Preili juurdevõtlik preili juurdevõtlik oli hästi maiaspreili. Eriti armastas ta igasuguseid koogikesi saiedest, rääkimata kringleid ja kukleid ja kaneelirulle šokolaadi, kooke, kreemikooke, vahukoorekooke, maasikate ja vaarikatega aga loomulikult ka õunakooke, mustikakooke, ploomikooke, aprikoosi ja virsikukooke. Väga maitsesid talle rabarberikoogid, kohupiimakookidest ei maksa rääkidagi. Eriti head olid ta meelest aga beseekoogid või meekoogid või piparkoogid. Preili juurde võtlikule oli kodus terve riiulitäis igasuguseid kokaraamatuid, kus olid sees kookide retseptid. Õhtuti luges preili juurde võtlikuma kokaraamatuid ja vaatas pilte kookidest, muffinitesse, küpsistest, saiadest, kringlitest ise õhkas igatsevalt. Mõelda vaid, mida kõike oskavad suhkrupagarid küpsetada. Ja kokaraamatutesse on kirja pandud ja ilusasti õpetatud. Kuidas peab talitama, et imemaitsev kook või kuklike välja tuleks? Preili juurdevõtlik oskas tegelikult ka ise päris hästi kooke küpsetada. Preili juurdevõtliku ainus mure oli see, et ta oligi päriselt üpris juurdevõtlik. See tähendab, et ta oli paras trulla ja aina trullamaks muutus, sest ega ta ei suutnud vastu panna, kui kuskil mõni koogike või saiake end pakkus. Ikka sõi ja võttis päev-päevalt üha enam ja enam juurde. Tegelikult poleks trullaks olemine ju midagi tähendanud. Preili juurdevõtliku enda meelest oli isegi päris tore, kui sul oli ikka kena kõhuke ees ja pehme paks tagumik taga ja hästi armas ümmargune nägu peas nagu täiskuu isegi veel ümaram, eriti naeratades preili juurdevõtliku naeratuse liika lai nagu laulukaar. Paraku oli aga preili juurde võtlikul sõbranna preili allavõtlik, kes hirmsasti põlastas kõiki neid inimesi, kelle luudel võis märgata veel midagi peale hästi õhukese naha. Preili allavõtliku meelest olid ilusad ainult need inimesed, kes nägid välja nagu elusad luukered. Kes olidki paljalt luu ja nahkpreili allavõtlik ei söönud kohe üldse midagi. Ja kui ta ehk vahel midagi suhu pistiski, siis sülitas lootsemaid välja. Alla ei neelanud ta mitte kui midagi. Preili allavõtlik jõi ainult vett, veepudel oli tal igal pool ja alati kaasas. Ja kuna preili juurdevõtlik oli tegelikult ka väga südamesse võtlik, siis ta piinles hirmsasti oma koogihimu käes ja ometi võttis ta järjest ja järjest juurde. Ta kohe ei suutnud ahvatlevatele kookidele ja saiakeste vastu panna. Samas võttis aga preili allavõtlik järjest ja järjest alla. Preili juurdevõtlik paisus nagu kukli taigen preili alla, võtlikaga muutus üha lahjemaks ja lahjemaks nagu kondibukett täitsa kriipsu ujukuks. Kuni heitis maha ja suri nälga. Preili allavõtliku matustel pakuti peielauas vahukooretorti, šokolaaditükikeste beseede ja värskete vaarikatega. Selgus nimelt, et see oli olnud preili allavõtliku salajane lemmiktort. Tort, mida ta polnud elu seeski julgenud maitsta.