Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Eesti lugu on täna arvult 100., sel puhul katame peolaua, räägime, mida keskajal lauale pandi, kuidas pidulauas käituti ja räägivad ajaloolane Anu Mänd ja arheoloog Ain Mäesalu. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Eesti laul on sünnipäev, keskajal sünnipäevasid, peeti või ei peetud? Eks meil ikka peeti, aga sünnipäevad keskajal ei omanud sellist tähtsust, nagu, nagu võib-olla hiljem. Päevi peeti küll kuningakodades või siis ütleme laiemalt aristokraatlikus ringkondades. Aga ühe keskmise linnakodaniku jaoks ei või siis rääkimata talupojast ei omanud sünnipäev erilist tähtsust. Hea oli, kui teate oma sünniaastatki. Kui pidu peeti, siis peeti mingit rahvakalendri järgi kirikukalendri järgi, need olid need, mille puhul pidulaud kaetud. Eks pidustusi oli erinevaid, väga suur hulk pidustusi oli tõepoolest seotud mõne kristliku tähtpäevaga. Jõulud kui Jeesus Kristuse sündi nii päev, ülestõusmispühad, nelipühad, aga oli loomulikult ka pidustusi, mis olid seotud ütleme talupoja jaoks ka sellisest põllumajanduslikust aastaringist tingitud tähtpäevad, kas või needsamad vakkuse peod siis kui vili oli salves, saak koristatud, siis oli aeg peo pidamiseks. Aga need olid kõik sellised, iga-aastased ja korduvat pidustused. Aga oli ka erakorralisi pidustusi, näiteks mõne kõrge külalise vastuvõtmisega seotud või siis mõne sõjalise võidu tähistamine. Või siis tulevad lisaks veel, ütleme, inimese isikliku elu kõige tähtsamad tähtpäevad. Tähendab, need olid vist kõige kõige just pulmad, ristsed matused, pidustusi oli oli väga erinevaid. Missugune nägi välja keskaegne pidulaud, kas on võimalik niisugust ühtset pidulauamudelit kirjeldada? Tegelikult ei ole sellist ühtset piduleva mudelit ei ole, sellepärast et see, mida söödi, kuidas söödi milliseid lauanõusid tarvitati, milline meelelahutus oli taustaks, see olenes kõik inimese sotsiaalsest kuuluvusest, tema seisusest. Kuidas pidutsesid aadlikud, erines sellest, kuidas pidutsesid näiteks gildid ja vennaskonnad, mis omakorda erines sellest, kuidas pidutses alamrahvas. Rääkimata talupoegadest, nii et jah, kõik see oli väga määral tingitud inimese seisvusest. Seisusest olenes näiteks toidu mida peol pakuti, erinevate roogade hulk, samuti nende mitmekesisus. Oli terve hulk toitusid, mis olid lubatud ainult teatud klasside esindajad tale näiteks metslooma- ja linnuliha oli praktiliselt kuni keskaja lõpuni ainult aadlike toidulaual. Samuti puudutas seisusevahesid kõikvõimalikud luksuskaubad. Ehk siis importvein, Vahemereäärsed, puuviljad, pähklid ja muud eksootilised kaubad. Et need sellise alamklassi või isegi alama keskklassipidulauale keskajal ei jõudnud. Lisaks sellele olenes seisusest no näiteks külaliste arv. Meil on Tallinnast säilinud luksusmäärusi, mis panevad detailselt paika näiteks erinevatest kildudest, kes toimunud pulmapidude kohta käivad ettekirjutused kõige rohkem külalisi ja kõige mitmekesisem toidulaud oli kaupmeeste suur gildil veidi vähem siis kalutigildil ja omakorda veel vähem külalisi ja veel. Kesisem toidulaud oli siis Olavi Gildi kuuluvatel meestel. Nagu öeldud, siis külaliste arv olenes sellest pakutava toidu hulk ja kvaliteet. Samuti on mujalt Euroopast teada ka piirangud väljaminekute osas. Kui palju tohtis üldse mingi seisuse esindaja peole kulutada, sest kuna keskajal oli väga suur tähtsus heldusel, siis just pidustused olid võimaluseks näidata oma jõukust ja oma heldust, mis viis sageli eriti pulmapidude korral pankrotideni ja majanduslikel põhjustel sotsiaalsete vahede tagamiseks hakatigi siis välja andma juba Illimatatud luksusmäärusi, mis pidid kulutusi pidustustele piirama pidutsejaid kaitsma Nende endi pidude eest, et nad liiale ei läheks. Teataval määral küll jah, sellepärast et kui ikka üks ütleme, kasvõi jõukas kaupmees otsustas oma tütre vääriliselt mehele panna ja püüdis häälduses ja kingituste hulgas ja kulutustes järele aimata aadlikke, siis võis selline tütre mehelepanek vabalt lõppeda. Issi pankrotiga. Keskmise linnakodanikupidulaud, missugune see välja nägi, kui külalised sisenesid, tulid külla, siis oli laud juba vaatad, kas laual oli lina, alustame sellest, missugune see pilt oli. Mina ei olnud ja mida oli deme tegelikult üsna vähe sellistest perekonnaringi pidustustest. Seepärast oleks võib-olla kõige targem pöörduda veel kord tagasi kilde pidustuste juurde. Ja tõepoolest, kõige rohkem materjale on meil säilinud just kaupmeeste gildi, iga-aastaste pidustuste kohta. Ja seal on tõepoolest kirjeldatud, et laudlina on kasutatud isegi kahte üksteise peal olevat laudina. Ühe sisse neist võis pühkida ka näppudega. Aga, ja peale selle, et laudlina kasutati siis eriti eriti palju sellest sellest lauakaunistustest nagu, nagu rääkida ei oska, et rohkem me teame, võib-olla jah, milliseid lauanõusid kasutati ja, ja milliseid toite pakuti ja, ja ka millises järjekorras. Kui vaadata neid omaaegseid kunstiteoseid, siis muidugi paistab silma see, et ega varasemal ajal suurt laudlinasid ei ole, et seal on ka suhteliselt hiline nähtus, et Erskordes kusagil koodis antud sajandeid tulebki. Jah, ma arvan küll, et, et iseäranis selliste gildi pidude kohta see kindlasti kehtib. Arvata võib, et kõik sellised uuendused said ju eelkõige alguse ikkagi tipust, nii et kuningate ja vürstide lauale ilmus laudlina ilmselt kõigepealt ja sealt hakkas ta siis nii-öelda levima allapoole. Aga nüüd ta lauda vaadata, siis ma olen üritanud vaadata, et kuivõrd ütleme siis arheoloogilised leiutit kajastuvad omaaegsetel piltidel ja ja siis kuidagi paistnud silma. Tegelikult nendel keskaegsetel laudadel on ju toidunõusid, on ju suhteliselt vähe? Jah, kindlasti palju, palju vähem kui tänapäeval näiteks puudus keskaegset laualt kuni praktiliselt keskaja lõpuni kahvel, peamised söögiriistad, mida tarvitati, olid siis lusikas ja nuga, kusjuures nuga oli igal inimesele reeglina endal kaasas. Samuti sellist paksemat suppi söödi mitte taldrikult, vaid ka suurtelt leiva viiludelt üldse taldekute aseaineks olidki sellised suuremad leivaviilud siis väga paljusid toite serveeriti igisellistest suurematest kaussides, kus siis igaüks seda sealt küünitas lusikaga võtma või kastis oma leiva sinna sisse. Nii et jah, selline komme, et igaühel on oma taldrik ja mitu ja, ja ja ütleme seal kolm komplekti söögiriistu, nagu, nagu tänapäeva restoranis. See jah niimoodi ei olnud. Kahvli asemel ei olnud ka mingit sellist, ma ei tea Kaheharulise orki ega mitte midagi, ei olnud ikka kindlasti, et tuleb, tuleb eristada serveerimiskahvlit ja, ja seda söömiskahvlit. Kui kahvlit hiliskeskajal tekkisid, kui ma õigesti mäletan ennast teateid 15.-st sajandist, siis kasutati neid eelkõige maiustuste söömiseks, mõjustuste võtmiseks. Aga mis puudutab näiteks liha söömist, siis treenerid, kes toitu serveerisid, lõikasid lihtsalt lihani väikesteks tükkideks, et sellise Horgi järel ei olnud vajadustki. Otsaga nokka ju liha tõsta väga ilusasti, just. Kusjuures vist on nii, et meil siin kasutati nagu alusena leiba. Aga saksa Ma arvan, ütleme siis selle taldriku asemel on olnud kasutusel ka pisikene selline lauake, mille peale pani andise see toit, tähendab ta nagu mingi mingisugune rahvusliku aseaine, aga noh, taldrik iseenesest oli väga hiline nähtus ikkagi geoloogiliste leidude põhjal vaadata siis on puust kausid puust vaagnad mis on ilmselt kohapeal olnud ja mida ka pinkide peal olemas ja loomulikult siis savinõud, mis on ka olulisem ja siis on peenemad kannud, mis nähtavasti oli siis veini jaoks et nii-öelda importkivi keraamikast pannud Jah, sama tuleb välja ka kirjalikes allikatest. Muidugi, kui veel rääkida Killidest, siis kõige tähtsamad gildi liikmed Gildi vanem ehkoldermann ja tema kaasistujad. Nemad jõid ikkagi Gildi juutidel hõbe peekritest, vähemasti 15. sajandi teisest poolest 16. sajandi esimesest poolest on selle kohta teada, et jällegi selline gildisisene hierarhia peegeldub ka selles, milliseid nõusid keegi tarvitas. Ehk siis hõbepeekri kõige tähtsamatele. Tavalised vennad kasutasid puu peekreid, mõnikord ka on nimetatud tinanõusid. Aga jah, üldiselt meie selline ettekujutus, et, et keskajal pidustustel säras ainult kuld ja hõbe. See käib jällegi ütleme selliste kuninglike vastuvõttude kohta. Aga kui meie kontekstis siin rääkida, siis keskmiste linnakodanike pidudest sisse ja hõbe peekrid oli ainult väga kutel. Kui peekrid olid enamasti puust ja savist, siis need kokkulöömisel eriliselt ilusat kõla vist ei anna. Samas muidugi, et arheoloogia on andunud nagu midagi uut teavet siin paarkümmend aastat tagasi, kui algasid tus lossi tänava õppehoone aluse väljakaevamised mis sealt hakkas välja tulema ka vägagi huvitavaid, siis klaaspeeglite kilde. Neetorid suhteliselt hästi säilinud omaaegsetest jäätmekastides ja mitte õnnestus kokku panna, aga ja nende seas väga luksuslik klaasnõusid. Need on tõeliselt tõelised imeteosed, nad on maalitud sisemaid värvidega, täiesti läbipaistvad, kena klaas. Ja taolisi varaseid maalitud peekreid on maailmas eriti palju leitud, nii et Tartu on praegusel momendil oma 12 peekri leiuga esikohal kogu kogu Euroopas ja kogu maailmas. Ja need on nüüd 13. sajandi lõpu Peetrid 14 sajandi alguse Peetrit tõenäoliselt valmistatud kusagil Veneetsias ja muidugi, kui nüüd vaadata, siis on äärmiselt peenete nõudega tegemist nimetanud peekri seinapaksusega jäätiseid alla millimeetri. Ja paistab, et siis seal on elanud nähtavasti jõukam elanikkond, see on ikkagi Tartus sisuliselt raekoja taga ja selle lossiga tänava ääres, mis viib üles toomele, ühtlasi ka linnusesse. Ja tavaliselt see jõukam elanikkond siis kasutanud ikkagi väga-väga luksuslikke nõusid. Ja saab on ju kolm kõige ilusamat peeglit, need leiti ühest jäätmekastist, nende killud olid segamini. Tundub nii, et, et nad võidi lõhkuda ära mingi peo käigus. Sest kuidas pidu, mitu väga luksuslikku Peetrit niimoodi korraga puruks läinud. Siia ma sooviks kohe lisada ühe lustaka loo, mis on kirja pandud küll võrdlemisi hilja, nimelt 16. sajandi keskpaigas. Tegemist on Ulaus Magnuse tuntud teosega Põhjamaade rahvaste ajalugu või Põhjamaade rahvaste kirjeldus kus on siis muuhulgas kirjeldatud ka rootslaste joomakombeid ja seal on muuhulgas siis selline lõik. Gildi vennad oma pidustustel ei kasutanud klaas peekreid ja neil oli halb komme neid hakata pidustuste käigus puruks lööma. Kui klaasikild tungib kätte, siis ta võib põhjustada suuri vigastusi, mida aga puupeeglite puhul ei juhtuvat. Et seal oli siis selline põhjendus antud, miks? Miks klaasklaasnõud killi pidustusele tavaliselt ei olnud. Aga ega see, et tegemist oli puu või siis savipeeglitega ei vähendanud pidutsemise käigus tekkivat sellist ülemäärast energiat ja lõhkumissoovi sellepärast, et kasvõi Tallinna Mustpeade pidustuste käigus on on pidustuste korraldajad ja korrapidajad lausa üles tähendanud selliseid suuremaid löömamehi, kes on siis lõbustanud ennast pidustustel sellega, et hakanud massiliselt peegleid puruks lööma. Rekordmeestele kuuluvadki siis sellised saavutused nagu pidustuse jooksul siis kuskil 20 kuni 25 peekri puruks tagumine, sellised keskmised lõhkujad piirdusid kuskil kahe kolmenõuga. Seetõttu pole ka muidugi imestada, et igaks uueks pidustuseks pidi kild muretsema suurel hulgal uusi lauanõusid. On teada, et jõuluvastlajõududeks on ostetud isegi koguni 1000 uut peeglit arvestades seda, et gildivendade arv oli samal ajal umbes 200. Või ette kujutada, mida nende kahenädalast joote. Kestel võis ette tulla. Palju neid leitud on, neid kildusid Eesti linnadest. Ja vaat see on nüüd huvitav, et tegelikult neid joogi peekrite kilde suurt ei ole leitud. On küll natukene siis laiema avavusega ja laiema nõude kilde, mida nagu kaussideks pidada leidub muidugi massiliselt ja nüüd pöörame siin kolleegidega arutanud, et millesse on tegelikult ju kirjanikest allikatest, on teada, et lõhuti neid joogipeeglitega, miks on hoopis kausinates jäätmekast. Aga siin võib olla küsimus selles, et neid kasutati, neid kausse kasutati hoopis teisel otstarbel, nimetatud kausse võidi kasutada või jalumatena ja juba turul müüdi tähendab neid kausse täidetud või ka. Ja siis, kui see kauss tühjaks söödi, siis lihtsalt see kauss oli vaja ära visata, kuna ta oli Vii rasvadest läbi imbunud, hakkas halvasti haisema, seda ei saanud ka näiteks visata kaminasse sest siis oleks ta paha õhku tuppa tekitanud ja seetõttu siis need kausid visategi siis nii-öelda käimla auku. Ja tänu sellele nad säilinud samal ajal need puruks löödud Peetrid. Need võidi jälle visata hoopis siis kaminasse või üleüldse tulla. Sest nemad ju mingit haisu ei tekitanud. Et seetõttu võib-olla see arheoloogiline pilt ei ole alati päris päris selge. Jah, ja nii palju, kui mina tean, tõtt-öelda ei ole meil ju ka ühegi gildimaja ümbruses kaevatud. Kui vaadata kas või Tallinna suurgildi hoonet, kus praegu asub ajaloomuuseum, siis seal lihtsalt ei ole võimalik ümberringi kaevama hakata. Mine tea, mis, mis seal sügaval kihtides. Jah, mis sinna tiitrite sisse valati, riiukamad valasid välja oma kalleid veine. Tuleb öelda, et tegelikult ikkagi sellise keskmise linnakodaniku ja ka ütleme siis linna eliidi ehk kaupmeeste pidustustel veinil ikkagi haruldus. Veini, õigemini veini jõi küll raad oma pidustustel, aga põhiline pidujook, gildide pidulaual oli ikkagi õlu. Seal kasutati erinevaid õllesorte ja näiteks suurgild laskis oma jootudeks spetsiaalselt õlut pruulida. Seda tehti juba nädalaid, isegi kuu aega enne pidustusi valiti maitsmise käigus välja parim õlle. Ja seda siis tehti, selline suurem tegu, nii et jätkuks pidustuste lõpuni ja jääks parimal juhul isegi Õllesid oli erineva kangusega ja allikatest on, on teada erinevaid õllesortide nimesid, kõiki me ei oskagi seletada, mõnikord olid need õllesordid eristatud kanguse järgi teinekord ka maksumuse järgi. Nii et õllelaua valik oli rikkalik. Hiliskeskajal hakati järjest enam õlut ka sisse tooma. Nii ilmuvad Tallinna Gildi ja Raepidustustele Saksamaa peenemad õllesordid näiteks Einbeki õlu või Hamburgi õlu. Ja nii kohaliku õlu kui ka siis neid sisse toodud õllesorte on kasutatud mitte ainult pidustustel, vaid saadetud kingituseks ka kõrgetele külalistele. Aga jah, kui, kui veinidest rääkida, siis nagu öeldud, oli vein põhiliseks joogiks just raepidulaual ja kõrgete külaliste vastuvõtmisel. Kõige harilikum veinisort siin meie linnades oli, oli reinvein ja tegemist on üldnimetusega, mida siis kasutati Reini ja muuseli jõe ümbruses kasvatatavate viinamarjasortide kohta nendest valmistatud veini kohta tegemist oli valge veiniga suhteliselt odava sordiga. Ja jah, nagu mõeldud oli siis see kõige tavalisem meie pidulaual. Aga aeg-ajalt osteti siis ka selliseid kallemaid ja peenemaid veine Vahemere äärest nimelt Malva Siiri ja Romeniid. Need on siis Lõuna-Euroopas valmistatud veinid, kanged magusad delikatess, veinid ja ka neid on siis saadetud kingiks just kõrgetele külalistele, nagu ordumeistrid või, või piiskopid. Siis Velux populaarne jook raepidulaual oli klaret ehk vürtsi, vein ja serv valmistati kohapeal. Eklareti segasid kokku apteekrid kes keskajal ei kaubitsenud mitte ainult ravimite, aga vaid ka kõikvõimaliku muu kaubaga, sealhulgas ka vürtsidega ja klareti. Põhiline koostisosa oligi reinvein, millele siis lisati suhkrut, mett ja kõik võimalik vürtse. Tallinnast on säilinud ka keskaegse klareti retsepte ja seal on siis vürtsidena nimetatud näiteks ingverit keeli, Calganit, paradiisi terasid. Mis on üks Aafrikas kasvav pipar, Mele keta pipar. Ja siis jah, need vürtsi tantsid siis veinile, aroomi, suhkur ja mesimagusa ja Clarit oli siis selline jook, mis hakkas kergesti pähe ja oli väga populaarne. Klarneti juures muidugi nii nagu tänapäeva hõõgveini juures on, väga oluline on ka nelk. Jah, jah, loomulikult kõik need kõiki neid vürtse ei tulnud jah, meelde kohe üles lugeda, aga jah, neid, neid on seal mõnikord isegi kuni kuni 10 ringis neid erinevaid vürtse, mida, mida klaretile lisati veinide järeletegemine ja proovinud on ajaloolastel. Kohustuslik vabatahtlikult kohustusi ega proovitad, noh jah, ütleme hõõgveini näol küll ja seda on küll jah ju tehtud aeg-ajalt ja ekskõlarit põhimõtteliselt võib ka olla nagu hõõgvein. Sest on ju teada ka, et on ju neid veine on ju kuumendatud. On teada küll, aga, aga see ei olnud tingimata vajalik, sellepärast et kui kuumutada, siis saab selle hõbeni efekti muidugi kiiresti kätte. Aga klareti on tehtud ka ilma kummutamata, lihtsalt pikema aja jooksul. Need vürtsid segati meega, pandi puhtasse linosesse kotikesse ja siis valati seda veini sinna peale, seda tehti korduvalt isegi mõni nädala-paari jooksul, kuni siis seal kotikesest olid jah, need vürtsid nagu haihtunud või oma maitse kaotanud ja, ja veini sisse läinud. Et larit telliti jällegi pidustusteks varakult apteekri käest ja ja muidugi tarvitatud klaretiga ütleme kõikidel päevadel nende suuremate kahenädalaste pidustuste jooksul vaid siis ikkagi eri hilisematel puhkudel näiteks jõulujuttude puhul on teada, et Tallinna raad jõiglareti vana-aasta õhtul ja uusaastapäeval samuti kolmekuninga päeva eelõhtul ja kolmekuningapäeval tähistades selliseid tähtsamaid momente siis jõulujuttude käigus. Aga muidu muidu on keskaegne jooki ja joodi Eestis? Jah, joodi küll. Kuigi peab ütlema, et keskaja jooksul mõdu nagu kaotas oma prestiiži, mõdu on sagedasem kui nüüd rääkida mitte üksnes kitsamalt Tallinnat silmas pidades vaid ka Vana-Liivimaast tervikuna siis näiteks Riias on mõdu sagedane just 14. sajandi Riia raearvetes samal ajal kui sealt 15. sajandi teisest poolest hakkab domineerima vein ja siis mõdu ja õlu jäävad tagaplaanile. Nii et muidu kasutati, aga ta ei olnud muidugi oma tähtsuselt võrreldav paremate õllesortide võsis veiniga. Pudu on meejook? Jah. Kallid külalised, laske hea maitsta. Väga hea, muidugi. Jah, et seda keskmaitset kahjuks ei ole proovida nii-öelda, aga, aga mõdu ütleme varasemal ajal ta Lääne-Euroopas on ju teateid ka kusagil seal 19.-st sajandist, siis ta suhteliselt luksuslik jooki isegi ja ta ilmselt ka siin varasemal ajal küllaltki laialt levinud, aga, aga siis mingil momendil hakkab mingi langus toimub. Aga võib olla on see ka järsku seotud selle veini tarbimise suurenemisega. Kuigi ka arheoloogiliste leidude järgi on ju meil kõige varasem informatsioon veini kohta 13. sajandi lõpust. See on nüüd Tartusse jätma aukudest, seal on nimelt viinamarjaseemned. Kuigi jah, Vinowria seemnete puhul on kaks võimalust, kuidas nad siia sattuda võivad sattuda rosinatega või noh, tegemist on nagu suuremat seemnetega suurema sordiga ja üldiselt arvatakse, et nendes suuremates sortides peamiselt tehtud veini ja veini transporditi siis paatidega. Aga tol ajal aeg-ajalt jäi neid mõnifitseemidesinud aga vaadi vaadi põhja ja nii nad võisid saada tõde ja nii paistab, et ka linna elanikkond oma kodustel koosviibimistel tarneid tarvitanud veini. Kuigi veini puhul on ka ju iseenesest see häda, et ta tuuakse kohale vaatides. Ja siis, kui vaadi lahti teed, siis on vaja ju suhteliselt kiiresti ära tarbida. Nii et tõenäoliselt on nende suuremate pidustuste puhule kilde pidustuste puhul seal ilmselt jood ikkagi mitu paati tera. Ja, ja vahel võib see kogus päris suur olla, ma ei tea, kas need andmed on tõesed, aga kusagilt on nagu meelde jäänud, et kui 1525 oli ordumeistri vastuvõtt Tallinnas et siis 500 inimese poolt tarbiti tera 1008 toopi veini mis teeb ju inimese kohta üle kolme liitri, eks ole. Nojah, aga ega siis pidutsevadki ju ju kaua. Ja ega see veini ei pruukinud olla ka nii väga kange. Kui arvestada juurde kindlasti kestis rohkem kui üks päev aga muidugi peale selle ribadega vorstiga õlut viskas 26 vaati või midagi taolist. Jah, loomulikult alkoholist pudu nüüd küll ei tohtinud ühel korralikul pidustusele tulla. Kas keskajale toosti ütlemise komme oli juba on selle kohta mingeid. Teate on siin-seal mingeid vihjeid, küll on toost öeldud nagu üksteise terviseks. Ja soovitud nii-öelda õnne ja kõike muud ka. Aga väga palju informatsiooni selle kohta. Ei ole jah, sest ega selliseid asju reeglina kirja ei pandud. Küll on Tallinna ja Riia kaupmeeste pidustuste stsenaariumidest korraldustes kirja pandud mõningaid lauakõnesid, mida siis kas gildi Oldermann või siis pidustuste korraldaja teatud puhkudel peab ütlema. Ja ka mõned nendest kõnedest näevad üsna toosti moodi välja. Ja ka näiteks Riia Mustpeade vastlapidustuste lõpul pidi Oldermann pidama sellise lühikese ergutava kõne, mis oli koguni värsivormis ja mille mõte oli siis selline, et et enne ärgu keegi siit lahkugi, kui õlu on otsas ja olgu kõigil hea tuju ja nii edasi ja nii edasi ma ei ole, suudab praegu seda kõike rekonstrueerida, aga jah, mõte oli lühidalt selline. Ja lauakõnede lõpposa oli tavaliselt selline, et jaa, olgu kõigile sealjuures hea tuju ja seda võib ju pidada toostiks, mis võib veel ilusam troost olla. Me teame ilmselt võrdlemisi vähe sellest, missugust muusikat keskajal tegelikult Eestimaal kuulati või tõepoolest, see on nii sellepärast et, et meil ei ole ju säilinud mingit muusikapalade noote. Mida me teame, on see, kui palju muusikuid ühel või teisel pidustusele esines ja milliseid pille kasutati. Kõikvõimalikud vilepillid ja, ja puhkpillid näiteks trompet ja pasun olid kasutusel teatud tseremooniate jaoks kummid, aga on kasutatud ka lautot ja flööti, mõnikord harva suupille, kuigi jah, torupill oli peamiselt selline muusikainstrument, mis, mis seostus just talurahva ja külapidudega. Aga on mõningad harvad juhtumid, kui on siis torupillid astunud üles ka raepidustustel näiteks. Aga jah, sellised ülepillid ja, ja, ja trompetit olid nagu põhilised, millega siis muusikapalasid mängiti ja kindlasti Ain Mäesalu soovib lisada paar sõna sellise haruldase leiu nagu Tartust leitud flöödikohta. Jah, Tartust ju eelmisel aastal kaevamistel leiti üks flööt mis oli imekombel tervikuna ei, kuna ta oli ka ühes teises keskaegses jäätmekastis ja nii-öelda puhta õhuga või õhu käes suletud ja seetõttu oli ta väga hästi säilinud, on üks vist keskaja kõige paremini säilinud vööta üldse. Aga nüüd täpsemalt ei oska temast rääkida, aga igastahes praegu üritatakse temale ka koopiat teha, kuigi ka juba pärast olli võtmise pildigi ise ka häält, aga noh, ta natukene kõver ja nii edasi. Aga peale selle muidugi on neid ju vilepilli leida, mis on tehtud linnuluust leidunud kaevamiste siin-seal välja tulnud. Siis on veel üks. Pilv mis on ka puhtalt metallist ja mida on võib-olla Eestis kõige arvukamalt lühitud, see on siis parmupill. Ja parmupilliliit, see on nii maha sulatest kui Karlindadest ja linnustesta üks varasematest on Otepää linnuse parmupill. Ja siis on linnadest on veel paar sellist imelikku pulgakest, mille, mille puhul ma olen arvanud, et nad võivad pärineda keelpillidest on luust või sarvest pulgakest, millega pingutatud keelpillikeelpillide keeli ja mis kõige varasemaga kusagil juba 13. sajandikihist. Ja noh, kõige kuulsam, kõige uhkem Pill muidugi Otepää tasun. Kuigi, mis on, mis võib olla kas muinas lõpust või on ta siis kusagil keskalgusest selle leiukihi järgi, aga tal on väga uhke selline kotka pea kujutis otsas. Aga selle puhul ma kipun arvama, et ta ei ole mitte pidude muusikariist. Aga ta on ikkagi selline suja pasun nii-öelda lahingusignaali andmiseks või ka siis vahitornis märguandmiseks. Aga jah, linna või siis rae teenistuses olid olemas linnamuusikud. Kellele siis raad maksis ka palka, varustas neid riietega muusikud, nagu ka mõned teised linnateenistuse seisvad isikute pidid tänavapildis visuaalselt eristuma ja muusikute riided on olnud ka sellised kirevad ja silmatorkavad. Nende puhul on arvatavasti olnud see kostüüm või vammus selline, et, et üks pool oli ühte värvi ja teine teist värvi näiteks on ostetud muusikutele rohelist ja punast riiet. Ja jällegi keskaegset kunstiteostel on ju, on ju ka teada, et muusikud ja muud esinejad, näiteks narrid, on sageli olnud sellise kahevärvilise kostüümiga siis ülaosa üks pool on ühte värvi ja teist värvi ja siis ka üks püksisäär ühte värvi ja teine teist värvi. Aga kuna pidustused olid selline aeg, kus siis muusikutel oli, oli kibekiire ja, ja tööd rohkem, kui jõuti seda vihtuda, siis väga sageli on linnadesse kogunenud just suuremate pidustuste ajaks ka rändmuusikuid. Ja kirjalikes allikates tuleb esile selline huvitav fakt, et linn püüdis oma teenistuses seisvaid muusikuid ka konkurentsi eest natuke kaitsta. Nimelt on kindlaks määratud tasud mida siis tohib maksta linna muusikutele, mida rändmuusikutele ja rändmuusikutele makstav tasu oli siis muidugi rohkem kui poole võrra väiksem kui neile meestele, kes kesiseid linna teenistuses. Aga muusikat ei teinud alati ka professionaalsed pillimehed näiteks suurgildi ja Mustpeade paraadidel lõid trummi või siis ütleme seda taustarütmi tavalised gildi liikmed. Ja see oli selline, ütleme isegi kohustus, mida siis rotatsiooni käigus pidid pidid kõik gildi vennad tegema, nii et on säilinud nende trummilööjate nimekirju ja need olid siis igaks jooduks, oli oli siis sellesse ametisse valitud erinevaid isikuid ja neid oli tavaliselt kaks või neli või kuus, nii et alati paariga. Aga et peoperemees, kes pidu korraldas endale muusikud õhtusöögi juurde kutsesse, oli tavaline noh, eks see olenes jällegi jõukusest, jõukusest ja staatusest ja kes sai seda endale lubada, kes mitte. Pidu kestab keskaegselt kaua. Nädala pärast oleme jõudnud Anu Männi, Ain Mäesaluga jookide juurest kaugemalegi põhiroogade ja magustoidu nigi. Meie laua ääres musitseerisid täna Andres Eesti loo, saates rahalangse Lilian Langsepp ja Helena oleksin plaadilt, mille pealkiri on keskaegse flöödikõla linnakodaniku pidutsemistest keskaegsetest juutudest. Kuulake palun lähemalt, et vikerraadio koduleheküljelt Anu Männi Gildi jootude saateid. Ja mõdu muide on väga hea ja tervislik kääritatud meejook, mida ei olegi nii raske ise kodus mees teha. Parini suhkrust pärmist kaneeli, koorest nelgist lisaks. Küllap on retsepte palju ja kes on ise hea retsepti leidnud või leiutanud, võiks seda teistega jagada. Viker raadiointernetilehel foorumi rubriigis.