Inemise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi, Allan Vainola on see, kes laulab. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ja temast on ka järgnev saade. Head kuulamist. Tere, Allan. Tere. Ma leidsin internetist sinu eluloo kirjelduse, ehk siis CV ja lisaks sellele, et sa oled kaasa teinud erinevates muusikalistes koosseisudes kooslustes, mänginud ja laulnud, leidsin veel ka üht-teist huvitavat, näiteks selle, et sa oled tehnikakoolis kaug, telefonside, elektriseadmete Montööri erialal õppinud ja näiteks ka Vormsi kirikut restaureerinud ja olnud tabureti Montöör. Teate, et võib öelda, et see Tseeveeenn on koostatud mälu järgi kuskil viis aastat tagasi, et see, need on sellised suuremad verstapostid, mis seal nagu niimoodi kirjas on, et võib-olla elu elu ise on ikka veel 100 korda kirju maal, nüüd aga et väga erinevate asjadega valdkondadega olen elus kokku puutunud ja ise ma vaatasin ka, et kui ma selle Siivi kokku panin, siis et põhiline liin jookseb nagu mingi bändi tegemine või mingi muusika tegemine, muusika kirjutamine siis seal vahel on ajutised, siis erinevad tööotsad. Kui ansambli tegemisega ära ela või raha kokku ei saa, siis need põhimõttelised selline näeb. See on minu elu siiamaani väljenenud. Selle juures, et sa oled elektriseadmete Montööri erialal õppinud, on, on kirjutatud, et sõjaväest pääsemise pärast läksid sa seda eriala õppima. Kui vaadata seda nimistut, mida sa oled teinud tööd või, või õppinud, et siis minu jaoks ongi see selline ettekujutus kui tolle aja mässumeelsest või, või dissidentlikkust tüübist, kes kuidagi vastandub võimule ja teeb punkmuusikat. Ei, otseselt ma ei ole õppimata. Ma ei ole sellepärast jätnud minemata kuskile, et võib-olla näiteks olen punkar olnud või, või mingi mässumeelsusega tegelenud, aga aga siis sõjaväest kõrvalehoidmisest võib nagunii palju rääkida, et see oli sellel ajal lihtsalt moes ja, ja üldiselt see ülemineku ütleme, nõukogude ajal lõpuaastad, olid selliseid, eriti nalja aastaid, et vist oli õhus tunda, et see riik enam kaua ei pea vastu ja siis siis põhimõtteliselt keegi ei võtnud üldse mitte mingisugust elu ega, ega valdkondi nagu sisemus ei võtnud väga tõsiselt, kaasa arvatud ka ülikooliõpinguid ei võetud väga tõsiselt, kuidagi oli õusse aset, see saab kõik varsti otsa, algab midagi hoopis uut. Et pakun, et, et selle sellepärast võib-olla sellest samast CV-st võib leida ka sellise tähised. Sa oled 79. aastal esinenud ETV-s Tiina Mäe saates oma loomingulise lauluga, kas sa mäletad, mis laul souli? Seda ma täpselt ei mäleta, aga igastahes me ühe klassivennaga koos mind kutsuti sinna esinema. No lihtsalt, ütleme seal saates oli teatud mingid teemad või mingi ütle siis siis metellitasine laulma kitarride, aga ma ma ei mäleta isegi mikspärast selles vist sellepärast, et klassivend tegeles mingil määral kitarri mängimise ja laulmisega teda kutsuti, ta võttis minu kaasa, ise tegime kaks laulu ja siis esitasime näitlejale. Mis Kloodis või mismoodi need kõlasid need laulud siis? Pakun, et need võisid olla mingite malevalaulude moodi kitarri plainimise saatel siuksed omatehtud sõnad. Sa oled ka malevas käinud ja, ja seetõttu ka väga palju just Ida-Venemaal matkanud. Ühes intervjuus oled öelnud, et et see on sinu jaoks kuidagi väga oluline olnud ja selle muusika jaoks ka, et mis selles tolle aja maleva Venemaaretkede juures sind paelus kindlasti noh, ikka mis maleva juures paelub, see vabaduse tunne, saad kodust ära kuskile kaugele seal suve veeta sõprade ja mingi seltskonnaga ja tavaliselt see malevaperiood ei olnudki nii väga. Noh, selline tavaline värk, et ühesõnaga oled seal malevas ja seal elad seda malevaelu ja et seal pull ja nii edasi ja siis teed tööd ja siis. Me tavaliselt käisime alati kindla seltskonnaga nendes malevate, see siis, kui malev läbi sai, siis me panime paika mingi marsruudi tavaliselt me noh, Kamtšatka, Alt-või-Sahhalinil kuskilt sealt hakkasime siis nagu tulema ja siis liikusime läbi Siberi, Baikali ja selliste kohtade liikusime Gruusiasse, siis olime kuskil kuu aega Gruusias, tegime seal tööd ja matkasime ja siis tulime koju tagasi. Niisugune seikluslik reis oli, et malevas teenitud rahase jäävad kuskil üks nädala jooksul kohe otsa, siis tuli lihtsalt omal jõul hakkama saada, et see on väga-väga huvitav kogemus, oli. Ütleme nendest Venemaa avarustes, siis toimuvad väga kummalised asjad ja, ja see elu on ikka väga-väga veider, ütles Kamtšatka on selline koht, et et sellel ajal, kui me seal malevas käisime, siis põhimõtteliselt oli kom tšatka nii-öelda koefitsient oli kaks. Mis tähendas siis seda, et, et kui sa teenid ükstapuha, millises teises Nõukogude Liidu piirkonnas, ütleme seal näiteks 100 rubla on ju siis Kamtšatka teenid täpselt sama tööga täpselt sama ajaga 200 rubla, siis ta oli nagu selline kullaauk või, või nagu igasuguseid seiklejaid, sellised veidrad inimesed ronisid kokku, see andis igatpidi linnapildis väga palju tunde, põliselanik oli seal vähesel olid veidrikud üle terve Venemaa koos. Siis rääkides Wilkom Sadcast ja saalinis, siis siis üks põhilisi asju, mis seal on, on see, et seal elu käib ümber lõhekala. Et seal on siis kohutavalt palju erinevaid lõheliike, kes tulevad ookeanides sinna mööda jõgesid üles nagu kudema. Need liike on vähemalt kuskil, ma pakun, et üks kuus-seitse, aga noh, põhilised on seal sellised nagu Nerca kiisuts, Corbuusa, Kitaan ja siis nad on erineva suurusega ja mõned on kuni meeter 50 umbes siuksed täiesti tohutud kalad ütleme iga paari-kolme kuu tagant tuleb uus liik kudema ja siis kõik see elu käib ümber selle siis inimesed püüavad nii, et nad ei tohi, need püüdena sõdivad nende kalakaitsjatega rublad sorrali nagu vene keeles ja siis ma olen ise viibinud niimoodi, et üks kose kohtvat nüüd lõhed ronivad nii kaua üles, kuni tuleb mingi kosk vastu, siis nad hakkavad seal noh, täiesti just üles hüppama ja peavad kuhugi edasi minema nagu loodus käseb neid minna, siis Nad väsivad ära, selle surevad ära. Seal kihas niimoodi lõhedest lihtsalt tavaliselt palja käega püüdsime umbes meetriseid, selliseid lõhe, juurikaid, kinnina ja umbes sama võimsad asjad seal pidevalt juhtusid, et Kamtšatka loodus on ainult enamuses kiviklibu vulkaanid ja siis kohati päris vihast metsakaja sisend kiirevooluline, et siukseid jõed, mis sealt vahelt läbi jooksevad, karusid on seal palju ja pidevalt oli raadios teade, et ärge sinna bussipeatusesse minge, seal võib nagu mingi karu hulkuda, kes seal ühte inimest oli rünnanud ja noh et päris metsik värkadele. Et selline juhtum tuli meelde, et üks olime mingisuguse õllekas, kus müüdi lahtist õlut, see oli veel see aeg kutselise Gorbatšovi alkoholikeeld siis seltskonnas oli üks peaaegu kolme meetrine mees, kes hoidis lihtsalt seda kolmelitest või, või neljalitest, õllepurk hoidis nagu ühe käega jäi nagu klaasist õnne, siis andis teisele meile edasisse, võttis kahe käega jäi, on ju? Selliseid kolle liikus seal pidevalt ringi mida nad käigud või seda Venemaaretked su muusikale on olnud. Kas sa nagu seostad seda ka mingit pidi? Otseselt nad ei ole võib-olla midagi andnud, aga ütleme mingis meeleolu mõttes, et kui sa teed muusikat, siis sa kombineeris mingite enda läbielatud informatsiooni või tunnetega. Tavarustan tänu sellele rohkem muusikas ja tunnetuses ja mingit sihukest jõudu võib-olla, et et on sellised kogemused sellele ma arvan, et noh, kindlasti mõjutanud jah. Sa ütlesid, et kui sa käisid Tiina mäe saates ETV-s 79. aastal, siis noh, oli arvatavasti mingisugune maleva laulukene või kitarri mängimine, et aga mis ajal see muutus selliseks käredamaks või Fongiks 80. aastal sellest samast c5 oled tekkinud, tekkis punkansambel ajutine valitsus siis muudeski käredamaks, ütleme, punk hakkas maailma vallutama Inglismaalt või kus ta Ameerikast alustes seal kuskil 70.-te keskel või lõpus ja siis ta jõudis kuskil ütleme Soome ja sealtkaudu ka Eestisse jõudis siis võib-olla kuskil 80.-te alguses, et, et oli palju sellel line eeskujusid näiteks soome ja inglise punkbändide hulgas ja kuna punk oli sellel ajal täiesti uus nähtus ja mida ei olnud ennem muusika ajaloos üldse olnud. Et selles mõttes oli kuidagi selle aja ärksamatele noortel, nagu läks väga hästi peale, et igal noorusel on oma bändid ja oma stiilid ja mõni aeg tagasi näiteks oli räpp väga kõvasti siin noorte hulgas moes, et et arvatavasti see pungi laine oli, oli samasugune 80.-te algul, see nagu praegu mingisugused uued voolud sinu loomuse ka sobis see pungi liikumine või pungi bändi tegemine. Ma arvan, et sellises vanuses inimene väga ennast ei analüüsijat, et midagi meeldib ja kõik on õudne lahe, siis ta läheb sellega kohe kaasa, et teised mõistavad seda, et ta ei pea nagu ei mõtle sellele, et kas see nüüd minu olemusega või mingi mõtteviisi sobib ja mida me nüüd tegema peaks, vaid kõik kuidagi toimub iseenesest lihtsamini anarhismiks põhiteesid või vaated, vastandumine tolleaegsele võimule ja mingid vastu akud või et need olid sulle omased või ei olnud. Ma arvan, et olid jah. Et noh, ma viibisin ka näiteks seal, mis see oli vist esimene oktoober, kui see propeller seal Kadriorus mängisin, siis toimus noorte mäss, noored marssisid siis Viru hotellini, üritasid nagu välja marssida, siis miilitsa autod proovisid neid iga ennast nakitseda, et noh, noorte mõte oli see, et lähme marsime sinna Viru hotelli juurde välja, et noh, soomlased ja rootslased, kes seal nagu elavad, no umbes näevad ja räägivad edasi või midagi siukest, aga siis miilits sai vist ka sellest aru, üritas seda iga ennast takistada Tallinna poes, lihtsalt miilitsaautod sõitsid täie kiirusega nagu inimmassi sisse niimoodi, et tuli ära põgeneda mööda tänavaid ja riveris. Päris karm värk ja olen viibinud niisugustel üritustel sellel ajal kõikide punkarid olid seal kohal, pungi üritusi, oli, oli suhteliselt loetud arv, piiratud arv ja nagu midagi toimus, siis noh, kõik ootasid jälle uut üritust, et see nagu mingi uus maailm oleks alanud nullist peale kuidagi. Täna praegu aastal 2007, tunned sa veel mingisugust sellist meelsust või mismoodi see täna sellele asjale tagasi vaatad, et on seal lihtsalt selline meenutas või nostalgia või need põhimõtted on ka samaks jäänud? Võimete dikteerib ikkagi vastav aega, aga mulle tundub, et et midagi sellist on samaks jäänud, et lihtsalt ta mingisugune mõttetus ja rumaluse sihuke asi ajab nagu närv, mida, mida võib-olla ühiskonnas päris tihti kohtab, et see võib olla ka sellel ajal, lihtsalt oli see midagi samasugusesse, protest nagu. Aga noh, ma arvan, et inimese loomus on ikkagi inimese loomus jääb ikka kogu oma elu jooksul samaks, et ta valju ei muutu. Kuulata laule, mida sa oled kirjutanud siis esimene märksõnu, mis võiks öelda, on hästi meloodilised ja ütleme, et kui sa 91. aastal vennaskonnaga liitusid, siis ka vennaskond ei olnud mingi selline raju pungi bänd. Oled sa ennast liigitanud mingisuguse suuna, olla ennast, seda suunda ma ei teagi, ma olen lihtsalt üritanud teha muusikate lugusid, mis minu maitsele vastav, mis mulle meeldib, et selles mõttes. Ma ei oska seda, seda nagu isegi määratleda, et see on siis lihtsalt see muusika, mida mulle endale meeldiks, umbes kuulata, et midagi midagi selles liinis. Praegu on ilmunud sulla, teine sooloplaat, unenäopüüdjad see küll mingis mõttes on täiesti erinev sellest mis on vennaskond ja mis on sõpruse puiestee, mida sa praegu teed, mis on bänditegemise ja siis sooloalbumi tegemise juures sinu jaoks kõige suuremad erinevused põhimõtteliselt ei ole väga suurt erinevust, üksi tegemisel on muidugi rohkem vastutust, aga samas on ka lihtsam, kuna kuna sa vastutad ise kõikide asjadest enam-vähem, et, et sa ei pea nii-öelda kellelegiga eriti nõu pidama tuumade bändile muusikat, siis ma ikkagi Pean arvestama natukene bändimeeste maitsega ka siin enda puhul, ma pean arvestama enda maitsega, mis on nagu võrratult lihtsam on ju põhimõtteliselt nagu on enam-vähem sama. Et ma olen sihuke bändi tegija tüüp, rohkem, et ma nagu see sooloasi mulle väga ei istu, et kui ma täiesti üksi peaks tegema, siis siis ma võib-olla ei teekski, siis sellepärast, et lahe on kellelegi arutada ja küsida ja mingitele otsustele jõuda. Ja tegelikult see sooloprojekt on ju ka seal taga, on ju mitu inimested. Jaak Luts, Tanel Lieberg, et võib ka nimetada nagu ikkagi bändiks seda, kuigi ta nagu liikvele on läinud nagu natuke nagu sooloprojektina. Ma kujutan ette, et mina käest kunagi pole ühtegi bändi teinud, et selline kooslus, et sa saad kellegiga kokku või et sa oled, sa kuulud mingisugusesse kooslus. Et see võib päris võimas tunne olla või et sa nagu ei ole üksi, on küll nagu vahe sees, aga see vahe võrreldes näiteks, kui see kunagi tehtud bändi ütleme, nooruse poole, siis oli nendel kambraadidel ja teistel bändimeestele juba suurem tähtsus, et hetkel on nagu natukene see tähtsus on võib-olla pisut vähenenud, et see no selle tõttu, et osadel inimestel on perekonnad ja osad käivad tööl ja teinekord saab tulla keegi, teinekord ei saa pidevalt 1000 sellise probleemiga nagu kogu arvestama, et näiteks väga vabalt võib mõni kontsert nagu sellele, et üldse ära, et näiteks mitu inimest ei saa tulla või et see nii-öelda see bändi power on, on praegusel hetkel võiks veits nagu hõredam jah. Kui ta kunagi oli. Et kunagi oli ikka kindel värkid, tegid bändi ja noh, oligi kõik on, rohkem polnudki midagi, on ja kuivõrd oluline on sinu jaoks muusika esitamine lavalt, et siis need kontserdid või kujutad sa ette ka lihtsalt sellist muusikategemisviisi, et sa teedki selliseid sooloprojekte või noh, lihtsalt loota veel kui teisel juhul esitan seda muusikat nagu lavale, et kas siis bändiga või soolaga toimuvad samamoodi kontsertidelt isegi hetkel võib-olla on selle soolaga rohkem mõtleseteldava soolapulma jälle ütlen, et, et ma ei esine üksi, vaid on ikkagi teised muusikud, on ka. Et see on ikkagi nagu rohkem bänd. Ikkagi peab kontserte ka tegema, et tänapäeval, kui sa nagu teed seda muusikat ja siis staad veel ütleme, sellest nagu ka ära elada, siis siis natuke tuleb ikkagi mõelda, et see, noh, see kontsert on näiteks nagu ühest küljest on ta reklaam. Et ühest küljest sa lihtsalt pead seda tegema. Aga, aga noh, ma ise muidugi nii mõtle sellepärast et mulle meeldib ka esineda. Kontserdid on ka kindlasti väga olulised ja need on kaks täiesti erinevat asja, on kontsert. Ja siis on plaati plaadistused kujundada. Sul on rohkem aega, sa saad teda kujundada kaua aega, sa saad sinna mängida, mõelda mingit erinevaid partiisid, mida see kontserdile üldse ei esita ja kutsuda sinna selliseid selliseid muusikuid, selliseid pille, mida, mida kontserdil võib-olla hiljem ei ole, onju. Et põhimõtteliselt sa saad sellest nagu noh, teha siukse mitmekesisema ja magusama ja huvitavama asjaga, aga kontsert on muidugi selline rajum ja ehedam asi, et see, et ei, ma ei usu, hästi, selliseid muusikuid on, kes nagu nüüd ainult plaate teevad, et kindlasti kõik esinevad ikkagi ka, et kuidagi kuidagi nagu käib, käib sellega kaasas, noh, sa oled päris mitmes rollis olnud, sa kirjutad muusikat ansamblis Metro Luminal, sa laulsid ja ansamblis vennaskond, Sa mängid kitarri ja oled kirjutanud lugusid väga palju. Ja nüüd sõpruse puiestees. Sa laulad ja oled ka kirjutanud suure osa sõpruse puiestee muusikast ütleme, et kas see on sinu jaoks ideaalvariant, et et sa oled selles ansamblis, kus sa oled teinud, muusika, seal laulad? Ei noh, siin on, siin tuleb ikkagi selline asi, et kui sa laulad ja mängid kitarr, siis vist päris aus olles mõlemad ikka niimoodi viimasepeal põhjalikult ei saa teha, sellepärast et kui sa ainult laulaksid, siis, Paremini välja, kuna sa keskendud ainult ühele asjale ja ainult kitarri mängimise puhul on täpselt sama asi, et see ei ole ideaalvariante, on ju, aga no kuma laulusid teen siis ma pean ise laulma, ise kitarriga mängima, et lihtsalt ei ole perfektne, aga ütleme niimoodi, et ma liigun siis sinnapoole, et alles viimasel ajal on see hakanud võib-olla niimoodi pingevabalt õnnestuma. Ideaal oleks kindlasti, kas mängida kitarri või laulda. Ma arvan, nii. Aga on seal ka see oluline, et, et sa laulaksid enda muusika saatel, mida sa ise oled kirjutanud eelistama enda muusikat, aga kui noh, loomulikult ansamblites teevad enamasti kõik muusikat ja siis mängitaksegi nagu kõigi lugusid, et selles mõttes ütleme, selle ansambli piires tekkinud või tehtud muusikat, siis eelistan mängida kõige rohkem mitte kuskilt mujalt nagu ütleme, cover teha või midagi sellist. Mõtlen, et kui rääkida veel sellest Sõpruse puiesteest, siis minu meelest on ta väga selge imago ka bänd nagu kuidagi iseloomustada seda, siis see tundub justkui kadunud põlvkonna muusika või ühesõnaga, ma mõtlen just seda sõnumit, mitte seda, et see muusika oleks kuidagi vanamoeline või noh, mingis mõttes ta isegi Jon seda aga laulata mingitest asjadest, mis on jäänud noh, kas siis lähiminevikku või siis veelgi kaugemale, et kas midagi on sinu jaoks kuskil kuskil selles vene ajas jäänud püsima. Vene aja kohta võib nii palju öelda, et noh, lapsepõlve muidugi sealt päritava minu meelest hakkab see vene aja nostalgia ja vene aja nii-öelda taga igatses või see hakkab kuidagi ära minema juba. Ja see on loomulik, et inimesed, kes on sealt pärit nagu võib-olla igatsesid seda mingi aeg tagasi, aga nüüd nüüd on mulle tundub, et see vene aeg on nagu, järjest vähem tähtsamaks muutub ja hetkeelu ja ja olevik ja tulevik muutuvad järjest olulisemaks, et selles mõttes see vene aeg ei olegi jah, enam nagu õhus, onju ja minu meelest ka sõpruse puiestee muusika sellest vene ajast praktiliselt üldse ei räägigi. Et ta räägib lisaks muidugi Maidu käest küsima, et ta räägib lihtsalt tavaliste lihtsate inimeste elust ja, ja probleemidest see ta võib-olla nagu minevikuhõnguline on, see ei ole tegelikult tõsi, vaid tegelikult on hoopis kõik need inimesed on olemas, nad, nad elavad meie ümber hetkel lihtsalt haipitakse väga palju noorust, uut verd ja sellist asja ja siis nagu selle haibi taustal tundub see vanemate inimeste või selliste inimeste elu tundub nagu minevik või mingi ebaoluline nähtus, et igal pool aidatakse liiga palju nagu nooruste uut põlvkonda, aga ma arvan ka, see on ajutine. Mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab neid. Ja mida me vajame, seda, mida jumal teab. Meile on antud tuhandeid võimelisi sõdureid. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii head. Ja mida me vajame, küll seda, ega jumal teab. Meile on antud tuhandeid võimelised sadu teid. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Tere, Allan, ma helistasin sulle sellepärast, et kui me eelmisel nädalal sinu juures intervjuud tegime, siis ma unustasin ühe küsimuse küsimata, aga mulle tundub see oluline küsimus ja, ja ma küsiks selle nüüd ära see lugu, et inimesed on ilusad ja head, kui sa seda laulad, kas see on puhtalt väga siiras või on selle juures ka irooniat? Et noh, see ongi niimoodi päris keeruline vastata, et ühest küljest jah, võib-olla on seal irooniat ja teisest küljest miks mitte niimoodi mõelda võib-olla päris tihti ette tulnud selliseid tekste, kus peab niimoodi natukene moodi sinisilmselt esitama mingeid asju, mida tegelikult võib-olla ise niimoodi väga otseselt ei mõtle või vähemalt kui korraks võib tunduda, et, et kui keegi nii mõtleb, siis ta on küll väga lihtsam või natuke napakas. Samas hakata nagu mõtlema, et elu ongi selline ja siis ühesõnaga vastus olekski, et, et nii ja naa mõlemad on seal sees. See muusika on ka ikkagi nagu kunst. Et see, mida sa esitad, mida sa räägid, et see, see ei pea olema üldse sinu isikuga seoses ja see pea olema sulaselge tõsi ja üldtuntud tõde ja nii edasi. Et see on see ambitsioon, see on nagu film, et näiteks kui inimene vaatab filmi, mis on tehtud kuskil kollidest mingites koobastes ringi ujuvad või, või ühesõnaga mingi reaalne või müstiline maailm, ega ta siis ei hakka ju sellist juttu rääkima, et et kas see on tõsi ja kas see inimene mõtleb nüüd ikka seda tõsiselt ja nii edasi vaid lauludes on samamoodi nagu filmides või raamatutes nagu väljamõeldud süžeede siis lihtsalt laul peaks kandma nagu noh, ütleme mingisugusest sellisest kava elust veidi tugevama energiaga sõnumit, et näiteks miks mitte rõõmsalt midagi teatada, mis, mis tegelikult on noh, näiteks naiivne või otseselt ellu üle viidunum veidi ebareaalne. Kuule, aitäh sulle. Kui rääkida nendest luuletustest või tekstidest mis sinu enda soololoomingus või siis sõpruse puiestees või Metro Luminal vennaskonnast on, teed seal on üsna kindlad autorid Mait Vaik, Andres Aule, Heiti Talvik, Arvi Siig, mis on see tekstikriteerium sinu jaoks, võib niimoodi öelda, et on tekkinud mingi kindel nagu luuletajate nagu rühm või grupp, kus mina nagu tekste otsimas käin või kust ma neid saan, et tihtipeale kas need tekstid on siis olemas juba ja siis ma teen neile lugusid. Või siis on olemas lood ja siis ühesõnaga saatsin neile teksti ja siis tavaliselt viimasel ajal me oleme vist Andres Aule teinud väga palju lugusid koos, et siis nii, noh, nii ühel kui teisel kujul ütleme, et näiteks kui ma teen mingi uue loo siis seda mängides või seda harjutades või seda Aranseerides läbi mõeldes kuidagi nagu tundub, et milles ta võiks nagu rääkida, õhus on nagu mingi moment nagu umbes nagu kuskile poole, siis ma seletan seda kuidagi. Sealt areneb mingi tekst, mis nagu vormub lõpuks selleks lõplikuks luuletuseks või loo tekstiks või siis, kui on, lihtsalt ütleme et näiteks sõpruse poest lihtsalt kirjutab aeg-ajalt mingeid luuletusi ja siis teeme sinna peale lugusid, kas selle viimase plaadi peal unenäopüüdjad, mis su sooloplaat seal oled sa ka kahe teksti kaasautor, kas sul endal ei ole nagu soovi olnud, noh, otsast lõpuni, nii et sa ise kirjutad teksti ja muusika inspireerib sind just mingisugune teine tekst, seda kaasautorlust võibki nagu niimoodi mõistet. Et ma olen mingi loo teinud ja siis ütleme seal tuleb paar esimest rida või, või mingisugune salm või asi ja siis sellest oleme teinud nagu edasi edasi aretanud lõpliku teksti. Mulle endale need tekste nagu noh, ei tule eriti mingi jupp tuleb ja siis siis rohkem rohkem ei taha tulla. Et ma pean siis kuskilt jälle abi otsima, et, et ei ole lihtsalt eriti hea teksti juurde või praktiliselt noh, tähendab, ma ei olegi kunagi ühtegi valmis teksti teinud. Paratamatult, kui ma kuulan su muusikat, siis mingisugune selline kurbus melanhoolseks ja, ja igatsus millegi sellise järgi, mis justkui on just otsa saanud või kättesaamatuks muutunud on, et kas see on mingi selline tunne, mille pealt sa kirjutad, tähendab, see võib olla mingisugune seisundit. Vaat sellel hetkel, kui see lugu nagu, ütleme, kui ma teen seda või kui see tuleb siis ta üldse kurb ei tundu, siis ta tundub kuidagi niisugune väga mõnusa seikluslik kohati liiga lõbuski, onju, aga siis teinekord tagantjärele kuulates vaatan, et olen nagu päris siuksed, nukrad või, või õliga palju mõtlike asju teinud. Ma arvan, et et seda nagu ise väga nagu valitseda, see, see on ikkagi mingi seisund või energia, mis pidevalt on nendes lugudes siis täitsa eri kujul, aga noh, ütleme et see on siis nagu minu käekiri või midagi sellist. Bändides, milles sa oled kaasa teinud, vennaskonna sead sõpruse puiestee, et seal valitseb selline meie natukene kambajõmm, lik meie ja noh, siin on segatud sellised mõnikord mingit just nimelt see seikluslikkus ja masinad, mootorrattad mõnikord ka mingid püstolid või relvad, et kas meie on sinu jaoks oluline või, või mis asi see üldse on? No rääkides jah, niimoodi meie tunne, sest ütleme, et, et ikkagi see sõnadetegija või see, see luuletaja või see bändi juht nii-öelda natukene nagu kujundab selle bändi näo või selle suhtumise, kuidas võidakse sellesse bändi väliselt suhtuda, et noh, kui näiteks vennaskonnast rääkida, siis loomulikult seal on mootorrattad ja autod ja mingi meie tunne, aga aga vot seda ma ei tea, kas nüüd iga bändi liige eraldi võetuna, nagu ka täpselt samamoodi mõtleb, nagu kõik see vennaskonna looming välja paista laseb? Väga suur protsent on nagu kunstilise pale kujundaja poolt ette kirjutatud, see mis on sinu jaoks see, et mis paneb sind muusikat kirjutama. Viimasel ajal ei pea midagi väga kokku langema, lihtsalt peab olema mingi vaba hetk, et, et vaba aja mingi rahulik hetk, et saaks lihtsalt muusikat teha, aga kindlasti ma teen palju tööd oma saundide kallal ja ja selles mõttes see kõik see katsetamine ja mängimine, jaanal analüüsimine, see ühel hetkel siis viib välja mingitele uute lugude, nii on ju, tuba peab korras olema ja siis peab rahulik olema, et siis ongi piisav sinu sisemine sund või hea küsimus, eks ju, et kas sa saad midagi ära öelda või rahulikumaks muutuda või paremaks inimeseks, kui saadad, loo kirjutanud? Ei no ikka nagu rahulikum ja parem tunne, kui oled hea loo kirjutanud, on ju, ideid on nagu nagunii palju, et, et väga palju tuleb väljapraakida ja see on noh, täiesti sihuke põnev tegevus, et kuidas ja mida teha ja noh, mida jätta ja mida mitte ja ütleme jälle sinna nagu töö ja hobi on täiesti ühendatud, et mulle meeldib muusikat teha ja meeldib kitarri mängida ja tegeleda sellega ja ja kõik see stuudiovärk, et ühesõnaga tegelen Kovaga ainult sellega ja ma tahan sellega tegeleda, et see on kõik väga-väga huvitav. Kas sa oled mõelnud ka mõnes suurvormi kirjutamisel peod omane sümfoonia või, või ooperi, või kas on midagi sellist? Sümfooniat ooperit nagu ei hakka vest kirjutama. Aga ma olen mõelnud, et võib-olla võib-olla võiks küll mingi sellise plaadid ja mis, mis koosneks siis tavalistest kolme, nelja minuti pikkustest luukestest või lugudest vaid teha mingi kuni tunnine selline läbiv teema plaat, et see vist tuleks siis niisugune eriti sooloasi, et seal ma arvan, et ma mängiks ikka vist 70 80 protsenti vist üksinda kõik asjad, et aga noh, see on niuke vähmane jutt, et põhimõtteliselt olen mõelnud mingitele sellistele asjadele mitte otseselt nagu opereti või ooperit ei pea silmas pidanud. No ennem rääkisime nendest masinatest sellest meiest. Aga sa oled mõni aeg tagasi pidanud Tallinnas mootorrattapoodi ist hai või selle poe idee oli see, et vanad vene multikad uude kuude panna. Ma saan aru, et see mootorratast noh, rida või just mehaaniline pool ka sind väga huvitab, algas sellest, hakkas pihta, kui enne 90.-te lõpu oli vist Eestisse, kui eriti must elu ja palgad olid väiksed ja inimesed olid vaesed ja sellises faasis riigil nagu meelelahutuste jaoks ei ole inimestel aega, et ühesõnaga bändi kontserditel keegi ei käinud. Kontserte polnud, neid ei tellitud ja kedagi ei huvitanud kaet umbes rahaline seis oli täiesti null on ja siis siis tuli nagu midagi uut välja mõelda, samas ei tahtnud nagu otseselt otseselt muusikaliste bändist ja sellest muusikamaailmas täiesti tahtnud loobuda ja siis tekkis nagu selline idee, et võiks, võiks hakata mingit mootorrattaäri tegema, kuna vennaskond on, mängisin vennaskonnast, siis aktiivselt on ja kuna vennaskond on on pidevalt seda mootorrattateemat nagu ajanud kogu aeg, eks ole, läbi läbi ajastute, et et noh, kuidagi natuke haakub selle, selle bändi feeling uga ka. Ja siis idee tekkis sellest, et see vaid käisin suvaliselt Tartus ringi, siis sattusin mingisugusesse hoovi, onju. Ja siis see oli mingi soomlase üüritud või mingi mingi õu oli siis see oli paksult neid vene mootorite täis on ja siis noh, kõikide teine mootorrattaid näinud koobivalvulis, noh ei ole nüüd nagu millekski pidanud, onju, aga siis kuidagi nagu läbi selle soomlase pilgud mõjusid kuidagi teistmoodi, onju. Ja ahvatlevalt kuidagi niimoodi, onju, ja siis selguski, et soomlased on tähendab, sellel ülemineku perioodil, kui see võim vahetus, siis kõigile tundus selle võimu vahetumisega ka, et kõik vene asjad on halvad ja viletsad ja vaja ära põletada ja maha lammutada ja ära visata. Ja nii edasi on siis ja kaasa arvatud siis kõik träni, mis inimestel kodus olite siis soomlased tavaliselt selle momendi ära siis said inimestelt kätte mingite suvaliste katkiste videomakkide ja mikrolaineahjude sihukeste asjade ja ma ei tea, mille eest veel on ju need mootorrattad ja tassisin neid sadade kaupa sinna Soome, onju. Ühesõnaga, mina vaatasin mootorite täiesti uue pilguga, et ma ise ei ole mootorrattaga eriti sõitnud, ma tegin lapsepõlves algkoolis, tegin mingi mopeedi avarii, on ju metsas ja siis sattusin haiglasse ja pärast seda ma nagu sokki ja ma absoluutselt ei ole mootorratast näpuga puutunud ka. Et selles mõttes sellises eas nagu avastasin uuesti mootorrattad, et oh, et et tegelikult ju noh, et miks mitte, et võib, vaid proovides ja tegelesin täiesti suure vaimustusega sellega, et siis tekkisid ka sellega seoses ideed, et et siis võiks need noh, täiesti niimoodi viimase peal ära restaureerida, värvida, niigi nihkeldada, kroomida ja siis, et et varsti võiks tänavat täituda nende vene uute mootorratastega sõitvate inimestega, et siuksed, visioonid olid ja siis tegime kiirelt paari kutiga, kes ka samas valdkonnas nagu tegutsesid, tegime siis tsiklipoe, kus me müüsime neid restaureeritud rattaid ja siis neid kõiki võimalikke varuosi ja. Meil oli isegi Venemaaga oli ühendus, meile toodi sealt varuosi, et aga noh, see juhtus jah, sellisel sadama sadama territooriumil oli väga lahe, oli see pood, kaks aastat, see oli, ja siis ühel päeval mingi suure tormiga see väravast tõmmas tuul temast pleki ära ja siis me ei pannud seda küllalt kiiresti tagasi ja siis suhteliselt kiiresti, nagu täitus soov igasuguste igasuguste inimestega, kes seal ööbima hakkasid ja, ja nii edasi siis sinna oli ühel hetkel lihtsalt murti sisse ja varastati kõik asjad ja raha ära ja siis noh, meil ei olnud enam nagu jõudu, lihtsalt Booteril tingitses niimoodi laideeninud mingit kasumit oli lihtsalt väikses plussis, et noh, otsest põhjust ei olnud nagu kinni panna, kuna miinust jõldova. Ja siis me lihtsalt teadsime pooleli ja aga siis tulid jälle vaeva teada, hakkasid jälle kontserdid. Et põhimõtteliselt läks sujuvalt muusikaks edasi. Sa oskad algusest lõpuni mingi insplaneeto lahti võtta ja kokku panna ja niimoodi võib öelda, seda ma muidugi kohe ei osanud, et selleks ma pidin ikkagi venekeelset raamatut ja skeeme ja igasuguseid asju tükk aega uurima vene mootorratta oskan nagu pilbasteks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Seibidega. Sul praegu tänasel päeval on ka mingi mootorratas, millega sa sõidad mulle see uraan kuskil külgkorviga oraalannaga? Ma ei sõida taga eriti jah, sellepärast et mul ei ole lihtsalt lube. Praegu sa teed ainult muusikat, et sai, ei pea kusagil tööl käima, et jumal tänatud praeguse nakkama ja et olen sellega väga rahul ja kõrvaltegevused on ikkagi lapse. Väikse lapsepõlv on kahe pooleaastane laps. Poeg Richard, et tema kasvatamine on ikka päris kõva töö Oseteles. Ja siis seal ka üritan enda maamaja korda teha, mille ma ostsin üks neli aastat tagasi, aga nüüd nagu noh, ongi seoses lapselapse sünniga nüüd pole saanud seal väga tihedalt käia viimasel ajal, et et ta on seda korda teha selline siukses keskmises seisus, et seal on väga palju tööd. Selliste asjade ümber käib elu praegu. Millisena kujutad enda elu 30 aasta pärast, et 30 aasta pärast, et 70 aastane, Ma ei tea, ütleme 20 no ma ei tea, mul on nagu, vanaema elab siiamaani vanaisa, see oli natuke aega tagasi ärava, et selles mõttes mine tea, äkki elangi nii kaua, aga ma ei kujuta praegu seda väga ette. Sest et praeguse seisuga ma ei saa vist pensionit. Sest mul ei ole olnud mingisuguseid stabiilseid, selle liini nagu töö või sissetuleku allikaid, et ma olen nagu vahetanud töökohti ja teinud muusikat ja siis selle minu muusika tegemisest keegi mulle midagi arvates ei maksa, onju. Et siis, eks ma siis pean varsti mõtlema hakkama siis aa ma olen vist ikkagi üritan enda selle maamaja korda teha niimoodi, et seal elada saab täiesti vabalt. Sest seal ei ole mingeid makse. Ja, ja seal saab odavalt elada ja ma vist arv on jah, et ma, et ma lähen sinna maale elama, aga kassad kujutasid lapsena ette, et sinust saab see, kes sa praegu oled. Ehk siis muusik lapsest, sest ma tahtsin lauljaks saada tegelikult esimesed lasteaia, mingid sellised soovid, et selles mõttes on lapsepõlveunistus on täitunud, et olengi laulja. Et jah, selles mõttes on kombes kõik sellel ajal sa sellisest pungist või rokist või sõpruse puiesteest vist ei osanud unistada. Laps unistab nendest asjadest, mis teda nagu hetkel ümbritsevaid mind ümbritsesid. Raadiost kuulasin seda Eesti popestraadi, sellel ajal oli väga ülikõva tase sellel sellel muusikal ja noh, kõik need baarne oidid ja Krinaadibudelskide heliloojad ja väga vinged profits, esitajad ja põhimõtteliselt minu esimesed nagu muusikalised mälestused ja soovid on nagu sellega seoses, et kõik need lauluvõistlused ja mis Eestis siis olid sellises tippmeloodia, horoskoop kõik, et sellesse, sellesse perioodi. Ja see on mind kindlasti väga palju mõjutanud seda soovi nagu saavutada mingisugust meloodilise, sest et see ma pakun, et see on küll sealt pärit Te kuulsite saadet muusik Allan Vainola Ast. Inemise sisu panid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja toimetaja Urmas Vadi. Saates kõlas muusika ansamblitele ükskõik Sõpruse Puiestee alumiinium, sinu sädelev sõber vennaskond ja Allan Vainola sooloplaadilt. Unenäopüüdja Inemise sisu saab kuulata vikerraadiointernetileheküljelt ning meile saab ka kirjutada elektronposti aadressil vadi ät r punkt ee kõike head ja kohtumiseni. Inemise sisu on saade sisukatest inimestest.