Head kuulajad stuudios endiselt Annebrummik ja algab muusikaaastat 2013 meenutava heliga ja kolmas tund, milles kogume muusikaeksperdid vestlusringi, et arutada, ega meie kontserdielu pole muutunud ühekülgseks ega takerdunud Stampidesse. Kuidas parandada muusikakriitikut kvaliteeti ja kas väärt muusikat tuleks iseenese huvides tõesti sama agressiivselt turundada kui massikultuuri. Tere tulemast Eesti muusika infokeskuse direktor Evi Arujärv, ajakirja muusika peatoimetaja iija Remmel, klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, muusikakriitik Igor Karsnek ja muusikamänedžer Andressi. Tere, raadiokuulajatele ja tere kõikidele teile ka, ma arvan, et me siin esindame erinevaid institutsioone ja erinevaid tegevusi ja võib-olla me mitme peale kokku saame mingi üldpildi, aga mina Eesti muusika infokeskuse esindajana pean tunnistama, et meie profiil on selline, et meie arhiveerime muusikasündmusi ja teeme seda teatud ka valikuga, sest meie võimsused on piiratud, et üks muusikaelu külg ongi arhiveerimine ja informatsiooni kogumine, aga teine on mõtestamine ja hinnangute andmine ja seda mina pean isegi tunnistama seda, et informatsiooni kogumine on niivõrd mahukas ja keeruline töö, et ma selle mõtestamiseni jõuan praegu juba suurte raskustega, mina isegi ei jõua kõikidele kontsertidele kõikidele on isegi palju öeldud, et ma jõuan vähestele kontsertidele kahjuks. Kontsert on meil palju, aga mis ei möödunud muusika-aastast kõige eredamalt meelde, oli meie kontserdieluga selle rohkuse juures piisavalt mitmekesine ja Remmel No absoluutselt on väga palju haardeline ja kajastab ka väga väga paljusid, Tšanract oli väga särav ja väljapaistev muusika, aasta paistis välja Eestist kaugemale ka see meie muusikakultuur, minu isiklik huvitav Haylaitali Eerik vitage külaskäik, suur aitäh nendele noortele ja Sander Tammele, kes ta siia tõid ja siis ikkagi Estonia 100. Jazzkaar näitas kahte superstaari tegelikult kolme Gregory Porter, aga Charles Lloydi kvartett oli täiesti hingemattev ja muidugi jaapani pianisti hüroomi tema džässi, roki ja proge-rocki baasil balansseeriv täiesti sädelev purskav mängustiil koos sellise legendaarse trummimehega, nagu ainult Philips, keda me teame ka ansamblist ootaja veel veel mitmed, see koostöö oli muidugi täiesti jalustrabav, siis festivali orient, ainude muusika, see oli täiesti eksklusiivne kogemus. Ta on Erkki-Sven Tüüri klarnetikontsert ja Debruphundis Helsingis mõlemad, siis siis Toivo Tulevi magnificat väga tugev teos, kuna suurvorme meil kirjutatakse üldiselt üsna vähe, selleks on vaja raha ja tellimust ja nii edasi. Helena Tulve vääna vaikin ma paljust sümfooniaorkestriteos, kuna neid ka üsna vähe kirjutatakse. Tõnu Kõrvitsa ballaatoloresse lauluvihikust. See oli meie loomingunimekiri, mida Eesti muusika infokeskus tooks käesolevast aastast esile. ERSO mängutaseme hüppeline tõus Ameerika tuuri kaks kontserti, Tallinn, New York, Tallinn, Atlanta, et see täiesti teistmoodi, kui ta pool aastat varem. Klassikatähed jäi meelde ja, ja ma tõesti südamest südamest loodan, et see ei olnud mitte ühekordne. Sel aastal oli tegelikult veel üht-teist huvitavat uut, mis, mida nagu varem ei olnud näiteks mulle väga meeldis, et Eesti muusikanõukogu pööras rahvusvahelisele muusikapäevale sel aastal hoopis teistmoodi tähelepanu ja korraldas üritusi tänaval kõrtsides sööklates. Mis puutub veel rahvusvahelisse dimensiooni, siis kindlasti ei saa ERSO, Ameerika tuur oli üks väga oluline asi ja samas oli tohutu tähtis Erkki-Sven Tüüri teoste esitamine siin lühikese vaheaja jooksul üle üle lahe tõeliselt tähtsate orkestrite esituses Soomes ja võib-olla ka Arvo Pärti, mitmed asjad, näiteks Adams, lamenti nomineerimine, inglise muusikaauhinnale Priit voor või ka siis nüüd sellele eesti muusikas kolm suurmeest ja veel ka teisi rahvaid ja mitmeid plaate on nomineeritud Grammyle, nii et sellist, nagu kogus nominatsioone, ei ole Eesti muusika ajalugu varem näinud. Kuna ma olen ajakirja muusika peatoimetaja ja sinna ajakirja jookseb siis ka kokku väga palju informatsiooni, aga me siis peame seda läbi vaatama, mõtestama ja valikuid tegema. Üks selliseid soove või mis hoone on ka ikkagi üldjoontes kogu terviku kajastamine ja me olemegi tegelikult nõuks võtnud uuel aastal seda rohkem tegema hakata. Millest ma ise olen puudust tundnud, on see, et kõiki neid stiilis ilminguid kuidagi lahterdada ei ole võib-olla õige sõna, aga siiski ikkagi nagu selgitada. Ja ma nagu iseenda jaoks tundnud vajadust endale selgeks teha, et mida need stiilid endast siiski kätkevad. Hiljuti oli ju suur diskussioon teemal, et missuguseid muusikastiile väärtustada ja et kas ikka piisavalt väärtustatakse. Suur segadus on ju, muusika on nii palju muutunud, muusikast kõnelemise keel on erinevate muusikaliikide puhul erinev. Kui ma nüüd kuulen, et sa tahad sellist üldistavat ja kõikehõlmavat vaadet, siis mul küll tekib väikene hirm, et see on üsna utoopiline ülesanne. Puudub ühtne sõnavara isegi muusikate kirjeldamisel. Ma tean küll, et sirbi keeletoimetaja luba niimoodi öelda muusikate, aga, aga minu arust see on üks hea sõnamuusikatest on erinevaid muusikalid. Muusikastiile. No tegelikult kõikehõlmav muidugi on, ongi utoopiline väljend, aga ma tunnen nagu mingit vajadust kuskilt niimoodi vähehaaval peale hakata. Ka kuidas siis inimene üldse saab mingi tervikülevaate, kui need žanri piirid on nii segased? Kas keegi üldse vajab sellist väga kõikehõlmavat ülevaadet, kui ma näiteks mõtlen vendast ja Eesti majandusest, et kas ma tahaksin ülevaadet, mida kõik meil toodetakse, millised asutused on olemas tegelikult tavalise kõrval, inimesena tahaksin mingit nende top viite või mis on oluline või niimoodi ja samamoodi muusikaelu-olu ka, et me oleme nagu lapsed kingituste poes? Ei, tohutu palju on nii suur pakkumine, kohutavalt palju igasuguseid suuremaid, väiksemaid ja ilusamaid, kallimaid odavamaid asju on saadaval ja mida meie ajakirjanduse poole peal peame tegema, on eksperthinnang ja tegelikult need edetabeleid või topid. Nende mõte on ju ka selles, et juhtida tähelepanuväärtuslikule vaatan praegu siin Igor Karsnek, kellega me oleme vist juba aastaid tagasi mõnikord seda teemat arutanud, kui palju meil pakutakse kontserte Eestis ja kui ülekuumenenud on tegelikult see olukord juba ammu. Et ma arvan, et pärast kultuuripealinna aastat olnud ka kontsert elu kuidagi muutunud, ma täitsa usun, et ta on segmenteerinud ümber ennast teistmoodi jagunenud, et võib-olla selline suur hiiglane nagu Eesti Kontsert on natuke teises rollis praegu ja need paljud paljud tegijad, kellest paljud algatasid ennast siis aastal 2011 on praegu muutnud selle pildi ja hästi mitmekesiseks. Ma arvan, et muusikakriitikud ei peaks võib-olla muusikastiilide sildistamise ja nende helistamisega eriti palju vaeva nägema, sest see on põhimõtteliselt selline isereguleeruv protsess ja noh, siin on nagu eeskujuks saanud popmuusikute plaadi tabelit, kus on väga kindlalt määratletud, et see on elementbasse, on indastriaalse, on elektroja ja nii edasi, sellel on tegelikult üks ja ainus eesmärk tarbija leiaks endale meelepärase asja võimalikult lihtsalt ja kiiresti. Ülesstiilide sildistamine on minu arvates isereguleeriv ja muusika distributsiooni seotud protsess. Aga nagu sa ütlesid, et mingi üldnimetus nähtustele, muusikastiilid on, on ikkagi vajalik, et inimene tunneks selle ära, mida ta vajab või mida ta hakkab saama märkuseks Tiia jutule. Sina rääkisid edetabelitest ja mingitest loeteludest muusikaelu üldistuste tegemisel. Mina nagu pidasin rohkem silmas selliseid sisulisi üldistusi, see statistiline pool on meie töökohustus. Praegu mul siin esialgselt on kirjas 139 uudisteost, kuid see pole veel lõplik, sellepärast et heliloojad teatavasti alles jaanuarikuus, kui on pühad läbi, hakkavad oma nimekirju täiendama ja nendest on 25 välis esiettekanne, aga ma ei usu, et see on kõik, aga need on ainult arvud, mis on selle muusika taga, mis muusika sees sünnib. See on tõeliselt huvitav ja seda võiks tõesti analüüsida. No minu mõte oli ka täpselt see, et natukene selgitada ja lähemalt uurida kõiki neid nähtusi ja teisest küljest tehase sildistamine, nagu mingil määral aitab muusika tegijaid endid ju ka, aga aga me peame kuidagi mingite sõnadega seda kõike ju nimetama, et see ei saa olla selline vormitu mass, mis iseennast reguleerib, seda enam, et nagu siin juba on korduvalt öeldud, kogu see muusikamaailm ongi järjest kirevam, et seal peab mingi regulatsioon teisest küljest nagu justkui olema, seda võis näha juba sellest Evi Arujärve ja Mart Niinest diskussioonist sirbis kas või selleni välja, et klassika ja mitteklassik sõnume seal tarvitame. Ega siiski jõudsime kokkuleppele, me räägime sageli samadest nähtustest. Kasutame natuke erinevaid sõnu ja mõni sõna võib-olla tõesti võib-olla diskrimineeriva kõlaga, aga sisuliselt ta seda ei ole, sest sõna on üks tähistamisviis. Sildistamist minu arvates ka kohati on ajana inimeste jaoks nad ühes või teises valdkonnas selguse loomiseks. Ma võtaksin kinni sellest viimasest sõnast muusika väärtustamine, et kes selle väärtustamisega siis tegeleb, et kas seal mingisugune seltskond, arvamusliidreid, kes ütleb, et jah, me peaksime väärtustama seda muusikat või tegelikult kujuneb see ikka kontserdielus iseenesest publik otsustab seda, mida ta täpsustav, et eks me teame ju kõik seda, et kontserte võib ju korraldada ja me võime alati küsida, et noh, et kas meie jaoks siin ja praegu on see muusikaelu liiga tihe, kas kontserte on liiga palju, kas see pilt on liiga kirju ja kirev? Hästi paljude väliskülalistega rääkides see teema on alati inimesi väga huvitanud, sest Tallinn on nii väike linn ja tõepoolest hästi paljud inimesed ka šokeeritud sellest, et teil on ainult 400000 inimest Tallinnas ja mis teil siin kõik toimub, et see on niivõrd rikas pilt, mis teil siin on, et ka suured maailma linnad nagu vaadates rahvaarvu suhet nagu protsentuaalselt, ei saa väga paljud suured muusika eskused üldse ligigi ja samas näiteks võib tuua teistsuguseid näiteid, et räägivad soomlased, kus võib-olla mõnes väikeses linnas on, on 100000 elanikku, aga neil on seal ütleme, 1500 või 1000 seitsmesajakohaline kontserdisaalis, kontserdisaal müüakse igal nädalal vähemalt kaks õhtut, see praktiliselt viimse kohani täis. Kehtib hästi palju küsimusi, et kui palju siis on vaja, kui palju on õige ja noh, mina ütleksin, et siin vastus on see, et noh, et kui tegijad leiavad selle publiku, keda see see, mis nad teevad, puudutab siis noh, see kogus ongi õige. Päris 100 protsenti vist ka nii ei ole, et sõltub ainult muusikaväärtusest. Olen nõus ja, ja samas ei ole ka igasuguste trikkidega on võimalik publikut mõjuta, publik ei ole loll ja ta ei lase ennast lõputult trikitada, et kui sa ikkagi nii-öelda müüd mitte väga väärtuslikku asja, siis, siis lõpuks sulle pööratakse. Käib sulle endale kahjuks klassikaline interpreedi koolitus selja taga ja ma usun, et sa kirjutad sellele minu mõtteavaldusele alla, mitte kee. Muusikutest ei tule kontserdilavale eesmärgiga mängida keskpärase muusikud, kui nad astuvad publiku ette. Räägime näiteks süvavõi nüüdisklassikakategooriates, siis ka interpreet üritab anda endast maksimumi. Nüüd küsimus on see, et, et kus on see suutlikkuse võimekuse piir, sellepärast et võib-olla mõni noor dirigent ei saavuta teose tõlgendamisel sellist süvakvaliteeti, nagu seda võib saavutada näiteks Paavo Järvi. Nagu ma ütlesingi või nagu ma küsisingi, et kes on see, kellel on õigus öelda mingisuguse asja kohta, keskpärane kõike, aga. Rääkides väärtustamisest, see on ju küllalt mitmetähenduslik sõna üks asi on tõesti see turunduslik pool ja see, kui palju siis seda muusikat nii-öelda maha müüakse, ära osteti ja maha müüa ja ära osta on võimalik põhimõtteliselt igasuguseid asju, kui seal on hea turundus, on küll ka seda, mida me võime teatud väärtussüsteemi raamides nimetada keskpäraseks absoluutselt võimalik ja seda saab teha ka süvanišis, aga nüüd peaks olema siiski ja simman täiesti julmalt ja häbematult kasutan seda sõna ikkagi kõrgkultuur, et selles sfääris veaks Ma mingisugune kogum inimesi ja arvamusi, mis süvitsi ja argumenteeritult analüüsides annavad neid hinnanguid. Igor, sina ka, eks ju, te räägite sildistamisest siis sildistamine on üks natukene negatiivse tähendusega sõna ja minu meelest peaks kõikidesse terminite vaidlustesse suhtuma tolerantsi ja väikese huumoriga mitte võtma. Karm vangi olla üldse negatiivne. Aga no mina ütleksin sellel asemel sõna nimetamine, categoryseerimine, kas või infokeskuses, on ka tarvilik mõnikord ja, ja nüüd on, arenduskeskuse raames luuakse statistikaportaali ja seal on ka vaja lihtsalt klassifitseerida teda kuidagi teatud muusikaliike, et aru saada, loetleda, missugust muusikat kontserdielus võib kuulda, aga lähme siis konkreetsemaks. Muusikaturg on küll tihe, aga siiski on esile tõusnud ka uusi festivale. Kui me kasutame seda rumalat sõnaturg ja kui me ütleme, et meie turg siin on väike, siis on igal uuel tegijale tootke nagu siseneda sellele turule, mis on juba niigi hästi rikas ja hästi võib isegi öelda natukene ülekoormatud. Ja just see üks festival, mis on siiski suhteliselt uus nähtus meiega kultuuripildis. Pärnu muusikafestival, oli ta siis tema nimetus sellel aastal, Järvi festival oli, ta nimetas esimesel aastal, see on täiesti uus nähtus. Siiski ja minu meelest see on üks suurepärane näide sellest, et tegelikult on võimalik ikkagi tulla uue asjaga sellele pisikesele turule ja, ja seal kohe imekiiresti läbi lüüa ja kui kuulata, mismoodi see nii-öelda Eesti parematest jõududest, mida on siis täiendatud siit ja sealt natukene välisinterpreetide kannab, mismoodi võib kõlada üks sümfooniaorkester, see on olnud vähemalt minu jaoks küll täiesti vapustus positiivses mõttes. Festivalil on just selline nagu festivalimeeleolu festivali õhkkond, et muusikud, kes seal orkestris mängivad, nad on väga pühendunud ja tunduvad väga õnnelikud ja publikust maksjad rääkidagi. Pärnu festival siis mingi selline nagu tavaline festival, kes ilmus meie turule ja püüdis leida endale niši Est. Selle vapil on ikkagi Eesti kõige suurem dirigentide dünastia kõige suuremad staarid, kes tegelikult eesti muusika kontekstis maailmas liiguvad, nii et see ei ole võib-olla ka hea näide uuest tulijast selles mõttes, et nimelt isiksused, suured isiksused on taga ja, ja see on väga hinnatav, et nad seda teevad. Ja seal on ka see aspekt, et Pärnu festivalile kutsutud teised välismaal kuulsust koguvad ja väga head tööd teevad Eesti muusikud kokku ja nad ühtlasi töötavad siin koos eesti noorte muusikutega, et see on selline talendid koju supernäide, et seal seal nagu väga hästi realiseerunud, ma arvan, lähematel aegadel Pärnu festivalil muutub suvekeskseks sündmuseks. Ma tean juba praegu inimesi, kes kohe valmistuvad, et nad oma puhkuse veedavad seal ja külastavad nii palju. Kui vähegi võimalik, aga tulles tagasi nüüd selle juurde, kui palju neid festivale on siis tegelikult kui vaadata seda pilti, et ega neid väga palju juurde ei ole tulnud, ütleme kasvõi sellel aastal mõni üksik niimoodi jälle tuleb Hiiumaal Pühalepa muusika festivali ja niimoodi vähehaaval siia ja sinna tuleb ja, ja siis ei ole tõesti siis vist üks väheseid siukseid festivale, mis on kohe suur ja kohe võimas avaarv püsib endiselt väga suur ja sellele ilmselt oma väga suured head küljed on ka ilmselt mingisugused probleemid. Kas inimene kindlasti ei jõua neid suve jooksul läbi käia? Kas üldarv mitte ei püsi kusagi 100 piires, ega siis nüüd ei peagi niimoodi ahmima kultuuri, sellel on ju kohalik ja regionaalne tähendus. Et need festivalid on siiski üle Eesti ja kohalikud inimesed käivad seal. Tegemist on suviste festivalide suve inimesed, mobiilsed liiguvad rohkem ja kui on aega, tahtmist ja transpordivahend on võtta muuseas suvel Tallinna muusikaelu oli võrdlemisi hõre, kui me vaatame selle pildiga, mis, mis mujal oli ja see võib olla Tallinna publikule, siis natukene ülekohut tehakse, eks ole, et, et need, kellel autod taguotsal ei oleks olnud ja siis nad nagu ei pääsegi muusikasündmustele nagu Ligi, et aga, aga noh, see on suvise Eesti eripära. Igor tõi siin esile kaks väga tähtsat asja, üks ongi see asi, et ilma autota sa ei saagi muusikat kuulata, meie kuulajad muide aeg-ajalt saadavad selliseid kirju, et bussid väljuvad Tseegel toogell, et kontserdilt ei saa ära isegi kui sa saad minna bussiga tagasi, kindlasti ei saa, sa pead selles kohas ööbima, et see on majanduslikult raske ja võib-olla ei ole isegi praktiliselt võimalik. Aga mis puutub veel sellesse sündmuste rohkusse, siis kõige raskemad on nagu need hetked, kus seal enam autost ka ei aita, sest kõik asjad on korraga. Ja meil on siinsamas Tallinna linnas igas saalis paarisaja meetri kaugusel olnud mingi neljapäev või reede, kus toimuvad sarnased kontserdid, mis omavahel konkureerivad meie kõigi pärast, et kuidagi see planeerimine niimoodi ikkagi jälle õnnestub, et, et nad on korraga, sellest on nagu tihti kahju meie siin raadiomajas ei tea, kuhu oma tehnikaga siis minna või, või mis üldse saada. Ma arvan, et see idee on ikkagi suurelt, osalt julgen öelda, teostamata, sest me ikkagi peame läbirääkimisi mingisuguste välisesinejatega sageli, kellel on väga tihedad kalendrid ja siis need asjad pidevalt nihkuvad ja hästi sageli on niimoodi, et üks esineja ütleb sulle kolm kuupäeva, mis tal ütleme, seal kolme aasta pärast võimalik on ja siis tuleb välja teinud see üks kuupäev enam ei sobi, et vaat see nädal mulle sobib, aga kas me saaks seda natukene nihutada siin kahe päeva võrra ja siis tuleb välja, et ongi niimoodi, et aga on Tallinnas ühel õhtul kolm, neli suurt muusikasündmust tohutult keeruline on seda kokku õmmelda, neid erinevaid kalendreid kokku panna, just nimelt need lõpuks satuvad niimoodi hästi, palju on räägitud ja mõeldud, et kuidas seda võiks koordineerida omavahel paremini, et ei juhtuks niisuguseid asju, sest ega tegijad ise ka ei ole huvitatud, et kui näiteks ühel seltskonnal ühe orkestrile on õhtul kontsert, et samal õhtul on kõrvalooperimajas mingi esietendus ja samal ajal on veel paar-kolm suurt britist toimumas keeruline. No kui me võtame nüüd aluseks näiteks Tallinna kontserdielu, siis ma ei näe põhjust, miks peaksid olukorda üledramatiseerima, tähendab teoreetiliselt, ega praktiliselt ei ole võimalik, et ühel ja samal õhtul oleks 20 tippkontserti. Tuletan meelde, et meil on nii palju kontserdisaale, meil on Estonia kontserdisaali ooperimaja, siis on Mustpeade maja raekoja Noovitame Nokia, tähendab see nüüd näpud? Klubilised kohad võib-olla veel meile ei saa, kunagi ei tekita sellist olukorda isegi. Viis tipptegijad Tallinnas ühel samal õhtul kontsert lihtsalt andke andeks, meile juurde ruumi. Me peame ühest küljest rõõmsad olema, teisest küljest leppima oma kultuuriimega, mis siin meie maal valitseb, ma mõtlesin selle üle siis koolise sirbi kriis, kui siis nädala jooksul kõik tulised sündmused toimusid. Ja kui meedia oli kogu aeg punane sirbi teemast ja mõtlesin seda, et sealt oli näha, kui tähtis on tegelikult kultuur Eesti riigile, siis loodetavasti ja Eesti rahvale selle päästet, selliseid skandaali hetki oli siin ju selle aasta jooksul muidki, noh mitte just kultuuriga alati seotud, aga osalt vahel tuuriga seotud lahvatanud probleeme, mida oli kogu meedia täis, aga, aga sellist tulist väitlemist meedias ma ei mäleta. Kui nüüd selle sirbi asja puhul ja siis ka, mis tagajärjed sellel võrdlemisi kiiresti olid. Siin tahaks retooriliselt küsida, et mis siis üldse veel tähtis on, kui mittekultuur või kuigi me räägime siin täna või nad peaksime rääkima täna 2013. ehk lõppeva aasta kontserdielust peamiselt siis ikkagi ma tuleksin nagu mingite pikemate trendide juurde tagasi olles ise olnud selle kontserdikorralduse poole peal üsna pikki aastaid noh, võis kunagi öelda üsna üheselt, et kui Eestisse tuli mingisugune välisesineja, mingi kuulus nimi väljastpoolt, siis siis rahvas tormas ja nagu kohalike esinejate peale ei tormatud üldse mitte nii väga. Aga see asi on muutunud ja see on minu meelest tohutult positiivne, sest ikkagi see kultuur saab olla kohapeal. Ma ei kannata seda terminit, kultuuri tarbimine, et, et noh, et ütleme, mina muusikahuvilise inimesena, et ma olen nagu kultuuritarbija, et kui mulle tuuakse kuskilt kaugelt ma tea Saksamaalt Prantsusmaalt, Ameerikast midagi kohale, siis ma lähen kohale ja tarbin ja olen õnnelik, et noh, see asi on nii palju olulisem, et et ma tunneksin mingisugust kohalikku seost iseendas seost sellega, mida ma naudin või mida ma kuulama lähen, nii et selle niisuguse tendentsi üle ma olen tohutult rõõmus ja üks näide, mille ma siin tooksid, mis on olnud hästi pikki aastaid mul hinge peal ja mida ma olen võtnud nagu ühe niisuguse märgilise asjana, et kunagi see võis olla küll need 20 aastat tagasi, siis kui ma ise veel mängisin ERSO ridades, siis ma mäletan nii selgelt, et umbes kuu või pooleteistkümnese vahega oli kaks kontserti, kummalgi oli solist, kes mängis Brahmsi esimeses klaverikontserti, üks solist oli Ignad, soolsonitsem, teine solist oli Ivari Ilja üks saal oli puupüsti rahvast täis, sellepärast et kõik meedia rääkis, et Solzenitsi nii enda järeltulija tuleb, soleerib Brahmsi esimeses klaverikontserdis ja ja teine kontserte sisuliselt nagu tähelepanuta, aga ma mäletan, kuidas laval olnuna see tegi niivõrd haiget, sellepärast et siin ma julgen küll kasutada seda terminit, et üks ettekanne oli ääretult keskpärane, kuigi läks puupüsti täissaalile ja teine ettekanne oli, oli väga hea ja saalis oli võib-olla 150 200 inimest ja, ja vot see asi teeb haiget ja, ja mul on suur rõõm, et see, see tendents on nagu pöördunud õnneks selle poole, et kohalikke tegijaid usutakse, usaldatakse. Aga siin on jälle see nii-öelda kultuuri reklaam või ütleme, kultuurisündmuste teadvustamine, põhimõtteliselt oleks ka seda saanud müüa printsiibil twin vann, eks ole, et kaks võrratut esitus mitte kiita ainult ühte, vaid kiita ka teist, eks ole, kuulake ühte, kuulake teist, jääte, ühesõnaga saate sellise kaifi, et kohe on, eks ole. Aga kui tõstetakse ühte esiplaanil, siis tähelepanu jääbki sinna, eks ole. Hellalt turunduslik trikk. Üks asi on konkreetne turundus ja ma arvan, et nüüd tegelikult on asi selles, et mõned müüdid on nüüd murenenud. Seda enam, et kultuur on ju universaalne nähtus ja, ja me oleme kõiku ühe terviku osa. See on nüüd eurointegratsiooni tõeliselt positiivne külg. See see on nagu paratamatu, sest tegelikult meie muusikud praegu konkureerivad globaalselt ja, ja meie ise elame ka globaalselt, võime sõita prantsuse pianisti kuulama lihtsalt sinna, kus ta mängib, et mul ei ole siin kinni ja teiseks ei peagi kuhugi sõitma või niisama vaadata oma enam-vähem internetiühenduse juures maksta väikest raha ja vaadata ekraani pealt ülekandeid nende kontsertidest, ka publiku kvaliteedinõuded on tegelikult ma arvan, selle tõttu muutunud, et kogu aeg tahtmine nõudega kohalikult esitluselt samat taset, mis on mujal, kuna see on kogu aeg kätte saanud. See on absoluutselt õige, noh, see on seal seda pilti hästi palju muutunud tõepoolest, sellepärast et ei ole mingit alust arvata, et muusikahuviline inimene, kes näiteks satub olema Londonis, et ta seal ei lähe kontserdile Muidugi läheb ja üheksakümnendatel oli tõesti oli selliseid hetki, kus Eestisse jõudis mingi klassikalise muusika staar, kes ei olnud enam mitte väga heas vormis, aga saalid olid täis ja nimi müüs ja see aeg on nüüd möödas. Minule tundub, et sel aastal on võib-olla ka veidi tavapärasest rohkem tegeldud noortega, siin hiljuti toimus ju esseekonkurss, mille käigus siis 500 last käisid esimest korda elus ooperis. Esseekonkursi jälgisin ja ühtlasi ka lugesin neid esseesid mind tõtt-öelda hämmastas väga see ja nagu sa ütlesid, et paljudel oli umbes esimest korda ooperis käia või, või siis noh, oldi küll käinud, aga noh, nii mitte väga hea meelega ja nii väga tahtes esimesed kolm esseed, ütleme see võiduessee, mille oli kirjutanud tüdruk Hiiumaalt Kärdla ühisgümnaasiumist tähelepanuväärselt hästi kirjutatud, noh muidugi tegu on muidugi ka inimese enese sisemise tarkusega ja muidugi üks aspekt ilmselt oli ka nende väga heal muusikal seal gümnaasiumis, kes ilmselt tõesti väga-väga hästi väga elavalt ja põnevalt annab seda muusikatundi, aga ma tahan öelda, et need arvamused, mis sealt välja paistsid, olid kuidagi värsked ja ootamatud, hoopis mingi teise nurga alt nähti seda ooperit ja mitmed nägid seda nagu psühholoogiliselt vaadati Rigolettot seal kuidas see lugu kõnetab tänapäeva inimest. Siin on üks väike selline praktiline nüanss ka, et, et ma usun, et kõik siinviibijad enam-vähem kujutavad ette, mis maksa vaatlusooperietenduste piletid ja põhimõtteliselt see on nüüd selline küsimus, mis puudutab natuke ka teisi kontserdikorraldaja ja mul on olnud võimalus tutvuda Leipzigi kevand house'i piletitega ja näiteks vot see kontsert, mis on Risto Joosti dirigeerimisel otsigi kevadhoo, siis seal oli noortele pilet oli, oli kuus eurot, mis on, arvestades Saksamaa elatustaset, on tegelikult täiesti pretsedenditult madal. Kusjuures ka need täispiletid ei erinenud rohkem kui kolme nelja euro võrra meie kontserdile tasemest ja ma saan aru, et nii kontserdikorraldajad kui interpreedid ise tahavad saada oma esinemisnormaalset tasu, aga kui elatustase jääb meil selliseks nagu praegu on via kontserdipiletid jätkavad tõusu ja siis võib juhtuda niimoodi nagu juhtus nüüd hiljuti, kui oli suurepärane Meghan, Britteni sõjareekviemi ettekanne, suurepärased jõud ja suurepärane dirigent. Teos on 21 sajandi üks olulisemaid oopuseid, suurteosed üldse ja saalis oli, muuseas, ma ei lugenud kuiva vabu kohti, aga ma pakun, et kuskil 10 20 vahel võib-olla isegi rohkem Üks kultuurikriitik keeldus meie vestlusringi tulemast põhjendusega, et kuna euro tulekust on piletihinnad niivõrd palju kallinenud, siis ta ei saa lihtsalt pretendeerida tervikülevaatele kontserdielust. Kas siia järgi rääkida mitte ainult piletihinnast, vaid ka mingisugusest traditsioonist või traditsioon on raske tekkima ja kerge kaduma, et kui sellisel perekondlikul tasemel ei ole kombeks käia kontsertidel ja selliseid perekondi, ma kardan, tuleb kogu aeg juurde. Et publiku pärast peab muretsema kogu aeg ja paljud välismaalt siin käinud inimesed imestavad, et meil on nagu justkui noor publik saalis. Enamikel inimestel ei ole halb ja see on kõik väga tore, aga see ei jätku lihtsalt niisama iseendas niimoodi. Ja kui selle aasta võiks suur pluss projekt, klassikatähed, mis ei olnud isegi seotud ühegi piletihinnaga, mida viis läbi Eesti televisiooni on koos meie klassikaraadio abiga näitas noori artiste, tutvustas neid ehitus tegelikult üles. Ma arvan, vähemalt neile, kes nüüd osa võtsid päris toreda säravaga võimaluse karjääriks ja, ja mis äratab optimismi. Et publik hoolis sellest nii kangesti, meil olid pärast iga vooru raadiosaated järgmine päev, ma küll ei ütleks, et seal helistasid võib-olla vanad inimesed, nad ei olnud need noored, aga see armastus või see kirg või see soov näha seda televiisorist ja minna just Nende noorte kontsertidele. Meil oli klassikatähtede osade tähtedega nüüd ka sari, klassikaraadio tuleb külla ja me nägime, kuidas neid oodata nendes kohtades, kuidas lapsed teadsid neid, tahtsid neid nagu nagu fännidena lausa vastu võtta. Mulle tundub, et praegu on täiesti trend korraldada rohkem kontserdi ja koolides ja minna laste juurde ja, ja mis on ka võib-olla oluline, kui seda teevad tõesti noored, kes on heakaaslased, sest ja kaasas ja kaaslus on asi, mis alati loeb. See oli suurepärane projekt ja see ühtlasi minu meelest purustas selle müüdi, mida mõni seltskond nagu arendab, et noh, et klassika on igav ja kuiv ja Kessegi kedagi see ei huvita, sedalaadi projektid, kui nad on hästi läbi viidud, on, on suurepärased. Aga ma ikkagi natukene olen skeptiline selle sõna või mõiste või, või tegevuse suhtes, mida me nimetame projektiks, sellepärast et kultuur ja kultuuris elamine, see on ikkagi mingi pikaajaline protsess ja see algab ikkagi haridusest. Ja ma natuke kahtlen, et kas on võimalik projekti raames paljude projektide raames tuua inimesi noori just muusika juurde püsivamalt ehkki kõik need uue meedia vahendid, eks ju. Ja ka televisioon ja internet ja see kõik võib kaasa aidata ka muuhulgas ka klassikalise süvamuusika levikule, aga seal on nii suur valik ja, ja nii palju kiusatusi. Teatud liiki muusika ikkagi vajab sellist haridusliku põhja ja projekt ei pruugi alati töötada, ehkki see on moesõna. Ja kuigi meil see tänane teema oli aasta 2013 kipume me libisema ikka suuremate üldisemate teemade peale kuidagi, aga, aga just nimelt sellel aastal kahe käega poolt see siis ei kasuta sõna projekt, aga algatus, mis, mis loodetavasti jätkub, see oli, see oli suurepärane, kui rääkida teoreetikutega ja siis küsida üheteoreetiku käest, et kui palju siis nad elanikkonnast võiks huvituda, kasutame seda väljendit tõsine muusika või klassikaline muusika, siis, siis enam-vähem igaüks ütleb sulle kolm protsenti teeme lihtsa arvutustehte töö on seda, seda protsenti võimalikult suureks ikkagi nihutada ja tähendab loomulikult see asi on hariduses kinni ja miks ma nüüd tahan siinkohal tulla jälle selle kultuuri, nagu kohalik Kuuse mõiste juurde on, on ikkagi see, et üks asi, mida noh, kui me räägime muusikast, kui me räägime klassikalisest muusikast, siis üks asi, mida me tahame saada ja mida me tahame pakkuda, mida muusikud tahavad pakkuda. Elamus. Et kui on kontsert ilma, et keegi sellest saaks ilmutada keegi sellest elamuse saaks, siis sellel asjal pole lihtsalt mõtet. Aga teine aspekt selle juures on, on nagu tohutult tähtis just nimelt see, mis puudutab lapsi, on see, et noh, et kui üks väike laps või, või noh, ütleme ka varases teismeeas inimene saab mingisuguse, tugeva puudutuse kuskilt see võib muutuda absoluutselt tervet tema eluda. Ta läheb seal kontserti minema ja teab kindlalt, et ma nüüd tahan minna selles suunas ja vot see on üks, üks teine tohutu väärtus, mis selle juures on ja, ja see, mismoodi üks inimene võib pärast mingisugust ikkagi tõeliselt teda raputanud elamust käituma hakata, ta lihtsalt hängi vähem elustiilikeskuses nimega Solaris ja sõnaga kasvab hoopis teistsuguseks inimeseks. Ja siinkohal ma nüüd jälle tuletan meelde seda noor muusik, et tohutu, ma arvan, mõõtmatu kasumist, niisugune asi võib tuua. Iseasi, kas ta nüüd lausa kontserdile läheb, võib-olla ta paneb klapid pähe ja läheb internet. Pole probleemi ameeriklased on niisugused, kes armastavad asju asja väga põhjalikult uurida ja neil on seda kaverdanud, on väga lihtne teha, sest erinevalt erinevalt teist on Ameerika kontserdipublik praktiliselt sajaprotsendiliselt tuvastatav mis tundub meile uskumatu, too aga kontserdikorraldaja täpselt nimetada üles 98 protsenti nendest inimestest, kes sellel kontserdil olid kontserdisaalis sellepärast et seda on väga lihtne teha läbi arvutisüsteemi, sest enamus inimesi ostavad kas sarja pileteid, mis on neile kas telefonimüügiga müüdud või siis või siis ostavad pileti krediitkaardiga ja, ja väga lihtne on teha statistikat, ka ameeriklased on teinud seda statistikat, et, et kes siis on need kontserdi külastajad 98 protsenti kontsertitel käivast inimestest on teinud oma esimese külastuse enne neljateistkümnendat eluaastat. Aga samas ma tooksin ühe huvitava fakti ka infokeskuses, täiesti praktiline kogemus, kus meile helistavad eakad inimesed ja nad on välismaalased ja nad küsivad, palun soovitage mulle mingit instrumendi õpetajat, klaveriõpetajat näiteks ja ma tunnen ühte, ei Itaalia tõlk, kiik, kes paar aastat tagasi hakkas võtma klaveritunde ja ühes seltskonnas ta esines, samuti viibisin ja oli väga uhke ja mängis Beethoven ja mulle helistas vist mingi 60 aastane või 70 aastane lausa proua, kes oli ka välismaalt pärit ja, ja otsis samuti klaveriõpetajat, nii et küllalt levinud on. Ameerikas ma tean täpselt samuti ka selline elukestev õpe, et et kui inimene jõuab pensioniikka, siis ta hakkab aktiivselt tegelema ise muusikaga ja see tähendab kindlasti ka kontserdikülastusi ja. Kas noor inimene läheb kontserdile? Andres just rääkis väga õigesti, et on väga oluline, et oleks noorel inimesel see esimene puudutas ja võib-olla enne 14 kümned või enne kaheteistkümnendat aastat tegelikult siin on veel üks moment, miks puudutus niivõrd oluline on. Kas see noor inimene läheb pärast seda kontserdile või kui tihti seal käima hakkab, see on asja üks külg, aga need tänapäeva teismelised või isegi nooremad teevad väga hästi, mis on Youtube ja muuseas seal peale popmuusikavalik väga hea klassikalise muusikavalik ja, ja noh, et kui mõni meie saadet noor muusikasõber kuulab, siis ma julgen soovitada. Pubis on üleval Kalle Randalu mängib Beethoveni viiendat klaverikontserti ja, ja juhatab Neeme Järvi. Meel ennem käisid ka läbise kontserdipaikade teema, meil tegelikult puuduvad sellised ruumid, mis tõesti akustiliselt väga hästi toetaksime, interpreet, probleem päris kindlasti olemas ja. Suur probleem on näiteks tõesti suurte teoste ettekandmisel, sest noh, Tallinnas ei ole kohta, kuhu ära mahutada Mahleri kaheksanda sümfoonia näiteks. Hea küll seda Estonia kontserdisaalis tehtud, aga tegelikult see teos ei mahu sinna mitte kuidagi. Samasugune suur puudus on, on niisuguse keskmise mõõtmega kammermuusikasaali järgi. No need on tehnilised ja üksikasjad, aga selle taga on üks keeruline ja, ja valus teema, et kuidas sünnivad siis kultuuripoliitilised otsused ja kuidas sünnivad konkreetsed aktsendid sellises kaalukas dokumendis, aga see on tõesti keerukas teema vist, mis ei mahu meie saatesse praegu, ma tahtsin kindlasti rääkida ka festivalist Estonia 100, kindlasti väga tänuväärne ettevõtmine, et seal oli ka väga palju tasuta kontserte, mina seal suhteliselt palju käisid. Noh, enda kohta ütleme suhteliselt palju ja käisin ka noh, näiteks sellisel üritusel, kus siis kus oli laste päev ja siis seltskond sai selga proovida, lapsed ja ka täiskasvanud said selga proovida siis kõiki neid vahvaid teatrikostüüme ja Pipi käis sealt läbi ja, ja noh, kus joonistati ja, ja mis iganes. Kõigepealt, mida mõtlesin selle Estonia 100 projekti juures, oli see, et see meeletu ideede küllus, mis seal avaldus, et ma ei tea, kes olid nende ideede generaatorid kõik, aga see oli midagi metsikut kui kuninga selleni, et teatri ees seisis vana klaver, mille peal lapsukesed said ja suured ja kõik ja sealt kostis kõiksugu asju. Seal üks noorpaar ööks mängis Eliisele ja kelleni välja, et tohutu kaunisse luikede Järve etendus, mis muidugi möödus ka mõningate probleemidega, mis rahvas nägi, see oli kõik väga ilus, aga teisest küljest ma jälle kurvastasin noh, nagu ilmselt paljud, et ma kõigile nendele suurepärastele ideedele jõudnud ja tõepoolest. Aga noh, samas ma siiski arvan, et parem juba selline küllus, sest et igaüks siis sattus kuskile ja sai midagi. Mis. Dub nüüd tasuta kontsert Sitesse või, või üldse kultuuriüritustesse, siis minu isiklik kogemus on küll selline, et inimesed tulevad nii, paljudel inimestel ei ole võimalik kultuuri tarbida. Kultuuris elada alati ei saa, kõike ei saa. Kahjuks ma ei tea, kas seda julgeks nüüd festivaliks nimetada, sest festival eeldab siiski teatavat järjepidevust, kindlasti üks suuremaid sündmusi lõppenud aastal kontserdikorraldusega kokku puutunud inimese seisukohast, et see oli omaette fenomen, et et see oli tõesti ääretult palju, oli kontsentreeritud sinna ühe kuu peale üritusi ja need olid, et kõik väga hästi külastatud ja need kontserdid, korraldajad, kes siis pärast vaatasid, et, et noh, et mis, mis siis nüüd toimub, et oktoobrikuus ja novembrikuus eriti keegi taha kontserdile tulla. Et ega publiku võime käia, see on ka ikkagi piiratud ressurss. Oktoobris-novembris oli väga raske jälle inimesi kontsertidele saada. Jõuame jälle selleni, et kui kontserte toimub väikese ajavahemiku jooksul nii palju, siis on kuulajal eriti keeruline sealt seda tõeliselt väärtuslikku välja selekteerida. Rääkides väärtustest ja nende hindamisest, siis siin tulebki mängu mitu osapoolt, Anid väärtusi tähendab mingil määral ju siis kontserdikriitik ja siis omal kombel on väga oluline, mis sealt kontserdi kriitikast vastu kajab. Ja see on ka meie pidevalt arutlusel olnud, justkui selline igavene probleem, millele ka ideaalset lahendust ei leidu. Milline on Eesti kontselegeetika, millisena see siis paistab see kontserdielu nendes jäädvustatud kajastustes, millisena see paistab siis olla aastakümnete pärast ja see on ka see tegelikult, et kuidas kriitik peaks neid hinnanguid andma? Muusikakriitika kui tagasiside muusikutele minu arvates üks kõige suuremaid probleeme on just see, et, et keeruline on leida inimesi, kes kas siis ühel või teisel põhjusel saaksid kirjutada. Kõige keerulisem on see, et muusikakriitikat ongi väga raske ja väga keeruline kirjutada hästi et see ei ole selline valdkond, kus saab välja õpetada. Ja miks see hea kriidiga kirjutamine nii raske on näiteks minu jaoks alati kerkib seal esile siis selline küsimus. Kas kriitika peab olema objektiivne või subjektiivne. Tegin intervjuu Veelo kõlariga, kes need on väga viljakalt ja palju kriitikat kirjutanud sirbile ja ma tema ütles väga tuliselt, et see ongi subjektiivne ja see peabki nii olema. Absoluutselt mina üldse ei saa aru, mis asi on objektiivne, muusikakriitika, sellist asja pole olemas. Kriitika on kultuuri enesepeegeldus, üks element, selles on tagasiside interpreedid ja heliloojale. No mina nüüd hästi ei usu, et ükskõik, mis kriitika žanri raames on kriitikul võimalik õpetada ja noomida jätta, peaksid seda tegema üldse interpreedi, kuidas tema peaks nüüd mängima? See on täiesti subjektiivne tagasiside ja hea, kui seal on positiivne sõnum ja ei ole midagi ollu, kui seal on ka negatiivne sõnum, ehk siis mingi sihuke alb hinnang. Aga see hea kriitika on see, kui see on argumenteeritud ja paarkümmend aastat. Minu põhitegevus oli kriitika kirjutamine ja mina kogu aeg pidin enda jaoks nagu leidma mingi õigustus, kes martsoleneppasin interpreedi. Kommenteerin kuidagi ja minu lahendus oli see, et vot siin all on siin minu nimi ja see on üks inimene ainult ja, ja polegi midagi muud, eks ju. Aga aga teine hea kriit ikka tundemärk on, mis teeb selle nagu ajatuks ja väärtuseks, mida ka hiljem on huvitav lugeda, on natukene avaram kontekst, kultuuriline ja ühiskondlik. See on huvitav ja selline kriitika väärib nagu säilitamist ja väärib ka kirjutamist. Aga see eeldab, et kriitiku peas ei ole ainult mingi muusikaline kast, vaid natukene mingi avarama tunnetusruum. Ütleme niimoodi, mina olen veenduda ühes asjas, et, et hästi palju on muidugi niisugust kontserdipublikut kutt, kes kes nagu ei julge päriselt omaks võtta mingisugust seisukohta, et noh, et kas see siis nüüd oli hea või, või oli see nüüd halb, et ma natukene midagi tunnetan ja midagi usun ja, ja siis see inimene pärast tahab saada tagasisidet ja ta on väga rõõmus, kui ta saab selle tagasiside. Et mul tõesti see ei meeldinud ja näed, lugupeetud kriitik ütleb ka niimoodi, et see, see ei olnudki hea või, või, või siis vastupidi, et, et see asi mulle väga meeldis ja ta saab oma nendele tunnetele saab kinnitust pärast, et jah, et et ma ei olegi nii profaan selles ja nii võhik selles asjas, et näed, et ka arvamusliidrid arvavad minuga samamoodi ja, ja siis noh, ühesõnaga see on, see on üks hästi oluline aspekt kriitika juures. Mina ei ületähtsustaks üldse kriitiku rolli, seepärast et muusika vastuvõtmine on ikka selline hästi tundeline ja intuitiivne tegevus, et et kas, kas kõik otsivadki nüüd ajalehest, seda pole otsida ka kuskilt ju vanasti oli Päevalehes, kus nagu ei olegi, sealt ei leia enam mitte midagi. Et see, see tunne just see tunne viib tagasi sellesama interpreedi või muusikaliigi juurde ja, ja noh, see ei valeta sulle, sa ei peagi küsima kelleltki, et kas, kas oli hea või olnud tunnetuses. Ma tahaks omalt poolt öelda, et selle objektiivsuse all ma ei pidanud silmas muidugi mingit ümmargust juttu sellistelt, et ei ole üldse seisukohta. Kõige huvitavam on arvustuses alati arvustaja, täiesti isiklik subjektiivne seisukoht, aga kui, milline arbiiter on siis kriitik ikkagi, et tema isiklik subjektiivne seisukoht on nii tähtis, et see nüüd nii kaalukana välja trükitakse? Kriitika ei ole just ju nii väga sagemi. Ja kriitika on see, kus on argument, kus inimene põhjendab ja kui tal on valitud mingi kindel aspekt, mis liinistasist põhjendab midagi mingeid. Hinnanguid, aga kui ütleme, juhtub nii, et kleidike arvab ühtemoodi, tähendab kui on palju arvamusi, ühte kontserti kuulas hulk inimesi greidiga, arvab ühtemoodi, teine teistmoodi, kolmas kolmandat moodi, neljas neljandat, viies viiendat kriitikut võivad ka eri arvatakse, et mis me siis ütleme. No aga mitte nii väga erinevad. Mhm, aga, aga, aga te olete tegelikult küsimus on selles, et et kui me räägime negatiivsest momendist, siis see tähendab tegelikult pehmendada. Noh, toon lihtsa näite, et näiteks prantsuse esimene sümfoonia, mis hakkab selliste kimpe löökidega. Aga milline tempo võtta, kas mass toosa või natukene kiire ja kuigi kriitik pole ütleme, dirigent n lahendusega rahul, siis on väga hea, kui ta ütleb, et näed Talon abadoga plaat, kus võeti märksa aeglasem tempo ja see tõlgendus on nagu paremuselt negatiivne kriitikuna ainult siis, kui tõepoolest nagu muusikute keeles kala tuleb mingisse parteisse sisse ja mingid mustad noodid kukuvad kiiksu välja. No see on nii piinlik, et seda ei julge välja öeldagi, mina ei ole seda tõlgendust erinevus, mina ka harin ennast, mina kuulan praegu džässiklassika erinevaid esitusi ja kui palju on neid erinevaid ja mõned meeldivad, mõned meeldivad natuke vähem ja ütleme, kriitikaga on ju ka niimoodi, see on ideaalne, kui kriitikul on selline kontekst, milles ta suudab võrrelda erinevaid esitusi ja siis ei tule see kriitika enam kui negatiivne hinnang vaid kui mingi võrdlusskaala. Ja see nõuab tarkust, kogemust, aega ja süvenemist. No kellel seda on? Minu arvates on praegu kõige suurem probleem ikkagi selles, et měsíci igega näeme, et me andsime näiteks arvustajad mõnele kontserdile, siis selgub, et see inimene on juba sirbi kirjutanud, et siis tegelikult ei oleks see päris õiglane, et siis üks inimene tuleb siis nii meie raadiosse kui sirpi. Võib-olla kirjutab veel Temukisse ka, eks. Ja loomulikult, see on täitsa halb meie siin laua ümber Te näete seda kriitikute arvustust vist ikka nagu sirbi veergudel või siis meie raadios või siis ajakirjas, aga kui sa vaatad näiteks ringi ERSO kontsertidel, seal on nii palju rahvast, kes kindlasti lohesid kus nad selle tagasiside saavad üldse praegu on blogo sfääris võimalik tagasisidet teha või saada või ei saa olla nii kinni nagu nendes ametlikes väljaannetes, kus on näiteks tegelikult ei tasu see nagu ka tööna ennast ära. Üheksakümnendatel aastatel võis kriitikuna FIE-na ära elada küll, aga see tähendas ka pidevat-pidevat kirjutamist, nii et su aju oli mitmes väljaandes. Samas ma saan väga aru nendest muusikutest, kes on näiteks ka pool aastat teinud tööd selle teosega või selle esitusega ja siis lõpuks ilmub selle kohta jäädvustuseks üks lause, kus öeldakse umbes, et tema oli ka või midagi sellist. Tal on täiesti põhjust olla rahulolematus, lõpuks ju muusikaakadeemias õpitakse, inimesed on olemas, toimub ajakirjandus. Me võime küll mõelda, nii et ühest küljest kriitik on selles mõttes tule all, et noh, et kes sa oled, et sa tuled ütlema, et ma olen selle muusika sees elanud ja teinud ja õppinud seda ja sa tuled kõrvalt ja paned kahe lausega paika. Aga samas seda tagasisidet on muusikule siiski vaja. Tegelikult on ka tarvis tagasisidet korraldajatel, neil on tarvis statistilisi näitajaid, et nende üritus tekitas vastukaja, seda kajastati Hollandis. Näiteks on selline rahastamissüsteem, et kui sa ei esita oma materjale, kuidas sinu üritustel on läinud, siis tegelikult ei olegi nagu mingit tähelepanu äratanud ühiskonnas, et see peab olema ikkagi fikseeritud, et selles mõttes on need artiklid, olgu nad kasvõi kirjeldused, olgu nad kasvõi sellised illustratiivsed, neil on ikkagi tähendus. Mõtlesin Tõnu Kaljuste tõi selle välja, kui me rääkisime ka ajakirjast muusika ja sirbist, et et kui ekse New Yorgis mängib ERSO ja see on siis ilusti New York Timesis ja meil tegelikult mitte kunagi praktiliselt selliseid asju ei kajastata, siis päevalehtedes nii vähe kirjutatakse sellest. Mul oli paar aastat tagasi initsiatiiv Eesti muusika infokeskuse liinis. Külastasin meie kahe päevalehe kultuuritoimetajaid ja ma sain vastuseks selle, et lehel on oma poliitika omad prioriteedid. Aga kui te raam maksate, siis. Me võime teha teile erinumbri, et ühesõnaga neid kanaleid tegelikult on, on vähe ja seda enam väärtustama neid, mis meil on olemas. Eks see kõik mahub ühe väga lihtsa matemaatika taha, et kui näiteks mõni päevaleht avaldab ka kontserdikriitika, mis on tellitud hea kriitiku käest inimese käest, kes, kes teemat väga hästi valdab, siis, siis noh, selge on see, et sellise asja kirjutamine maksab mingisugust raha ja kui ajalehe väljaandja arvestab, et noh, et seda artiklit võtab, et siin selle selle lehekülje peale ära nii ja nii palju ruumi, seda loeb võib-olla 900 inimest, selge, ei tasu ära ja see on igal pool tegelikult maailmas probleemiks, et kõik kurdavad seda, et noh, et suurtest väljaannetest eriti just kontsertide kriitika vaikselt kaob ära. No ajakirjanik seda ei ütle, seda ütleb omanik, omanik, just nimelt. No aga seal siiski jääb üles seesama küsimus, aga miks ikkagi New York Timesis ilmub siis? Sellepärast, et seal on muidugi tohutult suur turg ja seal ei ole mitte 900 lugejat, vaid seal on võib-olla võib-olla 15000 lugejat sellel ühel arvutusel ja seal seal tasub ära. New York Times kirjutas põhiliselt Arvo partist selles arvestuses, nii et kuulas, nimi peab vähemalt olevat, kirjutatakse meeldimine. Ütleks, et meil on vist sama tendents, et kui ilmub midagi, siis on need, ütleme äärmisel juhul kolm nime. Kahjuks see ei ole hea. Lõppeva aastanumbriga 2013 jääb muusika ajalukku läbi murdelisena klassikalise muusikaviimisest noorteni. Suurima au pälvib kindlasti noorte interpreetide konkurss-festivalil Con prio järglane telekonkursi klassikatähed, mis toimus veebruarist aprillini Eesti televisiooni klassikaraadio ja Eesti kontserdi ühistööna. Samuti käis Itaalia suursaatkonna ja Muusikaakadeemia koostöös esimest korda päris ligi 500 keskkoolinoort esseekonkursi Rigolettot minu ooperielamus raames. Siiski saab läbimurdest rääkida vaid juhul, kui need ei jää vaid ühekordseteks projektideks, ärgib Evi Arujärv. Muutusi on oodata ka meie olulisemate muusid kasutuste ja kollektiivide juhtkonnas. Lähiajal selgub, kes saab uueks filharmoonia kammerkoori peadirigendiks. Eesti kontserdi ja ERSO muutmisega sihtasutusteks valitakse neile uued nõukogud. Suvel ootab sihtasutuses tuska teatri- ja muusikamuuseumi. Kõigist neist kuuleme täpsemalt edaspidi juba uue aastanumbri sees. Lõppevat aastat meenutava saate mängisid kokku Katrin maadike. Helle Paas küsitles Annebromlik. Olge tänatud kuulamast ja toredate kohtumisteni. Seniks soovin teile vabas meetrumis ja masoorsetes helistikes aastavahetust. Temp allegro Koso Pivaatse.