Eesti lugu. Sissejuhatus eesti perekonnaloosse, Geneoloog, suguvõsa uurija Fred buss on täna saates ja saate toimetaja on Piret Kriivan. Eestlased ei ole mitte kärbsed, täna sünnivad ja homme surevad vaid üks vana ja visa rahva sugugi sammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab. Nii on öelnud Jakob Hurt ja seda tsitaati on kasutanud kirjanik Arvo Mägi oma raamatus karvikud sugupuust. Arvo Mägi on vist üks väheseid küll, kes on püüdnud ilukirjandusse panna ühe eestlase sugupuu 12.-st sajandist kuni vaata tänapäevani välja. Fredpuss tegelikult ei ole see vist võimalik üldse. Jah, seda dokumentaalselt tõestada ühe sugupuu põlvnemist nii kaugest ajast kuni tänapäeva taevani tõesti võimalik ei ole, sellepärast et eestlastel need allikad on piiratud. Eestlased on enamasti olnud talurahvas ja neid ei ole alati üles kirjutatud nende sündi, surma abielusid hakatakse kindlamini registreerima alles kuskil põhjasõjast umbes 1700.-st aastast. Need varasemad on üksikud mainimised ja neid omavahel kokku panna, kes oli kelle sugulane küll ei ole enam võimalik. Et me ei saa mitte kunagi teada, kes võisid olla Lembitu järeltulijad? Ei, seda mitte ja tegelikult noh küll, on olemas tänapäeval üsna suuremat huvi tekitav DNA genealoogia, aga kuna meil ei ole Lembitu DNA näidist olemas, siis seda tõestada, et temaga sugulased ollakse, ei ole võimalik, aga seda, et näiteks mõned inimesed omavad ühist esivanemat aastal 1200, siis seda on ikkagi võimalik tõestada küll, jah, nimesid vahepealt ei ole võimalik selgeks teha. Et legend selle kohta, et kuskil on olemas kuskil Poolas on olemas Lembitu pealuu. Kui me selle sealt üles leiaksime, kas siis oleks midagi võimalik ära teha? Selles ei sisaldu DNA näidised, et need peavad olema siiski teised, teised koed juustes näiteks säilib veel Teeennaga, aga pealuus mitte. Sa ütlesid, et ehist esivanemate on võimalik välja selgitada, lihtne statistika näitab sellist asja, et kui ühel inimesel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vaarvanemad ja nii edasi ehk siis iga põlvega kasvab inimeste arv esivanematele harv ühel inimesel kahekordseks siis juba mõned põlved ka see on see hulk väga suur. Näiteks kui ma jõuame põhjas Jaani aastal 1700, siis oli ühel inimesel 1024 esivanemat otsest esivanemad, kes elasid siis umbes sellel ajal. Ja sealt edasi juba kasvab igas põlvkonnas topelt see number. Nii et aastaks 1460 jõuame sinnamaani ehk siis 19 põlvedega gaasi, kus ühel inimesel oli sama palju esivanemaid, kui oli Eestis üldse elanike. Ja et see arv on siis umbes 250000 et 19 põlve, aga asi on ühel inimesel 262000, esivanemad aga Eestis elas tol ajal umbes 250000 inimest, nii et vähemalt tollest ajast. Statistiliselt peaksime küll kõik sugulased olema siis kes siis kõik elasid, need olid kõik sugulased, seda peab võtma päeva inimeste suhtes, et, et need, kes tänapäeval elavad, et nende ühised esivanemad elasid hiljemalt aastal 1460. Aga kui, kui me läheme veel kaugemale tagasi, siis muidugi ületab see arv ühe inimese esivanemad arv Eesti elanikkonna, nii et, et see näitab seda, et esiteks on olnud Eestisse sisse tulnud päris palju, sest lihtsalt statistiliselt ei ole võimalik, et neid oleks nii palju. Meil on Eestis neid inimesi ning teiseks näitab see seda, et üsna palju on olnud sugulusabielusid. Mis siis toob kaasa niinimetatud kogukao ja kogu kadu on siis selline asi, mis puhul abielluvad omavahel sugulased, ehk siis ühel inimesel ei ole näiteks mitte kaheksa vaarvanemat, vaid hoopis kuus. Ja sealt siis esivanemad, sarv kahaneb tunduvalt ja see siis teeb ka tõenäolisemaks selle, et et meil on esivanemaid ikkagi sama palju kui on, kui on Eestis elanikke, et nad on kõik ära mahtunud. Kui on siis esivanem ja kõu kadu on esivanema kadu. Just meil on teada need eestlased, kes on üles loetud näiteks Läti Henriku kroonikas me ei tea nende järeltulijatest mitte midagi, aga tollest ajast ometi on nimesid, kelle järeltulijad Eestimaal vaatelt elavad siiamaani. Ja sellest ajast on ta enamasti küll mitte-eestlaste nimesid ja nende suguvõsasid, ehk siis Liisemad aadlisuguvõsad. Et nende kenaloogiat on küll võimalik jälgida kuni tihti kuni 12. sajandini gaasi, aga tegelikult kõikide nende aadlisuguvõsade vanem jooga ühte siis 12. 13. tihti ka 14. sajandil on, on segane selles mõttes, et, et ei ole ju järjepidevaid allikat, kus oleks kirjas, et kes oli kelle poeg ja poja poeg, vaid on oletused eri dokumentides mainitud inimeste suhtes, et kuidas nemad omavahel sugulased olid. Kindlad andmed põlvnemise kohta algavad pidevad andmed algavad nende puhul ikka enamasti ikkagi 14. sajandi teisest poolest või isegi hilisemast ajast. Aga tollest ajast jah, on võimalik leida andmeid päris paljude siiamaani või noh, praegugi elavate kuigi Eestis siis peamiselt 1939. vastani elanud aadlisuguvõsade kohta miks nende kohta siis rohkem on võimalik teada, lihtsalt on nende nimed dokumentides rohkem esinenud ja, ja nad on siia varakult tulnud ja, ja olulist rolli mänginud Eesti ajaloos. Et tavaliste inimeste kohta loomulikult on dokumente vähem ja kui, kui ka neid kuskil mainitud, siis võib-olla järjepidevus katkeb ja, ja mitusada aastat hiljem võib-olla mainitakse kedagi nende järeltulijatega. Aga vahepealsed andmed on puudu, nii et nendest tuntumatest aadlisuguvõsadest on olemas ikkagi järjepidevad andmed ja võib olla kõige tuntumatest suguvõsadest aadlisuguvõsadest Eestis, siis võikski mõnda tutvustada veidi lähemalt. Ehk siis osad on juba siin saates ka läbi käia teinud ja professor Tarvel on tekkinud näiteks May tellidest kes on oma nime saanud Maidla küla järgi Virumaal Lüganuse kihelkonnas. Küla on praegugi alles. Ja nende nimi siis tähendavat Maidla kala ehk siis väikest väikest kala. Ja see võib olla tõestuseks, et nad on tõesti Eesti päritolu algselt olnud. Aga samas on ka väidetud, et Maidla Ta nimetas tuleb hoopis eestikeelne alamsaksa keeles ning hoopis mõlemas dokumendis kus ühte esimest Maydellide esivanematele märgitakse nüüd ühe metsatüki eestlasele Lembinile. Ehk siis see on öeldud, et ostja on eestlane, aga seda, et müüjalex eestlane ei ole öeldud, need selles järgi on järeldatud, et ta oli sakslane. Aga tegelikult see dokument pärineb alles aastast 1389 ja rahvusvõisu ütleme, 200 aasta jooksul vabalt muutuda, nii et, et see ei välista, et kaugemad esivanemad ikkagi olid Eestist pärit. Ja loomulikult kõik see vanem generatsioon Lucia suures osas, kuni võib isegi öelda seitsmeteistkümnendal sajandil välja ainult meeste genealoogia. Et oma omasid teame me sellest ajast väga üksikuid, kui, kui üldse et isegi tegelikult naisenimesid on raske uurida, eesnimesid sellepärast, et neid on nii vähe mainitud. Et põhiliselt on tegu isade ja poegade ja poja poegadega. Aga Maydellide puhul on siis juba las ta 1241 selline, mis siis on nende esimese mainimise aasta Taani hindamist raamat on siis teatavasti sellel aastal kokku pandud ja, ja Maidla küla on seal mainitud. Ja Maidla mõis kuulus nendele nende suguvõsale 16.-na sajandini. Hiljem ta siis saksa, kelle nimi sellele Maidla mõisale on Rangers teinud, mis siis näitab, et millisele suguvõsale ta hiljem kuulas, ehk siis frangellidele. Esimene Maydellide suguvõsa nime kandja oli aastal 1363 enneke Maydel, kes ostis endale Tallinnas maja ja on teada siis tema lesele, hiljem kuulus seesama Maidla küla Lüganuse kihelkonnas ja temaga umbes samal ajal siis 14. sajandi keskel elasid veel mõned Maydellituse kuusse paigutatud perekonnad, aga nende omavahelist sugulust ei ole võimalik kindlaks teha. Samas ka nende linn muidugi lõpeb, nii et siis sellesama enneke Maydelli liin on see, mis praeguseni edasi kestab. Aga päris kindlalt dokumenteeritud sugupuu algab Maydellidel hoopis alles Rootsi admiral ist Tennis Maydellist kes elas 16. sajandil. Et varasem on just selline oletuste põhjal tehtud genealoogia oli siis ka esimene Eestimaa rüütelkonna peamees, kesk on ametlikult protokollitud kui valitud rüütelkonna peamees. Kuidas tema eesnimi oli? Tema eesnimi oli tonnis kõlaga eesti moodi. Jah, see kõlab eesti moodi, aga no eks see tuleb niikuinii nimestantoonias pühaku nimest. Paljud eesti nimed on on pärit nendest et see antud juhul küll rahvust ei näita. Kahju kahjuks küll jah. Et temale kuulusid siis ka näiteks Ingeri kihelkonnas Maidla mõis kullamaa kihelkonnas Maidla mõis. Nende saksakeelsed nimetused olid siis vastavalt Fredenhaagen ja Documbek. Ehk siis nagu näeme, kõikidel nendel kolmel Maidle mõisal, mida me oleme maininud, on saksa keeles hoopis teistsugune nimi, aga eesti keele nimi on neil Maidla. Ja üks neist ainult on andnud siis selle nimemaid tellide suguvõsale seal Lüganuse kihelkonna teised on saanud ise oma nime selleltsuguselt. Nii et nimede muutumine on mõlemas suunas kohanimest isiku nime poole ja vastupidi, isikunimed nimed on tihti tulnud ka kohanimesid, et kõik Maidlejad tänapäeval ei pruugi olla May, tellid need Maidlad, mis on Eestis praegu olemas, on küll saanud oma nime Maydellide järgi, kui te arvate, et see üks, mis on ise andnud neile oma nime, et sellenimelised kohad on ikkagi seotud selle suguvõsaga ja mõisa, mida May tellida omasid 1919.-ks aastaks, kui toimus maareform oli Eestis 28 mõisa. Nii et üsna üsna palju. Ja nad olid üsna mitmel pool Eestimaal. Lõuna-Eestis oli neid küll ainult kuus ja Põhja-Eestis oli 22, nii et enamus neist asus Põhja-Eestis. Aga siin küll tõesti igas maakonnas. Ja üks teine igivanad aadlisuguvõsa rangellid, keda mainisime siis, kes olid selle Maydellide algse kodu Maidla mõisa hilisemad omanikud. Ja nendega nimi tuleb tegelikult küla nimest. Nii et see on Varangu küla asub samuti Virumaal, Haljala kihelkonnas. 1277. aastal on mainitud selle nime kandjat, Hinrikus teeb rangele. Ja on isegi pakutud, et selle Indreku isa on teada, et tema nimi oli doomino säilardus, kes on kirjas Taani hindamisraamatus sellesama Varangu mõisakompleksi omanikuna. Aga rangeride puhul siis algab tõestatud sugupuu või siis kindlam kindlamad põlemise andmed alles 14. sajandi keskelt või noh, alles muidugi raske vale öelda, aga päris hea algatus tegelikult ja selles mõttes, et oletused ulatuvad veel sealt mõnisada aastat varasemasse? Jaa, rangellidel on sellist kolm põhisuurt põhitüve ja nemad siis kannavad üks kana nime Esso idavere mõisate järgi seal siis Haljala kihelkonnas, teine surnud on hõbeda ja andja mõisada järgi nimetatud, see on siis ka samuti Virumaal Kadrina, Viru-Nigula kihelkonnas. Ja kolmas frangellide haru on siis Roela rannamõisa tee järgi tuntud, need asuvad siis Põhja-Tartumaal. Ja kui me kuulsime, et Maydellidel oli 1919. aasta maareformi ajal Eestis 28 mõise Sis rangellidel oli neid ainult kaheksaAga läbi Raekoja talle muidugi kümneid ja kümneid mõise kuulunud nendele. Frangelide suguvõsast on siis pärit Peterburi rangel, kes on vene valgekaardi kindral. Sõjaväelasi oli enamikus tuntumatest balti aadlisuguvõsadest ja, ja see oli üks, üks ja võimalus Määri teha ja ka palju tegelikult mõisa omanikud ju või isegi võib öelda enamus neist ei elanud mitte oma mõisades, vaid võib-olla hoopis Peterburis ja tegid seal karjääri väes, aga kohapeal majandasin nende mõisa mõisavalitsejad või olinud üldse välja renditud. Aga Wrangelide suguvõsa, võib-olla isegi teine tuntumaid esindajad on maadeavastaja Ferdinand von rangel kes 1800 kahekümnendatel aastatel juhtis kahte olulist ekspeditsiooni, üks nendest siis Kirde-Siberisse. Ja teine oli lausa ümber maailma reis, mille üks ülesandeid oli teha eeltöid Kamtšatka muutmiseks vene kolooniaks. Ja Ferdinand Fong Angeli järgi on nimetatud ka üks saar, mis avastati aastal 1867 ja lisaks siis ka Alaskal olevat mäemassiiv üks lahti ja üks neem. Nii et nemad siis kannavad edasi rangele nime, kuigi ka sellenimelisi inimesi elab loomulikult praegu selle suguvõsa järeltulijad, aga, aga mitte Eestis. Aga see maadeuurija maetud Eestisse Viru-Jaagupi surnuaiale? Jah, jah, tema, ta oli Eestist Eestist pärit ja Eestiga seotud loomulikult, kuigi suure osa oma oma elust siis ta veetis veetis Venemaal või ekspeditsioonidel. Enamuste, nende baltisaksa aadlisuguvõsade juures on legende, et miskitpidi on nad ikkagi eestlased või kuidagi või viikingite-ga seotud. Ma ei tea, millest see küll tuleb, ilmselt ikkagi eestlaste soovist oma esivanemat kuidagi käega katsuda. Aga rangelide puhul ei ole seda niisugust legendi juttu. Frangelide puhul on seesama oletused, kuna nemad on oma nime saanud eesti küla järgi Varangu küla järgi, siis on siis tõenäoliselt olemas, et nad on eesti sugu. Aga muidugi, nagu öeldud varem, et, et ma ei tea üldse naisliine, et tegelikult nekene loogide ja nagu nimigi kandub edasi kõike meesliini pidi, aga see on ainult üks osa sellest igast suguvõsast. Et igal suguvõsal on, on ka naisliinid, kust nemad pärit on, seda seda varasemate sajandite kohta üldse ei tea, nemad võisid kõik eestlased olla. Aga üks, kes on perekonna legendi järgi veel mitte, küll Eesti, aga siis Liivi päritolu, seda küll naisliini pidi on Ungern-Sternbergis Ungarnite suguvõsas Eestisse samuti juba juba vanal ordu ajal. Ja nimelt siis perekonnad. Pärimuse järgi olevat Ungern inte suguvõsa esiisa abiellunud liivlaste vanema Kaupo tütre Hedvig iga. Ja sellega olevat siis alus pandud Liivenite suguvõsale ja sellest hiljem Ungern eraldusid. Ungarit vapil olevad liiliad pidavat viitama Ungarile ja, ja tähed, mis on seal samal vapil, aga viitavad Kaupole. Ka nende Ungern-Sternbergide, samuti Sternberg on muidugi nende hilisem lisanimi, mis tuleb alles 16.-st sajandist. Varasemad nimetused olid ainult Ungern. Et nende puhul on samuti siis umbes 1400. aastani see põlvnemine, selline kahtlane ja pakutud seda ja teist varianti, aga tõestust sellele pole leitud, nii et sealt alates umbes 1400.-st hakatis kindel sugupuu pihta. Kõige tuntum selle suguvõsa esindaja on ehk Ungru krahv ehk mereröövlipealik, jah, röövlid, realike Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg sündis Tartumaal vana 16 1744. aastal ja siis hiljem asus Hiiumaale jumal kuulusetele Partsi kõrgessaare suuremõisaputkast mõisad. Ja lisaks siis kuulus talle Abel, Vastse-Kuuste ja uuemõisa mõis. Ja 1804 endale aastal, kui ta oli siis kuuekümneaastane, pagendati ta Siberisse Tobolskisse. Et juttude järgi oli ta hakkama saanud sellega, et ta võlts nakaga meelitas laevu karidele ja siis röövis neid. Aga hiljem on ajaloolased välja selgitanud, kui objektiivne see on, seda muidugi ei oska öelda, aga tema väidab, et need rahvajutud on kõik hilisema päritoluga ja kriminaalprotsessis, mis, mis Ungru krahvi viimases mingisugusest sellisest asjast juttu ei olnud. Tegelikult ametlik süüdistus oli hoopis selline, et ta pussitas surnuks oma laeva kapten malmi ja ei suutnud tõestada piisavalt, et ta tegi seda enesekaitseks. Ega ta ise on ka legende levitanud, ma saan aru, et tema, see Hiiumaa Ungern oli see, kes rääkis juttu, et Ungernid on pärit Attila aegsetest tunnidest ja, ja siis on veel üks jutt olnud liikvel, et nad on hoopis viikingitest pärit ja, ja, ja vene riigi rajanud Ruurikuga sugulased. Eks neid jutte on võimalik välja mõelda ja neid ei ole võimalik tõestada, ka neid ei ole võimalik ümber lükata. Samas muidugi perekonnapärimust tihti võib ka usaldada, sest sest ulatub kaugemasse aega tihti, kui dokumendid ja, ja sellega on, on edasi kandunud nagu tükiga ajalugu, mis, mis on võib-olla kohati kaheldav kartusega aga aga samas huvitav lisandus ja miks, miks mitte, kui keegi soovib seda uskuda, siis, siis on see täiesti lubatud. Aga siis võib-olla isegi yks kõige vanem suguvõsa siin Liivi ja Eestimaa on, on puks vedenid. Öeldakse, et nende nimi on sama vana kui Liivimaa ajalugu. Ja ta on seotud siis vanimate sakslaste asumisega siia Eestisse ja Liivimaale. Et nimelt siis Noor bremeni toomhärra, hilisemat Riia piiskop Albertit loetakse Buxerdenite üheks esivanemaks. Igatahes on kindel, et ta oli nende lähisugulane, kasvõi poolvend või kuidagi selliselt suguluses. Võib-olla tal olid sohilapsed? Jah, see on võimalik, aga kõlbuks öödenite liin edasi kandub tema vendade kaudu, keda oli päris palju. Et siis tema tuli aastal 1200 maabus 23 laevaga siis Daugava jõe suudmes ja aasta hiljem isest 1201 asutas ta Riia linna ja 1229.-le sängitati tema põrm siis tema enda poolt rajatud Riia linna toomkirikusse. Aga nagu öeldud, oli siis tal palju vendi. Tema vend Hermann oli Lihula Tartu piiskop, vend Engelbert, Riia praost, vend, root, Martha, Tartu praost. Ja huvitav on see, et Albert ise ei olnud ainus linna rajaja selles suguvõsas, nimelt siis tema oletatava venna Engelberti poeg Saare-Lääne piiskop Hermann asutas Haapsalu linna aastal 1279. Ja siis sellest asutamisdokumendis on siis öeldud järgmist. Herman jumala armust, Ocilia piiskop soovib kõikidele usklikutele ristiinimestele Püha Neitsi auliku poja rahu. Me tahame, et kõigile, kes seda läkitust nägema oleks teada, et pärast seda, kui asutatud piiskopikirik Haapsalus tatud selle kirikuga Noonikud ja pärast seda, kui tehtud kõik, mis tarvis Haapsalu lossi suhtes oleme meie otsustanud lubada tüki maad linna asutamiseks, kuhu kokku voolaksid elama asuksid need, kes meiega ühes seal olla tahaksid, valida endale eluaseme ja häda korral aidata kaitsta kirikute oma jõukohaselt. Neile teeme võimalikuks ühes meiega meiega Noonikutega, Kalavete metsade, heinamaade karjamaade kasutamise, olgu need meilt antud, meie rahaga ostetud või meie nõudmise peale Vastristitult meie naabrilt antud meie karjamaade metsade hulka. Ja puks öödenitu suguvõsa oli hiljem seda eriti suurte valduste omanik Saaremaal, kuhu nende esiisa Johann von puks 1527. aastal Tartus tasus. Ja tuntud oli ka siis Friedrich Wilhelm von Bock, söödan, kes oli Peterburi kuberner ja 19. sajandi algul venelane, Läänemere provintside kindralkuberner Jaan ennast ajalukku jäädvustanud Soome rööviana aastal 1808, kes Soomes röövinud jah, no tema oli siis üks üks neid kõrgeid sõjaväelasi, mida oli nende aadlisuguvõsade hulgas päris palju. Pukserdanite suguvõsale kuulus siis maareformi ajal, 1919. aastal Põhja-Eestis kaks mõisa Saaremaal üheksa mõisa ja väga tuntud suguvõsa jällegi Ann Tiesenhausen it's. Nemad on samuti üks põlisemaid aadlisuguvõsad Baltimaades. Ja seegi nimi siis pärineb juba 1000-ga 210.-st aastast, kui piiskop Alberti see mees heegelbertuste Tiesenhausen Liivimaal tegutses, nii et nemad olid tegelikult lähisugulased sitega. Liivi sõda mõjus muidugi sellele Tiesenhausen suguvõsale laastavalt. Väidetavalt siis lahingutes hukkus mõrvati, küüditati Venemaale 25 suguvõsa meestlast esindajat. Lisaks palju naisi ja tütreid ja palju ellu jäänud, siis läksid selle järel Riiga või Tallinna, Rootsi, Taani, Poola või Saksamaale edasi. Päeval ehk seostub Tiesenhausen nimega kõige rohkem Barbara von Tiesenhausen nimi. Nimelt siis Tartumaalt Pärnust pärit 20 aastane Barbara fon Tiesenhausen oli tutvunud kaupmehe perekonnast pärineva Rõngu mõisa kodanikuseisusest. Kirjutaja Fransponiusega kavatses temaga abiellu heita. Aga orduaegsete seaduste järgi oli Rüütli ja kodanikuseisuse esindajate vaheline abielu keelatud ja lausa isegi surmanuhtlusega karistatav. Ja armunud põgenesid Riiga, et seal abielluda ja hiljem asuda välismaale. Poniusel õnnestus end varjata, aga Barbara tabati Valmiera lähedal ja toimetati Rannu lossi. Seejärel siis tuli kokku sugukonda. Kohus määras talle hirmsa karistuse uputada Võrtsjärve kohtuotsuse täide perekonnapea, tema vanem vend, tütarlapse hooldaja Jürgen fon, Tiesenhausen. Tegelikult traagiliseks kujunes Jürgeni enda saatus, tema langes 1571. aastal rootslaste käe läbi. Nende teine vend põletati elusalt tulel Liivi sõja ajal ja üksteise järel kogu Rannu ja Konguta Tiesenhausen. Sugu hävis põhjasõja ajal ja Poola ajal polnud neist ühtegi järel. Fransponias eksis, peigmees ise vandus verist kättemaksuga, temagi. Surm oli vägivaldne. See lugu on andnud ainet Aino Kallasele roosa plaadi kirjutamiseks ja see omakorda on andnud ainet Eduard Tubina ja Jaan Krossi samanimelise ooperiooperile Barbara von Tiesenhausen. Mõnel suguvõsal kohe ei vea kuidagi. Kuna need suguvõsad olid väga suured, siis kindlasti osadel osasid sellest suguvõsast, kellel vedas ja kellel läks hästi ja osad, kellel ei vedanud, aga loomulikult need ajad olid ikkagi päris koledad. Et järjepidevat asustust on, on väga-väga vähe. Selle üheks väga heaks näiteks on üks Küllide suguvõsa, mis on misena diivan Vana-Liivimaa mõistes. Neile nimelt kuulus Vigala mõis vähemalt 499 aastat. Ja sajandik viis sajandit, aga kahjuks viiesajandat aastapäeva ei saanud tähistada, sest vahele tuli juba mainitud maareform. Ehk siis esimene mainimine, millal Vigala mõis kuulus, üks Küllidele on aastal 1420 aga siis 1919 tuli ette Eestimaareform jookski jäid Vigala mõisast silma ja asusid hiljem Saksamaal. Ka üks Küllide suguvõsa algus Liivimaal on, on juba 12. sajandil dokumenteeritud. Nemad on, on samuti saanud jällegi küla nime järgi, aga see külases ei asu enam mitte Eestimaal, vaid vaid Liivimaal, praeguse Lätimaal. Et siis juba 1184. aastal rajas Holsteini Seegeebergi kloostri kanoonik Meinhard puust kiriku kese üks Külli külla. Järgmisel aastal ehitati sinna juba üks Külli linnus. Ja üks Küllide esimeste sajandite kehal loogia muidugi jällegi hägune, nagu enamike teistegi, nii vanade suguvõsade oma. Aga üks tuntumaid, üks Küllide esindaja. Ta oli siis ehk Riisipere-aadlik Johann üks küll. Tema pussitas Tallinnas vaba mehe seisusesse tõusnud talupoja surnuks ja selle eest maksis ta Tallinna raeotsesel oma peaga. Ehk siis temal raiuti seitsmendal mail aastal 1535 Tallinnas Harjuvärava, vaata vahel pea maha. Ja tema lugu on siis tuntuks saanud telefilmiga verekivi üks huvitavaid näitajaid, üks Küllide suguvõsa esindajatest on veel tsiviilkuberner Berend Johan fon, üks küll, keda kutsuti lavale Läänemaa kuningaks, sest talle kuulus 38, mõisa-Läänemaal. Elas siis, 18. sajandil oli ka Eestimaa rüütelkonna peamees. Aga tema on siis üks selline positiivseid näiteid talurahva suhtes. Oli üks edumeelsemaid mõisnike pärisorjuse ajal ja tema andis Vigala talupoegadele 1789. aastal välja ERA seaduse. Sellega lubati orjastatud talupoegadele omada vara normeeriti koormise loodi vallakohus. Sellest ajast alates võibki lugeda vallaametnikega valdade sündi Eestis mujal toimuvasse palju, hiljem aga siis Vigalas mõisniku enda initsiatiivil toimas mitu-mitukümmend aastat varem. Küllap teda mõjutas perekonnalegend Johan üks Küllist. Jah, see on võib üks üks võimalus ja teine on see, et, et selleks ostaks, olid nad juba Vigalas elanud kolm ja pool sajandit. Nii et küllap tal oli ka austas oma talupoegade suhtes päris suur balti aadlisuguvõsade puhul. Tekkinud nende varandusest ja Eestimaal, Liivimaal. Kas on teada ka midagi, et nende jõukus ulatus väljapoole? Näiteks oli neil ka varandust Saksamaal või enamasti piirdus see ikka meie maaga. Nendel, kes, kes siin tegutsesid, piirdus ta enamasti ja siin või siis ka Vene riigis vene ajal olevate mõisadega harusid nendest suguvõsadest kõikidest on muidugi läinud palju Rootsi või Soome, kus nõnda seal samuti rüütelkond, liikmed, mõisate omanikud, samuti ka Saksamaale, kuigi, kuigi isegi Rootsi ja Soome suunda natukene levinum olnud. Aga hiljem jah, ütleme näiteks praegu, kui aastal 1939 baltisakslaste asustusele siin tuli, tuli lõpp, siis hiljem nad läksid nende esindajad järeltulijat küll paljud edasi elavad seal praegugi siis Põhja-Ameerikas, Austraalias, ka Lõuna-Ameerikas. Nii et nende nende esindajad praegu küll üle üle maailma ja nende hulgas on palju kultuuri ja kunstitegelasi ja, ja palju olulisi liikmeid vastavates ühiskondades, kus nad elavad. Ei, ma ikka ajaksin taga seda Eesti päritolu, kas niisuguses suguvõsas nagu Taube on alust? Sellele loota, et autode puhul on vast kõige kõige vähem seda võimalik oletada et üks võimalus on, et perekonnapärimuse järgi tulid Taubede esiisad koos Taani kuninga Valdemar 1219. aastal Tallinnasse ja ajasid siin oma suguvõsaalused. Aga see dokumentaalset ei kehtestatud. Taani hindamisraamat on küll mainitud mõnda Tuuve nimelist meest, aga samas on arvatud, et seal hoopis nende eesnimi, mis oli Taanis levinud. Ja Taubede kindlam pöörlemine algab siiski alles 14.-st sajandist. Aga see, et nende kõik karud, keda omavahel ei ole kokku suudetud sugulastega siduda on tõestatud, et nendel on kõigil ühised lobby elemendid ehk siis nende abil on pärnakänd. Ja see, see esineb kõikidel harudel, nii et tegelikult heraldika on ka tihti lisaks dokumente algsetele tõenditele selline allikas, mis võimaldabki analoogiat uurida ja eri suguvõsade sugulust tõestada. Taubede vapp on, on selline huvitav, mis asub jõhvi kiriku ukse kohal praegugi jõhvi kirik ehitati, 14. sajandi esimesel poolel. On seal olnud ligi 700 aastat. Aga jah, Taubede suguvõsa on, on samuti võib-olla mitte nii väga tuntud, sest sest nad ei omanud nii palju mõisu Eestis, nad olid tuntud veidikene lokkama reaalsemalt näiteks Laupa mõisa omanikud Türi lähedal. Taobed olid väga tuntud ja 19. sajandi lõpul sellised aktiivsed ühiskonnaelu tegelased rajasid vabriku, nad olid ka Türile siis raudteetoomise tseerijad. Esimene auto sealkandis oli Taubedel. Ja sellest samast perekonnast pärinebki. Praegu üks, üks tuntud Taube on siis Nils Otto Fantat hõbevõi tema haiget ei, tegelikult eelistab seda phony oma nimest välja jätta. Tema on siis sündinud Tallinnas ja, ja on praegu 77 aastane, elab tema Londonis ja on suur investeerimisguru, kelle tegevuse näitajad on üle maailma lausa majandus õpikutesse sisse kirjutatud. Tema on üks selline, võib-olla huvitavaid elavaid näiteid nende baltisaksa suguvõsade järeltulijatest tänapäeval, kuidas on võimalik aadlisuguvõsasid uurida? Aadlisuguvõsasid on uurida tud varasemal ajal just praktilistel eesmärkidel tuba lausa 1730.-test aastatest hiljemalt juba alates. Ehk siis nimelt rüütelkonna küll ametlikke formatsioonidena tekkisid alles 16. sajandil ehk siis Eestimaa rüütelkond aastal 1584. Liivimaa rüütelkonna formeerumine jõudis lõpule 1647. aastal, samal ajal tekkis ka Saaremaa rüütelkond. Ja põlis Harley huvides oligi see, et, et Rüütel kondade piirid oled, oleks võimalikult täpsed. Sest aadli õigused olid nüüd sellest 18.-st sajandist alates ju ka Vene riigiteenistuses aadliseisusesse, tõusnutel ja Saksamaalt sisse rännanud aadlidiplomite omanikel. Ja aastal 1727 pöörduski Liivimaa rüütelkond võimude poole taotlusega saada luba aadlimatriklid koostamiseks. Ja aasta hiljem tegi sedasama ka Eestimaa rüütelkond. Mõlemat rüütelkonna, siis moodustasid oma matriklid komisjoni. Ja komisjoni ülesanne oli koostada rüütelkond, ta kuuluvate aadlike nimekiri. Ja selleks tuli kõikidele aadlikel esindada komisjonile tõendid nende aadliseisusesse kuuluvuse tõttu. Ja algusest peale oliivimaal kavatses jagada see aadlimatrikkel nelja ossa, pannes nad siis järjekorda suguvõsade liivimaalased saabumise ajal või siis Liivimaal Nobiliteerumise ajal. Mis seal Nabiliteerumine, aadlistaatuse saamine, aadlitiitli saamine. Ja muidugi see selgus või see oli ka muidugi varem teada, et, et kõige vanema perioodi ohtlik ei olnud võimalik täpselt reastada. Ja nagu, nagu me ütlesime, et nende esimeste sajandite genealoogia on juba väga hägune, rääkimata siis sellest, millal täpselt, mis aastal keegi siia tuli või mis aastal ta aadlitiitli sai. Ja nende järjestuse otsustati selgitada välja loosimise teel. Rüütelkonna sellistesse klassidesse jagamine tekitas küll Adelkonna hulgas vastuseisu sest nad pidasid seda liigitamist rüütelkonna ühtsuse lõhkumiseks ka siiski aastal 1747, kui Liivimaa rüütelkonna matrikkel valmis kanti 172 aadlisuguvõsa olid nad järjestatud ikkagi kronoloogilise printsiibi alusel. Ehk siis esimeses järjekorras esimeses klassis ordu ajal Baltikumi saabunud perekonnad, keda oli 52 perekonda siis Poola ajal, keda oli veidike vähem, poolaeg oli galühen Rootsi 45 perekonda ja lõpuks vene valitsuse ajal Baltikumi asunud või siis siin Nabeliteerunud perekonnad siis vene valitsuse ajal 50 üheksani enam-vähem olid kolm võrdset hulka neid ja siis poolajal veidikene vähem. Eestimaa rüütelkonna jagati nad kolme klassis ordu ajal Rootsi ajale vene ajal pole aega ju Eestimaal ei olnud. Ja tegelikult siis mitte kõikidel matriklisse kantud, küll ei õnnestunud oma aadlipäritolu piisava dokuma taolisusega tõestada. Ja lepiti tegelikult siis ürikute asemel ka niinimetatud usaldusväärsete isikute antud tunnistustega, ehk siis just seesama varem räägitud perekonnapärimus oli aluseks mõnikord ka selleks tõestamiseks, mis, millal mingi suguvõsa Eestimaale asus. Ja kelluti matriklisse kandmisest, vaid mõnel üksikul juhul. Et näiteks jäeti rüütlikonnast välja ka Tallinna ülemkomandant kindralmajor Abram Hannibal, kes oli Aleksander Puškini vaarise. Lõplikult siis Eestimaa aadlimatriklisse, kui see valmis kanti üle 120 perekonna, Saaremaa rüütelkonna matriklisse kanti 26 perekonda. Ja kokku on siis hinnatud matriklid, vaatli suurust 2000-le isikule. Ja matriklid valimine muutub muidugi seda Patuste suletuks, aga uute perekondade vastuvõtmine oli ikkagi üsna keeruline. Selleks oli vaja vähemalt kolme neljandikku rüütelkonna täiskogul osalejate häälest ja lisaks tuli ka sisseastumismaks tasuda. Kui 1782. aastal, kui Eestis toimus esimene hingeloendus ja kõik inimesed pandi kirja oli Eestis 485000 elanikku. Ohtlik oli nendest vaid 0,6 protsenti, ehk siis 2800. Nii et üsna üsna väike kogus, aga, aga nad on Eestimaa ajaloos ikkagi väga olulist rolli omanud, kuna neil neile kuulusid suurem osa maast, neil olid hiljem siis ka juba paljud ettevõtted, tehased, isikud ja, ja nii edasi. Samuti olid nad kiska kultuurielus ja ikkagi kõige olulisemad. Ja rüütelkonna komitee otsusega aastal 1845 moodustati siis alaline matriklid komisjon, see, mis varem rääkisime, see oli siis selline ajutine, mis oli tehtud alus seada kõike kõigele sellele. Aga 100 aastat hiljem loodi alaline komisjon ja see ülesanne selle komisjoni oligi siis aadlimatriklisse kuuluvatele perekondadele sugukonna registrite ja suguvõsatabelite koostamine. Ja komisjon kontrollis talle esitatud aadlike põllemise ürikuid, tiitleid, vappe ja igale suguvõsale seati sisse oma raamat, kuhu anti siis kõik seda perekonda puudutavad teated, leid dokumentidest ja, ja mainimisel igal pool. Ja hiljem siis täiendati edasi seda juurde sündinud inimestega. Ja matriklid. Komisjon lõpetas oma tegevuse siis koos Eestimaa rüütelkonna likvideerimisega 1920. aastal, kui asutava kogu poolt võeti vastu seisuste kaotamise seadus. Ja tegelikult muidugi päris tegevust see Eestis ei lõpp lõppenud sellega. Rüütelkonna tegevust jätkas Eestimaa üldkasulike ühing ja samasugused ühingud loodiga Saaremaa ja Liivimaa rüütelkond ta tasemele. Ja neil olid samasugused, aga nii nagu rüütel konnalgi, sealhulgas ka materjalikomisjon ja matriklid komisjoni tegevust tegelikult tekitas palju pahameelt üldsuses. Nimelt nad siis pidid andma küll kõik oma dokumendid riigile, aga matriklid, komisjon püüdis endale soetada uut arhiivi Tallinnasse. Komisjon andis välja aadlitunnistusi, mida Saksamaal lainetel vaja läks. Varem andis neid tunnistusi välja riik, aga nüüd kasutasid matriklid komisjoni liikmed riigi keskarhiivimaterjale ja, ja saatsid andmed Saksamaale, kus need tunnistas enamasti vaja läks matriklid komisjoni nime all Saksamaal neid dokumente Loti ametlikeks, kui Eestis oli tegemist tegelikult nagu lihtsalt seltsiga, kes kellel ei olnud õigust selliseid dokumente välja anda. Ja muidugi oldi nördinud ka sellepärast, et riigi lei riigilõiv saamata, mida sisandi tunnistuste eest oleks pidanud saama. Aga selle trikli komisjoni tegevuse tulemusena siis lõplikult siis lõpetas Eestis tegevuse aastal 1939 ümberasumise ajal. Selle tulemusena on Eestis väga palju andmeid mitte ainult aadlike kohta, vaid kogu vaba elanikkonna kohta Eestis. Nad süstemaatiliselt töötasid b kirikuraamatuid tehes nende põhjal kartoteeke. Kuhu nad siis panid kirja kõik inimesed, kes, kes olid mitte-eestlased. Hiljem võis neid mingisuguse suguvõsa uurimisel vaja minna. Ja need kartoteegid on õnneks kestis olemas ja need perekonnatoimikut, mida sai mainitud ja need asuvad siis Tartus ajaloo arhiivis, kus nad on väga tänuväärne allikas mitte siis ainult aadli, vaid ka kogu saksa elanikkonna ja tihti tegelikult ka Eesti päritoluga saksastunud perekondade ajaloo uurimisel. Aga kena loogilised ülevaated aadliperekondade kohta ilmusid juba 18. sajandi lõpul trükist. August Wilhelm Hupel. Tuntud kirjamees ja uurija andis oma sarjas Nordisse misse Lannen välja Liivimaa ja Saaremaa-aadliperekondade ajalugu käsitlevad ülevaated. Ja siis, 19. sajandil alustasid tegevust juba mitmed genealoogia organisatsioonid. Pärnus on lausa mainitud genealoogia muuseumit 1855 aga täpsemaid andmeid selle tegevuse kohta minul ei ole õnnestunud leida. Tartus tegutses eraldi saksa perekonna ajaloo uurimise selts. Aga jah, kõik see kahjuks lõppes 1939. aastal sakslaste ümberasumise Homsiilongiga. Kui, kui Eestis kogu see rahvakild lahkus ja aastal 1941 siis toimus veel järelümberasumine, mille käigus lahkus rohkem eestlasi. Aga kokku siis Eestis elanud veidi üle 21000 baltisakslase siis lahkusid ning sellega, kui baltisaksa ajalugu Eestis tegelikult lõppeb kui aadlikud või, või vähemasti inimesed, kes väitsid, et nad on aadlisuguvõsast, pöördusid selle matriklid komisjoni poole, kas siis võis olla ka niimoodi, et mõned neist püüdsid, et ennast upitada ja esimesse klassi sokutada? Seda küll, eks ikkagi kõrgemal kohal olla on alati prestiižsem olnud. Aga, ja selleks jah, pidid olema ikkagi dokumentaalset tõestus, et või siis vähemalt mängib pärimus. Aga küll on Eesti perekondades väga palju selliseid legende, et, et ollakse pärit mõnest aadlisuguvõsast, et oma töös puutuma kokku, noh, kas nendest iga nädal, aga mitu korda kuus selliste päringutega, et minu vanaema või vanavanaema olevat olnud paruni sohilaps ja et kas saaks seda uurida? Kindlasti neid sohilaps Eestis oli. Ja kirikuraamatute põhjal on võimalik teha ka oletusi, et seda, seda sellest näiteks, et sündis mõnel tüdrukul lapsis, ilma et ta oleks abielus olnud. Ja hiljem siis pandi ta mehele võib-olla mõnele mõisa töölisele mõisas töötanud töömehele ja siis läksid kuhugi tallu elama, mille siis võib-olla perekonnapärimuse järgi oli mõisnike neile anud saada, aga tõestada seda küll kunagi õnnestuvat, et keegi oleks olnud paruni sohilaps, nagu ta tavaliselt öeldakse. On küll see jutt, et, et näiteks Luunas elanud fonolkenite suguvõsa esindajad vesi tähendab konkreetselt siis siis üks, üks nendest, kes siis nende nii sohilaste isa oli 20. sajandi algul veel tema siis olevat lausa ka rahaliselt toetanud oma lapsi, kes ei olnud ametlikult tema omad. Kuid jah, kinnitust seda kuskilt ei leia, et kirikuraamatutes selliste asja muidugi kirjas ei ole. Aga muidu. Keskajal need meie aadlisuguvõsad omavahel suhtlesid omavahel ja abiellusid omavahel ka väga tihedalt, olid seotud. Jah, nagu Barbara von Tiesenhausen ja õnnetu lugu näitab, ei olnud lubatud abielluda teisest seisusest inimest ega ja eks siis kõik need 18. sajandi lõpul siis 2800 inimest aadliku ehk siis nemad omavahel sõlmisid, sugulusabielusid ja nagu. Ja me teame ajaloost, kuningate puhul oli tegu poliitiliste abieludega, oli kindlasti aadlisuguvõsadest pragmaatilistel põhjustel sõlmitud abielusid pärimiste tõttu ja, ja on siis mõisade perekonna kätte jätmise. Sõlmiti mitmeid abielusid, mis võib-olla ei olnudki nii väga armastusest. Eesti isikuloo keskuse juhataja Freet buss räägib meile veel eestlaste endi sugupuudest millest mõnede kohta on õnneks siiski ka väga kaugele ajalukku tagasi andmeid, kui kaugele kuulate järgmises saates. Seniks soovitame lugeda Arvo Mägi karvikute kroonikat. Jutustust suguvõsast, kelle alguse kohta on teada nii palju, et üks esimene vanematest talis sündis 1188. aastal. Nende pere lugu kestab kaheksa sajandit ja lisaks karvikute elukäikudele saab lugeda lihtsalt meelde tuletada ka Eesti ajalugu ristirüütlite eelsest ajast kuni 1972. aastani. Meiegi vaatestikus kõneldud sündmused, olgu lahingud Sigtuna või Smuuli all või kuningate tapmine paides saavad ilukirjanduslikus vormis meelde tuletatud eesti lugu. Laupäeval kell üks vikerraadios ja kolmapäeval kell üks klassikaraadios.