotsas ja, ja see on sul õigus, et see on väga omapärane žanr, kuidas riigipea tuleb oma rahva, et. Kell 23 55 armastades, arvestades selle rahvakonditsiooni Jah, aga samas see on selles mõttes traditsiooniline Skandinaaviamaades siis kuningliku perekonna või ütleme, kuninganna ja kuningas Rootsis pöörduvad samamoodi ja see on alati ka selline õhtu kõrgpunkt, mida samamoodi järgmistel päevadel arutletakse. Et selles mõttes siiski päris unikaalne ei ole. Aga kui rääkida veel sellest sellest samast sisust ja sellest sellest riigitemaatikast, siis siis jah. Et mulle tundub, et selles selles retoorikas mida, mida me tõesti oleme päris palju päris palju kuulanud on. Kuidagi see tekitab kuidagi mingisuguse kahetise suhtumise, et ühest küljest öeldakse, et nagu nagu, nagu see on hea, kui me oleme kriitilised, teisest küljest öeldakse, et ärge ikka kritiseerige. Ühest küljest öeldakse tarri kritiseerige riiki, teisest küljest, kui me oleme inimesed selles riigis, siis ju siis me olemegi ju see, see riik ja ja see on selles mõttes hästi hästi hästi kummaline asi, et Postimehe aasta inimeseks valitud Mart Noorma füüsik ütles niimoodi jälle, et Eesti ei saa endale stagnatsiooni lubada. Et see on tore, et me otsime kogu aeg paremat. Kusjuures ma mõtlesin sedasama kritiseerimise teema üle just läinud nädala jooksul, kui meil olid külas Hollandi head sõbrad ja nendega suheldes ma sain aru, kui tõsiselt me oma Eesti riiki võtame, et nemad kindlasti endari, ehkki nii tõsiselt ei võta ja nii tõsiselt sellega sellesse ei suhtu suhtes vastu. Ja, ja ma mõtlesin just selles kontekstis, miks me seda tõsiselt võtame, on ilmselt see, et me oleme pidanud seda enda jaoks mõtestama. Et me oleme pidanud mõtestama ja läbi siis sellesse nõukogude võimu all oleku, et mida me siis oleme või ei ole või mida me tahame või ei taha. Läbi selle vabaduse saamise oleme pidanud enda jaoks pidevalt enda riiki uuesti uuesti mõtestama. Ma julgen arvata, et me võtame oma riiki väga tõsiselt ja, ja ka sellepärast seda kritiseerime ja sellepärast elame sellele selle riigi heaolule ja käekäigule võib-olla rohkem kaasa kui lääne ühiskonna liikmed, kes võtavad oma riike palju enesestmõistetavalt. Ja kusjuures on ju nii, et me räägime seda, et 20 aastat on juba tegelikult päris pikka aega, aga samal ajal mul on tunne, et, et me peame seda riiki jätkuvalt veel ja veel ja veel mõtestama, sellepärast et see aeg on tegelikult ikkagi väga lühike, kogu see kogu see kogu see aeg muidugi mulle iseenesest väga meeldis see, et me eelmisel aastal märkisime ära selle 7890 päeva siis iseseisvana, mis ületas selle sõja. Mulle hästi meeldis selle asja ära märg. See oli, see, see oli iseenesest tore, aga kui me vaatame seda, et et millised, noh, kas kasvõi see, et millise taustaga siin riigis kõik olema ja, ja kui, kui vähe on tegelikult aega möödunud, et et meil tekiks nagu mingisugune kollektiivne aju selle asja kohta, siis siis ma arvan seda, et me ikkagi kriitiliselt suhtuv vana, et see on pigem ikka hea Ma arvan ka, et see on pigem ikka hea, et see on, see näitab seda, et me hoolime. Me tahame kaasa rääkida, et sellel päeval, kui kui me ei taha enam oma riigist rääkida, et siis on midagi halvasti. Väga hea, aga küsimus on selles, et mõned meie hulgast ehk mõned mõned poliitikud, eriti võimul olevad poliitikud arvavad, et riigist peab rääkima küll, aga peaks rääkima rohkem neid positiivseid ja häid asju ja vähem vähem negatiivseid. Tegelikult sama oli ju ka presidendi sõnu. Ma saan aru küll, et, et, et vabariigi president kui niisugune, noh riigi ja, ja mõnes mõttes rahva nagu käilakuju, et tema noh, eesmärk ja ülesanne on süstida optimismi tulevikku ja kiusas ja eriti eriti uusaastaööl, aga see ei tähenda kaugeltki seda, et, et me ei võiks nagu mingitele noh, halbadele asjadele või, või, või minnalaskmisele võistagnatsioonile või noh, kõike, mis, mida, mida on ka ju meie ümber on ja, ja mitte vähe. Et me ei tohiks nagu sellele siis nüüd tähelepanu pöörama. Et siin on tekkinud tegelikult väga huvitav niisugune. Ma ei tea, mis see õige sõna on riigi propagandistlik suhtumine või noh, mäletate omal ajal minister Aaviksoo ütles, et, et väljapoole riigi nii-öelda paremaks rääkimine või riigi paremana välja paistmine ja, ja parema paremaks kujutamine ongi nagu, nagu meie ülesanne. Et me ei pea nagu, et kõik see, mida me siin täna sees räägime, kuna maailm muutub järjest väiksemaks, et siis kõik see on ju ka mujal mujal teada, et mis asjad need eestlased virisevad ja ja parem olla, olla niisugune noh, optimism, optimist kõigele kõigele vaatamata. Aga samas samas jällegi kui, kui on võetud ka niukseid, lausa äärmuslikke seisukohti. No ma mäletan, Igor Gräzin oli vist vähemalt, ma ei tea, kas tal esimene aga ta oli kõige häälekamad tol ajal ja sellest on kass oli lõppenud, 2013. oli see 12. aastal. Ei, ei mäleta enam, et, et meie, meie, meie meedia, nagu ta ütles, on, on riigivaenulik. No vot, see on nüüd asi, see on nüüd asi, millega nüüd nõus küll ei saa olla isegi siis, kui kui tegu on tipp-poliitikutega või minu poolest riigikogu esimehega või presidendiga või riigiametnikega või, või kellega iganes, tähendab mitte mitte kellegi puhul ei saa neid võrdsustada riigiga. Kui ma olen kriitiline ametniku suhtes poliitiku suhtes, siis kindlasti ma ei ole kriitiline riigi suhtes või veel veel vähem vaenulik riigi suhtes. Et see on nüüd nüüd, et küll asi, mis ma saan aru, mis, mis, mis mõttega ja mis eesmärgiga? Gräzin omal ajal ütles, no lihtsalt see, see kriitika eriti just koalitsiooni ja, ja, ja seal vist eriti Reformierakonna suhtes oli niivõrd niivõrd massiivne, et et seda oli vaja kuidagi jahutada ja sellele oli vaja panna siis mingi silt külge ja, ja loomulikult see silt võis olla siis nende arvates see just et meid kritiseeriti, kritiseeriti riiki, no ei kritiseeri. Sest ükski ametnik ei ole ja, ja president on, on samasugune, samasugune ametnik või, või, või poliitika on mõnes mõttes ju ametnik, eks ole. Ei, ei, ei tohi olla puutumatu. Kui ta teeb midagi valesti, siis ta teeb valesti ja seda tuleb kõva häälega välja öelda, ainult see viib edasi mingisugune heaolu, läheme uude aastasse, räägime, oi, meil on tore, meil on, meil on digiretsept, eks ole. Ja räägime oi kui tore. Me saame e-valimisi teha ja, ja, ja kõikide kõik oma oma oma saavutusi kordame. Siis me oleme ju naeruväärsed ja see nagu edasi vii see kõik, mis me oleme saavutanud ja, ja me oleme tõesti saavutanud palju ja me oleme, me oleme pikkade sammudega edasi läinud. Aga see normaalne, see on meie jaoks juba normaalne. Ja kõik see, mis on, on valesti, on ebanormaalne. Ja normaalsetest asjadest alati räägitakse vähem kui ebanormaalsetest. See on, see on paratamatu. No just ja, ja see, mis, mis ühiskonda edasi viib, on ju dialoog või siis dialoogist veel edasi arvamuste, veel veel suurem paljusus, kui see on dialoogi puhul, et see ei saa olla siis võimu monoloog sellest, kui on hästi, et selles mõttes ma olen täiesti nõus, et loomulikult on ajakirjanduse ülesanne kolmanda võimuna peegeldada tagasi mitte siis ainult seda, mida, mis võimu poolt neile paistab, vaid ka seda, mis mis nii-öelda lai lai elanikkond arvab, et, et selles mõttes ma olen sinuga täiesti nõus, et see, see ka just nimelt Reformierakonna suunalt tulev pidev nagu kriitika selles suhtes, et ärme kritiseeri, me vaatame seda, mis on hästi. Noh, tegelikult on alateadlik soov suruda maha sellist arvamuste paljusust, mis, mis ei ole hea. Jah, et see on vahetevahel, on, on selline tunne tõesti, et kui me oleme teinud, et mingisuguse mida talus mingisuguse töö ära kaevanud, ringi kuivenduskraavi ja siis nüüd ongi nii-öelda talujoones, eks, ja siis jäämegi sinna kuskile kuskile seisma nii-öelda. Viskame pikali ja võtame heinakõrre suhu, eks ju, ja, ja nüüd on, nüüd on, ma ei tea, aastaid, ma ei tea, ma ei tea, mis asi hooleta, et ei ole. Aga samas samas on nii, et, et kõik sellised asjad, mis me oleme ära teinud ja, ja neid asju on, on päris palju, neid asju võib tõesti tõesti palju loetleda ja. Neid tegureid on veel, mis võiks anda meile seda eneseusku, usku nagu, nagu edasi minna ja, ja sellepärast on tarvilik neile muidugi tähelepanu pöörata, aga aga jah, ega sama loorberitele puhkama-puhkama jääda ei saanud. Ja maa tsiteeriksin ja parafraseerisin samal ajal meie, meie president, et kui ta ütles oma selle pöördumise alguses, et et lapsena ta eriti ei mõistnud vana-aasta õhtut, et jõulud olid läbi ja kingiks saadud värvipliiatsid olid juba katki ja mis siin ikka nii väga pühitseda, siis ma ütleksin. Tõsi, mis tõsi, et uuel aastal tuleb osta uued värvipliiatsid. Värvipliiatsite episood ilmselt jääb ringlema veel pikaks ajaks. See oli noore väiksema väikse Toomase niisugune isiklik emotsioon väga, väga ilus ja ja kena, aga, aga tõepoolest tuleb osta uued värvipliiatsid, tuleb minna edasi, sest ajakulg onju. Pidev ja ilma ilma ilma sõlmed, et ta tegelikult ju sõlmedeks on suured suured sündmused, mida, mida aastavahetus kindlasti ei ole, see et see on lihtsalt üks numbri numbri vahetamine. Selle algava aasta alanud aasta tõotab tulla väga huvitav. Nii poliitikagurmaan plaanidele kui ka kui ka, kui ka mitte ainult nendele taas on valimiste aasta ja mitmed muudatused, siis erakondades on tõenäoliselt tulemas Reformierakond suure tõenäosusega või noh, ütleme päris kindlasti saab saab uue, uue liidri ja ja uus, Euroopa parlament valitakse ja tuleb kokku ja, ja Eesti peabki ära otsustama, siis kes on meie eurovolinik pärast seda, kui, kui Siim Kallas siis tagasi koju tuleb, kui ta tuleb koju muidugi? Jah, et see, mida sa intriigi on, siin on sel aastal küllaga. Ja intriig on küll, aga see, mis sa ütlesid aastate kohta, et vot siin võib veel korra tagasi minna sellesse eelmisse teemasse, et, et minu meelest on meil neid aastaid olnud piisavalt vähe, et kes kõik aastad on tegelikult huvitavad ja ja kui öeldi siin, et otse 2013 oli ikka nagu noh, ma ei tea, igav, võrreldes selle 2012. aastaga. Mina sellega väga-väga nõus ei taha olla, et et vist isegi isegi siinsamas rahvateenrite stuudios on see, see mõte kõlanud, et minu meelest 2013 aasta oli selline, kus, kas see oleks nagu mingisuguse äratuskella, mingisugune vedru, mida kogu aeg keelatakse. Grecrecrecrek nagu seda pinget, pinget peale. Et väga paljud asjad, mis, mis siin viimastel aastatel on, on, on need need tegelikult pinna all nii-öelda kogusid pinget. Ja, ja nüüd ma arvan, et 2014 kindlasti kas algab tiksumine või keelatakse mõned asjad üle. Ja 2013 minu meelest oli ka väga põnev, et need kohalike omavalitsuste valimised olid tõesti väga põnevad ja nende tulemused olid väga põnevad. Mis tegelikult ka selles samas aastavahetuse programmis kajastus. Seesama meie Tallinna linnapea suur võit pälvis, pälvis tegelikult erinevatest vaatenurkadest Eesti Televisioonis ikkagi väga-väga palju eetriaega. Nii et see juba näitab seda, et seal olid kaalukaid sündmusi, mis möödunud aastal toimusid. Ja no veel veel kord, kui me saate alguses räägime ainult tõesti paar paari lause jagu veel, et et ETV aastavahetuse programm oli lausa nii tähtis, et tapmisähvardused tulid. Aga noh, see selleks ühel ühel inimesel lihtsalt viskas ilmselt silme ees mustaks, mille eest siis ta ka pärast pärast vabandas, aga aga, aga see selleks. Aga jah, et tulles nüüd selle selle juurde, mis meid ees ootab, siis näiteks needsamad Euroopa Parlamendi valimised, ma arvan, et on, on kindlasti üks üks väga huvitav hetk, sellepärast et, et need üldse nendesse Euroopa Parlamendi valimiste just see ju see suhtumine on, on, on täitsa täitsa teistmoodi ja, ja ka täiesti loomulikult täiesti teistmoodi, et et noh, seal võib näiteks võib näiteks olla selline protestihääletus nagu, nagu me oleme seda näinud ja siis või võidakse näiteks tutvustada uusi nimesid meile. Ja näiteks on seal see, et seal võib toimida selline hääletusloogika, et antakse hääli inimesele, kes võib-olla on selline üsna käremeelne ja kelle sellist kriitilisuste poleemikat nagu muidu üldiselt või poleemilisust võib-olla üldiselt näiteks isegi ei armastata, aga, aga näiteks vot sinna siin erakonnad saadavad Euroopasse mõned inimesed ära. Keda, keda vaja pildi pealt ära pildi pealt ära. Et kui need jalust ära, kui kõik need asjad ette võtta, siis vaadata need potentsiaalsed minejad siis siis see on minu meelest saab olema väga huvitav. Ei, seda nende nimede üle on ju ka praegu spekuleeritud ja seal tõesti tegi, päev on juba praegu tekkinud küsimusi, et miks need isikud ja miks mitte teised isikud, et et ainuüksi see isikute, kuna see on väga isikute keskne kesksed valimised ja need neid, kes avatud nimekirjadega. Need, kes siia Euroopasse lähevad, neid on, neid on ikka väga vähe, nad peavad olema tuntud nimed, nii et et see on jah, selline võiks olla selline isi külgede mäng või, või, või persoonide mäng, et mida on kindlasti väga-väga põnev juba praegu jälgida. Nojah, aga intriig tuleb ikkagi eeskätt just sellest siis, et neid endid siin Eestis ootavad ju järgmise aasta varakevadel parlamendivalimised ja see on ikka paras peamurdmise pähkel Nendele otsustajatele, kes siis peavad nii iseenda nii-öelda lähituleviku paika panema kui ka siis erakonnad tervikuna, et et, et kes lähevad ja, ja kalender seekord ei, ei soosi nagu, nagu otsustamist, sellepärast et kui me vaatame ikkagi neid nimesid, keda on välja pakutud ja ega siin see, see palett ju väga-väga rikas ei ole, et et nende hulk on ikka väga piiratud, see ei ole 101 riigikogu liiget ja ja peavadki tuntud näod ja nad peavad olema tuntud näod ja, ja neid on meil ju käputäis, kes, kes esiteks on siis kas siis praeguses parlamendis või siis mingisugused noh, esialgu autsaider itta aga võivad olla uued tulijad, ma pean silmas siin eeskätt Helmede dünastia erakonda ja, ja, ja nagu öeldud, siis just see, et kes hakkab juhtima Reformierakonda, mis saab Ansipist ja kes on need võimalikud, siis Reformierakonna juhikandidaadid, kes võib-olla ise eelistaksid minna nii-öelda Euroopa põldu kündma küll Eestist valitud ja, ja mõnel mõnel määral ka kindlasti Eesti asja ajamas, aga aga ikkagi Euroopas teatavasti traditsioon ja teine, et et seal nad ei esinda mitte otseselt Eestit, vaid nad esindavad oma oma Euroopa parteid. Või siis on mingisuguse valdkonna kindla valdkonna kadegi tegeleja siis eurovoliniku rollis. Nii et selle, selles mõttes see intriig on, on 2014 ikka hoopis laiem, kui Europarlamendi valimised toimuksid 2015. Mai või juuni eksolevaks situatsioon hoopis teine, rääkimata aastast. Nojah, selge on see, et praegu on alanud suur mäng, kus, kus üks just ühte võtme võtmerollis on Reformierakond just nimelt, et kuidas nad oma muutused ajastavad ja kuidas nad oma käigud sätivad, see saab olema väga põnev jälgida, et missugused malendid lauale tuuakse ja, ja kuidas neid liigutama hakata hakatakse, mis järjekorras neid liigutama hakatakse. Et see Juuse on spinndoktorite peas juba valmis, keerutatud intriig aga, aga põnevust igal juhul sousse pakkuma. Ja et nüüd ei tohi enam öelda, et mul oli üks suurele Soovitav oleks. Aga mul on selline, ütleme siis nii, et mul on viimasel ajal selliseid mõtteid, et et kui te olete tähele pannud, head kolleegid, siis eelmise aasta lõpus kerkis üks väga suur ja vägev Euroopaga seotud teema, ehk siis Rail Baltic täiesti niimoodi, et et kui, kui vahepeal juba tundus, et et need asjad lähevad lihtsalt sellist rada, et räägitakse põhiliselt seda, et kas me nüüd lähme sealt külast läbi või me ei lähe ja arutame seda asja, et mis, mis need plussid ja miinused on siis asi pöördus justkui nagu avaliku arvamuse protsess nagu tagasi sellesse, sellesse alg, algfaasi ja siin on neid sõnavõtte olnud küllalt ja on veelgi ja, ja noh, nii palju kui mina tean, siis seal riigikogu, riigikogu fraktsioonides on asi nagu, nagu päris tuline olnud, ehk siis ma arvan, et see on üks näiteks selline teema, mis, mis, mis indikeerib seda, et mille, mille kaudu on võimalik intikeerida, et meie seisame Teie inimeste poolel ja, ja nii edasi. Et see Rail Balticu ümber toimuv debatt on mind küll, ütleme lõbustanud võiks niimoodi öelda, et et kui seal nagu esimeses etapis kerkisid üles nii-öelda Rapla ümbruse elanike poolt tohutud protestinoodid, kuidas nad ei soovi näha seda raudteeliini enda lähedusest mööda minemas ja kui kerkisid välja Tartu juhtivad poliitikud ja ka institutsioonide esindajad ülikoolist, kes lahkelt laiutasid käsi ja ütlesid, et aga kalliks, et toome siis selle läbi Tartu kui ilmusid juba rapla inimeste arvamused, et ei, ei, no võtke nüüd rahulikult, et ega, või saab ilma hakkama saanud ja et, et tegelikult ei ole see rapla mõte, pole üldse paha, et arutame siin seda asja. Absoluutselt, aga, aga ma tahan öelda seda veel, et on jõutud tagasi nagu selle selle keskse teema juurde on ja on, on päris mitu inimest, kes on öelnud, et vaadake, see keskne küsimus, miks on ikka küsimata sellele vastused miks nii ja miks, miks, miks see, miks see niimoodi käis, tundus, et see küsimus on nagu vastatud ei ole vastatud ja ma arvan, et see ei ole ju noh, et noh, näiteks näiteks miks ikkagi on umbes trass tõmmatud sealt läbi läbi Pärnu tundus, et need küsimused on kõik vastused saanud. Suri telesaateid, on, on korraldatud, kus on pikalt ja laialt asju selgitatud, eks. Aga aga ei võetud uuesti uuesti üles ja ma arvan, et see ei ole nagu juhused. Kui mõelda selle peale, et Siim Kallas tuleb siia kandideerima Siim Kallasele olnud üks selline leivanumber, siis see võib, see võib osutuda nii, nii, nii trumbiks kui võib osutuda ka tegelikult halvaks mäng. Ma tahaks su käest küsida, et kelleks Siim Kallas tuleb siia kandideerima. Esialgu europarlamenti europarlamenti ja ühtlasi juhtima Reformierakonda. Kui me läheme nüüd konkreetseks me võime kõik und näha, eks ju. Ega siis Ainar Ruussaar ei ole ainukene, kes, Sellist eesõigust talle ei ole antud? Jah, noh, Siim Kallas kindlasti, kui ta nüüd ei otsusta muidugi Europarlamendi kasuks siis Eestis oleks ta loomulikult kasulikum, tundub mulle nii, nii parteid juhtimas, mulle tundub, et, et reformierakonnas muidugi on ju alati on ju, ei ole ju nii, et nüüd Ansip läheb ja ongi tühi auk ja perele. No kindlasti kindlasti ei jää, aga mulle mulle tundub, kui osad nendest, kes keda peeti nagu võimalikeks kandidaatideks on ennast hetkel siis mitte taandanud, vaid neid on taandatud teatud sündmuste poolt. Ja nad ei, nad ei tule nagu arvesse, siis on seal teine grupp seltsimehi, kes näeksid ennast pigem siis mingil Euroopa ametipostil kaasas. Kui enne rääkisid Keit Rosimannus Pentusest Pentus-Rosimannusest Miami ja Michalis näiteks, eks ole, küsiksin ka, et kasulikum, kellele kasulikum kasulikum erakonnale ja tõenäoliselt ka Eestile. Sest et kallas kõigi oma, noh, jah, ma ei, ma ei saa öelda mitte puudustega, aga aga, aga ta on piisavalt mõjukas ja väga-väga mõjukas poliitik, et, et mida, mida Kallas ise tahab teha, võib-olla ta on. On, on otsustanud nende aastate jooksul seal et kas ta sihib siis Eestis presidenditooli, aga ütleme presidendivalimistele natukene veel aega, et et las Toomas Hendrik Ilves olla veel veel paar aastat Kadriorus, aga, aga, aga, aga erakonna juhina kindlasti tooks ta niisugust uut uut hingamist, kuigi tegu ei ole ju mingisuguse noorpoliitikuga ega, ega mitte noore inimesega. Aga, aga uut hingamist ma arvan, tooks, tooks ta päris päris kindlasti ja loomulikult ta saab jälle oma 10 miljoni ja VEB fondi ja kõik asjad saab ta selle, selle ämbri saab ta kaela online'is ja mitte online'is, aga aga kui ta, kui ta otsustab, et ta on, et ta on sellest üle ja, ja otsustab siis kandideerida või siis jõud, teatud hämarad jõud reformierakonnas otsustavad, et anda on sobiv, siis ma arvan, et ta ta tooks. Ta tooks uut hingamist ja sellesse erakonda tervemat, mõistust ja ja niisugust inimlikumad suhtumist ja natuke laiemat pilti. Selles ei ole kõhklust, et Siim Kallas on populaarne poliitik, kellel oleks sellesse potentsiaal olemas, Reformierakonna reitingut ja ka suhtumist erakonda kergitada väga jõuliselt, aga ta on, iseasi see, et tegelikult on Kallas esinenud viimastel aastatel üsnagi, võiks öelda opositsiooniliste seisukohtadega erakonna suhtes. Et nüüd Tegelikult kriit avalikult kriitiline. Avalikult kriitilistega just nimelt et need on pigem küsimus, missugune on tema enda positsioon erakonna sees ehk siis kas, kas teda tahetakse näha erakonna juhina ja teine asi tegelikult. Kas ta ise enam viitsib, et kas tema jaoks ei ole enam? Mis ta läheb siis nüüd Viimsi majja sussi sahistamale täies täies elujõus ja see, see oleks nüüd küll nagu lubamatu. Ma nägin nüüd ma nägin, EMOR, neid jõuab kirjutada küll. Ma nägin intervjuud. Vaata, mul on peas segadus selle vee oma kanalil ikka, kus Mihkel ja Siiri Oviir andsid ja Margus Saarele andsid, andsid selle intervjuu jah, selles 30. detsembri saates ja ja seal jäi kuidagi väga nukraks värke, et nüüd ongi kaks väga tegusat ja, ja sõnakat ja mõistlikku inimest on nüüd siis otsustanud nagu nagu lusika nurka visata hakkame nüüd pensionärideks. Noogulge. Hando viir. Ei, ei vii nii. Ei, nii ei lähe nii, nii see asi nagu ei sobiks nii kaua, kuni jaksu on ja endas seda tunnet, et, et selliseid inimesi on, on neil kindlasti väga vaja, Mariel, täpselt samuti nagu kallast. Ma arvan, et ma arvan, et Kallasel on seda endale seda jaksa küll, aga vaata, nüüd on küsimus ikkagi selles, et Reformierakond on olnud, et noh, nii-öelda päris kindlalt teatud joonel ja mina küll ei ole kindel, et sa, et need, kes on seda joont tahavad siiamaani hoidnud. Et, et nad arvavad, et see on. Et, et nad arutavad selles kategoorias, et seal erakonnale nüüd kõige parem, parem variant, et nad mõtlevad ikka natukene ka ka iseendale, kogu sellele aparaadile kõikidele nendele inimestele, kes, kes seal on nii-öelda mehitatud, sest et paljudele võib see tähendada sõna otseses mõttes ju luuda luuda. Jah, ega see ongi keeruline küsimus, sest et isiklikud ja ja muud huvid isiklik versus erakondlik versus riiklik, see on, kes on keeruline, keeruline küsimus ja need, kes on pumba juures, need kindlasti mõtlevad nii. Meie siin meie siin võime öelda, et, et see on kasulik Reformierakonnale. Nojaa, aga meie asi, meie asi ongi seda välja, aga, aga samas ka need enda peale mõtlejad peavad mõtlema ka märtsil 2015 ja ja sinna ei ole midagi teha. Reiting on nagu ta on ja kui tahetakse olla nii-öelda soliidselt ja, ja viimastele aastatele kohaselt. Pildil siis ma ei näegi eriti eriti võimalust, et et Siim Kallas peaks seda seda vankrit tulema vedama. Ehk siis tegelikult või otse öelda siis ikkagi tube tuleb tuulutada. Nii tagatuba võib-olla kui ka mõnda muutuva. Jah, no tookord lubasid, hakatakse endiselt siis surutama, kui uus esimees on, on paigas, aga mis toimub sinnamaani, see on, see on veel keeruline ja ega ega see ka ei ole veel kuskile kivisse raiutud, et see koalitsioon kuni järgmise aasta märtsini vastu peab. Vaadates kasvõi IRL-i juhi kaitseministri praeguse ameti poolest siis avaldust, et nende Nende parteist peaks ikkagi, kui, kui ütleme, Euroopa mõistes kõige kõige suuremast erakonnast, siis Euroopa Parlamendis peaks tulema järgmine meie volinik, nagu ma, ma ei näe küll Austrias otsest linki. Eestit esindab ikkagi parim võimalik kandidaat kogenud poliitik, kes kellele antakse ju tegelikult ju portfell, mida me ju ei tea, mis talle antakse. No siin on viidatud ka mingisugusele sellisele abstraktselt asjale nagu, nagu poliitiline kultuur näiteks, et see on olnud nüüd ühe erakonna käes ja kui võtta sellist poliitilist kultuuri, aasist sisemist loogikat, siis võiks Ei, seda on lihtne lihtne põhjendada, ega see ei ole midagi eba ebaloomulikku, aga, aga see näitab ikkagi seda, et, et, et mingisugune sigrimigri seal seal koalitsioonis on ja kui, kui kõvaks nüüd ikkagi oma seisukohad aetakse ja kui leppimatuks. Jaa jaa. Milline raudbetoon on või kui, kui mure ta on, et antakse järele, sest et noh see, see alles selgub tehniliselt võttes, muidugi enne valitakse ära Euroopa Parlamendi, ega nad ei pea ju midagi praegu otsustama veel vähemalt avalikkuse jaoks mitte. Aga enne valitakse Euroopa parlamenti ja siis alles tuleb kokku uus komisjon ja komisjoni esimees hakkab siis nii-öelda oma oma. Jah, ja ei ütlema nii et. Naisena võisin hakata mälusoppides tuulama, siis tegelikult Siim Kallase volinikuks saamine saamise taga oli ka ju kõva maletamine ja kabetamine, mille osa oli ka Isamaaliidu ja Res Publica liitumine kaudse või no nagu osaliselt sealt võimalik uue voliniku saatmine Brüsselisse selle taga olid kogule Ilvese toetamise suhtes erinevate erakondade vahel, nii et et tegelikult sinna sellesse sellele lauale laoti ikka väga palju kaarte, kus, kus voliniku isikut otsustati. Kuidas see, kuidas selle kohta on need suurmeister mõtleb 20 käiku vähemalt. No just et see on ikkagi väga vorst vorsti vastu diile kõikide erakondade jaoks, kes, kes selles mängus osalevad. Aga siis tuleb mingisugune noorintellektuaalist maletaja, siis leiab mingi täiesti uue lahenduse, eks ju, kuskil vahepeal, et, et tegelikult on ka toimunud igasuguseid igasuguseid, igasuguseid muutusi ju vahepeal, sel ajal, kui neid suuri suuri plaane peeti ja ja ma arvan seda, et siin apelleerimine, et isegi kui kunagi oli mingisugune kokkulepe, siis ma arvan, et see ei saa kindlasti nagu määravaks. Ma mõtlen siin näiteks. Ma arvan, et mitte mineviku suhtes, küll aga, aga, aga tuleviku suhtes, et, et siin on ju ikkagi mitmed võtmepositsioonid, on lahtised, millega, mille kaardid on vaja lauale võtta ja siis läbi arutada, et et jah, et neid neid mänge mängida. Riigi tipp pole muidugi ikkagi see, et mida istuv peaminister siis tahab nagu oma elanike järgneva eluga teha, et et ta ei saa oodata märtsini 2015 vaid vaid need kohad täidetakse tunduvalt varem ja kui ta tahab olla nende kohtade jagamisel osaline, siis ta peab selle kõva häälega välja ütlema ja tõenäoliselt siis juba ka suurkogul. Või siis sellel suurel kohtumisel, mis siis reformierakonnal on kevadel ja ja siis juba tõenäoliselt me peaksime kohe-kohe saama ka erakonna juhi nime teada ja edasi läheb juba nii-öelda asjad nagu nagu selgemaks, sest et oleks Mart Laar täie tervise juures, siis see malemäng oleks tunduvalt, tunduvalt lihtsam. Aga, aga kuna, kuna tema on nüüd selle, selle pildi pealt tundub, et ikkagi väljas, siis siis need asjad on jah, mõnusalt mõnusalt intrigeerivad, nii et meil on on ka uuel aastal tööd. Meil oma ajakirjanikel on, on uue uuel aastal tööd ja ja see teeb vähemalt asja asja põnevaks, ei lase nagu lihtsalt stagnatsiooni langeda. No te mainisite, Rail Balticut, ma ei tea, mis te just mainisite, aga aga meil on siin oma rail Baltic ehk oma omad uued rongid. Ja ega ju ei peaks nii väga sel teemal nüüd veel lisaks nagu suud pruukima, et et võib viidata, et kõik need ebakohad ja vead ja jamad, mis on nende porganditega nüüd nüüd tekkinud, et et küll küll aeg annab arutust ja noh, lõppude lõpuks kõik rongid ei ole, ei ole kohal ja ja kui need viimased seitse diislid ka tulevad, vabrikust välja ei ole, täna testitakse, siis tõenäoliselt asjad asjad loksuvad mõnes mõttes paika. Kas ma kuulsin õigesti, et sa nimetasid porgandeid? No neid kutsutakse vist porgandid nende värvi tõttu ja ja ega Vaat ma olen, ma olen selles mõttes nagu, nagu nagu natukene lõhkise küna ees, et et noh, tegelikult ju meie raud ja meie rongimajandus on nendega tulnud ju 20 esimesse sajandisse, seal ei ole, ei ole nagu, nagu üldse küsimust. Ja nüüd mõtlesin ma selle peale, et, et kui ajakirjandus hästi palju kritiseerib kõike seda, mis, mis toimub et siis me anname nagu väga väga kehva signaali tõesti, et et vot seal on ju see küsimused, et me, me, me oleme huvitatud kõik sellest, et et sellel firmal läheks hästi ja et raudtee liiklus kui üks edumeelsemaid üldse maailmas saaks ka Eestis nii-öelda jalad alla. Ja väga palju ju nii-öelda uusi reisijaid on tulnud just nimelt uute uute rongide tõttu, seda näitas juba elektriraudteekogemus eelmisel aastal ja ja sama on sama, on ka nende, nende uute diislitega. Et kui me seda seda mainet nüüd kohutavalt nagu maha kisume, need siis noh, me oleme teinud nagu karuteene tegelikult ju heale asjale, aga siin on jällegi jällegi sama asi, millega me täna saadet alustasime või või rääkisime peaaegu alguses seoses Ilvese kõnega. Et no seda seda saamatust, seda on olnud nüüd ikka terve terve rongikoosseisu jagu, mis on siis nüüd saatnud seda Elroni diislite kasutuselevõttu ja, ja üle-üle-eestilist nii-öelda meie meie transpordi transpordieriti, reisi, reisitranspordi kulgemist, reisirongide kulgemist, et et seda, seda kõike natuke liiga palju ja seda, see on ikka kurjast. Noh, ma ei teagi, kust otsast alustada, ma ütleks kõigepealt seda, et, Härra seal väga pikalt alustamine, saate lõpurent kümnenutada. Või see emale 10 minutit järjest, räägi seal minu meelest seda, seda, mis mainet maha kiskuda, et seda ei saagi saagi suurt maha kiskuda, et tõesti suur ajastu vahetus, mis, mis, mis meil on toimunud. Kuulge inimesed, et seda on siin võrreldud minu meelest kohati päris õnnestunud sellele näiteks mobiiltelefonide tulekuga näiteks ja, ja nii edasi. Aga ega siis, ega siis ühe hetkega ei astutud ka ju, ma ei tea nutitelefonide aega, et, et, et kõik see, kõik see on, kõik see on, on see on alles algus ja kuskilt pidise algus tulema see, et meil on nüüd kohe mingi plaks ühe hooga selline võrgustik, kus, kus meil on olemas nii-öelda noh, et kus, kus kõik toimib ja kõik kõik. Et noh, ma ei tea, et linnadevahelised on, on, on mugavad ja linnalähija kõik on eraldatud, et ma arvan, et seda kõike ei olekski saanud ühe korraga tulla. Ma, ma arvan, et suure suure tõenäosusega Sealsamas on jällegi Elroni poolt olnud minu meelest hämmastavalt palju selliseid pisiasju, mille, mille kohta nad peavad seletama, et me teeme seda kunagi tulevikus. See ükskord saab toimima niimoodi, et mind nagu üllatab see, et miks seda nagu ei püütud rohkem ajastada ütleme siis esimeseks jaanuariks või siis selleks rongid ja nii-öelda liinile mineku ajaks, et oleks palju, palju küsimusi vähem olnud, kuigi tõsi, selles kriitikas on kindlasti ka üksjagu sellist, mis on, mis on põhjendamatu. Et seal on tõesti ka inimeste poolt tulnud selliseid, ütleme siin lugedes online ja ajalehtede tundunud selliseid kriitikanooli, mis tunduvad pigem nagu üksikisiku arvamusena, kuivõrd süsteemsete probleemidena. Ta on küsimus just selles, et et ka näiteks siinsamas, sellesama majandus-kommunikatsiooniministeeriumi tasandil noh, siin ei ole nagu väga põhjust niimoodi siin rääkida, liiga palju ka sellest uuest ajastust ja lintide lõikamised ja ma arvan, et see, mis kõik toimus, ongi normaalne, see ongi, ongi normaalne, rohkem peaks rääkima sellest, et, et, et noh, kuidas me tegelikult seda nüüd reaalselt inimesed tahavad ju tulla ja tahavad sõita, tahavad kasutada just seda rongi eripära, mis on see, et sul on mugav ja mõnus, sa saad kasutada arvutit, sul ei ole vaja, see, ma ei tea, esiistme, seljatugi ei jookse 100 sisse nagu nagu bussis, eks ju. Et et vedada jalgratast, eks ole, ja nii edasi, et noh, et kuidas me nüüd astume neid järgmisi samme. Et, et siin ei ole see, et lähme lõikame lindi läbi ja noh, nüüd meil on selline vägev värk, on ju. Et, et see, see, see riigi transpordi arengukavasse on sisse kirjutatud ka see, et, et tõesti rongireisijate arv kasvab ja kasvab väga kiiresti ja nüüd tuleb näidata neid järgmisi samme, mida, mida ma astun, sest see on kohe näha, et hakkab kohe kasvama. Toit jah, aga ei ma ütlen, et ma olen, olen lõhkise küna ees selles mõttes, et ma ise olen, olen suur rongifänn ja sõidan temaga alati, kui on võimalik sõita, eelistan teda kõikidele teistele liikumisviisidele, kui vahemaad ei ole väga pikad ja ma olen sunnitud seal kilukarbis nimega lennuk istuma. Aga no mõned asjad oleks võinud noh, hea küll, kohtu vaidlustatud pooleli. Kohus otsustas viimasel minutil. Aga mõned mõned asjad oleks võinud ikka ikka olla juba juba toimida. Toimida väga palju paremini, kui, kui, kui nad praegu toimivad, no kasvõi teavitamine kasvõi sõiduplaanide paikapidavust. No hea küll, ma olen võib-olla uhke oma riigi üle, eks ole, kui ma nüüd tulen tagasi jälle vana teema juurde, ma olen uhke, mu riik, ostis, läks ka transpordi, läks ka rongiliikluses üle, üle uude sajandisse. Ma olengi sellel uhke. Aga kui ma kell ja esimese jaanuari hommikul kell viis lähen perrooni peale ja, ja ma tean, et see rong tuleb sellepärast et minu arvuti kodus näitas, et see rong tuleb alased rongi tule. Kui ma lähen jaamahoonesse, seal puudub igasugune informatsioon või, või see informatsioon on vale, lünklik või, või, või puudub sootuks, et noh on on jah, mugav reisida, aga, aga need on, need on tõesti pisiasjad ja, ja alati võib öelda, et need loksuvad paika, aga nad oleksid võivad paika loksuda ju tunduvalt varem. Ja neid kõiki, neid asju saab parandada, see on, see on hea. See on väga hea ja loodetavasti parandatakse, mida nüüd kindlasti parandada ei saa. Vähemalt lähiaastatel on see, et, et kuigi juba täna oli Postimehes oli, oli väga-väga hea ja põhjalik, põhjalik ülevaade sellest, mis, mis mured nendel rongidel on ja kõik ja Mikk Salu kirjutas, eks ole, ja ja meenutab ta seal ka oma artiklis ühte meie ühte paremat eksperti ühte, noh, kes tegeleb nende asjadega. Euroopas praegusel hetkel vist Belgias, kui ma ei eksi, Hannes Luts, Hannes Luts on tema nimi, jaht TTÜ logistika tudeng, oli ta kunagi? Kunagi ta oli lihtsalt üks huviline, poiss, kes transpordihuviline poiss, kes oli lehtedele kirja saada. Jah, juba juba alates põhikoolist kirjutas mingi vapustava töö ja kõik kõik, noh ühesõnaga. Ehkki see, see, see noormees kirjutas juba 2010. aastal, et need Need rongid, mis võitsid riigihanke ehk needsamad flirdid Stadleri firmalt ei sobi sellise kujundusega sisekujundusega sellise peene sõnaga istmete konfiguratsiooni ei sobi, ei sobi sõitma pikimaid, pikad maad hakkavad seal kahest tunnist ja rohkem, ehk siis tatart Tartu-Tallinn-Tartu-Valga-Tallinn-Narva Tallinn-Pärnu liinidel. No ei, ei sobi, sest sest et. Noh, kui ma majandus majandusministeeriumil oleks selline hea demagoogist avalike suhete juht, siis ta ütleks praegu selle peale, et aga meil ühendamegi selle Tartu osa lõpuks tund 45 minuti peale, et see ei ole Jah, aga aga ei sobi, kui mul on, mul on kohati tunne, et kui Need, inimesed, kes otsustasid ja muide see helge oli ju ka salajane või, või poolsalajane, et missugused rongid konkreetselt osteti ja millised, millised nõudmised esitati Nende nende vagunite sisekujundusele, siis miks seda pidi salajas hoidnud, mis, mis strateegiline riiklikult tähtis küsimus see nüüd on? Tundub, et tol ajal, kui need otsused langetati kolm aastat natuke rohkem tagasi, et, et jäeti kuulamata lihtsalt need, kes need inimesed, kes midagi sellest asjast teavad ja oma oma peaga lihtsalt otsustati. See noh, tegelikult enne ennekuulmatu, et et samad vagunid sõidavad linnalähirongidel ja pikematel maadel, okei, Eesti on väike riik. Ja siin ongi vahemaad kaks tundi ja, ja natukene peale palka rohkem. Aga, aga need, need oleks pidanud olema teistsugused, aga nüüd on need otsused langetatud ja, ja keegi ei hakka neid miljonite eest neid, neid ronge või vaguneid seest seest ringi tegema sobivamataks, pikemateks sõitudeks. Paraku paraku on see nii Jah, ja ma juhiksin veel tähelepanu sellele, mis, millega täna Postimehes juhtis tähelepanu, et, et need ütleme, arvutilehekülge ei anna piisavat informatsiooni võimaluste aegade kohta ka selle kohta, kuidas ühelt liinilt teisele istuda või kuidas oma kulgemist rongiga planeerida, et tegelikult just nimelt sellises suures plaanis et suunata rohkem inimesi rongi rongiga liikuma, on see väga-väga oluline nende aegade ühilduvused ja, ja see, et, et saaks võimalikelt võimalikult erinevatesse kohtadesse. Komine punktist A ehk kodupunkti B ehk töö töö juurde on, on ju üldiselt teada ja ja need need küsitlused ja uuringud on ju on ju põhimõtteliselt tehtud ja kui need rongiajad ei sobi veel kord, see on, kui kõik koosseisud on nüüd kohal, mis siis juunikuuks ja katsetatud, siis kõik need asjad on, on, on, parandab, parandatavad, aga vot see, see üks asi ja kujutame ette, et needsamad vagunid hakkavad veerema näiteks Riiani see ei tule ju kõne allagi. Tegelikult. Samas jälle on selle sellesama rongiliikluse poole oluline üks üks näide, mida see meile annab, et kuivõrd tegelikult inimesed suud lähevad rongidesse, hakkavad nendega sõitma tõesti, et et see samana lähevad, nende palga pärast lähevad. Sama näitab ka Rail Balticu tuleviku suhtes, et, et me, me ju siin kogu aeg arutame seda, kas inimesed hakkavad rail Balticuga sõitma või mitte. Küll nad hakkavad. Jah, ja ma arvaks nagu ikkagi seda ja nüüd tuleks hakata ikkagi sellest rääkima, et ega siis see mingi pole ju nii-öelda üks ja ainus ainus hange, mis on nüüd ja igavesti, et kui me vaatame sedasama transpordi arengukava veelkord, et ma näen seal, kui nad näevad seal ette aastani 2020 ikka tohutud seda reisijateveo nii-öelda kasvu siis see on vältimatu, et tuleb osta ka uus ja teistmoodi ja see, see, ma arvan, et süsteem peabki täiustama neid sõnumeid, me oleme natuke vähe kuulnud neid, neid, kuidas, kuidas täiustada. Jah, aga noh, vaatame ikkagi sedasama vana jutt jälle, et vaatame kasvõi kasvõi neid vagunisuurusi vanas vana Sagunis kohati ligi 500 istekohta uues 240, eks ole, no see on ju selge siis siin on ka selge, et, et inimene ei saa sõita Tallinnast Tartusse ühe jala peal püsti seistes või ei saa, olen nüüd istekohti on vähe, et need asjad oleks pidanud olema varem varemetele. Noh, samas kui ma meenutan, kui ma viimati Belgiast Hollandisse sõitsin, sõitsin ka ühe jala peal püsti seistes. Ka ikka juhtub jah, aga see on, see on pigem erand kui, kui reegel. Aga tõsi ta on ju see, et need rongid on seal, need rongid on seal nagu eri eri tüüpi, et linnadevahelised on erinevad ja siis niimoodi järjest edasi, kuni siis nüüd kõige-kõige lihtsamad on siis natuke linnalähirongid. Noh, loodame, loodame parimat ja et, et ikka kuulatakse ja kõige tähtsam on seda see, et kuulatakse neid inimesi, kes, kes teavad, vähemalt lille mitte meie ei ole need, vaid, vaid antud juhul ikka raudteealast kompetentsi on Euroopa täis. Muidugi ja vähemalt Elroni lühend saab inimestele väga hästi selgeks, selle käigus. Ja hea uudis on see, et Läti Lätti minnes ei pea enam raha vahetama ja ja euro tuli tuli Läti. Nagu ma olen kuulnud ja lugenud ilma probleemideta, et sellega sai samas käima erilise vaimustusega, samas ka ilma pigem jah, miinusmärgiga vaimustusega, et aga noh, see selleks, ega, ega meil oli see situatsioon umbes sama. Põhjus oli selles, et nad ei saanud eurokalkulaatorit. Ja et nad ei oska ümber arvutada neil on väga lihtne tegelikult lati ja euro vahekord on on märksa märksa ühesugusel, kui, kui meie meiena. See oli üks asi, mille nad Eestist nii-öelda kasulikuna üle võtsid kalkulaatorit mõtet teha. Tehke esialgne negativistlik euro suhtes läheb üle ja harjutakse ja noh, ikka ikka ju harjutakse sihukeste asjadega. Nii, aga täna on siis meie kord öelda aitäh kuulamast ja ja Heidit Kaio, Neeme Korv ja Aarne Rannamäe olid täna siis siin rahvast teenimas ja soovime teile siis veel kord head jätkuvat uut aastat ja ilusat nädalavahetust ka.